Spordivigastused

J., Henri

Spordivigastused (2)

5 VÄGA HEA

Tartu Tamme gümnaasium
Spordivigastused
Henri Jeret
11c
Tartu 2010
Sisukord
Spordivigastuste üldiseloomustus ............................................................. lk 3
Nahavigastused .......................................................................................... lk 6
Lihaste ja kõõluste vigastused ................................................................... lk 7
Selja vigastused ja haigused ...................................................................... lk 11
Kaela vigastused ja haigused .............................................................................. lk 14
Pea vigastused .................................................................................................... lk 16
Toitumine ja kehaline koormus ........................................................................... lk 17
Spordivigastuste üldiseloomustus
Tavaliselt nimetatakse spordivigastusteks neid vigastusi, mis on saadud organiseeritud võistlustel või planeeritud treeningutel. Nende nimetuste alla käib ka harrastusport ja meelelahutuslik sport . Erakorralisse meditsiiniosakonda sattuvatest juhtumitest on pooled spordivigastused.
Spordivigastusi jagatakse kahte leeri: primaarsed spordivigastused ja sekundaarsed vigastused.
Primaarsete spordivigastuste alla käivad ülekoormus, kokkupõrkest teise inimesega või spordiriistaga, kukkumised jne.
Sekundaarsed vigastused tulenevad varasematest paranemata vigastusteks.
Spordivigastuste tekkepõhjused
Traumad tekivad erinevatel põhjustel. Pealmiselt tekivad välised vigastused. Sisemised vigastused kutsub esile välimine vigastus , kui kutsub. Vahel võib olla ka vastupidi.

Treeningute ja võistluste halb organiseerimine. Näiteks, kui võistlus on venitatud liiga pikaks või kõiki ohutusnõudeid ei ole täidetud, eriti ekstreemspordis, kus võib lõpmata palju asju halvasti minna.

Sportliku tegevuse koha, varustuse, inventari korrastamatus, jalanõude ja riietuse mittevastavus. See käib nii spordiklubide kui ka sportlaste enda kohta.

Ebarahuldavad või lubamatud hügieenilised ja meteoroloogilised tingimused treeningute ning võistluste korraldamisel.

Arstliku kontrolli eiramine . Eiramine mitte osalemise näol ja nõuannete mitte kuulamise näol. Arstid vahel eksivad enda diagnoosiga, aga ei tasu unustada, et nende hinnang ja diagnoos on väärtuslikum, kui lähedaste oletused ja arvamused.

Sportlaste distsiplineerimatus, kehtestatud reeglite ja võistlusmääruste rikkumine.

Ebapiisab oskus oma ala harrastamisel. Ka tehnika valdamine hoiab vigastusi ära. Osad tehnilised reeglid ja põhitõed on loodud mõttega, ära hoida kehalisi vigastusi.
Ülal loetletud vigastused olid spordivigastuste välimised faktorid . Sisemisteks faktoriteks on:

Väsimus, ülekoormus.

Haigused, mis katkestavad sportlase treeningu.

Kalduvus lihaste ja veresoonte spasmile.

Sportlase ebapiisavd ettevalmistus enne suuri koormusi .

Halb rüht
Ülal on näha sisemiste ja välimiste faktorite vahet. Välimised faktorid ei ole eriti palju seotud sportlase endaga. Faktorid asuvad enamjaolt väljaspool. Sisemised faktorid asuvad naha all enamasti.
Traumad tekivad eri liiku faktorite liitumisel.
Ülekoormussünroomid
Palju tuleb juttu ülekoormusest. Ülekoormus on paljude vigastuste üheks põhjustajaks. Nimelt ülekoormuse tagajärjel langeb inimese sportlik võimakus ja lihakusest tekivad vead, mis viivad vigastuseni.
Ülekoormus on ka ise üheks spordivigastuseks, kuigi ta ei kõla päris vigastusena. Ülekoormus tekib, nagu nimi ütleb, tavaliselt liigsest pingutusest pikemas perspektiivis. Tehes trenni üle oma võimete, kuhjub väsimus ja hakkab tekitama probleeme.
Ülekoormussündroome jaotatakse eri liikidesse.
Ülekoormus on mingi anatoomilise ühiku või piirkonna kestev, korduv suur koormus, mis põhjustab haiguse tekke.
Ülepingutus on ühekordne suur pingutus põhjustab haigusliku seisundi tavaliselt ruttu pärast tegevuse lõppu. Sümptomid kaovad ise puhates.
Krooniline mikrotrauma on korduvate mehaaniliste mõjutuste tõttu tekivad kudedes muutused, mis alles hiljem avalduvad kliiniliselt. Näiteks võib tuua kõhre erosioon .
Just ületreening on paljude vigastuste põhjustajaks, kuna ta tekitab koorsinatsiooniharjutusi.
Üleväsimus on rohkem vaimsel tasemel. Tekib tüdimus ja väsimus seesmiselt. Selle põhjuseks võib olla üksluine ja koormav trenn. Treeningkava peab pakkuma vaheldust ja meelelahutust. Kogu kava ei tohi seisneda kuivadest harjutustest.
Esmalt tekivad üldised väsimuse nähud. Halveneva ainevahetuse tõttu väheneb lihaste võimekus. Veel väheneb liigutuste amplituud ja tekivad vead tehnikas, mida alguses ei märka ei treener ega ka sportlane ise. Alles sümptomite süvenedes hakkab sündroom endast sügavamalt tunda andma, aga siis on juba hilja . Sel hetkel on juba asi tõsine ning tuleb alustada raviga .
Ülekoormuse võib ka esile kutsuda pidev ühekülgne trenn, mis koormab samu liigeseid ja kudesid. Kogu elu süsteemi töötamiseks peavad töötama kõik lihased ja liigesed. Ka lihased, mis ei ole otseselt seotud vajalike liigutustega. Näiteks kõhuõõne lihased, mis aitavad rühi hoidmisel kaasa, aga otseselt ei tee suurt tööd.
Venituste mitte tegemisel tekivad ka rebendid ja spasmid. Need on valusad ja pikas perspektiivis ei tee head ka liigestele. Lühenenud lihased koormavad kõõluseid. See puudutab palju selga , millega on paljudel tänapäeva noortel probleeme.
Spordivigastuste profülaktika
Vigastuste teket soodustavaid fakte on juba eespool nimetatud. Kui neid saaks vältida, siis oleks võimalik vältida paljusid vigastusi.
Üheks abivahendiks on laialdase valikuga indivisuaalsed kaitsevahendid . Vahendid mis toestavad erinevaid jäseme osi. Kaitse seisneb kas põrutuse eest või siis jäseme tema liikumisamplituudi ületamise eest. Eriti kasutatakse sidemeid varasemate vigastuste tõttu, mis on kas sidemeid nõrgestanud.
Nahavigastused
Nahavigastuste hulka kuuluvad haudumus , villid , mõhad, kriimustused ja haavad.
Villid tekivad tihti rahvaspordis. Villid tekivad naha pindmise kihi – pidermise eraldumisel aluskihtidest koos kihtide vahele koguneva vedelikuga. Vill tekib hõõrdumisest, mille tagajärjel keha üritab oma moodi end kaitsta.
Villide tekkimisel tuleb kindlasti vältida nakkust . Väikse villi korral tuleb villile asetada plaaster. Kui vill on kohas, kus ta on surve all või kohas, kus toimub häärdumine edasi, peab villi avama. Villi avamisel torgatakse vill katki ja lastakse vedelik välja. Nahka ei tohi pealt koorida, muidu tekib põletik! Nõel ja villiümbrus peavad olema puhtad avamise ajal, et vältida mustuse sisenemist ja põletiku teket. Väga suurte hõõrdumisvillide puhul peab pöörduma arsti poole.
Villi nahk tuleb ära lõigata juhul, kui see hõõrdub pidevalt ning võib puruneda või villi nahk on juba rebenenud. Seejärel tuleks erilist hoolt kanda selle eest, et haav oleks puhas ja paranemise kiirendamiseks tuleks kasutada salve. Salve võib/peaks kasutama ka väiksemate villide puhul, et paranemine oleks võimalikult efektiivne.
Mõned näpunäited villide tekkimise ärahoidmiseks:

Kui jalgadel on mõni koht, kuhu võib tekkida vill, siis võiksid selle ohukolde enne treeningut näiteks mingi vahendiga (nt. maaõli želee) sisse määrida.
Enne jooksmaminekut veendu, et jalatsid on selleks sobilikud . Liiga suured või liiga väikesed jooksusussid võivad põhjustada villide tekkimist.
Perioodiliselt on vaja kontrollida jalanõude sisetaldade olukorda ning vajaduse korral need välja vahetada - väiksemgi voldike võib saada villi tekkimise põhjustajaks.
Korralike sokkide kandmine vähendab villide tekkimise ohtu.
Märgade jalatsitega jooksmine on üks kindlamaid eeldusi villide tekkimiseks. Seepärast hoidu porilompidest ning võimaluse korral väldi ka pikemaid jooksutreeninguid vihmas.
Enne jooksma minekut tuleb veenduda selles, et sokid ja jalatsid on korralikult kuivad. Kui jalad tavapärasest rohkem higistavad, võiksid kasutada spetsiaalseid, minimaalselt niiskust siduvast materjalist sokke ning proovida ka erinevate jalapuudrite sobilikkust oma jalgadele .

Mõhnad on iseloomulikud sõudjaile ja võimlejaile. Mõhnad tekivad naha hõõrdumisel vastu tahket punda. Hõõrdumise jätkumisel võib mõhnale omakorda tekkida vereseguse sisaldusega vill või pakatis. Mõhnade ärahoidmisel on kasuks kreemid , mida peaks kasutama enne treeningu alustamist. Kasutada tuleks lanoliinalusel tehtud kreeme.
Lihaste ja kõõluste vigastused
Lihaste ja kõõluste vigastuse korral on kõige tähtsam vigastuse täpse koha leidmine. Lihast võib vigastada tugev komprimeeriv tegur. Kõõlused on kompressioonivigastustele väga vastupidavad, kuna nad koosnevad tihedast kollageensest maatriksist. Kõõlusetupe rebendeid ja verevalumeid kõõlusetupes esineb harva.
Komprimeeriva vigastuse korral võib kannatanu mõnikord tegevust jätkata. Sageli on valu ja funktsioonihäired algul tagasihoidlikud. Järgmine päev avalduvad tugev valu ja lihaste rigiitsus, tekib spasm .
Seega on kasulik alati pidada vigastust raskemaks, kui algul näib. Tuleb hoiduda füüsilisest koormusest, kuni valu täielikult kaob ja liigutused taastunud. Asudes trenni tegema peab mõnda aega jälgima paranenud piirkonda. Koormuse all võib tulla välja, et vigastus ei ole veel täielikult taastunud ning siis peab jätkama ravi.
Lihasrebendid tekivad mitmesuguste mehhanismidega. Kõige sagedasem põhjus on ekstsentriline kontraktsioon. Vigastused tekivad just siis kui ekstsentriline kontraktsioon ilmned ootamatult. Ja seda piirab mingi takistus. Näiteks, kui jalgpallur lööb pallist mööda vastu maad.
Kõõlus võib ka rebeneda, eriti kui kõõluses on degeneratiivsed muutused. Sageli juuresolijad kuulevad omapärast plõksatust või mõnikord isegi raginat. Šokiseisundi tõttu ei ole alguses tunda valu. Kohe avalduvad funktsioonihäired. Sellise juhtumi korral on oluline, et vigastuse koht tuvastataks võimalikult lihtne, kuna, mida aeg edasi, seda raskem on vigastuse täpset asukohta määrata. Määrata on raske, kuna ümbrusesse koguneb veri ja traumaatiline ödeen.
Kergema vorm on „äratõmmatud lihas“. Omane on valu suurenemine lihase või kõõluse funktsioneerimisel. Raskema vigastuse korral on rebend täielik. Rebenenud osad eemalduvad üksteisest ja funktsioon puudub täielikult.
Sellise juhtumi korral on kirurgiline ravi vajalik koheselt. Oodates eemalduvad pooled üksteisest põletikulise kontraktuuri tõttu.
Lihaste ja kõõluste haigused. Ülekoormusel on suur roll lihase ja kõõluste haiguste tekkel.
Ägedad neuromuskolaarsed spasmid tekivad jooksjail, uisutajail, vehklejail, ujujail, maadeljatel jne. Äge valu lokaliseerub mingisse lihasgruppi. Spasm muudab edasiliikumise võimatuks.
Neuromuskolaarset spasmi ( krampi ) soodustavad:

Mitteküllaldane eelsoojendus
Treeningu ebakohane ülesehitus
Paikne jahtumine
Äsjapõetud külmetushaigused
Toiduratsiooni vähene kaltsiumisisaldus
Treening kuumas kliimas

Krampis oleva lihase venitamine tekitab veel rohkem valu, aga on abiks spasmi tagajärgede vähendamisel. Venituse järgselt on tähtis lihast lõdvestada. NB! Venitus ei tohi olla liialt lühikene, kuna muidu võib olla effekt sootuks vastupidine . Venituse järgselt tuleks vigastuse kohta jahutada.
Säärelihaste venitused kimbutavad kõige sagedamini pikamaajooksjaid. Selleks, et vältida säärelihase vigastamist, pead teadma, kuidas vastavad lihased töötavad. Sääre kolmpealihased koosnevad kahest osast - nn. lihase kõhust ja Achilleuse kõõlusest, mis ühendab säärelihast kandluuga. Sääre kolmpealihase vigastused hõlmavad tavaliselt kõige nõrgemat ühenduskohta - kõõluse ja lihase sidelüli. Seda vigastust nimetatakse lihase kõõluse venituseks.
Enamus säärelihase vigastusi on tingitud ületreeningust, ülevenitusest või raskel maastikul jooksmisest. On täheldatud, et magneesiumi, kaaliumi või kaltsiumi puudus võib sellele vigastusele kaasa aidata. Kui oled sattunud ületreenituse ohvriks, kahanda treeningute arvu ja kilometraaži ning väldi treeninguid raskel maastikul. Iga kahe treeningpäeva järel peaks olema üks puhkepäev.
Vastav vigastus võib tekkida ka ülevenitamisest. Kui see nii on juhtunud, siis tuleb venitusharjutused nii soojenduse kui ka lõdvestuse juures asendada pooletunnise jalutuskäiguga. Ööseks tee säärele niiske soe kompress - see kiirendab lihases verevarustust ning ka paranemise protsessi.
Edasiste analoogsete probleemide vältimiseks osta endale tugeva kannakapiga ja kõrge talla kesktoestusega jooksusussid. Kui Sa aga tunned ennast neid kandes ebamugavalt, peaksid konsulteerima ortopeediga, kes aitab leida parima võimaliku lahenduse.
Achilleuse kõõlus on keha kõige võimsam ja suurem kõõlus, paraku on ta ka kõige enam korduvate vigastuste allikas. Kõõlused koosnevad kimpudeks põimunud tugevatest ja tihketest kiududest , mis aitavad siduda kõõluseid luude või mõne teise koe külge. Ülemises osas kahe säärelihase külge kinnituv Achilleuse kõõlus on alumise otsaga kinnitunud kandluu külge.
Achilleuse elastsuse kiuste tabavad teda tihti vigastused: venitused, kõõluse ja limapauna põletikud ning rebestused. Kui jätkad treenimist vigastatud Achilleuse kõõlusega, on tagajärjeks üha suurema hulga mikrokiudude katkemine ning sellest tingitud valuline põletik. Kuna kõõluse verevarustus on sellistes tingimustes häiritud, siis toimub paranemine suhteliselt aeglaselt.
Kui joosta liiga palju ja liiga tempokalt või vahetada järsult treeningkeskkonna maastikku , tekivad säärelihastes pinged , mis mõne aja möödudes muudavad Achilleuse kõõluse normaalse toimimise võimatuks. Lahendus on lihtne - vähendada kilometraaži. Kui Achilleus muutub tundlikuks, on esialgu kaks varianti - kas vähendad kilometraaži või lõpetad jooksmise ajutiselt ära. Selle puhkeperioodi ajal tee iga kord peale treeningut Achilleuse kõõlusele külma kompressi ning tarvita põletiku alandamiseks aspiriini .
Achilleusega seondavate probleemide põhjustajaks võib olla ka vähene painduvus . Kui jooksuga tegeleja ei suuda oma pöida painutada vähemalt 10-15 kraadi, jääb jooksu ajal kõõluse kanda ebanormaalselt suur koormus. Kui Achilleus ei ole piisavalt elastne, siis pead oma säärelihased peale iga treeningut hoolega venitama, et vältida kõõlusepõletiku tekkimist. Ka ülepronatsioon võib põhjustada Achilleuse vigastusi, kuna sunnib kõõlust ebanormaalse pinge all töötama. Seepärast peaksid ülepronatsiooni korral kandma hea liikuvuskontrolli ja tugeva vahetallaga jalatseid, millel on jäik kannakapp ning tahvel- või kombineeritud liist. Igal juhul tuleb Achilleusega tekkivaid probleeme alati tõsiselt võtta. Kui kõõlus vaatamata külmale kompressile väga üles paistetab, peaksid abi saamiseks pöörduma arsti poole. Ja jällegi tuleb rõhutada, et läbi valu jooksmisel on ainult negatiivsed tagajärjed.

Iliotibial band sündroom. Üks põlve stabilisaatoreid on Iliotibial band ehk maakeeles reie sidekirme pingutaja - sitke ja paks kude, mis saab alguse puusast ja suundub läbi põlve väliskülje sääre ülaossa. Iga kord, kui jalg maapinnast ära tõukab, liigub reie sidekirme pingutaja põlve välisküljelt jalga stabiliseerides üle reieluu põnda.

Selline kestev hõõrumine võib põhjustada põletikulise protsessi. Tulemuseks on nüri valu, mis põlve liigutades tugevneb ning võib põlve välisküljel nii üles kui ka allapoole edasi kiirguda. Valuaistinguga võib kaasneda ka paistetus. Uuringud näitavad, et enamus jooksjaid, kes kannatavad Iliotibial band sündroomi all, on just enne esimeste haigusnähtude ilmsiks tulekut teinud oma jooksuprogrammis järsu muudatuse . Kõige levinumad muutused vigastuse tekke eelselt on:

järsk jooksukilomeetrite arvu tõstmine,
liigkiire jooksutempo või
tasase maastiku vahetamine mägise treeningkeskkonna vastu.

Nagu enamuse teiste põlvevigastuste puhul, on ka siin paranemise võtmeks puhkus. Läbi valu jooksmine võib olukorra ainult halvemaks muuta. Põletiku vähendamiseks ja seeläbi paranemisele kaasa aitamiseks võib põlve välisküljele jääga külma kompressi teha. Tavaliselt aitab see probleemi lahendada mõne päevaga. Kui haigusnähud endiselt püsima jäävad, peaks pöörduma arsti poole.
Loomulikult on ettevaatus parim vigastustest hoidumise vahend. Kuna äkilised muutused on käsitleva vigastuse juures peasüüdlaseks, siis viia režiimimuutused ellu järkjärgult, ilma tormamata. Mitte suurendada nädala kilometraaži korraga rohkem kui 10% ja hoiduda järsust maastikumuutusest. Ära unusta jooksujalatsite süstemaatilist kontrolli. Liigselt kulunud kannaosa väliskülg põhjustab poronatsiooni, mis omakorda tekitab pingeid reie sidekirme pingutajale.
Selja vigastused ja haigused
Seljavalud on enamasti keskealiste inimeste mureks. Üha enam esineb see probleem ka nooremal põlvkonnal. Valu kurdetakse enamasti nimmepiirkonnas. Seljavalu põhjus ei pruugi olla alati lokalne. Valu võib ka märku anda mingist muust problemist, mis avaldub lihtsalt seljavaluna.
Selleks, et selgitada välja seljavalu tegelik põhjus peab inimest põhjalikult ja mitmekülgselt uurima . Haige uurimisel tuleb selgitada ja hinnata:

haige rühti ja selle hälbeid,
lihaste spasmi,
valu tekitavat positsiooni
tundehäirete esinemist

Sümptomite koondamisel tuleks leida nende kuuluvus mingisse tuntud sündroomi.
Sündroome on kuus:

Seljavalud on tingitud teiste elundite haigusest ( neeruhaigused , prostaliit jt. )

Seljalihaste haigused ( sidemete rebendid, lihaste rebendid müosiit jt. ).

Vertebraalne sündroom. Sel puhul esineb lokaalne valu. Valu avaldumine ja tugevus varieerub koormuse, kehaasendi muutuse või liigutuste järgi. Iseloomulikud on kolm juhtivat sümptomit: rühimuutus esineb segmendi ulatuses, kahjustatud segmendi piires esinevad funktsioonihäires, paravertebraalses koes esinevad reaktiivsed muutused.

Spondülogeenne sündroom. Vahetu kontakt lülisambal närvisüsteemi ja veresoonega loob võimaluse lülilde haigestumise puhul sekundaarsete perifeersete irritatsiooninähtude tekkimisele. Näiteks lihaste kõrgenenud toonuse ja valu põhjuseks võib olla intervertebraalsete liigeste haigestumine.
Spodülogeense sündroomi puhul on sageli sümtomid mitmesugused – kõrgenenud lihastoonus , mitmesugused tendomüoosid, kõõluste ja ligamentide haigused. Esinevad ka vereringe funktsionaalsed ja intermiteeruvad häired. Neuroloogiliselt esinevad patoloogilised muutused perifeerses leius ja vegetatiivse närvisüsteemi funktsioonis.

Kompressioonisündroom. Sündroomi põhjuseks on suurenenud rõhk närvidele või seljaajule. Sümtomid on ekstreemsemad kui spodülogeensel sündroomil. Sümptomid koonduvad rohkem ühe kindla närvi juurde. Esinevad funktsioonihäired, reflekside häired, valu ja tundlikkus.

Vertebraalkanali stenoos. Tekkepõhjuseid on palju. Põhjused on tihti kaasasündinud või omandatud. Esineb tihti nimmepiirkonnas. Tekkivad valud pole väga suured ja asendi muutusel või puhkamisel valu kaob. Esineb ootamatuid jala halvatusi/nõrkust. Varases staadiums ei pruugi neuroloogilisi sümptomeid esineda.
Üheks sagedaseks seljavigastuseks on ülevenitus ja põrutus. Tekib raskete asjade tõstmisel, kiirete liigutuste tegemisel või otseste löökide tõttu. Valu asukoha määramiseks provotseeritakse lihast, et teada saadu , kuhu valu lokaliseerub. Patsiendil lastakse külje peale venitada, samal ajal, kui arst talle vastupanu osutab. Provotseerides peaks valu lokaliseeruma ühte kindlasse kohta, mis on vigastatud.
Ogajätkete pealsete sidemete rebend tekib selja ülemäära painutamisel ja löögil sidemete pihta. Sirutamine pole valulik , aga kummardumine tekitab valu. Paindudes haige koha poole, valu väheneb. Sellega võib tekkida reflektoorne skolioos – patsient seisab, keha haigele poolele kaldu. Röntgenil on näha ogajätkete vahelise rebendi korral suurenenud ogajätkete vahet. Raviks on vajalik kirurgiline sekkumine ja taastumine on 6-8 nädalat. Raskemal juhul selgroo deformeerub . Alguses kehtib voodirežiim. Portlikku tegevusse naasmisel soovitatakse ujumist, mis on paljudel seljavigastustel abiks taastumisprotsessis. Pärast seda peab jätkama harjutuste tegemist selja tugevdamiseks.
Luumurrud on äärmuslikud ja ohtlikud vigastused seljapiirkonnas. Luu võib puruneda tuharale kukkudes nii nimme kui ka rinnaosa lülides. Valu lokaliseerub ühte kindlasse kohta. Õnnetuse korral tekib halvatus . Lamades ei suuda vigastatu tõsta oma jalga põlvest valu tõttu selja nimmepiirkonnas. Õnnetuse korral on vajalik kiire arstiabi .
Äge seljalihaste müosiit esineb sageli füüsilise töö tegijail, seoses külmetuste ja jahtumisega.
Sümtomid:

tugev kestev valu ka rahulolekul, valu ägeneb pingutamisel;

haige lihas on palpatsioonil väga valulik, eriti kinnituskohal;

lihas konsistentsilt tihe;

sageli seljalihaste difuusne hellus ;

painutamine ja sirutamine valulik;

mõnikord kehatemperatuuri tõus;

mõnikord sundasend – keha on lumbosakraalliigesest veidi ettepoole painutatud, vaagen pööratud taha, vältimaks lihaste pingutust.
Raviks kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid ja sooja. Taastumisel on väga tähtis teha seljavenitusharjutusi ja selga lõõgastada. Tuleb vältida külma ja saunas vihtlemine aitab.
Spondülolistees on kaare lüli nihkumine ettepoole. Esineb sagedamini naistel. Valu ajal trenni teha ei tohi. Peab kasutama korsetti ja tegema seljale üldtugevdavaid harjutusi.
Lühikesed reie painutajalihased. Kui tagumised reie lihased on lühikesed, ei saa uuritav sõrmedega puudutada maad, kummardudes sirgete põlvedega ette. Painutatud põlvedega ja istudes ulatuvad käed kaugemale. Sportides tekivad nimmepiirkonna valud. Reie painutajalihaste rigiidsuse vähendamiseks on vajalikud lihaste venitusharjutused.
Nõrga selja puhul tekib suhteliselt väikesel koormusel selja valu, pahaolutunne, vajadus muuta tihti selja asendit nii istudes kui ka seistes. Kui muud patoloogiat ei ole, tuleks sooritada seljalihaseid tugevdavaid harjutusi, et kujundada välja hea lihaskorsett.
Kaela vigastused ja haigused
Kaela vigastused tekivad otsese löögi või venituse toimel. Löök kõrile võib põhjustada reflektoorselt surma. Kaelapiirkonna vigastused on väga ohtlikud ja vajavad raskemal juhul tingimata ambulatoorset sekkumist.
Kaelalülide murrud ja nihestused on väga rasked vigastused, millele kaasnevad halvatused ja isegi surm. Kaelalülide vigastused on iseloomulikumad ratsaspordis, vettehüppes ja mäesuusatamises.
Sümtomid:

valu kaelas;

valu kiirgumine kätte;

kätes sipelgate jooksu tunne;

naha tundlikkuse vähenemine vigastatud närvi piirkonnas;

pareesid;

paralüüsid
Haige uurimisel alustatakse nähtavate deformatsioonide otsimisega. Järgmisena konrollitakse, kas patsient suudab jalgu lamades üles tõsta. Kui see õnnestub, siis ei ole vigastus väga hull. Käte uurimine on väga oluline, kuna kaelalülide vigastuste kõrgus annab iseloomuliku, vigastatud segmendile omase käte asendi:

vigastus seitsmenda kaelalüli kõrgusel – haige lamab , käed rinnal, küünarliigesed painutatud, sõrmed poolrusikas;
kuuenda kaelalüli kõrgusel – küünarliigesed painutatud ja käed üle pea. Käsivarred supineeritud, käed poolhaardes;
viienda kaelalüli kõrgusel - käed keha kõrval.

Esmaabi eesmärk on vältida seisundi raskendumist või lisa vigastuste teket. Pea peab hoidma paigal keha tüve suhtes. Patsient tuleb transportida arsti kontrolli all haigalsse.
Kaela osteokondroos esineb sageli akrobaatidel. Osteokondroosi korral esinevad vigastused diskides. Kindlate liigutuste korral tekivad vausööstud õlga, kätte, sõrmedesse, eriti esineb labakäe ja sõrmede nõrkus. Raviks peaks kandma kaelakorsetti, kasutama valuvaigisteid, rakendama füsioteraapiat ja ravivõimlemist.
Tortikollis tekib kiirete ja jõuliste peapöörete tagajärjel. Närviärritus võib tekitada lihasspasmi.
Sümtomid:

pea on pööratud sundasendisse;

pea pööramine on valulik;

terav valu kuklas
Raviks on soojendav kaelaside, soojendavad salvid, valuvaigistid . Rakendatakse ka venitamist. Taastumine kestab ühe nädala.
Peavigastused
Peatraumade korral esinevad sageli hematoomid, ödeemid, latseratsioonid ja näoluude fraktuurid.
Peahaavad on väga veritsevad, seetõttu on verejooksu peatamine tihti probleemiks. Väiksemate haavade korral piisab verejooksu peatamiseks haava poolte kokku surumine ja nende fikseerimine plaastritega. Suurema haava korral peab kasutama ka sidet. Kui haava ääred on ebamäärased, rebenenud või katki, vajab haav juba kirurgilist korrastamist.
Näovigastustega käivad tavaliselt kaasas ka verejooks ninast . Ninas on veresooned , mis purunevad kergesti isegi, kui põrutus ei olnud otseselt nende pihta. Vigastuse korral tuleb verejooks peatada vatiga ja lisada külma nii kuklale kui ka ninale. Nina deformeerumise korral tuleb kontrollida, kas nina luu on terve. Kui luu on katki, tuleb see kiiresti reponeerida, kuna ninaluu kasvab kiiresti kokku. Korduvate murdude korral ninaluu deformeerub ja seda kutsutakse poksija ninaks.
Peatraumad teadvuse kaoga. Esimese asjana tuleb kontrollida vigastatu hingamist. Tuleb kuulata, kas hingamine on vaba või tundub hingamine takistatud ja raske. Kahtluste korral tuleb kontrollida hingamisteid. Hingamise puudumisel, tuleb alustada viivitamatult elustamisega. Normaalse hingamise korral tuleb kannatanud asetada külili asendisse. Poksis kutsutakse teadvusetust nokaudiks. Boksis esineb teadvusetuse kergemaid vorme, kus löögi saanud sportlane laseb käed alla ja tal tekivad hetkeks orientatsioonihäired. Nokaudiks loetakse seda, kui poksija kukub löögi tagajärjel ükskõik, mis osadega maha va. Pöidadega või langeb abitult nööridesse. Kui aga sportlane 8 sekundi möödumisel võitlusse naasma, jätkatakse võistlust. 9ndal sekundil tehakse kindlaks, kas võistleja suudab jätkata. 10ndal juba lõpetatakse matš ära. Nokaudi saanud poksija saab võistluskeelu lühikeseks ajaks. Võistlustele saab naasta ainult siis, kui arst selle heaks kiidab. Kergemate nähtude korral arst saab ainult soovitada spordi loobumisest.
Toitumine ja kehaline koormus
Vigastuste vältimiseks on tähtis õige toitumine nii enne kehalist koormust. Enne kehalist koormust selleks, et trenni ajal ei oleks nõrkustunnet, mis võib vigastusteni viia, ja pärast trenni on vaja korralikult taastuda selleks, et olla valmis järgmisteks katsumusteks.
Organismi vastupidavusvõime kasvab, kui 1-4 tundi enne treeningut süüa süsivesikurikast toitu.
Süsivesikurikkad toidud on:

banaanid,

kartulipüree,

valge riis ,

kaerahelbed,
Kindlasti peab vältima rasvaseid toite. Rasv on küll suurim energiaallikas inimese kehas, aga ta imendub verre aeglaselt. Kiudainetest saab keha kiiremini energia kätte. Pärast kiudainete varude otsa saamist hakkab keha kasutama oma töös rasvasid. Kogu toitumise juures on keskmes süsivesikud.
Kasulik teada:

Parim süsivesikute manustamise viis on spordijookide näol, mis peaksid olema 6% - 8% süsivesikulahusega. Liiga kanged joogid võivad esile kutsuda seedesüsteemi häireid.

3-5 min enne starti soovitatakse juua 6% - 8% spordijooki arvestusega 3 – 4 ml kehakaalu kg kohta ja seejärel iga 15 – 30 min järel 2-3 ml/kg kohta.

Kuna süsivesikute imendumise kiirus on 1 gramm minuti jooksul, peaks tunnis manustama mitte rohkem kui 60 grammi. 6% spordijoogina tähendaks see 1000ml ja 8% spordijoogina 750 vedelikku tunnis.

Külmas kliimas võib spordijoogi süsivesiku sisaldus olla ka suurem, kuid selle taluvus peab varem kindlaks tehtud olema.

Kuumas kliimas, kus on suur vedelikukaotus, peab spordijoogi kontsentratsioon olema madal.

Kõrge intensiivsusega spordialadel soovitatakse kasutada spordijooke, mis sisaldavad maltodekstriini.
Ainult süsivesikute peal ei saa ka elada. Näiteks magneesiumi vaegusel tekivad järgmised sümptomid:

lihaskrambid

lihasvärin

jäsemete tuimus

silmade tõmblemine

unehäired

närvilisus

kõhukramp

südamerütmihäired jne..
Kasutatud kirjandus

Jaan Seeder – „Skeletisüsteemi ülekoormushaigused ja spordivigastused“
„ Jooksja käsiraamat“

.DOC Laadi alla originaalfail 22 lk · .doc · 121 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-12-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

121 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Henri J. Õppematerjali autor

Põhjalik referaat spordivigastuste kohta.

sport spordivigastused

Sarnased õppematerjalid

docx

Sport Ja vigastused

Uurimus on läbi viidud Lüganuse Keskkooli gümnaasiumiõpilaste ja kahe korvpallimeeskonna hulgas, sest sageli tekivad treenides traumad. Nende põhjusteks võivad olla mitteteadmatus, kuidas ennast treeningutel hoida ja kaitsta, et vigastusi ei tekiks. Töös tutvustatakse, missuguseid spordivigastusi esineb ja millest nad võivad tingitud olla. Töö autor on eesmärgiks seadnud küsimuste kaudu teada saada: · millises vanuses esineb kõige rohkem spordivigastusi · kuidas spordivigastused tekivad · mida oleks vaja teha, et spordivigastusi ära hoida või ennetada · kuidas on võimalik vigastusi ennetada, mis tekivad treeningu käigus või võistlustel · milliseid vigastusi esineb kõige rohkem sporti tehes · kas kasutatakse spetsiaalseid vahendeid, et vigastusi ei tekiks Selleks, et nendele küsimustele vastuseid saada, on töö autor koostanud küsimustiku Lüganuse Keskkooli gümnaasiumilastele ning Rakvere Tarvase ja Tallinna Kalevi

Sport

docx

Jooksmine

- halb jooksutehnika - halvad jooksujalanõud Allikas: J. Roschinsky 2003, H.Lemberg jt. Jooksja tarkvara. 2004. Rein Jalak. Tervise treening. 2006 Jooksja olulisemad vigastused Vaatamata põhjaliku soojendusele, koormuste mõõdukale suurendamisele ja ettevaatusabinõude jälgimisele, võib jooksjakarjääri jooskul siiski ette tulla mõni vigastus. Eelkõige tuleb siis säilitada rahu ja jälgida nelja olulist reeglit - puhkus, jää, kompress ja lamades vigastatud jala tõstmine kehatasandist kõrgemale. Võta endale piisavalt aega kosumiseks ning peatselt võib rajale tagasi jõuda varem, kui arvatagi oskad. Ning ära unusta tehtud vigadest õppust võtta. Järgnevalt käsitleme mõningaid jooksjate seas enimlevinud vigastusi, nendest hoidumise võimalusi ja ravi. Villid Jooksjate seas enimlevinud vigastuseks on villid

Sport

doc

Jooksmine

- stretching - venitusharjutuste ja lõdvestusharjutuste puudumine - koormatud lihaste ebapiisav lihasjõud - halb jooksutehnika - halvad jooksujalanõud Jooksmisel võib sageli esineda lihaskrampe, jalavõlvi lamenemist, valu sääre piirkonnas, Ahhilleuse kõõluse põletikku, valu selja alaosas, hõõrdumisville. Vaatamata põhjaliku soojendusele, koormuste mõõdukale suurendamisele ja ettevaatusabinõude jälgimisele, võib jooksjakarjääri jooksul siiski ette tulla mõni vigastus. Eelkõige tuleb siis säilitada rahu ja jälgida nelja olulist reeglit - puhkus, jää, kompress ja lamades vigastatud jala tõstmine kehatasandist kõrgemale. Võta endale piisavalt aega kosumiseks ning peatselt võib rajale tagasi jõuda varem, kui arvatagi oskad. Ning ära unusta tehtud vigadest õppust võtta. Järgnevalt käsitleme mõningaid jooksjate seas enimlevinud vigastusi, nendest hoidumise võimalusi ja ravi. Villid Jooksjate seas enimlevinud vigastuseks on villid

Kehaline kasvatus

doc

Sulgpalli mänguga kaasnevad riskid

asendis, puusa-ja jalatõsted külili. (Danskanen, Tarto, Tõnus 2008) 1.1.3 Hüppeliigese sidemete vigastused Kui sportlane vigastab hüppeliigest, siis võivad kahjustada saada väga erinevad hüppeliigese anatoomilised struktuurid: sidemed, liigesekapsel, kõõlused, kõhrkude, sündesmoos sääre-ja pindluu vahel, luu kasvuplaat (lastel). (Männik 2008) Autori mängijakogemus on näidanud, et sulgpallis on palju hüppeid ja pöördeid ning vale tehnika ja hooletuse puhul võib see vigastus tekkida väga kergesti. Näiteks ülevalt löögil hüppel on tõuge sooritatud valesti või võrku minnes astutakse valesti, näiteks jalg sissepoole. ( Foto 2, 3) Hüppeliiges on väga hea tugi-liikumisaparaadi amortisatsioonilüli hüppamise ja jooksmise ajal, hoides niiviisi ära liigset koormust lülisambale. Kui hüppeliiges on kange, eriti pärast skeletiluu või sidemete purunemist hüppeliigese piirkonnas, on ülekoormusvigastuste oht jalgades ja seljas väga suur

Kehaline kasvatus

doc

Põlvevigastused

Referaat Põlveliigese vigastused: Vigastuse teke Põlveliigese vigastused võivad olla kas värsked või kroonilised. Esinevad liigesesisesed ja liigesevälised vigastused. Tekkemehhanismi järgi võivad põlveliigese vigastused tekkida kas otsese või kaudse jõu toimel. Otsene jõud on kõige sagedamini löök, mis võib tekitada vigastuse ka põlve vastaspoolel. Kaudse jõu toimel, tavaliselt väänamine, tekib vigastus sääreluude asendi muutustest reieluu suhtes- kas välja- või sissepoole väänamisest, lähendamisest või eemaldamisest ( O ja X asendisse) ette- ja tahanihkumisest ning nende liikumiste kombinatsioonidest. Kroonilised põlveliigese välised vigastused 1. Limapaunapõletikud Kõige sagedamini esineb turse ja valulikkus põlvekedra piirkonnas või munakujuline moodustis põlveõndlas. Ravi: vajadusel (määrab ja teeb arst) punktsioon - põletikulise eritise eemaldamine süstlaga,

Kehaline kasvatus

doc

Traumatoloogia ja ortopeedia TU kokkuvo�te

infektsiooni võimalus Vill: aspireerida, steriilne side Rebenenud vill: desinfitseerimine, epidermise eemaldamine, salvside 2) Ekskoriatsioon ehk marrastus - naha pindmine defekt, allasuvate kudede põrutus Ravi: puhastada mehaaniliselt (füs.lahus, 3% H 2O2), eemaldada võõrkehad, haava antiseptikumid (piiritus, kloorheksidiin), katta salvsidemega või antiseptilise mähisega 3) Naha latseratsioon ehk käristus - kudede vigastus suurem, infektsiooni teke tõenäolisem 4) Naha kontusioon ehk põrutus - naharakkude purustus, hematoom, villid, nahanekroos Ravi: steriilne side, hematoomi punktsioon vajadusel, nekroosi eemaldamine: salitsüülhappesalv, kirurgiline. Abstsessi tekkel kirurgiline ravi. 5) Pindmine põletus või söövitus Haava liigid: põrutus-, lõike-, torke-, rebimis-, sae-, laske-, hammustus- ja mürgistunud haav Lihas-kõõluse vigastused: otsene trauma: löök, rebimine, muljumine

Traumatoloogia ja ortopeedia

Luumurdude-pehmete kudede ja liigesvigastuste füsioteraapia

102

pdf

Luumurdude, pehmete kudede ja liigesvigastuste füsioteraapia

Ortopeedilised haigused, vigastused Luumurd ehk fraktuur (ladina k. fractura) Luumurd ehk luu terviklikkuse katkemine võib olla põhjustatud traumast, korduvast väiksest koormusest (ingl.k repeated small stress) või patoloogilisest muutusest näiteks kasvaja näol. Füsioterapeut sekkub niipea kui luumurd on parandatud/fikseeritud ja immobiliseeritud (immobiliseerima- liikumatuks tegema, mobiilsust vähendama). Pehmete kudede vigastus Pehmete kudede vigastuste all mõeldakse ortopeedias liigessidemete, kõõluste ja lihaste vigastusi. Nii nagu luumurdude puhul, võivad pehmete kudede vigastusedki olla tingitud erinevatest kahjustustest. See võib olla tingitud üksikust traumast nagu kukkumisest või spordivigastusest, või pikemaajalisest vastava struktuuri ülepingest nagu näiteks kõõlust ümbritseva sünoviaalkesta põletikust pärast sama liigutuse paljusid kordusi. Sellise juhtumi

Füsioterapeut

doc

Meditsiinilinekontroll spordis

300 u/l, pikk vastupidavuskoormus- 900 u/l. Uus treeningärritus viib CK tõusule, ka haigus viig CK tõusule. *Laktaat; puhkeolekus on 0,8 mmooli/l, aeroobseks koormuseks loetakse alla 2 mmooli/l, aeroobne-anaeroobne koormus on 3-7 mmooli/l, anaeroobne koormus on üle 7 mmooil/l. Laktaadigraafikule kantakse laktaadinäidud vastavalt koormusele: nihe paremale näitab madalamat laktaati suurema kiiruse juures. Spordivigastused. Klassifikatsioon. Sporditraumade peamised põhjused. Sagedasemad traumad. Jagunevad: I ägedad a) luumurd, kui on valu, deformatsioon, patoloogiline liikuvus, krepitatsioon, kompressioon piki luu telge valulik. Abi saabumiseni säilitada liikumatu asend. b) lihase rebend- äkiline valu, lihast pingutada võimatu või väga valulik. Diagnoosi annab instrumentaalne uuring. Esmaabiks rahu, külm, kompressioon, tõstetud asend, vajadusel lahas õle naaberliigeste, hiljem teipimine

Spordimeditsiin

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (2)

laurl: TÄNKS MEES, QUALITY STAFF

19:36 28-03-2011

mariusv: head infot sai

19:28 09-02-2011

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 22 lk