Sissejuhatus filosoofiasse: Seneca, Sartre (0)

Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas?
Filosoofia on vabadus, XVI kirjas väidab Seneca, et õnneliku elu võimaldab täiuslik tarkus. Kui õnn on täiuslik tarkus, ja filosoofia võiks olla püüdlemine tarkusesse, siis võiks filosoofia olla ka õnneliku elu eeldus.
Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 3–5, XVI 7–9) Seejuures huvitab mind, kas loobumine sellest, millest Seneca räägib, nt liigne luksus, millel ajastuvaimu kohaselt võib olla erinev hinnang, toob kaasa ka nö emotsionaalse askeesi? Arvan, et askeesi vajaduse kuulutamine ja askees on alati vajalik, selle poole tuleks rohkem püüelda, see annab selguse.
Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV’e kirjale? Inimese muudab õnnetuks kõikjalt ähvardav surmahirm , kahtlused. Meid kohutab õnnetuse osakssaamise võimalus.
Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus “ (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“ (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul?
Seneca arvab , et mõistus annab meile vahendid ka halvimates olukordades , nt mõistmine, et see, mis meid justkui kahjustab on loomulik maailma kulg ning on ette seatud nii olema, järelikult pidi see meeldima jumalale. Millegi kadumine ei tähenda pahe asemele tulekut, pigem jääb asemele kadunu voorus. Seneca ei mõista hukka igasugust kaasaelamist, emotsioonid on kohased, kuid kui tegemist pole paheks muutumisega, jääb ta mõistus selgeks, ta ei lange.
LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?
Vastus sõltub vaatevinklist - võib ju tõepoolest küsida, kui meid polnud varem, miks peaksimegi olema hiljem? Miks peaks paratamatus meis hirmu tekitama, eranditult kõik voolab sinna. Meile kuulub praegune hetk ning muretseda sajanditaguse aja pärast pole mõtet. Kui selline mõte puudutab vaid surma- temaatikat on see põhjendatud, kuid kui üldisemat pilti, mis puudutab igapäevaelu, muudatuste elluviimist, mis peaks elu 50 a pärast "paremaks" muutma (nt keskkonna- temaatika ) on see ehk veidi kohatu.
LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute?
Seneca ütleb, et haigusest tingitud valu on võimalik taluda põlates ülimat, millega ta ähvardab. Senecat tervendas filosoofia and. Aitab enda seisukoha muutmine, arvamuse eitus. Ka sõnadega väljendatu näitaks siin justkui tegelikult millegi puudumist: sõnastan: see on tühiasi- seda tegelikult polegi!
Nõustun, et on lihtsam kujutleda ennast mujale, valust kaugemale, nii olengi ma tast eemal. Mõnes olukorras ongi see ainuvõimalik.
Kuidas soovitab Seneca suhtuda saatusesse CVII kirjas?
Tuleb olla ettevalmistunud – saatus, nagu ka hädad, ei tohiks meid tabada justkui valmistamata, off-guard- positsioonilt. Nõustudes laseme tal end juhtida, vasturääkides peab ta meid justkui vedama. Mõnes mõttes jääb mulje, justkui vooluga kaasa minnes oleme positiivsemal positisoonil, kui saatust kahtluse alla seades.
SARTRE
Sartre’i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab.
Eksistents eelneb olemusele – eksisteerimine enne, kui on võimalik miskit defineerida, kõigepealt on esilekerkimine ja defineerimine toimub alles pärast. Inimene saab selleks, milleks ta end teeb. Üldisemalt võib seda ka kohandada ka nii, et kõigepealt miski on ära, mõte/ essents lisatakse hiljem. Mulle tundub, et nii toimub väga tihti kunstis.
Sartre väidab, et inimene on “ visand .” Selgitage, mida see tähendab.
Inimene saab selleks, kelleks ta end teeb, ta projitseerib end tulevikku, teisiõnu ta visandab end.
· Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi?
Eksistentsialismis on inimene see, kelleks ta end teeb ja see on subjektiivne. Inimese õlul seisab vastutus oma eksistentsi eest. Vastutades enda eest vastutab ta ka kõigi teiste eest. Inimlikku subjektiivsust on võimatu ületada. Valinud enda, oleme justkui valinud hea, ja see on hea kõigile – olles seotud kogu inimkonnaga, on see ka ühtaegu ängistav, teinud ühe valiku, oleme me ka samaviisi hüljatud ning meid võib saata äng. Eksistentsialism – äng.
Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega ?
Mõlemad määratlevad meid. Mõlemad peavad end pidevalt taaslooma, kunagi ei saa kindlalt väita, et seda või teist on vaja ette võtta.
Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab? Kas tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel edu saavutanud?
Tundub, et Sartre'i järgi pole objektiivseid põhjusi olemas, kõik lähtub subjektiivsuse printsiibist. Inimene on tema teod, lootust ei ole, tegutseda tuleb siin ja praegu. Me ei eksisteeri, kui me ei teosta.
Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda põhjendab? Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta?
Moraal on tihedalt seotud väärtustega, need loome me aga ise. Siin tekib aga küsimus tõsiseltvõetavusest. Niisama hästi kui loome moraalinõude, võime me sellest ka loobuda. Pealegi näib, et ka moraali puhul on tegemist pideva muutumisega. Sartre peab põhjendatuks moraali vabaduse raames.