Majandusteooria (0)

Test 1
1.  Alternatiivkulu  on saamatajäänud kasulikkus parimast kasutamata jäetud võimalusest.  Tõene
2. Majanduskasv nihutab võimaliku tootmise piiri 0-punktist paralleelselt kaugemale. Väär
3. Majandusteadus  on majandussubjektide käitumise seletamise viis, mis lähtub eeldusest, et 
inimesel on eesmärgid ja nad otsivad õigeid teid nende saavutamiseks. Tõene
4. Majandusteooria  on teadus, mis uurib ratsionaalset majanduslikku käitumist, mis seisneb 
objektiivse kasulikkuse maksimeerimises. Väär
5. Nähtamatuks käeks pidas Smith konkurentsi, mis suhtelistes hindades sisalduva info alusel 
paigutab tootlikud  ressursidefektiivselt. Tõene
6. Neoklassikalise koolkonna poolt rakendatavaks  eelduseks  on täiusliku informatsiooni 
olemasolu majandussubjektidel ja kõikide tootmistegurite täielik mobiilsus. Tõene
7. Neoklassikalise majanduskoolkonna rajajaks on inglise  majandusteadlane   Alfred Marshall. 
Tõene
8. Pareto-efektiivsed (ehk paigutusefektiivsed) on kõik punktid võimaliku tootmise piiri peal. 
Tõene
9. Punktides võimaliku tootmise piiri peal on tootlikud  ressursid hõivatud 100%. Väär
10. Ratsionaalne on olla ignorantne, kui informatsioon maksab rohkem kui ta väärt on. Tõene
11. Ratsionaalsus  on alati nii individuaalse kui kollektiivse käitumisega kategooria. Väär
12. Ressursside piiratuse  konseptsioon tähendab seda, et kõik majandussubjektid ei saa alati 
pangast laenu. Väär
13. Vastavalt printsiibile, on vaid üks punkt võimaliku tootmise  piiril  ühiskonnale kõige 
kasulikum ja seda punkti aitab leida kaupade suhteline hind. Tõene
14. Võimaliku tootmise piir ei saa olla lineaarne sirge  põhjusel , et ressursid on piiratud. Väär
15. „Nähtamatu käe“ termini võttis esimest korda kasutuseleŠoti  filosoof  ja majandusteadlane 
Adam Smith, kelle põhitööks on „Rahvaste rikkus“. Tõene
Test 2 - turumehhanism
1. Ühikelastse nõudluse puhul ei too hüvise hinna muutus kaasa  müüja  tulude muutust. Tõene
2. Nõudmise pikaajaline  proportsionaalselt  suurem kasv võrreldes pakkumisega viib 
tasakaaluhinna  (pikaajaliselt) üles. Tõene
3. Hüvise hinda tasub alandada elastse nõudluse puhul. Tõene
4. Hüvise pakkumise  hinnaelastsus  sõltub sellest, millise konkurentsivormiga on tegemist. Väär
5. Hinnaelastsus leitakse: %-muutus  hinnas  / %-muutus hüvise koguses. Väär
6. Tootmistegur maa pakkumine on ülielastne. Väär
7. Nõudmise üldise seaduse kohaselt eksisteerib negatiivne  sõltuvus  hüvise hinna ja nõutava 
koguse vahel. Tõene
8. Pikaajaline hinnatõus toob ressursse  harusse  juurde ja  pakkumiskõver nihkub paremale. Tõene
9. Müüja  kogutulu on suurim punktis, kus  elastsus  = 1. Tõene
10. Hüvise  nõudluskõver on ülielastne (ε=lõpmatu) kahel juhul: täiuslikus konkurentsis ja 
luksuskaupade puhul hinna madalamas sektoris. Tõene
11. Tulu kasvades nihkub nõudmiskõver 0-punktile lähemale. Väär
12. Pakkumise üldise seaduse kohaselt eksisteerib negatiivne sõltuvus hüvise hinna ja pakutava 
koguse vahel. Väär
13. Olulise tootmissisendi hinna tõus või valitsusepoolne maksutõus nihutab pakkumiskõverat 
vasemale. Tõene
14. Tasakaaluhinnast kõrgema hinna kehtestamine (valitsuse poolt) tekitab  defitsiidi  ja 
spekulatsiooni. Väär
15. Cetersis  paribus  tähendab – muudel võrdsetel tingimustel. Tõene
Test 3 – tarbijakäitumine 
1. Ekvimarginaalsuse  printsiip ütleb, et tarbija võrdsustab piirkasulikkuse ja hinna suhted kõikide 
kaupade puhul. Tõene
2. Gosseni  1. seaduse ehk küllastusseaduse alusel lõikub piirkasulikkuse kõver mingil hetkel 
kindlasti horisontaaltelge. Tõene
3. Tarbija maksimeerib kasulikkust iga eraldivõetud hüvise tarbimisest. Väär
4. Isiklikuks kasutatavaks tuluka nimetatakse tulu peale maksude mahaarvamist. Tõene
5. Kogukasulikkus  saavutab maksimumi seal, kus  piirkasulikkus  = 0. Tõene
6. Piirkasulikkuse teooria mõõdab iga täiendavalt tarbitud hüviseühikust saadud kasulikkust. 
Tõene
7. Ühe ja sama tarbija samasuskõverad võivad lõikuda. Väär
8. Ordinaarse kasulikkuseteooria väidab, et ühe hüvise tarbimise  suurendamine  on võimalik vaid 
teise hüvise tarbimise vähendamise arvel (säilitades samasuur kogukasulikkus). Tõene
9. Tarbija  lisakasu tekib sellest, et ta saab mõned hüviseühikud tasuta. Väär
10. Piirkasulikkus igast täiendavalt tarbitud hüviseühikust kindlasti  alaneb iga hüvise puhul. 
Väär
Test 4 – ettevõtteteooria 
1. Majandusliku kasumi arvestamisel võetakse lisaks  ilmutatud kuludele arvesse ka 
omavahendite  alternatiivkulu. Tõene
2. Monopol  erineb monopolistlikust konkurentsist selle poolest, et esimesel juhul konkureerivad 
omavahel  monopolid . Väär
3. Piirproduktitulu =  piirprodukt  × hind. Tõene
4. Isokvant  on samasugust tootmismahtu esindavate tootmistegurite kombinatsioonide jada. 
Tõene
5. Piirproduktiks nimetatakse kogutoodangu  juurdekasvu ühe täiendava muutuva tootmisteguri 
ühiku lisandumisel. Tõene
6. Optimaalne  tootmismaht  leitakse seal, kus  piirkulu  =  piirtulu , ja seda sõltumata konkurentsi 
vormist. Tõene
7. Ettevõte palkab töölisi kuni selle punktini, kus viimase  palgatud töölise  piirkulu võrdub talle 
makstava palgaga (seda täiuslikult konkureeriva tööturu puhul). Tõene
8. Täiuslikus konkurentsis saavad kõik ettevõtted pikaajaliselt vaid normaalset kasumit. Tõene
9. Püsivad tootmistegurid (ja  püsikulu ) ei sõltu pikaajaliselt tootmismahust. Väär
10. Konkurentsi vorme on 4: täiuslik  konkurents , monopolistlik  konkurents , oligopol  ja 
monopol. Väär 
Test 4.1 – ettevõtteteooria 
1. Ettevõte palkab töölisi kuni selle punktini, kus viimase palgatud töölise piirkulu võrdub talle 
makstava palgaga (seda täiuslikult konkureeriva tööturu puhul). Tõene
2. Majandusliku kasumi arvestamisel võetakse lisaks ilmutatud kuludele arvesse ka 
omavahendite alternatiivkulu. Tõene
3. Piirproduktiks nimetatakse kogutoodangu juurdekasvu ühe täiendava muutuva tootmisteguri 
ühiku lisandumisel. Tõene
4. Piirproduktitulu = piirprodukt × hind. Tõene
5. Püsivad tootmistegurid (ja püsikulu) ei sõltu pikaajaliselt tootmismahust. Väär
6. Täiuslikus konkurentsis saavad kõik ettevõtted pikaajaliselt vaid normaalset kasumit. Tõene
7. Monopol erineb monopolistlikust konkurentsist selle poolest, et esimesel juhul konkureerivad 
omavahel monopolid. Väär
8. Konkurentsi vorme on 4: täiuslik konkurents, monopolistlik konkurents, oligopol ja monopol. 
Väär
9. Isokvant on samasugust tootmismahtu esindavate tootmistegurite kombinatsioonide jada. 
Tõene
10. Optimaalne tootmismaht leitakse seal, kus piirkulu = piirtulu, ja seda sõltumata konkurentsi. 
Tõene
Test 5.1 – mittetäiusliku konkurentsi  turg
1. Monopoli N-kõvera elastsus on väikseim võimalik antud kauba puhul. Tõene
2. Oligopoli teket soodustab dominantfirma olemasolu. Tõene
3. Monopolistlikult konkureerival turul pole toote reklaamil mõtet. Väär
4. Kolmanda astme hinnadiskrimineerimine tähendab müüki eri hindadega eri  turgudel . Tõene
5. Oligopol toodab kas  diferentseeritud või unifitseeritud kaupa. Tõene
6. Loomuliku monopoli tekke põhjuseks on mastaabi säästu efekt. Tõene
7. Monopoli optimaalses tootmismahus on keskmine kulu minimaalne. Väär
8. Kartell  võimaldab saada majanduslikku kasumit. Tõene
9. Minimaalne efektiivsuse skaala maksimeerib keskmise kulu võrreldes nõudluse suurusega. 
Väär
10. Monopol saab supernormaalset kasumit  lühiajaliselt . Väär
Test 5.2 – täiusliku konkurentsi turg
1. Konkurentsi vorme on neli: täiuslik konk., monopolistlik konk., oligopol ja monopol. Väär
2. Monopol pakub unikaalset kaupa. Tõene
3. Kartellilepe  võimaldab oligopolidel käituda  monopolina . Tõene
4. Täiuslikus konkurentsis pakuvad ettevõtted diferentseeritud kaupa. Väär
5. Monopolistlikult konkureeriv ettevõte omandab turujõu tänu oma asukohale. Tõene
6. Täiuslikus konkurentsis asub optimaalne tootmismaht seal, kus kogutulu on maksimaalne. 
Väär
7. Täiuslikus konkurentsis on N-kõver horisontaalne ja langeb kokku PT-kõveraga. Tõene
8. Täiuslikus konkurentsis kasvab kogutulu lineaarselt. Tõene
9. Monopson on ainuostja. Tõene
10. Oligopoolne turg tähendab, et turul on vaid suured ettevõtted. Väär 
Test 6 – teguriturud
1. Palga asendusefekti tõttu asendab inimene tööaja vaba  ajaga . Väär
2. Inimkapital on oskused ja teadmised, mis võimaldavad inimesel sissetulekut teenida. Tõene
3. Töötamise alternatiivkulu on teenitud palk. Väär
4. Tööturu makroökonoomiline  käsitlus  keskendub tööjõu pakkumisele ja  nõudlusele . Väär
5. Tootmistegurite nõudlust nimetatakse  tuletatud nõudluseks, sest seda ei ole võimalik täpselt 
määrata. Väär
6. Kui tööjõu pakkumise  elastsuskoefitsient  on 0,2 siis see tähendab, et 10% palgatõus tekitab 
2% tööjõu pakkumise suurenemise. Tõene
7. Efektiivse palga teooria väidab, et inimesed teevad korralikult tööd vaid siis, kui keegi pole 
ülehinnatud ning kõik saavad võrdset palka. Väär
8. Töötajate  diskrimineerimine  toimub siis, kui palgaerinevusi põhjustab töösse mittepuutuv 
personaalne  omadus. Tõene
9. Kui  tööstusharu  toodete hinnad tõusevad, siis vajaminevate töötajate arv hakkab kahanema. 
Tõene
10. Mida kõrgem on palgatase, seda suurem on pakutav tööjõu kogus, ja vastupidi. Tõene 
Test 8 – sissejuhatus makroökonoomikasse 
1. Teadusliku makromajandusteooria tekkimiseeeldused olid: 1) majandusstatika tekkimine, 2) 
kullastandardi likvideerumineja 3) Suur Depressioon  ja selle lahtimõtestamine. Tõene
2. Täishõiveks nimetatakse hõivet, mis = 100% –loomulik tööpuuduse määr. Tõene 
3. John Maynard Keyneskirjutas oma raamatu „Tööpuuduse, raha ja intressi üldine teooria“ 
1946.a. Bretton   Woods ’i konverentsiks. Väär
4. Tegelik tootmismaht võib olla suurem potentsiaalsest. Tõene
5. Kolmeks traditsiooniliseksmakromajandusteaduse ja –poliitika eesmärgiks on olnud: a) 
täishõive, b)stabiilsed hinnad ja c) valitsuste eelarvetasakaalu säilitamine. Väär 
6. Nähtamatu käe termini võttis esimest kordakasutusele Adam Smiht 1776.a. oma „Rahvaste 
Rikkuses“. Tõene 
7. Keinsistliku makroökonoomika  seisukohalt onmajanduse üldise tasakaalu jaoks olulised 
hüvisteturg ja tulu. Tõene
8. Majandusstatistika rajajaks peetakse ameeriklastSimon Kuznets ’i. Tõene
9. Monetarismi ja neoliberalismi teke seondatakseChicago majanduskoolkonnaga, mille liider oli 
Milton  Friedman. Tõene
10. Neoklassikalinemakroökonoomika peab üldise tasakaalu tekkimiseks oluliseks rahaturgu 
jahinnataset. Väär 
Test 8.1 – SKT arvestus
1. Arenenud riikidele on iseloomulik tertsiaarsektori  domineerimine  primaar - ja sekundaarsektori 
üle. Tõene 
2.  Akseleraator  saadakse SKT jagamisel kapitaliga. Tõene
3. IKT (isiklik kasutatav tulu) saadakse rahvatulust maksude  lahutamise  teel. Tõene
4. Varjatud majandus on üks osa varimajandusest. Väär
5. Puhasinvesteering on positiivne, kui koguinvesteering on suurem kui  amortisatsioon ja 
elanikkonna juurdekasv. Tõene
6. Lõpptoodangu tarbijateks on majapidamised ja ettevõtted; vahetoodangu tarbijaks on valitsus. 
Väär
7. RKT ( rahvamajanduse   kogutoodang ) erineb SKT’st (sisemajanduse kogutoodang) selle 
poolest, et viimane lähtub nö territoriaalsest printsiibist. Tõene 
8. Kui RKT on suurem kui SKT, siis viitab see, et riigis on palju väliskapitali. Tõene 
9. Rahvatulu saadakse kui SKT’st lahutatakse amortisatsioon ja lisatakse  kaudsed maksud . Väär
10. SKT  deflaator näitab tarbijahindade muutust  jooksval  aastal. Väär
Test 9 – kogunõudlus  ja  kogupakkumine
1. Say seaduse järgi loob pakkumine endale isevastava nõudluse ning ülejääki ei teki. Tõene 
2. Puhasekspordi  saldo leitakse põhimõttel „importmiinus  eksport ”. Väär 
3. Kogunõudlust ei mõjuta hindade üldine tase. Väär 
4. Keinsistide arvates on majanduse tüüpilineseisund tasakaal, mis saab allpool tootmistegurite 
täishõive taset. Väär
5. Optimistlik hinnang tulevikule panebmajapidamisi rohkem tarbima ning seesuurendab 
kogunõudlust. Tõene 
6. Kogupakkumiseks nimetatakse ettevõtete pooltigal hinnatasemel pakutavat kogutoodangu 
hulka. Tõene
7. Okuni seaduse järgi kutsusb 3%-line muutustööhõives esile 1%-lise muutuse RKT-s. Väär
8. Klassikalise koolkonna arvates reguleerib kogunõudlus end ise. Tõene
9. Kogunõudmine on kõikide üksikkaupade nõudmistekogusumma. Väär
10. Klassikute arvates peaksid töötajad majanduslanguse vältimiseks nõustumamadalamate 
palkadega. Tõene
Test 10 – säästmine  ja investeerimine
1. Suletud majanduses pole võimalik, et  investeering  oleks suurem kui  sääst . Tõene
2.  Võimendi  väärtus on seda suurem, mida suurem on piirsäästmise kalduvus. Väär
3. Maailma suurtest majandustest on vaid USA  jooksevkonto olnud viimased  kümmekond aastat 
miinuses . Tõene
4. Kui sääst on suurem kui investeering, siis on riigi jooksevkonto miinuses. Väär
5. Majanduse languse faasis tuleks säästmist kasvatada ja  tõusufaasis  suurendada. Väär
6. Riigi  maksebilanss  koosneb 2 kontost: jooksevkonto ning kapitali- ja finantskonto. Tõene
7. Süstideks majandusse on:  investeeringud , valitsuse kulud ja eksport; leketeks on: sääst, 
maksud ja  import . Tõene
8. Kui riigi sääst võrdub investeeringuga, siis on jooksevkonto tasakaalus. Tõene
9. Ponz’i skeem tähendab seda, et riik maksab vanu võlgu tagasi uute laenudega. Tõene
10. Eesti maksebilansis on alates 1992.aastast teenuste  konto  olnud kogu aeg plussis ja kaupade 
konto kogu aeg miinuses. Tõene
Test 11 – kursi  režiimid
1. Euro  kriisis  2002.a. lahkusid Eurotsoonist  Suurbritannia  ja Itaalia ning nad pole tsooniga siiani 
ühinenud. Väär
2. Kullastandardi alusel olevad rahad  olid kõik fidutsiaarrahad. Tõene
3. Kullastandardi otsustas lõpetada Bretton Woods’i  konverents . Väär
4. Finantstehingutes hakkas euro kehtima 1999.a., paberrahana 2002.a. Tõene
5. Jooksevkonto defitsiit kasvatab riigi kulla- või valuutareserve. Väär
6. Triffini dilemmaks nimetatakse keskpanga võimetust pakkuda rahvusvahelist likviidsust ja 
samal ajal hoida fikseeritud kurssi. Tõene
7. Revalveerimiseks nimetatakse kursi tõstmist. Väär
8. Seotud kursi puhul on reservidega kaetuse nõue leebem kui fikseeritud kursi puhul. Tõene
9. Üheaegselt pole võimalik rakendada fikseeritud kurssi, kapitali mobiilsust ja sõltumatut 
rahapoliitikat. Tõene
10. Euroopa  Rahasüsteem  loodi 1979.a. Tõene
Test 12 ja test 13 – rahaturg ja -poliitika
1. Rahapakkumise kasv tõstab intressi. Väär
2.  Valuutakomitee  puhul ei saa  keskpank kasutada kohustusliku reservimäära rahapoliitilise 
vahendina. Väär
3. Optimaalne  inflatsioonimäär = 0%. Väär
4. Rahapakkumise kasv parandab puhaseksporti. Tõene
5. Kui keskpank soovib suurendada rahapakkumist, siis ostab  turult  võlakirju/bonde. Tõene
6. Rahanõudluse motiivid on: tehingumotiiv, ettevaatuse  motiiv  ja spekulatsioonimotiiv. Tõene 
7. Spekulatiivse rahanõudluse kõver lõikub horisontaalteljega. Väär
8. Keinsistide rahanõudluse %-elastsus on suurem kui klassikute omal. Tõene
9. Rahapakkumise kasv tõstab kurssi ehk teeb raha odavamaks. Tõene
10. Diskontomäära  tõstmine kahandab rahapakkumist. Tõene
Test 14 – raha ja eelarvepoliitika
1. Maksude ajutine  alandamine  on parem kui jääv. Väär
2. Maksukiiluks nimetatakse otsese tööjõukulu ja tööjõu turuhinna vahet. Tõene
3. Maksustamise  piirkulu mõõdetakse maksudega tekkivas ühiskondlikus kulus. Tõene
4. Lafferi  kõvera kohaselt ei ole valitsuse tulusid maksimeeriv maksumäär ühtlasi 
majanduskasvu maksimeerivaks maksumääraks. Tõene
5. Maksupoliitika eesmärk on kasvatada majandust, mitte täita eelarveauke. Tõene
6. Lafferi kõver näitab majanduskasvu seost keskmise maksumääraga. Väär
7. Nõudmispoolse  majanduspoliitika  põhiliseks tööriistaks on eelarvepoliitika, pakkumispoolse 
majanduspoliitika jaoks aga  rahapoliitika . Tõene
8. Valitsus peaks maksustama eelkõige kaupu, mille nõudluse hinnatundlikkus on kõrge. Väär
9. Kui tööjõu maks kahekordistub, siis kahekordistub ka maksukiil. Väär
10. Optimaalne  maksusüsteem  on laia maksubaasiga, st maksustatakse võimalikult paljusid 
objekte. Tõene
Test 15 – tööpuudus  
1. Tavaliselt suureneb  töötus  majanduse  langusfaasis  ja väheneb tõusufaasis. Tõene
2. Keynesi  järgi turumajanduses endas on kätketud mehhanismid, mis tagavad kõrge 
hõivetaseme. Väär
3. Inimene, kes soovib saada tööd ei arvestata tööjõu hulka. Väär
4. Hädaabitööd töötutele on aktiivne tööturu abinõu. Tõene
5. Majanduslikult mitteaktiivse rahvastiku hulka ei kuulu töötud . Tõene
6. Töötuna tööturuametis arvele  võtnud ja  abiraha  saav Jüri kuulub majanduslikult 
mitteaktiivsete hulka. Väär
7. Tööturu tasakaalustamine erinevate abinõudega on aktiivne abinõu. Tõene
8. Aktiivne  tööpoliitika  tegeleb töötuse tagajärgede  likvideerimise  või leevendamisega, passivne 
tööpoliitika eesmärgiks on ennetada töötuse tekkimise põhjusi. Väär
9. Sunnitud töötuse olemasolu on seletatav Keynese seisukohaga, et  töötasu ei  alane  tööjõu 
alahõive olukorras. Tõene
10. Nn põrandaalused töötajad e. varimajanduses hõivatud kuuluvad töötute hulka. Väär
11. Täishõive tähendab töötuse määra 0%. Väär
12. Okuni seadus näitab, et kui tegelik koguprodukt on väiksem potentsiaalsest on tegelik 
töötusemäär on suurem kui loomulik töötuse määr. Tõene
13. Tegelik töötuse määr on mõõdetav vahega tsüklilise ja loomuliku töötuse määra vahel. Tõene
14. Vastavalt Okun`i seadusele 2% loomulikust töötusest kõrgem töötuse tase tähendab tegeliku 
SKP mahajäämust reaalsest 3%. Väär
15. Ümberõppe  stipendiumid töötutele on aktiivne abinõu. Väär
16. Majanduse langusest töötuks muutunu langeb töötuse siirdeliigi alla. Väär
17. Tööeas isikud, kes soovivad töötada ja on selleks võimelised kuuluvad hõivatute 
kategooriasse. Tõene
18. Ebaküllaldane kogunõudlus kutsub esile siirdetöötuse. Väär
19. Struktuurne  töötus on tavaliselt lühiajaline töötaolek, mis tekib seoses tootmise struktuuri 
muutusega. Väär
20.  Töötaja  e. tööga hõivatud isik, kes uuritaval perioodil puudus töölt seoses haigusega. Tõene
Test 16 – inflatsioon  
1. Phillipsi kõver fikseerib seose inflatsiooni taseme ja raha pakkumise vahel. Väär
2. Täiuslikus konkurentsis kasvab kogutulu lineaarselt. Tõene
3. Täiuslikus konkurentsis asub optimaalne tootmismaht seal, kus kogutulu on maksimaalne. 
Väär
4. Spekulatiivse rahanõudluse kõver lõikub horisontaalteljega. Väär
5. Optimaalne inflatsioonimäär = 0%. Väär
6. Rahapakkumise kasv parandab puhaseksporti. Tõene
7. Täiuslikus konkurentsis pakuvad ettevõtted diferentseeritud kaupa. Väär
8. Rahapakkumise kasv tõstab intressi. Väär
9. Rahapakkumise kasv tõstab kurssi ehk teeb raha odavamaks. Tõene
10. Rahanõudluse motiivid on: tehingumotiiv, ettevaatuse motiiv ja spekulatsioonimotiiv. Tõene
11. Monopson on ainuostja. Tõene
12. Monopol pakub unikaalset kaupa. Tõene
13. Monopolistlikult konkureeriv ettevõte omandab turujõu tänu oma asukohale. Tõene
14. Keinsistide rahanõudluse %-elastsus on suurem kui klassikute omal. Tõene
15. Kui keskpank soovib suurendada rahapakkumist, siis ostab turult võlakirju/bonde. Tõene
16. Konkurentsi vorme on neli: täiuslik konk., monopolistlik konk., oligopol ja monopol. Väär
17. Kartellilepe võimaldab oligopolidel käituda monopolina. Tõene
18. Täiuslikus konkurentsis on N-kõver horisontaalne ja langeb kokku PT-kõveraga. Tõene
19. Oligopoolne turg tähendab, et turul on vaid suured ettevõtted. Väär
20. Valuutakomitee puhul ei saa keskpank kasutada kohustusliku reservimäära rahapoliitilise 
vahendina. Väär
21. Diskontomäära tõstmine kahandab rahapakkumist. Tõene