Päevaliblikate kogu-Helen Piir-11LO (0)

Tartu Tamme Gümnaasium          Helen Piir  PÄEVALIBLIKATE KOGU LOOMINE KOOLILE    Praktiline töö      Juhendajad:  Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloogia õpetaja  Urmas Tokko  harrastus lepidopetroloog   Ain Piir                Tartu 2017 


2    Sisukord 
Sissejuhatus  ........................................................................................................................................... 3  1.  Töö teoreetilise tausta ülevaade ..................................................................................................... 4  1.1.  Päevaliblikad............................................................................................................................ 4  1.1.1.  Liblikate kehaehitus ......................................................................................................... 4  1.1.2.  Liblikate süstemaatika ..................................................................................................... 6  1.2.  Püügivahendid ja püügimeetodid ........................................................................................... 7  1.2.1.  Püügivahendid ................................................................................................................. 7  1.2.2.  Püügimeetodid ................................................................................................................ 7  1.2.3.  Püügikohad ...................................................................................................................... 8  1.3.  Päevaliblikate kogu loomine ................................................................................................... 9  1.3.1.  Sirutamine ....................................................................................................................... 9  1.3.2.  Kogu hooldamine ja säilitamine .................................................................................... 11  1.3.3.  Etikettimine ................................................................................................................... 11  2.  Tööprotsess ................................................................................................................................... 12  2.1.  Praktilise osa tööetapid ......................................................................................................... 12  2.1.1.  Kirjandusega tutvumine ................................................................................................ 12  2.1.2.  Päevaliblikate levik ja liigirikkus minu kodukohas......................................................... 12  2.1.3.  Töövahendid .................................................................................................................. 12  2.1.4.  Püügimeetodid, püügiajad ja püügikohad .................................................................... 13  2.1.5.  Sirutamine ..................................................................................................................... 14  2.1.6.  Määramine .................................................................................................................... 14  2.1.7.  Etikettimine ................................................................................................................... 14  2.1.8.  Kogu süstematiseerimine .............................................................................................. 15  2.1.9.  Probleemid seoses tööga .............................................................................................. 15  2.2.  Tulemused ............................................................................................................................. 15  Kokkuvõte .............................................................................................................................................. 17  Summary ............................................................................................................................................... 18  Kasutatud teabeallikad .......................................................................................................................... 19  Lisad....................................................................................................................................................... 20  Lisa 1. Kollektsioonikastid koos tabelitega ........................................................................................ 20  Lisa 2. Töövahendid. .......................................................................................................................... 24  Lisa 3. Päevapaabusilma sirutamine. ................................................................................................ 26   


3    Sissejuhatus 
  Päevaliblikad  on  silmatorkava  tiivamustri  ja  päevase  eluviisiga  putukate  rühm.  Putukad  on  kõige  levinum  ja  liigirikkam  klass  loomariigis.  (Maavara,  1956)  Eestis  on  päevaliblikaid  leitud 113 liigist. Kogu maailmas on päevaliblikate liike üle 18 700. (Õunap & Tartes, 2014)  Liblikad, ja ka putukad üldiselt, pakuvad suurt huvi ja uurimisainet teadlastele. Päevaliblikad  sobivad  keskkonnas  toimuvate  muutuste  hindamiseks,  kuna  nad  on  silmapaistvad  ning  neid  on kerge määrata.   Huvi  liblikate  vastu  tekitas  minu  juhendaja,  Ain  Piiri  poolt  leitud  ruuge-võiliblika  Eestisse  sisserännanud populatsioon 2013. aasta suvel. Ruuget-võiliblikat on Eestis peale 1872. aasta  esmaleidu leitud vaid umbes kümnel korral. (Õunap & Tartes, 2014) Esimene meeldejäävaim  kokkupuude  liblikatega  toimus  kui  püüdsin  Tartu  Ülikooli  teadur  Ly  Lindmanile  emaseid  teelehe-mosaiikliblikaid  2014.a  juunis.  Emased  liblikad  hakkasid  laboris  kontrollitud  tingimustes  munema  ja  koorunud  röövikuid  kasutati  toidutaimede  eelistuse  väljaselgitamise  katses.  Liblikate  püügiga  teenisin  pisut  taskuraha.  Minu  8.  klassis  tehtud  uurimistöö  pealkirjaks  on  „Põualiblikad“.  Pärast  selle  töö  kirjutamist  tekkis  soov  liblikate  kogu  valmistada.  10.  klassi  astudes  arutasin  esimesel  praktikal  õpetajate  Urmas  Tokko  ja  Ott  Maidrega enda ideed ning sain sellele heakskiidu.   Minu  praktilise  töö  eesmärgiks  on  luua  Tartu  Tamme  Gümnaasiumile  päevaliblikate  kogu,  mida saaksid õpilased kasutada päevaliblikate õppimiseks ja määramiseks.  Praktiline  töö  on  oluline  eriti  loodusklassidele,  kellel  11.  klassi  praktikanädalal  toimub  zooloogia  praktikum,  mis  keskendub  putukatele.  Enne  käesoleva  töö  koostama  hakkamist  puudus  koolil  päevaliblikate  kogu.  Teavet  liblikate  määramise,  püüdmise,  nõelastamise  ja  sirutamise  kohta  internetis  on  eesti  keeles  väga  vähe.  Õnneks  on  olemas  liblikate  määrajad,  milles  leidub  ka  piisavalt  teavet  liblikate  kehaehituse,  paljunemise,  leviku  ning  eelpool  mainitud teemade kohta.  Usun, et töö praktiline ja teoreetiline osa on koostatud nii, et tööd  saaks Tartu Tamme Gümnaasiumis kasutada juhendina päevaliblikate kogu loomisel.     
   


4    1.  Töö teoreetilise tausta ülevaade  1.1.  Päevaliblikad 
Päevaliblikateks  nimetatakse  päeval  tegutsevaid  liblikaid.  (Õunap  &  Tartes,  2014).  Liblikaliste  seltsi  ladinakeelne  nimi  on  Lepidoptera  (kreeka  keeles  tähendab  „soomustega  tiivad“  lepis=scale,pteron=wing).  (Tolman  &  Lewington,  2008)  Kõik  päeval  tegutsevad  ja  osaliselt  päeval  tegutsevad  liblikad  (näiteks  verikireslane)  ei  kuulu  päevaliblikate  hulka.  Päevaliblikad  moodustavad  eraldi  evolutsioonilise  päritoluga  grupi,  mille  ladinakeelne  nimetus  on  Rhopalocera.  Tänu  nende  eredavärvilisele  tiivamustrile  on  päevaliblikaid  kerge  märgata,  ööliblikate  tiivad  on  enamasti  tuhmimates  värvides.  Päevaliblikaid  ja  ööliblikaid  eristatakse ka tundlate kuju põhjal.   1.1.1.  Liblikate kehaehitus 
Praktiline  töö  keskendub  liblikate  valmikutele,  seetõttu  on  alljärgnevalt  väljatoodud   informatsiooni  ainult  liblikate  valmikute  kehaehituse  kohta.  Liblika  keha  koosneb  kolmest  osast  –  peast,  rindmikust  ja  tagakehast.  (Viidalepp  &  Remm,  Eesti  liblikate  määraja,  1996)  Pea  on  ühtne  kitiinkapsel  ja  selle  külge  kinnituvad  liblika  meeleorganid  -  silmad,  tundlad,  kobijad  -  ja  toitainete  omastamiseks  vajalik  imilont.  (Viidalepp  &  Möls,  Eesti  suurliblikate  määraja,  1963).  Liblikatel  on    pea  külgedel  suured  liitsilmad.  Silmadega  näevad  nad  samaaegselt ette, üles, alla ja külgedele. Päevaliblikad näevad detailsemalt kui ööliblikad, aga  nende silmad on valguse suhtes vähem tundlikud. Nägemist kasutavad liblikad liigikaaslaste  ning toitumiseks sobilike taimede leidmiseks. (Õunap & Tartes, 2014) Tundlate abil liblikad  haistavad, kombivad ja hoiavad tasakaalu. Liblikate tundlaid on erineva ehitusega. Eristatakse  nuia-  või  lehekujulisi,  niitjaid,  harjastega,  saagjaid  ja  kamjaid  tundlaid.  Päevaliblikatel  on  tundlad  enamasti  saledad  ja  nuiakujuliste  tippudega.  (Viidalepp  &  Remm,  1996,  lk  7)  Kobijad  asetsevad  liblikate  imilondi  juures  ja  nad  on  liblika  maitsmis-,  haistmis-  ja  kompimiselunditeks.  Kobijad  on  kolmelülilised,  igal  perekonnal  iseloomuliku  kujuga  ja  ulatuvad  laubani.  (Viidalepp  &  Remm,  1996)  (Viidalepp,  1971)  Imilont  on  kinnitunud  pea  alaküljele  ja  seda  kasutab  liblikas  toitumiseks.  See  on  toitumise  vahepeal  spiraaliks  kokkukerituna kobijate vahel. (Viidalepp & Remm, 1996) Päevaliblikad saavad toituda ainult  vedelikest,  nende  peamiseks  toiduks  on  taimeõite  rohkelt  süsivesikuid  sisaldav  nektar.  Nektarist  saadavad  ained  ei  ole  elutegevuseks  piisavad,  lisaks  on  vaja  mineraale  ja  valke.  Neid  käivad  liblikad  omastamas  niiskel  maapinnal,  käärivatel  puuviljadel  ja  isegi  loomalaipadel  ning  väljaheidetel.  Inimese  kehale  tulevad    liblikad  higi  imema,  kuna  selles  sisaldub soolasid ja rohkelt teisi aineid.  


5    Liblikate keha katavad tundekarvakesed, nende abil tajuvad nad õhu ja maapinna helilaineid.  Tiivad  ja  tundlad  hakkavad    helilainete  mõjul  vibreerima.  Päevaliblikate  kehal  on  vähem  karvu kui ööliblikatel, sest nad saavad vajaliku soojuse päikeselt. (Õunap & Tartes, 2014)  Rindmik  koosneb  kolmest  kokkukasvanud  lülist  ehk  kehasegmendist:  ees-,  kesk-  ja  tagarindmikust.  Eesrindmik  on  üsna  väike  ja  sellele  kinnitub  selgmisel  poolel  olev  kaelus  ning kõhtmisel poolel esimene jalapaar. Keskrindmik on kõige suurem  ja sellele kinnituvad  keskjalad  ning  eestiivad.  Tagarindmikule  on  kinnitunud  tagajalad  ja  tagatiivad.  (Viidalepp,  1971)  Tavaliselt  on  päevaliblikatel  kuus  jalga.  Kõikidel  liblikatel  ei  ole  kolme  paari  jalgu.  Mõne  sugukonna  esindajatel  on  eesjalad  taandarenenud  ning  sulgjate  karvadega  kaetud.  (Viidalepp  &  Möls,  Eesti  suurliblikate  määraja,  1963)  „Kõigi  koerlibliklaste  eesjalad  on  taandarenenud.“ (Õunap & Tartes, 2014, lk 77) Jalad koosnevad viiest osast - puus, pöörel,  reis,  säär  ja  käpp.“  (Õunap  &  Tartes,  2014,  lk  11)  Kesksääre  ja  tagasääre  tipus  asetsevad  tugevad ogade moodi kannused (oluline määramistunnus, näiteks ogasäär-sinitiival). Liblikate  jalad on enamasti kaetud soomustega ja tihti karvadega. (Õunap & Tartes, 2014) (Viidalepp &  Remm, 1996) Liblikate kõige pikem osa kehast on tagakeha, mille tagumistes  lülides asuvad  liblikate  suguelundid.  Emastel  liblikatel  on  seitse  ja  isastel  kaheksa  tagakehalüli.  Emaste  liblikate  nähtavaks  suguelundiks  on  muneti,  isastel  valvid,  mille  abil  nad  paaritumise  ajal  hoiavad  kinni  emase  tagakeha.  (Õunap  &  Tartes,  2014)  Kui  liblikat  ei  ole  võimalik  väliste  määramistunnuste põhjal määrata, siis tehakse liblika genitaalidest preparaat ning määratakse  selle abil.  Päevaliblikate kõige silmapaistvamaks osaks on tiivad. „Tiivad koosnevad kahest õhukesest  kitiinmembraanist,  mida  toetavad  tiivasooned.“  (Õunap  &  Tartes,  2014,  lk  12)  Tiivasoonte  paigutus  on  oluline  liblikate  sugukondade  ja  perekondade  eristamisel.  Tiivad  on  kaetud  erivärviliste,  erikujuliste  ja  eriotstarbega  soomustega,  mis  asetsevad  tiibadel  katusekivide  asetuse  põhimõttel  ja  nendes  moodustubki  liblikate  tiivamuster.  Liblikatel  on  kaitse-,  katte-  ning  lõhnasoomused.  Lõhnasoomused  on  olulised  sugudevahelisel  suhtlemisel  (Õunap  &  Tartes,  2014)  (Viidalepp,  1971)  Samuti  on  see  oluline  tunnus  suuremate  täpikute  liikide  määramisel.  Päevaliblikatel  on  2  paari  tiibu,  eestiivad  ja  tagatiivad.  Eestiivad  on  suuremad  ning  kujult  kolmnurksed.  Tagatiivad  on  väiksemad  ning  on  ümarama  kujuga.  Tiibade  ülaküljed  ja  alaküljed  on  erinevalt  värvunud.  (Õunap  &  Tartes,  2014)  Tiivamustrid  on  liblikate määramise juures kõige olulisem tunnus. 


6    1.1.2.  Liblikate süstemaatika 
Süstemaatikaks  nimetatakse  uurimissuunda,  mis  tegeleb  liikide  üle  arvestuse  pidamise  ja  nendevaheliste  sugulussuhete  uurimisega.  Tähtsaimaks  ühikuks  on  liik.  Süstemaatika  annab  aimu kuidas liigid on evolutsiooniliselt välja kujunenud. (Õunap & Tartes, 2014) Liblikad on  süstematiseeritud mitmesuguste tunnuste põhjal. Põhiliseks kasutatavaks tunnuseks on tiibade  kiri  ja  morfoloogia  ehk  liblikate  keha  osad.  Kasutatakse  ka  tiivasoonte  paiknemist,  tümpanaalelundeid  ehk  kuulmiselundeid  ja  genitaale.  (Viidalepp  &  Möls,  1963)  Süstemaatilised põhiühikud on: riik, hõimkond, klass, selts, sugukond, perekond, liik. Näiteks  pääsusaba paikneb neis üksustes järgnevalt:  Riik: loomad (Animalia)  Hõimkond: lülijalgsed (Arthropoda)  Klass: putukad (Insecta)  Selts: liblikalised (Lepidoptera)  Sugukond: ratsulibliklased (Papilionidae)  Perekond: pääsusaba (Papilio)  Liik: pääsusaba (Papilio machaon)  Liblikasugukondade piiritlemine on aja jooksul  muutunud tänu liblikate morfoloogilistele ja  molekulaarsetele  uuringutele.  Eestis  on  kuus  sugukonda  päevaliblikaid.  (Õunap  &  Tartes,  2014)  Päevaliblikate sugukonnad on:  Punnpealased (Hesperiidae)  Ratsulibliklased (Papilionidae)  Põualibliklased (Pieridae)  Nurmenukulibliklased (Riodinidae)  Sinilibliklased (Lycaenidae)  Koerlibliklased (Nymphalidae)     


7    1.2.  Püügivahendid ja püügimeetodid  1.2.1.  Püügivahendid 
Entomoloogiline  võrk  ehk  liblikavõrk  koosneb  võrguraamist,  õhukesest  riidest  (nailon,  marli,  tüll)  võrgukotist  ja  varrest.  Algajad  võivad  kasutada  võrguraami  tegemiseks  tugevat  traati.  (Viidalepp,  Liblikate  määraja,  1971)  Enamasti  kasutatakse  kaheks  või  neljaks  kokkukäiva  võrguraamiga  liblikavõrku,  kuna  seda  on  mugav  püügiretkel  kaasas  kanda.  Võrguraami diameeter on 30-50 cm. Selleks, et  liblikaid  häirimatult  püüda on hea kasutada  teleskoopvart.  Teleskoopvarre  pikkus  on  100-150  cm.  Hästi  sooritatud  püügil  ei  vigasta  õhukesest  nailonist  valmistatud  võrgukott  liblikat.  Võrgukoti  sügavus  on  50-100  cm.  Keskmise  suurusega  entomoloogilise  võrgu  saab  soetada  õppevahendite  kauplusest,  rohkem  eri suuruses võrke leiab internetipoodidest (nhbs.com).  Surmuti.  Surmutiks  on  0,5  l  keeratava  kaanega  klaaspurk,  mille  sees  kätekuivatuspaberi  ribad.  Keeratava  kaanega  klaaspurk  ei  ole  surmuti  jaoks  parim,  kuna  kaane  vahelt  aurub  kloroform  kiiresti.  Parem  on  kasutada  õhukindlalt  suletavaid  anumaid.  Paberiribad  on  suurema kohevuse andmiseks kokkukortsutatud, et liblikate tiivad jääksid surmamisel terveks.  Liblikaid  surmavaks  aineks  on  kiiresti  toimiv  mürkaine  kloroform.  Putuka  surm  saabub  umbes  15  minuti  jooksul.  Kloroform  on  inimese  tervisele  kahjulik,  seepärast  tuleb  vältida  selle  aurude  sissehingamist.  Püügiretkedel  kuuma  ilmaga  aurub  kloroform  väga  kergesti,  mistõttu soovitatakse kaasas kanda väikest pudelit mürkainega. Kloroformi ei tohi surmutisse  liiga  palju  panna,  kuna  siis  võivad  liblikate  tiivad  märjaks  saada  ja  tiivamuster  kahjustub.  (Viidalepp, Liblikate määraja, 1971)  Püügiretkel olles tuleb liblikad tiivamustri kahjustamise vältimiseks surmutist välja võtta ning  asetada  karpi  pehmale  paberile,  et  liblikad  omavaheliselt  ja  paberitega  kokku  ei  kleepuks.  (Õunap & Tartes, 2014) Liblikad tuleb asetada karpi kihiti, iga kihi vahele pehme paber.  1.2.2.  Püügimeetodid 
Püügiks  liblikavõrguga  päevasel  ajal  on  soovitatav  aeg  on  kell  7-10.30.  Liblikat  märgates  tuleb hinnata kõigepealt tema tiibade seisukorda, sest katkiste või kulunud tiibadega liblikat ei  ole  mõtet  kogusse  püüda.  Kulunud  tiibadega  liblika  määramine  võib  olla  raskendatud  ja  selliste  liblikate  kasutamine  õppekogus  ei  ole  põhjendatud.  Järgmiseks  tuleb  liblikale  aeglaselt läheneda, jälgides, et püüdja vari ei langeks liblikale - see võib teda lendu ehmatada.  Kõige parem on püüda puhkeasendis olevat või just toidutaimelt õhku tõusnud liblikat. Kiire  liigutusega  püütakse  liblikas  võimalikult  võrgukoti  alaossa  ja  pööratakse  võrguava  kinni,  et 


8    liblikas välja ei pääseks. (Maavara, 1956) Seejärel võetakse liblikas võrgust välja, pigistatakse  liblika rindmikku, et teda uimastada ning asetatakse siis surmutisse.  Liblikate  püüdmiseks  on  ka  teine  moodus.  Selleks  tuleb  minna  varahommikul  liigirikkale  aasale/niidule.  Paljud  päevaliblikad  jäävad  ööbima  taimede  õitele,  lehtedele  ja  vartele.  Püügikohas  ringiliikudes  võib  märgata  madalama  temperatuuri  tõttu  kangestunud  liblikaid.  Liblikad ei ole sel hetkel võimelised minema lendama ja neid saab püüda otse surmutisse.  Kõige  kvaliteetsemaid  liblikaid  kogusse  saab  neid  ise  röövikutetest  kasvatades.  Üks  kogus  olev  pääsusaba  on  just  nii  käesolevasse  kogusse  ka  jõudnud.  Röövik  on  leitud  koduaias  kasvavalt tillilt. Ise kasvatatud liblikad võivad olla sageli loodusest püütutest väiksemad kuna  tehistingimustes nukkuvad röövikud kiiremini. (Ain Piir)  1.2.3.  Püügikohad  
Käesoleva  kogu  liblikad  on  püütud  enamasti  Põlvamaal,  Veriora  vallas.  Mõned  liblikad  on  püütud kõrvalvaldadest.   Teeservad sobivad püügikohaks hästi, kuna seal  on liigirikas taimestik. Seda niidetakse harva  ja  seal  ei  toimu  pinnase  harimist  ning  kujuneb  välja  liigirohke  kooslus.  Niitmise  järel  hakkavad  liblikate  toidutaimed  paari  kolme  nädala  jooksul  taas  õitsema.  Liblikatele  sobivad  sellised  niidud,  kus  ei  ole  pikka  aega  tehtud  mullaharimistöid  ning  mida  niidetakse  juuli  lõpus.  Kasuks  tuleb,  kui  niidul  on  kivihunnikuid  või  maaparanduse  tagajärjel  tekkinud  kuhjatised (nendel aladel ei teostata niitmisi). Metsateede ääred on samuti head püügikohad,  kuna teed kulgevad läbi erinevate metsatüüpide. Metsateed on tuulte eest varjatud ja teeservi  niidetakse tavaliselt vaid üks kord aastas. Teede ääres on kraavid, mis aitavad kaasa liigirikka  taimestiku väljakujunemisele (kraavide kaevamisel paljastuvad pinnase sügavamad kihid, mis  sobivad  tavalisest  erinevatele  taimeliikidele).  Kõige  liigirikkamad  liblikaalad  on  erinevate  biotoopide kokkupuutealad. Sood ja rabad on kindlate liblikaliikide elukohaks. Rabades võib  kohata  massiliselt  sinitiibu.  Madalsoos  on  tüüpiline  liik  villpea-aasasilmik.  Kõige  rohkem  liblikaid  soistel  aladel  on  enamasti  hõredates  rabamännikutes  (rabasilmik,  raba-võiliblikas,  varane  kannikesetäpik,  kirburohutäpik).  Väga  arvukalt  on  liblikaid  ka  mahajäetud  talude  ümbruses, kus ei toimu mingit majandustegevust. Heakorrastatud koduaedades on liigirikkus  kindlasti  väiksem  kui  metsistunud  aladel,  kuna  paljude  röövikute  toidutaimedeks  on  umbrohud (kõrvenõges, kõrrelised). Mahajäetud karjäärides on paljastunud liiv ja kruus, mis  sobivad kuivalembelistele taimeliikidele (nõmmliivatee). Samuti on seal eriline mikrokliima,  kuiv, soe ja tuulevaikne. Ka sealt leiab sellistele aladele tüüpilisi liblikaliike. 


9    Liblikaid  saab  püüda  suve  lõpus  mädanevatelt  või  vigastatud  puuviljadelt,  millest  immitseb  magusat  mahla.  Varakevadel  meelitavad  liblikaid  mahla  immitsevad  lehtpuud  (kask,  vaher,  tamm, paju). (Viidalepp, Liblikate määraja, 1971)  1.3.  Päevaliblikate kogu loomine 
Päevaliblikate  kogu  loomine  algab  ammu  enne  kogu  jaoks  liblikate  püüdmist.  Vaja  on  teadmisi  liblikate  elutsüklist,  toidutaimedest,  lennuaegadest  ning  elupaikadest.  Liblikate  määramiseks  on  vaja  leida  sobiv  liblikate  määraja,  näiteks  “Eesti  päevaliblikad”.  Tuleb  hankida  liblikavõrk,  surmuti,  mürkaine  liblikate  surmamiseks,  pintsetid,  entomoloogilised  nõelad,  sirutuslauad  ja  libe  paber  (nn  kalka).  Samuti  on  vaja  karpi,  kuhu  liblikad  peale  sirutamist sälitamiseks asetada.  Lennuaegade  teadmine  on  liblikate  püügi  puhul  väga  oluline.  Selle  põhjal  saab  valida  parimate ilmastikutingimustega aja liblikate püüdmiseks, mis peaks toimuma iga liblika liigi  lennuaja alguses. Nii jõuavad kogusse loodetavasti kulumata ja vigastamata tiibadega liblikad.  Päevaliblikad  lendavad  aktiivselt.  Päevaliblikate  valmikute  lennuaeg  varieerub  keskmiselt  märtsist  oktoobrini.  Valmikuna  talvitujad  (väike-koerliblikas,  lapsuliblikas)  hakkavad  lendama varakevadel esimestel piisavalt päikesepaistelistel ja sobiva temperatuuriga päevadel.    Sügisel  lendavad  suve  alguses  lendama  hakanud  liblikate  teised  ja  kolmandad  põlvkonnad  ning  rändliblikad  (admiral,  ohakaliblikad).  (Õunap  &  Tartes,  2014)  Rohkem  informatsiooni  lennu- ja rändeaegade kohta leiab raamatust “Eesti päevaliblikad”.  Päevaliblikate  röövikute  toidutaimede  kohta  leiab  samuti  infot  raamatust  “Eesti  päevaliblikad”  Püügipäevik  on  kasulik  luua  selleks,  et  hiljem teada  iga  liblika  püügi  kohta  detailset  infot.  See võib olla paberil või ka nutitelefonis. Püügipäevikusse pannakse kirja kuupäev, kellaaeg,  püügikoht,  püütud  liblikakate  arv  ja  kasvõi  oletatavad  nimed  (näiteks:  suur  täpik  2tk,  väike  isend  kuldtiib  1tk).  Hiljem  saab  selle  püügipäeviku  alusel  tehakse  ajutised  etiketid,  mis  pannakse  sirutatud  liblikate  juurde  ja  seejärel  juba  pärast  täpset  määramist  tehakse  etiketid.  Püügipäevikus võib olla püütud liblikaid rohkem kui hiljem kogusse jõuab, sest osa liblikaid  võivad olla kulunud ja katkiste tiibadega või lähevad sirutamisel katki.  1.3.1.  Sirutamine 
Sirutamine algab liblika nõelastamisest.  Liblikate ega üldse putukate nõelastamiseks ei sobi  harilikud nööpnõelad, selleks on entomoloogilised nõelad. Nõelade pikkus on umbes 4 cm,  jämedusi on palju erinevaid:  0, 1, 2, 3 ja suuremad. (Õunap &  Tartes, 2014) Päevaliblikate 


10    nõelastamiseks  kasutatakse  enamasti  0-3  jämedusega  nõelasid.  (nõelade  firmad:  Bohemia,  Sphinx).  Nõela  jämedus  valitakse  vastavalt  liblika  suurusele.  Väiksemate  liblikate  puhul  kasutatakse  0-1  nõelu  (sinitiivad,  punnpead),  suuremate  puhul  1-2  (koerliblikad,  põualiblikad).  Liblikas  võetakse  pinsettide  vahele,  et  liblikat  mitte  vigastada,  soovitatavalt  tagakehast  või  jalgadest.  “Nõel  torgatakse  läbi  liblika  rindmiku  keskosa  selja  poolt  kõhu  poole, kusjuures nõel peaks kulgema nii keha piki- kui risttelje suhtes 90 nurga all.” (Õunap  &  Tartes,  2014,  lk  96)  Liblikas  peaks  jääma  nõelapeast  umbes  1  cm  kaugusele  selleks,  et  liblikat  oleks  võimalik  vajadusel  mugavalt  liigutada.  Järgnevalt  asetatakse  liblikas  sirutuslauale.  Sirutuslauad  koosnevad  kahest  pehmest  puidust  (haab  või  pärn)  valmistatud  lauast, mis on kergelt soone suhtes nurga all, soonest mis võib olla kruvi abil reguleeritav ja  teistest puitosadest, millel lauad asetsevad. (Viidalepp, Liblikate määraja, 1971) Reguleeritava  soonelaiusega sirutuslauad on kõige paremad, sest siis saab vastavalt vajadusele soone laiust  muuta.  Väiksemate  liblikate  (sinitiivad)  jaoks  kasutatakse  soonelaiust  alates  2  mm  ja  suuremate  päevaliblikate  sirutamiseks  laiust  5-7  mm.  (Viidalepp,  Liblikate  määraja,  1971)  Sirutuslaua  soone  laius  peab  olema  sirutatava  liblika  kehast  mõni  millimeeter  suurem.  Nõelastatud  liblikas  torgatakse  soonde  jälgides,  et  liblika  keha  asetseks  keskel,  oleks  risti  lauaga ja tiivad asetseksid vabalt sirutuslaudadel. Kui liblikas on surres tiivad kokku pannud,  siis  tuleb  need  paberiribade  abil  ettevaatlikult  vastu  lauda  suruda  ning  nõeltega  paika  fikseerida.  Tiibade  korrektsesse  asendisse  viimiseks  on  vaja  prepareerimisnõela,  aga  võib  kasutada  ka  entomoloogilisi  nõelu.  Esmalt  sirutatakse  eestiib.  Prepareerimisnõel  torgatakse  õrnalt  mõne  suurema  soone  taha  ning  nihutatakse  kuni  tiiva  tagaserv  jääb  risti  keha  pikiteljega. Peale seda võetakse laiemad paberiribad (peavad ulatuma üle tiibade välisserva) ja  fikseeritakse  tiib  nõelte  abil.  Tagatiiba  nihutatakse  seni  kuni  tagatiiva  eesserva  ja  eestiiva  taganurga  vahele  jääb  väike  sälk,  tiib  fikseeritakse.  Kõik  kordub  teise  kehapoole  tiibadega.  Seejuures  tuleb  jälgida,  et  mõlema  kehapoole  tiivad  oleksid  sümmeetriliselt.  Peale  tiibade  sirutamist sätitakse tundlad paberite alla. Sirutuslaudadele jäävad liblikad kuivama soovitavalt  kuni  kaheks  nädalaks.  Sirutuslauale  tuleb  lisada  liblika  püügiaja  ja  -koha  kohta  andmed.  Sirutuslauad  tuleb  asetada  päikese  eest  varjulisse,  kuiva  ja  sooja  kohta.  Kui  liblikas  on  täielikult  kuivanud,  lisatakse  kogumis-  ja  määramisetiketid  ning  asetatakse  liblikas  kollektsioonikasti. (Õunap & Tartes, 2014) (Viidalepp, Liblikate määraja, 1971)  Peale  liblikate  sirutamist  ja  etikettimist  asetatakse  liblikad  kastidesse.  Sobivad  kastid  saab  soetada õppevahendeid müüvatest poodidest, aga need saab ka ise meisterdada. Kastid võivad  olla  valmistatud  puidust  või  papist  ning  soovitatavalt  läbipaistva  klaaskaanega,  et  liblikaid 


11    saaks  vaadata  ilma  karpi  avamata.  Oluline  on,  et  kast  oleks  vastupidav  ja  kindlalt  suletav.  Kindlalt suletud karpi ei pääse tolm ja kahjurid putukakogu rikkuma. (Õunap & Tartes, 2014)  (Viidalepp, Liblikate määraja, 1971)  1.3.2.  Kogu hooldamine ja säilitamine 
Selleks, et kollektsioon säiliks võimalikult pikka aega ja püsiks heas seisukorras, tuleb seda  pidevalt üle vaadata ning luua säilimiseks sobivad tingimused.  Kõige parem on hoida karpe  pimedas  ruumis,  et  päikesevalgus  ei  pleegitaks  tiivamustrit.  Ruumi  õhutemperatuur  peaks  jääma kuni 18 kraadi juurde ning õhuniiskus ei tohiks olla üle 50%. (Õunap & Tartes, 2014)  Kuna kuivanud liblikad on sobivaks toiduks mitmetele teistele putukatele (kõdutäi, riidekoi),  siis  tuleb  kollektsiooni  hästi  kaitsta  ning  pidevalt  üle  vaadata.  Juhul  kui  kahjurid  on  siiski  karpi  pääsenud,  on  kõige  lihtsam  neid  hävitada  külmutamise  teel.  (Õunap  &  Tartes,  2014)  Karpi võib asetada ka väikeste anumatega mürkainet. (Viidalepp, Liblikate määraja, 1971)  1.3.3.  Etikettimine 
Peale  liblikate  püüdmist  varustatakse  nad  ajutiste  etikettidega,  mille  põhjal  on  hiljem  hea  koostada kogumis- ja määramisetiketid. Etiketid on liblikakogu juures väga olulised kuna just  need  annavad  kogule  teadusliku  väärtuse.  (Maavara,  1956)  Määramisetiketile  kantakse  isendi  ladinakeelne  nimetus,  määraja  nimi  ja  määramise  aeg.  Kogumisetikettidele  kantakse  leiukoht,  püüdmise  kuupäev  ja  koguja  nimi.  Soovi  korral  võib  lisada  geograafilised  koordinaadid, biotoobi, püügimeetodi ja taime, millelt putukas püüti.       


12    2.  Tööprotsess  2.1.  Praktilise osa tööetapid  2.1.1.  Kirjandusega tutvumine  Kirjandusega  tutvumist  alustasin  juba  talvel  ja  kevadel  2016.  Töö  koostamisel  kasutatud  raamatud  on  olemas  koduses  raamatukogus.  Töö  koostamisel  kasutasin  kuut  raamatut.  Põhiliseks  juhendiks  töö  praktilise  osa  teostamisel  oli  „Eesti  päevaliblikad“.  Raamatus  on  informatsiooni  päevaliblikate  kehaehituse,  süsteemi,  käitumise,  elutsükli,  fenoloogia,  leviku  ja kaitse kohta. Samuti on juhised liblikakogu koostamiseks, liblikate sirutamiseks ja seireks.  Raamat  sisaldab  iga  Eesti  päevaliblika  liigi  kohta  kirjeldust  ja  juhiseid  korrektseks  määramiseks.  Töö  teooriaosa  põhineb  viiel  raamatul.  Neist  4  on  liblikate  määrajad,  mille  üldosas on informatsiooni töös käsitletud teemade kohta.   2.1.2.  Päevaliblikate levik ja liigirikkus minu kodukohas  Minu  kodukohas  on  palju  päevaliblikate  liike,  kuna  on  palju  erinevaid  biotoope  ja  rohkelt  looduslikke  elupaiku.  Veriora  vallas  Männisalu  külas  võib  leida  kolme  kaitsealust  liiki:  teelehe-mosaiikliblikas,  vareskaera-aasasilmik,  suur-kuldtiib  (esineb  isegi  2  põlvkonda,  mis  on väga haruldane). Kirju aasasilmik ja rabasilmik on samuti laialt levinud, mujal Eestis on  neid vähe.  2.1.3.   Töövahendid  Töö  praktilise  osa  koostamiseks  kasutasin  järgnevaid  töövahendeid:  liblikavõrk,  surmuti,  kloroform,  sirutuslauad,  entomoloogilised  nõelad,  prepareerimisnõel,  pintsetid,  kalka  ribad,  majapidamispaber,  plastikkarbid  ja  kollektsiooni  karbid.  Liblikavõrku  laenasin  isalt,  kes  sai  selle päevaliblikate kaardistamise projekti tarbeks Tartu Ülikooli zooloogia osakonnast samal  suvel  läbiviidud  „Päevaliblikate  kaardistamise“  projekti  raames.  Selles  projektis  osalesid  ka  minu  vanemad.  Püüdmiseks  kasutatud  liblikavõrk  koosneb  teleskoop  varrest  (täispikkusega  112 cm), kokkukäivast võrguraamist (diameeter 50 cm) ja  õhukesest valgest nailonist kotist  (sügavus 95 cm). Surmuti valmistasin ise kodustest vahenditest. Surmutiks oli 0,5 l keeratava  kaanega klaaspurk,  milles  kloroformiga immutatud  majapidamispaberi ribad.  Sirutuslauad ja  kastid pärinevad Tartu Tamme Gümnaasiumist. Sirutuslauad on reguleeritava soone laiusega,  kuni 1,5 cm. Kasutasin viit sirutuslauda. Kollektsiooni kastid on puidust ja  klaasiga suuruses  23  x  29,5  cm.  Entomoloogiliste  nõeladega  varustas    Teet  Ruben  ja  Tartu  Tamme  Gümnaasium.  Kasutasin  nõelu  suuruses  0  ja  1,  sest  need  on  sobivad  päevaliblikate  prepareerimiseks.  Prepareerimisnõel  ja  pinsetid  on  isiklikud.  Liblikate  sirutamisel  katsin 


13    tiivad kalkaga. Kloroform on saadud Teet Rubenilt. Kevadel pildistas juhendaja töövahendeid  (Lisa 2. Töövahendid.).  2.1.4.  Püügimeetodid, püügiajad ja püügikohad  Enne liblikate püüdmist tutvusin liblikate püügimeetoditega kirjanduse abil. Tutvusin liblikate  lennuaegadega  ja  kohtadega.  Hankisin  kõik  püügiretkeks  vajalikud  vahendid  (liblikavõrk,  surmuti,  väike  pudel  kloroformiga,  plastkarp  majapidamispaberitega,  pintsetid).  Püügiretkedele  võtsin  vahendid  seljakotiga  kaasa.  Tänu  kokkukäivale  võrguraamile  ja  teleskoopvarrele  ei  võtnud  need  eriti  palju  ruumi.  Juhendaja  Ain  Piir  rääkis  enda  tähelepanekutest  ja  seostest  taimeliikide  ja  päevaliblikate  valmikute  vahel.  Selliseid  tähelepanekuid  taimeliikidest,  millelt  püüda  päevaliblikate  valmikuid  leidub  kirjanduses  küllaltki vähe.  Liblikate  püügikohad  paiknevad  peamiselt  minu  kodu  lähedal  Männisalus.  Teiste  püügikohtade valimisel lähtusin juhendaja soovitustest. Kodust kuni 5 km raadiusesse jäävad  püügikohad  on  Kikka,  Väike-Veerksu,  Rahumäe  ja  Kullamäe  külad  Veriora  vallas,  RMK  metsateed  Kala  sihil  ja  Kahkva  Suursoos.  Mõned  liigid,  mille  looduslikke  elupaiku  kodu  lähedal ei ole, on püütud Piusa raudteejaama lähistelt Orava vallas ja Värska vallast Voropilt.  Teooriaosa  püügikohtade  peatükis  on  kirjeldatud  päevaliblikate  püügiks  sobilikke  kohti.  Kirjeldus on tehtud minu poolt külastatud kohtade põhjal. Püüdmisel oli abiks juhendaja Ain  Piir, kellega koos külastasime erinevaid püügikohti, mis asuvad kodust kaugemal kui 10 km.   Püüdmist  alustasin  12.06.2016  ja  viimased  liblikad  said  püütud  25.08.2016.  Püügiajad  sõltusid ilmastikust ja sellest, et korraga ei olnud võimalik väga palju liblikaid sirutada või ei  olnud  selleks  aega.  Liblikate  püüdmiseks  valisin  selged,  soojad  ning  tuulevaiksed  päevad.   Püüdsin  liblikaid  enamasti  hommikul  ajavahemikus  kella  7  -  12,  sest  hommikul  on  liblikad  vähem  aktiivsed.  Liblikate  püüdmiseks  kasutasin  põhiliselt  liblikavõrku.  Hommikul  on  liblikad  öö  jahedusest  kangestunud  ja  neid  on  kerge  liblikavõrguga  püüda.  Vahel  ei  olnud  isegi  võrku  vaja  kasutada,  vaid  sai  liblikaid  otse  taimedelt  kätega  püüda  ning  kohe  uimastamiseks  kehast  pitsitada  ja  surmutisse  asetada.  Hoidsin  liblikaid  1  -  2  tundi  surmutis.  Liblikaid ei tohiks liiga pikaks ajaks surmutisse jätta kuna surmutis olevad paberid ja teised  liblikad  võivad  liblikaid  kahjustada.  Enne  sirutamist  hoiustasin  liblikaid  tavalistes  plastkarpides, mille põhja panin  majapidamispaberi. Kuna töötasin  ainult viie sirutuslauaga,  siis  ootas  osa  liblikaid  oma  järjekorda  karpides  sügavkülmutatult.  Nii  on  võimalik  liblikaid 


14    hiljem  sirutamiseks  üles  sulatada.  Kui  jätta  liblikad  surmatult  karpi  kuivama,  siis  hiljem  on  neid väga keeruline sirutamiseks niisutada.  Liblikate  püüdmisel  pidasin  oluliseks  püüda  liike,  kelle  arvukus  on  suur.  Kogus  on  mõne  liblikaliigi  puhul  nii  emane kui  ka isane isend.  Liblikaid  püüdsin umbes kaks korda  rohkem  kui  neid  kogusse  jõudis.  Tööd  alustades  läksid  liblikad  sirutamisel  veidi  katki.  Sirutatud  liblikate seast valisin kogusse võimalikult tervete ning eredate tiibadega isendid.  2.1.5.  Sirutamine  Liblikate  sirutamiseks  kasutasin  sirutuslaudu,  entomoloogilisi  nõelu,  prepareerimisnõela  ja  kalkat.  Sirutamisel  lähtusin  kirjanduses  toodud  juhenditest  ja  nõuetest.  Nõuandeid  sirutamiseks  andis  juhendaja  Ain  Piir.  Pärast  sirutamist  hoidsin  liblikaid  kütmata  ahju  peal,  sest  seal  oli  sobiv  temperatuur  liblikate  kuivamiseks.  Liblikad  kuivasid  sirutuslaudadel  ligikaudu 2 nädalat enne karpidesse paigutamist. Esimesed liblikad, keda sirutama asusin, olid  laialt levinud liblikad, sest algajana ei ole  mõtet  hakata harjutama liblikatega, keda on vähe.  Alguses  läksid  liblikate  tiivad  natuke  katki  ja  unustasin  tundlaid  paberi  alla  sättida.  Mida  enam  sirutasin,  seda  kiiremini  ja  paremini  töö  õnnestus.  Liblikate  sirutamist  teostasin  tavaliselt  püügipäeva  õhtul.  Kevadel  sirutasin  päevapaabusilma,  et  lisada  töösse  sirutamisprotsessist pildid (Lisa 3. Päevapaabusilma sirutamine.).   2.1.6.  Määramine  Määrasin liblikaid esialgu jooksvalt töö käigus ja tegin märkmeid ning pidasin püügipäevikut.  Lõplikult  said  liblikad  paigutatud  kastidesse  ja  tänu  oma  isa  Ain  Piiri  abile  määrangud  kinnitatud  septembris  ja  kogu  liigid  said  juhendaja  poolt  üle  kontrollitud  märtsis.  Määramiseks  kasutasin  liblikate  määrajaid.  Määramiseks  tuli  ennast  kurssi  viia  määramispõhimõtetega.  Esialgsel  määramisel  määrasin  mitmeid  liblikaid  valesti,  kuna  ei  osanud väikestele detailidele tähelepanu pöörata, näiteks varajase ja hariliku kannikesetäpiku  puhul.  2.1.7.  Etikettimine  Peale  määramist  asusin  liblikatele  määramis-  ja  kogumisetikette  valmistama.  Määramisetiketile  kandsin  isendi  ladinakeelse  nimetuse,  määraja  nime  ja  määramise  aja.  Kogumisetikettidele  kandsin  leiukoha  nime  ja  koordinaadid,  püüdmise  kuupäeva  ja  koguja  nime. Etiketid tegin kasutades programme MS Exel ja Word. Alguses pidin tegema mitmeid  proovi etikette enne jõudsin sobiva tulemuseni. 


15    2.1.8.  Kogu süstematiseerimine  Kollektsiooni  liblikad  on  karpides  otseselt  süstematiseerimata.  Liblikad  on  karpidesse  asetatud  nii,  et  igas  karbis  oleks  kõikide  päevaliblikate  sugukondade  esindajad  olemas.  Kahjuks  ei  ole  kõikides  karpides  kõikide  sugukondade  esindajaid.  Liblikad  on  karpidesse  paigutatud nii, kuna leian, et nii on karbid õppimiseks paremini kasutatavad.   2.1.9.  Probleemid seoses tööga  Töö praktilise osaga tekkis üks ootamatu probleem. Nimelt märkasin, et ühel sirutuslaual on  kahjurid hakanud liblikaid hävitama. Uurisin kiiresti kirjandusest ja juhendajatelt mida peaks  tegema, et kogu liblikad kahjustada ei saaks. Parimaks ja lihtsaimaks lahenduseks probleemile  oli  hoida  karpe  nädal  aega  sügavkülma  kirstus  kilekottidesse  pakituna,  selleks,  et  kahjurid  külmas  häviksid.  Õnneks  olid  karbid  isegi  piisavalt  õhukindlalt  suletud  ja  nendesse  ei  pääsenud ühtegi kahjurit.  Töö  praktilise  osa  teostamine  oli  väga  töömahukas,  kulutades  suviti  mitu  päeva  liblikate  püüdmiseks ja palju öötunde nende pärast sirutamiseks pärast püüdmist. Praktiline osa pakkus  väljakutset  treenimaks  oma  näpuosavust  ja  põnev  oli  ka  liikide  määramine,  eriti  just  nende  liikide, mis olid kergesti segamini aetavad. Näiteks täpikute määramisel tuleb hoolega jälgida  tiibade alaküljel olevat mustrit ja lõhnasoomuseid. Praktilise osa viimistlemise jätsin küllaltki  viimasele minutile, aga usun, et see ei mõjuta tehtud töö kvaliteeti.  Töö  teoreetilise  osa  kirjutamist  oleksin  võinud  varem  alustada,  sest  see  põhjustab  viimasel  hetkel kirjutades palju stressi.  2.2.  Tulemused 
Liblikakogu koosneb kolmest kollektsioonikarbist, milles on 59 liblikat 40-st eri liigist. Lisas  1. Kollektsioonikastid koos tabelitega, on toodud pildid kollektsioonikastidest ja tabel kogus  leiduvatest  liblikatest,  koos  nende  püügiaegade  ja  –kohtade  ning  ladina  keelsete  nimedega.  Tabelis  on  püügikohad  toodud  külade  nimedena,  kuna  koordinaatide  abil  on  võimalik  iga  liblika  püügikoht  kaardilt  leida.  Kõik  liblikad  on  karpides  koos  kogumis-  ja  määramisetiketiga. Liblikad karpides on nummerdatud ning karpide küljel on sildid liblikate  nimedega.  Töö  teoreetiline  osa  on  koostatud  usaldusväärsetele  allikatele  tuginedes.  Teoreetiline  osa  koosneb  kahest  peatükist,  millest  esimene  keskendub  liblikate  kehaehitusele,  püüdmisele, 


16    sirutamisele, määramisele ning kollektsiooni loomisele. Teine peatükk koosneb praktilise osa  tööprotsessi kirjeldusest ning eneseanalüüsist.  Töö  koostamine  läks  plaanipäraselt.  Suutsin  üldisest  ajakavast  kinni  pidada,  kuid  enda  esialgsest  töökavast  mitte  täielikult.  Suuri  probleeme  töö  koostamisel  ei  olnud.  Töö  teoreetiline ja praktiline osa on plaanitud mahus valmis kasutamiseks.     


17    Kokkuvõte 
  Päevaliblikad  on  silmatorkava  tiivamustri  ja  päevase  eluviisiga  putukate  rühm.  Kogu  maailmas on päevaliblikate liike üle 18 700, Eestis 113. (Õunap & Tartes, 2014) Liblikad, ja  ka  putukad  üldiselt,  pakuvad  suurt  huvi  ja  uurimisainet  teadlastele.  Päevaliblikad  sobivad  keskkonnas toimuvate muutuste hindamiseks, kuna nad on silmapaistvad ning neid on kerge  määrata.   Praktilise  töö  eesmärgiks  on  luua  Tartu  Tamme  Gümnaasiumile  päevaliblikate  kogu,  mida  saaksid  õpilased  kasutada  päevaliblikate  õppimiseks  ja  määramiseks.  Enne  käesoleva  töö  koostama  hakkamist  puudus  koolil  päevaliblikate  kogu.  Liblikakogu  koosneb  kolmest   kollektsioonikarbist,  milles  on  59  liblikat  40-st  eri  liigist.  Teoreetiline  osa  koosneb  kahest  peatükist,  millest  esimene  keskendub  liblikate  kehaehitusele,  püüdmisele,  sirutamisele,  määramisele ning kollektsiooni loomisele. Teine peatükk koosneb praktilise osa tööprotsessi  kirjeldusest ning eneseanalüüsist.  Töö praktiline ja teoreetiline osa on koostatud nii, et tööd saab Tartu Tamme Gümnaasiumis  kasutada juhendina päevaliblikate kogu loomisel.  Käesoleva praktilise töö koośtaja on tänulik juhendajatele Urmas Tokkole ja Ain Piirile, kes  panustasid oma aega, energiat, tahet, oskusi ja teadmisi käesoleva praktilise töö valmimisse ja  koostamisse, Eesti lepidopteroloog Teet Rubenile, kes varustas entomoloogiliste nõelade ning  kloroformiga.   Märksõnad:  päevaliblikad,  liblikakogu,  liblikatekollektsioon,  Põlvamaa,  päevaliblikate  püüdmine           


18    Summary 
  Tartu Tamme Gümnaasium  Helen Piir  Supervisors: Urmas Tokko, Ain Piir  Creating a butterfly collection for school use  Project Paper  2017  Number of pages: 27  The paper falls into 2 main  chapters  The current project paper focuses on Põlvamaa butterflys.  The aim of the project is to collect butterflys to make a collection for school that could be 
used for educational and possible scientific pruposes.  Chapter 1 provides information about the process and mechanics of putting together a 
butterfly collection.   Chapter 2 provides information about the process of creating this current butterfly collection.   The main result of the project are butterfly collection and project paper. Collection is in 3 
boxes. The creation of collection is explained step by step and can be used for creating a 
butterfly collection.  Keywords: butterfly, collection, Põlvamaa, butterfly capturing       


19    Kasutatud teabeallikad 
Maavara, V. (1956). Noore entomoloogi käsiraamat. Tallinn: Eesti riiklik kirjastus.  Tolman, T., & Lewington, R. (2008). Collins butterfly guide. London.  Viidalepp, J. (1971). Liblikate määraja. Tallinn: Valgus.  Viidalepp, J., & Möls, T. (1963). Eesti suurliblikate määraja. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia.  Viidalepp, J., & Remm, H. (1996). Eesti liblikate määraja. Tallinn: Valgus.  Õunap, E., & Tartes, U. (2014). Eesti päevaliblikad. Tallinn: Varrak.       


20    Lisad  Lisa 1. Kollektsioonikastid koos tabelitega    Liigi nimi eesti keeles  Liigi nimi ladina keeles  Püügiaeg  Koht  Koordinaadid  Niidu-võrkliblikas  Melitaea athalia  5.07.16  Männisalu küla  58°0′44.02″, 27°23′29.13″  Niidu-võrkliblikas  Melitaea athalia  5.07.16  Männisalu küla  58°0′44.02″, 27°23′29.13″  Väikelumik  Limenitis camilla  6.07.16  Rahumäe küla  58°3′31.74″, 27°24′23.23″  Pääsusaba  Papilio machaon  24.07.16  Kikka küla  58°0′5.38″, 27°25′34.7″  Naeriliblikas  Pieris napi  6.07.16  Männisalu küla  58°1′17.12″, 27°23′51.38″  Harilik tumesilmik  Lasiommata maera  21.06.16  Männisalu küla  58°0′52.03″, 27°23′27.98″  Suur-kuldtiib(E)  Lycaena dispar  6.07.16  Kikka küla  58°0′6.499″, 27°24′7.604″  Raba-võiliblikas(I)  Colias palaeno  21.06.16  Männisalu küla  58°1′26.651″, 27°23′52.339″  Rohusilmik  Aphantopus hyperantus  21.07.16  Männisalu küla  58°1′11.22″, 27°24′10.46″  Hõbetäpik  Argynnis aglaja  6.07.16  Rahumäe küla  58°3′33.327″, 27°24′13.139″  Valgetähn-pajuliblikas  Nymphalis xanthomelas  21.06.16  Männisalu küla  58°1′20.87″, 27°23′42.09″  Raba-võiliblikas(E)  Colias palaeno  6.07.16  Männisalu küla  58°1′25.354″, 27°23′52.989″  Leinaliblikas  Nymphalis antiopa  25.08.16  Männisalu küla  58°1′5.78″, 27°23′29.95″  Väike-kärbtiib  Polygonia c-album  25.08.16  Männisalu küla  58°1′20.5″, 27°23′45.36″  Jõhvika-sinitiib  Plebejus optilete  6.07.16  Pahtpää küla  58°1′34.737″, 27°23′35.768″  Admiral  Vanessa atalanta  25.08.16  Männisalu küla  58°1′20.52″, 27°23′44.04″ 


21    Suur-pärlmuttertäpik  Argynnis adippe  16.07.16  Väike-Veerksu küla  58°0′29.81″, 27°24′50.33″  Kesasilmik  Maniola jurtina  6.07.16  Männisalu küla  58°0′41.914″, 27°23′20.844″    Admiral  Vanessa atalanta  25.08.16  Männisalu küla  58°1′20.52″, 27°23′44.04″  Rohetäpik valesina  Argynnis paphia  24.07.16  Männisalu küla  58°0′47.761″, 27°23′26.761″  Väike-kiirgliblikas  Apatura ilia  16.07.16  Männisalu küla  58°1′14.92″, 27°24′8.07″  Nurmikusilmik  Hyponephele lycaon  23.07.16  Piusa küla  57°50′17.217″, 27°28′45.507″  Niidutäpik  Argynnis laodice  23.07.16  Väike-Veerksu küla  58°0′30.107″, 27°24′48.364″  Pääsusaba (kasvatatud 
röövikust)  Papilio machaon  29.05.16  Männisalu küla  58°0′43.32″, 27°23′20.11″  Väike kapsaliblikas (I)  Pieris rapae  6.07.16  Männisalu küla  58°1′19.900″, 27°23′46.861″  Suur kapsaliblikas (E)  Pieris brassicae  23.07.16  Männisalu küla  58°1′14.984″, 27°23′41.627″  Suur-pärlmuttertäpik  Argynnis adippe  23.07.16  Väike-Veerksu küla  58°0′30.107″, 27°24′48.364″  Varane kannikesetäpik  Boloria euphrosyne  10.06.16  Männisalu küla  58°1′25.708″, 27°23′54.207″  Nõgeseliblikas  Araschnia levana  23.07.16  Kullamäe küla  58°0′42.103″, 27°22′56.134″  Nõgeseliblikas  Araschnia levana  16.07.16  Männisalu küla  58°0′43.643″, 27°23′5.883″  Peegeltäpik  Issoria lathonia  24.07.16  Kikka küla  58°0′5.99″, 27°24′8.69″  Koerliblikas  Aglais urticae  21.07.16  Männisalu küla  58°1′6.53″, 27°24′21.54″  Ogasäärsinitiib  Plebejus argus  27.07.16  Jaanimõisa küla  58°9′17.097″, 27°12′34.110″  Siniläik-kuldtiib(E)  Lycaena alciphron  23.07.16  Piusa küla  57°50′15.963″, 27°28′54.230″  Siniläik-kuldtiib(I)  Lycaena alciphron  6.07.16  Kikka küla  58°0′26.022″, 27°24′41.051″ 


22      Verikaruslane  Tyria jacobaeae  21.06.16  Männisalu küla  58°1′12.946″, 27°23′56.323″    Tume-kannikesetäpik  Boloria dia  23.07.16  Piusa küla  57°50′15.963″, 27°28′54.230″    Päevapaabusilm  Inachis io  24.07.16  Kikka küla  58°0′5.38″, 27°25′34.7″  Harilik nõmmesilmik  Hipparchia semele  23.07.16  Piusa küla  57°50′15.713″, 27°29′1.843″  Rohetäpik  Argynnis paphia  23.07.16  Kullamäe küla  58°0′43.284″, 27°23′3.943″  Rohetäpik valesina  Argynnis paphia  23.07.16  Männisalu küla  58°0′17.063″, 27°23′52.383″  Sinepiliblikas  Leptidea sp.  16.07.16  Kikka küla  58°0′12.64″, 27°24′14.42″  Suur-kuldtiib (I)  Lycaena dispar  5.07.16  Kikka küla  58°0′4.066″, 27°24′3.792″  Hõbetäpik  Argynnis aglaja  13.07.16  Kikka küla  58°0′26.144″, 27°24′41.658″  Niidutäpik  Argynnis laodice  21.07.16  Kikka küla  58°0′7.328″, 27°24′7.922″  Ristikheina-taevastiib(E)  Polyommatus icarus  24.07.16  Männisalu küla  58°1′20.227″, 27°23′45.284″  Ristikheina-taevastiib(I)  Polyommatus icarus  24.07.16  Männisalu küla  58°0′44.012″, 27°23′12.171″  Helmika-aasasilmik  Coenonympha glycerion  5.07.16  Männisalu küla  58°1′11.177″, 27°24′16.226″  Harilik-viirgpunnpea  Thymelicus lineola  13.07.16  Männisalu küla  58°1′11.082″, 27°24′24.437″  Sootäpik  Boloria aquilonaris  6.07.16  Kikka küla  58°0′1.690″, 27°25′25.822″  Luhatäpik  Brenthis ino  6.07.16  Kullamäe küla  58°0′42.493″, 27°22′55.725″  Lapsuliblikas(E)  Gonepteryx rhamni  16.07.16  Männisalu küla  58°0′13.86″, 27°23′57.94″  Leek-kuldtiib  Lycaena phlaeas  24.07.16  Männisalu  58°1′19.9″, 27°23′45.93″  Väike-kärbtiib  Polygonia c-album  25.08.16  Männisalu küla  58°1′20.5″, 27°23′45.36″  Kesasilmik  Maniola jurtina  13.07.16  Männisalu küla  58°0′44.865″, 27°23′14.225″ 


23    Niidu-võrkliblikas  Melitaea athalia  13.07.16  Kikka küla  58°0′4.582″, 27°24′51.408″  Lapsuliblikas(I)  Gonepteryx rhamni  16.07.16  Männisalu küla  58°0′13.86″, 27°23′57.94″  Peegeltäpik  Issoria lathonia  24.07.16  Kikka küla  58°0′5.99″, 27°24′8.69″  Peegeltäpik  Issoria lathonia  24.07.16  Kikka küla  58°0′5.99″, 27°24′8.69″       


24    Lisa 2. Töövahendid.  Piltide autor: Ain Piir 


25                     


26    Lisa 3. Päevapaabusilma sirutamine.  Sirutaja: Helen Piir  Piltide autor: Ain Piir   


27