Viljandi (2)

SISUKORD

1.Üldinfo lk 3

1.1 Üldtutvustus lk 3

1.2 Looduskeskkond lk 4

1.3 Sümbolid lk 4

2. Ajalugu lk 5

3. Huviväärsused lk 6

3.1 Skulptuurid ja mälestusmärgid lk 6

3.2 Kirikud lk 7

3.3 Arhitektuurimälestised ja ajaloolised hooned lk 8

3.4 Muud vaatamisväärsused lk 10

1.ÜLDINFO

1.1 Üldtutvustus

Kokkuvõtlikult võib Viljandi kohta öelda, et ta on iidne paik ürgorus järve kaldal .
Elanike arv: 19 870 (Rahvastikuregistri andmetel seisuga 1. jaanuar 2007)
Pindala: 14,65 km², sellest munitsipaalmaad 34%
Asukoht: Lõuna-Eesti, Sakala kõrgustik. Viljandist on Tallinnasse 161 km, Tartusse 81 km, Pärnusse 97 km.
Administratiivne staatus: Viljandi linn on iseseisev kohaliku omavalitsuse üksus ja Viljandi maakonna keskus.
Viljandi on rahvaarvu poolest suuruselt kuues linn Eestis. Kauni Viljandi järve kaldal asuv linn paistab silma mitmekesise looduse poolest. Viljandit iseloomustab erinevate eluvaldkondade tasakaalustatud areng ning elanike tugev kodukohatunne, mis väljendub nii vaimses kui majanduskeskkonnas .
Külalisele pakub Viljandi rahulikku puhkust looduslikult kaunis, kultuuriliselt
rikkas ja arenenud infrastrutuuriga keskkonnas.

1.2 Looduskeskkond

Viljandi asub Sakala kõrgustiku põhjaosal, S-kujulise Viljandi-Raudna ürgoru kõrgel pervel. Viljandi org on avatud edelatuultele, mis kannavad edasi Raudna oru soiste lammide kasemetsa õietolmu. Viljandi asub Riia lahe Pärnu jõgikonna ja Võrtsjärve- Peipsi vesikonna veelahkmest lääne pool. Linn paikneb orus asuva pikliku Viljandi järve loodekaldal.
Viljandi linna territoorium on jagatud kahte alasse: mäel asuv kõrge ala ja org.
Viljandi linnas on üldkasutatavaid haljasalasid 417,9 ha, millest 144,3 ha (peamiselt haljasalad ja pargid) hooldatakse regulaarselt vastavalt hoolduslepingutele. Parkidest suurim on looduskaitsealune Lossipark. Märkimist väärivad veel Valuoja park, Kiigepark, Uueveski park.
Linnametsade all on 86,5 ha, mis paiknevad peamiselt Viljandi järve ümber. See on ka maastikukaitseala , kus kasvab peamiselt tüüpiline salumets. Kõrvuti kasvavad siin lepp, jalakas , künnapuu, pärn, vaher jt, leida võib saart ja saarvahtrat. Alusmetsas on kõige rohkem toomingaid ja sarapuid. Maapinda katavad naat, metspipar , kopsurohi jt rohttaimed .
Haljastuse rajamisega alustati 1901. aastal kui rajati Trepimägi ja Lastepark (autor W. Engelhardt). Laidoneri plats rajati 1933. aastal endise Suurturu väljakule. Mõisapark on kõige liigirikkam park (1998. aastal oli seal 31 eri liiki puid ja põõsaid), mis on rajatud eelmise sajandi viimasel veerandil. 1920-ndatel olid seal olemas tiik ja terrassid.
Viljandis on hulgaliselt puiesteid, mille laiaulatuslik istutamine algas 30-ndatel aastatel, kui linnapeaks oli August Maramaa. Puiesteede peamised puuliigid on harilikud tammed , pärnad, kased , männid, jne. Kõige suursugusemad alleed on Maramaa puiesteel ja Lembitu puiesteel. Võõrliikidest on istutatud ameerika lehise (Köleri allee ) ning ebatsuuga allee ( Uuel tn).
Viljandi linna pindalast on 27 % rohelist ala.

1.3 Sümbolid

LIPP
koosneb kahest võrdsest laiust – helesinine (üleval) ja valge.
VAPP
on helesinine kilp, mille keskel valge roosi õis.

2. AJALUGU

Esmakordselt mainiti Viljandit 1154 . aastal araabia maadeuurija Al- Idrisi poolt, kui Viljandi muinaslinnust. Linnuse rajamise aega pole aga täpselt teada, arvatavasti oli see V-IX sajandil.
Vabadusvõitluse päevil oli Viljandi (tollase nimega Sakala maakond) üks kandvamaid. Just Sakala ja tema keskus Viljandi oli peamiseks takistuseks Eesti alade vallutamisel. Pärast Viljandi langemist sakslaste võimu alla alustati linnuse kivikindluseks ümberehitamist. Sellest sai üks Baltimaade võimsaim kindlustus - kompleks , mille ümber hakkas kasvama ka kaupmeeste ja käsitööliste asula.
1283 . aastal sai Viljandi linnaõigused. Viljandit soosis hea asukoht, linna läbis kaubatee suunaga Tartu poole. Viljandit kui hansalinna mainitakse hansadokumentides juba 1346. aastal.
Linna rahulik areng kestis 1481 . aastani, mil Viljandi alla ilmusid Ivan III väed. Venelastel õnnestus linn põlema süüdata ja seejärel ka vallutada, kuid linnus osutus nende jaoks liiga tugevaks .
Uued katsumused said linnale osaks seoses Liivi sõja algusega 1558. aastal. Viljandi alad läksid Vene võimu alla, veidi hiljem (1582) Poola võimu alla. Lühike Liivi sõja järgne hingetõmbeaeg lõppes Viljandile Poola–Rootsi sõdade algusega 17. saj. See mõjus Viljandile väga rängalt, inimkaotused olid suured. Kui võidukad rootslased lõpuks Viljandi enda valdusse said, oli sellest järel vaid rusuhunnik. Algas kõige masendavam periood Viljandi jaoks. Viljandi linnaõigusi enam ei taastatud, samuti ei kandnud Rootsi võimud Viljandit enam kindluslinnade nimekirja.
Linnaõiguste puudumisega muutus linn väheatraktiivseks nii käsitöölistele kui ka kaupmeestele, kes ei tahtnud oma saatust siduda pisikese alevikuga, kus valitses lossivalitsejate omavoli.
1710. aastal läks Viljandi Vene tsaaririigi koosseisu. Suuri muutusi see kaasa ei toonud .
Uued tuuled linnaelus hakkasid puhuma 1783. aastal, mil Viljandist sai kreisilinn – samal aastal taastati ka linnaõigused.
19. sajand tõi Viljandile arengu nii linna välisilmes kui ka majanduses. Hoogustus seltskondlik tegevus, mis oli seotud eelkõige rahvusliku liikumise perioodiga Eestis. Viljandi oli Tartu ja Peterburi kõrval üks liikumise keskusi. Viljandi tegelased olid seotud palvekirjade aktsiooniga; siin pandi alus mõttele luua Eesti Kirjameeste Selts. 1869. a. loodi Viljandis laulu- ja mänguselts Koit , mis paistis silma oma rahvusliku meelsusega. 1878. aasta märtsil hakkas C. R. Jakobson Viljandis Tartu tänaval välja andma ajalehte Sakala, millest sai lühikese aja jooksul loetavaim ajakirjandus -väljaanne eestlaste seas.
1897 .a. sai linn kitsarööpmelise raudtee. 1890. asutati tikuvabrik, 1912 linavabrik ja piimaühistu, hiljem on Viljandis ehitatud isegi puri- ja mootorlennukeid. Viljandi oli üks esimesi linnu Eestis, mis sai 1911. aastal veevärgi ja kanalisatsiooni – vana veetorn kui linna üks sümbolitest on kasutusel täna vaatetornina.
1930-ndail aastail hakati pöörama suurt tähelepanu linna heakorrale ja Viljandi kui suvituslinna arendamisele. Suure panuse linna arengusse andis legendaarne August Maramaa, kes oli esimese Eesti iseseisvusajal linnapea ametis ligi 16 aastat.
Nõukogude ajal paiknes Viljandis dessantvägede eriüksus. Tasub märkida, et nõukogude ajal oli Viljandi linn, kuhu ei püstitatud ühtki Lenini ega Stalini ausammast.

3. HUVIVÄÄRSUSED

3.1 Skulptuurid ja mälestusmärgid

• Legendaarse Viljandi linnapea August Maramaa ja tema koera ( Neff ) skulptuur

Raekoja kõrval Trepimäe alguses - autor skulptor Aili Vahtrapuu.
Pronksi valatud elusuuruses kuju väärtustab oma olekus August Maramaa (6. aprill 1881-26. detsember 1941) isikut ja tema linnapeaks oleku tegusat eluperioodi. Kuna linnaruum koosneb ka linna lahti mõtestavatest legendidest, siis raekojast väljanud linnapea ette sattunud koer annab võimaluse taaselustada muhedad seigad Viljandi linna ajaloost.

• Purskkaevuskulptuur " Pastoraal allikal"
  

C. R. Jakobsoni ja Lossi tänava nurgal asuvas Lastepargis - autor skulptor Edgar Viies.
Kuju viitab eesti rahva traditsioonilisele elu-olule ja harmoneerub sümbolina Viljandi kui kultuurilinnaga.

• Kindral Laidoneri ratsamonument
  

Jaani kiriku ja Viljandi mõisa vahelisel väikesel kõrgendikul - autor Terje Ojaver.
Kindral Johan Laidoneri monument , Viljandi lauluväljaku kõrval on püstitatud Viljandimaal Viiratsi vallas, Raba talus sündinud ja elanud kindral Johan Laidoneri auks. Kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoner jättis Eesti ajalukku jälje mitte ainult andeka sõjamehena, vaid ka rahuaegse poliitikuna nii kodumaal kui väljaspool seda.

• Carl Robert Jakobsoni ausammas
  

Tartu ja Lossi tänava vahelisel haljasalal - autor skulptor Mati Karmin.
Kuju püstitati 1998. aastal ärkamisaegse poliitiku ja Viljandimaa ajalehe “Sakala” asutaja 157. sünniaastapäevaks. Carl Robert Jakobson oli ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. 1881. aastal valiti ta Jakob Hurda asemel Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Carl Robert Jakobsoni poolt asutatud “Sakala” ajalehel oli aastail 1878-1882 900 kirjasaatjat ning üle 4500 tellija .

• Vabadussõjas langenute ühiskalmistu
  

Asub Viljandi Vana kalmistu piirides. Seal on viimase puhkepaiga leidnud 42 meest. Skulptor Roman Espenbergi kavandi alusel rekonstrueeritud kalmistu avati pidulikult 6. augustil 1933. aastal. Nõukogude võimud hävitasid selle 1945. aastal. Ühiskalmistu taastati 15. septembril 1991. aastal.

3.2 Kirikud

• Jaani kirik
  

Aastatel 1466-1472 maakividest ja tellistest ehitatud kolmelööviline kodakirik valmis kõigepealt frantsisklaste kloostri tarbeks. Võlve pole kirikus kunagi olnud, sest need oleksid kasinusest ja lihtsusest lugu pidavate munkadele olnud liigne priiskamine. Tõenäoliselt oli enne kloostri rajamist samas paigas ka väiksem kirik või kabel. Vana kiriku kooriosa vundamendi säilmeid võib näha Jaani kiriku altariruumi all. Frantsisklaste klooster püsis Viljandis sadakond aastat. Klooster hävis Liivi sõjas.
Poola-Rootsi vaheliste sõdade järel asusid poolakad küll kirikut korrastama, kuid ei jõudnud tööga eriti kaugele. Seejärel (1622) läks Viljandi Rootsi kuninga võimu alla ning hoone rekonstrueeriti linnakirikuks.
Edasiste aegade jooksul on kirik sõdade käigus korduvalt purustatud ja loodusjõudude läbi kannatanud. Praeguse ilme on Jaani kirik saanud endale 1815. aastal. Kirik on seotud Viljandi kultuuriloos ühe väga olulise sündmusega. Nimelt esines seal uue oreli pühitsemisel 1844 . aastal Martin Wilbergi koor Põltsamaalt. See oli ühtlasi esimene eestikeelne koorikontsert Viljandis.

• Pauluse kirik
  

XIX sajandi keskpaigaks oli Jaani kirik lootusetult kitsaks jäänud. Seda kasutasid nii Viljandi linna kui ka kihelkonna elanikud.
1857. aastal sai Jaani koguduse ülemõpetakaks Valentin von Holst. Tema alustas koos koguduse eestseisusega linna- ja maakoguduse lahutamist, mis sai teoks 1860. aastal.
Viljandi mõisnik parun von Ungern -Sternberg eraldas oma maast krundi kiriku ehitamiseks.
Otsustati, et maakogudus ehitab uue kiriku ja neile jääb kirikumõis; linnakogudusele jääb aga vana kirik ja nemad ehitavad uue pastoraadi.
Pauluse kirik rajati aastail 1863-1866. Kirik ehitati Viljandile iseloomulikust graniitkivist ja punasest tellisest. Esialgse projekti kavandas arhitekt Franz Block 1861. aastal. Kirik sai oma nurgakivi 1863. aastal. Hoone lõpliku projekti joonistas Valentin von Holsti poeg, hilisem kuulus arhitekt Matthias von Holst, kes hakkas juhendama ka ehitustöid.
Pauluse kirikut ehib 1866. aastast pärit K. C. Andrease altarimaal "Kristus ristil" ja kirikus mängib G. Knaufi orel, samuti aastast 1866. Orel on omasuguste seas Eesti suurim ja töökorras tänini. Pauluse kirikusse on üles seatud Viljandi maakoguduse kauaaegse õpetaja, poliitiku ja kirjamehe Jaan Lattiku (1878-1967) tubamuuseum.
Ehitamisjärgus on Viljandi Baptistikoguduse kirikuhoone August Maramaa puiestee ja Uue tänava nurgal.

3.3 Arhitektuurimälestised ja ajaloolised hooned

• Ordulinnuse varemed
  

See on Viljandi vanim arhitektuurimälestis.
Ordumeister Volquini korraldusel alustati Viljandis kivikindluse ehitamist 1224. aastal. Et elukutselistel sõjameestel oleks kõik eluks vajalik käepärast, saabusid kohale ka kaupmehed ja käsitöölised. Linnuse ümber tekkinud asulale antud linnaõiguseid mainitakse esimest korda 1283. aastal.
Kivikindluse ehitus kestis aga üle kahesaja aasta.
Linnus kujutas endast kolmekordse eelkaitsega kindlustussüsteemi. Kolmel järjestikusel künkal paiknenud kindlustuste keskne ehitus oli ordule tüüpiline konvendihoone . Viljandi konvendihoone oli Riia kõrval suurim kogu Vana-Liivimaal. Neljanda kaitsevööndi moodustasid linnuse põhjaküljele kerkima hakanud hansalinna kõrged müürid. Esimest korda ilmus Viljandi nimi hansadokumentidesse 1346. aastal.
Liivi sõja (1542-1583) ja sellele järgnenud Poola-Rootsi sõdade käigus elas loss üle mitu pommitamist ja piiramist.
1600. aastal vallutasid linna rootslased. 1602. aastal tulid linna piirama aga Poola väed ülemjuhataja Jan Zamoyski juhtimisel. Kartes järjekordset rünnakut, paigutasid rootslased purustatud müüri alla võimsa miini . Kui komandant Wildemann oma ohvitseridega miini üle vaatama läks, plahvatas see ootamatult ja paiskas kõik kohalolijad õhku. Ajapikku hakkasid kokkuhoidlikumad linnakodanikud varemetest väärtuslikku ehitumaterjalina laiali kandma.
Uus elu algas lossimägedes XIX sajandi viimasel veerandil, kui balti-saksa ringkondades hakati huvi tundma Liivimaa muinsusväärtuste vastu.
Viljandi maagümnaasiumi ajalooõpetaja Theodor Schiemanni algatusel ja Uue-Vändra mõisniku Friedrich von Ditmari rahalisel toetusel korraldati lossivaremetes 1878. aastal arheoloogilised kaevamised. Aja jooksul on lossivaremeid veelgi uuritud, aga ka korrastatud ning vabaõhuetenduste lavaks seatud. Need on muutunud populaarseks nii linnakodanike kui ka külaliste hulgas.

• Raekoda
  

Pärast Põhjasõda aastatel 1768- 1774 ehitas advokaat ja linna justiitsbürgermeister Nicolaus Otto Viljandisse ühe esimestest kivimajadest. 1783. aastal üüris omanik oma hoone välja renterei ja magistraadi istungite tarbeks. Ametiasutuste vajadused aga kasvasid. Linn ostis hoone 1820. aastal endale päriseks. Juurde ehitati katusekorruse ruumid, valmisid peasissekäigu kohal olnud väljaehitus ja kellatorn. Kui uskuda vana raetorni tuulelipu aastaarvu , siis leidis see kõik aset 1828. aastal.
Praeguse väljanägemise sai raekoda 1931 . aastal. Rekonstruktsiooniprojekti autorid olid arhitekt Johannes Fuks ja insener Erich Otting.
Vana raekoja lammutustööd algasid 28. märtsil, tornikell lõpetas töö 10. aprillil 1931. Vanast majast jäid uude raekotta alles vaid esimese korruse müürid. Lammutus - ja ehitustööd käisid paralleelselt. 17. oktoobril 1931. aastal Viljandis avatud raekoda oli esimene moodne raekoda Eestis

• Vana veetorn
  

Linnapea Otto von Engelhardti ametiajal jõudis Viljandi ühena esimestest Eesti linnadest oma veevärgi ja kanalisatsiooni sisseseadmiseni. 1911. aasta sügisel tõi 30 meetri kõrgune torn viljandilastele kraanivee.
Vana veetorni abiga jõudis vesi viljandlaste kodudesse kuni 1960. aastani. Veetorn on jäänud Viljandi linnasilueti lahutamatuks osaks.

• Ugala teater
  

Esimene eestikeelne teatrietendus Viljandis leidis aset 1872. aastal. Ette kanti Lydia Koidula "Säärane mulk". Tollane teatrikriitika pidas viljandlaste esitatut paremaks kui Tartus ette kantud "Säärast mulki", sest Viljandis mängisid naiste rolle juba naised, mitte mehed nagu Tartus. Järgnevatel aastatel harrastasid näitemängu peaaegu kõik Viljandi seltsid.
Teatriselts Ugala asutati 1920. aastal. Seltsi nime tuletas Friedrich Kuhlbars muinasmaakondade Ugandi ja Sakala nimest. Kutseliseks teatriks sai Ugala 1926. aastal. Enne Teist maailmasõda töötas teater mitmes paigas, jäädes 1924. aastal paigale Seasaare kõrtsi teisele korrusele. Pärast sõda oli Ugala koduks Koidu seltsimaja. Uus teatrimaja valmis Viljandis 1981. aastal. Tollal oli see Baltikumi uhkeim teatrimaja.
3.4 Muud vaatamisväärsused

• Trepimägi
  

On rajatud 19. sajandi lõpus ja 20 saj. alguses linna ja järve vahelise ühendustee parandamiseks. Trepp on viiejärguline ja sel on 158 astet. Trepimägi on rekonstrueeritud 1991 aastal. Trepimäe äärde jäävad kunagiste linna kaupmeeste ja rikkamate linnakodanike kaunid elamud

• Viljandi muuseum
  

Muuseumile pandi alus 1878. a. seoses Viljandi lossivaremetes alustatud arheoloogiliste kaevamistega. Alates 1942. a. asub linna ühes vanimas kivimajas - vanas apteegihoones, mis ehitati 18. sajandil. Sellest ajast on säilinud välisuks, mida ilustavad vaskne lukuplaat ja koputi. Muuseumis võib näha muinasaja, keskaja ja tänapäeva tutvustavaid eksponaate, nagu ordulossi makett , muistse sõdalase rekonstruktsioon, täismõõdus rehetoa makett. Välja pandud topised meie looma- ja linnuriigi esindajatest. Muuseumi raamatukogu lugemissaalis on võimalik tutvuda vanema kirjanduse ning kogudes olevate originaalesemete ja dokumentidega.
Avatud: K-P 10-17
Pilet: õpil 10.-, tk 20.-, pere 25.-, lastegrupp 100.-, tk grupp 200.-
E-mail: [email protected]
http://www.muuseum.viljandimaa.ee
Tel:43 33 316
Laidoneri plats 10, Viljandi

• Lossimäed
  

Lossipark

XIX sajandi alguses kasutas Viljandi mõis lossiparki karjamaana. 1863. aastal said aga linnakodanikud mõisalt lossimägede kasutamise õiguse. Lossipargi suuremad korrastustööd algasid 1893. aastal. Paigaldati istepingid, rajati teed ja istutati puid. Huvitaval kombel tegid suurema osa töödest ära arestandid, kes said nii oma pahategude eest määratud karistuse kestvust vähendada. Praeguse Filosoofia puiestee on istutanud maagümnaasiumi posid 1881. aastal.
Kaugemale lossimägedesse jääb kaks mäge, mida tänasel päeval nimetatakse Musumäeks ja Suusahüppemäeks.
Viljandi liivakivipaljand paikneb otse keset linna lossipargi lääneservas. See on keskdevoni aruküla lademe põimkihiline punakaspruun paljand, mille maksimaalne kõrgus ulatub kuue ja pikkus 18 meetrini.
Viljandi rippuva silla on valmistanud 1879. aastal Riias firma Felser&Co. Sild asus algselt Tarvastu vallikraavil, kus see kergendas Tarvastu mõisniku von Mensenkampfide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampf silla metallosad Viljandi linnale
9