Mis on allergia ja kuidas tekib? (1)

Allergia
Mis on allergia ?
Allergia on imuunsüsteemi liiga tugev vastusreaktsioon pealtnäha ohututele ainetele . Ainet, mis tekitab allergiat, nimetatakse allergeeniks. Seni ei ole veel täiesti selge, miks immuunsüsteem nii tugevalt reageerib.
Allergia on teatud liiki ülitundlikkus vastava aine suhtes. Allergiaga kaasnevad haigusnähud.
Allergial on palju võimalikke sümptomeid. Sagedasemate seas on nohu , hingamisraskused, aevastushood, silmapõletik ja lööbed nahal.
Termin "allergia" tuleb kreekakeelsetest sõnadest (teistsugune) ja (tegutsen). Sõna-sõnalt tähendab see "teistsugune toime" või "teistsugune töö".
Kuidas tekib allergia?
Allergia võib tekkida praktiliselt kõige suhtes, kuid sagedamini on allergeenideks toiduained, ravimid , kemikaalid ning õhus leiduvad osakesed nagu hallitusseente spoorid , elamutolmu lestad , koduloomade kõõm ning puude, umbrohtude ja kõrreliste õietolm.
Soovimatute ja potentsiaalselt ohtlike sissetungijatega, näiteks viiruste või bakteritega toimetulemiseks on organismil erinevaid kaitsestrateegiaid. Neist üheks on sissetungijate (allergeenide) kinnivõtmine antikehade abil ning nende kahjutuks tegemine. Antikehad kujutavad endast veres esinevat valkainet, mille organism on tootnud täpselt vastava antigeeni jaoks. Esimese kontakti käigus, kuni antikehade loomiseni, ei juhtu veel midagi. Kaitsja (immuunsüsteem) peab ründajat nii öelda alles tundma õppima.
Joonis 1. Allergilise reaktsiooni tekkimine
Järgmiste kontaktide korral tekib organismis äge kaitselaine. Antikehad ei ringle mitte ainult veres, vaid nad lähevad ka kudedesse. Lümfisüsteemis, nina- ja suulimaskestas, hingamisteedes ning soolestikus kohtavad nad veel ühte liiki kaitserakke, nuumrakke. Need sisaldavad hulgaliselt kogumeid, milles talletatakse vahendusaineid, näiteks histamiini. Nende välispinnal paiknevad antikehade seondumiskohad (retseptorid). Ühelainsal nuumrakul paikneb kuni 100 000 antikeha . Antikeha on välimuselt Y-kujuline. Tal on jalg ja kaks haru. Jalg seondub nuumrakuga, harude abil püütakse sissetungijaid (antigeene) ning hoitakse neid kinni. Kui kaks antikeha on kinni püüdnud ühe ja sama antigeeni, nii et see mõlema antikeha vahel justkui silla moodustab, vabastab nuumrakk kogumis talletatud vahendusained.
Need ained on väga agressiivsed. Kui nad nuumrakkudest ümbritsevasse koesse jõuavad, põhjustavad nad seal põletikku. Seoses sellega laienevad veresooned . Olenevalt sellest, kus see protsess aset leiab, tekivad väga erinevad kaebused: sügelus, aevastamisvajadus, eritus ninast, silmade kipitus ja pisaratevool, nahalööbed jne. Eriti ohtlik võib allergiline reaktsioon olla siis, kui tekib bronhide või vereringe äge reaktsioon. Bronhide ahenemine kutsub esile
astmale omase õhupuuduse.
Allergilise reaktsiooni korral võivad veresooned äkki aheneda. Sellisel juhul on tegemist eluohtliku seisundiga. Lõppjäreldus: Immuunsüsteemi vastuse tugevusest oleneb haigusnähtude väljendus: kergetest kaebustest eluohtliku seisundini.
Õietolmuallergia
Õietolmuallergia on kõige sagedamini esinev allergialiik. Pollinoosi nähud esinevad vaid allergeeni - taimede ja puude õitsemise ja tolmlemise perioodil. Ülejäänud osa aastast võib inimene olla täiesti terve, ilma vaevusteta. Pollinoosi puhul esineb allergikul kipitus- ja sügelustunne ninas, võib tulla ka rohkesti vedelat eritist. Või siis on nina hoopis kinni ning seetõttu ei saa inimene nina kaudu hingata . Iseloomulikud on aevastushood. Esineb silmade valguskartlikkust, pisaravoolu, hõõrumis- ja kipitustunnet, silmade sidekestapõletikku, silmade punetust. Ka kõri limaskestal võivad tekkida ärritus- ja põletikunähud: kipitustunne, kuiv ärritusköha, kähisev hääl. Raskemal juhul võib tekkida astmahoog. Lisandunud õhusaaste tulemusena on viimastel aastakümnetel sagenenud õietolmuallergia linnades.
Sagedasemad allergeenid :

• Lepp
  

Lepp kasvab enamasti metsaservas või oja ääres. Peamine õitseperiood on veebruar ja märts, kusjuures õietolm vabaneb juba ca 10ºC õhutemperatuuri juures. Bioloogilise suguluse tõttu esineb sageli ristuv allergia kasega.

• Sarapuu
  

Sarapuu õitseperiood on varakevadel - märtsis ja aprillis , sooja talvega aastal juba veebruaris. Tihti esineb ristuv allergia teiste varajaste õitsejatega. Võimalik on samaaegne allergia sarapuupähklite vastu.

• Kask
  

Erinevate kaseliikide õietolm on väga agressiivne ja laialt levinud allergeen . Põhiline õitsemisaeg on aprillist juunini , mil õietolmu kontsentratsioon õhus on kõige kõrgem. Kuna kase õietolmu allergeenne ehitus sarnaneb mitmete puu- ja juurviljade allergeenidega, siis võivad kase õietolmu allergia all kannatavad inimesed olla allergilised ka õuna, kiivi , tomati, porgandi jt puu- ja juurviljade vastu.

• Heintaimed ja teraviljad
  

Kõige levinumad õietolmuallergeenid. Heintaimede liigid on omavahel nii lähedalt suguluses, et immuunsüsteemil on peaaegu võimatu neid eristada. Nii et kui inimene on ühe heintaime vastu allergiline, siis on ta tavaliselt allergiline ka kõigi teiste heintaimede ning olulisemate teraviljasortide vastu. Heintaimede õitsemise kõrgperiood on juuni lõpp ja juuli algus. Heintaimede seast kõige agressiivsem allergeen on rukis , mis õitseb mais-juunis. Kaer ja mais õitsevad juulis, oder ja nisu juunis.

• Puju
  

Puju õitseb augustis-septembris ja on hästi laialt levinud allergeen. Puju õietolmule allergiliselt reageerivatel inimestel on sageli allergia ka banaani , meloni, tilli, selleri, peterselli ja teiste maitsetaimede, samuti kummeli, saialille jt korvõieliste taimede vastu.
Et õietolmuallergiat vältida või vähendada, järgige neid soovitusi:
• Jälgige teateid, kus ja millal õhus õietolmu esineb.
• Võimalusel vältige taimede ja puude õitsemisperioodil jalutuskäike heinamaadel, õitsevatel aasadel, põldudel ning metsas. Püüdke olla õitsemisajal rohkem toas.
• Akende ja ventilatsiooniavade kaitseks kasutage tolmufiltreid või märga riiet - need vähendavad allergeenide sattumist toaõhku.
• Peske õhtuti juukseid või vähemalt kammige need läbi märja kammiga.
• Allergeensete taimede õitseperioodil ärge kuivatage pesu õues.
• Neid riideid , mida kannate õues, ärge hoidke magamistoas.
• Ärge osalege heinatöös ega magage heintel.
• Püüdke niita maja ümbrus enne heintaimede (muru) ja umbrohu (puju, koirohi , malts) õitsemist. Koristage langenud lehed ära.
• Ärge tooge tuppa urbadega oksi (lepp, sarapuu, kask, paju) ega tugevalõhnalisi lilli. Vältige ka lillede kuivkompositsioone.
• Tuulutage tubasid varahommikul, mil õhus on vähem õietolmu.
• Kandke silmade kaitseks päikeseprille.
Kui Te olete õietolmu suhtes ülitundlik, olge ettevaatlik ka mõne toiduaine, eeskätt mee, päevalilleõli, pähklite ja mandlite söömisel! Taimede õietolmu koostis sarnaneb nende toiduainete koostisega.
Toiduallergia
Toiduallergia esineb sageli lapseeas , esimesel kolmel eluaastal . Tavaliselt põhjustavad ülitundlikkust piim, muna ja nisu. Täiskasvanueaks võib toiduallergia taanduda. Kuid kala, maa- ja metsapähkli, seesamiseemnete ja sojaubade allergia ei taandu! Allergiat võib põhjustada peaaegu iga toiduaine. Toidus esinevate lisaainete suhtes esineb ülitundlikkust harvemini. Mõne toiduaine allergeensus kaob termilisel töötlemisel (külmutamisel või
keetmisel ), kuid selleri, pähklite, kala ja mandli allergeensus ei kao.
Sagedasemad toiduallergeenid:
• Mereannid : merekalad ( tursk , lest, heeringas , lõhe), molluskid, austrid ja koorikloomad ( krabid , vähid).
• Teraviljad: rukis, nisu, kaer, oder, riis, tatar ja mais. Allergia võib tekkida ka jahusse sattunud lisandite vastu (õietolm, seemned).
• Mesi ja meetooted.
• Mitmesugused pähklid: sarapuupähklid, Hiina ja Kreeka pähklid, mandlid.
• Marjad ja puuviljad: eelkõige maasikad ning tsitruselised puuviljad ( apelsin , sidrun), mis tekitavad nahalöövet.
• Köögiviljad: tomat , sibul , seller, petersell , kaalikas, peet ja kartul .
• Maitseained : sinep, pipar , nelk, kaneel , muskaatpähkel, piparmünt.
• Kakao , šokolaad ja kohv.
• Toiduvärvid ja säilitusained: tartrasiin, bensoehape.
• Toiduõlid: päevalilleõli. Kui esineb kõrgenenud tundlikkus päevalilleõli suhtes, võib esineda allergianähte ka päevalille vast
Ristallergia
Õietolmuallergikutel võib tekkida probleeme toiduainetega, mis võivad tekitada eeskätt seedehäireid ( iiveldus , oksendamine , kõhulahtisus, kõhuvalu, kõhupuhitus), naha sügelust, turseid ja villikesi huultel, keelel ja suu limaskestal; samuti nohu, silmade sidekestapõletikku, astmat ning nahareaktsioone (nõgestõbi). Lisanduda võib migreen, kõriturse, näoturse ja rasketel juhtudel šokiseisund. Ristuva allergia põhjuseks on taimede omavaheline sugulus , mille tulemusel sarnanevad allergeenid üksteisega. Immuunsüsteem ei reageeri mitte ainult õietolmule, vaid ka mõnes toiduaines, näiteks puuviljades, pähklites või maitseainetes sisalduvatele ainetele. Toiduainete talumatus oleneb sellest, milliste õietolmude vastu on inimene allergiline.
Allergiline kontaktdermatiit
Allergiline kontaktdermatiit ehk allergiline ekseem ehk allergiline nahapõletik on allergia liik, mille puhul on nahk tundlik mingi allergeeni suhtes. Nahk võib reageerida nii vahetule kokkupuutele allergeeniga kui ka allergeenidele, mis jõuavad organismi näiteks toiduga. Tüüpilisteks kaebusteks on naha sügelus, punetus , lööve või isegi kublad (nõgestõbi). Kontaktallergeenid on kemikaalid, mis on võimelised pärast nahaga kokkupuutumist esile kutsuma allergilist reaktsiooni nahal. Tänapäeval on teada rohkem kui 3500 keemilist ühendit, mis võivad allergilist kontaktdermatiiti põhjustada. Allergilise kontaktdermatiidi kujunemine on pikaajaline protsess, s.t allergiline reaktsioon ei teki kohe esmakordsel kokkupuutel ainega. Sageli on allergeeniga kokku puututud aastaid enne lööbe teket. Nahalööbe põhjal on raske eristada lihtsat allergilist dermatiiti või teha kindlaks tegurid, mis nahapõletiku vallandavad. Mõnikord oskab patsient ise reaktsiooni kindla ainega seostada. Näiteks kontaktallergiline lööve võib laheneda täielikult, kui patsiendi nahk enam allergeeniga kokku ei puutu, kuid see võib tekkida uuesti ka minimaalse kokkupuute tagajärjel. Allergeeni leidmisel ei ole ainult diagnostiline väärtus, vaid tähtis osa ka allergia ennetamisel ja ravil.
Sagedasemad kontaktallergeenid:

• Nikkel
  

Esineb metallehetes, juveelitoodetes ja rõivalisandites, kust nikliühendid vabanevad higi toimel. Nikli vastu on tundlikud 10-15% naistest ja 1% meestest

• Formaldehüüd
  

Tööstuses, olmes ja meditsiinis laialt levinud allergeen, mida leidub kangastes ja paljudes
desinfitseerimisvahendites

• Lõhnaainete segu
  

Esineb paljudes parfüümides, kosmeetikavahendites, toiduainetes ning puhastus- ja pesuvahendites. Kosmeetikavahenditest tingitud kontaktdermatiiti põhjustavad pooltel juhtudel just lõhnaained.
Et kontaktdermatiidist hoiduda, toimige järgnevalt:
• Püüdke välja selgitada võimalikud kontaktallergeeni sisaldavad ained või esemed enda ümbruskonnas. Kui vähegi võimalik, siis vältige neid.
• Kasutage allergikutele mõeldud pesu- ja loputusvahendeid ning lahjendage neid ettenähtud
vahekorras. Kui võimalik, ärge kasutage pesuloputusvahendeid üldse.
• "Märga tööd" tehes kasutage kummikindaid koos puuvillaste kinnastega. "Kuiva töö" juures pole kindad vajalikud.
• Võimalusel vältige sõrmuste, kella ja käevõrude kandmist.
• Kreemitage regulaarselt nahka ravitoimeliste rasvaste kreemidega.
• Arvestage, et paljudel kemikaalidel on erinevaid nimetusi. Eri kemikaalide vahel esineb sageli ristreaktsioone.
Nahalöövet ravib arst selleks sobivate kreemide või salvidega. Sügelust saab leevendada antihistamiinsete ehk allergiavastase toimega ravimite suukaudse kasutamisega.
Erinevad allergia väljendusvormid:
Nina ja ülemised hingamisteed – allergiline riniit (nohu) ehk heinapalavik – ninakinnisus, aevastamine, tilkuv nina, nina sügelemine
Alumised hingamisteed kopsudes – astma – köha, hingamisraskus, mis on tingitud hingamisteede ahenemisest ja võib olla eluohtlik.
Nahk – dermatiit , nõgestõbi, angioödeem – lööve, sügelus, turse
Häälekähisemine
Silmad – konjunktiviit – silmade punetus ja turse, pisaravool , sügelus ja ähmane nägemine.
Kui histamiin ja teised ained vabanevad kogu kehas, võib tekkida eluohtlik reaktsioon – anafülaksia.
Allergiline riniit
Allergiline riniit avaldub nina kiheluse, aevastamise , vesise eritise või limaskesta tursena (ninakinnisus). Allergilise nohu võivad esile kutsuda mitmesugused allergeenid: puude ja taimede õietolm, olme- ja kodutolm , koduloomade karvad ja nahaosakesed ning hallitusseente eosed. Samuti raskendavad nohu kulgu tubakasuits ja õhu keemiline saaste. Sümptomeid võivad tekitada ka ristallergiat põhjustavad toiduained. Allergiline nohu on astma riskitegur. Allergilise nohuga inimestel on terve inimesega võrreldes kolm korda suurem risk haigestuda
astmasse.
Allergia diagnoosimise meetodid:

• Naha torketest ehk prick test
  

Testi põhimõtteks on naha kokkuviimine allergeeniga. Nahale tilgutatakse erinevate allergeenide testlahuseid, seejärel tehakse läbi tilga nahatorked. Test näitab, kas organism reageerib oletatavale allergeenile või mitte. Hinnatakse naha reaktsiooni (paapuli moodustumine, punetus). Nahatesti vastuse saab 15-20 Minutiga.

• Epikutaantest ehk lapitest
  

Testi kasutatakse kontaktallergia diagnoosimiseks. Erinevate kahtlusaluste ainetega plaastrid kleebitakse nahale ning jäetakse sinna. Reaktsiooni hinnatakse 48 ja 72 tunni pärast. Kontaktallergia on aeglast tüüpi ülitundlikkusreaktsioon ning seepärast võtab vastuse saamine rohkem aega.

• Vereanalüüsid
  

Veeniverest saab määrata spetsiaalse, allergiale iseloomuliku klassi (IgE) antikehi, mis on suunatud mõne kindla allergeeni vastu (toiduallergeenid, sissehingatavad allergeenid)
Allergia raviviis
Kõige efektiivsemalt saab allergiat ravida nii, et väldite kokkupuudet allergeeniga. Näiteks kontaktallergia puhul tuleks kasutada kindaid ning vältida kokkupuudet koduloomade, keemiliste ainete, ravimite, teatud toiduainete, nikeldatud esemete ja konkreetsete riidematerjalidega. Kahjuks on see aga võimalik vaid osade allergeenide puhul. Raske on aga hoiduda kokkupuutest õietolmudega ja elamutolmulestadega. Kui allergeeni vältimine pole võimalik, tuleb appi võtta ravimid. Meeles tuleb pidada, et need ravimid ei ravi allergiat välja, vaid aitavad kontrollida haigusnähtusid.
Ravimeid tuleb kasutada juhul, kui allergeeni ei ole võimalik kõrvaldada ega vältida. Ravimitest on kasutusel tabletid, silmatilgad, nahalemääritavad medikamendid, süstid, inhaleeritavad lahused või pulbrid ja ninna pihustatavad ravimvormid . Ravi määrab kindlaks arst. Patsient peab olema teadlik kasutatavate ravimite toimest ja võimalikest kõrvaltoimetest (näiteks mõned allergiaravimid põhjustavad uimasust, mistõttu on autojuhtimine ja täpsust
nõudvad tööd nende kasutamise ajal vastunäidustatud).
Abiks võib olla ka spetsiifiline immunoteraapia. Spetsiifilist immunoteraapiat kasutatakse mõne allergiavormi (näiteks õietolmuallergia, kodutolmulesta ja putukahammustuste allergia) korral. Allergeeni süstitakse naha alla korduvalt ja väga väikestes kogustes , vastavalt arsti koostatud raviskeemile. Organismis tekivad kaitsekehad, mis allergeeniga kokku puutudes selle blokeerivad, tänu millele ei teki haigusnähte. Ravikuurid on pikad ja neid tuleb korrata järjest mitmel aastal. Ravi annab parimal juhul efekti 5-10 aastaks ning tulemused on lastel paremad kui täiskasvanutel.
Eluviisi soovitused allergikule

• Toaõhk
  

Elu- ja olmeruumide kõige sobilikum temperatuur on 20-22 °C ja õhuniiskus alla 45%. Kui kasutatakse kodus õhuniisutajat, siis peab saama õhuniiskust mõõta! Liigne niiskus põhjustab kodutolmulesta paljunemist, hallitust ja muude gaaside eraldumist ehitus- ja viimistlusmaterjalidest. Liigse õhuniiskuse vältimiseks mitte kuivatada pesu toas. Tuleb hoolitseda õhuvahetuse eest, eriti magamistoas, vannitoas ja köögis. Tuulutada tuleks ruume regulaarselt ning jälgida, et ventilatsioonisüsteemid toimiksid. Vältida tuleb ka eluruumides suitsetamist , sest hoolimata kinnistest vaheustest või töötavast ventilatsioonisüsteemist levib tubakasuits ikkagi üle kogu elamise .

• Kodutolm
  

Kodutolm on üks sagedasemaid allergeene. See on lausa allergeenide segu, mis on moodustunud irdunud nahaosakestest, kõõmast, loomade karvadest, toiduosakestest, tekstiili- ja suletolmust. Üks kodutolmu peamisi osi on tolmulest - silmaga nähtamatu ämblikutaoline elusolend, kes toitub inimese nahalt irdunud osakestest . Eluks ja paljunemiseks vajavad lestad niiskust üle 50% ja temperatuuri 10-30 °C. Seega on lestale ideaalsed elutingimused inimese voodis , kus on soe ja niiske. Seepärast soovitatakse magamise järel jätta voodi mõneks ajaks üles tegemata, et niiskus jõuaks haihtuda. Voodipesu tuleb vahetada kord nädalas. Voodivarustust on vaja regulaarselt puhastada . Tekki, patja ja madratsit võiks kloppida iga nädal. Tekke ja patju on soovitatav pesta iga 1-2 kuu järel vähemalt 60 ºC vees või hoida tund aega kuumas (60 ºC) saunas . Talvel on mõistlik viia need õue ja hoida seal 1-2 päeva, võimalusel saab kasutada ka sügavkülma. Voodivarustust võiks uuendada teatud aja tagant: madratsit iga 8-10 aasta järel, tekki 5-6 ja patja 2-3 aasta tagant. Sulgpadjad allergikutele ei sobi! Üks viis voodis lesti vältida on katta madrats , padi ja tekk spetsiaalsete pestavate kaitsekatetega (need on saadaval apteegis). Tolmulestadele sobivaid elamistingimusi leidub kodus mujalgi - näiteks pehmes mööblis, kardinates, vaipades ja pehmetes mänguasjades. Seega on vaja ka neid esemeid regulaarselt puhastada! Karvastest mänguasjadest saab tolmulesti hävitada nii, et hoiate neid terve ööpäeva sügavkülmas (–18 kuni –20 °C) või ühe tunni saunas 60°C juures. Seejärel tuleks mänguasju pesta pesumasinas või kloppida õues surnud lestadest puhtaks. Allergilise lapse mängunurgas võiks karvaseid mänguasju olla üldse võimalikult vähe! Raamatuid ja muid tolmukoguvaid esemeid on soovitatav hoida suletud kapis, riiulis või sahtlis.

• Toataimed
  

Kahjuks põhjustavad tihti allergiat ka toataimed, samuti nende mullapinnale tekkiv hallitus ja taimedele kogunev tolm. Juhul, kui siiski soovite toataimi kodus hoida, tuleb valida kergesti
pestavad ja mittelõhnavad taimed. Oluline on ka toataimede hooldus .

• Koristamine
  

Koristades tuleb kasutada allergikutele mõeldud tooteid ning vältida aerosoolvahendeid. Eluruume peab puhastama regulaarselt – oluline on märgkoristus ning korralik tuulutamine! Remondi ja suurpuhastuse ajal, kui õhku paiskub eriti palju tolmu ja tugevalõhnalisi aineid, võiks allergik viibida kodust eemal. Allergiku kodus peavad ka pereliikmed vältima lõhnastatud toodete kasutamist, sest lõhnaaine võib kutsuda esile allergiasümptomeid. Teabe saamiseks ja õigete valikute tegemiseks tuleks hoolikalt läbi lugeda kodukeemia tootekirjeldused ning kasutusjuhendid.

• Koduloomad
  

Parim nõuanne allergikule on mitte pidada kodus lemmikloomi, sest loomakarvad ja eritised jäävad hästi riiete ja mööbli külge ning soodustavad kodutolmu teket. Väga tundlikel inimestel võib allergiahoog vallanduda ka siis, kui nad puutuvad kokku esemete ja inimestega, kellel on olnud kontakt loomade karvade ja eritistega. Näiteks tasuks koolis üle vaadata, kas allergia all kannatav laps ei istu mitte igapäevaselt nende laste läheduses, kellel on kodus loomi. Allergeene võib kodust leida ka 5–6 kuud pärast lemmikloomast loobumist. Loomapidajate riietega võib väike kogus allergeene sattuda ka ühistransporti jm, järelikult ei ole kellelgi võimalik elada 100% allergeenivabas keskkonnas. Kui lemmikloomast on raske loobuda , tuleks teda pidada õues või köögis- koridoris ning mitte lubada elu- ja magamisruumidesse. Tuleks vältida otsest kontakti loomaga (silitamist, sülle võtmist). Kui see ei õnnestu, tuleb pärast looma puudutamist korralikult käsi pesta. Samuti tuleb looma regulaarselt hooldada (pesta, kammida). Suureks probleemiks on allergikutele ka puurilinnud (kõõm, eritised) ja akvaariumiloomad. Halvasti hooldatud akvaariumisse kasvab palju vetikaid, suureneb toa õhuniiskus. Samuti tekitavad allergiat paljud loomade kuivtoidud.

• Putukad
  

Putukaallergiat esineb suhteliselt sageli. Seda põhjustab putuka mürk, sülg või muu eritis , mis satub inimorganismi torke või hammustuse kaudu. Tagajärjeks võib olla varane või hiline allergia. Varane allergia avaldub paikse sügeleva kublana, mis tugevasti allergilisel inimesel võib areneda anafülaktiliseks šokiks. Hilise allergia korral tekib torke- või hammustuskohale punetus ja turse, mis püsib mõnest päevast kuni nädalani. Kummagi allergiatüübi korral on põhisümptomiks sügelus. Kõige tugevama allergia võivad anda kiletiivaliste putukate nagu herilaste, mesilaste , kimalaste, samuti sipelgate torked või hammustused. Allergiat tekitavad ka kihulaste, parmude, sääskede ja põdrakärbsete hammustused. Putukaallergia võib tekkida igaühel, kuid tavaliselt tekib see alles pärast korduvaid hammustusi või torkeid. Putukaallergia korral tuleks vältida herilas- ja mesilaspesade läheduses viibimist . Suviti ei ole mõistlik kasutada õues parfüümi või muud lõhnavat kosmeetikat ega kanda läikivaid ja eredavärvilisi rõivaid, mis võivad putukaid kohale meelitada. Kui herilane võimesilane on läheduses, tuleb jääda rahulikuks, ei tohi teha äkilisi liigutusi, sest need võivad putukaid ärritada. Õues käies on alati soovitatav kasutada jalanõusid ning olla aiatöödel ettevaatlik. Eemale tuleb hoida üleküpsenud puuviljadest, mis on putukate lemmikud.

• Elukutse valimine
  

Elukutse või töökoha valikul peab kindlasti arvestama töökeskkonna ja riskiteguritega. Valikul tuleb hoiduda ametitest, mis võivad osutuda ohtlikuks Teie tervisele. Vältida tuleks püsivat kokkupuudet kergesti lenduvate lõhnaainete ja tolmuga , keemiliste ainetega, loomade karvadega jne. Elu- ja töörežiimiotsustes saate abi ka oma raviarstilt.
Mõisteid:
Immuunsüsteem ehk immuunsussüsteem on organismi kaitsesüsteem võõrvalkude vastu.
Retseptor  on ärrituste vastuvõtjana funktsioneeriv osa organismis. Retseptorid võivad olla paljurakulised, ühel rakul põhinevad, või rakumembraanis olevail retseptorvalkudel põhinevad.
Kopsutorud ehk bronhid - juhivad õhu kopsudesse seal hargnevad.
Pollinoos ehk õietolmuallergia on haigus, mille põhjuseks on mõnede inimeste ülitundlikkus puude ja taimede õietolmu suhtes.
Dermatiidiks ehk ekseemiks nimetatakse kokkuvõtlikult mitmeid nahahaiguse vorme.
Anafülaksia on järsku tekkinud eluohtlik allergiline reaktsioon.
Konjunktiviit on silma sidekesta põletik.