Maailmasõda (0)

Aravete Keskkool
Ajaloo õpimapp
Koostaja : Lauri Ilves
Juhendaja : Kettrud Väisanen
2009

Esimene maailmasõda

(algselt Maailmasõda) oli esimene suurt osa maailma maadest kaasanud sõda, mis kestis 28. juunist 1914 11. novembrini 1918. Sõdivad riigid jagunesid Antandiks ja Keskriikideks. Üheski varasemas konfliktis ei osalenud nii palju sõdureid. Sõja lõppedes oli sellest saanud ohvrite arvult teine konflikt ajaloos (Taipingi ülestõusu järel). Rohkem ohvreid on olnud hiljem ainult Teises maailmasõjas.
Euroopa riikide piirid muutusid sõjategevuse tagajärjel drastiliselt: purunes neli impeeriumi (Saksamaa, Austria-Ungari, Osmanite riik ja Venemaa). Nendes riikides valitsenud dünastiad (vastavalt Hohenzollernid, Habsburgid, Osmanid ja Romanovid) kaotasid võimu sõja jooksul või vahetult pärast seda.
Esimene maailmasõda sai tuntuks kaevikusõjana, seda eelkõige Läänerindel. Üle 9 miljoni inimese langes lahingutes. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning toimusid 20. sajandi esimesed tsiviilisikute massimõrvad.

• 
  

Esimese maailmasõja puhkemist soodustasid Saksa-Prantsuse vastuolude suurenemine Maroko pärast, Venemaa ja Austria-Ungari vastuolude suurenemine seoses sellega, et viimane annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina (1908), ja põhjuseks olid ka Balkani sõjad. Saksamaa eesmärk oli kaotada Suurbritannia ülekaal merel, võtta endale Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi asumaad ning vallutada Baltimaad, Poola ja Ukraina . Austria-Ungari tahtis endale Serbiat ja Tsernogooriat. Türgi tahtis endale Tagakaukaasiat. Suurbritannia tahtis lüüa Saksamaad ja vallutada Türgilt Mesopotaamia . Prantsusmaa tahtis tagasi Alsace-Lorraine'i ja vallutada Saarimaa. Venemaa tahtis Galiitsiat, Konstantinoopolit ja Musta mere väinu ning oma võimu Balkanil , kust ta soovis minema ajada Austria-Ungarit. Jaapanil oli plaan vallutada mõned Saksa asumaad ja osa Hiina alasid.

1918 ja sõja lõpp

1918. aasta veebruaris okupeerisid Saksa väed Ukraina, Eesti, Pihkva ja osa Valgevenet. 3. märtsil allakirjutatud rahu kohaselt jäid vallutatud alad Saksamaa võimu alla. 7. mail sõlmis Rumeenia Keskriikidega Bukaresti rahu. Kui sõjategevus idarindel oli lõppemas, otustas Saksa väejuhatus, rakendada kõik jõud, et võita sõda läänerindel. 21. märtsist 17. juulini tegi Saksa vägi Arrasist Reinini ulatuval rindel neli suurt pealetungi, ohustades uuesti Pariisi. Aga pealetungid ei toonud strateegilist edu ja Saksa vägi kaotas 700 000 meest.
15. juulil alanud II Marnei lahingus läks algatus lõplikult Antandile (liitlasvägede ülemjuhataja F. Foch). 1. augustiks oli liitlasjõududele lisandunud 1,2 miljonit USA sõjaväelast. Alustanud 8. augustil Montdidieri-Amiensti lõigus vastupealetungi, purustas Briti vägi juba esimese päevaga 16 Saksa jalaväediviisi (Amiens'i operatsioon 1918).
15. septembril andis liitlaste Saloniki armee Bulgaaria väele tugeva löögi ja 29. september Bulgaaria kapituleerus. Türklased said lüüa Süürias ja Mesopotaamias ning 30. oktoober sõlmis Türgi Mudrose vaherahu. 24. oktoobrist 29. oktoobrini sundis Itaalia oma liitlaste toetusel Austria-Ungari väe taanduma.
24. oktoobril lõi Ungari ja 28. oktoobril Tšehhoslovakkia Austria-Ungari keisririigist lahku. 3 novembril Austria kapituleerus. 28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus rahutused , mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa alistus ning kohustus 31 päevaga evakueerima ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama sõjavangid ning loovutama põhiosa oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad ) ja suurema osa raudtee -veeremist.
Pariisi rahukonverentsil (1919–1920) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919. Saksamaale peale Versailles ' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul ning piiras tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude Venemaa vastase jõu.

Tulemused

Võitjad said uusi maid ja palju eeliseid . 10. septembril 1919 sõlmisid liitlased Saint-Germainis Austriaga rahu, 27. septembril 1919 Neuilly rahu Bulgaariaga, 4. juunil 1920 Trianoni rahu Ungariga, 10. augustil 1920 Sevres'i rahu Türgiga.
Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Sõja tagajärjel Austria-Ungari lagunes , tema alal tekkisid Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Serbia, senised Austria-Ungari lõunaslaavi piirkonnad ja Tšernogooria liitusid Serbia- Horvaatia -Sloveenia (hiljem Jugoslaavia) kuningriigiks. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome. Saksamaa kaotas osa territooriumi (Alsace-Lorraine'i, Poola alasid jm, kokku 73 485 km², kus elas 7,3 miljonit inimest)¹, asumaad ja suurriigiseisundi. Briti impeerium saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik . Märgatavalt tugevdas oma seisundit USA: sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid temast majanduslikult sõltuma (1921. aastal oli nende võlg USA'le 21 miljardit dollarit).
Venemaa väljalangemisega imperialistlike riikide seast Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel jagunes maailm kapitalistlikuks ja sotsialistlikuks süsteemiks ning algas kapitalismi üldkriis. Saksamaal, Austrias , Poolas, Soomes ja Argentiinas tekkis sõja lõpus ning mitmel pool mujal varsti pärast sõja lõppu rev. marksistlik partei. Peale Venemea toimus revolutsioon ka Saksamaal, Austria-Ungaris, Türgis ja Bulgaarias. Esimeses maailmasõjas ei lahendatud seda põhjustanud vastuolusid. Versailles-Washingtoni lepingute süsteemiga loodud poliitikas peitus uue maailmasõja alge.
Esimeses maailmasõjas osales algul Keskriikide poolel (3 568 000 meest) ja Antandi poolel (6 179 000 meest). Üldse mobiliseeriti Esimese maailmasõja jooksul 73 515 000 meest, neist Antandi riikides 48 355 000 (Venemaal umbes 18 miljonit, Suurbritannias 8 miljonit, Prantsusmaal 8 miljonit, Itaalias 5 miljonit, USA-s ligi 4 miljonit) ja Keskriikides 25 160 000 meest (Saksamaal 13 mln. Austria-Ungaris 9 miljonit). Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda suuresti kõik varasemad sõjad.

Vene kodusõda

(1917–1923) oli paljude erinevate riikide "punaste" ja "valgete" jõudude vahel toimunud sõda, mis toimus endise Venemaa keisririigi territooriumil pärast bolševike poolt teostatud riigipööret 1917. aastal Petrogradis.

Ülevaade

Riigipöördega 7. novembril 1917 (Oktoobrirevolutsiooniga) said enamlased Venemaa keisririigi pealinna Petrogradi enda kontrolli alla, ent põhjas, lõunas, idas ja läänes kehtis Venemaa Ajutisele Valitsusele lojaalsed valitsusorganid ja sõjavägi, kus moodustusid erineva suunitlusega (monarhistid, Ajutise Valitsuse pooldajad jt.) nõukogude võimu vastased valgekaartlaste relvastatud jõud. Enamlased viisid pealinna peagi üle sisemaale Moskvasse.
Järgnenud kodusõja käigus jäi Petrograd kiiresti inimestest tühjaks. Esimesest maailmasõjast tingitud majandusraskusest ning tekkinud anarhiast sattusid paradoksaalsel kombel esimesena löögi alla bolševikke toetanud kuid vasti kommunistlikus võimus pettunud vabrikutöölised, kes olid enamlaste riigipöördes nii olulist osa mänginud: tehaste sulgemisel töötuks jäänutena pages enamik neist maale.

Relvastatud võitlus

1918

1918. a. keskel ähvardasid Nõukogude Venemaa enamlaste valitsust mitmesugused jõud:

• Esimese Maailmasõjast tingituna - Saksamaa Keisririigi sõjavägi Venemaa piiril Eestis, Lätis, Valgevenes ja Ukrainas;
  
• võimuvaakumist ääremail tingituna hõivasid Briti, Prantsuse, Ameerika väed - märtsis 1918 Arhangelski; Jaapani väed aprillis 1918 Murmanski; Prantsuse väed Odessa ja nende ümbruskonna;
  
• Esimese Maailmasõjas Venemaa Keisririigi poolt sõdinud Tšehhoskovakkia korpus, keda bolševike poolt sõlmitud Brest -Litovski rahulepingu kohaselt ähvardas Austria-Ungarile riigireetmise eest väljaandmine, maikuus 1918 võtsid oma teel Ukrainast läbi Siberi Vladivostokki oma kontrolli alla Transsiberi raudtee,
  
• rahvuslased Ukrainas, Soomes, Eestis, Poolas ja muudes mittevenelaste piirkondades,
  
• tsaari- ja Ajutise valitsuse armeede ohvitseride kindral Anton Denikin (lõunast), admiral Aleksandr Koltšak (idast) ja kindral Nikolai Judenitš (läänest) poolt juhitud valgekaartlased, kes soovisid kukutada nõukogude valitsust.
  
• Siseriiklikud vastupanukolded - madrused - Kroonlinna mässud, esseerid - Jaroslavli ülestõus (06-21.07.1918), talupoegade ülestõusud: (Tambovi kubermangus Aleksandr Antonovi juhtimisel (1920-1921);
  
• siseriiklikud- vasakesseerid - III Vene revolutsioon ja rahvusvahelised vandenõud saadikute vandenõu, Sidney Reilly, Bruce Lockhard võimukukutamiseks jne.
  

1918. aasta suvel ei olnud 3/4 endise Venemaa Keisririigi territooriumist Nõukogude Venemaa enamlaste kontrolli all.

1920

Veebruaris 1920 vangistasid ja hukkasid enamlased Koltšaki. Kuu aega hiljem evakueeriti suurem osa Denikini vägedest Musta mere sadamate kaudu. Valgete kindral Peter von Wrangel üritas juunis Krimmist ette võtta suurpealetungi, et kasutada ära Venemaa samaaegset sõda Poolaga, kuid ka tema oli novembris sunnitud põgenema.

1921

Lahingutegevus järgmistes piirkondades:

• Arhangelski rinne
  
• Lõunarinne, Anton Denikin
  
• Looderinne, Loodearmee
  
• Tsaritsõni rinne, Peter von Wrangel
  
• Läänerinne (Punaarmee)
  
• Edelarinne
  
• Põhjarinne, Eugen Miller
  

Poliitilised organisastioonid

• Vene Üldsõjaline Liit, (Русский общевоинский союз (РОВС)), Aleksandr Kutepov
  
• Kodumaa ja vabaduse kaitse rahvaliit ("Народный союз защиты Родины и свободы" (НСЗРиС)), Boriss Savinkov
  

Saksamaa peale maailmasõda ja Hitleri võimule tulek

1918. aastal Saksamaa kaotusega lõppenud Esimene maailmasõda tõi riigile kaasa raske aja, sest võitjad seadsid Saksamaa pinnal loodud Weimari vabariigile väga kõrged reparatsioonimaksud. 1929.aastaks oli Saksamaa täielikus majanduskriisis. Saksamaa eksport oli langenud peaaegu 75%, orienteeruvalt 6 miljonit töötut jõlkus tänavatel, 135 000-st kõrgharidusega isikust olid üle 60% töötud. „Ülejäänud haritlased- koolilõpetajad – on sõltuvad oma vanematest või magavad ja elavad vaestemajades. Päeval aga jalutavad nad Berliini tänavatel kandes silti[ OTSIN TÖÖD]“, niimoodi kirjeldas olukorda kaasaegne välismaa kirjasaatja Marcel Laloire oma raamatus „New Germany “ . Kõige hullem oli seis ehituses- 90% ehitajatest olid töötud.( Leon Degrelle)
90% 65 miljonist sakslasest elas äärmises vaesuses . Hitleri võimuletuleku päeval oli Saksa Keskpangas 83 miljonit marka välisvaluutat, millest 64 oli juba reserveeritud maksmiseks järgmisel päeval.
Igapäevase toidupalu puudumisel langes ka metsikult sünniindeks. Maksud olid ajavahemikul 1925 kuni 1931 tõusnud kuni 45% ning selleks hetkeks oli surmade arv ületanud sünde 60%- ga .
Poliitikuid tekkis juurde aga nagu seeni pärast vihma. Ajavahemikul 1919 kuni 1932 oli Saksamaa üle elanud 23 erinevat valitsust.
43-aastane Hitler oli 11 pika poliitilise võitluse järel suutnud rahvamassid juubeldama panna. „Meie käes on võim. Nüüd algab gigantne töö.“ Just nii lausus Adolf Hitler 30. jaanuaril 1933 Berliinis Riigikantselei rõdul, olles äsja saanud Riigikantsleriks.(Leon Degrelle)
NSDP populaarsus ning liikmete arv kasvas tohutu kiirusega, sest trumbiks peeti seda, et Hitleri vastased olid tähtsusetute pisitülidega ametis, kuid tema pooldajad olid kui ühtne rusikas valmis võitluseks tuleviku nimel. Partei kasvas 2,5 miljoni liikmeliseks, mis oli 25 korda suurem kui riigi armee ehk Reichswehr.
Hitler teadis, et tuleb alustada nullist, kuid ta oli kindel oma tahtejõus, et suudab tõsta nii Saksamaa kui ka rahva nii majanduslikult, poliitiliselt, kui ka sotsiaalselt üles. Esimese ülesandena soovis ta taastada töö ja uhkuse just 6 miljonile töötule. Ta lausus: „Suur töö on ees- Kolmanda Riigi aeg on saabunud.“Aasta jooksul olid nii sotsiaalsed kui ka majanduslikud oludparanenud. (Leon Degrelle)

Poolehoid lihttööliste seas

„See on minu uhkus- ka peale minu lahkumist öeldakse, et see olin mina, kes taastas Saksa töötaja uhkuse ja pani tema tundma austust oma riigi vastu ning ka vastupidi“ ütles Hitler saades Kantsleriks(Leon Degrelle). Ta pidas silmas mitte ainult seda, et pani kõik sakslased tööle, aga ka seda, et töötajad said lisaks kohustustele ka õigused ja võrdse staatuse teiste ametite seas. Ennemalt oli saksa töölist koheldud kui alama klassi olendit, kelle ainsaks ülesandeks oli raha teenimine omanikule. Hitleri jaoks oli see väär. Raha oli vaid vahend saavutamaks inimesele ja töötajale uhkust ja hinge. Seetõttu ei soovinud Hitler mitte lihtsat klassivõitluse lõpetamist, vaid luua ühiskond, kus ainuke riigi edukuse näitaja ei oleks rahakogus. Kellelgi võis olla oma saavutuste realiseerimiseks suur kogus kulda-kuid Hitleril oli vaid soov ja tahtejõud.
Hitler leidis, et asialgu tuleb leida see miski, mis asendaks raha ning samas puhuks majandusele hoo sisse. Selleks tuleb eelkõige taastada töölise usk oma kodumaasse ning tekitada töölises tunne, et ta pole lihtsalt mingi tööriist, vaid temast sõltub, et ka temal on hing ning ta on osake ühtsest riigist ja rahvast. Töö on asi, millest sõltub kõik- töö loob selle, millest me elame. Eesmärgiks polnud seega pelgalt kuue miljoni inimese tööle sokutamine, vaid saavutada inimeste arusaamistes täielik revolutsioon. „Inimesed pole siia Maale pandud majanduse tarvis ja majandus ei eksisteeri raha jaoks. Vastupidi- raha on määratud teenima majandust ja majandus on määratud teenima rahvast,“ ütles Hitler. Ei oleks piisanud ainult tuhandete suletud tehaste avamisest ja nende täitmisest töölistega. Vaja oleks luua moraalne ja emotsionaalne side töötajate ja tööliste vahel, mis teeniks riigi ja rahva huve, mitte üksikute inimeste huve. Et seda eesmärki täita, tuleks riik liita ühtseks tervikuks ning luua ühtekuuluvustunne.(Leon Degrelle)

1.mai kui ametlik riigipüha

Eelnenud ajastul ehk Weimari Vabariigi ajal olid ametiühingud soovinud saada 1. maid kui töörahva püha, kuid mida kunagi varem ei realiseeritud. Hitler aga selle soovi täitis- veelgi enam, ta kuulutas 1. mai ametlikuks riigipühaks. Hitler ei jätnud kunagi juhust kasutamata, mis puudutas selliste pealtnäha tühiste kuid emotsionaalsete nõudmiste täitmist. See parandas inimeste moraali. Seetõttu muutsid ametiühingud oma arvamust ning Hitleri vastalisus muutus peaaegu täielikuks poolehoiuks. Kuna 1. mai muutus riigipühaks, siis Kantsleri juhtimisel korraldati Berliinis Tempelhofi lennuväljal suur vabaõhuüritus, mis oli pühendatud austusele töö vastu.
Tegemist oli aegade suurima massiüritusega. Juba hommikul liikusid kolonnide viisi töölisi ja noori, Hitleri pooldajaid ja mitte eriti pooldajaid, sirgetes ridades, pikkades kolonnides Tempelhofi lennujaama suunas, kuhu Hitler oli kutsunud absoluutselt kõiki sakslasi. Väljakule saabudes võttis neid vastu kaetud lauad vorstide ja õllega, et värskendada just marsilt saabunuid. Pealelõunaks oli kogunenud sellele väljale kuni poolteist miljonit inimest esindades kõiki Saksamaa elanike kihte. Kõik otseloomulikult seisid püsti ja seisid kõik need neliteist tundi jutti. See oli läinud üle piiride ja polnud enam lihtne poliitiline kogunemine, vaid üritus, kus kokkukuuluvustunne liitis üheks kõik sakslased nagu võrdsed võrdsete seas.
Üritus algas populaarsete paladega ning jätkus Wagneri hingeülendavate hümnidega, mis läksid sügavale saksa hinge ja vangistasid kuulajate meeled. Õhtu saabudes ilmus poodiumile, mis oli ääristatud sadade lippudega, Hitler, kelle hääl kaikus üle terve hiiglasliku väljaku. Sakslastel on olnud harv juhus kuulamaks suuri oraatoreid. Saksamaa senised oraatorid olid imetlenud rohkem ennast ja oma häält kui pannud rõhku sellele, mida rääkida ja kuidas. Hitleril oli ebatavaline talent, mis võimaldas väljendada kõige labasemaid eelarvamusi ja vihameelt kõige meeldivamal demagoogilisel moel. Oraatorlus oli ta suurim anne. See oli see jõud, mis võitis tema poole pea kõik tema vastased.
Selline pingeline välgutaoline kõne valgustas ja andis jõudu kõigile, kes seda kuulasid. Kui hurraa hüüded olid peale kõnet lõppenud, siis oli saksa rahvast saanud Hitleri andunud järgijad. Kümned tuhanded ja isegi miljonid töölised ja teised, kes olid olnud enne Hitleri suhtes kas ükskõiksed või isegi vaenulikud, siis nüüd olid nad saanud oraatorluse elektrilöögi ning olid sellest päevast alates tema ustavad järgijad. Suur inimmeri lahkus Tempelhofi lennuväljalt- poolteist miljonit inimest olid saabunud pea täiusliku korra tingimustes ja lahkusid täpselt samamoodi. Justkui uus rahvus oleks tekkinud sel päeval- uus ühtekuuluvustunne.(Leon Degrelle)
Üks oluline muutus tööliste jaoks oli veel standardse 44 tunnise töönädala seadustamine . Kõik ületunnid olid makstavad kõrgendatud tariifi alusel. Ning kehtestatud 8 tunnise tööpäeva puhul tekkis võimalus teha inimestel ka ületunde- seega tõusis palga tulu.
Töölistele oli üks esimesi ja suuremaid soodustusi, mis seadustati Kolmandas Riigis, maksuline puhkus (3-4 nädalat palgalist puhkust), mis seadustati praktiliselt esimest korda Euroopas. Sellega kaasnesid veel riigi poolt makstud puhkused reisidega maal ja merel. Saksamaalt saigi alguse just laiaulatuslik programm noortele spordikogemuste ja treeningute andmiseks . Hitler hoolitses ka töötajate vaba aja eest.

President Hindenburgi heakskiit

Ta soovis seadusandlikku võimu, mida sai anda ainult kõrgem rahvavõimu organ- Riigikogu ehk Reichtag. Selle jaoks oli tal vaja president Hindenburgi poolehoidu. Lähtuvalt sellest organiseeris Hitler ürituse pea ainult Hindenburgi pärast Potsdamis 21. märtsil 1933. aastal, paar päeva varem kui Riigipäev kokku kutsutakse, sealses garnisoni kirikus. Teadaolevalt oli Hindenburg teeninud armees üle poole sajandi ning et ühendada vana ohvitser oma kaasvõitlejatega, organiseeris Hitler peaaegu kõik tema endised võitluskaaslased üle terve riigi kohale paraadil osalemiseks. Ise seejuures mängides alandlikku ja ametlikku , kandes lihtsat ülikonda, kummardas Hitler sügavalt vana sõduri ees väljendades oma austust. Ta oli esimene Kantsler alates 1919.aastast, kes oli võtnud vaevaks midagi sellist korraldada ja see liigutas presidenti hingepõhjani. Ta oli võitnud Hindenburgi oma poole üle ja seda vaid minimaalsete vahenditega. See sama tseremoonia andis Hitlerile toetuse riigi paljude monarhistide seas ja ka paljude veteranide hulgas. Erinevatel põhjustel, kuid toetus sellegipoolest.
1933. aasta 30. jaanuaril määraski Weimari Vabariigi viimane president Paul von Hindenburg (1848-1934) Hitleri Saksamaa valitsusjuhiks ehk kantsleriks.( Maata , Liisa )
Hitler oli mänginud vanade ohvitseridega ja muude tähtsate isikutega kui tinasõduritega, kellele jäigi arusaamatuks, mis oli tegelikult toimunud. Sellel päeval oli Hitleril muudki plaanis kui ainult vana kaardiväe usalduse võitmine. Kergendamaks oma reformide elluviimist, vajas Hitler Riigipäevas dokumendi ratifitseerimist, mis oleks talle andnud diktaatorlikud õigused. See tal ka hiljem õnnestus, mis tagas talle 4 aastat piiramatut võimu. Ian Kershaw väidab, et Hitleri võim toetus pärast 1933. aastat ennekõige ülemvõimu vahendite kontrollile ja riigi sunniaparaadile. (Kershaw 1999:77)

Potsdami üritus viidi meedia vahendusel rahva sekka

Rahvaga otsese ühenduse pidamiseks olid Hitler ja Goebbels( Hitleri parteikaaslane) kiiresti ja vaikselt võtnud oma kontrolli alla Saksamaa raadio. Meedia, millest neid kaua eemale oli hoitud. Samuti olid nende vastased selle meedia praktiliselt unustanud. Paari nädala jooksul tegi Hitler raadiost parima info- ja propagandavahendi. Kõik tema võimsad kõned kandusid riigi igasse nurka. Samuti kasutati raadiot ka viimaks rahva sekka Potsdami etendust. Kogu Saksamaa oli oma raadiote ees- kuulates iga sõna, iga fraasi, igat meloodiat, justkui viibides ise kohal ja saades osa sellest suurest vaatemängust. „See päev Potsdamis oli tõeliseks pöördepunktiks... Paljud valitsuse ametnikud, ohvitserid, advokaadid jt, kes olid Hitlerit umbusaldanud, ratsionaalsetel kaalutustel muutsid sellel päeval oma seisukohta...“ (Fest 1974: 405)
Järgmisel päeval kirjutasid Berliini ajalehed- „Justnagu suur torm oleks puhkenud- samamoodi puhus natsionalismi puhang eile üle kogu Saksamaa“.(Leon Degrelle)

Vaherahu Reichswehriga

1933.aastal oli kõige suurem vajadus armee lojaalsusele kindel olla, et olla kindel oma seljataguses. Saksa Armee ehk Reichswehriga ei olnud ju konsulteeritud, kui Hitler määrati Kantsleriks. Saades aru, et sõjaväeline riigipööre võib purustada tema ja ta partei plaanid tuleviku suhtes, asus Hitler tegutsema. 1933.aastal ei võetud ette mingeid puhastusi, rünnakuid ega sekkumisi, sest sõjavägi oli institutsioon , millega Hitler pidi olema ettevaatlik vähemasti niikaua, kuni riigipresident Hindenburg esines sõjaväe ustavuse võimaliku alternatiivina. Ei saanud ju välistada võimalust, et sõjavägi mingil kujul võimu üle võtab, sõjaväeline diktatuur sisse seatakse või isegi monarhia taastatakse. Hitler vajas sõjaväe tuge rohkem kui mis tahes riigiorgani oma. Ja seepärast polegi imeks panna, et kui sõjaväeline juhtkond väljendas muret, et sõjavägi võidakse allutada tulevikus domineerima hakkavale SA formeeritud miilitsajõududele(kuhu 1934. aasta alguseks kuulus juba 2,5 miljonit meest), oli Hitler 1934.aasta juunis valmis tegutsema äärmise karmusega omaenda liikumise ühe osa vastu. Verised repressioonid ühe oma liikumise vastu olid Hitleri võimule oma kätte koondamisel kriitiline hetk.
Poolehoid ja rahva massiline austus , mille Hitler oli saavutanud kõigi poolt vihatud SA purustamisega, lisas veelgi tema võimu. Von Hindenburgi tänuavaldus Hitlerile „saksa rahva päästmise eest“ tähendas, et riigipea on selle ettevõtmise seaduslikuks kuulutanud. Riigikantsleri populaarsus polnud kunagi nii suur olnud. (Kershaw 1999: 89)

Rahvasteliit

(tänapäeva ÜRO eelkäija) – loodi Pariisi rahukonverentsi otsustega
Rahvasteliidu ülesanne oli ära hoida sõdu ja lahendada rahvusvahelisi tülisid rahumeelselt.
2 organisatsiooni –
*täiskogu – kõikide liikmseriikide esindajad
*nõukogu – kes juhtis rahvasteliidu tööd
+Inglismaa, Prantsusmaa, USA, Itaalia ja Jaapan.
+neli tähtajalist liiget (valiti igal aastal)
Rahvasteliit ei lubanud Saksamaad ja tema liitlasi ning Venemaad RL-i. Rahvasteliitu keeldus astuma USA, sest riik arvas , et RL ei suuda rahu tagada ja sellepärast, et neil ei olnud head sõjaväge. Isolatsioonipoliitika.
Rahvusvahelised lepingud ja konverentsid
pärast I MS
Alanud perioodi nim. patsifistlikuks perioodiks. Patsifism – sõjast hoidumine, püüd vägivalda vältida. I MS hinnati kui suurt eksimust. Patsifismi ajastul arvati, et sõda enam ei toimu ja konverentsid aitavad seda ära hoida.

Konverentsid

1) Washingtoni konverents 1921-1922 – osalesid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan, Hiina. Tulemus oli see, et otsustati merelaevastikku piirata. Merelaevastiku piiramise leping. Vaikse ookeani saarte, välja arvatud Hawai, demilitariseerimisleping. Jõuti kokkuleppele, et Jaapan viib väljaoma väed Vene kaug idas. USA sõlmis eraldi rahulepingu Saksamaa liitlastega .
2) Locarno konverents 1925 – sellel konverentsil oli esimest korda peale I MS osalenud Saksamaa võrdsena. Loodi Reini tagatispakt – Prantsusmaa ja Belgi üheltpoolt ja Saksamaa teiselt poolt kohustusid säilitama nendevahelise piiri (Reini tagatispakt sõlmiti kuna Prants . haaras endale Saksamaa territooriume). Garanteerima pidid seda Inglismaa ja Itaalia. Pärast Locarno konverentsi väideti, et nüüd on tekkinud leppimise ja rahu ajastu.
3) Rapallo konverents 1921 – päevakorras oli Nõukogude Venemaa küsimus. Venemaal olid võimule tulnud kommunistid, sellest oli saanud kommunistlik riik (45% elanikkonnast hävitati). Nõukogude Venemaa ja Saksamaa sõlmivad koostöölepingu. 1923-24 tutvus USA komisjon Saksa majandusolukorraga (Saksamaa ei jõudnud reparatsioone maksta). Komisjoni liige kinnitas Davesi plaani, mis nägi ette Saksamaa reparatsioonide vähendamist, anda Saksamaale laenu ja võimaldada investeeringut. Davesi plaani toetasid teised riigid. Arvati, et kui Saksamaa majandus ei parane siis see toob kaasa ..
Briand -Kellogi pakt 1928
1) sõjad kuulutati riikliku poliitika teostamisel ebaseaduslikuks
2) võeti kasutusele agressori termin, see kes sõda alustab on agressor
3) sõjad kuulutati kuritegudeks
4) sõnades räägiti kogu aeg, et sõda ei ole vajalik aga masinad töötasid kogu aeg (töödeldi välja uusi relvi)
USA tahtis, et Euroopas oleks rahu, oli huvitatud stabiilsusest. Aga ei tahtnud olla vastutavaks.

Vladimir Iljitš Lenin

• 
  

Poliitilise tegevuse algus

Aastal 1891 lõpetas Uljanov juuraõpingud eksternina Peterburi ülikooli juures.
Pärast õpinguid töötas ta mõnda aega Samaras ning 1893 kolis Peterburgi.
1895 . aasta suvel käis Uljanov esimest korda välismaal, Šveitsis, kus kohtus Vene marksismi "isa" Georgi Plehhanoviga.
7. detsembril 1895 Lenin arreteeriti ning pärast aastast vangistust saadeti asumisele Šušenskoje külla Siberis . Seal abiellus ta juulis 1898 Nadežda Krupskajaga, kirjutas vangistuses kogutud materjali põhjal raamatu "Kapitalismi areng Venemaal" (ilmus aprillis 1899) ning tõlkis.

Tegevus emigratsioonis

1900 asus Uljanov elama välismaale. Peamised elukohtad olid Šveitsis, Austria-Ungaris, Inglismaal ja Prantsusmaal. Seal andis ta 1902 välja raamatu "Mis teha?" Selle autoriks oli märgitud N. Lenin (esmakordne pseudonüümi "Lenin" avalik kasutamine; Vladimir Uljanov kasutas tollal võõrast, mitte talle, vaid Nikolai Leninile kuuluvat passi ).
1903. aastast alates oli Lenin üks bolševike juhte. Peamiselt tema initsiatiivil oli samal aastal toimunud ka nende lahkulöömine Vene Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist, ehkki Lenin väitis tihti, et ta olevat kogu VSDTP liider. Tegelikkuses jagunes partei bolševikeks ja menševikeks, kusjuures viimaste toetus ning liikmeskond oli tunduvalt suurem. Lenin läks tihti tülli ka oma kaasbolševikega, kuid talle kujunes ka ustav toetajaskond, kes tema radikaalseid ideid pooldas: näiteks Grigori Zinovjev , Jossif Stalin ja Sergo Ordžonikidze.
Esimese maailmasõja ajal oli Lenin sõja toetamise lepitamatu vastane, mille tõttu ta jäi suhtelisse isolatsiooni, sest enamik sotsialistlikke rühmitusi osutus rohkem patriootiliseks kui internatsionalistlikuks.

Lenin (bolševikud) ja Saksamaa

1915. aaasta märtsis koostas VSDTP ja Poola ning Leedumaa SDTP liige Aleksander Parvus plaani, mille eesmärgiks oli rahastada Venemaalt pärit ning emigratsioonis elavaid Tsaarivõimu vastaseid radikaalseid parteisid revolutsioonilises tegevuses -Venemaa sõjalise jõu ning kaitsevõime nõrgendamiseks. Plaanile sai ta rahalise toetuse Saksa Kindralstaabi ja Välisministeeriumi poolt, esialgse avansina 2 000 000 saksa marka.[1]... Hilisemate hinnangute alusel peeti Leninit ainult saksa spiooniks, kes tegutses tsaaririigi kukutamiseks, samas võib aga ka tõlgendada Lenini tegevust kui temapoolset kõikide olemasolevate võimaluste ärakasutamisena oma eesmärgi saavutamiseks - võimuhaaramiseks Venemaal.

1917. aasta Veebruarirevolutsioon

1917 elas Lenin endiselt Šveitsis. Siis sai ta aga kuulda Veebruarirevolutsioonist ning otsekohe hakkas ta otsima võimalusi Venemaale naasmiseks. Teda toetas üllatuslikult keiserlik Saksamaa, mis sai temaga kontakti eestlase Aleksander Kesküla kaudu. Sakslased lubasid Leninil vabalt läbi Saksamaa sõita ning lisaks veel ka rahaliselt toetada, sest nad lootsid , et Lenini õõnestustegevus Vene valitsuse vastu teeb idarindel sõja võitmise tunduvalt lihtsamaks.
Venemaale jõudnud, asus Lenin elama Petrogradi, et olla poliitsündmuste epitsentris. Ta asus teravalt kritiseerima Ajutist Valitsust ning nimetas seda toetavaid sotsiaaldemokraatlikke suundi (esseere ja menševikke) reeturlikeks. Juulis 1917 püüdis ta ilmselt esmakordselt võimu haarata, kuid Aleksandr Kerenski juhitud sotsiaaldemokraatlik valitsus suutis enamiku juhtivatest bolševikest arreteerida. Lenin ja Zinovjev põgenesid aga Soome. Nad varjasid ennast mitmel pool, samas kui Petrogradis tekitas paanikat Lavrenti Kornilovi "mäss". Bolševike liidrid amnesteeriti ning nad aitasid organiseerida pealinna kaitset. Lenin ei tihanud aga endiselt Petrogradi naasta. Tema suhtes kehtis endiselt vahistamisorder. Ta tuli pealinna alles septembris, redutades valedokumentidega konspiratiivkorteris.

1917. aasta Oktoobrirevolutsioon

Smolnõisse, kus asus tol ajal bolševike kontrolli all olev Petrogradi tööliste saadikute Nõukogu (Совет рабочих депутатов (Петросовет)), saabus Lenin 7. novembri hilisõhtul. Algul ei tahetud teda sisse lasta, kuna tal polnud vastavaid dokumente. Lõpuks õnnestus Leninil siiski Smolnõisse siseneda ja Trotskiga kokku saada. Selleks ajaks oli Trotski poolt organiseeritud punaväelased hõivanud juba Venemaa Kesktelegraafiagentuuri, pangad, raudteejaamad jm strateegiliselt tähtsad punktid. Ajutise Valitsuse residentsi, Talvepalee hõivamine oli just käimas.
Järgmisel päeval toimunud Ülevenemaalise Nõukogude saadikute kongress otsustas pärast pikemaid vaidlusi ja mitmete saadikurühmade lahkumist moodustada uus valitsus, mille nimeks sai Rahvakomissaride Nõukogu. Selle etteotsa valiti Lenin.

Atentaat , haigused ja surm

1918. aasta 30. augustil tulistas Sotsialistide-Revolutsionääride Partei liige Fanny Kaplan Lenini pihta kolm lasku, haavates teda kahega. Ühe, suhteliselt ohutu haava sai ta kätte, teine lask tabas Leninit kaela ja õla üleminekule. Selle tulemusena sattus veri kopsu ja tema olukord ei olnud kiita. Vaatamata sellele keeldus ta minemast haiglasse kartes, et seal on uued mõrvarid teda ootamas. Leninit raviti koduselt ja see ei saanud anda häid tulemusi.
1922. mais tabas Leninit halvatushoog. Tema parem külg oli osaliselt paralüseeritud ning ta ei osalenud enam valitsuse (rahvakomissaride nõukogu) tegevuses. Sama aasta detsembris tabas teda teine halvatushoog, mille tagajärjel ta enam ei osalenud aktiivses poliitikas. Märtsis 1923 oli Leninil kolmas halvatushoog, mille tagajärjel ta kaotas kõnevõime. Sellest ta enam ei toibunud. Ta suri 21. jaanuaril 1924. On oletatud, et Lenini tervislikku olukorda raskendas lisaks atentaadil saadud haavadele ja neist tulenevatele tüsistustele ka kaugele arenenud süüfilis, mille oli diagnoosinud akadeemik Vladimir Behterev.

Pärand ja surmajärgne kultus

Lenini järel sai Nõukogude Liidu faktiliseks liidriks Jossif Stalin, kes jätkas Lenini alustatud agressiivset maailmarevolutsiooni poliitikat. Stalini tegevus 1920-30ndatel aastatel muutis Lenini Nõukogude Liidu elanike jaoks kummardatavaks iidoliks. Lenini keha balsameeriti ja paigutati rahvale külastatavasse mausoleumi Moskva Punasel väljakul. Tõsiusklike kommunistide jaoks on Lenin jäänud iidoliks tänini.
Aastal 1924 nimetati Lenini kodulinn Simbirsk ümber Uljanovskiks ning Petrograd Leningradiks.

Kasutatud kirjandus

Internet: http://et.wikipedia.org/wiki/Vene_kodus%C3%B5da
http://et.wikipedia.org/wiki/I_maailmas%C3%B5da
http://www.annaabi.com/materjal-4878-hitler
http://www.annaabi.com/otsing-rahvasteliit
Raamatud:ENE3 lk:444 „Hitler“
ENE5 lk:485 „Lenin“
22