Moodne kunst (0)

Moodne kunst
Enamus kunstiajaloolasi alustab moodsat kunsti 20nda sajandi ja fovismiga. Moodsat kunsti iseloomustas kunstivoolude ülikiire vaheldumine , nad on sageli tihedalt seotud ja eksisteerivad ka paralleelselt. Kuni II maailmasõjani oli Pariis vaieldamatuks maailma kultuurikeskuseks, Pariisis elasid lühemat või pikemat aega eri maade kunstnikud . Kunstis räägitakse Pariisi koolkonnast. Pärast II ms sai kunstielu keskuseks New York , USA. II ms järgset kunsti, eriti alates 60ndatest, on peaaegu võimatu stiilideks lahterdada, pigem liikumisteks ja laiemateks nähtusteks.
Fovism (1905-1907)
Tekkekoht Pariis, tekkeajaks loetakse 1905 sügissalongi näitust, kus tuli välja rühm kunstnikke oma töödega, kus värvid olid erakordselt puhtad, aga joonistus tinglik. Voolule andis nime kunstikriitik Vauxcelles, kes nende töid nähes võrdles seda varasema kunstiga ning leidis, et need on nagu Donatello metsloomade keskel. Kõige kuulsam nimi on Matisse , seda on nimetatud ka ühe mehe kunstivooluks. Tuntud nimed on ka Rouault, Flandrin, Manguin, Dufy ja terve rida teisi. Foove ei huvitanud impressionistide muljete jäädvustamine ega ka sümbolistide tagamõtted, pidasid oluliseks väljendada meeleolu. Nende värvid ei pidanud olema täpsed, vastama tegelikkusele, aga olid reeglina puhtad. Neid ei huvitanud valgus ega varjud , sageli ei kasutanud nad ka perspektiivi. Ise pidasid oma kunsti äärmiselt rahustavaks. Matisse on öelnud, et temale on tähtis väljendus, mis ei teki mitte inimeste nägudel peegelduvast kirest, modelli või esemete asendist, vaid neid ümbritsevad tühjad alad, suhted- need kõik on osalised väljenduses. Matisse on maalinud erinevaid tantsijaid, terve rida natüürmordilaadseid vaikelusid, nt „ Vaas aknal“. Fovism oli äärmiselt ekspressiivne kunst .
Ekspressionism
Seda saab käsitleda kitsamas ja laiemas tähenduses. Laiemas tähenduses on ekspressionistlik eri aegadel tehtud äärmiselt mõjuv kunst. Kitsamas tähenduses konkreetne kunstivool , mis oli erinevate etappidena (I etapp enne I ms, II etapp I ms järgne kunst, hiljem eri vooludel antud nimetusi juurde, nt ekspressiivne abstraktsionism )
Ekspressionism I ms eel: tegemist oli peamiselt sakslastega. Dresdeni kunstirühmitus oli „Die Brücke“, seal tegutsesid kunstnikud Heckel, Schmidt-Rottluff, Kirchner, mõnda aega ka Nolde. Teatud aja nad elasid nad koos kommuunina. Ekspressionistid nägid kõike dramaatilises valguses, elasid kaasa ühiskonnaelu erinevatele aspektidele. Oma suhtumist väljendasid nad inimeste ja esemete deformeerimisega, kasutasid tooreid ning poriseid värve. Inimeste ilmed olid sageli jõhkrad ning neid ei huvitanud ilu ja harmoonia .
Kubism
Kubismi kõrgperiood oli alates 1907-1912, aga erinevates maades esines seda ka tunduvalt hilisemal ajal. Paralleelselt fovismiga hakkas tekkima kubism, millest räägitakse alates 1907st aastast. Lähtekohaks loetakse Cezanne 'i, eelkõige tema „Suplejaid“, ta püüdis nähtavais esemeis näha nende põhivorme ja struktuure, talle avaldas mõju ka neegerplastika. Picasso ja Braque on kubismi isad. Kubistide taotluseks oli nähtava reaalsuse lagundamine osadeks, nt kujutada ühte eset korraga mitmest küljest. Looduslikel vormidel polnud mingit tähtsust, neid püüti lähendada geomeetrilistele vormidele . Konstrueeriv deformatsioon oli oluline. Alusepanijaks oli Picasso, kes oli rahvuselt katalaan ning joonistusõpetaja poeg. Ta tutvus Barcelonas juugendliku ja sümbolistliku kunstiga. 20. saj algul asus Pariisi, elas tõelist ööelu. Loomingu varane periood oli sinine- tunda on süngust, vägivaldsust, pole ühist kubismiga, nt „Poiss ja vana juut “. 1904 -1906 oli roosa periood, piltide keskseks tegelaseks oli artist, loov isik. Vaatamata roosale värvitoonile valitseb töödes melanhoolne meeleolu. 1907 tuli välja oma esimese kubistliku tööga „ Avignoni neiud “, mida eksponeeriti esimest korda avalikult 1937, kuid selle pildiga olid tuttavad väga paljud kunstnikud. Pärast seda hakkaski Picasso maalima kubistlikus stiilis. Tuntud kunstnik oli ka Braque, kes tutvus Picassoga Apollinaire'i kaudu ning oli algul ühinenud foovidega. „Avignoni neiud“ olevat tekitanud temas šoki, pärast seda hakkas maalima Picasso ideoloogilisel alusel- objekti vorm puhastati kõigest juhuslikust, alles jäeti geomeetriline vorm. Alates 1908ndast aastast algas periood, mida nimetati analüütiliseks kubismiks: säilitati looduslik motiiv , aga ainering oli piiratud- majad, puud, muusikariistad (kindla geomeetrilise vormiga ), pilt muutus omaette nähtuseks, kus looduslikud vormid polnud enam ära tuntavad. Ühte ja sama objekti kasutati üheaegselt- simultanism. 1911 võttis Braque kasutusele uue meetodi- kollaaž- erinevate materjalide kasutamine pildi tegemisel. Veel eristatakse sünteetilist kubismi, mille esindaja oli Gris – enne kombineeriti pildile vormid ja värvid, alles siis leiti pildile mingi motiiv. Orfism oli uut laadi kubism, esindaja oli Delaunay , kasutati erksaid ja heledaid toone. Kubistidele hakkas mõju avaldama ka paralleelselt tekkinud futurism , kohati 2 voolu lähenesid teineteisele. Orfistlik kunstnik Lèger kujutas peamiselt silindreid, torne ja teda on eraldi hakatud kutsuma tubistiks. Kubism leidis toetust ka skulptorite hulgas, nt rumeenlane Brancusi
Futurism 1909st alates
Futurism esines kirjanduses, ei tekkinud Prantsusmaal, vaid Itaalias ning kõrgaeg oli 1909- 1914, programm tekkis enne kui kunst. 1909 andis ajalehes „Le Figaro “ välja futuristide manifesti poeet ja kirjamees Marinetti, tundeküllaselt toodi välja põhiseisukohad: tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ja nõuavad täiesti uut tüüpi kunsti, kõik senine on oma aja ära elanud, vana kunst surnud, muuseumid on surnuaiad, neid ei huvitanud inimene ja inimese hing, oluline oli tehnika areng, tehnika on loonud uue kõrgemat tüüpi ilu, maalikunst pidid vanadest , traditsioonilistest motiividest loobuma ning pildil üritasid kujutada motiivi arengut ajas, kasutati erksaid, kiiskavaid värvikombinatsioone, mis pidid mõjuma jõulisemalt ning futuristid ülistasid sõda kui ühiskonna sanitari. Kuulsamad futuristid olid Boccioni, Carra , Balla ja Severini . Üks võimalus liikumist kujutada oli kujutada sama objekti mitmel järjestikusel tasemel, teine võimalus toetuda rohkem kubismi kogemustele: lammutada mingi objekt osadeks ning mitte panna kokku tasakaalukalt, vaid suvaliselt, seda nimetatakse kubofuturismiks. Osad pildid olid äärmiselt abstraktsed, seda püüti vähendada piltidele äärmiselt vingete nimede andmisega.
Abstraktsionism
Mitte midagi pole võimalik ära tunda ümbritsevast reaalsusest. Abstraktsionismi rajajaks peetakse Vassily Kandinsky 't, kes sündis Venemaal ning oli rahvuselt juut. Ta järeldas, et motiiv on piltidel segav asjaolu ning väärtusetu ballast. Ta võrdles puhast kunsti muusikaga, tema ümber koondus Münchenis kunstnike rühmitus „Der Blaue Reiter“ (sinine ratsanik), tuntumad esindajad olid Klee, Macke ja Marc, nad panid aluse abstraktsionismi ekspressiivsele suunale. Eesmärk oli luua loodusest sõltumatu objekt, mis vastaks nende tunnetele. Prantsusmaal kujunes kubismist teist tüüpi abstraktsionism, konstruktiivne või geomeetriline, esindajad Kupka, Leger ja Delaunay, nad kasutasid spektri värve ja kindla vormiga kujundeid. Nende hulka loetakse ka hollandlane Mondrian, kes andis välja kunstiajakirja „De Stijl“ - osad kutsuvad tema kunsti abstraktsionismi eristiiliks de stijliks, ta kujutas pilti ainult vertikaalsete või horisontaalsete joontega, ristkülikud kas valged või värvis puhaste värvidga.
Uusplastitsism- Seda suunda nimetatakse abstraktsionismis ka konstruktivismiks
Purism - Üritati kunsti veel puhastada subjektiivsusest, range kord ja matemaatiline seaduspärasus, maailmakuulsuse saavutas Le Corbusier arhitektina, oli funktsionalismi rajaja, seadis esiplaanile funktsionaalsuse. Elamud, mööbel, sisekujundus- vorm pidi tulema otstarbest, funktsioonist.
Abstraktsionismi tipuks loetakse Malevitši loomingut, ta oli Valgevene juut ning 1915 tuli välja oma revolutsioonilise tööga „Must ruut“, see oli süsimust ruut valgel pinnal. Ta nimetas oma kunsti suprematismiks (supremus on ld.k. kõrgeim) Leidis, et on viinud Cezanne'st alanud kunsti täiuseni, tema kunstiga pidi lõpp olema kogu senisel maalikunstil, see pidi võimaldama tajuda eimiskit, esemetust ning universaalset ruumi. Suprematistlik maal pidi vastama üldistele mõistetele, mitte igapäevastele kogemustele.
Dadaism
I ms ajal tekkinud kunst, osad käsitlevad seda omaette kunstivooluna, tekkis sulaselgelt protestist ning kujunes sõltumatult kahes keskuses - Ameerikas New York ning Euroopas Zürich. Zürich Šveitsis kujunes tõeliseks kultuuripaabeliks, kus kohtusid eri rahvuste kultuuriinimesed, kogunemiskohaks sai Voltaire 'i kabaree, kus vastastikku loeti ette teoseid ja eksponeeriti pilte. Dada on laste keeli kiikhobune. Dada oli ka šokikunst, tulid välja oma programmiga: nende verivaenlane oli korralik kodanik ja sõda oli nende arust eriline räigus. Tuntumad esindajad olid Max Ernst, Kurt Schmitters, Hans Arp, Duchamp ning Picabia . Duchampi kuulsamad tööd: „Trepist alla tulev akt“, „L.H.O.O.Q.“- vuntsidega Mona Lisa. Duchamp tuli kunstis välja uue tehnikaga : ready-made, nt „ Purskkaevud “. Kui sõda lõppes, pöördusid kunstnikud oma kodukohtadesse tagasi ning tekkis uus vool- sürrealism
Sürrealism
I ms järel tekkinud kunstivool, tekkebaasiks loetakse I ms järgset šokki. Sürrealismi poleks ilma psühhoanalüüsita ( Freud ja Jung ) – lapsepõlv on kõiges süüdi, alateadvus, seksuaalsus , unenäod jne. Sõja järel levisid igasugused irratsionaalsed õpetused, ülipopulaarne oli tolleaegne moefilosoof Bergson, kelle loomes oli eriline koht kunstil, milles nägi ta kõikehõlmavat tunnetusvahendit, mis tema käsutuses olevate vahenditega väljendas subjektiivseid seisundeid. Sürrealismi ideoloogiks oli Andre Breton- kirjanik, kes tuli 1924 välja oma sürrealismi manifestiga. Nime sürrealism kasutas esimest korda Apollinaire oma 1917ndal aastal etendunud näidendi „Teiresiase rinnad“ kohta. Sürrealiste ühendas temaatika, maalimisviisid olid väga erinevad, sageli kujutati esemete üksikuid osi realistlikult. Osad eristavad ka nn veristlikku sürrealismi, mis oli äärmiselt realistlik sürrealism, esindaja Chirico, keda on kutsutud ka metafüüsilise maalikunsti esindajaks , ta oli Itaalia kunstnik, kes I ms ajal viljeles metafüüsilist maali- püüd kujutada midagi, mis ulatud üle inimese igapäevasest füüsilisest kogemusest, kujutas linnavaateid või siseruume, nt „Evangeelne natüürmort“ ja „Tänavamaelanhoolia ja müsteerium“. Tuntud sürrealist oli ka Salvador Dali, kel oli teatraalne ja skandaalne looming ning samasugune eraelu. Tema teoste tuumik koosneb sümbolitest- pannkoogilaadsed kellad , kõrv, ninasarvik, rohutirtsud . Tuntud oli ka Magritte , kes oli irooniline , nt „Ravitseja“ ja „Sööst läbi aja“. Max Ernst, „Kuningas Ubu“, Miró- katalaani kunstnik, omalaadne dekoratiivstiil erinevatest kujudest. Masson- kasutas kunstis spontaansuse abi. Tanguy - lähtus spontaansusest, sage element loomingus oli viburlased, rannakivisid meenutavad kujundid , mis olid pärit alateadvusest .
Eesti kunst
3 Eesti kunsti lähtemeistrit olid Weizenberg, Adamson ja Köler. Kuni 19 saj lõpuni räägitakse Eesti ala kunstist, jagunes baltisakslaste kunstiks ja eesti talurahva kultuuriks (19 saj keskpaigas ilmus eesti rahvusest kultuuritegijad, alles sajandivahetusest hakkas välja kujunema eesti kõrgkultuur). Eesti rahvusliku kunsti teerajajaks loetakse kolme kunstnikku, kes olid Eesti päritolu ja Eesti juurtega, nad olid rohkem akadeemilise ja ametliku suuna esindajad. Köler siirdus kunstiharidust omandama Peterburi Kunstiakadeemiasse, esialgu oli Brüllovi stiilis maalija . Tema töödes ilmnes ka realistlik joon, ta elas pikemat aega Peterburis ning elas kaasa rahvuslikule ärkamisajale, olles palvekirjade vahendajaks ning organiseeris eestlaste ümberasumist Krimmi. Tema loomingus peetakse väga oluliseks portreed, nt isa ja ema portreed on väga tuntud. Veel Kreutzwaldi portree ning doktor Filipp Karelli portree, „Tatarlanna Šatka mõisa aias“. Weizenberg alustas Berliinis, õppis edasi Peterburis ning tema enda mõisnik toetas teda majanduslikult. Peterburis võitis ta stipendiumi, mida kasutas Euroopas enda täiendamiseks, tol ajal valitses kultuuris klassitsistlik suund eklektiliste tunnustega. Ta on loonud teoseid Eesti folkloori ainetel, nt „Ema portree“, „Linda“, „ Eeva “, „Hämarik“. Amandus Adamson oli uusbaroki esindaja, lõpetanud Pariisi Kunstide Akadeemia. Oluline koht skulptuuride juures oli ilul , nt „Russalka“ ja „Kalevipoeg“. Ta läks hästi peale ametlikes ringkondades. Kui Eestist sai vabariik, tuli ta tagasi Paldiskisse. Iga kihelkond pidas vajalikuks oma küla langenutele mälestusmärk püstitada ning Adamson on neist väga paljud teinud. „Kalevipoeg ja Sarvik“, „Äreval ootel“, „Laeva viimne ohe“, „Noorus kaob“, „Nälg“
Sajandivahetuse Eesti kunst kuni EV-ni
20nda sajandi algul toimus Eesti rahvuskultuuri tormiline areng, oli tekkinud eesti rahvusest kodanlus - töösturid, kaupmehed , tekkis ka eestlastest kunstitarbijaskond. 1906 Tartus toimunud põllumajandusnäitusel tulid kunstnikud oma töödega välja ning 1909st aastast hakati korraldama perioodilisi eesti kunsti ülevaatenäitusi. Ants Laikmaa õppis kunsti Saksamaal, süstemaatilist kunstiharidust ei saanud. Ta oli sündinud paljulapselisesse peresse ning sajandivahetusel algas tema kunstnikutee Eestis. 1903 asutas Tallinnasse oma ateljeekooli, looming oli tal kaudselt seotud juugendiga , enamasti lõi päris oma stiili. „Väike Alma “, maalis ka endast autoportreesid ning Marie Underi portree. Kristjan Raud alustas õpinguid Peterburis, omandas realistliku laadi ning õppis edasi Saksamaal, kus oli juugendi kõrgaeg. Tuli tagasi Eestisse ning 1904 asutas Tartusse oma ateljeekooli. Tema loomingus võib leida rahvusromantismi jooni, kõige kuulsamad on Kalevipoja illustratsioonid , sagedased olid rahvuslikud teemad. „Puhkus rännakul“ ja „Ohver“. Paul Raud maalis rohkem realistlikus laadis, autoportree, „Lüps“, maastikud. Kunstnikke mõjutas palju 1905 a revolutsioon , Noor- Eesti rühmitusega olid tihedalt seotud näiteks Konrad Mägi, kes õppis mõnda aega Peterburis, aga 1905 a revolutsiooni ajal suundus Pariisi. Kui kodumaale tagasi jõudis, siis tegutses vabakunstnikuna, tõenäoliselt oli skisofreenik , vahelduva eduga viibis vaimuhaiglas. Tema töödes leidub rahvusromantismi jooni, „Norra maastik “, „Lilleline väli majakesega“, „Vilsandi motiiv“, „Teel Viljandist Tartusse“. Nikolai Triik tegi peamiselt portreid ja maastikke, oli kuulus ka graafikuna, „Soome maastik“, „Proua Menningu portree“, „Lennuk“, „Ants Laikmaa portree“. Jaan Koort saavutas tuntuse skulptorina, alustas kunstnikuteed maalijana , skulptorina võttis endale eeskujuks tolleaegse Prantsuse moodsa maali, „Hirv“. Paul Burman tegi impressionistlikke pilte, tal oli ka ekspressiivne, jõuline alatoon . Oskar Kallis, teda on peetud üheks andekamaks Eesti kunstnikuks , kelle anne ei jõudnud välja areneda, kuna ta põdes tiisikust ning suri noorelt. Juugendlik, rahvusromantiline stiil ning pildid Eesti mütoloogia ainetel, kuulsaimad Kalevipoja- teemalised . Sel ajal alustas oma loominguga ka Karl Jansen , rahvusromantilised teemad. Arhitektuuris tegid Eestis sel ajal ilma rohkem soomlased, nt Lindgren ja Lönn projekteerisid Estonia teatri juugendlikus stiilis. Tartusse tegi Saarinen Pauluse kiriku. Ehtne rahvusromantiline hoone Tartus on eestlase tehtud, EÜS-i maja, mille insener oli Georg Hellat.
Eesti kunst Vabariigi ajal
Vabadussõja ajal loodi Tartusse kunstiühing Pallas, mille raames 1919 avati Kõrgem Kunstikool Pallas, ühingusse ei kuulunud vaid kunstnikud, ka kirjanikud olid sellega seotud, kunstnikest näiteks Triik, Tassa, Starkopf, Mägi jne. Kõrgem Kunstikool hakkas andma kõrghariduse diplomit. Pallase põhihoone asus Teenindusmaja regioonis, Riia mäe all. Vähesel määral õpetati ka kunstiajalugu. Pallas kujundas kogu kunstielu EV ajal ja ta likvideeriti, kui tuli NL võim. Pallase vaim ja stiil olid alles veel 60ndatel ja 70ndatel . Tallinnasse asutati Riiklik Kunsttööstuskool, mis tegeles peamiselt tarbekunsti-alase hariduse andmisega, selle baasil loodi NL ajal Tallinna Kunstiinstituut, mis võttis üle ka Pallase funktsiooni. 20ndate esimesel poolel olid peamised kunstitegijad varem alustanud kunstnikud, 20ndate teisest poolest ilmub Pallaslaste esimene põlvkond. 20ndatel levisid Eestis igasugused -ismid, seda perioodi peetakse avangardseks. Kõik moodsa kunsti voolud jõudsid pea korraga Eestisse, ekspressionismi mõju oli väga tugev, eriti saksa oma. Eestis avaldus see veidi tagasihoidlikumal kujul. Parim näide on Wiiralt , tema graafilised tööd. Tema loomingu kõrgaeg oli 30ndatel, Eestis viibis episoodiliselt, peamiselt elas Pariisis. Teda mõjutas tugevalt ekspressionism ning teda peetakse ületamatuks tehnika valdamiselt. Tuntumad graafilised lehed „Põrgu“, „Jutlustaja“, „Kabaree“, on teinud ka illustratsioone usuõpetuse lugemikule. Tema looming mõjutas tugevalt teiste graafikute loomingut, nt Mugasto, Laigo , Otto Krusten (karikaturist). EV ajal tervikuna oli graafika väga populaarne 2 ms vahelisel perioodil. Karikaturistid tegid endale eraldi nime. Tartus tekkis Eesti Kunstnikkude Rühm, kes jätkas tegevust Tallinnas ning kelle liikmetes on nähtud konstruktivistlikku suunda, nt Ole, Olvi, Vahtra, Veeber, Krims, Laarmann ja Akberg. 30ndatel aastatel sai Euroopas tervikuna valitsevaks traditsiooniline, realistlikku tüüpi kunst, uuenduslikud liikumised taandusid. Eesti kunstis domineeris rahulik kunst, kujutati igapäevaseid motiive . Laias laastus jagatakse Eesti kunstnikud 3e suurde rühma. 1) Valisid väga eestilikud motiivid, külaelu, rannarahvaelu, näiteks Johannes Võerahansu „ Lammaste pügamine“ ja „Õuel“ ning Erik Haamer „Põud“, „40ndatel aastatel evakueeritavad“ ning Nõmmik. 2) valisid motiiviks vaesema rahva elu, kujutasid seda äärmiselt realistlikult, nt Johani „Köögis“, „21. juuni rongkäik Tartus“ ning Liimand „Debora Vaarandi portree“ ning Kummits „Karjalaut“, „Lugemas“. 3) Silmailu maalijad, ilusate piltide tegijad , lemmikmotiiviks maastik. Need olid nt Adamson- Eric , Karin Luts , Karl Pärsimägi, Aleksander Vardi „Pariisi vaated“, Jaan Grünberg, Kristjan Teder , Villem Ormisson „Taevaskoda“, „Tartu vaade“. 30ndate lõpul vahetult enne riigipööret lõpetasid Pallase Elmar Kits, Endel Kõks ja Alfred Kongo , nende loomingu raskuspunkt langeb järgmisesse kümnendisse. Skulptorina tuntuim Jaan Koort, Vabariigi ajal tegeles vaid skulptuuriga, tegi hulgaliselt portreid oma pereliikmetest . Ta oli vasakpoolsete vaadetega, 30ndate keskpaigas pakuti talle tööd Moskvas, kus ta juhatas suurt keraamikatehast, ootamatu kiire haigus lõpetas ta elutee. On teinud rohkesti hauamonumente ja loomade kujusid . Pärast Koorti lahkumist NL-i sai juhtivaks skulptoriks Anton Starkopf, kes oli äärmiselt produktiivne ja läbilöögivõimeline, on teinud palju hauamonumente. Oma tööd alustasid sel ajal Sannamees, Raudsepp ja Mellik.
Arhitektuur
EV aeg oli äärmiselt produktiivne, tõelise hoo sai sisse eramute ehitamine, EV ajal ehitati terved uued linnaosad suuremates linnades, maal ehitati palju talusid ka. Ehitati ka kortermaju ja ühiskondlikke hooneid . Arhitektid olid õppinud peamiselt Saksamaal ja Riia polütehnilises instituudis. Segunesid Põhjamaade uusromantism ning Saksamaa Hemat stiil ning eesti rahvuslik stiil ning juugend . Ühiskondlikest hoonetest ehitati Toompeale Riigikogu hoone- Johanson ja Haabermann autorid, ekspressionistlike mõjudega- Johanson oli esimene lamedakatuseliste ja ebasümmeetriliste mahtudega hoonete ehitaja, sellest arenes välja funktsionalism . Olev Siinmaa on peamiselt Pärnuga seotud arhitekt , on projekteerinud terve rea eramuid Pärnus ning Pärnu rannahoone. Edgar- Johan Kuusik oli funktsionalismi levitaja nii loomingus kui ka trükisõnas, esindustraditsioonilise kunsti näiteks Tallinna Kunstihoone koos Saansiga. Alar Kotli tegi presidendi kantseleihoone Kadriorgu. Eklektilise arhitektuuri näiteks ohvitseride kasiino, autor Kuusik. Sammasarhitektuuri näide Kaitseliidu maja Tartus, Kotli ja Lokk olid autorid. Tartuga on kõige lähemalt seotud Arnold Matteuse nimi rohkem kui poole sajandi jooksul. Ta õppis arhitektiks Saksamaa, 20ndate II poolest oli tegev Tartus, pikka aega Tartu peaarhitekt nii enne kui ka pärast sõda. I ms järel hakati Tartus välja ehitama Tamme linnaosa . Matteus pani 20ndate II poolel paika Tähtvere linnaosa tänavatevõrgu ja paljud eramud on tema projekteeritud, ühiskondlikest hoonetest enne sõda ujula. Üheks suuremaks ehituseks Eesti Panga hoone (praegu Haridusministeerium). Matteus on teinud ka Ugala korporatsiooni maja, Tamme staadion , Kaagvere lastekodu üks hoonetest, kortermaja Tartu südalinnas. Sõja järel oli Tartu hirmsasti kannatada saanud, Matteus tahtis säilitada haljasalasid kesklinnas. Annelinna ehitamist alustati 60ndate algul. Karlova on 19.saj lõpp ja 20.saj algus, Raadi 50ndate lõpp, 60ndate algus.
Eesti kunst 1940-1955
I NL aasta poliitilises ja igapäevaelus andis end tugevalt ja koheselt tunda ( natsionaliseerimised jne). Kunstis ei olnud muudatused sugugi tuntavad. Soovitati sotsialistlikku realismi- sisu sotsialistlik, vorm rahvuslik, selle järgimist ei nõutud. Kaudselt mõjutati kunsti riiklike tellimuste, toetuste ja stipendiumidega. Organisatoorselt asuti ette valmistama Eesti Kunstnike Liidu loomist ja moodustati selle organiseerimistoimkond, mille juhiks sai Juhan Nõmmik. Pallas nimetati Konrad Mäe Nimeliseks Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks. Tallinna Riiklik Kunsttööstuskool nimetati Jaan Koorti Nimeliseks Riigi Rakenduskunstikooliks, kaotati ära kõrghariduse andmise õigus. Ideoloogiliselt olid vasakpoolsed kunstnikud Johani, Liimand, Adamson- Eric – tegid peamiselt pilte tööliste elust ja võimu ülevõtmisest pilte. 1941 algas sõda, suve lõpuks olid sakslased Eesti vallutanud. Sakslaste terrori ohvriks langesid Johani, Laigo, mõni aasta hiljem suri vangistuses Kummits. Stalinlikus vangilaagris hukkus Eduard Taska (nahakunsti rajaja). Leningradi blokaadis suri Paul Liivak . Osad kunstnikud läksid NL tagalasse, evakueerusid. 1942 hakati kultuuritegelasi koondama Jaroslavi linna, kus loodi Eesti riiklikud kunstiansamblid. 1943 loodi NL tagalas Eesti NSV Kunstnike Liit, esimeheks sai Aino Bach, kes oli Karl Liimandi(hukkus hävituspataljonis) naine. 1943 tähistati Jüriöö ülestõusu 600ndat aastapäeva eriti vingelt. Tuntumad kunstnikud NL tagalas olid: Evald Okas, Ferdi Sannamees, Enn Roos, Paul Luhthein, Jaan Jensen , jt.. Okupeeritud Eestis oli üsna aktiivne kunstielu, kunstnike töid osteti palju
tööd jätkas jälle Pallas. Peeti kunstnike ülevaatenäitusi, kunstilaad peamiselt 30ndate stiili jätkamine, tüüpilisemad esindajad Alfred Kongo, Lepo Mikko, Johannes Greenberg, skulptoritel olid rasked ajad.
1944 pöördeline aasta, tagalast tulid tagasi emigreerunud kunstnikud, osad pagesid Läände, niimoodi sai alguse väliseesti kunst. Organisatoorseks keskuseks sai Rootsi, kus 46 aastal asutati Eesti kultuurikoondis. Kunstitegemist jätkasid Eduard Ole, Erik Haamer, Jaan Grünberg, Karin Luts, Endel Kõks, oma loomingulist tegevust alustasid uued kunstnikud, Arno Vihalemm - abstraktsionism, poppkunstnikuna sai tuntuks Enno Hallek, üheks kunstikeskuseks oli Kanadas Toronto, kus sai tuntuks graafik Rutt Tulving. USAs oli Mark- Kalev Kostabi