Liblikad (0)

Admiral

Admiral ( Vanessa atalanta) on liblikas koerlibliklaste sugukonnast . Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65- 70mm . Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad - lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all.
Toitumine
Enamus koerlibliklasi toitub valdavalt õienektarist. Kevadel imevad nad paju- ja võilille nektarit, hiljem ohaka-, kirikakarde ja muude aiataimede nektarit. Nende maiuspalade hulka kuulub budleia nektar . Peale aiataimede otsivad nad ka vägiheina, luuderohtu ja sarikalisi, mille õites peitub rohkesti nektarit. Hädavajalik toiduallikas on samuti ristik. Admiral armastab samuti puuviljamahla, põhiliselt maha kukkunud ja pisut käärinud puuviljade oma. Seda maiust on ta tavaliselt sunnitud jagama teiste koerlibliklaste ja herilastega. Kõikidel koerlibliklastel on eesjalad lühenenud ning harjataolised ja neil paikneb eriline maitsmiselund . Esialgu hoitakse maapinnast kõrgemal , pea lähedal. Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole.
Areng
Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad. Iga muna on üksikult lehe ülapoole külge kinni kleebitud. Kui munast koorub röövik, hakkab see rullunud lehest endale varjualust kujundama. Ta ühendab leheservad siidja kiuga ja tõmbab enda poole. Niimoodi varjab ta end vaenlaste pilkude eest ning võib ohutult lehe peal maiustada. Suuremaks kasvades siirdub ta lehel teatud kohta, harilikult lehetippu ning võtab seal sisse pea alaspidi rippuva asendi, olles end kookonit moodustavasse siidvõrgendisse mässinud. Admirali nuku tüüpiliseks tunnuseks on seenhaigust meenutavad tähnid.
Ränded ja talvitamine
Kuigi admiral asustab ka meie aedu ning põlde, peetakse teda siiski Vahemere regioonist saabunud külaliseks. Meile lendab ta harilikult maikuu paiku. Kohe pärast saabumist hakkavad emased liblikad munema ning suve jooksul koorub välja kaks põlvkonda admirale. Teine põlvkond jääb siia enam-vähem oktoobrikuuni. See tähendab seda, et need admiralid, keda juuli algul näha võib, on meile lennanud lõunast. Need admiralid aga, keda hiljem näha on, koorusid välja juba arvatavasti kohapeal munetud munadest. Mõningatel admiralidel ja ohakaliblikatel, kes on samuti rändavad liigid, puudub rändeinstinkt. Kuigi sügis on saabumas, ei kavatsegi nad soojematesse piirkondadesse ära lennata . Selle asemel üritavad nad hoopiski talvituda puukoore - ja müüripragudes ning varjatud aianurkades. Meie küllalt karmi talve on aga suutelised üle elama vaid vähesed neist.
Kaitse vaenlaste eest
Koerlibliklaste röövikutele on iseloomulik okkaline välimus ning see sunnib enamiku lindudest nende ründamisest loobuma.
See taktika ei toimi ainult käo puhul. Röövikute okkad on vähetõhusad ka herilaste ja röövputukate rünnakute vastu. Kuna koerlibliklased on üsna head lendajad, ei ähvarda neid õhus lindude poolt ükski hädaoht. Kui liblikad maha istuvad ja tiivad kokku panevad, siis enamikul liikidest erk värvus kaob. Admiralil on maskeering eriti tõhus, tiibade alapool meenutab kuivanud puulehte.
Põhiandmed
Klass: Putukad           
Selts: Liblikalised            
Sugukond : Koerlibliklased
Perekond ja liik: Vanessa atalanta
Suurus
Tiivaulatus: 55-64 mm.
Värvus: Punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal.
Jalad: eesjalad on lühikesed ning harjataolised, liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil.
 Paljunemine
Innaaeg: Kevad.
Munade arv: Kuni 100.
Munade arenguperiood : 4-7 päeva.
Rööviku arenguperiood: 2-3 nädalat.
 Eluviis:
Toitumine: Peamiselt õienektar, näiteks nõgeste, karikakarde ja ohakate
Eluea pikkus: Umbes 10 kuud.
Lähisuguluses olevad liigid
Rohkearvulisse koerlibliklaste sugukonda kuuluvad näiteks ohakaliblikas, nõgeseliblikas, päevapaabusilm, leinaliblikas .
Esinemine
Alates Assooridest ja Kanaari saartest läbi Aafrika põhjaosa ja Euroopa kuni Väike- Aasia ning Iraanini. Põhja-Ameerikas ulatub levila lõunas kuni Guatemala ja Haitini.
Kaitse
Koerlibliklased on paljudes maades ohustatud seetõttu, et põldudelt ja aedadest on kadunud taimed, millest nad toituvad.
Lapsuliblikas
Lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni) on põualibliklaste sugukonda lapsuliblika perekonda kuuluv liblikas. Lapsuliblikas on oma perekonna ainus liik.
Ta on levinud mitmel pool Euroopas, lõuna poole kuni Põhja-Aafrikani ja ida poole kuni Baikali ja . Ta elab Inglismaal ja Iirimaal, kuid mitte Šotimaal, kus ei kasva talle toiduks sobivaid taimi türnpuud ja paakspuud. Nende otsinguil võib lapsuliblikas pikki maid maha lennata. Levila hõlmab ainult piirkondi, kus kasvab türnpuu või paakspuu , ja ulatub Skandinaavias. Kreetal lapsuliblikas puudub. Mägedes elab kuni 2 km kõrguseni merepinnast. Lapsuliblikas on Eestis tavaline päevaliblikas. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Neid saab kohata ka linnades, kuigi lapsuliblikas on tegelikult metsaliik ja lagedat avamaastikku ei armasta. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Siiski on lapsuliblikas veidi hilisem kui koerliblikas , sest metsaaluse soojendab päike üles veidi hiljem. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Talvituvad mõlemad sood . Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekasvalged. Altpoolt on neid raskem eristada, kuid emane on ikka heledam. Eestiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel on heledad sooned . Igal tiival on punakas laik. Tiibade siruulatus on 5–6 cm. Tiibade värvid on sillerdavad ja eredad soomustest koosneva katte tõttu. Maandudes panevad nad alati tiivad kokku. Lapsuliblika valmiku elueaks on mõõdetud 13 kuud, mis teeb temast ühe kõige pikema elueaga liblika. Selleks, et nii pikale elule vastu pidada, puhkab liblikas suvel sageli: mitmepäevased aktiivse tegutsemise ja toitumise tsüklid vahelduvad mitmenädalaste puhkuse tsüklite ehk diapausidega Talveks koguneb tema kehasse glütseriini, sorbitooli ehk heksan -1,2,3,4,5,6-heksaooli ja valke, mis kaitsevad külma eest, nii et liblikas elab isegi 20-kraadise külma rahulikult üle. Kevadel soojendab päike ta jälle üles. Paaritumine toimub kevadel. Lapsuliblikatel esineb pulmalend: emane lendab ees, isane tema taga, hoides ühtlast vahet. Pärast paaritumist muneb emane aprillis toidutaimele (türnpuule või paakspuule) munad 1-2, harvem 4-5-kaupa, kattes need kleepuva massiga.
Röövik kasvab kiiresti, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Röövikud ja nukud on mõlemad rohelised ja väga hästi maskeerunud. Röövikustaadium algab juunis ja kestab 4 nädalat, kuid see sõltub ilmast: sombuse, külma ja niiske ilmaga rööviku areng aeglustub, kuiva ja päikesepaistelise ilmaga kiireneb .
Pääsusaba
Pääsusaba elutseb suuremas osas Euroopast ja Aasiast. Ta pole eriti arvukas ning kuulub  kaitsealuste liikide hulka. Vahel ilmub ta aedadesse, kus kasvatatakse tilli ja porgandit . Pääsusaba veedab kuni poole aastat rööviku või nukuna, valmik elab aga vaevu kuu aega. Liblikal on üksainus elueesmärk: leida endale partner ning paarituda, et tagada liigi püsimajäämine. Emased liblikad hukkuvad munemise järel, isased juba veidi aega pärast paaritumist.
Toitumine
Kõikide liblikaliikide puhul on tavaline, et kõige rohkem söövad nad röövikustaadiumis ning ei söö praktiliselt midagi täiskasvanuks saades . Samamoodi on see ka pääsusaba puhul. Pääsusaba röövikud vajavad oma arenguks sarikalisi taimi, mida iseloomustavad sarika otsa koondunud väikesed õied. Niisuguste taimede hulka kuuluvad näiteks porgand, apteegitill , kikkaputk ja aedtill . Eriti armastab pääsusaba röövik soopiimputke (Peucedanum palustre). Kõik need taimed sisaldavad enamikku loomi eemalepeletavaid aineid. Nende ebameeldiv maitse kandub üle pääsusaba röövikutele. Röövikul on võimsad haukamissuised , millega ta on võimeline peenestama kitsad taimelehed väikesteks tükkideks. Röövik alustab järamist leheservast ning liigub keskmise rooni. Olles ühe lehe nahka pannud , liigub röövik järgmisele. Ta sööb vahetpidamata ning võtab erakordselt kiiresti kaalus juurde. Nukkudes ja lõpuks valmikuks moondudes lõpeb liblika elus arenemine. Valmik vajab toitu vaid lendamiseks ja paljunemiseks vajaliku energia saamiseks. Nukk aga ei toitu oma arengustaadiumis üldse. Erinev on ka valmiku toit: ta imeb õienektarit, niisiis suhkrulahust. Valmiku suised on muutunud spiraalselt keerdunud pikaks imilondiks. Täiskasvanud pääsusaba ei ole toidu hankimisel nii kitsalt spetsialiseerinud kui röövik, toitudes hoopis mitmekülgsemalt. Pääsusaba valmik imeb näiteks piimputke-, tilli-, nääri- ja ohakanektarit.
Paljunemine
Kui pääsusaba valmik kevadel välja koorub, hakkab ta partnerit otsima. Järeltulijate muretsemiseks on tal aega vaid umbes kuu aega. Partnerit otsivad ning tunnevad üksteist ära keemiliste signaalide abil, mis on inimese haistmisele tabamatud. Emane liblikas muneb järk-järgult ühekaupa kerakujulised munad ning kinnitab need taimelehtede külge, millest röövikud väljakoorumise järel toituvad. Harilikult on nendeks taimedeks soo-piimputk, porgand või till .
 
Kaheks kuni kümme päeva möödudes kooruvad munadest väikesed röövikud, kes hakkavad kohemaid sööma. Pääsusaba röövik järab taimelehti vahetpidamata. Söömine ja toitainete omastamine , selleks et kasvada ja areneda, on rööviku ainsaks eesmärgiks. Rööviku elueaks on kuus-seitse nädalat, mille järel ta lõpetab söömise ja kinnitub siidiniidi abil keha ülaosa taime külge. Seejärel vahetab ta viimast korda kesta ning nukkub. Liikumatus kookonis leiab aset rööviku kehakudede täielik moone, mille käigus vastse keha muutub valmikule omaste osadega kehaks. Enamik rööviku keharakkudest on täis toitaineid, millest peab moonde ajaks piisama. Valmik tekib vähesest arvust rakualgetest, mis paljunevad, kasvavad ja moonduvad. Kahe nädala möödudes koorub nukust valmik. Kookoni pind praguneb ülapoolelt ning sellest väljub valmik. Liblikas peab end veel kuivatama ja jõudu koguma, enne kui partnerit otsima lendab.
Enesekaitse
Pääsusaba on kogu oma arengutsükli jooksul päris mitmete ämblikulaadsete, lindude ja putuktoiduliste pisiimetajate toiduks, ent kõige ohtlikumad on talle nuku- ja äsjakoorunud rööviku staadium. Üks pääsusaba kaitsetaktikatest on maskeerumine. Seda rakendab noor röövik, kelle musta- valgekirju värvus ning kuju meenutavad linnusõnnikut. Sel ajal võtab ta taimedelt, millest ta toitub, vastu kaitseaineid ja kolmanda kestamise järel muutub tema värvus erksamaks hoiatusvärvuseks. Rööviku rohelise-punasekirjud triibud ja oranžid täpid hoiatavad vaenlast, et röövik on halva maitsega. Hädaohu korral tõstab ta püsti veel pea taga paiknevad oranžid „sarved”. Tegelikud on need kotikujulised näärmed, mis ärrituse puhul punase kahvlina välja sopistuvad ning eritavad mädanenud ananassi meenutavat ebameeldivat lõhna. Lõhna eesmärgiks on rõhutada rööviku söömiskõlbmatust. Valmikute tagumiste tiibade tüvikul võib näha silmi meenutavaid siniseid ja punaseid laike.
Keskkond
Meil kohtab pääsusaba peamiselt vähereostatud kohtades, näiteks soodes, niisketel aasadel ning steppides. Mõnikord näeb teda ka suurtes linnades, eriti aianduskooperatiivides või vanadel kalmistutel. Innaaegsete rituaalide ajal kogunevad pääsusabad sageli küngaste ja mägede tippudele. Nad jõuavad välja kuni 2000 meetri kõrgusele merepinnast. Kevadel ning suvel lendavad pääsesabad vaevata ühelt lillelt teisele, vahel lähevad nad üle koguni kergele tiirlevale lennule. Suurbritannias on tekkinud pääsusaba uus alamliik , keda esineb ainult mõnes väikeses soises piirkondades. Tema esinemise põhjus pole päris selga . Algupäraselt eelistas see pääsusaba stepialade kuva ning päikesepaistelist kliimat. Eestis võib pääsusaba varase kevade korral ringi lendamas näha juba maikuus.
 
 
 
Põhiandmed
Klass: Putukad         
Selts: Libliklalised         
Sugukond: Ratsulibliklased
Perekond ja liik: Papilio machaon
Suurus
Tiivaulatus: 70-75 mm.
Värvus: Hallikasmusta mustriga kollast värvi tiivad, tagatiibadel on sinised ja punased silmakujulised laigud.
Paljunemine
Innaaeg: Kevad ja suvi.
Munad: Kerakujulised, munetakse ühekaupa.
Arenguperiood: Munal 8-10 päeva, röövikust nukuni 6-7 nädalat, nuku areng 2-24 nädalat.
Lähisuguluses olevad liigid
Lähim sugulane on Lõuna-Euroopa liik Papilio hospiton. Samasse sugukonda kuuluvad puriliblikas (Iphiclides podalirius) ja liik Zerynthia polyxena.
Esinemine
Asustab suuremat osa Euroopa ja Aasia territooriumist, esineb samuti Jaapanis ja Aafrika põhjaosas. Meil üsna arvukas, võetud kaitse alla.
Kaitse
Kunagi oli pääsusaba rohkearvuline liik, ent paljudest kohtadest on intensiivne põllumajandustegevus, taimekaitsemürkide kasutamine ja umbrohutõrje ta välja tõrjunud.