Põhi vaatamisväärsused Viljandis (0)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

1 Hindamata

Viljandi lossipark.

Park on oma nime saanud ordulossi varemete järgi .(is named after the ruins of the order castle )

Kui linn 19. saj. teisel poolel kasvas, tekkis vajadus puhkeala järele. 1863.a. saadi mõisalt õigus lossimägesid kasutada.(When the town started to grow in the second half of the 19th century the need for a recreational zone arose . In 1863 the right to use the castle hills was received from the manor .)

Kivikindlus endise eestlaste kantsi kohale hakkas kerkima 1224. aastal. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks, olles silmapaistvamaid Eesti ja Läti aladel.

Et linnast Lossimägedesse pääseda, paigutati 1931 . aastal Kaevumäelt üle 13 meetri sügavuse kraavi rippsild, mis varem asus Tarvastus. Kaunis vaade avaneb varemetelt Viljandi järvele.

XIX sajandi alguses kasutas Viljandi mõis lossiparki karjamaana. 1863. aastal said aga linnakodanikud mõisalt lossimägede kasutamise õiguse

Lossimägedesse oli plaanis rajada koguni väike loomaaed . Nii toodi 1936. aastal sinna elama hirvepaar. Hirvede org plaaniti rajada kahe Kirsimäe vahele. Seal asus umbne tiigike, mis plaaniti puhastada. Järgmisel aastal lisandusid põder Juku ja faasanid. Paraku loomad haigestusid ja surid. Põder Juku koguni mürgitati. Nii lõpetas loomaaed lossipargis 1938. aastal tegevuse.

Viljandi muuseum .

Muuseumile pandi alus 1878. a. seoses Viljandi lossivaremetes alustatud arheoloogiliste kaevamistega.

Alates 1942. a. asub linna ühes vanimas kivimajas - vanas apteegihoones, mis ehitati 18. sajandil. Sellest ajast on säilinud välisuks, mida ilustavad vaskne lukuplaat ja koputi.

Muuseumis võib näha muinasaja, keskaja ja tänapäeva tutvustavaid eksponaate, nagu ordulossi makett , muistse sõdalase rekonstruktsioon, täismõõdus rehetoa makett.

Viljandi ordulossi ajalugu.

Viljandi ordulinnus on üks esimestest Eestis rajatud kivilinnustest

Viljandi ordulinnuse kohal asus eestlaste muinaslinnus , mis on rajatud hiljemalt viikingiajal

17. sajandi algul varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Seejärel on linnusevaremed koos neid ümbritseva Lossipargiga kujunenud puhkealaks. Lossivaremetes korraldatakse kontserte ja on peetud spordiüritusi.

Kivilinnuse ehitamist on esmamainitud 1224. Tööde käigu kohta andmed puuduvad.

Täieliku kuju ja suuuruse sai 16.sajandi alguseks .

Liivi sõja ajal 1560 toimunud piiramine oli edukas, osaliselt palgasõdurite reetlikkuse tõttu. 1582. aasta Jam- Zapolski rahulepingu tulemusel läks linnus poolakatele, kes tegid parandustöid ja korraldasid 1599 revisjoni , mille tekst on säilinud

1600 vallutasid linnuse rootslased . Edaspidi käis linnus Poola–Rootsi sõdades korduvalt käest kätte ja oli 1611 . aastaks purustatud . On oletatud, et rootslased rajasid linnusesse laskemoonalao, kuid kindlad allikad selle kohta puuduvad. Kaitseotstarbel linnust seejärel ei taastatud. 18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul ehitati III eeslinnusele Viljandi mõisa ait- kuivati , mis on säilinud.

Uurimislugu

Viljandi ordulinnuse uurimisloo alguseks võib lugeda Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatavat käsikirjalist leksikoni, mille autoriks on Ph. Körber. Esimesed uuringud ordulinnusel toimusid 1878– 1879 Theodor Schiemanni juhtimisel. Nende korraldamiseks loodi oma ühing (Ausgrabungscomité), millest 1881 kasvas välja Viljandi Kirjanduslik Selts. Nende kaevamiste käigus puhastati rusudest ja kaevati välja kogu pealinnus ja osa seda ümbritsevast I eeslinnusest. 1939 uuriti Armin Tuulse juhatusel nn Villu keldrit linnuse lõunaosas. 1971 ja 1972 toimusid väiksemad arhitektuuriloolised uuringud Kaur Alttoa ja Udo Tiirmaa juhatusel. Väljakaevamised algasid taas 1998 (1998–1999 Andres Tvauri, 2000–2004 Arvi Haak).
II ja III eeslinnust on seni uuritud vaid georadari (1996 Heiki Valk) ja prooviaukudega.
2006. aasta suvel avastas arheoloog Arvi Haak Viljandi ordulinnuses üle 500 aasta vana keldriruumi, mille otstarve on teadmata. Eeldatavalt on ruum rajatud hiliskeskajal, seda kasutati 1560.–1570. aastani.

Villu kelder

Jüriöö järelkajast Viljandis on kirjutatud XVI sajandi väikeses ordukroonikas ja 1551. aastal trükis ilmunud Renneri kroonikas .
Bartolomeus Hoeneke riimkroonikas kirjutatakse järgmist: "... Nüüd olid ka paljud talupojad kokku liitunud, sest nad tahtsid Viljandit vallutada: et nad seda aga jõuga teha ei suutnud, siis mõtlesid nad plaani välja ja lasksid rukiste (mida nad igal aastal maksuks pidid andma) kottidesse mõned mehed pista ja neid nii lossi viia. Aga see anti ühe naise poolt ära, kelle poeg seal hulgas oli, selle palus tema vabaks, nii võeti teised kinni ja visati nad vangikeldrisse (mis oli üks väga sügav keller maa all), kus nad hukka said."
Kui 1890. aastal ilmus Eduard Bornhöhe "Villu võitlused", hakati ka Viljandi lossivaremetes ühte osa Villu keldriks kutsuma. ""Ma kingin Sulle elu, mässaja," müristas komtuur hirmsa häälega. Samal silmapilgul hakkas vigur sepa silme ees liikuma, põrand vajus ta jalge all ja sepp tundis ennast maa alla kukkuvat. Kui Villu kohmetusest toibus, ei näinud ta kusagil enam vähimatki valguse kiirt . Sumbunud õhk ja mädahais panid teda läkastama. Enese all tundis ta poriga segatud põhku olevat ja kätega katsudes leidis ta enese nelja kitsa kiviseina vahelt. Ta kargas püsti ja sirutas ülespoole, aga sõrmed ei ulatunud lakke . Ta katsus üles ronida, aga seinad olid nii libedad, et sõrmed kuhugi kinni ei hakanud. Sepp ei võinud kahevahel olla, ta oli sügava haua põhjas."
Magister Armin Tuulse 1939. aasta arheoloogilised kaevamised on aga tõestanud, et Villu keldriks nimetatud müürijäänused pole kunagi olnud vangikeldriks. Neist Viljandi sündmustest on kirjutanud Aino Kallas oma jutustuses "Mare ja ta poeg", samanimelise ooperi autor on Tauno Pylkänen. Tegemist on tõenäoliselt rändmotiiviga, mis oli keskaja Euroopas üsna populaarne .

Esimesed tuleristsed sai Viljandi orduloss 1482 . aastal, mil Vene väed Ivan III juhtimisel koos Moskva , Novgorodi ja Pihkva ühendväega suutis piiramise järel vallutada küll linna, kuid linnust alistada ei õnnestunud. Sõjategevuse tagajärjel süttisid hooned, nende seas ka Viljandi raekoda koos raearhiiviga. Venelased lahkusid, kui olid kätte saanud lunamaksu, ning viisid endaga kaasa kaheksa kirikukella.

Liivi sõja (1542-1583) ja sellele järgnenud Poola-Rootsi sõdade käigus elas loss üle mitu pommitamist ja piiramist.

1600. aastal vallutasid linna rootslased. 1602. aastal tulid linna piirama aga Poola väed ülemjuhataja Jan Zamoyski juhtimisel. Linna kaitses 500-meheline rootslaste garnison , mida juhtis Porvoost pärit Arved Wildemann. Poolakad purustasid kahuritulega eelkindluse värava ja muudkui ründasid rootslasi. Ometi löödi nad suurte kaotustega tagasi. Kartes järjekordset rünnakut, paigutasid rootslased purustatud müüri alla võimsa miini. Kui komandant Wildemann oma ohvitseridega miini üle vaatama läks, plahvatas see ootamatult ja paiskas kõik kohalolijad õhku. Wildemann lendas kõrges kaares üle müüri poolakate poole, kus maandus pehmelt sõnnikuhunnikule. Ta jäi terveks, kuid võeti vangi. Vangi langenud komandant andis lossi üle poolakatele.

Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas linnuse koos maadega 1624 . aastal eravaldusesse marssal Jakob de la Gardiele. Sellest sai alguse Viljandi mõisa areng. Mõisakeskus kerkis keskaegsest linnast läände.

Ajapikku hakkasid kokkuhoidlikumad linnakodanikud varemetest väärtuslikku ehitumaterjalina laiali kandma. 1701. aastal pöördusid Viljandi elanikud Laiusel viibiva Rootsi kuninga Karl XII poole linnaõiguse saamise asjus. Kuningas palus oodata paremaid aega. Pärast Põhjasõda jäi linn venelaste kätte ja Viljandile saabus rahulikum periood. Viljandi oli oma tähtsuse kindlusena aga lõplikult kaotanud.

Tänapäeval nimetatatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljandaks eeslinnuseks.

Carl Robert Jakobsoni monument .

Kuju püstitati 1998. aastal ärkamisaegse poliitiku ja Viljandimaa ajalehe “Sakala” asutaja 157. sünniaastapäevaks.

Carl Robert Jakobson was one the most important public figures during the Estonian Period of Awakening as well as a columnist, writer, teacher and founder of Sakala, the newspaper of Viljandi County . The statue was erected in 1998, for Jakobson’s 157th birthday .

Skulptuuri kujuriks on Mati Karmin.

C.R.Jakobson was great figure of the estonian national Movement . Jakobson founded the "Sakala" newspaper in Viljandi in 1878.

C.R. Jakobson is depicted on the Estonian 500-kroon note.

Johann Köleri monument.

Johann Köleri monument paigaldati Linnaväljakule 1976.a mil tähistati rahvusliku maalikunsti rajaja 150. sünniaastapäeva.

Johann Köler sündis Viljandimaal , Suure-Jaani kihelkonnas. Õppis Kunstiakadeemias maalikunsti. Tegi täiendusreise läbi Saksamaa, Hollandi ja Belgia Pariisi. 1858. aastal siirdus Rooma ja tegeles seal maalimisega ja esines oma töödega.

Mälestussamba valmistas skulptor Edgar Viies, arhitektiks oli Rein Luup

Skulptuur annab edasi rahvusliku liikumise aja hoogsat vaimu ja J.Köleri isiksuse suurust. Johann Köler suhtles eesti edumeelsete haritlastega ja osales rahvusliku liikumise üritustes, sh. 1864. aastal alanud Viljandimaa talurahva palvekirjade aktsioonis.

Paradoksaalsel kombel sai sellest lihtrahva keskelt võrsunud pojast Vene keisririigi üks tunnustatumaid maalikunstnikke ja Peterburi Kunstide Akadeemia professor . Vaatamata kadestamisväärsele positsioonile - Köler portreteeris tsaar Aleksander II, oli ta tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, II järgu Anna ordeni kavaler - ei venestunud kunstnik hingeliselt kunagi, vaid jäi südames ja tegudes truuks Eesti maale ja rahvale.

Johan Laidoneri monument.

Kindral Johan Laidoneri monument, Viljandi lauluväljaku kõrval on püstitatud Viljandimaal Viiratsi vallas, Raba talus sündinud ja elanud kindral Johan Laidoneri auks

Kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoner jättis Eesti ajalukku jälje mitte ainult andeka sõjamehena, vaid ka rahuaegse poliitikuna nii kodumaal kui väljaspool seda

Pronkskuju autoriks on Terje Ojaver.

Tema juhtimisel kirjutati Eesti ajalukku ainus võidukas sõda

Kondase keskus.

2003. aastal vanas linnaraamatukogu hoones avatud Kondase naivistliku kunsti keskuses on Viljandi naivistide, põhiliselt Paul Kondase loomingu püsinäitus, Joann Sõstra puuskulptuuride väljapanek. Galeriiruumis näitused vahelduvad.

Viljandi Jaani koguduse praegune pastoraadimaja ehitati 1895 . aastal. Nõukogude võimu aastatel seadis end seal sisse raamatukogu. Pärast uue raamatukogumaja valmimist hakkas Jaani kogudus oma pastoraati lahkelt jagama naivistliku kunsti maja - Kondase Keskusega.

Keskuse püsiekspositsioon koosneb Viljandi muuseumi kogusse kuuluvatest kunstnik Paul Kondase maalidest, samuti Joann Sõstra puuskulptuuridest. Mõlemad mehed on oma töödega suurepärased Eesti naivistliku kunsti esindajad.

Trepimägi.

On rajatud 19. sajandi lõpus ja 20 saj. alguses linna ja järve vahelise ühendustee parandamiseks. Trepp on viiejärguline ja sel on 158 astet. Trepimägi on rekonstrueeritud 1991 aastal. Trepimäe äärde jäävad kunagiste linna kaupmeeste ja rikkamate linnakodanike kaunid elamud

Ugala .

Draamateater Ugala asutati lauluseltsi “ Koit ” ja karskusseltsi “Vabadus” näitegruppide baasil 1920.a. Praeguses majas eksisteerib teater aastast 1981. Teatrimaja oli palju aastaid baltikumi moodsaim.

Teatriselts Ugala asutati 1920. aastal. Seltsi nime tuletas Friedrich Kuhlbars muinasmaakondade Ugandi ja Sakala nimest. Kutseliseks teatriks sai Ugala 1926. aastal. Enne Teist maailmasõda töötas teater mitmes paigas, jäädes 1924. aastal paigale Seasaare kõrtsi teisele korrusele. Pärast sõda oli Ugala koduks Koidu seltsimaja. Uus teatrimaja valmis Viljandis 1981. aastal. Tollal oli see Baltikumi uhkeim teatrimaja.

Viljandi Jaani kirik .

Kirik pühitseti taas 1992.a.

Algselt (1466-1472) frantsisklaste kloostriks ehitatud kirik püsis 1560.aastani, mil klooster suleti

Purustatud hoone korrastati Rootsi ajal ja kannatas taas Põhjasõjas. Veel pärast II maailmasõda tegutsenud kirik suleti 1950 ja muudeti kaubalaoks

Praeguseks on pühakoda rekonstrueeritud ja leiab laialdast kasutust ka kontserdipaigana. Aivar Oja kavandatud altarilaua ja Renee Aua vitraaźide kõrval väärivad vaatamist kohaliku tekstiilikunstniku prof . Anu Raua kootud seinavaibad. Oreli kinkis kirikule Viljandi sõpruslinn Ahrensburg. (kindlasti vaadata mitu toru orelil!!!!!!!!!!!!!!)

Tõenäoliselt oli enne kloostri rajamist samas paigas ka väiksem kirik või kabel. Klooster hävis Liivi sõjas.

Poola-Rootsi vaheliste sõdade järel asusid poolakad küll kirikut korrastama, kuid ei jõudnud tööga eriti kaugele. Seejärel (1622) läks Viljandi Rootsi kuninga võimu alla ning hoone rekonstrueeriti linnakirikuks. Edasiste aegade jooksul on kirik sõdade käigus korduvalt purustatud ja loodusjõudude läbi kannatanud. Praeguse ilme on Jaani kirik saanud endale 1815. aastal.

Viljandi Pauluse kirik.

19. sajandi keskel on Viljandis üksnes Jaani kirik, mis teenindas nii linna- kui ka maarahvast. Linna kasvades kippus aga üksainus kirik kitsaks jääma. Viljandi mõisnik parun Ungern -Stenberg andis maakogudusele uue kiriku ehitamiseks krundi mõisamaadest. 1866.a. pühitsetud pühakoja ehitusel ( arhitekt Matthias von Holst) on kasutatud tollal moesolevaid nn. tudor - gootika vorme. Altarimaali “Kristus ristil ” autor on Karl Christian Andreae.

. Pauluse kirik rajati Kirikumäele aastail 1863-1866. Kirik ehitati Viljandile iseloomulikust graniitkivist ja punasest tellisest.

Viljandi rippsild.

kingiti 1931.a. linnale Tarvastu mõisnik Karl von Mensenkampffi poolt. Sild on üle 50 m pikk ja seda on aegade jooksul ümber ehitatud, viimati 1995.a.

Viljandi rippuva silla on valmistanud 1879. aastal Riias firma Felser&Co. Sild asus algselt Tarvastu vallikraavil, kus see kergendas Tarvastu mõisniku von Mensenkampfide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampf silla metallosad Viljandi linnale. Viljandisse jõudis sild aga alles järgmisel aastal, sest osade äratoomiseks pidi üks veoauto Viljandi ja tarvastu vahet käima kolm korda. 50-meetrine sild paigaldati Viljandi lossimägedesse üle suure oru, mille sügavus on 15 meetrit. Töid teostas Werner Eldringi metallitööfirma.

Viljandi vana veetorn .

Aastal 1911 võis Viljandi end uhkelt kuulutada üheks esimeseks veevärki omavaks linnaks Eestis.

30 meetri kõrgune punastest tellistest jalandiga ning kaheksakandilise puidust mahutiruumiga veetorn on läbi aegade olnud linna veevärgi sümboliks.
Tänaseks on see renoveeritud ja kasutusel vaatetornina, mille viimaselt korruselt saab pilgu heita kogu linnale.

1911. aasta sügisel tõi 30 meetri kõrgune torn viljandilastele kraanivee. Torni sisseseade olid valmistanud Viljandi ettevõtted. Saja kuupmeetri suurune veepaak oli valmistatud Uno Pohrti masinavabrikus.

Vana veetorni abiga jõudis vesi viljandlaste kodudesse kuni 1960. aastani. Veetorn on jäänud Viljandi linnasilueti lahutamatuks osaks.

Torn remonditi Rotary klubi algatusel ja paljude viljandlaste ning ettevõtete annetuste kaasabil ja avati turistidele vaatetornina. Kaheksakandilises tornikiivris paiknev ekspositisioon annab ülevaate Viljandi linna ajaloost.

Varese sild.

1925. aastal otsustas Viljandi Linnavolikogu ehitada esimese Kirsimäe ja Lossi tänava ühendamiseks silla. Projekti koostas tol ajal Danzigi ülikoolis õppiv tulevane kuulus arhitekt Johannes Fuks . Silda ehitati 1925. aasta 31. augustist kuni sama aasta 9. novembrini, mil komisjon selle vastu võttis. Sillale korraldati nimepanemise konkurss, ja kuigi poolehoiu võitis Lossi sild, hakati seda tollase linnapea Jaan Varese tõttu Varese sillaks kutsuma.

Viljandi kohta üldiselt.

Tõenäoliselt mainiti Viljandit esimest korda 1154. aastal Araabia maadeuurija Al Idrisi Geograafias . Esimene täpsem Viljandi kirjeldus pärineb aga 1211 . aasta kevadtalvest, kui saksa rüütlivägi koos liivlastest ja lätlastest abiväega esimest korda Viljandi alla jõudis siinseid paganaid ristiusku pöörama.

Linnuse ümber tekkinud asulale antud linnaõiguseid mainitakse esimest korda 1283. aastal.

1744. aastal kinkis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna Viljandi mõisa oma õuedaamile Maria Tšogolkovale. Linnaõigused tagastati Viljandile 1783. aastal. Linn võis jälle linna kombel arenema hakata.

Raekoda.

Pärast Põhjasõda aastatel 1768- 1774 ehitas advokaat ja linna justiitsbürgermeister Nicolaus Otto Viljandisse ühe esimestest kivimajadest. 1783. aastal üüris omanik oma hoone välja renterei ja magistraadi istungite tarbeks. Ametiasutuste vajadused aga kasvasid. Linn ostis hoone 1820. aastal endale päriseks. Juurde ehitati katusekorruse ruumid, valmisid peasissekäigu kohal olnud väljaehitus ja kellatorn. Kui uskuda vana raetorni tuulelipu aastaarvu , siis leidis see kõik aset 1828. aastal.

Tollane tornikell oli puust ratastega ja seetõttu oli raekoda vahi igahommikune kohustus kell õigeks panna. Niiske ilmaga paisusid rattad ja kell jäi taha, ilusa kuiva ilmaga käis kell aga ette. 1910 . aastal hakati kurtma, et puuratastega kell oleks vaja uue ja moodsa vastu välja vahetada. Ajale ei jäänud jalgu mitte üksned tornikell, vaid kasvav ja arenev linn vajas ka uut raekoda. Praeguse väljanägemise sai raekoda 1931. aastal. Rekonstruktsiooniprojekti autorid olid arhitekt Johannes Fuks ja insener Erich Otting.

17. oktoobril 1931. aastal Viljandis avatud raekoda oli esimene moodne raekoda Eestis. Tol hetkel veel ehitusprahiga kaetud hoovi kavatseti rajada muruplats, kus oleks rohkesti lilli ja kruusatatud kõnniteed. Uue raekoja tornist avanes ilus vaade linnale ja ümbruskonnale. Paistsid koguni Holstre valla ehitused. Esimene paar, kelle abielu raekojas sõlmiti, olid preili Sommer ja härra Eugen Sutt.

Uuele raekojale nõuti aga ka uut kella. Kaaluti mitmeid võimalusi. Põltsamaa kellasepp pakkus 2000 krooni eest Viljandi linnale Põltsamaa lossi vana kella. Uude kellatorni paigutati aga hoopis Saksamaa firmalt AEG ostetud elektrikell, mis tegi oma esimesed löögid 1932. aasta jaaniööl.

http://www.visitestonia.com/en/search?q=viljandi&search_set=all

.RTF Laadi alla originaalfail 8 lk · .rtf · 21 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-06-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

21 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

dreamwalk Õppematerjali autor

lühi kokkuvõte viljandi põhi vaatamisväärsustest

viljandi viljandi lossipark

Kasutatud allikad

https://www.visitestonia.com/en/search?q=viljandi&search_set=all

Sarnased õppematerjalid

doc

Viljandi

1.1 Üldtutvustus lk 3 1.2 Looduskeskkond lk 4 1.3 Sümbolid lk 4 2. Ajalugu lk 5 3. Huviväärsused lk 6 3.1 Skulptuurid ja mälestusmärgid lk 6 3.2 Kirikud lk 7 3.3 Arhitektuurimälestised ja ajaloolised hooned lk 8 3.4 Muud vaatamisväärsused lk 10 1.ÜLDINFO 1.1 Üldtutvustus Kokkuvõtlikult võib Viljandi kohta öelda, et ta on iidne paik ürgorus järve kaldal. Elanike arv: 19 870 (Rahvastikuregistri andmetel seisuga 1. jaanuar 2007) Pindala: 14,65 km², sellest munitsipaalmaad 34% Asukoht: Lõuna-Eesti, Sakala kõrgustik. Viljandist on Tallinnasse 161 km, Tartusse 81 km, Pärnusse 97 km.

Turism

docx

Viljandi turisminduse eeldused

Viljandi Turisminduse eeldused 1. Looduslikud eeldused Viljandi ja selle ümbrus on tuntud oma maalilise ja mitmekesise looduse poolest. Viljandi asub Sakala kõrgustiku põhjaosal. Linn paikneb orus asuva pikliku Viljandi järve loodekaldal. Viljandi linna territoorium on jagatud kahte alasse: mäel asuv kõrge ala ja org. Viljandi linnas on üldkasutatavaid haljasalasid 417,9 ha, millest 144,3 ha (peamiselt haljasalad ja pargid) hooldatakse regulaarselt . Parkidest suurim on looduskaitsealune Lossipark. Märkimist väärivad veel Valuoja park, Kiigepark, Uueveski park. Viljandis on ka hulgaliselt puiesteid, mille laiaulatuslik istutamine algas 30-ndatel aastatel. Viljandi linna pindalast on 27 % rohelist ala. Uhkust peab tundma paljude kaunite aedade üle, mis on maitsekalt kujundatud

Geograafia

docx

Päev viljandis

Meeldejääv päev Viljandis Me alustame oma teekonda sõbraga Viljandi Tartu tänavast enne lõunat kell 11.30 paiku. Esimesena viin ta Carl Robert Jakobsoni monumendi juurde: 1.Carl Robert Jakobsoni monument Tartu ja Lossi tänava nurgal pargis asuv Carl Robert Jakobsoni kuju püstitati 1998. aastal ärkamisaegse poliitiku ja Viljandimaa ajalehe "Sakala" asutaja 157. sünniaastapäevaks. Carl Robert Jakobson oli ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. 1881

Turismindus alused

doc

Kunsti ajaloo reisiplaan

Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi Keskaegsed Hansalinnad 4.00 Kogunemine Viljandis vabaduse platsil 4.05 Üksteisega tutvumine 4.30 Tutvumine Viljandi Ordulinnusega Viljandi ordulinnus on üks esimestest Eestis rajatud kivilinnustest. Viljandi pealinnus oli Liivimaal Riia järel suuruselt teine pealinnus. 17. sajandi algul varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Seejärel on linnusevaremed koos neid ümbritseva Lossipargiga kujunenud puhkealaks. Lossivaremetes korraldatakse kontserte ja on peetud spordiüritusi. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest, milleks oli 13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone, ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatatakse pealinnust

Kunstiajalugu

docx

Viljandi

Viljandi Viljandi on linn Lõuna-Eestis, Viljandi maakonna keskus. Linn asub Lõuna- Eestis Sakala kõrgustikul Viljandi järve kaldal. Viljandist on Tallinnasse 161 km, Tartusse 81 km ja Pärnusse 97 km. Elanikke on viljandis 19 515 (seisuga 31.01.2009). Viljandi on elanike arvult Eestis kuues linn. Selle pindala on 14,65 km². Viljandi on rahvaarvu poolest suuruselt kuues linn Eestis. Kauni Viljandi järve kaldal asuv linn paistab silma mitmekesise looduse poolest. Viljandit iseloomustab erinevate eluvaldkondade tasakaalustatud areng ning elanike tugev kodukohatunne, mis väljendub nii vaimses kui majanduskeskkonnas. Külalisele pakub Viljandi rahulikku puhkust looduslikult kaunis ja kultuuriliselt rikkas keskkonnas. Viljandi linn on saanud alguse kalastajate ja küttide lõkkeasemetest. Viljandi kui asula elanikud muutusid paikseks arvatavasti eelmise aastatuhande lõpul

Geograafia

odt

HELME VAREMED!

armee 28, armeekorpuse 14. Luftwaffe väli- ja 30 jalaväediviis. Punaarmee poolel ründasid 3. Balti rinde 67. armee laskekorpused. Sakslastele oli rindelõigu hoidmine oluline, sest see võimaldas saksa vägedele Eestist läbi Edela-Eesti maitsi lahkuda. 18-22. septembrini peeti Väikesel Emajõel ägedaid lahinguid. Valga langes 19. septembril, kuid Punaarmee läbimurret Riia laheni suudeti esialgi vältida ja suur osa saksa vägesid tagane Eestist läbi Pärnu ja Viljandi. Nendes lahingutes langenud punaarmeelased on maetud Helme Keldrimäele ühishauda. Nõukogude armee andmetel on siia maetud 533 meest, kellest suur osa olid 122. laskemoonakorpuse 43. laskediviisi sõdurid ja ohvitserid. 28.02.2012 kell 11.04 lk 355 Kristjan Luts ,, Eest sõjaajaloo teejuht" Kindral Jaan Sootsi sünnikoht Vabadusristi kavaler kindralmajor Jaan Soots sündis 1880. a. Viljandimaal Helme vallas Küti talus.

Ajalugu

doc

VÕRTSJÄRVE MADALIK

........................................................................................................6 8) Asustus:..............................................................................................................................7 9) Kaitsealused territooriumid:...............................................................................................7 10) Kuuluvus maakondadesse:...............................................................................................8 Vaatamisväärsused:................................................................................................................8 Rannu Püha Martini kirik..................................................................................................8 Tamme tuulik.....................................................................................................................8 Barclay de Tolly mausoleum Jõgevestes...........................................................................8

Geograafia

docx

Tartu linna ajalugu

ja Kivilinna gümnaasiumi liitmisel loodud uus gümnaasium Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumiks. Villem Reimani ausammas - Villem Reiman (9. märts 1861 Viljandimaa 25. mai 1917 Kolga-Jaanis) oli eesti vaimulik (kirikuõpetaja) ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Villem Reiman sündis Pauna ehk Paunhada renditaluniku religioosses perekonnas ning õppis Viljandi elementaar- ning seejärel kreisikoolis 18721877. 18781882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning astus seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Reiman oli üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees. 1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduse ning asus tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, lõpust pastorina

Ajalugu

Rohkem sarnaseid