Filosoofia küsimused - Tallinna Ülikool (0)

Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia ? Milliseid filosoofilise antropoloogia paradigmasid te teate?
Filosoofiline antropoloogia on filosoofiline õpetus, mis uurib inimesi ja tema olemust. Piiritleb inimese eksisteerimise põhistruktuure ja mõtet. Filosoofiline antropoloogia uurib inimese loomust ja koosnevust. Filosoofilise antropoloogia paradigmasid on erinevaid: eksistentsialistlik, kristlik, klassikaline, romantismile omane, konstruktivistlik , psühhoanalüütiline jt.
Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades:
Etoloogiline antropoloogia – inimese olemust püütakse määrata lähtudes tema bioloogilisest olemusest, võrreldakse inimest sarnaste loomaliikidega. Inimene on kui mõtlev loom.
Klassikaline filosoofiline antropoloogia – inimest vaadatakse kui liitsubsantsi, mis koosneb mitmest osast: kehast ja hingest. Pärast Aristotelest on üheks osaks loetud ka kosmilist hinge.
Kristlik antropoloogia – inimene on kogu loodu hulgas eriline, kuna ta on loodud jumala palge järgi ning suudab teha vahet heal ning kurjal. Inimene on jumala erilise tähelepanu, armu ja karistuse objekt.
Romantismile omane antropoloogia – inimene on kogu maailma kroon tänu oma võimsale kujutlusvõimele. Inimene on isiksus, kelle saladus peegeldub tema loomingus.
Konstruvistlik ja struktualistlik antropoloogia – Hegeli järgi võetakse inimest läbi tema „mina“. Marxi järgi on inimene aga ühiskondlike suhete peegeldus . Seega inimene koosneb erinevatest osadest.
Psühholoogiline antropoloogia – inimest uuritakse läbi tema psüühika ehk tema seest toimuvate emotsionaalsete protsesside kaudu.
Psühhoanalüütiline antropoloogia – Freudi idee oli, et inimese psüühikat vaevab teadmatus . Psüühikal on kolm distantsi : id(miski), ego(mina), superego(ülemina). Lacan töötas välja strateegia, milles peab oluliseks „puudumise olukorda“, mida üritatakse ületada kolmes etapis : imaginaarses, sümboolses ja reaalses.
Analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia – Inimest mõistetakse kui keha ja vaimu kooslust. Lähtutakse sellele, et „mina“ käib vaimu kohta.
Millise rolli omistab Seneca filosoofiale 8. ja 16. kirjas?
Filosoofia annab meile vabaduse, kui me orjame filosoofiat. Filosoofia roll on elu korraldada. Filosoofia jagab inimesele reegleid, mida teha ja mida mitte teha.
Mida arvate askeesi ideaalist õnnelikku elu saavutamiseks?
Tõeline õnn saavutatakse võimalikult vähesega, kui põlatakse ära kõik üleliigne ja mittevajalik . Vajalik on materialismist loobuda, sest see teeb inimesed orjaks, soovima aina rohkem ja rohkem. Tegelikkuses on vajalik ainult ennast toita, joota ja katta – ainult nii palju kui on tõesti vajalik.
Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXXIV’e kirjale?
Inimese teeb ebakindlaks ja õnnetuks see, kui ta ei mõista, et tema ainus hüve on auline elu. Asjade hüvedeks pidamine teeb inimese saatuse ohvriks, kuid auline elu õnnelikuks. Õnnetuks teeb ka surmahirm ja saamahimu, mille tõttu inimesed vajavad enda juurde eesmärgitult asju, mida nad ei vaja. Tõeliseid hüvesid tajutakse mõistusega. Samuti peab inimene hoiduma liigsest muretsemisest ammuse pärast ja ammuse üle kurvastamise pärast.
Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus“? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“. Kuidas ta seda põhjendab ? Kas need põhjendused on õiges? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul?
Inimene ei saa ega tohi pahandada enda õnnetuste üle. Ta peab teadma, et kõik halb, mis temaga juhtub, teostab maailma kulgu ja enesemääratlust, et säilitada kõiksust. Seneca teab, et lapse surma puhul ei asendata surnud laps nurjatu lapsega – see toob ainult keha hävingu. Hüve saab kaduda ainult paheks muutudes, mida loodus ei võimalda. Seenca ütleb, et tarka ei kurvasta lapse või sõbra surm, sest nende surma puhul on inimese hingeseisund sama, mis oma surma oodates: üks teeb hirmu niisama vähe kui teine valu. Need kaks on aga autuse märk, sest aulist elu elav inimene on alati kindel ja võitlusvalmis. Kaotatud lapsele mõeldes, peab mõtlema, et ta oli inimene, kelle saatus ei pidanudki viima teda vanaduspõlve. Seneca ei keela ära kaasaelamist, ta ütleb, et kaotatud lapsest tuleb sageli rääkida ning tema mälestust pühitseda nii pidulikult ja sageli kui võimalik, sest see aitab üle saada kurbusest. Mida rohkem rõõmu tunda inimese mälestusest, seda kirkakamalt ja meeldejäävamalt on inimene meie mälestuses.
LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta . Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?
Jah, Seneca on suremist ilusti ja hästi põhjendanud. Surma pole mõtet karta, sest et see on elu paratamatu osa. Me kõik sureme ühel hetkel, ükskõik kas see on meie soov või mitte. Seda enam peame elama hetkes ja olevikus, et mitte kaotada meile antud aega surmahirmu põdedes.
LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute?
Sõprade reibastused ja kõned leevendavad kannatusi. Kui inimene ei karda surma, siis ei tundu miski kurb. Terveks saades , saad aru, et olen põgenenud haiguse, mitte surma eest. Pausid valuhoogude vahel annavad inimesele jõudu ja teeb piinad talutavamaks. Määratu valu puhul on lohutav, et sa lakkas seda tundmast, kui sa tunned seda liialt. Tuleb ära hoida kaeblemist, mis toidab inimese kujutlust ja vaimset valu. Tuleb endale kujutleda seda kui ületatavat. Sealjuures mõelda millestki muust , nagu imetlust tekitavatest asjadest ja mida aulist oled enda elus korda saatnud. Sellised nõuanded aitavad, sest need juhivad meie mõtteid õigetele, ilusatele asjadele, kergendab meie koormust kui ka vaeva meie lähedastele. Toetudes sõpradele ja olles ise positiivne on haigus kergem.
Sartre ’i arvates ühendab nii religioossed kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab.
Sartre kirjutas: „See tähendab, et kõigepealt inimene eksisteerib, kohtub endaga, kerkib maailmas esile ja ta defineerib end pärast.“ Inimene eksisteerib ja hakkab looma end ja enda olemust. Ateistid arvavad , et inimene loob end ise, nii nagu ta vajalikuks peab, religioossed väidavad aga, et inimene on tehtud jumala soovi järgi.
Sartre väidab, et inimene on „ visand “. Selgitage, mida see tähendab.
Inimene on see, kes on teadlik enese tulevikku visandamisest ja laseb sel minna. Inimene on visand, sest tal on subjektiivne elu ja inimene ise kujundab ehk visandab selle.
Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi?
Eksistentsialism on optimistlik õpetus, kuna inimese saatus on paigutatud inimesse endasse. Eksistentsialism nendib elu võimalikkust ja ütleb, et igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust. Inimene pole üksnes see, kellena ta end ise mõistab, vaid ka see, kes ta olla tahab. Iga inimene peab olema enda olemise peremees ja vastutada enda eksistentsi eest.
Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega?
Kunstiteose üle saab otsustada alles siis kui see on valminud. Kunstiteose puhul ei eeldata, et pilt tuleb täpselt selline nagu ta oli määratud tulema. Kunstiteose tõelised väärtused ilmuvad loomeprotsessi ja tulemuse vahekorras. Samamoodi on moraaliga, sest inimene peab looma ja tegelema, et saavutada tõeline hüve.
Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab? Kas tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel edu saavutanud?
Inimene on oma tegude summa ning ettevõtmiste kogum. Inimene ehitab end ise ja seega vastutab selle eest, kes ta on, läbi oma tegude. See on õige, sest ainult inimene ise saab ennast tõeliselt luua ja muuta. Samas on see ebaõiglane nende suhtes, kellel pole nii palju võimalusi, et saavutada soovitud edu.
Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda põhjendab? Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta?
Moraaliteooriad võivad juhtida meid tegema õigeid otsuseid, aga see ei kindlusta seda. Moraaliteooriaid on erinevaid ning võib tekkida olukord, kus ei teagi milline teooria on antud hetkel kõige õigem. Ka eksistentsialistlik moraal on sarnane, sest see on väga subjektiivne ning mõjutab inimest vastavalt sellele, millised on inimese enda väärtused ja huvid.