Turu puudulikkus ja valitsuse osa majanduses, Eesti riigieelarve tulud ja kulud (0)

MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
43 
9. Turu puudulikkus ja valitsuse osa majanduses. 
9.1.  Turumajandus  ja efektiivsus 
Juba  päris  õpiku  alguses  püstitasime  kolm  olulist  küsimust,  millele  iga  majandussüsteem  peab  vastuse 
leidma.  Eesmärgiks  on  anda  küsimustele,  mida  toota,  kuidas  toota  ja  kellele,  toota  parim  võimalik  vastus. 
Kõigi  vajalike  hüviste  optimaalsete  koguste  tootmise  tagab   turg ,  mis   jagab   ressursse  tööstusharude  vahel 
vastavalt  tarbijate  nõudmisele.  Kui  me   soovime   tarbida  rohkem  šokolaadi,  hakkavad   ressursid   liikuma 
teistest tööstusharudest šokolaadi tootmisesse. Piimatoodete tarbimise vähenemine omakorda toob kaasa nii 
tööliste  kui  muude  vajalike  ressursside  liikumise  piimatööstusest  teistesse  harudesse.  Sedasi  ressursse 
jagades   tagab  turg  nõudmise  ja  pakkumise  tasakaalu.  Uurides  valituse  rolli  majanduses  peame  vastama 
küsimusele,  et  kas  tulemus  milleni  jõuab  turg  on  ka  ühiskonnale   soovitav ?  Kas  ühiskonna   seisukohast   on 
soovitav liigne šokolaadi ja liiga vähene piimatoodete tarbimine? Kui turg tagab kõikide kaupade ja teenuste 
soovitava  pakkumise  ühiskonna  seisukohalt,  ei  ole  valitsusepoolne  sekkumine  vajalik.  Kui  turg  ei  jõua 
ühiskonna  silmis  soovitud tulemusteni, peab valitsus sekkuma ja  juhtima  turu toimimist soovitud suunas. 
Turustruktuure uurides (vt 8. peatükk) jõudsime järelduseni, et majanduslikult kõige efektiivsem on täieliku 
konkurentsiga  turg.   Vastamata   jäi  aga  küsimus,  et  kuidas  konkurentsiturud  majandusliku  efektiivsuse 
tekitavad.  Konkurentsiturgudel  jõutakse  sellise  ressursside  jaotuseni,  kus  ressursside  edasise 
ümberjaotamisega ei ole võimalik parandada kellegi olukorda ilma, et kellegi teise olukord halveneks. Sellist 
ressursside  jaotust  mille  korral  ei  ole  võimalik  kellegi  olukorda  parandada  ilma  kellegi  teise  olukorda 
halvendamata nimetatakse Pareto-efektiivseks jaotuseks. Oletame, et korteriturul on just nii palju kortereid 
kui   perekondasid ,  kes  nendes  korterites  elada  sooviksid.  Lihtsuse  mõttes  võime  ka  eeldada,  et  igale 
perekonnale   on  olemas  just  selline   korter ,  mida  ta  soovib.  Kindlasti  on  jaotus  efektiivne  kui  iga  perekond 
elab  just  endale  meelepärases   korteris .  Sellisel  juhul tooks   korterite   ümberjagamine  kindlasti kaasa  kellegi 
heaolu vähenemise. Kuidas mõjutaks aga korterite ümberjagamine  perekondade  heaolu siis kui kõik korterid 
oleksid  ühe  perekonna  käes.  Kui  kõik  korterid  on  ühe  perekonna  käes  ja  teistele  ei  ole  midagi  jäänud  on 
jaotus  samuti  Pareto-efektiivne,  sest  edasine  ümberjagamine  vähendaks  selle  perekonna  heaolu,  kes  omab 
kõiki  kortereid.  Majanduslikult  efektiivsed  on  mõlemad  võimalused,  ühiskonna  seisukohast  on  esimene 
võimalus  aga kindlasti eelistatum. Öeldes,  et majandus toimib Pareto-efektiivsel tasemel ei tähenda see,  et 
jaotus ka ühiskonna seisukohalt soovitav oleks. 
Tänapäeva  ühiskonnas  ei  suuda  turg  tagada  kõigi  ühiskonna  eluks  vajalike  hüviste  pakkumist  soovitavas 
koguses.  Kui  kõike  reguleeriks  turg,  siis  kes  paigaldaks  liiklusmärke,  hoolitseks  tänavavalguste  eest  ja 
liivatakse talvel tänavaid? Kas  arstiabi  andmine erakätesse  tagaks  kõigile võimaluse abi saamiseks? Kas kõik 
inimesed oskaksid lugeda ja kirjutada, kui  koolihariduse  andmine sõltuks vaid nõudmisest ja pakkumisest,? 
Turu vaba  toimimine  tähendab ka seda, et nõrgemad jäävad tugevamatele alla, mille tulemus võib väljenduda 
tänaval  elavates  kodututes  ja  vaeste  inimeste  suures  osakaalus.  Suured  erinevused  inimeste  elatustasemes 
vähendavad  aga  kogu  ühiskonna  heaolu.  Isegi  kui  turumajandus  oleks  täielikult  efektiivne,  on  siiski  vaja 
valitsusepoolset sekkumist turule, et vähendada ebavõrdsust ühiskonnas ja tagada selline sissetulekute jaotus, 
mis tooks kaasa kõigi ühiskonna liikmete elatustaseme tõusu. 
Kõigi  turul   osalejate   eesmärgiks  on  isikliku  heaolu   maksimeerimine .  Olles  maksimeerinud  oma  isikliku 
heaolu  ei  tähenda  see  veel,  et  tulemus  ka  ühiskonna  seisukohast  vastuvõetav  oleks.  Põhjuseks  on  turu 
puudulik  toimimine.  Turu  puudulikkuseks  nimetatakse  turu  piiratud  funktsioneerimist  heaolumajanduse 
põhimõtetest lähtudes. 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
44 
Üldistatult saab välja tuua kolm omavahel seotud aspekti turu puuduliku toimimise kohta: 
• 
Tootmisressursside  ebaefektiivne kasutamine. Selle põhjuseks on mittetäielik  konkurents  turul. 
• 
Turg ei ole suuteline rahuldama paljusid sotsiaalseid vajadusi, mis tekivad ühiskonna ja majanduse 
arengu käigus. 
• 
Turu  toimimise  tulemusena  on  tulud  ühiskonnas  jaotunud   ebaefektiivselt ,  tekitades  vastuolusid 
ühiskonnas. 
Mittetäielik konkurents turul 
Turu  puuduliku  toimimise  üheks  peamiseks  põhjuseks  on  mittetäielik  konkurents  turul.  Erinevalt  täieliku 
konkurentsiga  turust  ei  taga  mittetäieliku  konkurentsiga  turg  ressursside  efektiivset  kasutamist.  Täieliku 
konkurentsiga  turul  edukalt  tegelemiseks  peab  ettevõtja   tootma   efektiivselt,   reageerima   kiiresti  muutustele 
nõudmises ja leidma võimalusi madalamate kulutustega tootmiseks. Konkurentide puudumisel saab ettevõtja 
küsida oma toote eest kõrgemat hinda ning piirata hüvise pakutavat kogust. 
Tuletame  meelde,  kuidas  toimub  hüviste  tootmine  mittetäieliku  konkurentsi  tingimustes.  Oletame,  et 
reisijateveoga tegeleb Eestis vaid üks ettevõte. Monopolistina võib ta küsida väga kõrget hinda ja ei pea ka 
kartma ,  et  inimesed  konkurendi  kasuks  otsustaksid.  Kui  inimesed  on  nõus  kõrget  hinda  maksma, 
iseloomustab see antud hüvise kõrget väärtust ühiskonnale. Täieliku konkurentsi korral tooks selline kõrge 
hind  turule  uusi   pakkujaid ,  aga  monopolist  ei  pea  arvestama  iga  tarbija  soovidega  ja  pakub  vaid  sellises 
koguses,  mis  maksimeeriks  tema   kasumid .  Kui  puuduvad  konkurendid,  siis  vaatamata  kõrgele  hinnale 
pakkumine  ei  suurene  ning  reisijateveo  teenuse  pakkumine  jääb  väiksemaks  kui  oleks  ühiskonnale 
optimaalne.  Tarbijate  poolt  makstav  kõrge  hind  küll  näitab,  et  antud  teenus  on  vajalik,  ent  turg  kõrgele 
hinnale ei reageeri ja jätkab pakkumist endises  mahus . 
Seega on ettevõtete valitsev seisund turul konkurentsi piiravaks  teguriks . Sellisel juhul võib üks või väike arv 
ettevõtteid  mõjutada  oluliselt  tasakaaluhinda  ja  –kogust.  Mida  suurem  on  konkurents  turul,  seda 
efektiivsemalt  kasutatakse   tootmisvahendeid .  Täieliku  konkurentsiga  turul  suunab  tarbijate  nõudmine 
tootmisressursside  kasutamist.  Turu  efektiivsel  toimimisel  peavad  toodetud  hüviste  hinnad  peegeldama 
nende kasulikkust  ühiskonnale ning ühiskonna poolt aktsepteeritud kulutusi. Turu mittetäielikul toimimisel 
ei saada õiget informatsiooni tarbijate tegelikest  vajadustest  ja tootjate võimalustest. 
Hüviste  kõrge  hind  ja  tarbimise  vähenemine  vähendavad  kogu  ühiskonna  heaolu.  Sellise  turu  puuduliku 
toimimise  vastu  rakendatakse  konkurentsi  reguleerivaid  seadusi.  Valitsus  reguleerib   turustruktuuri , 
kontrollides   monopolide   tekkimist  ettevõtete  koondumise  ja  ettevõtjate  vaheliste   kokkulepete   teel  ning 
turujõu kuritarvitamist konkurentide ja äripartnerite ahistamiseks. Teiseks võimaluseks on turujõu piiramine 
kasutades hindade ja koguste reguleerimist. 
Tootmise ja tarbimise välismõjud 
Kõik me oleme kokku puutunud olukorraga, kus kellegi teise tegevus ka meile mõju avaldab. Vaatame, mis 
võiks mõjutada kalameest, kes  hommikul  Emajõele  kalale  läheb. Peamised tegurid, mis kalasaaki mõjutavad 
peaksid  olema  jõe  kalarohkus  ja  loomulikult  ka  kalaõnn.  Kas  on  aga  veel  midagi,  mis  kalasaaki  mõjutab? 
Kui  ülesvoolu  asub  jõge  reostav  tehas,  hakkab  kalade  arvukus  jões  vähenema  ja  tulemusena  ka  meie 
kalamehe  kalasaak. Kui naabrimees tuleb hommikul oma koeraga jalutama ja  laseb   koera  just sinna  ujuma , 
kus  meie   kalamees   kala  püüab,  hirmutab  ta  sellega  kalad  minema  ja  kalasaak  väheneb  jällegi.  Kui  samas 
jõekäärus  on  oma  kalaõnne  proovimas  veel  teisigi  kalamehi,  vähendab  see  meie  kalamehe  saaki,  sest  osa 
kalu püütakse lihtsalt ära. Kui kalamees pärast tundidepikkust kalastamist ikkagi kesise saagiga koju läheb, 
oskab  ta  nendele  kolmele  põhjendusele  veel  kindlasti  hulgaliselt  lisapõhjendusi  leida,  kuidas  kellegi  teise 
tegevuse  või  tegevusetuse  tulemusena  kalasaak  nii  väikeseks  jäi.  Hea  saagi  korral  kiidab  kalamees  küll 
ennast, aga ka siin võib kellegi teise tegevus kalasaaki mõjutada. Kui tehas, mis on aastaid jõge reostanud, 
otsustab hankida puhastusseadmed, suurendab see kalade arvukust jões ja meie kalamehe saaki. Kehtestades 
karmid  karistused röövpüüdjatele aitab valitsus meie  kalamehel  saaki suurendada. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
45 
Turg  ei  toimi  ideaalselt  kui  osa  tootmise  ja  tarbimisega  seotud  kulutustest   kanduvad   üle  teistele.  Sellised 
kulutused  tekivad  kui   keemiatehas   reostab  jõge  või  õhku,  sest   reostus   mõjutab  ka  neid,  kes  selle  tehasega 
seotud  ei  ole.  Kui  inimesi  vaktsineeritakse  tuulerõugete  vastu  siis  saavad  sellest  kasu  ka  need,  kes  ennast 
vaktsineerida  ei  lase,  sest   nakkuse   oht  väheneb.  Kellegi  teise  tegevuse  mõju  ülekandumist  kolmandatele 
isikutele nimetatakse välismõjuks. Tootmise ja tarbimisega kaasnev välismõju põhjendab valitsuse sekkumist 
turule.  Valitsusel  on  võimalik  ergutada  tegevusi,  mis  toovad  kaasa  positiivse  välismõju  ja  piirata  tegevusi, 
mille tulemuseks on negatiivne välismõju. 
Positiivset  välismõju omab näiteks korrastatud koduaed. Ilusa koduaia loomiseks peame kulutama nii aega 
kui raha. Sellega  suureneb aia  väärtuslikkus ja aia omanikuna  saame juurde täiendavat kasulikkust. Lisaks 
meile saavad kasulikkust juurde ka möödakäijad, sest korrastatud  aeda  on ilus vaadata. Seega, tehes kulutusi 
oma heaolu  suurendamiseks , suurendame ka nende inimeste heaolu, kes selle eest maksma ei pea. Järelikult 
oli meie tegevusel positiivne välismõju. 
Elades  ühismajas puutume tihti kokku probleemiga, kus  naabrite   eelistused   muusika  ja selle  valjuse  osas ei 
lange  kokku  meie  omadega.  Võib  küll  öelda,  et  oma  tuba,  oma  luba,  aga  meile  tähendab  see  ikkagi  rahu 
rikkumist. Sellisel juhul on tegemist negatiivse välismõjuga. 
Miks  on  välismõjude  puhul  tegemist  turu  puudulikkusega?  Põhjus  on  selles,  et  turg  ei  suuda  ära  hoida 
negatiivseid  välismõjusid  ja  ergutada  positiivseid  välismõjusid  ühiskonnale  optimaalses  mahus.  Kui  kõike 
reguleeriks  turg,  ei  pea  terasetootja  arvestama  selle  kahjuga  mida  ta  tekitab  keskkonnale.  Terase  hinda 
kalkuleerides  võtab ta arvesse  vaid need  kulutused, mis on seotud tootmisega. Kui  kahju, mida tekitatakse 
ümbruskonnas  elavatele  inimestele  ja   loodusele ,  kulude  arvestusse  ei  lähe,  soovib  ettevõte  toota  rohkem 
terast  ja  tekitada   suuremaid   keskkonnakahjustusi  kui  oleks  ühiskonna  seisukohast  optimaalne.  Siinkohal 
peabki  valitsus  vahele   astuma   ja  mõjutama  turu  toimimist,  sest  turg  ei  suuda  jagada  ressursse  efektiivselt 
ühiskonna seisukohast. 
Efektiivse  jaotuse  saavutamiseks  ja  välismõjudega  seotud  probleemide  lahendamiseks  on  valitsusel  kaks 
teed.  Üheks  võimaluseks  on  eraomandi  õigus.  Kui  jõgi  ei  ole  kellegi   omanduses ,  võib  tehas  seda  reostada 
kuidas jõuab,  rikkudes  ära kalastamise  allavoolu . Kui jõgi  kuuluks  kalastajate klubile, saaks tehase omanikelt 
nõuda   kahjutasu .  Analoogiline  situatsioon  tekib  karjamaade  ühise  kasutamisega  põllumajanduses.  Olgu 
tegemist külaga, kus kõik loomapidajad karjatavad oma lehmi ühisel karjamaal. Oluline on see, kas  karjamaa  
on  kellegi   eraomand   või  on  tegemist  ühise  omandiga  ning  karjamaa  kasutamine  oleks  vaba  ja  ilma 
igasuguste  piiranguteta.  Kuidas  arutleks  loomapidaja  siis  kui  karjamaa  ei  kuulu  kellelegi?   Esmalt   mõtleb 
loomapidaja sellele, et kui palju peab tegema kulutusi lehma  ostmiseks  ning kui palju annaks uus  lehm  tulu. 
Kui lehma  piimatoodang  sõltub  karjamaal söödud rohu kogusest, siis ühises omanduses karjamaale  soovib 
iga loomapidaja saata rohkem loomi. Mis sellest, et iga lehm nüüd vähem piima annab aga kui sinul on lehmi 
rohkem  kui  naabril,  siis  on  piimatoodang  ikkagi  suurem.  Tulemuseks  on  negatiivne  välismõju  ehk 
piimatoodangu  vähenemine  kõigil.  Kui  karjamaa  oleks  eravalduses,  siis  maatüki  omanik  ei  lubaks  teistel 
loomapidajatel  oma  lehmi  seal  karjatada.  Ise  ta   teaks   täpselt  kui  suur  oleks  lehmade  optimaalne  arv,  et 
lehmapidamine oleks kasulik. 
Loomulikult ei ole eraomand ainukene vahend, mis soodustaks ressursside efektiivset kasutamist. Võimalik 
on kehtestada reeglid, mis määraksid ära kui palju lehmi tohib keegi sellele karjamaale saata. Selliste reeglite 
kehtestamine võib olla samuti efektiivne moodus negatiivse välismõju vähendamiseks. Seega on piirangute 
kehtestamine  ja  maksustamine  samuti  võimaluseks  negatiivse  välismõju  vähendamisel.  Näiteks  saab 
looduskeskkonda  ohustava  tegevuse  keelata.  Kui  keelustamine  võimalikuks  ei  osutu  saab  kehtestada 
saastemaksu. 
Positiivsete  välismõjude  toetamiseks  on  valitsusel  võimalik  suunata  rahalisi  vahendeid  sellistesse 
valdkondadesse  nagu   haridus ,  kultuur  ja   tervishoid .  Toetades  selliseid  valdkondasid   saavutatakse   kõrgem 
elatustase.  Näiteks  aitab  kõrgem  haridustase  kaasa  teaduse  arengule.  Kui  tulemuseks  on  avastused  ja 
leiutised ,  mis  muudavad  elukeskkonda  paremaks  ja  tootmist  efektiivsemaks,  suureneb  tulemusena  väga 
paljude inimeste heaolu. 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
46 
Ühishüvised 
Ühishüvis on oma  olemuselt  mittekonkureeriv, see tähendab et kui see kaup on juba turule  pakutud , siis iga 
edasise tarbija lisandumine ei  suurenda  kulutusi ressurssidele. Näiteks  majakas . Kui majakas on juba ehitatud 
ja plingib, siis ei ole tähtsust mitme laeva kaptenid seda majakat  vaatavad , kulutused  majaka  töös hoidmiseks 
on ikka ühesugused. 
Kaupu  ja  teenuseid,  mida  tarbitakse  kollektiivselt  ning  jaotatakse  valdavalt  ilma  turu  vahenduseta 
nimetatakse ühishüvisteks. Selline ühishüviste  defineerimine  toob endaga kaasa mitu probleemi. Tuleb tähele 
panna, et isegi kui kõik tarbijad tarbivad ühesuguse koguse antud kaupa ei tähenda see, et nad seda võrdselt 
hindaksid .  Ilmselt  on   kalli   lastiga  laeva  kapten  rohkem  huvitatud  ohutust  sõidust  kui  odava  lastiga  laeva 
kapten.  Samuti  võib  selline  hüvis  olla  tarbijale  nii  negatiivse  kui  ka  positiivse  väärtusega.  Kui  riik  teeb 
kulutusi uue sõjatehnoloogia välja  arendamiseks , siis ühest küljest suurendab see kaitset, teisest küljest aga 
suurendab võidurelvastumist. 
Ühishüviste  klassifitseerimine  sõltub  turusituatsioonist  ja  tehnoloogiast.  Raamatukogu  lugemissaal  on 
ühishüvis kui seal on vähe külastajaid. Ülerahvastatud lugemissaalis ei ole aga võimalik tööd teha. Järelikult 
eksisteerib  konkurents.  Sellised  hüvised  ei  vasta  täielikult  ühishüvise  mõistele  ja  neid  käsitletakse  kui 
mittetäielikke ühishüviseid. 
Ühiselt  tarbitavate  hüvistega  on  seotud  kollektiivsuse  mõiste.  See  tähendab,  et  tarbimist  ei  ole  võimalik 
välistada.   Selliseks   hüviseks  mille  tarbimist  ei  ole  võimalik  välistada  on  näiteks  majakas.  Välistamist  on 
võimalik kasutada kesklinna sissesõidul, kasutades näiteks autode elektroonilist märkimist. Hüvise kuulumist 
era- või ühishüviste hulka saabki iseloomustada selle abil kuivõrd me peame tarbimise pärast  konkureerima  
ja kuivõrd on võimalik meie tarbimist välistada (vt joonis 9.1). 
Kas  tarbimiseks  peab
konkureerima
Jah
Ei
• Jäätis
•  Staadion
Jah
•  Jalatsid
• Kaabel TV
ine
tav
• Ülekoormatud
• Ülekoormamata
tasuline  parkla
tasuline parkla
lista
s tarbim
 vä
a
• Kala jões
• Riigikaitse
K
on
Ei
•  Taevaskoda
• Majakas
• Ülekoormatud
• Ülekoormamata
tasuta parkla
tasuta parkla
 
Joonis 9.1. Hüviste erinevad liigid 
On  olemas  mitmeid  valdkondi  mida  me  ei  saa  käsitleda  kui  kaupa  või  teenust,  ent  need  omavad  siiski 
ühishüvise tunnuseid. Üheks selliseks valdkonnaks on näiteks ausus. Kui kõik inimesed on finantstehingutes 
ausad,  viib  see  alla  tehingukulud.  Tegemist  on  mittevälistava  ja  mittekonkureeriva  hüvisega.  Samuti  võib 
väita, et sissetulekute ümberjaotamine on samuti ühishüvis. Kui sissetulekute jaotus on õiglane, saavad kõik 
inimesed kasu elamisest heas ühiskonnas. 
Erasektori poolt pakutavaid hüviseid ei pakuta mitte ainult erasektori poolt vaid mõnikord ka avaliku sektori 
poolt. Samuti on olemas ka  vastupidine  võimalus, kus ühishüviseid pakutakse erasektori poolt. Näiteks kui 
keegi rajab isiklike vahenditega lastele mänguväljaku. Ühiselt tarbitavad hüvised ei pruugi alati olla toodetud 
avaliku sektori poolt. Loomulikult võib  linnavalitsus  ise osta prügikoristusmasinad ja palgata töölised ning 
organiseerida prügikoristust. Samas võib palgata ka mõne ettevõtte, kes selle töö ära teeb. 
Ühishüviste pakkumise üheks oluliseks põhjuseks on turgude puudulikkus. Turu puudulikkuse tulemusena ei 
ole  turg  alati  võimeline  tagama  ühiskonna  eksisteerimiseks  vajalike  kaupade  ja  teenuste  tootmist  või 
tarbimist piisavas mahus. Sellistel hüvistel on tavaliselt suur sotsiaalne väärtus. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
47 
Ühishüviste pakkumine 
Ühiselt tarbitavate hüviste pakkumise  uurimist  alustame sellest, et vaatame missugune on erinevus erasektori 
poolt pakutavate ja ühiskondliku sektori poolt pakutavate hüviste vahel. Oletame, et meie lihtsas ühiskonnas 
elab  vaid kaks inimest, Anna ja Mati, kes mõlemad soovivad tarbida jäätist. Kuidas kujuneb Anna ja Mati 
jäätise turunõudlus? Jäätise puhul on asi lihtne, tuleb vaid uurida kui palju soovib mingisuguse hinna juures 
jäätist  süüa  Anna  ja  kui  palju  Mati.  Kui  hinnaga   seitse   krooni  jäätis  soovib  Anna  süüa  viis  ja  Mati  kolm 
jäätist nädalas, siis saamegi öelda, et sellise hinna juures on kogu turu nõudlus kaheksa jäätist nädalas.  Piisab  
sellest kui liidame kokku Anna ja Mati poolt soovitud jäätisekogused. Kui ka jäätise  pakkuja  soovib pakkuda 
sellise  hinnaga  kaheksa  jäätist  nädalas,  olemegi  leidnud  turu  tasakaalu.   Eelnenud   arutelu  iseloomustas 
selliste  kaupade  pakkumist  mida  me  tarbime  individuaalselt.  Kui  mina  seda  jäätist  juba  söön  siis  samal 
hetkel sina ei saa seda jäätist süüa. 
Nüüd  vaatame  lähemalt  ühiselt  tarbitavate  hüviste  pakkumist.  Oletame,  et  nii   Annale   kui  Matile  meeldib 
ilutulestik .  Ilutulestik  on  ühiselt  tarbitav  hüvis.  Järelikult  kui  Anna  vaatab  ilutulestikku  ei  tähenda  see,  et 
Mati ei võiks seda vaadata (ja vastupidi). Ilutulestiku suurus on muudetav ning on teada, et nii Anna kui Mati 
eelistavad  suuremat  ilutulestikku  väiksemale.  Praegu  on  meil  kakskümmend  neli  raketti.  Täiendava  raketi 
kasutamine  maksab  100  krooni.  Anna  on  nõus  maksma  120  krooni  ning  Mati  on  nõus  maksma  80  krooni 
täiendava raketi eest. Küsimus millele peab vastama on, et kas ilutulestiku  suurendamine  ühe raketi võrra on 
efektiivne. Vastamaks sellele küsimusele peame me võrdlema täiendavat kasu mida annab ühiskonnale uue 
raketi  taevasse  läkitamine ning täiendavat kulu, mis selle raketiga kaasneb. 
Arvestame,  et  tarbimine  ei  ole  konkureeriv  ning  kahekümne  viiendat  raketti  võivad  nautida  nii  Anna  kui 
Mati. Seega on täiendav kasu lisatud raketist 200 krooni, ehk nende summade summa mida Anna ja Mati on 
nõus maksma. Täiendavad kulutused on vaid 100 krooni, järelikult tasub üks  rakett  lisada. Kui  indiviidide 
soov maksta täiendava ühishüvise ühiku eest ületab tema pakkumisega kaasnevaid täiendavaid kulutusi, siis 
tasub  see  täiendav  ühik  pakkuda.  Seega  sõltub  avaliku  kauba  efektiivne  pakkumise  määr  iga  indiviidi 
piirhinnangutest  lisandunud  kauba  ühikule  ning  selle  ühiku  pakkumisega  kaasnevatest  täiendavatest 
kulutustest. 
Ühiselt  tarbitavaid  hüviseid  tarbib  igaüks  sama  koguse,  ent  inimeste  hinnang  tarbimisest  saadavale 
kasulikkusele  võib  olla  erinev.  Seega  on  vajalik  leida  grupp,  kes  soovib  ühishüvise  tarbimise  eest  maksta. 
Efektiivne  pakutav  kogus  leitakse  punktis,  kus  Anna  ja  Mati  soov  maksta  täiendava  ühiku  eest  on  võrdne 
täiendava ühiku pakkumisega kaasnevate kulutustega. 
Meie  poolt  tarbitavate  hüviste  hulgas  on  ka  selliseid  mis  omavad  ühishüvisele   iseloomulikke   jooni  aga 
pakkujaks  on   erasektor .  Selliseks  hüviseks  on  näiteks   haridus .  Vaatame,  kuidas  mõtleb  koolilõpetaja,  kes 
peab tegema otsuse riigiülikooli või eraülikooli kasuks? Siinkohal peab tegema vahet era- ja ühiskondlikul 
kasulikkusel.  Kui  meie  sisseastuja  eesmärgiks  on  saada   matemaatika   õpetajaks,  teeb  ta  valiku   elukutse  
kasuks, mille erakasulikkus ei ole võrreldes ühiskondliku kasulikkusega piisavalt suur. Sellisel juhul ei soovi 
erasektor  matemaatika  õpetajaid  koolitada,  sest  tulevase  õpetaja  soov  maksta  saadava  hariduse  eest  on 
väiksem kui selle hariduse andmisega seotud kulutused. Kui sisseastuja sooviks on saada ärimeheks teeb ta 
otsuse  majandusõpingute  kasuks.  Omandades  majandushariduse  muutuvad  kõrge  palga  teenimise 
võimalused avaramaks. Järelikult õnnestub majandustudengil tulevikus suur osa sellest kasulikkusest mida ta 
loob  ka  endale  saada.  Sellisel  juhul  ollakse  valmis  ka  õpingute  eest  rohkem  maksma.  Valdkondades  kus 
erakasulikkus  on  võrreldes  ühiskondliku  kasulikkusega  piisavalt  suur  hakkab  kooliharidust  pakkuma  ka 
erasektor.  Seega  tegeleb  erahariduse  turg  valdkondadega  kus  erakasulikkus  osutub  piisavalt  suureks 
võrreldes  ühiskondliku  kasulikkusega.  Tavapäraselt  on  sellisteks  valdkondadeks  majandus-  ja 
juristiharidusega inimeste  koolitamine . 
Miks  ikkagi  ei  suuda  erasektor  rahuldada  nõudmist  ühiselt  tarbitavate  hüviste  järele?  Üheks  oluliseks 
põhjuseks,  miks  erasektor  selliseid  hüviseid  ei  paku  on  selles,  sest  nende  hüviste  tootmine  pole 
majanduslikult kasulik. Samuti puudub paljude kaupade puhul turg ja hinda ei saa määrata. See tähendab, et 
tarbimine  on kollektiivne. Tihti on  põhjus ka selles,  et  tarbijate  individuaalsed  otsustused  ei ole ühiskonna 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
48 
seisukohalt  optimaalsed.  Nagu  öeldud  ei  saa  ühiselt  tarbitavate  hüviste  tarbimist  välistada.  Sellisel  juhul 
tekkib  erasektorile veel täiendav probleem nendega, kes küll tarbivad seda hüvist aga ei maksa. 
Siit lugejale ka küsimus, kui palju riigikaitset tarbisite te eelmisel nädalal? 
9.2. Valitsussektori mõiste 
Turu mittetäielik toimimine, tootmise ja tarbimisega kaasnevad välismõjud ja sissetulekute ebaühtlane jaotus 
ühiskonnas  muudavad  vajalikuks  valitsuse   sekkumise   majandusellu.  Kuid  mis  asi  on  valitsus?  Valitusena 
käsitleme  me  selles  peatükis  laiemalt  kogu  avalikku   sektorit ,  mis  koosneb  lisaks  keskvalitsusele  ka 
kohalikest  omavalitsustest  ja  mitmetest  kasumit  mittetaotlevatest  organisatsioonidest  ning  riigiettevõtetest. 
Olles  endale  määratlenud  valitsuse,  peame  ka  küsima,  et  missugused  on  valitsuse  majanduslikud 
funktsioonid?  
Tänapäevastes demokraatlikes ühiskondades võib valitsuse majanduslikud ülesanded kokku võtta järgmiselt: 
• 
Majandustegevuse õiguslike raamide kujundamine 
• 
Vaba konkurentsi tagamine turul 
• 
Majandusarengu soodustamine 
• 
Tulude ümberjaotamine 
Lisaks juba loetletud funktsioonidele tegeleb valitsus ka riigikaitse ja avaliku korra  tagamisega , tervishoiu, 
hariduse  ja  kultuuri  edendamisega  ning  mitmete  muude  valdkondadega  kus  vaid  nõudmise  ja  pakkumise 
tulemusena ei jõutaks ühiskonnale soovitava tulemuseni. 
Majandustegevuse  õiguslike  raamide  kujundamiseks  kehtestab  valitsus  majandussubjektidele  reeglid, 
millega  määratakse  turul  tegutsemise  piirid.  Ettevõtluse  õiguslikud  alused  määratakse  kindlaks 
Äriseadustikuga,  kus  sätestatakse  erinevate  ettevõtluse  vormidega  seotud  tingimused.  Tarbijate  õiguste 
kaitseks on vastu võetud  Tarbijakaitseseadus , millega määratakse tarbijate põhiõigused ning nende tagamine. 
Tööandjate ja töövõtjate põhikohustuste reguleerimisel on olulisel kohal Töölepinguseadus, Puhkuseseadus, 
Töö-  ja  puhkeajaseadus  ja  Palgaseadus.  Vaba  konkurentsi  tagamiseks  peavad  ettevõtjad  oma  tegevuses 
lähtuma  Konkurentsiseadusest.  Lisaks  eelpoolnimetatud   seadustele   peavad  majanduslikud   subjektid   oma 
tegevuses lähtuma veel paljudest muudest  seadustest  ja määrustest. 
Selleks,  et  majandussüsteem  toimiks  oma  tootmisvõimaluste  rajal  peab  ta  kasutama  ära  kõik  võimalikud 
ressursid  ja   tehnoloogia .  Kas  me  saame  aga  olla  kindlad,  et  vaba  turumajandus  tagab  kõigi  ressursside 
efektiivse  kasutamise?  Turu  vaba  toimimise  tulemuseks  võib  olla  ka  suure  tööpuuduse  tekkimine.  Sellisel 
juhul on meil küll palju inimesi kes sooviksid tööd teha aga ei suuda seda leida. Lisaks tööpuudusele võib 
turu  vaba  toimimine  tuua  kaasa  ka  üldise  hinnataseme  tõusu.  Palgatõusust  ei  ole  ju  mingisugust  kasu  kui 
samaaegselt palkadega tõusevad ka hinnad. Hindade tõustes saavad ressursside  omanikud  järjest  rikkamaks  
ja  need  kes  peavad  maksma  ressursside  kasutamise  eest  jäävad  järjest  vaesemaks.  Seega  on  majanduse 
stabiilse  arengu   tagamisel   oluline  valitsusepoolne  tegevus  tööpuuduse  vähendamiseks  ning  stabiilse 
hinnataseme säilitamiseks. 
Isegi kui  turumehhanism  tagab piisavalt hüviseid ei tähenda see veel seda,  et kõik ühiskonna liikmed neid 
hüviseid  omandada  saaksid.  Kes  konkurentsis  paremini läbi löövad,  saavad  ka  suurema  osa  sissetulekutest 
endale.  Selline  jaotus  ei  ole  aga  ühiskonna  silmis  soovitav.  Sellisel  juhul  ei  piisa  kui  sissetulekute  jaotus 
jääks  vaid  turu  otsustada  ning  tekkib  vajadus  sissetulekute  ümberjaotamiseks.  Optimaalsema  sissetulekute 
jaotuse saavutamiseks töötatakse välja  programme , mis tagavad tulude ühtlasema jaotuse ühiskonna liikmete 
vahel.  Sellisel  juhul  täidab  valitsus  Robin  Hoodi  funktsiooni,  võttes  rikastelt  ja   andes   vaesematele. 
Esmapilgul  võib  see  tunduda  ebaõiglasena  ent  teatud  hetkel  ei  taga  turu  vaba  toimimise  tulemusena 
saavutatud efektiivne jaotus enam võrdseid võimalusi kõigile ühiskonna liikmetele. Sisuliselt annab valitsus, 
täites oma ümberjaotavat funktsiooni, võimaluse turul konkureerimiseks ka neile, kes sünnipäraselt on sellest 
ilma jäänud. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
49 
Seega  on  valitsus  rahvamajanduslikus  ringkäigus  väga  olulisel  kohal.  Teguriturgudelt  palkab  valitsus  nii 
tööjõudu, kapitali kui maad. Valitus pakub inimestele tööd avalikus sektoris. Sellised töökohad ei ole mitte 
ainult  riigivalitsemisega  seotud  vaid  valitsus  pakub  tööd  ka  õpetajatele,  tellides  riiklikku  kooliharidust, 
politseinikele, tagamaks korrakaitset riigis, arstidele,  luues  riikliku tervishoiusüsteemi ning paljudes muudes 
valdkondades, kus erasektori poolne pakkumine ei rahuldaks ühiskonna vajadusi. Lisaks tööandjana avalikus 
sektoris  palkab  valitsus  tootmistegureid  ka  kui  ettevõtja.  Hüvisteturul  osaleb  valitsus  nii  nõudjana  kui 
pakkujana . Nõudjana ostab valitsus erasektorilt  kaupu ja teenuseid ning maksab nende eest tasu. Sellisteks 
kaupadeks  on  nii  paber  ja  pliiatsid,  mida  kasutatakse  valitsusasutustes  kui  ka  tänavate  puhastamine,  mida 
saab   tellida   erasektorilt.  Pakkujana  on  valitsuse  peamiseks  rolliks  ühiselt  tarbitavate  hüviste  pakkumise 
tagamine.  
Raske on luua tänapäevast demokraatlikku ühiskonda ilma valitsuse sekkumiseta turule. Kui suur aga peaks 
olema valitsuse majandusse sekkumise määr? Sellele küsimusele vastamisel on erinevad majandusteadlaste 
koolkonnad   vastakatel  seisukohtadel.  Üks  osa   majandusteadlasi   pooldab  suuremat  valitsuse  sekkumise 
määra, väites, et turg ei tule ise endaga toime ja vajab suunamist. Teine, liberaalsem osa majandusteadlastest, 
pooldab turu vaba toimimise põhimõtet, väites et mida väiksem on valitsuse sekkumise määr seda parem. Nii 
nagu  paljude  majandusküsimuste  puhul  ei  ole  ka  siin  olemas  absoluutset  tõde  ja  omal  moel  on  mõlema 
koolkonna esindajatel õigus. Meie ülesandeks siinkohal on uurida põhjuseid, mis võivad anda aluse valitsuse 
sekkumiseks  majandusellu.  Kas  aga  valitsuse  sekkumise  määr  on  liiga  suur  või  liiga  väike  jäägu  lugeja 
otsustada ja tulevaste õpikute pärusmaaks. 
Missuguseid  kaupu  ja  teenuseid  peaks  avalik   sektor   pakkuma  ja  missuguses  koguses?  Kui  suures  ulatuses 
peaks  valitsus  tulusid  ümber  jaotama?  Need  probleemid  on  ka  eelarvevaidluste  põhiküsimusteks.  Nende 
vaidluste  tulemuseks  on   riigieelarve ,  mis  kujutab  endast  plaani,  mille  alusel  valitsus  kasutab  riigi  raha. 
Eelarvesse on kirja pandud kõik riigi tulud ja kulud.  Eelarvet  koostades tulude  tegelikku  laekumist veel ei 
teata. Sellisel juhul tehakse tulevaste kulutuste  planeerimisel prognoose majanduse tulevase  arengu suhtes. 
Valitsuse otsust  valitsuse kulutuste ja maksutulude kasutamise osas nimetatakse  eelarvepoliitikaks. Muutes 
kulutusi  ja  maksumäärasid  mõjutab  valitsus  majanduses  toimuvaid  protsesse.  Planeerides  kulutusi  võib 
valitsus  majanduse  arengut  nii  soodustada  kui   pidurdada .  Näiteks  võib  ülemäärane  kulutamine  tuua  kaasa 
majanduskriisi. Valitsuse kulutused koosnevad valitsuse poolt ostetud kaupadest ja teenustest ning ülekantud 
maksetest.  Valitsuse   ostud   on  seotud  riigikaitse  kindlustamise,  maanteede  ehituse,  hariduse,  kultuuri, 
tervishoiu  ning  politsei  ja  tuletõrjega.   Teiselt   poolt  on  valitsusel  ümberjaotav  funktsioon,  võttes  ühtedelt 
inimestelt  raha  ära  ja  andes  seda  teistele.  Põhiliselt  on  olemas  kaht  liiki  ümberjaotavaid  programme: 
ühiskondlikud   programmid   haridusele  ning   sotsiaalkindlustus ,  mis  eraldab  toetusi  pensionäridele, 
invaliididele, töötutele ja haigetele. 
Et  valitsus  saaks  kulutada,  peab  ta  ka  kusagilt  raha  saama.  Peamiseks  raha  saamise  vormiks  on 
maksustamine.  Maksustamine  erineb  muudest  ühelt   inimeselt   teisele  toimuvatest  rahaülekannetest:  kui 
enamikku  ülekannetest  teostatakse  vabatahtlikult,  siis  maksustamine  on  kohustuslik.  Sõltumata  sellest,  kas 
me peame valitsuse poolt tehtud kulutusi õigustatuteks või mitte, peame me arvestama sellega, et raha nende 
kulutuste  tegemiseks  tuleb  ikkagi  maksumaksjalt.  Eesti  valitsus  kogus  2001.  aastal  32,  1  miljardit  krooni 
maksudena,  mis  moodustas  87  protsenti  kõigist  tuludest.  Tagamaks  piisava  hulga  rahaliste  vahendite 
laekumise  riigieelarvesse  kujundab valitsus maksusüsteemi. 
Mitte kõik inimesed ei leia, et kehtestatud  maksud  oleksid õiglased. Maksusüsteemi hindamisel on oluline 
õigluse printsiip. Hindamaks maksusüsteemi õiglust  peame kõigepealt tegema  otsuse kas  horisontaalse   või 
vertikaalse  õigluse  kasuks.  Horisontaalne  maksusüsteem  on  selline,  kus  kõiki  oluliste  omaduste  poolest 
võrdseid inimesi maksustatakse võrdselt. Sellisel juhul maksavad sarnase sissetuleku ja jõukusega inimesed 
ühepalju makse. Siinkohal tuleb muidugi tähele panna seda,  et sissetulek ja jõukus ainuüksi ei määra seda 
kui  palju  keegi  makse  maksab.  Lisaks  sissetulekutele  maksustatakse  ka  meie  tarbimist.  Sellisel  juhul 
maksavad  erinevate  tarbimisharjumustega  inimesed  ikkagi   erineval   hulgal  makse.  Tehes  otsuse  vertikaalse 
õiguse kasuks oleme seisukohal, et inimesed kes suudavad maksta kõrgemaid makse peaksid seda ka tegema. 
Olles  otsustanud  ühe  või  teise  lähenemise  kasuks  peame  me  kindlaks  määrama  ka  selle,  et  mida  käsitleda 
maksustamise   alusena  ehk  maksu  objektina,  mille  alusel  määratakse  maksukohustus.  Näiteks,  kas 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
50 
maksustamise aluseks peaks olema inimese võime makse maksta või inimese majanduslik heaolu. Seega on 
küsimus,  millele  lugeja  peab  vastama,  et  kas  õiglasem  on  maksustada  inimesi  selle  järgi  mida  nad 
majandussüsteemilt  saavad  või  selle  järgi  mida  nad  majandussüsteemile  annavad.  See  tähendab,  et  kas 
maksustama peaks sissetulekute või tarbimise alusel? 
Sõltumata  sellest,  mida  me  maksustamise  alusena  õiglasemaks  peame  vajab  riik  oma  funktsioonide 
täitmiseks  raha  mida  kogutakse  elanikkonnalt  erinevate  maksudena.  Sellisel  juhul  saame  rääkida 
maksukoormusest,  mis  näitab  kui  palju  ühiskonna  tuludest  läheb   maksudeks .  Eestis  on   maksukoormus  
ligikaudu  35  protsenti  sisemajanduse  koguproduktist.  Võrreldes  paljude  Euroopa  riikidega  on  meil 
maksukoormus suhteliselt madal. Näiteks on Rootsis maksukoormus kõrgem kui 50 protsenti. 
Maksukoormus näitas meile seda kui suur osa meie kõigi tuludest kokku läheb maksude maksmiseks. Ühe 
maksumaksja   seisukohalt  saame  hinnata  maksudeks  minevat  suhtelist  osa  tema  kogutuludest  ehk 
maksumäära.  Kui  mistahes  sissetulekutega  inimestel  on  sarnane  maksumäär,  siis  on  meil  tegemist 
proportsionaalse  maksuga  (vt  joonis  9.2).  Sellisel  juhul  moodustab  maksusk  makstav  osa  sõltumata 
maksustatavast  tulust  ikka  ühesuguse  protsendi.  Kui  maksumäär  on  26  protsenti,  siis  kehtib  sarnane 
maksumäär  nii  sellele  inimesele,  kelle  sissetulek  on  viis   tuhat   krooni  kui  ka  sellele,  kelle  sissetulek  on 
viiskümmend tuhat krooni. 
Maksumäär on 26%
Maksustatav
Maksumäär
Maks
tulu
5000
26
1300
50000
26
13000
Proportsionaalse maksusüsteemi korral
maksavad kõik oma  sissetulekust
ühesuguse protsendi
 
Joonis 9.2. Proportsionaalne  tulumaks  
Kui  maksumäär  sõltub  maksustatavast  summast  on  tegemist  progressiivse  maksuga  (vt  joonis  9.3).  Tulu 
suurenedes hakkab ka maksumäär  suurenema. Kui progressiivne maksustamine  väljendub joonisel esitatud 
kujul siis maksame me esimeselt kümnelt tuhandelt  kroonilt  10 protsenti ehk tuhat krooni. Maksustatava tulu 
kasvades maksaksime järgnevalt kümnelt tuhandelt kroonilt juba 20 protsenti ja edasi juba 30 protsenti. Kui 
meie maksustatav tulu on näiteks kolmkümmend tuhat krooni siis maksame me esimeselt kümnelt tuhandelt 
ära tuhat krooni, järgmiselt kümnelt tuhandelt kroonilt juba kaks tuhat krooni ja viimaselt kümnelt tuhandelt 
kroonilt  kolm  tuhat  krooni.  Kokku  maksaksime  sellisel  juhul  antud  perioodil  kuus  tuhat  krooni  Meie 
keskmiseks maksumääraks kujuneb sedasi 20 protsenti (keskmine maksumäär = 6000/ 30000 ).  
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
51 
Maksumäär on kasvav
Maksustatav
Maksumäär
Maks
tulu
0 - 10000
10
1000
10001 - 20000
20
2000
20001 - 30000
30
3000
6000
Kui inimese maksustatav tulu
suureneb si s ka maksudeks makstav
protsent sissetulekutest suureneb
 
Joonis 9.3. Progressiivne tulumaks 
Erandlikel juhtudel võib olla tegemist ka regressiivse maksuga,  mille korral tulude suurenedes  maksumäär 
alaneb .  Regressiivse  maksuna  saab  käsitleda  näiteks  tarbimise  maksustamist,  sest  vaene  inimene   kulutab  
suhteliselt  suurema  osa  oma  sissetulekutest  tarbimisele  ning  maksab  ka   protsentuaalselt   suurema  osa  oma 
sissetulekutest maksuna kui rikas inimene. 
9.3. Eesti riigieelarve tulud ja kulud 
Riigieelarve lähemal  uurimisel  näeme, kuidas kavatseb riik kulutada raha ning missugused on tulude allikad. 
Vaatame  Eesti  Vabariigi  eelarvet  aastaks  2001.  Riigieelarve  kulude  jaotust  erinevate  valdkondade  lõikes 
iseloomustab joonis 9.4. Riigieelarve planeeritud maht oli ligikaudu 30,5 miljardit krooni.  
 
Riigivalitsemine
1580 ,7
Riigikaitse
1532,3
Korrakaitse
1788,7
Õiguskaitse
877,1
Muud
Osalemine rahvusvah. org.
15,0
20%
Sotsiaalne 
Haridus
3399,1
kaitse
31%
Kultuur,  kunst  ja  sport
1130 ,6
Riigivalitse
Teadus
398,5
mine
5%
Sotsiaalne kaitse
10065,4
Tervishoid
4842,8
Riigikaitse
5%
Keskkonnahoid
802,0
Korrakaitse
Maakorraldus
59,2
6%
Põl u-, metsa ja
880,0
Transport ja 
Tervishoid
kalamajandus
side
Haridus
16%
Transport ja side
1785,2
6%
11%
Muud majandusharud
334,9
Muud
1562 ,5
Kokku kulud
31054,0
 
Joonis 9.4. Riigieelarve kulude jaotus aastal 2001 
 
Kõige  suurem  osa  riigieelarve  kuludest  on  suunatud  sotsiaalkuludeks,  millest  suure  osa  moodustavad 
pensionid  ja   sotsiaaltoetused .  Sotsiaalkuludele  järgnevad  kulutused  tervishoiule  ja  haridusele  ning 
transpordile ja sidele. Riigi- ja korrakaitsekulutused moodustavad kumbki ligikaudu kuus protsenti. 
Selleks, et kulutada, peab ka olema mida kulutada. Millest koosnevad Eesti riigieelarve tulud? Suurem osa 
riigieelarve  tuludest  moodustavad  mitmesugused  maksud.  Lisaks  maksulistele  tuludele  on  riigil  olemas  ka 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
52 
mittemaksulised  tulud.  Mittemaksulisteks  tuludeks  on  näiteks  omanikutulu  varadelt,  laekumised 
majandustegevusest ning riigilõivud. Riigieelarve tulude kujunemist iseloomustab joonis 9.5. 
 
Maksud
27690,5
Füüsilise isiku tulumaks
3157,0
Ettevõtte  Muud
Ettevõtte tulumaks
748,3
tulumaks
Tulud varadelt
6%
Sotsiaalmaks
11529,9
Füüsilise  2%
4%
isiku 
Käibemaks
8671,9
tulumaks
Sotsiaalmaks
Aktsi sid
3434,1
10%
39%
Hasartmängumaks
109,3
Tollimaks
40,0
Aktsiisid
Mittemaksulised tulud
2830,5
11%
Riigilõiv
649,0
Segatulud
558,9
Käibemaks
Tulud varadelt
1087,5
28%
Finantstulud
87,8
Majandustegevus
419,5
Laenud
27,8
Tulud kokku
30521,0
 
Joonis 9.5. Riigieelarve tulud aastal 2001 
 
Vaatame  nüüd  lähemalt,  missuguseid   maksusid   kogutakse  Eesti  Vabariigis.  Kogutavad  maksud  jagunevad 
otsesteks ja kaudseteks maksudeks. Otseste maksudega on tegemist kui me peame maksma ära mingisuguse 
kindlaksmääratud summa või protsendi oma tuludest, kasumitest või varast. 
(NB! Tekst on kirjutatud ajal kui tulumaksu määraks oli 26 protsenti. Samuti on tänaseks muutunud kohalike 
omavalitsuste rahastamise kord.) 
Kõige  levinumaks  otseseks  maksuks  on  füüsilise  isiku  tulumaks.  Eestis  kasutatakse  füüsilise  isiku  tulu 
maksustamisel proportsionaalset maksumäära, mis moodustab 26 protsent maksustatavatest tuludest. Sellisel 
juhul  maksame  sõltumata  oma  sissetuleku   suurusest   kogu  aeg  ühesuguse  protsendi  tulumaksu.  Maailma 
arenenud  riikides  on  enamasti  kasutusel  progressiivne  tulumaks,  kus  tulude  suurenedes  hakkab  ka 
maksumäär  kasvama.  Eestis  laekub  füüsilise  isiku  tulumaksust  44  protsenti  riigieelarvesse  ja  56  protsenti 
kohalikesse  eelarvetesse  ning  on  riigi  üheks  olulisemaks  tuluallikaks.  Lisaks  füüsilise  isiku  tulumaksule 
rakendatakse paljudes riikides ka ettevõtte tulumaksu. Sellisel juhul maksustatakse  ettevõtete kasumeid ent 
kaudselt   ka  tarbijate  sissetulekuid.  Ettevõtte  tulumaksu  abil  saab  iseloomustada  ka  maksukoormuse 
ülekandumist,  sest  ettevõtetele  kehtestatud  tulumaksu  tulemusena  suurenevad   tootmiskulud .  Tulemusena 
tõstavad  ettevõtjad  toodete  hindu  ning  tulemusena  maksavadki  mingisuguse  osa  sellest  tulumaksust  kinni 
tarbijad. Eesti eripäraks ettevõtete tulumaksustamisel on olnud see, et jaotamata kasumilt tulumaksu maksma 
ei  pea.  Sellise  poliitika  abil  on  valitsus  püüdnud  luua  soodsamat  ettevõtluskeskkonda  ja  soodsamaid 
võimalusi  investeerimiseks.  Ühe  arenenud  riigi  eelarvelistest  tuludest  moodustab  ettevõtte  tulumaks 
tavaliselt küllaltki väikese osa, sest ettevõtteid on suhteliselt vähe ning nende kasumid on võrreldes tarbijate 
sissetulekutega oluliselt väiksemad. 
Riiklikuks pensioni- ja ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks on kehtestatud sotsiaalmaks. Selle maksu 
maksab meie eest ära juba tööandja. Seega läheb tööline tööandjale maksma rohkem kui vaid selle palga, mis 
kantakse  üle  pangaarvele,  sest  tööandja  peab  iga  töölise  kohta  tegema  veel  täiendavaid  kulutusi 
sotsiaalmaksu  näol.  Sotsiaalmaks  moodustab  Eestis  33  protsenti  palgafondist.  Üks  osa  sotsiaalmaksuna 
laekuvatest   summadest   kasutatakse  riiklike  pensionite  maksmiseks.  Teine  osa  sotsiaalmaksu  summadest 
laekub  Haigekassa  arvele.  Lisaks  sotsiaalmaksule  on  uue  maksuna  lisandunud  ka  töötuskindlustusmakse. 
Töötuskindlustusmaksest  laekunud  summadest  makstakse  välja  töötuskindlustushüvitisi.  Töötaja  maksab 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
53 
töötuskindlustusse  ühe  protsendi  oma  sissetulekutest  ning  tööandja  lisab  sinna  veel  pool  protsenti  kogu 
palgafondist juurde. 
Otsese  maksuna  on  Eestis  kasutusel  ka  maamaks,  mida  maksab  maa  omanik  või  kasutaja  vastavalt  nende 
käes  oleva  maa  väärtusele.  Sellisel  juhul  on  maksustamise  aluseks  meie  käsutuses  olev  vara.  Maamaks 
laekub kohalikesse eelarvetesse. 
Lisaks otsestele maksudele maksame me ka kaudseid makse.  Kaudsete  maksude tulemusena on kaupade ja 
teenuste  hinnad  kõrgemad.  Sellisel  juhul  ei  mõjuta  maksud  meie  tulusid  otseselt  vaid  kaudselt  läbi 
hinnatõusu.  Tehes  poes  sisseoste  aitame  ka  riigikassat  täita,  sest  kaupade  ja  teenuste   hinnast   ühe  osa 
moodustab  käibemaks.  Käibemaksu  ei  maksa  me  mitte  otse  oma  tuludelt  vaid  selle  maksu  tulemusena  on 
kaupade  ja  teenuste  hinnad  kõrgemad.  Üldine  käibemaks  on  Eestis  18  protsenti  kauba  või  teenuse 
maksustatavast  väärtusest.  Teatud  kaupu  ja  teenuseid  maksustatakse  alandatud  maksumääraga.  Näiteks  on 
viie   protsendiline   käibemaksu  määr  kehtestatud  raamatutele,  ravimitele  ja  meditsiiniseadmetele,  teatri-  ja 
kontserdipiletitele ning soojusenergiale ja tahkekütusele. Käibemaksust on vabastatud näiteks kooliõpikud ja 
töövihikud,  eksporditavad   kaubad   ja  teenused,  ettetellitud  perioodilised  väljaanded  ning  tuule-  ja  veejõul 
toodetud  elektrienergia . 
Kehtestades  makse  saab  valitsus  mõjutada  ka  meie  tarbimisharjumusi.  Maksustades  alkoholi  ja 
tubakatooteid,  tõusevad  nende  kaupade  hinnad  ja  tarbimine  väheneb.  Sellisel  juhul  on  meil  tegemist 
aktsiisimaksuga.  Lisaks  tarbimise  reguleerimisele  kasutatakse  aktsiisimakse  ka  eesmärgiga  suurendada 
valitsuse tulusid, kehtestatakse aktsiisimaksu sellistele kaupadele mille tarbimine ei vähene oluliselt ka siis 
kui  hind  tõuseb.  Selliseks  maksuks  on  näiteks  kütuseaktsiis.  Eestis  moodustavad  alkoholi-,  tubaka-, 
mootorsõiduki-, kütuse- ja pakendiaktsiis kokku ligikaudu 11 protsenti eelarve tuludest. 
Riigi  eelarveliste  tulude  suurendamiseks  kasutatakse  Eestis  ka  hasartmängumaksu,  mida  peavad  maksma 
hasartmängude  korraldajad.  Hasartmängumaksust  saadavaid  tulusid  kasutatakse  spordi,  teaduse,  hariduse, 
kultuuri ja muude sarnaste valdkondade toetamiseks. 
Kaudselt  oleme  me  mõjutatud  ka  tollimaksudest.   Tollimaksu   kogutakse  riigi   piiril   nii  riiki  sisseveetavatelt 
kui  ka  riigist  väljaveetavatelt  kaupadelt.  Traditsiooniliselt  moodustavad  tollimaksutulud  ühe  arenenud  riigi 
maksutuludest  suhteliselt  väikese  osa.  Tollimaksude   rakendamise   eesmärgiks  ei  ole  tavapäraselt  mitte 
riigikassa  täitmine  vaid  kodumaiste  tootjate  ja  töökohtade  kaitsmine  välismaiste  konkurentide  eest.  Eestis 
ekspordile  tolle  kehtestatud  ei  ole.  Alates  2000nda  aasta  1.   jaanuarist   kehtib  Eestis  enamsoodustusrežiimi 
tollimaksu seadus, mille kohaselt maksustatakse tollimaksuga kolmandatest riikidest pärinevad  toidukaubad . 
Lisaks   eelpool   loetletud  maksudele  on  ka  kohalikel  omavalitsustel  õigus  kehtestada  mitmeid  erinevaid 
makse.  Sellisteks  maksudeks  on  näiteks  isikumaks,  kohalik  tulumaks,  müügimaks,  paadimaks, 
mootorsõidukimaks,   loomapidamismaks ,  lõbustusmaks,  reklaami-  ja  kuulutusemaks  ning  teede  ja  tänavate 
sulgemise maks.