Õigused (0)

Õigused
Õiguse all mõeldakse mingis riigis või ühiskonnas kõigi kohustuslikke käitumisreeglite, seaduste kogumit, milles kinnipidamist tagavad selleks kehtestatud mõjutusvahendid. Õigus jaguneb: avalik õigus ( riigiõigus , haldusõigus, kriminaalõigus , protsessiõigus, finantsõigus , rahvusvaheline õigus), eraõigused, mis omakorda jagunevad – tsiviilõigus (perekonnaõigus, pärimisõigus , asjaõigus, võlaõigus ), kaubandusõigus ( äriühinguõigus , konkurentsiõigus, pankrotiõigus , väärtpaberiõigus), tööõigus .
Tavaõigus ehk kombeõigus on kirjutamata õigus, õigusnormide kogum, mis pole kehtima pandud organiseeritud seadusandliku võimu poolt, vaid mis on tekkinud rahva enese õigustundest. Tava kehtimiseks on vaja, et teda korduvalt rakendataks teatavat liiki õigusküsimuse lahendamisel, et ta tarvitamine oleks kestev ja et ta oleks üldtuntud. Näiteks Hammurapi Seadustekogu 18-17. sajand eKr ning Moosese „Kümme käsku” 14-12. sajand eKr.
Rooma õigus on Vana- Rooma riigis kehtinud õigus, mis kirja pandult sai alguse seadustekoguga „Kaheteistkümne tahvli seadused” ja lõppes seadustekoguga „ Corpus iuris civilis.”
Inimõigused . Kodanikuõigused
Inimõigused on iga inimese põhiõigused. Need indiviidi sünnipärased õigused ei sõltu tema rassist , soost ega usutunnistusest. Inimõigused on leidnud rahvusvahelist tunnustust Inimõiguste Ülddeklaratsioonis, mille ÜRO kuulutas üldkehtivaks aastal 1948.
Kodaniku õigused on määratud Eesti Vabariigi põhiseaduses. Need on eeskätt õigused riigi kaitsele (ka välismaal viibides), isikupuutumatusele, eneseväljendusele ja poliitilised õigused. Kodanikustaatus annab peale õiguse riigi ja seaduse kaitsele ka õiguse riiki ise kaitsta, valida ja olla valitud ning moodustada erakondi.
Kodanikul on õigus:

• hääletada Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse valimistel ning rahvahääletusel, kui ta on saanud 18-aastaseks ega ole tunnistatud kohtu poolt teovõimetuks
  
• kuuluda erakondadesse
  
• kandideerida Riigikokku, kui ta on vähemalt 21-aastane
  
• kandideerida Vabariigi Presidendiks, kui ta on vähemalt 40-aastane sünnipärane kodanik.
  

Seadus
Seadus on üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreeglite kogum. Eestis teostatakse vastavalt põhiseaduse §3 järgi riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. Põhiseaduse §12 järgi on kõik seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse , poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Õigussüsteemid ja nende jagunemine
Õigussüsteem on õiguskordade kogum, millel on sarnane õigusfilosoofiline käsitlus riigist ja õigusest. Üldjuhul jagatakse maailma õiguskorrad kolmeks õigussüsteemiks: Mandri-Euroopa õigussüsteem (Rooma õigus – prantsuse õigussüsteem ja saksa õigussüsteem), Anglo-Ameerika õigussüsteem ja Idamaade õigussüsteemid (Hiina, India, islamiusulised).
Mandri-Euroopa õigussüsteemi iseloomustab: primaarne on seadus, range registrite süsteem. Anglo-Ameerika õigussüsteemi iseloomustab: primaarne on kohtupretsedent.
Kohus. Eesti kohtusüsteem
Kohus on riigi loodud organ, mis vaatab läbi ning lahendab vaidlusi. Kohus teostab kohtuvõimu.
Eesti kohtusüsteem koosneb neljast maakohtust, kahest halduskohtust, kahest ringkonnakohtust ja Riigikohtust. Maakohtud ja halduskohtud on esimese astme kohtud, ringkonnakohtud on apellatsioonkohtud ning Tartus asuv Riigikohus kassatsioonkohus ja ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Nelja maakohtu (Harju, Pärnu, Tartu ja Viru) kohtumajad asuvad igas maakonnakeskuses. Kahe halduskohtu (Tallinna ja Tartu) struktuuris on kokku neli kohtumaja: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Kaks ringkonnakohut asuvad Tallinnas ja Tartus.
Maa-, haldus ja ringkonnakohtud on justiitsministeeriumi haldusalas, ministrile annab haldamisel nõu Riigikohtu esimehe juhitav kohtute haldamise nõukoda. Kuna igapäevase halduse seisukohast on nõukoja roll suhteliselt väike ning esimese ja teise astme kohtud on justiitsministeeriumi valitsemisalas, siis asubki kohtuhaldusaparaat justiitsministeeriumi juures. Minister kinnitab kohtute eelarved , võttes arvesse kohtute haldamise nõukoja seisukoha kohtute eelarvete kujunemise ja muutmise kohta.
Riigikohus on esimese ja teise astme kohtutest eraldatud, tal on eraldiseisev eelarve ja struktuur. Lisaks on Riigikohtu pädevuses ka mõningad kogu kohtusüsteemi puudutavad ülesanded, sealhulgas kohtunike valik ja kohtunike koolituse korraldamine. Kohtunike koolitusnõukogu teenindab Riigikohus, mille tarbeks on Riigikohtus koolitusosakond. Riigikohtu üldkogu teeb Vabariigi Presidendile ettepaneku esimese ja teise astme kohtunike ametisse nimetamiseks (Riigikohtu kohtunikud nimetab ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul ja Riigikohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu presidendi ettepanekul).
Kohtumenetluse olemus ja selle liigid
Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Selleks tuleb esmalt välja selgitada, kas tegu on tsiviilvaidlusega, väärteo - või kriminaalasjaga või haldusvaidlusega.
Kohtumenetluse liigid: lihtmenetlus ( lühimenetlus , kokkuleppemenetlus , käskmenetlus), kohtueelne menetlus. Lühimenetlus on kohtumenetluse variant, mis võimaldab menetluse läbiviimist üksnes kriminaaltoimiku põhjal, tunnistajaid ja eksperte välja kutsumata. Lühimenetluses on nõutav kahtlustatava/süüdistatava nõusolek asja kiiremaks menetlemiseks. Kokkuleppemenetlus on menetluse liik, mille käigus nõustuvad süüdistatav ja tema kaitsja süüdistuse sisu ja kuriteo kvalifikatsiooni, kuriteoga tekitatud kahju laadi ja suurusega ning jõuavad kokkuleppele prokuröri poolt kohtus nõutava karistuse liigis ja määras. Käskmenetluse kohaldamise eelduseks on tõendamiseseme asjaolude selgus. See on mõeldud, menetlemaks kiiresti kergemaid kuritegusid , mille eest prokurör peab õiglaseks rahalist karistust. Kohtueelne menetlus on kohtumenetluse ettevalmistus. Kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüdistavad asjaolud . Kohtueelse menetluse eesmärk on koguda tõendusteavet ja luua kohtumenetluseks vajalikud tingimused.
Tsiviilasi . Haldusasi. Kriminaalasi
Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi . Tsiviilvaidluste ring on suur ning sinna alla kuuluvad erinevatest lepingutest ja võlasuhetest tulenevad vaidlused, perekonna- ja pärimisasjad, asjaõigust puudutavad vaidlused, äri- ja mittetulundusühingute tegevuse ja juhtimise küsimused, pankrotiasjad ning tööõiguse küsimused. Tsiviilasjade menetlemist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik . Tsiviilkohtumenetluses on menetlusosalisteks pooled ja kolmas isik. Poolteks on hageja ja kostja . Hageja on hagiavalduse esitaja ning kostja on hageja poolt oma hagiavalduses näidatud isik, kelle vastu tema haginõue on suunatud. Kolmas isik on isik, kelle õigusi või kohustusi kohtulahend võib puudutada. Tsiviilasjade lahendamisega tegeleb maakohus.
Haldusasjade lahendamisega tegeleb halduskohus . Kui inimene leiab, et avalik-õiguslik isik (nt riik või omavalitsus ) on mõne haldusakti või toiminguga rikkunud tema õigusi või piiranud tema vabadusi, võib ta oma õiguste kaitseks pöörduda halduskohtu poole. Halduskohtus on menetlusosalisteks: pooled (kaebaja ja vastutaja), kolmas isik ja kaasatud haldusorgan. Halduskohus lahendab vaidlusi, mille üks pool on riik või omavalitsus (või ametnik ), kes on oma avalik-õiguslikke ülesandeid täites rikkunud inimese (või juriidilise isiku) õigusi. Omandireformi ja maareformiga seotud vaidlused, avalik teenistus , maksuhaldus, kodakondsus - ja migratsiooniküsimused, samuti riigihanked, riigivara, ehitus ja planeerimine , riigivastutus. Menetlust halduskohtus reguleerib halduskohtumenetluse seadustik. Haldusakt, mille peale võib halduskohtusse kaevata, on asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri , otsus, ettekirjutus või muu akt, mis on antud avalik- õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Haldusaktiks on ka haldusleping (avalik-õiguslikke suhteid reguleeriv leping). Seaduste ja määruste peale halduskohtusse kaevata ei saa, sest need ei reguleeri üksikjuhtumeid. Halduskohtusse ei saa kaevata ka kohtuotsuste peale – sel juhul tuleb pöörduda kõrgema astme kohtu (ringkonnakohtu või riigikohtu) poole.
Kriminaalasi on riiklik süüdistus . Osapoolteks on riiklik süüdistaja (prokurör) ja süüdistatav, kelle esindajaks on advokaat . Kohtuistungil peab prokurör avakõne isiku süüdistuse kohta. Süüdistatavalt küsitakse, kas ta tunnistab end süüdi või mitte ning kuulatakse ära kaitsja arvamus süüdistuse põhjendatuse kohta. Algab kohtulik uurimine, kus uuritakse kirjalikke tõendeid,  kuulatakse tunnistajaid, eksperte, kannatanuid ja süüdistatavat.
Kui kohtulik uurimine on lõppenud, algavad kohtuvaidlused. Kohtuvaidlustes esitab prokurör kõne süüdistatava tegudest ja sellest, kui suurt karistust prokurör nõuab. Kannatanu, tsiviilkostja ja kaitsja esitavad oma seisukohad. Enne kui kohus läheb otsust tegema, saab viimast korda sõna süüdistatav.
Kriminaalasjade menetlemist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik.
Võistlevuse printsiip. Uurimisprintsiip. Süütuse presumptsioon
Võistlevuse printsiibi kohaselt on erinevatel isikutel kohtumenetluses erinevad rollid ning seda ka tõendite esitamise ning hindamise raames. Kohtul, võistlevuse printsiibi kohaselt, ei ole kohustust ega õigustki ise tõendeid koguda. Antud printsiip on kantud ideest, et ainult selliselt on võimalik tagada kohtute sõltumatus . Võistlevuse printsiip on Eestis leidnud laialdast rakendamist kriminaalmenetluses.
Uurimisprintsiibi põhimõte on haldusmenetluses üks kesksemaid põhimõtteid. Selle kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas tähtsust omavad asjaolud – nii menetlusosalise jaoks soodsad kui ka teda koormavad asjaolud, samuti avalikku huvi puudutavad asjaolud – ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel . Avalik võim on kohustatud tegutsema ka olukorras, kus asjas tähtsust omavad asjaolud ei ole täpselt teada. Ebasoovitavate sündmuste ärahoidmisele suunatud menetlustes tehtud otsused on olemuselt tõenäosusotsused. Sellistes menetlustes ei olegi võimalik eeldada tähtsust omavate asjaolude täielikku väljaselgitamist ja tõsikindlat tõendamist, sest tegemist on tulevikus võib-olla aset leidvate sündmustega, mille toimumist on võimalik üksnes prognoosida. Ka määratlemata õigusmõistete sisustamisel ja tõendite usaldusväärsuse hindamisel on haldusorganil ulatuslik hindamisruum. Nii võib uurimispõhimõtte rakendamine olla eri valdkondade haldusmenetlustes märkimisväärselt erinev, sõltudes valdkonna olemusest, eesmärkidest ja õiguslikust regulatsioonist.
Süütuse presumptsioon on kriminaalmenetluse põhimõte, mille järgi kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Süütuse presumptsioon sisaldub põhiseaduse §-s 22 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes. Süütuse presumptsioon on piiratud kriminaalmenetlusega, sest üksnes kriminaalmenetlus võib viia selliste avaliku hukkamõistu rangemate vormideni nagu vabadusekaotus.
Eesti õigussüsteemi ajalooline kujunemine
Muinas-Eesti, Vana- Liivimaa , Rootsi ja Vene aja ja omariikluse õigusparadigmad. Eesti oma päritolu õiguse hõredad andmed (Uluots, Johansen, Arens). Vana- Liivimaa Maariik, seisused (riigivürstid, mõisnikud, linnad), Maapäev . Reformatsioon, sekularisatsioon , Liivi sõda ja selle tagajärjed. Mõisnike korporatsioonide autonoomia , õiguslik partikularism, läänistamine ja reduktsioon, talurahva õigus. Rootsi ja Vene õiguse mõjud XIX sajandini; Balti erikord, Bunge ja Balti Eraseadus, Vene kohtureform, omavalitsusreform ja seaduste mõju Eesti alal, Tartu ülikooli tähtsus. Vene esimene revolutsioon , Eesti autonoomia ideed, iseseisvumine ja riigi ülesehitamine. Eesti Vabariigi põhiseadused. Tsiviilõiguse reform , karistusõiguse reform. Okupatsioonid ja nõukogude periood. Taasiseseisvumine ja järgnev areng.
Rahvaste enesemääramisõigus ja selle rakendamise näiteid ajaloost. Eesti riigi teke rahvaste enesemääramise õiguse alusel
Enesemääramisõigus on rahvuslikku teadvust omava grupi õigus rajada riik ja vabalt valida selle valitsemisvorm . Rahvaste enesemääramisest räägiti algselt kui poliitilisest doktriinist. I maailmasõjas tunnustasid liitlased enesemääramist kui eesmärki, mis aitab kaasa rahu saavutamisele. Oma neljateistkümnes teesis loetles Woodrow Wilson enesemääramisõigust kui olulist eesmärki sõjajärgse maailma jaoks.
Peale II maailmasõda sai enesemääramisõigusest üks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peamiseid eesmärke. ÜRO põhikiri käsitleb enesemääratlemist kahes tähenduses. Esiteks on riikidel enesemääramisõigus kui õigus vabalt valida oma poliitiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline kord. Teiseks on rahvastel õigus luua oma riik või mingil muul kombel määratleda oma suhe juba olemasoleva riigiga.
Rahvaste enesemääramisõiguse põhimõttest lähtuti üldiselt ka Pariisi rahukonverentsil, kus sõlmiti rahulepingud Esimese maailmasõja kaotanud riikidega. Nende rahulepingute tulemusena ja just enesemääramisõigusele toetudes lagunesid rahvusriikideks sõja kaotanud Austria-Ungari ja Ottomani impeeriumid .
Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel. Üldises rahvusvahelises õiguses kinnistati rahvaste enesemääramise põhimõte deklaratiivselt nn Atlandi Hartaga 1941. aastal, kuid lõplikult alles 1945. aastal ÜRO põhikirjaga. Eesti rahvale tagas selle õiguse ennetavalt 1920. aasta 2. veebruari rahuleping Nõukogude Venemaaga. Tartu rahulepingus on rahvaste enesemääramise õigus, kirja pandud lepingulisel tasemel. See annab Tartu rahule maailma-ajaloolise tähenduse.
Õigusliku järjepidevuse printsiip. Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse printsiibi alusel
Õigusliku järjepidevuse põhimõte on mõiste, mis selgitab aegruumis toimunud järjepidevust kultuurilistes, keelelistes või etnilistes tunnustes. Põhimõte on siduda erinevatel aegadel toimunud sündmused ja tegevused ühte põhilisse konteksti. Eestis on õigusliku järjepidevuse põhimõtet peamiselt kasutatud riigiõiguse kontekstis. Õigusliku järjepidevuse põhimõtet on võimalik kasutada ka näiteks erineva seadusandluse loomisel, võttes uute seaduste aluseks varem loodud seaduseid. Näiteks Eestis võeti 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu põhiseadus , mis põhines 1938 aastal vastu võetud põhiseadusel.
Eesti Vabariik taastati 1991. a õigusliku järjepidevuse printsiibil. Eesti on seesama riik, mis loodi 24. veebruaril 1918 ning mille okupeeris 1940. a NSV Liit. Eesti riikluse osad ei ole ajavahemikul 1940–1991 siin tegutsenud okupeeriva võimu organid – Eesti NSV ja Eestimaa kindralkomissariaat. 1940.aastal ei tunnustanud Eesti okupeerimist Ameerika Ühendriigid . Mittetunnustamist deklareeris USA aseriigisekretäri Sumner Wellesi 23. juuli 1940. a avaldus. Mittetunnustamispoliitikaga ühines pärast Teist maailmasõda enamik lääneriike. 1991. a tunnustasid lääneriigid Eesti iseseisvuse taastamist diplomaatiliste suhete taastamisega.
1940–1991 kandsid õiguslikku järjepidevust Eesti välisesindused USAs, Ühendkuningriigis ja teistes riikides. Tegutses Eesti pagulasvalitsus, mida juhtisid peaministrid Vabariigi Presidendi ülesannetes. Välisesinduste välja antud Eesti Vabariigi passe tunnustati reisidokumendina rahvusvaheliselt.
Eesti Vabariik taastati kodanikkonna järjepidevuse alusel. Kodanikeks loeti isikud, kes olid Eesti kodanikud 16. juunil 1940, ja nende järeltulijad . Teised Eestis elavad isikud pidid kodakondsust taotlema naturalisatsiooni korras.
Õigusriik
Õigusriik on riik, kus inimese üle ei valitse mitte teised inimesed, vaid seadused. Õigusriigi formaalseteks tunnusteks loetakse võimude eristamist ja nende lahusust, formaalse seaduse mõistet, seadustest kinnipidamist ja täidesaatva võimu seaduslikkust; õiguslikku kaitset sõltumatute kohtute poolt, põhiõiguste ja vabaduste garanteerimist. Idee on selles, et kui ühele inimesele anda võim teise üle, kipub ta seda pahatihti kuritarvitama, seadus aga oleks erapooletu ja ei teeks kellelegi liiga. Ideaalne õigusriik oleks seega selline riik, kus seaduste roll ning võim on maksimaalne ja üksikisikute oma minimaalne.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10 viitab selgesõnaliselt õigusriigile.