Talurahva riietus 19 saj. (1)

Talurahva riietus 19.
sajandil
Kati Kuustik
Riietus ja selle tähtsus
· Riietus erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all.
· Rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse
tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna
tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja.
· Kui tähtis kandja päritolu ja elukohta märkiv rõivastuse tähendussisu oli,
tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine
kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid
nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas.
· Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise
väärtustamise aluseks.
· Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi
esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid
· Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude
eest.Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest.
Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti
vöö vahel.
Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja
selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad.
Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa:
· pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel,
hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi.
· käimise rõivad ehk käimariided vähempidulikeks käikudeks
· töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev ja mis tehti
halvemast materjalist ja kaunistusteta; kanti ka vanu käimise rõivaid.
Lõuna-Eesti (Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa)
· väga vanade rõivavormide visa püsimine paistis silma Mulgimaal:
naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud,
pearätid, linased ja villased õlakatted, meestel pikad püksid.
Piduliku rõivana hindasid nad oma musti, lõikelt särgiga
sarnanevaid pikk-kuubi kuni linnamoele üleminekuni
· Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa olid suhteliselt
vastuvõtlikumad uuendustele ja moemõjutustele, mis siit levisid
lõunapoole. Näiteks 19. sajandi algupoolel kasutusele võetud
uuemamoelised indigosinised naiste kampsunid ja meeste vatid
jõudsid sajandi keskpaigaks ka Võrumaale
· Rohkesti venepäraseid elemente (punane puuvillane lõng tikandites
ja sissekootud kirjades)
· Naiste rõivastusele oli Lõuna- · Meeste ülikond koosnes
Eestis iseloomulik pikkade särgist, pükstest ja vatist
varrukatega särk, kaunistatud (viimast ei kantud Mulgimaal).
pilu või geomeetrilise tikandiga See oli potisinist värvi.
· 19. sajandi esimese poolel · Kagu-Eesti meeste rõivastuses
muutusid üldiseks ilmnes rida venepäraseid jooni,
pikitriibulised seelikud näiteks pükste lõige ja särgi
· Abielunaiste tunnus - tanu - oli kandmine vöötatult pükste peal
valgest linasest riidest,
kaunistuseks laubale jääv pits
ning kuklasse kinnitatud
siidlindid.
· Eriti tugev oli vene rahvakultuuri mõju setudel, kellel see avaldus
meeste ja naiste rõivakomplektides tervikuna.
· Setu naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste, väga
pikkade varrukatega venepäraseid särke.
· Piduliku ülikonna juurde kuulus särgi peal kantav valgest villasest
riidest umbkuuetaoline vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mis
säilitas varasema kuue eestikeelse nimetuse rüü.
· Rüü oli vale- e. liigvarrukatega, mis rippusid vöö alla pistetult seljal.
Põhja-Eesti (Harju-, Järva- ja Virumaa)
· uuendustele kõige vastuvõtlikum
· Rannaalad paistsid silma Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis
täheldada vene- ja vadjapäraseid jooni
· Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa
moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist
koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks
värvitud villased rõivad.
· Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised
kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet
käiseid
· Iseärasuseks oli lillkiri, mis tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele.
· 19. sajandi alguseks sai naiste peakattena üldiseks pottmüts
Lääne-Eesti (Läänemaa ja suurem osa
Pärnumaast)
· ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja-Eestiga
· iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad
· Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti
kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti) ning kolmnurkseks kokkumurtud
õlarätti
· Pikitriibuline seelik kodunes 19. sajandi alguseks
· 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi
seelikuid, eriti Läänemaal
· Peakatetes oli kihelkonniti suuri erinevusi: lõunaosas kanti eriilmelisi
tanusid, põhjapool pott- ja kabimütse
· Mehed kandsid põlvpükstest ja vatist koosnevat ülikonda, mis
Läänemaal tehti sarnaselt Põhja-Eestiga potisinisest, Pärnumaal aga
lambapruunist või -mustast villasest riidest. Viimaste omapäraks olid
vasknööpidest hõlmakaunistused.
· Ala lõunaosas püsisid meestel vanatüübilised pikad püksid.
Saared (Saare-, Muhu- ja Hiiumaa)
· Saarte rahvarõivad olid igal saarel, Saaremaal koguni igas kihelkonnas mõneti
erinevad
· Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandil põikitriibuliseks,
hiljem pikitriibuliseks
· Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal aga pikkade varrukatega särke ja
liistikuid (abusid). Käiseid kanti varem ka Muhus, kuid 19. sajandil püsisid need
seal vaid traditsioonilises pruudi- ja noorikurõivastuses. Jalas kanti kingi, ainult
Muhus pastlaid.
· Palju ühisjooni oli neil eestirootslaste riietusega: näiteks kurrutatud (s.o.
kuumade leibade all plisseetaoliselt volti pressitud) seelikud ja ülerõivaste lõige
· Omapärased olid naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või
Hiiumaal vitsarao abil vormis hoitud tanud, talvemütsid üllid, Saaremaal ka
kootud mütsid.
· Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid saartel lambapruunid või -mustad, Sõrves
hallid. Potisinine värv siin märkimisväärselt ei kasutatud.
Rõivaste muutus
· üha rohkem tungis sellesse linlikke elemente.
· Kuni 19. sajandi keskpaigani oli tegemist veel rahvarõivaste kiire
arengu- ja muundumisprotsessiga
· Veel 19. sajandi keskel ei mindud kuueta külla, kirikusse ega pulma
· Sõba kuulus kirikuriietuse juurde, sooja ilmaga hoiti teda ka lappesse
panduna käel. 19. sajandil püsis sõba seoses vanadele traditsioonidele
tuginevate pulmakommetega Lõuna Eestis pruudi rõivastuse osana
· Valgeid rõivaid tarvitati Eestis viimasele teekonnale saatmisel veel 19.
ja 20. sajandi vahetusel. 19. sajandi teisel poolel kujunes linnakultuuri
mõjul leinavärviks must.
· 19. sajandi teisel poolel hakkasid naised Saare- ja Hiiumaal ning kohati
Lääne-Eestis kasutama eraldi leinaülikonda.
· See oli tumedatooniline, punast kui rõõmuvärvi välditi. Leinaseelikutes
ja -vöödes tarvitati sinist ning musta, kohati rohelist, kollast värvi.
Talimütsid - üllid - tehti sinisest kalevist pealaega.