Põualiblikad (0)

Q: Milleks meile putukad?

Vastus leiad õppematerjalist: Põualiblikad

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Milleks meile putukad?

Põlva Ühisgümnaasium
Helen Piir
8.a klass
PÕUALIBLIKAD
Uurimistöö
Juhendajad: Ain Piir
vanemõp. U. Lehestik
Põlva 2014
Sisukord

Sissejuhatus........................................................................................................................... 3

Liigikirjeldused..................................................................................................................... 4
2.1 Sinepiliblikad .................................................................................................................. 4
2.2 Reseedaliblikas............................................................................................................... 5
2.3 Ruuge - võiliblikas ...............................................................................................................
2.4 Niidu-võiliblikas................................................................................................................
2.5 Raba -võiliblikas.................................................................................................................
2.6 Suur- kapsaliblikas ..............................................................................................................
2.7 Väike-kapsaliblikas............................................................................................................
2.8 Naeriliblikas.......................................................................................................................
2.9 Põualiblikas........................................................................................................................

Lapsuliblika ja koiduliblika võrdlus........................................................................................

Lapsuliblikas ............................................................................................................................

Koiduliblikas ............................................................................................................................

Kokkuvõte...............................................................................................................................

Kasutatud kirjandus.................................................................................................................
1 Sissejuhatus
Valisin selle teema uurimistöö tegemiseks, sest mu isa leidis 2013.aastal põualiblikate sugukonna (Pieridae duponchel) Eestis kõige haruldasema liigi esindaja ja ma tahtsin teada, millised liblikad veel sellesse sugukonda kuuluvad ja millised nad välja näevad. Liblikatest üldiselt on tehtud uurimistöösid Eestis palju, aga kindlat sugukonda välja valimata. Seega mina otsustasin keskenduda ainult ühele sugukonnale ja selle sugukonna Eestis elavatele liblikatele. Minu eesmärgiks oli teha kirjanduse abil kindlaks, millised põualiblikate liigid elavad Eestis. Vaatlesin liblikate lendamise aega ja arvukust. Ma kirjutasin iga liblika liigi kohta eraldi kirjelduse ja võrdlesin kahte liblika liiki. Iga kirjelduse juures on ka selle liblika pilt või pildid. Kõik pildid on teinud minu isa Ain Piir. Uurisin põualiblikate kohta peamiselt raamatutest. Kasutasin ka internetti ja ühte ajakirja Eesti Loodus. Kõige rohkem sain infot Jaan Viidalepa raamatutest ja eElurikkusest. Jaan Viidalepp on Eesti üks tuntumaid liblika uurijaid, kes on koostanud mitmeid raamatuid liblikatest. Uurimustööd aitas koostada minu isa Ain Piir

LIIGIKIRJELDUSED
2.1. Sinepiliblikad: niidu-sinepiliblikas (Leptidea sinapis) ja harilik sinepiliblikas (Leptidea reali)
Sinepiliblikad on levinud Baikalist Euroopani, levinud kogu Eesti alal. Euroopas neljast liigist esineb meil kahte liiki sinepiliblikaid: Niidu-sinepiliblikas (Leptidea reali) ja harilik sinepiliblikas (Leptidea sinapis). Neid kahte liiki on väliste tunnuste alusel väga raske eristada. Teadlased määravad neid suguorganite ehituse alusel. Sinepiliblikas on üks väiksemaid põualiblikaid. Tiibade siruulatus on neil 3,3-4 cm. Sinepiliblikas on tasase lennuga valge liblikas , kellel esitiibade tipus on hall laik. Sinepiliblikate tiibade kesksulud on lühemad ning seetõttu nende tiivad on õrnemad kui kapsaliblikatel. Isastel on laigud tiibadel tumedamad. Tiibade alakülg on hallikasvalge. Sinepiliblikas lendab meil mai keskpaigast juuli alguseni ja soodsatel aastatel teise põlvkonnana augustis. Neid võib kohata okas- ja segametsades, sihtidel ja metsateede servadel . Täiskasvanud liblikad peatuvad õitsvatel taimedel ja imevad nektarit. Maikuus meeldivad neile kannikeste õied , augustis härjasilmad ja kesalilled. Röövikud toituvad seahernestel (aas-seahernes, kevadine seahernes, mägi- seahernes) ja harilikul nõiahambal, nukkuvad rohukulus (köidisnukk) ja nukud talvituvad . Ei esine eriti sageli. (Viidalepp, Remm 1996: 205)
Möödunud suvel võis minu koduümbruses kohata nii kevad- kui suvist sinepiliblikate põlvkonda.
Sinepiliblikas härjasilmal toitumas 05.07.2013
2.2. Reseedaliblikas (Pontia edusa)
Euroopas esineb neli liiki. Reseedaliblikad on levinud Euraasias , Saksamaast Kuriilide ja Jaapanini. Paljunemisala põhjapiir asub Tatra mägede lõunanõlvadel ja Valgevenes . Lõuna- ja kagutuulte toetusel rändavad nad Eestisse. Soodsatel aastatel leitakse kümneid isendeid. Tiibade sirulaius on 3,6-4,8 cm. Liblika tiibade põhivärv on valge, esitiibade tipud on mustade tähnidega mis moodustavad lihtsaid mustreid . Esitiiva ülaserva keskosas on must tähn mida poolitab valge laineline joon. Emaste isendite alatiiva servaalal esineb musti ja hallikaid laike.Mõlema sugupoole tagatiibade alaküljed on kaetud rohekas - hallide täppidega. Reseedaliblikat võib kohata meil juunist augustini , augustis lendavad ka kevadise rändelaine kohalikud järglased . Lendab orunõlvadel, raudteetammidel ja teeservadel. Liblikad peatuvad nektari imemiseks õitel ( lutsern ). Röövikud toituvad reseedaliste sugukonda kuuluvatel taimedel (valge reseeda, kollane reseeda, rihu-peenlook) süües õisi ja valmivaid seemneid. Talvitub nukk . Meie kliimas ei suuda see liik kahjuks talve üle elada. (Viidalepp, Remm 1996: 204) Eelmisel aastal leidis minu isa vaid ühe isendi 1. oktoobril lutsernil toitumas.
Reseedaliblikas lutsernil nektarit imemas 31.08.2013.
2.3. Ruuge- võiliblikas (Colias crocea)
Võiliblikate perekonna liigid elavad enamasti stepis mõned liigid ka tundras ja mägedes. Eriti palju on neid Taga- Kaukaasia ja Kesk- Aasia faunas kus nad koonduvad mägisteppide ja subalpiinsete niitude kõrgusvööndisse ning levivad pikki mäeaehelikke üsna Aasia südamesse. Euroopas on leitud 13 liiki võiliblikaid. Eestisse rändavad nad harva ja võivad siin tekitada kohaliku populatsiooni suve teisel poolel juuli lõpust augusti keskpaigani. Eestis esinevad isendid võivad olla röövikuna elanud Lõuna- Ukrainas, Ungaris või veelgi kaugemal lõuna pool. Ruuge- võiliblikas on rändliik mida on Eestis aastatel 1882-2013 umbes kümnel korral leitud. Kirjalike andmete alusel vaadeldi ruuge-võiliblikat 1980. aasta juulis ja septembris Kagu- Eestis ja Otepää ümbruses. (Eesti Loodus, august 1980, lk 534)
Viimane selle liigi leid oli möödunud suvel (2013) Raadama külas, Räpina vallas. Kohaliku populatsiooni avastas minu isa Ain Piir, loendades seal üle kümne isasliblika. Hiljem käis liblikaid püüdmas ja määramas liblikahuviline Teet Ruben Tallinnast.
Ruuge-võiliblika siruulatus on 4,2-4,8 cm. Tiibade ülakülg on kollakaspunane ehk ruuge. Isasliblika ees- ja tagatiibu ääristab lai must serv. Eestiiva ülaserva keskosas on must täpp . Tagatiiva keskosas on punakas kaheosaline täpp. Emasliblika mustal äärisel on kollased tähnid. Röövikud toituvad ristikul, hiirehernel ja lutsernil. Liblikaid võib kohta avamaastikul, teepervedel, raudteetammidel ja liigirikastel aasadel. Ruuge- võiliblikas meie tingimustes ei talvitu. (Viidalepp, Remm 1996: 205)
Ruuge-võiliblikas 26.07.2013 Raadama küla, Räpina vald
Nõelastatud ruuge-võiliblikas 30.07.2013
2.4.Niidu-võiliblikas (Colias hyale)
Euraasias ulatub liigi levila Lääne- Euroopast Jakuutiani. Niidu- võiliblikas on levinud kõikjal Euroopas, välja arvatud äärmised lõuna- ja põhjaosa.Eesti eElurikkuse andmetel on Eestis niidu-võiliblikas fluktueeriv (regulaarselt lõuna poolt sisse rändav), arvatavasti on Kagu- Eestis olemas ka püsipopulatsioon. Minu kodukohas on see tavaline liblikas. Esimene põlvkond on mais- juunis ja tavalisem teine põlvkond juulist septembrini. Juulis- augustis võis teeservades kahesaja meetrisel lõigul kohata umbes kümmet liblikat. Viimaseid liblikaid nägin oktoobri alguses enne öökülmade saabumist. Tiibade siruulatus on 4,2- 4,8 cm. Tiibade ülapool on isasliblikal kollakasroheline, esitiibade tipuosa on musta mustriga. Esitiiva ülemises osas on must täpp, alatiiva keskosas oranžikas kaheosaline täpp. Emaste tiivad on heledamad ja tiiva otstes olev must muster vähemärgatav ning mõnikord puudub täiesti. Liblikad lendavad maanteede- ja raudteetammide ääres, ristiku - ja kesapõldudel ja mujal avamaastikul. Röövikute toidutaimedeks on liblikõielised (hiirehernes, lutsern, nõiahammas ja ristik ), röövikut on leitud ka teistel taimedel nagu võilill , mailane ja mesikas. Röövik on roheline ja 4 kollase pikitriibuga. Keha seljapoolel on 2 rida musti täppe. Röövikuid võib kohata juunist sügiseni. Talvituvad röövikute või nukkudena (Vikipeedia, Niidu-võiliblikas, 2014) (Viidalepp, Remm 1996: 205).
Niidu-võiliblikas äiataril 28.07.2013
Niidu-võiliblika pulmalend 22.07.2011
2.5. Raba-võiliblikas (Colias palaeno)
Raba-võiliblikas on holoarktiline taigaliik. Kesk-Euroopas on ta levinud mägistel aladel, Skandinaavias Soomes ja Rootsis. Eestis on ta levinud nii mandril kui saartel enamasti rabadel, siirdesoodes ja toidurändel õierikkail niitudel ja metsaservadel. Möödunud aasta suvel kohtasime seda liblikat kodulähedases rabas ja metsatee servas õitsvatel taimedel toitumas. Tiibade sirulaius on 4,4-5 cm. Raba-võiliblika isased on tumekollased ja emased valkjasrohekad. Ees- ja tagatiiva must servis on ühtlane ilma heledate laikudeta. Esitiiva keskosas on must tähn ja tagatiiva keskosas heledam tähn. Tiibade välisserv on kitsalt erkpunane. Tagatiibade alakülg on pruunikas-kollane, keskel valge täpp. Liblikas lendleb juuni algusest juuli keskpaigani. Röövik toitub enamasti sinikal harvemini mustikal. Talvituvad röövikuna samblas ja jätkavad toitumist ning nukkuvad kevadel. Mitte eriti haruldane . (Viidalepp, Remm 1996: 205)
Raba-võiliblikas 25.06.2013 mets-harakputkel
Võiliblikate kollaaž
2.6. Suur- kapsaliblikas (Pieris brassicae)
Suur- kapsaliblikas on levinud Euroopas, Põhja- Aafrikas ja Aasias. Eestis on ta tavaline avamaastiku liik. Iga 4-6 aasta järel on see liik eriti massiline . Suur-kapsaliblikas kahjustab massilise paljunemise aastail kapsapõlde ning ka teisi põllumajanduslikke ristõielisi kultuurtaimi . Eelmisel suvel kohtas suurt-kapsaliblikat minu kodukohas harva. Liblikal on suve jooksul enamasti 3 põlvkonda, esimene mais- juunis, teine juulis-augustis ja kolmas septembris kuni öökülmadeni. Nagu nimigi ütleb on see liblikas põualibliklaste seas üks suuremaid . Tema tiibade sirulaius on 5-6 cm. Tiibade tume tiputähn ulatub katkematult tiiva välisserva keskosani. Tiibade üldvärvus on valge. Tagatiibade alakülg on kollane. Emastel on esitiibade keskosas kaks ümarat laiku ja nende tagatiivad on kergelt kollakad. Tagatiibade ülaserva keskel on must tähn nii emastel kui isastel. Massilise paljunemise aastal esineb suur-kapsaliblikal ränne. Liblikad rändavad Edela- Soomest üle Soome lahe Eestisse ning piki Läänemere rannikut edasi lõuna poole. Suur- kapsaliblikas lendab põldudel, aedades ning metsamaastikul.Esimese põlvkonna röövikud toituvad ristõielistel taimedel (põld-kapsarohi, raps ). II põlvkonna liblikad munevad kapsalehe alaküljele 20-30 sidrunkollast tünnikujulist muna. Peale kapsalehe munevad liblikad ka rapsitaimedele ja teistele ristõielistele. Kahe nädala pärast hakkavad neist kooruma rohelised kapsaussid, kes elavad kolooniana koos. Täiskasvanud röövikutele on iseloomulik hoiatusvärvus: kollased laigud piki keha, linnud neid ei söö. Röövikud on väga isukad sööjad, kes võivad hävitada suuri kapsapõlde. Kapsauss alustab kapsalehe servast ja närib leheroodude vahel olevat pehmet kudet. Järele jääb vaid läbipaistev skelett . Kui kapsataimede vahel kasvatada tilli võib loota, et laastamistöö ei ole nii suur. Teine taim on kress, mis liblika tähelepanu endale tõmbab. Lavendel meelitab kapsaliblikaid ligi ja seda ei tasuks aedviljapõldudele istutada. Nukkumisel ronivad röövikud taimevartele, kividele ja majaseintele koguni räästa alla. Ületalve elavad vaid need nukud kes jäävad lume alla. Nukk on köidisnukk. Kolmanda põlvkonna röövikuid kahjustavad kapsajuulakad. Olenevalt põlvkonnast elab suur-kapsaliblikas 3-7 kuud. ( Ernits , 2012: 106-107) (Viidalepp, Remm 1996: 203)
Suur-kapsaliblikas põldohakal nektariga maiustamas 26.07.2012
2.7.Väike-kapsaliblikas (Pieris rapae)
Väike-kapsaliblikas on levinud kogu Euraasias. Austraaliasse ja Põhja-Ameerikasse on ta levinud inimese abil. Eestis on ta tavaline liblikas ning levinud nii kultuur- kui ka loodusmaastikul. Ta on küll Eestis levinud, aga mitte nii arvukalt kui teised selle perekonna liigid. Möödunud suvel oli seda liiki minu kodukohas palju. Tiibade sirulaius on 4-4,8 cm. Tiibade põhivärvus on valge ja esitiibade tiputähnid ei ulatu katkematult välisserva keskkohani. Tagatiibade alakülg on ühtlaselt kollakas , kerge hallika äigega. Esitiibade ülaküljel on mustad tähnid emastel kaks ja isastel üks. Tagatiibade ülakülje keskosas on emastel ja isastel üks tähn. Väike-kapsaliblikas lendab põldudel, aias, jäätmaadel ja metsasihtidel. Väike-kapsaliblikas on sarnane naeriliblikaga. Röövikud toituvad ristõielistel taimedel ja kapsal. Vastandina suurele-kapsaliblikale on röövikud rohelised (varjevärvus). Röövikud nukkuvad rohurindes, aga vaid osa neist talvitub. Väiksel-kapsaliblikal võib suvel olle kuni kolm põlvkonda. Teine ja kolmas põlvkond on enamasti arvukamad kui esimene. (Viidalepp, Remm 1996: 203)
Väike-kapsaliblikas 29.06.2013
2.8. Naeriliblikas (Pieris napi)
Naeriliblikas on Lääne- Euraasia liik, mis on idas levinud Baikali järveni. Eestis on ta tavaline liik ning levinud kõikjal avamaastikul, hõredates metsades, sihtidel ja raiesmikel. Eelmisel suvel oli naeriliblikaid minu kodukohas rohkelt. Tiibade siruulatus 3,9-4,8 cm. Tiivamuster sarnaneb väiksele -kapsaliblikale. Tagatiibade alakülg on kollakas- või valkjashall . Tiivasooned on laialt hallikalt tolmunud. Tema tiivakiri on hallikam kui väiksel-kapsaliblikal. Naeriliblikal on enamasti kolm põlvkonda. Esimesed liblikad hakkavad lendlema aprillis või mai alguses ja viimaseid võib kohata oktoobri kuuni. Kolmas põlvkond on ainult osaline ja vähearvukas. Röövikud on leherohelised. Nad toituvad ristõielistel (jürilillel, sinepil, hanerohul, kuukressil), sealhulgas ka aedviljadel ( kapsas , kaalikas, naeris ). Nukud talvituvad. Täiskasvanud liblikad imevad nektarit erinevatelt õistaimedelt (korvõielised, ristõielised ). (Viidalepp, Remm 1996: 203)
Naeriliblikas kurerehal 02.08.2012
2.9. Põualiblikas (Aporia crataegi)
Põualiblikas on Euraasia metsavööndi liik. Euroopas on ta laialt levinud, välja arvatud Skandinaavia põhjaosa ja Briti saared. Eestis kohatav puisniitudel ja lehtmetsaservadel, arvukamalt Lääne-Eestis. Minu kodukandis levinud metsateede servadel ja avamaastikul. Vähearvukas. Põualiblikas on oma valgete poolläbipaistvate tiibadega sugukonna üldtüübile vastav. Tiibade siruulatus on 5,2-6,5 cm. Tumedad laigud tiibadel puuduvad. Tiivasooned on musta värvi. Tagumiste tiibade alakülg on kergelt kollakat tooni. Liblikate lendlus toimub juuni keskelt juuli keskpaigani. Liblikaid on suve jooksul üks põlvkond. Munad munetakse hunnikutena enamasti pihlaka, aga ka õuna -, pirni- või ploomipuu jt. lehtpuude lehtede alaküljele. Noored röövikud elavad koos ning valmistavad suve lõpul ühise „talvepesa“, mähkides võrgendiniidiga kokku mõned puule jäänud kuivanud lehed. Sellise pesa sees on iga röövik omaette poolkerakujulises kookonis. Kevadel hoiduvad talvituvad röövikud esialgu veel kokku, hiljem aga ronivad laiali ning hakkavad elama üksikult. Täiskasvanud röövik on külgedelt hall, seljalt must, kollakate või pruunikate triipudega. Ta on kuni 5 cm pikk. Nukkumine toimub toidupuu tüvel või okstel; enne selle algust köidab röövik end puu külge võrgendiniidiga, mis pärast jääb nukku toetama . Viimane on umbes 2,5 cm pikk, nurgeline, kollakas- või hallikasvalge, mustade täppide ja laikudega. Pärast nukust väljumist eritab liblikas tagasoolest mõne tilga punast vedelikku. Varasematel aegadel andsid sellised tilgad , kui neid puudel massiliselt leidus, tõuke ebausklikule ettekujutlusele „ verevihmadest“. (Viidalepp, Remm 1996: 203)(Remm 1984: 229)
Hukkunud põualiblikas maanteel 09.06.2013
3 .Lapsuliblika ja koiduliblika võrdlus

Võrreldavad tegurid

Lapsuliblikas

Koiduliblikas

Levik Eestis
Tavaline
Tavaline
Levik kodukohas
Sage
Haruldane
Tiibade siruulatus
4,7-5,2 cm
2,9-4,6 cm
Tiibade värvus
Isane sidrunkollane, emane rohekaskollane
Põhivärv valge, esitiivatipp isasel oranž
Tiibade muster
Iga tiiva ülemisel küljel oranžikaspunane täpp
Alakülg roheliste ja valgete laikudega
Valmiku eluiga
11-13 kuud
Mai lõpust juuni keskpaigani
Elupaik
Igasugune maastik
Metsalagendikud, jõeluhad
Muna värvus
heleroheline
Valgest erkoranžiks, enne koorumist must
Röövikute toidutaimed
Paakspuu , türnpuu
Ristõielised (aas-jürilill, salukõdrik)
Röövikute välimus
Mattroheline, valge küljetriibuga
Rohelise-valgekirju
Talvitumine
Valmikuna
Nukuna
Põlvkondade arv
Üks
Üks
Suguline dimorfism
Vähe välja kujunenud
Tugevalt välja kujunenud
Nukk
Roheline, terav ots ja suur punnis kõht
Sile, roheline või helepruun valgete külgtriipudega
Lapsuliblikas ja koiduliblikas on mõlemad Eestis tavalised , aga minu kodukohas on koiduliblikas üpriski haruldane. Koiduliblikas on lapsuliblikast väiksema tiibade siruulatusega. Värvi poolest on need liigid täiesti erinevad. Lapsuliblikas on sidrunkollane (isane) või rohekaskollane (emane), iga tiiva ülemisel küljel on oranžikaspunane täpp. Koiduliblika tiibade põhivärv on valge, isaste esitiibade tipud on oranžid. Koiduliblika tiibade alakülg on roheliste ja valgete laikudega. Lapsuliblikas elab 11-13 kuud, aga koiduliblikas ainult ühe kuu ,seega lapsuliblika eluiga on võrreldes koiduliblikaga väga pikk. Lapsuliblikas on elukoha suhtes vähe valiv ja teda võib igal pool ringi lendamas näha. Koiduliblikat võib põhiliselt kohata metsalagendikel ja jõeluhtadel. Lapsuliblika muna on heleroheline, koiduliblika muna värvub valgest erkoranžiks ja enne koorumist mustaks. Toidutaimed on neil samuti väga erinevad, lapsuliblika röövikud toituvad paakspuul ja türnpuul, koiduliblika röövikud ristõielistel taimedel (aas-jürilill, salukõdrik). Lapsuliblika röövik on mattroheline ja valge küljetriibuga, koiduliblikal rohelise-valgekirju. Koiduliblikas talvitub nukuna ja lapsuliblikas valmikuna. Lapsuliblika nukk on roheline, terava otsaga ja sellel on suur punnis „kõht“, koiduliblika nukk on sile, roheline või helepruun valgete külgtriipudega. Nende ainus ühine tunnus on see, et neil on suve jooksul üks põlvkond.
Põualiblikad E.Õunapi liblikakogus
4.Lapsuliblikas
Lapsuliblikas on üks esimestest kevadliblikatest. Sel kevadel lendasid esimesed lapsuliblikad juba 9. märtsil. Kui esimesena kevadel näha teda tähendab see kuldset suve. See arvamus võib pärineda ärkamisaegsete saksa päritolu näitsikute fantaasiast. Lapsuliblikas on Eestis tavaline päevaliblikas. Ta on levinud mitmel pool Euroopas. Lõuna poole on ta levinud kuni Põhja-Aafrikani ja ida pooole Baikali järve ja Mongooliani ning põhjas ulatub kuni Skandinaavia polaarjooneni. Lapsuliblikas elab ainult piirkondades, kus kasvab türnpuu või paakspuu, sest need on röövikute toidutaimed. Mägedes võib teda kohata kuni 2 km kõrgusel. Lapsuliblikas on metsaliik, keda leidub vähe avamaastikul. Enamus liblikaid elab talve üle nukustaadiumis, mõned aga valmikutena. See põhjustabki selle, et nad on ühed esimestest liblikatest kes soojadel kevadpäevadel lendama hakkavad. Tema soontes voolab hemolümf, mis sisaldab suures koguses glütserooli ja see külmub -20 kraadi juures. Inglased arvavad liblika ingliskeelseks nimeks olevat butterfly, sest nende müütide kohaselt võisid nõiad end muuta liblikateks, et käia võid varastamas. Lapsuliblikat nimetati ka Eestis võiliblikaks, alles teaduslikus pruugis kinnistus see ühe ta sugulasliigi ametlikuks nimeks. Usutakse, et kevadel esimesena nähtud lapsuliblikas on endeks saabuvast võirohkusest. Esimene kollane liblikas söödeti lehmale, et või oleks kollane. Margariinikarva emasliblikad, kelle nägemist tõlgendatakse halva endena ärkavad tavaliselt alles aprilli lõpul ja maikuus ning on kohe valmis paarituma. Lapsuliblikatel esineb pulmalend: emane liblikas lendab ees ja isane tema taga. Sellele järgneb paaritumine. Paaritunud emasliblikas ei otsi uusi suhteid vaid lendab türnpuu või paakspuu oksale munema . Ta muneb munad 1-2, harvem 4-5 kaupa kattes need kleepuva massiga. Röövik kasvab kiiresti ja on mattroheline, valge küljetriibuga. Röövik toitub puulehtedest. Röövikustaadium kestab neli nädalat (sõltub ilmastikust), peale seda röövik nukkub. Lapsuliblika nukk on kummalise välimusega sellel on terav ots ja suur punnis kõht ning ta ripub sabapidi mõne oksa küljes, olles raskesti märgatav metsaroheluses. Kui juulis koorub noor lapsuliblikas võivad mõned eelmisel suvel koorunud lapsuliblikad veel elus olla. Seega ei lenda ükski teine liblikas nii kaua, kui lapsuliblikas. Seda võimaldab see, et liblikad puhkavad suvel, mõnepäevasele aktiivsusele ja toitumisele järgneb niinimetatud diapaus, kui ilmastik muutub jahedamaks ja vihmaseks.(Viidalepp, Remm, 1996: 204)(Ernits, 2012: 110-111)
Lapsuliblikad arujumikal 20.07.2011 (emane ülal ja isane all)
Lapsuliblika vastmunetud munad pildistatud 19.mail 2014
5.Koiduliblikas
Koiduliblikas saab oma nime isasliblika esitiibade tippude oranžist värvusest, mis meenutavad päikesetõusu. Seda väljakutsuvat värvi suudab aga liblikas puhkeasendis hästi peita , sest oranžid esitiivad jäävad valgete tagatiibade taha. Alatiibade rohekas-hallikas marmormuster on suurepäraseks varjevärvuseks (lähedalt vaadates koosneb tiibade roheline värv kollasest ja mustast värvist). Nukkunud koiduliblikas võib ebasobiva kevade korral koorumise aasta võrra edasi lükata- see on selle liigi puhul hämmastav alalhoidlikkus. Emane koiduliblikas muneb munad ristõieliste taimede õitele, mis sisaldavad glükosinolaate. Samas köidavad emaseid suured õied, isegi kui seal on vähe süüa. Röövik toitub vaid õitest ja arenevatest seemnealgmikest ning toidunappuse korral, kui ühel taimel kohtuvad kaks röövikut sööb võitja kaotaja ära. Esimesena koorunud röövik võib ära süüa ka veel koorumata munad. Et seda ei juhtuks, tähistab emane pärast munemist feromooni abil lille ära. Röövikul on ka hulga looduslikke vaenlasi (vastsekiinid ja juuluklased).(Viidalepp, Remm 1996: 204)(Vikipeedia, 2014)
Isane koiduliblikas liivrohul 03.05.2013
Emane koiduliblikas 10. mail 2014
Isase koiduliblika tiibade alakülg
Liblikapüüdja
6.Kokkuvõte
Kokkuvõtteks õppisin paremini tundma Eestis esinevaid põualiblikaid ja nende arvukust. Tänu uurimustööle oskan kasutada liblikamäärajaid ja eElurikkuse portaali. Tänu püstitatud eesmärgile jälgida neid liblikaid looduses oskan nüüd vahet teha põualiblikate suurusel, värvil ja lennustiilil. Tean, millistest biotoopidest neid leida võib ja missugused on röövikute toidutaimed. Leidsin, et kõik valged või kollased liblikad pole vaid kapsa- või lapsuliblikad. Soovitan ka teistele põhjalikumalt tundma õppida Eestis leiduvaid päevaliblikaid.
7.Kasutatud kirjandus
http://www.naturforskaren.se/species/98476b1a-1494-441f-9492-d0316ae1c2a6?lang=et_EE
http://elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=12167&rank=70&id_puu=12239&rank_puu=60#lk_viited
http://elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=12150&rank=70&id_puu=12227&rank_puu=60#lk_viited
http://elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=12201&rank=70&id_puu=12254&rank_puu=60&curimage=SP001433.JPG#lk_viited
http://vikipeedia.ee/Niidu-v%C3%B5iliblikas
http://elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=12151&rank=70&id_puu=12227&rank_puu=60#lk_viited
http://elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=12197&rank=70&id_puu=12197&rank_puu=70#lk_viited
http://elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=12137&rank=70&id_puu=12137&rank_puu=70#lk_viited
http://elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=12137&rank=70&id_puu=12137&rank_puu=70#lk_viited
http://elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=12152&rank=70&id_puu=12152&rank_puu=70#lk_viited
http://et.wikipedia.org/wiki/Lapsuliblikas
http://www.looduskalender.ee/node/10227
http://looduskalender.ee/node/19482
http://et.wikipedia.org/wiki/Koiduliblikas
Collins , Butterfly guide , Tom Tolman and Richard Lewington, 2009
Loomade elu, Selgrootud III, H. Remm, 1984
Liblikate määraja, J. Viidalepp, 1971
Eesti liblikate määraja, J. Viidalepp ja H. Remm, 1996
Suomen ja Euroopan Päiväperhoset, T. Haahtela, K. Saarinen jt., 2012
Eesti taimede kukeaabits, Toomas Kukk, 2004
Milleks meile putukad? Gilbert Waldbauer, 2005
Eesti Loodus, august 1982, lk 534
101 Eesti looma, Peeter Ernits, 2012
Fotod Ain Piiri erakogust

.DOCX Laadi alla originaalfail 28 lk · .docx · 2 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 28 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-02-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

2 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

helsike Õppematerjali autor

Uurimustöö Põuliblikatest. Sisaldab liigikirjeldusi, pilte ja võrdlust.

Liblikad liblikas röövik lapsuliblika liblikad tiiva nukk rank võiliblikas koiduliblikas röövikud viidalepp röövikut siruulatus

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

odt

Kuidas areneb koiduliblikas?

Hõimkond: Lülijalgsed. Klass: Putukad Selts: Liblikalised Sugukond: Põualibliklased. Perekond: Koiduliblikas. Liik: Koiduliblikas. Ladinakeelne nimetus: Anthocharis cardamines. Tiibade siruulatus: 4cm. Lennuaeg: mai-juuni. Röövik toitub mitmesugustel ristõielistel. Sarnased liigid: harilik reseedaliblikas. Levik ja arvukus: Eestis tavaline. Kasutatud kirjandus Koiduliblikas- http://et.wikipedia.org/wiki/Koiduliblikas (10.04.2012) Sterry, Paul ; Mackay, Andrew 2004 Looduse taskuraamat LIBLIKAD. Tallinn: Varrak Viidalepp, Jaan 1971 Liblikate määraja. Tallin: Valgus

Bioloogia

pdf

Päevaliblikate kogu-Helen Piir-11LO

on kerge määrata. Huvi liblikate vastu tekitas minu juhendaja, Ain Piiri poolt leitud ruuge-võiliblika Eestisse sisserännanud populatsioon 2013. aasta suvel. Ruuget-võiliblikat on Eestis peale 1872. aasta esmaleidu leitud vaid umbes kümnel korral. (Õunap & Tartes, 2014) Esimene meeldejäävaim kokkupuude liblikatega toimus kui püüdsin Tartu Ülikooli teadur Ly Lindmanile emaseid teelehe-mosaiikliblikaid 2014.a juunis. Emased liblikad hakkasid laboris kontrollitud tingimustes munema ja koorunud röövikuid kasutati toidutaimede eelistuse väljaselgitamise katses. Liblikate püügiga teenisin pisut taskuraha. Minu 8. klassis tehtud uurimistöö pealkirjaks on „Põualiblikad“. Pärast selle töö kirjutamist tekkis soov liblikate kogu valmistada. 10. klassi astudes arutasin esimesel praktikal õpetajate Urmas Tokko ja Ott Maidrega enda ideed ning sain sellele heakskiidu.

Eesti putukad

docx

Loovtöö LIBLIKATE KOGU JA PILDIKAARDID

Meie koolil ei ole liblikakogu ja kuna liblikate erinevaid liike 2 on üle tuhande, siis otsustasin valida oma loovtöö teemaks liblikakogu valmistamise ja tutvustada õpilastele mõningaid liblikaliike. Hiljem otsustasin lisada tööle juurde ka õppekaardid. Liblikakogu abil oleks õpilastel reaalne võimalus näha, millised on meie Otepää ümbruskonna liblikad. Liblikakaartide abil saavad õpilased mänguliselt õppida tundma erinevate päevaliblikate välimust ja nende nimetusi. Minu töö eesmärgiks oli püüda oma koduümbrusest 25 liblikat, ehitada kastid, kus saab neid hoida ja valmistada mäng (liblikakaardid) liblikate tundmaõppimiseks. Antud liblikakogu kõik liblikad on püütud ühe suve jooksul 2017. aastal minu kodukohas Otepää lähedal Meegaste külas. Elan looduskaunis kohas ja meie talukoht on

Bioloogia

odt

Liblikad

müüripragudes ning varjatud aianurkades. Meie küllalt karmi talve on aga suutelised üle elama vaid vähesed neist. Kaitse vaenlaste eest Koerlibliklaste röövikutele on iseloomulik okkaline välimus ning see sunnib enamiku lindudest nende ründamisest loobuma. See taktika ei toimi ainult käo puhul. Röövikute okkad on vähetõhusad ka herilaste ja röövputukate rünnakute vastu. Kuna koerlibliklased on üsna head lendajad, ei ähvarda neid õhus lindude poolt ükski hädaoht. Kui liblikad maha istuvad ja tiivad kokku panevad, siis enamikul liikidest erk värvus kaob. Admiralil on maskeering eriti tõhus, tiibade alapool meenutab kuivanud puulehte. Põhiandmed Klass: Putukad Selts: Liblikalised Sugukond: Koerlibliklased Perekond ja liik: Vanessa atalanta Suurus Tiivaulatus: 55-64 mm. Värvus: Punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal. Jalad: eesjalad on lühikesed ning harjataolised, liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil. Paljunemine Innaaeg: Kevad.

Bioloogia

pptx

Liblikad, nende levik ja liigid

peenemateks torukesteks. Liblikad – nagu ka kõik teised putukad – on lahksugulised. Liblikate arengtäismoondega – Liblikas areneb nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete – feromoonide – abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on 3 paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui ka kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega

Kategoriseerimata

doc

Eesti loomastik. Selgrootud

Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest. Huvi korral on võimalik lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda n?

Loodus

doc

Eesti putukad

ELUVIIS/KOHT Parasiitsed: nugivad mesilastel, herilastel ja sarnastiivalistel. 22. O. Trichoptera – ehmestiivalised Eestis 170 liiki MORFOLOOGIA 1-43 mm Tiivad kilejad, kaetud karvadega; lõugkobijad olulised määramisel. ELUVIIS/KOHT Enamik öise aktiivsusega, lendavad valgusele; valmikud enamasti ei toitu; vastsed segatoidulised. Puruvanalased. Järvevanalased 23. O. Lepidoptera – liblikalised Eestis 2365 liiki 3-28 mm Erisoonelised kõrgemad liblikad. Pisisamasoonelised 24. O. Hymenoptera – kiletiivalised Eestis ~1600 (8000) liiki 0,2-110 mm Kiletiivalised on mesilased, kimalased, herilased, sipelgad. Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad ja on eestiibadega konksukeste abil seotud. Mõnikord on tiivad taandarenenud nagu sipelgate töölistel. Tiiva soonestus on hõre. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. 25. O. Diptera – kahetiivalised Eestis ~ 4500 liiki 0.5-60 mm

Bioloogia

doc

Puisniitude loomastik

Naksurite vastsed elavad metsakõdus, mädas puidus, mullas ja taimede maa-alustes osades. Nad söövad taimede värskeid või kõdunevaid osi. Osa vastseid on aga röövtoidulised - nad toituvad putukate vastsetest. Vastseid on kahte tüüpi. Osa on valkja lihava (mitte kõvera!) kehaga, teised on punakas-pruunid, tugeva kehakattega ussitaolised tõugud. Viimaseid on nimetatud ka traatussideks. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/naksurlased.htm) Suurliblikad(Macrolepidoptrea) Liblikad on tinglikult jagatud kahte rüma - pisiliblikad ja suurliblikad. Kokku on maailmas liblikaliike umbes 150 000. Eestis on liblikaid üle kahe tuhande liigi, kusjuures suur- ja pisiliblikad jagunevad peaaegu võrdselt. (,,Extra" Elu 97.05.17) Suurliblikad on enamuses pisiliblikatest märksa suuremate kehamõõtmetega. Eluviisi alusel jaotatakse nad omakorda kahte rühma. Enamus päeval ringi lendavaid suurliblikaid kuulub päevaliblikate hulka. Neid

Pärandkooslused

Rohkem sarnaseid