Türgi kultuuriliugu (0)

Türgi kultuuriliugu
Oguusid, seldžukid – türklaste esiisad
Hetiidid
Hatid – hetiitide eellased Anatoolias (2600 – 1900 ekr). Mesopotaamia , Assüüria ürikud nim hetiite hattideks.
Hetiidid tulid Anatooliasse u 1900 ekr Kaukaasiast . 1900 – 1700 ekr hetiidid ja hatid elasid kõrvuti.
2 kuningriiki:

• Nn „Vana kuningriik “ 1660 – 1620 ema
  
• Suur kuningriik 1460 – 1190 ema – tugevnenud keskvõimuga
  

Pealinn Hattuša (tänapäeva Ankara lähedal)
Hetiidid võitlesid oma hiilgeajal mõjuvõimu pärast egiptlastega. 13 saj sõdisid Süürias Ramses Iiga ( võitu ei saavutanud kumbki), pärast lahingut leping igavese rahu ja sõpruse kohta. Langus toimus väga järsku  „mererahvad“ ründasid, 1190 ema, tungisid hetiidi riiki ja hävitasid Hattuša  impeerium ei toibunud, hetiidid jäid elama Väike – Aasiasse, ent mitte riigina  717 ema langevad viimased hetiidid assüürlaste rünnaku alla  orjus .
HETIITIDE AVASTAMINE – ajalugu hakati uurima alles 17 saj. Sõna hetiit on mainitud ka VTs, kuid selle tähendust ei teatud. C. Texier (1839) ja W. Hamilton (1842) märkasid Ankara piirkonnas kummalisi kive. 1880 väitis Sayce, et leitud märkidega kivid kuuluvad hetiidi riigile. Oli olemas 2 kirja: kiilkiri ja hieroglüüfkiri. 1907 aastal avastati Hattušast suur kuningate arhiiv  oli üks bilingua. Champollion dešivreeris 1830 egiptuse hieroglüüfid . Bossert võttis aluseks foiniikia keele.
VALITSEJAD – hetiidi kuningas sai võimu pärimise teel. Ei olnud jumalikustatud. Esimene võrdsete seas. Pidi võimu jagama ülikute nõukogu e pankusiga. Pankus – nõuandev organ  arutleti riigi tähtsamaid küsimusi , keelas kuningal oma sugulasi hukata. (I parlament maailmas).
Kuningannad – kuninga naise tiitel Tawannannas (suur kuninganna), jäid suureks kuningannaks ka siis, kui kuningat enam ei olnud. Vana kuninganna pidi enne ära surema, kui uus sai tawannannase tiitli. Kõige võimsam kuninganna oli Puduhepa (Hattusilise III naine 1275 – 1250 ema). Mõnedel lepigutel on 2 pitsatit – tema ja ta naise.
RELIGIOON – polüteism ; 3 tähtsamat jumalat:

• Tormijumal ( taevajumal , Hattuša jumal)
  
• Päikesejumalanna (Arinna)
  
• Nende poeg (Sharruma)
  

Kasutasid religioossetel asjaajamistel hati keelt (hattidel kiri puudus).
ÕIGUSKULTUUR – seadusekogumik pärineb 1650 – 1500 ema, hiljem lisandused, eesti keelde tõlgitud Jaan Puhveli poolt.
Seekel – 13-14 g hõbedat.
Bütsants
Ajalugu jaguneb tinglikult 2 faasi:

• Ida – Rooma ajajärk (395 – 7 saj lõpp)
  
• Bütsantsi ajajärk ( 7 saj lõpp – 1453)
  

IDA – ROOMA AJAJÄRK:
Ida – Rooma imp asutamine, läänealade ja I –R ühendamise püüdlused, võitlus ülemvõimu pärast Lähis – Idas.

imp asutamine – 306 a sai keisriks Constantinus ( - 337). Viis pealinna Roomast Isantioni (Istanbuli), mida hakati nim 330 a Konstantinoopoliks. Peale Thedosius II (346 – 395) surma jagunes R imp kaheks. Esiteks Arkadiase poolt juhitud Ida – Rooma impeeriumiks ja Honoriuse poolt juhitud Lääne – Rooma impeeriumiks (alguses käis juhtimine Milanost, hiljem Ravennast).

Ühendamise püüdlused - L – R imp hakkas lagunema kui germaani-rooma hõimud rajasid Rooma impeeriumi provintsideks oma kuningriike. Lääne – goodid  edela – Gallias ja Hispaanias, vandaalid  Põhja – Aafrikas. 476 tõugati troonilt Romulus Augustus (viimane L – R keiser ), puudusid pärijad  laskus „pimeduseaeg“  barbarid võimul. I – R keisrid pidasid kõiki L – R alasid endale kuuluvateks. Bütsantsi keiser Justinianus I suur (tähtsaim) 527 – 565 käskis endised L – R alad tagasi vallutada. 533 Belizaros purustas vandaalide väed P – Aafrikas; lõi platstarmi It tungimiseks; hõivas Ida – gootidelt 536 Rooma; 539 nende pealinna Ravenna ; vallutatud aladel taaskehtestati roomaaegsed seadused. Justinianus I S alustas Rooma imp taastamist. Ida – goodid tahtsid Belizarost enda kuningaks, kuid 539 kutsus keiser Belizarose koju  pärast tema lahkumist 541 vallutatud aladel idagootide ülestõus. Belizaros saadeti 545 taas It´sse, ent talle ei antud piisavalt varustust ülestõusu mahasurumiseks. 546 vallutasid idagoodid Rooma tagasi. Püsiva edu saavutamiseks oleks läinud vaja tuduvalt suuremat sõjaväge. 552 saabus It´sse Nasrese juhtimisel tunduvalt suurem bütsantsi sõjavägi. 554 oli It ja osa Lõ – Hisp taas B käes. Rooma impeerium oli taastatud. Rooma oli inimtühi  oht: röövlijõugud. Vallutused olid kallid I – R´le. Suuri kulutusi korvati kõrgete maksudega  muutis talupojad keskvõimu suhtes vaenulikuks. Vallutatud L – R alasid ei suudetud kaua enda käes hoida. P – Aafrika loovutati araabia kalifaadile 640ndatel (viimane ala).

võitlus ülemvõimu pärast Lähis – idas – alates 606 hakkas Pärsia hõivama I – R provintse. 619 aastaks oli Väike – Aasia ja Egiptus Pärsia käes. Herakleitos I (610 – 638) õnnestus oma laevastikuga piki V – A rannikut seilates tungida 623 a Pärsiasse ning võita 627 aastal Pärsia peajõude. 630 kogu I – R territoorium taas pärslastelt tagasivõidetud. Uueks vaenlaseks osutus araabia poolsaar  634 asusid sealt teele väed, mis liikusid põhja suunas  ründasid nii Pärsiat kui ka I – R impeeriumit andes neile üllatava ja võimsa hoobi. I – R imp kaotas 636 Süüria, 637 Juudamaa , 640 Egiptuse, 698 P – Aafrika. Sellest ajast ei nimetata seda ala enam I – R imp, vaid Bütsantsi imp´ks.
BÜTSANTSI AJAJÄRK:

Konst . Piiravate araablaste tagasilöömine – 678 ja 717 piirasid ar-sed Konst´it. Mõlemal korral saatis ebaedu . Eriti raske kaotuse said 717/718 piiramise ajal  alustati 15.08.717, 180 000 meest ja1800 laeva; linna kohe vallutada ei suudetud  kaevati kraav , kraavi taha rajati oma kindlustused ; talv oli külm ja lumine; bulgaarlased ohustasid seljatagust, kuna nad mõistsid et oleksid järgmised ohvrid. Salgad langesid vaenlaste ohvriks; nälg  katk  15.08.718 ar-sed olid sunnitud piiramise lõpetama. Taganeva kaliifi laevastiku hävitasid bütsansti väed kreeka tulega. 1800 laevast naasid 5, 180 000 mehest 45 000.

Konst. loovutamine ristisõdijatele, Hagari võitmine - järgnevail sajandil poliitiline olukord stabiliseerus  ei olnud Bütsantsile ohtlikke vaenlasi . Aastaks 1000 saavutati võimsuse haripunkt (imp rahvaarv ca 11 miljonit). Büts edasine langus o seotud oguusidest pärineva seldžukkide hõimuga Anatoolias (tulid sisse V- A´st). Mantzi kerti lahing 1071. 1080ndaks olid seld´d jõudnud Konst alla. Vältimaks edasitungi kutsus Aleksius I Comnenos (1081 – 1118 ) läänemaailma üles 1081 a kristuse hauda ja Jeruusalemma rikkusi kaitsma  viitas Büts suurtele rikkustele  muidu langevat uskmatute kätte. 1080ndate aastate II poolel oli seld riigis sisetülid. Büts abi läänelt enam vaja ei läinud, kuid ristisõja plaan arenes edasi. 1097 – esimesed ristisõdijad asusid teele. Comnenos lasi ristisõdijad läbi tingimusel, kui nad end tema vasalliks kuulutavad. Sellega oldi nõus kuna ei soovitud tagalasse vaenulikke büts vägesid jätta. I RS lõppes Büts jaoks hästi, ent IV RS nii hästi Büts ei lõppenud. 1204 vallutasid ristisõdijad Konst´i ja hoidsid linna enda käes 57 aastat  lin ei toibunud. Konst vallutati tagasi Michael VIII Palaialogos (1259 – 1282) 1261 aastal pooljuhuslikult. Eufooria oli ajutine  pealinna ümberkolimine oli kulukas , kusjuures pidi linna uuesti ülesehitama. Rünnakud Büts vastu järjest suurenesid  kasvas rahva antipaatia Micaheli vastu. Büts edasine saatus oli kuulsusetu. 15 saj keskpaigas elas Konst ca 25 – 40 tuhat inimest. Sisuliselt BÜTSANTS = KONSTANTINOOPOL. Mehmed I ei tundnud büts keisri ees mingit aukartust. 1396 Porporose kaldal ehitas Mehmed I kindluse ja ka bütsantsi alale kindluse. Osmanid vallutasid büts viimane kantsi Konst 1453.
BÜTSANTSI KULTUUR

V- Kreeka ja V- Rooma tedmiste säilitamine ja süstematiseerimine – kuni Rsde alguseni oli Eur kaotanud oma sideme ajalooga. Tingitud sellest, et 6-7 saj jooksul eur kõrgtsivilisatsioon puudus. V – Kreeka ja V- Rooma tarkused säilinud B raamatukogudes. Eur avastasid need tänu RSdele 11- 13 saj. Pärast ristisõdu avastas Eur taas enda jaoks antiikmütoloogia; Pr, It ja Saksamaal hakkaid ilmuma Trooja sõja ilukirjanduslikud käsitlused. Mitmed V- Kreeka teosed tuli eur keeltesse tõlkida koguni araabia keelest. V- Rooma õiguspärandi süstematiseerimine. Keiser Justinianuse ajal aastail 529 – 540 koguti kokku V- Rooma kohati süsteemitu õiguspärand  süstematiseeriti Justinianuse koodeksiks. Sisaldavat V – Rooma õiguspärandit hakati hiljem nim Rooma õiguseks  sellele põhineb tänapäeva eur õigusteadus .

Arhitektuurialased uuendused – suurimaks uuenduseks kujunes uudne ehitusvõte, kus kupli paigaldamine käis visklite abil ruudukujulisele pinnale. Teiseks uuenduseks oli kupliterohkete ehitiste püstitamine. Ehituskusti suurim saavutus 532 – 537 väldanud Hagia Sophia ehitamine ( 100 meistrit, igale allus 100 töölist. Ehitati Justinianuse ajal. Kiriki kõrgus 55 m, kupli läbimõõt 30 m. 1453 muudeti kirik mošeeks. 16 saj algul ehitati juurde mitu kivist minaretti. 1932 muudeti muuseumiks.
Oguusid
Oguus – muiasturgi keelest  suguharu (ok – suguharu, z on mitmuse tunnus). Seldžukid ja osmanid kujunenud oguusidest. Seld – kõnõki hõim , osmanid – kai hõim.
OGUUSIDE ALGKODU – esime turgi suguharudest. Hiina allikate põhjal on teada, et nad elasid tänapäeva Mongoolia alal. 6-7 saj oli oguuse 6 hõimu, 8 sajadil 8, 11 saj 24. 8 saj sõdisid oguusid muinasturkidega. Turkide riik 680 – 744. legendi järgi oli oguuside algisaks Og´uz Kag´an ning et nad jagunesid vastavalt nende isa poegade nimedele 24 hõimuks. Esimest 12 hõimu peeti paremaks kui teist 12 (Og´uzname)
OGUUSIDE MIGRATSIOON – alates Uiguride riigi kokkuvarisemisest algab og-de migr läände. Uiguurid 744 – 840 elasid Mongoolia aladel. 10 saj alguses jagunevad og-d 2:

• Suurem osa Musta mere põhjakallast pidi euroopasse – assimilieerusid
  
• Väiksem osa jäi araali mere idarannikule  rajasid 10 saj alguses oma riigi. Eksisteeris kuni seldžukkide riigi tekkimiseni 11 saj II veerandil.
  

OGUUSIDE RIIKLUS
Eksiteeris ca 100 aastat. Oguusid olid karjakasvatajad. Nende riigi pealinn oli Yengikurt, valitseja kandis jagbu tiitlit . Oli rahvaesindus (kenges,). Iga hõimu peaks oli bey, kelle ülesanne oli õigusmõistmine, seaduste kehtivuse tagamine. Elasid stepikoodeksi järgi. Kõige kõrgem stepikoodeksi tõlgendaja oli jagbu.
Seldžukkide impeeriumi tekkimine
980ndate aastate keskel sattus kõnõki hõimu juht Selc,uk jagbuga vastuollu. Liikus kõnõki hõimuga oguuside riigi lõunaosas asuvasse Cendi. Seal korraldas ta rahvaistungi, millel võeti vastu otsus astuda islamiusku . Islami usku astunud oguuse hakati kutsuma turkmeenideks. 980ndate lõpul tulid oguuside valitsejasaadikud turkmeenidelt maksu nõudma, kuid moslemid mittemoslemitele maksu maksta ei tohtinud  algas sõda, ent ülekaalu ei saavutatud. Kindlustamaks endale liitlasi sekkusid järgneval 40 aastal turkmeenid vähemalt 3 korral Lähis – Ida suurriikide võimuvõitlusesse:

• 992 – 999 sekkuti samaniidide poolel samaniidide riigi võitlusesse karahaniidi riigiga. 999 – 1004 sekkuti samaniidide troonipärija võitlusse karahaniidi riigiga.
  
• 1020 – 1030 osaleti karahaniidide riigi troonipärija Ali Tigini võitluses karahaniidide riigi vastu.
  
• 1030ndate aastate alguses osaleti gaznaviidide (936 – 1163) riigi troonipretendendi Mesudivõitluses gazneviidide riigi trooni pärast.
  

Paraleelselt turkeemide sõjalise tegevusega muutus ka nende asuala . 1030ndate alguseks elasid turkeenid tänapäeva Turkmeenia põhjaosas Karakumi kõrbe lõunapiiril.otseselt seld´de riigi sünnile tekkinud sündmused algasid 1030ndate keskpaiku. Ghaznaviidide troonipretendent Mesud sai ghaznaviidide trooni sultaniks. Turkmeenid olid ikka tema sõjaväes , kes ei tahtud hästi alluda . Mesud lasi karistuseks mõned hõimupealikud tappa. Seepeale algas turkmeenide ülestõus  turkmeenide vastu sõjaretked  triumf turkmeenidel. 1035 Nec,a lahing, Serashi lahig 1038. pärast Serashi lahingut võeti vastu otsus oma riigi asutamise kohta. Seld´de riigi moodustamisel oli otsustavaks 1039- 1040 Dandanakani lahing  võitsid turkmeenid, ghaznaviidide sultan aga tapeti põgenemisel enda lähikonna poolt. Selle lahingu lõppu peetakse seld impeeriumi sünniks.
SELDSUKI PERIOOD – nende riike oli 3:

• suurte seld riik 1040 – 1157
  
• Anatoolia seld riik 1077 – 1307
  
• Süüria seld riik 1078 – 1171
  

Tänapäeva Iraani , Iraagi, Turkmeenia aladel asunud Suurte s riik killustus 1118a. Sultan Sandžari riigiks ja Iraagi seld riigiks (1191).
Suurte seld riigi sultanid:

Tug´rul hu (1040 – 1063)

Alp Arshan (1063 – 1072)

Malik Šahh (1072 – 1092)
ANATOOLIA VALLUTAMINE

anatoolia seld riigi asutamine – An vallutamine toimus pärast 1071 a mantzikerti lahingut, ent tegelikult oli pikk eellugu. 1046 – 1070 korraldati algul Ida – An´sse ning pärast Lä – An´sse ca 10 luureretke. Esimesel luureretkel tungiti Pasinleri oruni ( Vani järve lähedale). 10 ndal luureretkel jõuti Marmana mere rannikuni . Selle luureretke juht Afsin jutustas olukorrast isiklikult Alp Arslanile; tema arvates B´l puudus piisav sõjavõimsus  piirdub B vaid kaitsega . B vasturetked piirdusid P – Süüriaga (1068). Romanos IV Diogenes  B väepealikud reetsid keisri. Pärast Mantzikerti lahingut vallutasid seld ´d 1075 Konya, 1080 jõuti Marmara mere rannikule. 1081 tungisid Posporose väinani  kaldale püstiatati valvepunktid. Edasi mindi lõunapoole. 1082 vallutati Tauruse mäed, 1083 Adana, 1085 Antiookia. Legendikohaselt läks väepealik Philaretos pärast linna langemist Malik Šahhi juurde ja võttis vastu islamiusu , talle anti maavaldus . Ametlikult moodustati esialgu Suurte seld riigi koosseisu kuuluv An seld riik 1077. a. Alguses oli selle pealinn Iznik, 1084 Konya. Esimeseks sultaniks Süleyman Kutlamõs ( 1077 – 1086 ) – oli sugulistessidemetes Tug´rul beyga (vanaonu). An seld riigi arengufaasid:

• riigi kujunemine An võimsamaks riigiks – kestis 1077 – 1171. jagunes veel 2 alafaasiks:
  
• riigi võitlus Suurte seld riigiga (1077 – 1092) – seisnes selles, et Suurte seld´de riik saatis mitmel korral An seld ohjeldamiseks An-sse oma sõjaväe (1078;1090). Kui sultan Süleyman Tore 1086 suri algas riigis halastamatu võimuvõitlus . An seld riigi sultaniks kuulutas end Ebu´l Kasem, kes ei olnud Suurtele seld´le meelepärane. Seepärast saadeti 1090ndal aastail 50 000 sõjaväega An emiir Porsuk - allutas rivaalitsevad beid ja piiras Iznikki. B imperaator, kellega An seld´d olid 1081 sõlminud piirilepingu, saatis Izniki kaitseks meritsi väikese väesalga. B väesalk andis emiir Porsuki vägedele mõista (Izniki müüridelt), et imperaator on isiklikult Iznikis  katkestati piiramine. Kasõm sai aru, et pole Suurte seld poolt soositud, 1092 läks Malik Šahhi audientsile. Malik Šahh ei võtnud Kasõmi vastu  tapeti. Pärast seda kui Malik Šahh 1092 suri leppisid Suurte seld riik An seld iseseisvumisega.
  
• võitlus ülemvõimu pärast An turgi päritolu Danõsmaniidide riigiga (1071 – 1171) – võitlus oli kõige ägedam 1105 – 1134. neil aastail valitses Danõs. Riiki Emir bei nimeline valitseja. An seld valitseja Izzedin Mesud I (1118 – 1154) oli küll tema väimees, ent ikkagi saavutasid Kesk – An ülekaalu danõs´d. Danõs´de sultani Emir bei surm 1134, samuti tema järglase Melik Muhammedi surm (1134 – 1142) tingisid danõs´de kolmeks jagunemise. See oli An seld´de suureks kergenduseks. Aastaks 1171 õnnestus seld´del vallutada kõik danõs´te valdused .
  

• kui An kõige mõjuvõimsam riik – hiilgeaeg kestis danõs´de võitmisest kuni mongolitele kaotatud Kös,edag´õ lahinguni 1243. tuntumad valitsejad olid a)yaseddin Keyhüsrev I (1204 – 1211 ), Izzedin Keykavus I (1211 – 1220 ), Alaeddin Keykubad I (1220 – 1236 ), Giyaseddin Keyhüsrev II (1236 – 1243)
  

Giyaseddin Keyhüsrev I – tema ajal hakati pärast Konst ristisõdijate kätte minemist otsima alternatiivseid transiidi võimalusi. Nüüdsest otsustati tähelepanu pöörata meretransiidile. 1207 vallutati veneetslaste kontrolli all olev Antalya .
Izzedin Keykavus I – tema ajal pöörati suurt tähelepanu meretransiidi arendamisele. Tal õnnestus Musta mere kaldal vallutada Sinop.
Alaeddin Keykubad I – tema ajal arendati nii meretransiiti kui ka valmistuti mongolite sissetungiks. Meretransiidi arendamiseks vallutati 1221 B´lt tänapäeva Alanya. Sinopi, Antalya, Alanya vallutamine pani aluse seld´de merevõimule. Mongolite sissetungiks valmistudes otsustas sultan vallutada Ida – An. 1230ndatel sai oma valdustesse Van ja Bitlis. Tugevdati Konya, Kaysõri, Sivasi kindluse müüre. Sultan sai välismaa saadikuile antud einel söödud linnulihast toidumürgituse ja suri.
Giyaseddin Keyhüsrev II – oli sultan mongolite rünnakute ajal

• kui mongolite riigi provints – 1234 kaotati mongolitele Kös,dag´i lahing  jõu vahekorrad An muutusid. B Trapzoni riik ja armeenlaste Kiliikia riik vandusid ustavust mongolitele. Viimasel arenguperioodil kuulus kogu võim mongolitele. Mongolite võimu näitena olgu toodud fakt, et seld´de sultan Alaeddin Keykubad III ( 1296 – 1302) seisis halvas valistemises süüdistatuna mongolite valitseja Gazan khaani ( 1295 – 1304) kohtu ees. Sultan mõiteti surma, ent kuna ta oli mongolite riigi rajaja Kulagu tütrega abielus, teda siiski ei hukatud , veetis vangistuses .
  

Mongolite riik (1256 – 1335). Mongolid kehtestasid kõrged maksud An seld riigi elanikele, mille tagajärjel riik laastus. Nõrgast keskvõimust tulenevalt ühe seld riigis elanud turkmeeni hõimu, karamanide iseseisvuse katsed. Näiteks vallutasid karamanid pärast seda kui mamelukid olid 1277 aprillis võitnud mongoleid 14 mai 1277 seld pealinna Konya ja hoidsid seda enda käes 37 päeva. Karamanid jätsid linna maha, kui kuulsid, et seld´d ja mongolid lähenevad suure väega. Viimane An seld sultan suri 1307 ning järeltulijat tal ei olnud.
Osmanite impeerium
Osmanite imp ajalugu jaguneb tinglikult 3ks:

kujunemisperiood 1299 – 1453 :

• osmanite riigi teke – Os imp pani aluse Kai hõim. Seldžuki sultani Alaydin Keykubad I ajal asus Kai hõim Kesk – Aasiast Ankarast lõuna pool asuvasse Karacahisari piirkonda  maavaldus, mille eest K hõimu juht bei Ertug ´rul kohustus oma hõimuga kaitsma An seld´de hõimu läänepiiri. Samas selle ala kaitsmisega vallutati uusi maavaldusi algul nii Nikeia keisririigilt, hiljem B keisririigilt. 1299 a Os imp teke, siis viidi An seld sultan Anlaydõn Keykubad III khaan Gazani kohtu alla. An seld´de sultanaat jäi juhita. See omakorda tähendas Os riigi faktilist iseseisvumist. Juriidiliselt sai Os riik iseseisvaks pärast seld´de sultani Mesud II (1302 – 1307) surma. Mongolite riigile maksti veel maksu kuni 1335. Nimelt selle aastani ilhaanide riiki ilhaan Abu Said (1316 – 1335), kes oli viimane ilhaan, kelle võimu kogu ilhaanide riigis tunnustati.
  
• Os riigi tugevnemine – sellel perioodil valitsesid Os riiki 6 valistejat: Osman (1299 – 1324), Orhan ( 1324 – 1360), Murat I (1360 – 1389), Bayezid I (1389 – 1402 ), Mehmed I (1413 – 1421), Murat II (1421 – 1451). Neist 4 viimast valitsejat tituleeriti sultaniks.
  

Osman – tema valitsemisajal vallutasid os-d B-lt 1302 yenis,ehiri ja piirasid 1315 – 1324 Bursat. Piiramine kestis niikaua, kuna polnud vajalikku piiramistehnikat. Tema eluajal linna ei vallutatudki. Sellest linnast sai Os riigi I pealinn. 1307 vabanesid os-d lõplikult seld´de võimu alt
Orhan – vallutati B´lt 1326 Bursa, millest sai Os riigi II pealinn. Seejärel võeti 1337 pärast 9 aastat kestnud piiramist enda valdusse Marmara meresadam Izmit, 1354 Gallipoli poolsaar (st. Tungisid juba Euroopa kontinendile). Tema ajal saavutas Os riik 1335 sõltumatuse ilhaanidest ning võttis selle märgiks tarvitusele oma raha hõbemündi akc,e (kuldmünt alles 15 saj).
Murat I – hõivati 1360 B imp suuruselt teine linn Edirne. Sellest sai Os riigi kolmas pealinn. Seejärel vallutati 1360ndail tolleaegselt kuningriigilt tänapäeva Bulgaaria Vabariigi lõunapoolsed alad. 1389 saavutati Kosovo lahingus võit serblaste ja bulgaarlaste ühendjõudude üle, mille tulemusel serblased sattusid Os imp-st vasallisõltuvusse. Tema jaoks sai Kosovo lahing saatuslikuks, kuna langes enne selle algust noore serbia patrioodi rünnakuohvriks. Serblasi juhtis kuningas Lazar. Esimene Os riigi valitseja, keda tituleeriti sultaniks.
Bayezid I – vallutati pärast võitu kristlaste ühendväe üle Nikopolis 1396 Bulgaaria kuningriigilt tänapäeva BV põhjaalad. Seejärel tungiti 1397 B-i, tänapäeva Kreeka V territooriumil asuvatesse valdustesse ja hõivati neist suurem osa. B-lejäi veel Peloponnesose poolsaar (Mora). Erinevalt varasematest valitsejatest suutis Bayezid I esimese os-te valitsejana saavutada suurt edu teiste An turgi beilikkide vallutamisel. ( viimased hõimud allutati alles 16 saj). 1389 – 1392 ühendas ta neist valdava osa Os võimu alla. Siiski ei suutnud ta neid kõiki ühendada, kuna 1402 ristus tema tee Ankara lahingus teise suure turgi soost valitsejaga Timuriga (1335 – 1405). Ta kaotas Ankara lahingu, kuna sõjavägi läks lahingusse kiirustades ning osa tema sõjaväest läks Timuri poolele üle. Pärast vangi langemist saanud teada, et Timur kavatseb ta Samarkandi viia, võttis sultan mürki. Pärast Ankara lahingut rüüstas Timur Konya, Bursa, Denizli, Izmiri. Seejärel andis ta teistele turgi belykkidele tagasi iseseisvuse, jagas Os riigi bayezidi 4 poja vahel. Siiski ei levinud võimuvaakum Euroopa provintsidesse. See tunistab sealsete feodaalide oskamatust, teiselt osmanite võimu juurdumise sügavust.
Mehmed I – õnnestus 11 a kestnud võitluses teiste bayezid I poegadega segadusaeg lõpetada. Seetõttu on teda peetud ka Os imp taastajaks.
Murat II – tema teeneks Os imp Euroopa valduste edukas kaitsmine 1440ndatel aastatel Yanos Hunyadi rünnakute eest. Pärast 1440ndate alguse mitmeid kaotusi pidid Os-d 1444 allakirjutama Edirne- Szegedi rahule, mille kohaselt Serbia pääses Os riigi vasallriigi staatusest. Hiljem Yanos Hunyadi sõjaõnn pöördus  pärast Kosovo lahingu võitmist 1448 õnnestus osmanitel Serbia vasallriigi staatus taastada.

hiilgeperiood 1453 – 1699 – valitsesid Os riiki 15 valitsejat. Nende hulgas kõige tuntumad Mehmed II Võidukas (1451 – 1481), Bayezid II ( 1481 – 1512), Selim I Julm (1512 – 1520 ), Süleyman I Seaduseandja ( 1520 – 1566 ), neist viimased 2 valitsejat kandsid peale sultani tiitlile ka kaliifi tiitlid. Hiilgeperioodi lõppu märgib 1699 sõlmitud Karlowitzi rahu
Mehmed II – suutis Konst vallutamisega 1453 liita Os riigi An ja Eur alad üheks tervikuks. Euroopas suutis Mehmed II Os senistele valdustele lisada Bosnia (1463), Moldova (1456), Valahhia (1476), Albaania (1479). Sultan plaanis koguni Itaalia ja Saksamaa hõivamist ent jõudis enne mürgitamist vallutada vaid Lääne – Itaalia sadamalinna Ondantro. An-s läks tal korda vallutada kõik suuremad turgide beylikid. Viimane suurema beylikina vallutati 1473 karamani beylik ja Os-te beylik. Sultani suur edu  Musta mere põhja kalda sadamalinnade Kafa ja Kertši hõivamist 1475. siitpeale Mustal merel kauplemine mitme saj jooksul Os-te monopol.
Bayezid II – tuli võimule oma kuulsa isa mürgitamise teel. Paradoksaalsel viisil on tema isa see, kes säärase riikluse kindlustamisemeetme oli heaks kiitnud. ( See kes pärib võimu, võib vennad ära tappa). Teda peetakse Os riigi stabuiilsuse tagajaks ja Os merejõudude senisest efektiivsemaks kasutajaks. Tuntud on ka sultani venna Cem´i saatus. Cem otsis peale võimuvõitluses allajäämist algul varjupaika mamelukkide juures Egiptuses, hiljem mitmel pool Euroopas. Sai audientsi paavsti ja Pr kuninga Karl VIII juurde. Tehti ettepanek ristiusku astuda, ebaõnnestunult. Lõpuks õnnestus bayezid II 1495 korraldada tema mürgitamine. Pärast surma saadeti Cemi surnukeha kodumaale, kus see auavaldustega maha maeti.
Selim I – laiendas Os aaria valdusi võites 1514 C,aldõrani lahingus Pärsia safaviide, 1517 Cairo lahingus Egiptuse mamelukke. (Eg sõjakäigult toodud esemeid võib näha Topkapõ muusemis). Teda hakati tunnustama kaliifina. Võimul oldud 8 aastaga suutis oma riigi valdused suurendada 25 X. Ehk oleks saatnud edu ka Euroopas, ent suri 43sena.
Süleyman I – oli edukas nii Euroopas ja Aafrikas nii maa- kui ka merelahingutes. Euroopa suunal liitis pärast võitu Mohacsi lahingus 1526 os valdustega Ida – Ungari. 1529 ei suutnud vallutada Viini (mitu kuud piiramist). Tänu tugevatele merevägedele suutis enda valdusse võtta, tänapäeva Tuneesia ja Alžeeria alad. Barbarossa,vahemere idaosa muutus os-te sisemereks.
Edasised sultanid jäid kättevõidetud eduhoidjateks. Väiksemaid kordaminekuid siiski oli, nt: suudeti 1669 enda valdusse võtta Kreeta saar. Võtmepositsiooniks oleva Malta piiramine ebaõnnestus (1584). Os riigi lagunemisprotsessi tõi ilmsiks 1683 aastal. Viini piiramine  ebaõnnestumise järel, kaotati Austriale 1686 Buda lahing, 1687 Mohacsi lahing. 1699 Karlowitzi rahu sätestas osmanite jaoks esimest territoriaalset kaotust – loobuda tuli Ungarist (Os hiilgeperioodi lõpp)

langusperiood 1699 – 1922 – valitses 15 sultanit. Võib tinglikult jagada kaheks:

• 1699 – 1826 reformide eelne periood  Venemaa oli Os. Suurimaks kimbutajaks. Küc,ük Kaynarca lepiguga tuli osmanitel tunnustada Venemaad Os imp-s elavate kristlaste huvide kaitsjana. Lisaks pidid rahulepingu järgi loobuma Mutsa mere kaubanduse monopoolsetest õigustest.
  
• 1826 – 1922 reformide periood  1826 Mahmud II sõjaväereform – seisnes janizaridest ja dimariootidest koosnevatest sõjaväeüksuste lailaisaatmises ja regulaarväe moodustamisest. Sõjaväeliste ümberkorralduste tõttu muutus riik väga nõrgaks ajutiselt . Seetõttu puhkes 1820 – 1830ndatel Mahmud II ja Os imp Egiptuse provintsi valitseja Mohammad Ali vahel 2 korral kodusõda . 1839 – 1876 viidi läbi poliitilised reformid . 1839 Gülhane reskript, millega tunnustati kõigile Os imp-s elavate rahvaste võrdsus. Sellele järgnes põhiseadus . Selle alusel 1876 – 1877 töötas ka parlament. Abdul Hamid II ajal PS ei kehtinud (1876 – 1909). Seetõttu võeti see pärast noortürklaste võimuletulekut 1909 taas vastu. Pärast 1909 a tõrjuti sultan riigi tegeliku poliitilise võimu juurest noortürklaste poolt kõrvale. Tuntuim noortürklane oli paša Enver; paša Jemal; paša Talat. Sultanaat kaotati 1922 aastal. Viimane sultan saadeti eksiili, kus ta suri 1926.
  

Türgi Vabariigi ajalugu
Vabariik kuulutati välja 19 okt 1923.
Jaguneb perioodideks:

Atatürgi periood – 1923 – 1938 sisepoliitika osas viidi läbi mitmed Türgit sekulaarsemaks muutvad reformid. 1924 kaotati kalifaat ja šariaadi seadused. 1925 saadeti laiali medresed. Dervišide ordud , keelati islamiusu sümboli fessi kandmine. 1926 – 1930 kehtestati järk-järgult Šveitsi tsiviilkoodeksil, It kriminaalkoodeksil ja Saksa ärikoodeksil põhinevad seadused. 1928 asendati araabia kirjaviis ladina kirjaviisiga. 1934 kohustati võtma perekonnanimesid. 1935 viidi puhkepäev reedelt pühapäevale. Mõned reformid osutusid siiski liialt äärmuslikeks. Pooleldi ebaõnnestumsega lõppes 1932a alanud 1936 a vaibunud keelereform. Edutud olid ka 1924 ja 1930 ettevõetud mitmeparteisüsteemi juurutamise katsed. Türgi keelsete sõnade leidmiseks korraldati uudissõnade võistlusi ning uuriti vanu tekste . Samuti püüti juurutada nn päikesekeeleteooriat, mille kohaselt on türgi keel maailma vanim keel. Uues türgi keeles jäid tekstid tihti arusaamatuks. Seepärast muutus Atatürk 1936 keelereformi suhtes sallivamaks, keelereformi hoog vaibus. Välispoliitikas oli Atatürgi eesmärgiks muuta Türgi respekteeritud suurvõimuks ja kaitsta 1923 a saavutatut. 1920ndatel suhteliselt heas olukorras välispoliitikat:

• Ei pidanud kaitsma territooriumit, mida käes hoida ei suutnud
  
• Puudus mittemoslemi vähemus, mida välisvõimud oleks saanud ära kasutada.
  
• Venemaa – traditsiooniline vaenlane oli Türgi julgeolekule ohuavaldamiseks liiga hõivatud oma siseprobleemidega.
  

1930ndate alguseni pooldas riikidevahelist blokkidest eemalejäämisepoliitikat. 1930ndatel muutus seoses kasvava sõjaohuga Türgi julgeoleku tagamine palju keerulisemaks. Lähendes eeldusest, et kõige tõenäolisemat ohtu kujutab Itaalia, kirjutati 1934 alla Tügit, Jugoslaaviat, Rumeeniat, Kreekat hõlmav Baikali pakt. Samuti remilitaliseeriti 1936 Montreaux istanbuli väin ja Posporose väin. Suureks saavutuseks oli Türgile hatay piirkonna tagasi saamine Süürialt.

Inönü periood

Menderese periood

Kahe riigipöörde vaheline periood 1960 - 1980

Vimase riigipöördele järgnenud periood 1980 - ...
Seldžukkide impeerium, Osmanite impeerium, TV rahvaarv:
Anatoolia seld imp rahvaarvu kohta on vaid hinnangulised andmed. On arvatud, et 20 saj alguses elas Anatoolias üle 500 000 turgi soost inimese. 13 saj ca 1 miljon inimest. Osmanite imp algusaegade rahva kohta on samuti vaid hinnangulised andmed. 14 saj algusest on teada, et riigi sõjaväes oli 25 000 ratsanikku. Korrutatades tinglikult neljaga saame 14 saj alguse Osmanite riigi rahvaarvu ca 100 000 inimest. Osmanite imp rahvaarvu puhul 15-16 saj saab otsustada registreerimisvihikute (Tahrir Defteri) põhjal. Reg.vihikus registreeriti kõik maksukohustlastest mehed. Elanikearvu teadasaamiseks tuleb nende meeste arv korrutada 5ga. Maksukohustlaste analüüsil selgub , et 15 saj lõpul elab Osmani territooriumil elas 10 miljonit inimest. 1530 aastal moodustas osmanite imp rahvaarv 20 – 22 miljonit inimest. Neist elas Euroopas 8, Aasias 8, Aafrikas 4-6 miljonit inimest. 1580ndatel elas O.imp 25 miljonit inimest. 17 - 19 sajandist pärinevad reg.vihikute andmed on timari süsteemi lagunemise tõttu lünklikud. Reg.vihikute põhjal O.imp 17 – 19 saj rahvaarvu kohta järeldusi teha ei saa. O riigi 19 – 20 saj rahvaarvu kohta saab otsustada rahvaloenduste põhjal. Rahvaloendused korraldati O.imp aastail 1831, 1844 , 1866, 1884, 1907, 1914. 1831 aastal loeti üle vaid maksukohustlastest mehed. Tolle rahvaloenduse põhjal elas O.imp 15,3 miljonit inimest.( osa riike olid lahkunud O.imp). 1844 ja 1866 loeti üle kogu elanikond, kuid saadud tulemusi pole peetud usaldavateks. Esimene rl, mille käigus loeti üle kogu elanikond ja mille tulemused on usutavad toimus 1884 aastal. Selle andmeil elas O.imp 17,1 milj inimest. 1907 ja 1914 rl andmeil elas O.imp vastavalt 20,8 milj ja 18,5 milj inimest.
TV välja kuulutamise ajaks elas Anatoolias 12,5 milj inimest. TV rahvaarvu üle saab otsustada rl andmete põhjal. 1927 – 2000 toimunud kokku 13 rl. 2000 a elas TV 67,8 milj inimest. 2006 aastal elab TV 74,7 milj inimest (vikipedi andmetel). TV rahvaarvu suurenemist tulevikus on prognoosinud org WorldPropulationProspects (WPP). Selgub, et 2025 on Türgis madala keskmise või kõrge rahvastikukasvu prognoosi järgi vastavalt 78,5; 86,6 või 94,4 milj elanikku. Aastal 2050 on m = 74,8, ke = 98,8 või kõ = 123,3 milj elanikku.
2000 rl andmed: esitatakse ülevaade Türgi ja selle hadusüksuste rahvaarvust, selle muutumiste dünaamikast, Türgi linna ja maaelanikkonna arvust ja selle muutumise dünaamikast:

• Türgi ja selle haldusüksuste rahvaarv – elas Türgis 67,8 milj inimest. 1927 rl tõusnud 5 korda. 1927 andmel elas Türgis 13,6 milj in. Aastal 2000 elas riigi rahvastikust kõige rohkem inimesi, 26% Marmara rajoonis . Kokku on 7 rajooni. Kõige vähem rahvast, 9% elas Ida – Anatoolia bölges. Samuti oli Marmara rajoon kõige linnastunum rajoon Türgis 2000 aastal. Seal elas linna 79% elanikkonnast. Kõige vähem linnainimesi, 49% elab Musta mere rajoonis. Türgi 81 vallast elas kõige rohkem inimesi 10 milj Istanbuli vallas. Kõige vähem 93 700 inimest elas Tunceli vallas. Kõige suurem 8,8 milj vallakeskus on Istanbul . Kõige väiksem 25,4 tuhandelise elanikkonnaga vallakeskus oli Tunceli.
  
• Muutumise dünaamika – 1990 – 2000 kasvas türgi rahvaarv 18,3% ehk esimest korda pärast II ms alla 20%. Rahvaarvu kasv oli kõige kiirem 28,5% 1960 ja 1965 rl´ste vahel. Kõige aeglasemalt 10,6% kasvas türgi rahva arv 1940 ja 1945 rl´ste vahel. Kõigis Türgi 7 rajoonis toimus 1990 – 2000 rahv.arvu tõus. Kõige kiiremini 26,7% kasvas Marmara bölge. Kõige aeglasemalt 3,6% kasvas Musta mere bögles. Il´idest on rah.arv 1990 – 2000 tõusnud 66, aga langenud 15 ilis . Antalya (41,8%), S,anlõurfa (36,6%), Istanbuli il(33,1%) – kiirelt kasvav il. Kõige suurema rahvaarvu langusega oli Tunceli (langes 35,6%), Sinopi (16,2%), Ardahani (22,2%) il.
  
• Türgi maaelanikkonna ja linlaste muutumise dünaamika – praegu elab linnas 65%, maal 35%. Kõige rohkem 91% elab linnas Istanbuli ilis. Kõige vähem 26% Bartini ilis. 1990 – 2000 kasvas linlaste arv 26,8%, maaelanikkond aga 4,2%. Võrdluseks olgu toodud asjaolu, et aastail 1927 – 1950 linna ja maaelu proportsioon ei muutunud. Linnas elas 22% ja maal 78% elanikest. Linnastumine algas Türgis peale 50ndaid aastaid.
  

Alates oli defterdare enamasti 3: 1 peadefreter, 2 asedefreteri. Peadefretariks nim rumeelia (Türgi Euroopa alad) tandri rahandusasjade eest vastutavat defterteri. Teised vastutasid teiste piirkondade rahandusasjade eest.
Kadiasker – esimene määrati ametisse Murat I valitsusajal 360ndatel. Kuni 1480ndateni 1 kadiasker, hiljem 2. Kahe kadiaskeri olemasolul nim üht Rumeelia kadiaskeriks ja teist Anatoolia kadiaskeriks. Rumeelia kadiasasker oli staatuselt kõrgem. Neile allusid haridusasjade ja sõjaväelisteklassi kohtuasjad. (Impeeriumis oli 2 seisust : sõjaväelased (padišahhi õukond, riigiametnikud , usu- ja haridustegelased) ja rejaadid (kaubanduse ja põllumajandusega tegelevad inimesed)). Reeglina üleminekut ühest seisusest teise ei olnud.
Diivani süsteem – kestis Os riigi algusest kuni 8 saj keskpaigani. Bab-õ Ali – kõrge uks. Alates 8 saj keskpaigast hakkasid valitsuse kohtumised aset leidma väljaspool Topkapõ paleed, suurvesiiri elukohas. Suurvesiiri elukohta nim „kõrgeks ukseks“. ( terminit kasutati juba 16/17 saj.). Kuni 19 saj oli teriminil nii suurvesiiri elupaiga kui ka Os riigi valitsuse tähendus. Hiljem ainult valitsuse tähendus. Babõ Alis olid valitsuseliikmed sadrazam (valitsusejuht), kõthüda, rüsül kütab, c,avus,bas,õ. Kethüda oli sadrazami asetäitja, kes vastutas riigi siseasjade eest (administratiivse sisekorra eest). Tema ametkond süstematiseeris provintsidesse minevaid ja tulevaid ametikirju ning tegi neist koopiaid. 1835 muudeti kethüda ametkond tsiviilministeeriumiks  1836 siseministeeriumiks. 1830ndatel algas ministeeriumite süsteem. Rüsül kütab korraldas väliskirjavahetust. 1836 muudeti ametkond välisministeeriumiks. C,avus,bas,õ tegeles õigusrikkumiste süüdlaste otsimise ja karistamissega  1870 muudeti justiitsministeeriumiks.
Tänapäeva Türgi ministeeriumid :

justiits

kaitse

sise

väli

rahandus

haridus

tervisehoiu

transpordi

põllumajandus ja külaasjade

töö ja sotsiaalse julgeoleku

tööstuse ja kaubanduse

energia ja looduslike ressursside

kultuuri

turismi

metsanduse

keskkonna
Valitsusjuhte on läbi aja nim järgmiselt:
a) vezir-i azam (kuni 18 saj)
b) sadrazam (TV ajani)
c) bas,vekil (al 1923)
d) bas,badan (al 1945)
e) bas,vekil (al 1952)
f) bas,bakan (60ndatest kuni tänaseni)
Õigussüsteem
An. seld riigis kehtis nii stepiõigus kui ka islami õigus. Stepiõigust nim töre. Töre ülemtõlgendajaks oli sultan. Töre ei esinenud kirjalikul kujul. Törest tulenevad robleemid lahendas sultan diivaniga kontsulteerides. Islami õigusesse puutuvaid küsimusi arutas sultan Konya Kaadiga, kes oli sultani ja vesiiri järel tähtsuselt kolmas isik. Stepiõigusesse ja islami õigusesse puutuvaid küsimusi arutati diivanis esmaspäeviti ja neljapäeviti.
Osmanite õigussüsteem: Nende varasem õigussüsteem põhines islami õigusele ja konvensionaalsele õigusele. Kons.õ jagunes:

• admininstartiiv õ
  
• eraõ
  

Hilisemal ajal koondati 1876 aasta põhiseadusesse.
Islami õigus põhines šariaadi normidel. Seaduste vastavust islami õiguses jälgisid algul usuteadlased, alates 16 saj s,eyhülislam (hiljem valitsuse liige). Admin .õ määras riigi tähtsamate ametiisikute funktsioonid ja õigused, kohustused, tseremooniareeglid. Kokku anti Os imp välja 2 admin.õ kogumikku: 15 saj lõpus Mehmed II Võiduka seadusekogumik, 17 saj nic,ancõ Abdurahmani seadusekogumik. Tuntuim neist on esimene..
Haldus,õ kogumikes määrati mitmesuguste elukutsete esindajate kohustused, kuritegude karistused, kaupade hinnad. Kokku 6 hald . õiguse kogumikku, mis anti välja Mehmed II Võiduka, Bayezid II, Selim I, Süleyman I seaduseandja, Ahmed I ja Murat IV valitsusajal 15 – 17 saj. Kõige tuntuim on Süleyman I ajal ilmunud. Os imp kasuati seda kuni 19 saj keskpaigani.
1876 a PS – 12 osa, 119§. Paragrahve muudeti aastail 1909, 1914 – 1916, 1918. Kõige ulatuslikum oli 1909 a muutus. Lõppinstant oli padišahh. Talle allus kahekojaline parlament. Parlament koosnes saadikute ja ajaanide kogust. Esimesi valis rahvas, teised määrati ametisse sultani poolt. Ajaanid võisid panna saadikute otsusele veto. Seadusi võttis vastu saadikute kogu, mida pidi kinnitama ajaanide kogu. Täidesaatva võimu lõppinstant oli samuti sultan. Oma võimu delegeeris valitsusele, mis pidi vastutama padišahhi ees, mitte parlamendi ees. Padišahh määras ametisse sadrazami ja vesiirid ning ka vallandas nad. Samuti võis padišahh politsei raporti alusel soovimatuid isikuid pagendusse saata. Kõrgemat kohtuvõimu ei olnud.Deklareeriti, et kohtuasjadesse ei saa inimene ega organisatsioon vahele segada.
1909 aasta muudetud PS – pärast noortürklaste rev taastati 1909 a PS kehtivus. Täiendatud PS kasvas parlamendivõim. Tühistati punkt, mille alusel võis politsei raporti alusel pagendusse saata. Muudeti punkti, mille kohaselt määras ja vallandas ministreid padišahh. Ministrite määramisõigus anti sadrazamile. Valitsus pidi vastutama lisaks sultanile veel saadikute ees. Kui tekkis parlamendi ja valitsuse vahel konflikt, oli ülem parlament. PS lisati koosolekute korraldamise, org asutamise sealhulgas streikide korraldamise õigussätted.
3 konstitutsiooni on olnud TV (1924, 1961, 1982)
1924 k – koosneb 6 osast, 105 sätet. Kõrgem seadusandlik võim kuulub suurele rahvuskogule ehk parlamendile. (4 aasta tagant, valimisõigus 22, saadikuks saamiseks peab olema 30). Ei saa eelnevalt mõne välisriigi teenistuses olnud isik. Täidesaatva võimu kõrgemaks esindajaks samuti parlament. Täidesaatva võimu teostamiseks valis parlament presidendi, kes valis valitsuse – ametisse 1 parlamendi ametiajaks, võis hiljem kandideerida. Presidendi valimisprotseduur on täpselt määratlemata. Kohtud on sõltumatud. Kõrgemat kohtuinstantsi ei olnud määratletud. Oli küll kõrgem diivan , oli määratud ministrite, riiginõukogu -, ülemkohtu liikmete ja peaprokuröri süütegude menetluseks.
1961 k – koosneb 6 osast, 157 sätet. Seadusandlik võim kuulub 2-kojalisele Türgi Suurele Rahvuskogule. I koda – 450 liikmeline rahvuskogu, II koda – 165 liikmeline vabariigi senat . Rahvuskogusse kandideerimiseks pidi olema vähemalt 30 ja oskama lugeda ja kirjutada. Rahvuskogusse ei tohtinud kandideerida avalikusektori töötajad (sõjaväelased ja kohtuliikmed). Vabariigi senati liikmeist olid rahvusliku komitee liikmed ja ekspresidendid eluaegsed liikmed. 15 liiget määras president ja ülejäänud valiti. Presidendi poolt määratavad olid oma ala spetsialistid . Vabariigi senatisse kandideerimisel pidi olema 40 ja kõrgharidusega. Rahvuskogus vastuvõetud seadus suunati senatisse. Senati nõusolekul saadeti presidendile kinnitamiseks. Kui senat rahvuskoguga nõus ei olnud, moodustati kahe koja ühendkomisjon, mis hakkas seaduseelnõud selle uuesti senatisse saatmiseks ümber tegema. Täidesaatva võimu kõrgemaks esindajaks oli president, ametiaeg 7 aastat, valiti parlamendi poolt. P pidi valitama parlamendis vähemalt 3 hääletusvoorus. P pidi valitama 15 päeva enne ametisoleva presidendi ametiaja volituste lõppemist. Rahvuslik Kaitsenõukogu – pidi julgeoleku vallas nõu andma kaitseministrile. Seadusandliku instantsid olid riigi alusprintsiibi rikkumistega seotud juhtumite korral riigi julgeolekukohus; muude õiguslike küsimuste korral ülemkohus.
1982 k – 7 osa, 177 sätet. Kõrgem seadusandlik võim kuulub 550 liikmelisele Türgi Suurele Rahvusassambleele. Parlamenti ei tohi kandideerida avalikku sektori töötajaid (sõjaväelased, kohtunikud, ülikooliõppejõud). President täidesaatva võimu kõrgem esindaja. tema ametiaeg 7 aastat, valitakse parlamendi poolt. P valimiseks parlamendil 4 hääletusvooru. Kui selle ajaga ei suudeta P valida, saadetakse parlament laiali. P tuleb valida hiljemalt ametisoleva P ametiaja lõpuks. Rahvusliku Kaitse Nõukogu annab peaministrile nõu. Algselt olid seadusandliku võimu viimased instantsid Riigi Julgeoleku Kohus, Konstitutsiooni Kohus ja Ülemkohus. Tänaseks päevaks on riigi Julgeoleku Kohus likvideeritud.
14