ARVESTUSTESTID (5)

Test 1
1. Alternatiivkulu on saamatajäänud kasulikkus parimast kasutamata jäetud võimalusest. Tõene
2. Majanduskasv nihutab võimaliku tootmise piiri 0-punktist paralleelselt kaugemale. Väär
3. Majandusteadus on majandussubjektide käitumise seletamise viis, mis lähtub eeldusest, et inimesel on eesmärgid ja nad otsivad õigeid teid nende saavutamiseks. Tõene
4. Majandusteooria on teadus, mis uurib ratsionaalset majanduslikku käitumist, mis seisneb objektiivse kasulikkuse maksimeerimises. Väär
5. Nähtamatuks käeks pidas Smith konkurentsi, mis suhtelistes hindades sisalduva info alusel paigutab tootlikud ressursidefektiivselt. Tõene
6. Neoklassikalise koolkonna poolt rakendatavaks eelduseks on täiusliku informatsiooni olemasolu majandussubjektidel ja kõikide tootmistegurite täielik mobiilsus . Tõene
7. Neoklassikalise majanduskoolkonna rajajaks on inglise majandusteadlane Alfred Marshall. Tõene
8. Pareto-efektiivsed (ehk paigutusefektiivsed) on kõik punktid võimaliku tootmise piiri peal. Tõene
9. Punktides võimaliku tootmise piiri peal on tootlikud ressursid hõivatud 100%. Väär
10. Ratsionaalne on olla ignorantne , kui informatsioon maksab rohkem kui ta väärt on. Tõene
11. Ratsionaalsus on alati nii individuaalse kui kollektiivse käitumisega kategooria. Väär
12. Ressursside piiratuse konseptsioon tähendab seda, et kõik majandussubjektid ei saa alati pangast laenu. Väär
13. Vastavalt printsiibile, on vaid üks punkt võimaliku tootmise piiril ühiskonnale kõige kasulikum ja seda punkti aitab leida kaupade suhteline hind. Tõene
14. Võimaliku tootmise piir ei saa olla lineaarne sirge põhjusel, et ressursid on piiratud. Väär
15. „Nähtamatu käe“ termini võttis esimest korda kasutuseleŠoti filosoof ja majandusteadlane Adam Smith, kelle põhitööks on „Rahvaste rikkus“. Tõene
Test 2 - turumehhanism
1. Ühikelastse nõudluse puhul ei too hüvise hinna muutus kaasa müüja tulude muutust. Tõene
2. Nõudmise pikaajaline proportsionaalselt suurem kasv võrreldes pakkumisega viib tasakaaluhinna (pikaajaliselt) üles. Tõene
3. Hüvise hinda tasub alandada elastse nõudluse puhul. Tõene
4. Hüvise pakkumise hinnaelastsus sõltub sellest, millise konkurentsivormiga on tegemist. Väär
5. Hinnaelastsus leitakse: %-muutus hinnas / %-muutus hüvise koguses. Väär
6. Tootmistegur maa pakkumine on ülielastne. Väär
7. Nõudmise üldise seaduse kohaselt eksisteerib negatiivne sõltuvus hüvise hinna ja nõutava koguse vahel. Tõene
8. Pikaajaline hinnatõus toob ressursse harusse juurde ja pakkumiskõver nihkub paremale. Tõene
9. Müüja kogutulu on suurim punktis, kus elastsus = 1. Tõene
10. Hüvise nõudluskõver on ülielastne (ε=lõpmatu) kahel juhul: täiuslikus konkurentsis ja luksuskaupade puhul hinna madalamas sektoris. Tõene
11. Tulu kasvades nihkub nõudmiskõver 0-punktile lähemale. Väär
12. Pakkumise üldise seaduse kohaselt eksisteerib negatiivne sõltuvus hüvise hinna ja pakutava koguse vahel. Väär
13. Olulise tootmissisendi hinna tõus või valitsusepoolne maksutõus nihutab pakkumiskõverat vasemale. Tõene
14. Tasakaaluhinnast kõrgema hinna kehtestamine (valitsuse poolt) tekitab defitsiidi ja spekulatsiooni. Väär
15. Cetersis paribus tähendab – muudel võrdsetel tingimustel. Tõene
Test 3 – tarbijakäitumine
1. Ekvimarginaalsuse printsiip ütleb, et tarbija võrdsustab piirkasulikkuse ja hinna suhted kõikide kaupade puhul. Tõene
2. Gosseni 1. seaduse ehk küllastusseaduse alusel lõikub piirkasulikkuse kõver mingil hetkel kindlasti horisontaaltelge. Tõene
3. Tarbija maksimeerib kasulikkust iga eraldivõetud hüvise tarbimisest. Väär
4. Isiklikuks kasutatavaks tuluka nimetatakse tulu peale maksude mahaarvamist. Tõene
5. Kogukasulikkus saavutab maksimumi seal, kus piirkasulikkus = 0. Tõene
6. Piirkasulikkuse teooria mõõdab iga täiendavalt tarbitud hüviseühikust saadud kasulikkust. Tõene
7. Ühe ja sama tarbija samasuskõverad võivad lõikuda. Väär
8. Ordinaarse kasulikkuseteooria väidab, et ühe hüvise tarbimise suurendamine on võimalik vaid teise hüvise tarbimise vähendamise arvel (säilitades samasuur kogukasulikkus). Tõene
9. Tarbija lisakasu tekib sellest, et ta saab mõned hüviseühikud tasuta. Väär
10. Piirkasulikkus igast täiendavalt tarbitud hüviseühikust kindlasti alaneb iga hüvise puhul. Väär
Test 4 – ettevõtteteooria
1. Majandusliku kasumi arvestamisel võetakse lisaks ilmutatud kuludele arvesse ka omavahendite alternatiivkulu. Tõene
2. Monopol erineb monopolistlikust konkurentsist selle poolest, et esimesel juhul konkureerivad omavahel monopolid . Väär
3. Piirproduktitulu = piirprodukt × hind. Tõene
4. Isokvant on samasugust tootmismahtu esindavate tootmistegurite kombinatsioonide jada. Tõene
5. Piirproduktiks nimetatakse kogutoodangu juurdekasvu ühe täiendava muutuva tootmisteguri ühiku lisandumisel. Tõene
6. Optimaalne tootmismaht leitakse seal, kus piirkulu = piirtulu, ja seda sõltumata konkurentsi vormist. Tõene
7. Ettevõte palkab töölisi kuni selle punktini, kus viimase palgatud töölise piirkulu võrdub talle makstava palgaga (seda täiuslikult konkureeriva tööturu puhul). Tõene
8. Täiuslikus konkurentsis saavad kõik ettevõtted pikaajaliselt vaid normaalset kasumit. Tõene
9. Püsivad tootmistegurid (ja püsikulu) ei sõltu pikaajaliselt tootmismahust. Väär
10. Konkurentsi vorme on 4: täiuslik konkurents , monopolistlik konkurents , oligopol ja monopol. Väär
Test 4.1 – ettevõtteteooria
1. Ettevõte palkab töölisi kuni selle punktini, kus viimase palgatud töölise piirkulu võrdub talle makstava palgaga (seda täiuslikult konkureeriva tööturu puhul). Tõene
2. Majandusliku kasumi arvestamisel võetakse lisaks ilmutatud kuludele arvesse ka omavahendite alternatiivkulu. Tõene
3. Piirproduktiks nimetatakse kogutoodangu juurdekasvu ühe täiendava muutuva tootmisteguri ühiku lisandumisel. Tõene
4. Piirproduktitulu = piirprodukt × hind. Tõene
5. Püsivad tootmistegurid (ja püsikulu) ei sõltu pikaajaliselt tootmismahust. Väär
6. Täiuslikus konkurentsis saavad kõik ettevõtted pikaajaliselt vaid normaalset kasumit. Tõene
7. Monopol erineb monopolistlikust konkurentsist selle poolest, et esimesel juhul konkureerivad omavahel monopolid. Väär
8. Konkurentsi vorme on 4: täiuslik konkurents, monopolistlik konkurents, oligopol ja monopol. Väär
9. Isokvant on samasugust tootmismahtu esindavate tootmistegurite kombinatsioonide jada. Tõene
10. Optimaalne tootmismaht leitakse seal, kus piirkulu = piirtulu, ja seda sõltumata konkurentsi. Tõene
Test 5.1 – mittetäiusliku konkurentsi turg
1. Monopoli N-kõvera elastsus on väikseim võimalik antud kauba puhul. Tõene
2. Oligopoli teket soodustab dominantfirma olemasolu. Tõene
3. Monopolistlikult konkureerival turul pole toote reklaamil mõtet. Väär
4. Kolmanda astme hinnadiskrimineerimine tähendab müüki eri hindadega eri turgudel . Tõene
5. Oligopol toodab kas diferentseeritud või unifitseeritud kaupa. Tõene
6. Loomuliku monopoli tekke põhjuseks on mastaabi säästu efekt. Tõene
7. Monopoli optimaalses tootmismahus on keskmine kulu minimaalne. Väär
8. Kartell võimaldab saada majanduslikku kasumit. Tõene
9. Minimaalne efektiivsuse skaala maksimeerib keskmise kulu võrreldes nõudluse suurusega. Väär
10. Monopol saab supernormaalset kasumit lühiajaliselt. Väär
Test 5.2 – täiusliku konkurentsi turg
1. Konkurentsi vorme on neli: täiuslik konk., monopolistlik konk., oligopol ja monopol. Väär
2. Monopol pakub unikaalset kaupa. Tõene
3. Kartellilepe võimaldab oligopolidel käituda monopolina . Tõene
4. Täiuslikus konkurentsis pakuvad ettevõtted diferentseeritud kaupa. Väär
5. Monopolistlikult konkureeriv ettevõte omandab turujõu tänu oma asukohale. Tõene
6. Täiuslikus konkurentsis asub optimaalne tootmismaht seal, kus kogutulu on maksimaalne. Väär
7. Täiuslikus konkurentsis on N-kõver horisontaalne ja langeb kokku PT-kõveraga. Tõene
8. Täiuslikus konkurentsis kasvab kogutulu lineaarselt. Tõene
9. Monopson on ainuostja. Tõene
10. Oligopoolne turg tähendab, et turul on vaid suured ettevõtted. Väär
Test 6 – teguriturud
1. Palga asendusefekti tõttu asendab inimene tööaja vaba ajaga . Väär
2. Inimkapital on oskused ja teadmised, mis võimaldavad inimesel sissetulekut teenida. Tõene
3. Töötamise alternatiivkulu on teenitud palk. Väär
4. Tööturu makroökonoomiline käsitlus keskendub tööjõu pakkumisele ja nõudlusele. Väär
5. Tootmistegurite nõudlust nimetatakse tuletatud nõudluseks, sest seda ei ole võimalik täpselt määrata. Väär
6. Kui tööjõu pakkumise elastsuskoefitsient on 0,2 siis see tähendab, et 10% palgatõus tekitab 2% tööjõu pakkumise suurenemise. Tõene
7. Efektiivse palga teooria väidab, et inimesed teevad korralikult tööd vaid siis, kui keegi pole ülehinnatud ning kõik saavad võrdset palka. Väär
8. Töötajate diskrimineerimine toimub siis, kui palgaerinevusi põhjustab töösse mittepuutuv personaalne omadus. Tõene
9. Kui tööstusharu toodete hinnad tõusevad, siis vajaminevate töötajate arv hakkab kahanema. Tõene
10. Mida kõrgem on palgatase , seda suurem on pakutav tööjõu kogus, ja vastupidi. Tõene
Test 8 – sissejuhatus makroökonoomikasse
1. Teadusliku makromajandusteooria tekkimiseeeldused olid: 1) majandusstatika tekkimine, 2) kullastandardi likvideerumineja 3) Suur Depressioon ja selle lahtimõtestamine. Tõene

2. Täishõiveks nimetatakse hõivet, mis = 100% –loomulik tööpuuduse määr. Tõene
3. John Maynard Keyneskirjutas oma raamatu „Tööpuuduse, raha ja intressi üldine teooria“ 1946.a.Bretton Woods ’i konverentsiks. Väär
4. Tegelik tootmismaht võib olla suurem potentsiaalsest. Tõene
5. Kolmeks traditsiooniliseksmakromajandusteaduse ja –poliitika eesmärgiks on olnud: a) täishõive, b)stabiilsed hinnad ja c) valitsuste eelarvetasakaalu säilitamine. Väär
6. Nähtamatu käe termini võttis esimest kordakasutusele Adam Smiht 1776.a. oma „Rahvaste Rikkuses“. Tõene
7. Keinsistliku makroökonoomika seisukohalt onmajanduse üldise tasakaalu jaoks olulised hüvisteturg ja tulu. Tõene
8. Majandusstatistika rajajaks peetakse ameeriklastSimon Kuznets ’i. Tõene
9. Monetarismi ja neoliberalismi teke seondatakseChicago majanduskoolkonnaga, mille liider oli Milton Friedman. Tõene
10. Neoklassikalinemakroökonoomika peab üldise tasakaalu tekkimiseks oluliseks rahaturgu jahinnataset. Väär
Test 8.1 – SKT arvestus
1. Arenenud riikidele on iseloomulik tertsiaarsektori domineerimine primaar - ja sekundaarsektori üle. Tõene
2. Akseleraator saadakse SKT jagamisel kapitaliga. Tõene
3. IKT (isiklik kasutatav tulu) saadakse rahvatulust maksude lahutamise teel. Tõene
4. Varjatud majandus on üks osa varimajandusest. Väär
5. Puhasinvesteering on positiivne, kui koguinvesteering on suurem kui amortisatsioon ja elanikkonna juurdekasv. Tõene
6. Lõpptoodangu tarbijateks on majapidamised ja ettevõtted; vahetoodangu tarbijaks on valitsus. Väär
7. RKT ( rahvamajanduse kogutoodang) erineb SKT’st (sisemajanduse kogutoodang) selle poolest, et viimane lähtub nö territoriaalsest printsiibist. Tõene
8. Kui RKT on suurem kui SKT, siis viitab see, et riigis on palju väliskapitali. Tõene
9. Rahvatulu saadakse kui SKT’st lahutatakse amortisatsioon ja lisatakse kaudsed maksud . Väär
10. SKT deflaator näitab tarbijahindade muutust jooksval aastal. Väär
Test 9 – kogunõudlus ja kogupakkumine
1. Say seaduse järgi loob pakkumine endale isevastava nõudluse ning ülejääki ei teki. Tõene
2. Puhasekspordi saldo leitakse põhimõttel „importmiinus eksport ”. Väär
3. Kogunõudlust ei mõjuta hindade üldine tase. Väär
4. Keinsistide arvates on majanduse tüüpilineseisund tasakaal, mis saab allpool tootmistegurite täishõive taset. Väär
5. Optimistlik hinnang tulevikule panebmajapidamisi rohkem tarbima ning seesuurendab kogunõudlust. Tõene
6. Kogupakkumiseks nimetatakse ettevõtete pooltigal hinnatasemel pakutavat kogutoodangu hulka. Tõene
7. Okuni seaduse järgi kutsusb 3%-line muutustööhõives esile 1%-lise muutuse RKT-s. Väär
8. Klassikalise koolkonna arvates reguleerib kogunõudlus end ise. Tõene
9. Kogunõudmine on kõikide üksikkaupade nõudmistekogusumma. Väär
10. Klassikute arvates peaksid töötajad majanduslanguse vältimiseks nõustumamadalamate palkadega. Tõene
Test 10 – säästmine ja investeerimine
1. Suletud majanduses pole võimalik, et investeering oleks suurem kui sääst. Tõene

2. Võimendi väärtus on seda suurem, mida suurem on piirsäästmise kalduvus . Väär

3. Maailma suurtest majandustest on vaid USA jooksevkonto olnud viimased kümmekond aastat miinuses . Tõene

4. Kui sääst on suurem kui investeering, siis on riigi jooksevkonto miinuses. Väär
5. Majanduse languse faasis tuleks säästmist kasvatada ja tõusufaasis suurendada. Väär
6. Riigi maksebilanss koosneb 2 kontost: jooksevkonto ning kapitali- ja finantskonto. Tõene
7. Süstideks majandusse on: investeeringud , valitsuse kulud ja eksport; leketeks on: sääst, maksud ja import . Tõene

8. Kui riigi sääst võrdub investeeringuga, siis on jooksevkonto tasakaalus. Tõene

9. Ponz’i skeem tähendab seda, et riik maksab vanu võlgu tagasi uute laenudega. Tõene

10. Eesti maksebilansis on alates 1992.aastast teenuste konto olnud kogu aeg plussis ja kaupade konto kogu aeg miinuses. Tõene
Test 11 – kursi režiimid
1. Euro kriisis 2002.a. lahkusid Eurotsoonist Suurbritannia ja Itaalia ning nad pole tsooniga siiani ühinenud. Väär

2. Kullastandardi alusel olevad rahad olid kõik fidutsiaarrahad. Tõene

3. Kullastandardi otsustas lõpetada Bretton Woods’i konverents. Väär

4. Finantstehingutes hakkas euro kehtima 1999.a., paberrahana 2002.a. Tõene

5. Jooksevkonto defitsiit kasvatab riigi kulla- või valuutareserve. Väär
6. Triffini dilemmaks nimetatakse keskpanga võimetust pakkuda rahvusvahelist likviidsust ja samal ajal hoida fikseeritud kurssi. Tõene
7. Revalveerimiseks nimetatakse kursi tõstmist. Väär
8. Seotud kursi puhul on reservidega kaetuse nõue leebem kui fikseeritud kursi puhul. Tõene
9. Üheaegselt pole võimalik rakendada fikseeritud kurssi, kapitali mobiilsust ja sõltumatut rahapoliitikat. Tõene

10. Euroopa Rahasüsteem loodi 1979.a. Tõene
Test 12 ja test 13 – rahaturg ja -poliitika
1. Rahapakkumise kasv tõstab intressi. Väär
2. Valuutakomitee puhul ei saa keskpank kasutada kohustusliku reservimäära rahapoliitilise vahendina. Väär

3. Optimaalne inflatsioonimäär = 0%. Väär
4. Rahapakkumise kasv parandab puhaseksporti. Tõene

5. Kui keskpank soovib suurendada rahapakkumist, siis ostab turult võlakirju/bonde. Tõene
6. Rahanõudluse motiivid on: tehingumotiiv, ettevaatuse motiiv ja spekulatsioonimotiiv . Tõene
7. Spekulatiivse rahanõudluse kõver lõikub horisontaalteljega. Väär
8. Keinsistide rahanõudluse %-elastsus on suurem kui klassikute omal. Tõene
9. Rahapakkumise kasv tõstab kurssi ehk teeb raha odavamaks. Tõene
10. Diskontomäära tõstmine kahandab rahapakkumist. Tõene
Test 14 – raha ja eelarvepoliitika
1. Maksude ajutine alandamine on parem kui jääv. Väär
2. Maksukiiluks nimetatakse otsese tööjõukulu ja tööjõu turuhinna vahet. Tõene
3. Maksustamise piirkulu mõõdetakse maksudega tekkivas ühiskondlikus kulus. Tõene
4. Lafferi kõvera kohaselt ei ole valitsuse tulusid maksimeeriv maksumäär ühtlasi majanduskasvu maksimeerivaks maksumääraks. Tõene
5. Maksupoliitika eesmärk on kasvatada majandust, mitte täita eelarveauke. Tõene
6. Lafferi kõver näitab majanduskasvu seost keskmise maksumääraga. Väär
7. Nõudmispoolse majanduspoliitika põhiliseks tööriistaks on eelarvepoliitika, pakkumispoolse majanduspoliitika jaoks aga rahapoliitika . Tõene
8. Valitsus peaks maksustama eelkõige kaupu, mille nõudluse hinnatundlikkus on kõrge. Väär
9. Kui tööjõu maks kahekordistub, siis kahekordistub ka maksukiil. Väär
10. Optimaalne maksusüsteem on laia maksubaasiga, st maksustatakse võimalikult paljusid objekte. Tõene
Test 15 – tööpuudus
1. Tavaliselt suureneb töötus majanduse langusfaasis ja väheneb tõusufaasis. Tõene
2. Keynesi järgi turumajanduses endas on kätketud mehhanismid , mis tagavad kõrge hõivetaseme. Väär
3. Inimene, kes soovib saada tööd ei arvestata tööjõu hulka. Väär
4. Hädaabitööd töötutele on aktiivne tööturu abinõu. Tõene
5. Majanduslikult mitteaktiivse rahvastiku hulka ei kuulu töötud. Tõene
6. Töötuna tööturuametis arvele võtnud ja abiraha saav Jüri kuulub majanduslikult mitteaktiivsete hulka. Väär
7. Tööturu tasakaalustamine erinevate abinõudega on aktiivne abinõu. Tõene
8. Aktiivne tööpoliitika tegeleb töötuse tagajärgede likvideerimise või leevendamisega, passivne tööpoliitika eesmärgiks on ennetada töötuse tekkimise põhjusi. Väär
9. Sunnitud töötuse olemasolu on seletatav Keynese seisukohaga, et töötasu ei alane tööjõu alahõive olukorras. Tõene
10. Nn põrandaalused töötajad e. varimajanduses hõivatud kuuluvad töötute hulka. Väär
11. Täishõive tähendab töötuse määra 0%. Väär
12. Okuni seadus näitab, et kui tegelik koguprodukt on väiksem potentsiaalsest on tegelik töötusemäär on suurem kui loomulik töötuse määr. Tõene
13. Tegelik töötuse määr on mõõdetav vahega tsüklilise ja loomuliku töötuse määra vahel. Tõene
14. Vastavalt Okun`i seadusele 2% loomulikust töötusest kõrgem töötuse tase tähendab tegeliku SKP mahajäämust reaalsest 3%. Väär
15. Ümberõppe stipendiumid töötutele on aktiivne abinõu. Väär
16. Majanduse langusest töötuks muutunu langeb töötuse siirdeliigi alla. Väär
17. Tööeas isikud, kes soovivad töötada ja on selleks võimelised kuuluvad hõivatute kategooriasse. Tõene
18. Ebaküllaldane kogunõudlus kutsub esile siirdetöötuse. Väär
19. Struktuurne töötus on tavaliselt lühiajaline töötaolek, mis tekib seoses tootmise struktuuri muutusega. Väär
20. Töötaja e. tööga hõivatud isik, kes uuritaval perioodil puudus töölt seoses haigusega. Tõene
Test 16 – inflatsioon
1. Phillipsi kõver fikseerib seose inflatsiooni taseme ja raha pakkumise vahel. Väär
2. Täiuslikus konkurentsis kasvab kogutulu lineaarselt. Tõene
3. Täiuslikus konkurentsis asub optimaalne tootmismaht seal, kus kogutulu on maksimaalne. Väär
4. Spekulatiivse rahanõudluse kõver lõikub horisontaalteljega. Väär
5. Optimaalne inflatsioonimäär = 0%. Väär
6. Rahapakkumise kasv parandab puhaseksporti. Tõene
7. Täiuslikus konkurentsis pakuvad ettevõtted diferentseeritud kaupa. Väär
8. Rahapakkumise kasv tõstab intressi. Väär
9. Rahapakkumise kasv tõstab kurssi ehk teeb raha odavamaks. Tõene
10. Rahanõudluse motiivid on: tehingumotiiv, ettevaatuse motiiv ja spekulatsioonimotiiv. Tõene
11. Monopson on ainuostja. Tõene
12. Monopol pakub unikaalset kaupa. Tõene
13. Monopolistlikult konkureeriv ettevõte omandab turujõu tänu oma asukohale. Tõene
14. Keinsistide rahanõudluse %-elastsus on suurem kui klassikute omal. Tõene
15. Kui keskpank soovib suurendada rahapakkumist, siis ostab turult võlakirju/bonde. Tõene
16. Konkurentsi vorme on neli: täiuslik konk., monopolistlik konk., oligopol ja monopol. Väär
17. Kartellilepe võimaldab oligopolidel käituda monopolina. Tõene
18. Täiuslikus konkurentsis on N-kõver horisontaalne ja langeb kokku PT-kõveraga. Tõene
19. Oligopoolne turg tähendab, et turul on vaid suured ettevõtted. Väär
20. Valuutakomitee puhul ei saa keskpank kasutada kohustusliku reservimäära rahapoliitilise vahendina. Väär

21. Diskontomäära tõstmine kahandab rahapakkumist. Tõene