Lydia koidula (15)

Lydia Koidula
Referaat
Juhendaja : Siiri Meidla
Koostas: Annie Leesment
Abja 2008
Sissejuhatus
Lydia Emilie Florentine Jannsen , kirjanikunimega Lydia Koidula (oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Ülim väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks. 
  
 
Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun , laudad , ait. Maja oli väga ilus- maja ees asetsesid lillepeenrad, kõrval oli ka tiik ning samuti oli suur aed, kus kasvas palju õuna-, pirni -ja kreegipuid. Selline vaheldusrikas loodus, mis oli väljaspool kodu, oli tulevase luuletaja eelkooliea mängumaaks ja sügavate mõtete allikaks.
Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen , mille ta hiljem muutis) oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas J.V.Jannsen tundma huvi muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht.
Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt , isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt.
Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen . Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla ning tema tehtud märkmed olidki siis Lolla nime all. Lydia hakkas juba varakult tundma huvi Eestimaa ja eestlaste vastu ning jälgis huviga oma isa toimetusi. Ükskord läks noor Lydia oma isa kirjutuslaua juurde ja küsis: “Isa, pai isa, kellele sa kirjutad?”.”Ma kirjutan eesti rahvale, mu laps, neile rõõmuks ja õpetuseks, mine sa ema juurde kanni tegema; palu ,ema annab sulle natuke saia.”--,,Aga isa, kui sina pisukeseks jääd ja mina suureks saan, kas lubad mind ka neile kirjutada ühe tillukese raamatu. Isa, kas lubad?—Jah, muidugi, mu laps, sina oled ju eesti lapselaps, kes sulle seda keelab?”
Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10. aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni ”Sõnumitooja” edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid maast. Selline ebaõiglus solvas sügavalt J.V.Jannsenit ning väljapääsu leidmaks, otsustas ta elukoha ära vahetada. Arvestades tolle aja tingimusi, kestis see tülikas reis kaks päeva. Kuigi Koidula oli veel kuue aastane, võttis ta Vändrast kaasa sügavad muljed lapsepõlvekodust, sealsest ilust ja seal kuuldud rahvajuttudest ja lauludest, mis olid hiljem inspiratsiooniks paljudele tema luuletustele, milleks on näiteks “Meil aiaäärne tänavas”.
 
Koidula noorusaastad Pärnus
Kui Jannsenite perekond Pärnusse kolis, ei olnud see supellinnana populaarne . See oli aga üle Eesti kõige tähtsam väljaveosadam. Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas. Sellest viis ta oma tulevikukutsumusele kaasa erksa loodusetaju. Esimesel kolmel aastal Pärnus ei käinud Lydia koolis, sest oma alghariduse sai ta oma isa käest.1854. aasta sügisel astus Koidula aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkoolile. Sealses koolis sai L. Koidula selgeks prantsuse ja vene keele ning eesti ja saksa keelt ta juba oskas. Kooli lõpetas ta kursuse parimate hinnetega ja see aitas tal saada kodukooliõpetaja eksamile Tartu Ülikoolis. Lydia Koidula unistus oli aga eesti tütarlastekooli asutamine, kuid siis puudusid selleks reaalsed võimalused. Koolipõlveaastad tütarlastekoolis olid Koidulale oluliseks kujunemisperioodiks ning seal ta laiendas oma kirjanduslikke teadmisi, lugedes välismaisete kirjanike teoseid. Inglise kirjanikest olid Cooper, Calderon ja veel tähtsal kohal oli ka Shakespeare . Vene kirjanikest olid Lermontov , Nekrassov, Puškin ja Gontšarov. Samuti tutvus L. Koidula ka saksa suurte klassikutega, kelleks olid Goethe , Schiller, Lessing jt. Oma teadmisi hakkas ta õpetama ka oma õele ja vendadele . Juba siis alustas Koidula loomingulisi katseid, esialgu küll saksa keeles. Oma viimaseil aastal Pärnus alustas ta aktiivselt omaenda raamatukogu rajamist, tellides raamatuid isegi Tartust. J.V.Jannsen oli kindlasti oma tütrele eeskujuks ja juba sellepärast hakkas ta kirjandusega juba noorelt tegutsema. Pärast “Pärnu Postimehe” ilmumahakkamist (1857) jõudis see varsti Koidula otsese kaasatõmbamiseni toimetustöösse ning tema kõrvalharrastuseks tütarlastekoolist saigi isa aitamine ajalehe sisustamisel. Koidula esimene proosapala “Kivirist” ilmus ,,Pärnu Postmehes” (nr.31) ning tähistas tema avaliku kirjandusliku tegevuse algust. Hiljem väljus juba ulatuslikum jutustus “Ojamölder ja tema minia ”(1864) eri raamatuna ja äratas huvi ka väljaspool Eestit (Saksamaal ja Soomes). Isa abistamine ei piirdunud aga ainult kirjanduslike ülesannete täitmisega, sest Koidula valmistas ette isa kooli piirkonnast kreis-ja tütarlastekooli astujaid eriti saksa ja vene keeles. Peale seda, kui ta tütarlastekooli lõpetas, ärkas temas huvi perenaisekohustuste vastu. Oma kirjas õde Eugeniele 3.augustist 1862 teatab ta uhkusega, kuidas tal õnnestus ema äraolekul rukkilõikuse talgute puhul perenaise osa nii edukalt etendada, et talgulised ta osavust kiitsid. Samas isegi siis, kui Lydia Koidula ema kodus haigena pikutas, tegi Koidula juba ka siis kõik tööd ära ning õppis juba noorelt iseseisvust ja rohkesti kindlust .
1863.aasta lõpul oli Jannsenite perekond tingitud uuesti kolima , nüüd juba Tartusse , sest Jannsen oli rahulolematu “Pärnu Postimehe” majandusliku olukorraga.
 
Elu Tartus
Kui Jannsenid Tartusse kolisid , asusid nad elama Tiigi tänavale. Tartus hakkas J.V.Jannsen välja andma “Eesti Postmeest”. Nii nagu ka “Pärnu Postimehes”, nii ka “Eesti Postimehes” hakkas Koidula toimetama ja oma isa abistama, kuid oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale. Nüüdsest hakkas L.Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka loomingulisi traditsioone. Samuti artiklites avaldus ka Koidula ühiskondlik aktiivsus, patriootiline andumus ja uudne kunstiline sõna, mis kõik väga üllatas lugejaid. Tartus hakkas Koidula ka rohkem aega pühendama luuletuste kirjutamisele. 1866.aastal oli ilmunud tema esimene luulekogu “ Vainulilled ”(“Waino-Lilled”),mis oli luuletaja esimeste värsside kokkuvõtteks. Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu “Emajõe ööbik” (“Emajõe Öpik”). See luulekogu julgustas teda ning ta võttis otsustavalt ja julgelt võitluslipu endale kätte, paljastades orjastajaid ja sisendades rahvale väljapääsulootusi orjus -aja pimedusest ,,koiduvalgusesse”. Koidula on kirjutanud ka ballaade . Üks nendest on ,,Udumäe kuningas’’, mis kajastab tema varast huvi Kreutzwaldi loomingu vastu, sest Koidula oli võtnud selle ballaadi aluseks tema samanimelise muistendi . Koidula on ,,Eesti Postimehes’’ avaldanud ka mitmeid artikleid jututubades, kuid 1867.aastaga jõudis see lõpule. Tartus toimub ka mitmete kirjanikega kirjavahetus (sellest pikemalt - Suhted teiste kirjanikega).Tartus hakkas 60-ndate ja 70-ndate aastate vahetusel luule ja proosa looming vaibuma, leiab aga uue väljendusvõimaluse dramaatilises loomingus. Koidula esimeseks katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg’’(1870).,,Saaremaa onupoja’’ lavastamine 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist . Hiljem on valminud veel mitmeid näidendeid: ,,Kosjakased’’, ,,Säärane mulk ’’ jt .Nende Koidula algatusel , juhtimisel ja osavõtmisel lavastatud teostega rajas Koidula eesti rahvusliku teatri. Eeltöid on tal aidanud aga teha Fr.R. Kreutzwald ja C.R. Jakobson .(teatrist veel: Näidendid ja teater)
Ka luule alal näeme pärast ,,Emajõe Ööbikut’’ lähenemist tegelikkusele, kuigi romantiline laad ei võimaldanud siin samasugust konkreetsust kui dramaatika ja jutuloomingu alal. Samas ta jätkab ballaadide kirjutamist ning seekord oli ballaadi ,,Narva neitsi’’ aluseks Fr.R.Kreutzwaldi kohamuistend ,,Narva kaupmehe tütar’’.
Koidula isiklik elu Tartus oli suletud suure töökoormuse tõttu toimetustoa luitunud seinte vahele, kus tal tuli järjekindlalt hoolitseda mitte ainult lehe sisu eest, vaid teha ka kogu toimetus-ja talitustöö kuni aadresside pealekirjutamiseni ja posti saatmiseni. Vahetevahel ei pidanud tervis vastu ,käsi jäi ülepingutustest haigeks, tuli ohverdada päevi haigusele. Niisamuti oli kunagi haige ka tema isa. Kui aga Koidula elus leidus vabu hetki , siis pühendas ta need haruldaselt sisukale kirjavahetusele ja innukale lugemisele. Ta jätkas raamatute hankimist veel aastate kaupa ning kui nende pere raamatukogu avastati (1958), oli seal paar eksemplari, kus oli sisse kantud Lydia oma käega kirjutatud LYDIA JANNSENI nimi. Samuti huvitasid Koidulat ka aforismid ning üheks nende autoritest on Goethe. Samuti kohtas ta Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus.
 
Koidula Kroonlinnas
1873. aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akušööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson . Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans-Voldemar sündis aastal 1874 , kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig- Hedda , kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
Lydia Koidula on aga oma esimese pojaga reisinud Saksamaale, (oma tütre Hedda jättis ta Jannsenite hoole alla), kui Eduard Michelson sai oma erialadel täiendõpet. Saksamaal oli Koidula peamisteks huviobjektideks Goethe, Schilleri ja Lessingi töödega seotud mälestusmärkide, muuseumide ja teatrite külastamine. Kui Saksamaal olles Viinis sündis Koidulale kolmas tütar, siis olukord muutus kriitiliseks, sest majaomanik (selle maja omanik, kus nad parasjagu viibisid) keeldus korterit edasi üürimast põhjendusega, et väikesi lapsi oma majas ei talu. Seda kuuldes Jannsen tuli otsekohe neile Viini järgi ja viis nad Tartusse, enne kui Michelson oma õpingutega lõpule jõuab. Tartus aga juhtus õnnetus - Koidula poeg Hans suri leetritesse ja see oli kõigepealt Koidulale endale kui ka teistele pereliikmetele suureks tragöödiaks. Kui Koidula tagasi Kroonlinna suundus , võttis ta oma poja haualt siidkotikese- täie mulda.
Kroonlinna tagasi jõudes Lydia tervis halveneb, kuid ta võtab oma deviisiks ,,kannata ja tööta!’’. Oma kirjas õele kirjutas ta, et tema juuksed on juba peaaegu kõik hallid. Samas just nendel aastatel loob Koidula hulga uusi meisterlikke luuletusi kui ka areneb jutukirjanikuna.
Aastal 1880 kirjutas Koidula oma viimase näidendi ,, Kosjaviinad ’’ ja hoolitses ühtlasi andumusega ka oma laste eest.
Tiheda eepilise toodangu kõrval elustavad ka Koidula luule parimad harrastused : patriootiline isamaaluule annab selliseid uusi saavutusi nagu ,, Igatsus ’’, “Teretus’’, ,,Jutt’’, ,,Ma kannan leina’’, Enne surma Eestimaale’’. Samuti jätkub ka lasteluule harrastus , millest kõige populaarsemaks sai ,,Hälli ääres’’.
Koidula viimastel aastatel kuhjub aina rohkem kurbi sündmusi: Papa Jannsen jäi töövõimetuks(1880) ning tema asetamine avalikkuse ees häbiposti kompromissitaotlusele pärast mõisnike ja kirikuõpetajatega rahva huvide kulul. Hiljem (1882) haigestus Koidula vähktõppe- see haigus on esinenud mitmel pool tema ema suguvõsas ning sellesse suri mõni aasta hiljem ka Koidula õde Eugenie. Vähktõvest sai ta võitu osav kirurg prof . Reyhori abiga Peterburi Punase Risti haiglas . Uueks löögiks tema tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri Max. Sellele aga järgneb uus õnnetus, kui Koidula keldriluugist alla kukkudes palgist kinni haaras ja tema värskelt paranev operatsioonihaav lahti rebenes .1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Nad elasid haigla läheduses mere lähedal, kus lapsed aeg-ajalt suplemas käisid. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna heade lootustega, kuid rinnavähi sündroomid esinesid jälle. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes nende eest peale Koidula surma hoolt kannab. Oma kirjas õele kirjutas ta järgmiselt: ,, Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...’’. Koidula surigi 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul .
Surmateatest peale tõuseb Koidula nagu uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski olid täis sooje järelhüüdeid.
Koidulat jäid leinama tema kaks tütart -Hedwig 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Koidula oli neile alustanud eesti keele õpetamist, kuid vara ematuks jäänuina ei puutunud nad enam eesti keelega kokku ja nad unustasid selle.
Koidulal ei õnnestunud oma loomingut trükkimiseks koguda ja välja anda, kuigi ta seda teha kavatses . Tema pärand jäi abikaasa valdustesse, kelle surma järel aastal 1907,said selle pärijateks tütred. Kuid kuna noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, jäi kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu.
Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Selle auks korraldati 11. augustil Estonia kontsertsaalis mälestusaktus.
 
Näidendid ja teater
Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid .
,,Vanemuise’’ seltsi nooremate liikmete hulgas algas sihiteadlikum teatrihuvi eriti pärast teatrikeelu kadumist Tartus. Tartlastele oli saksakeelne ,,Novumi’’ suveteater linnataguse Tamme kõrtsi juures tuttav. Linnas oli saksa käsitööliste selts muretsenud endale suure krundi (praegu ,,Vanemuise’’ väikese maja park), kuhu ehitati seltsimaja, rajati suveaed ning 1870. a veel varju andev teatrihoone. Teada on samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J.V.Jannseni) kodudes. Algul täielikult teatri vastu olnud J.V.Jannsen hakkas noorema generatsiooni teatrimõtet toetama , kui oli laulupeo asjus kubermangu pealinnas Riias käies 1869. a tutvunud ka Riia Läti Seltsi tegevusega . Koidulal aga tänu kirjavahetusele Almbergiga tekkis teatud ülevaade soomlaste esimestest teatritegemistest. Esimene eestikeelne teatrimäng ,,Vanemuise’’ seltsis toimus sisuliselt 1867/1868. a talvel seltsi liikme R.Sachkeri koostatud lauluduetiga ,,Teomees ja karjapoiss ’’ .Seda dialoogi-laululugu esitati kostümeeritult ja teatud dekoratsiooni taustal ning vastuvõtt oli hea.1870 .a kevadel kolis ,, Vanemuine ’’ aga uude majja, kus oli suurem saal. Lydia Koidula otsustas siis tähistada seltsi viiendat aastapäeva teatrietendusega. Teatrimõtte realiseerimiseks tuli Koidulal endal nii muretseda repertuaar kui ka lavastada.24 .juunil 1870 esietendus ,,Vanemuises’’ Koidula lavastuses teatrimäng ,,Saremaa onnopoeg’’(,,Saaremaa onupoeg’’),millega pandi alus rahvuslikule teatritegevusele. Koidula oli saksa näitekirjaniku T.Körneri värssjandi alusel loonud olustikulise rahvatüki Eesti oludest, rõhutades seejuures eriti armastusabielu olulist ning hariduse vajalikkust. Koidula lisatud laulud-kupleed ning kaasaja kooliolude kriitika väärtustasid märgatavalt T.Körneri jantlikku kosjalugu. Esikteose ja selle lavastuse erakordselt hea vastuvõtt tiivustas Koidulat ning juba sama aasta sügisel tõi ta lavale oma uue näidendi –komöödia ,,Marret ja Mina ehk Kosja -kassed’’. “Kosjakaskede’’aluseks on J.V.Jannseni tõlkelaenuline külajutt ,, Naabre tütred’’. Koidula dramatiseeringus olid tulipunkti tõstetud taas armastusabielu ja hariduse probleemid, kuid olulisemgi oli ärkamisaja radikaalsemate ideede kuulutamine. Kodukülla naasnud Tõlla-Hans oli mõnda aega linnas elanud ning omaks võtnud rahvusliku liikumise vaateid, selgitas neid veenvalt ning kutsus isamaa heaks töötama. Olulist osa mängivad selleski näidendis Koidula luuletused ning päevaprobleeme kajastavad kupleed.
3.juunil 1871. a esietendus ,,Vanemuise’’ seltsis Koidula lavastuses tema algupärane komöödia ,,Säärane mulk ehk Sadda wakka solatango’’. “Säärase mulgi ’’ lähtealuseks võib pidada anekdootlikku lugu tegelikkusest.1861.a ,, Perno Postimehes’’ avaldati sõnum Saaremaa mehest, kes puuduliku kirjaoskuse tõttu ajalehes avaldatud soolahindadest valesti aru sai ja hulga otri tangudeks laskis teha. Loodetud suure kasu asemel jäi ta linnas naerualuseks. Koidula on aga seda juhtumit kasutanud oma teose teljena.
1880. a algul Kroonlinnas kirjutatud ja samal suvel III üldlaulupeol Tallinnas lavastamiseks mõeldud Koidula neljandal näidendil ,,Kosjaviinad ehk kuida Tapiku pere laulupidule sai’’ oli küll tsensori luba, kuid ilmselt laulupeo korraldustoimkonna tahtel see siiski lavale ei jõudnud. Trükis ilmus see alles 1946.a ja esmavaatus oli 1953. a ,,Endla’’ teatris.
Suhted teiste rahvuslike tegelastega
Koidula ja Fr.R.Kreutzwald
On teada, et Lydia Koidulat on huvitanud Fr.R.Kreutzwaldi looming. Algul, et saada täpsemat ülevaadet tema loomingust, kirjutas Koidula talle kirja, millele hiljem sai ka vastuse. Sellest arenes suur ja tihe kirjavahetus, mis on suurepäraseks dokumendiks mitte ainult kummagi asjaosalise elamuste, mõtete ja vaadete suhtes, vaid ka kogu ajajärgu kirjandusliku ja kultuurilise elu kohta üldse. Koidula, kellel Kreutzwald oma ,,Kalevipoja’’, ,,Viru lauliku laulude’’, ,,Eesti ennemuistsete juttude ’’ ja perioodilise väljaandega ,,Maailm ja mõnda’’ suureks eeskujuks oli, hävis Kreutzwaldi poolt kalendrisabas avaldatud pilkest, mille Koidula südamesse võttis, sest Kreutzwald oli rääkinud naiste kohta, kes jätavad maha nõela ja sukavardad ning hakkavad,, paberinirkideks’’ ja ,,kirjaneitsiteks’’. Kui Koidula saatis Kreutzwaldile kirja põhjendamaks neid sõnu, siis Kreutzwald tunnistas enda ,,nõdraks, ekslikuks inimeseloomaks’’ ja rõhutas, et tema süda on nii ,,laiaruumiliseks’’ loodud ,et kõik parema poole sammuvad asjad seal küllalist asupaika leiavad. Algul ei saanud Kreutzwald Koidula loomingust aru, kuid hiljem mõistab ta Koidula luule omapära ja selle mõtterikkust. Varsti hakkab Kreutzwald Koidulas nägema oma kirjanduslikku järglast. Seega leidis Koidula temas toe ja vaimustusallika luuletajatee jätkamisel. Soe vastastikune usaldus arenes kiiresti mõlemapoolseks sügavaks austuseks ja kiindumuseks.(Nende kirjavahetusest on tehtud ka raamatuid...)
C.R. Jakobson
C.R. Jakobson oli eest rahvusliku liikumise väljapaistvaimatest tegelastest, kes nii nagu Fr.R.Kreutzwald jt. Jannsenite kodust aeg-ajalt läbi astus. Koidulal oli ka Jakobsoniga soe kirjavahetus ning kogu aja oli Jakobson teda toetanud ja aidanud. Samuti on ka teada, et C.R.Jakobsonilt on pärit ka seni anonüümselt esinenud autori luuletajanimi Koidula, mis tähendab koidu aega. Koostades 1867.a oma ,,Kooli lugemise raamatu’’ esimest köidet, tuli C.R. Jakobsonil anonüümse autori kohta Jannsenilt teavet hankida. Sel puhul, kui ta sai nii mõndagi teada, lükkas ta esimese pseudonime L. Blatt otsustavalt tagasi ja esitas omalt poolt vabaduslaulikule sümboolse nime Koidula, mis oma ühiskondliku sisu tõttu sai kiiresti populaarseks. Peale selle, et ta andis Lydiale pseudonime, aitas ta teha ka teatri asutamiseks vajalikke eeltöid ning kirjavahetuses andis talle sageli nõuandeid.
Antti Almberg -Jalava
Peale selle, et Koidulal oli tihe kirjavahetus FR.R.Kreutzwaldi ja C.R.Jakobsoniga, oli tal kirjavahetus ka A.Almberg-Jalavaga. Suhted muutusid isiklikuks, kui Soomes oli näljahäda ning ,,Eesti Postimees ’’ saatis abiks väikese summa. Sellele reageeris ajaleht,, Uusi Suometar’’ peatoimetaja A.Almberg-Jalava väga tänulikult, saates korduvalt summasid ,,Eesti Postimehele’’ puudustkannatajaile edasitoimetamiseks.1870.a tellib Koidula terveks aastaks ajalehe ,,Uusi Suometar’’ ning sama aasta veebruaris saadab Koidula 10 rubla üliõpilasmaja ehitamiseks, allkirjaga ,,Üks Eesti käsi ja süda’’. Almberg reageeris sellele, saates otse Koidula pöördumisega ja küllakutsega üliõpilasmaja avamiseks sügisel. Nii tekibki ühiste huvide tõttu aastatepikkune elav kirjavahetus kahe hõimumaa väljapaistvaima tegelase vahel.
Samuti suhtles Koidula ka F.J.Wiedemanniga, kes on meile tuntud kui eesti keele uurija akadeemik. Talle pühendas Koidula ka luuletuse ,,Minu armsale taadile F.J.Wiedemannile 16. septembriks 1880!”.
Kõik tema kokkupuuted ja kirjavahetused P.Blumbergi, J. Hurda , C.R. Jakobsoni
ja Fr.R.Kreutzwaldiga mõjutasid oluliselt tema vaadete kujunemist ja loomingulist arengut.
60-ndate aastate teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise taotluste ja demokraatliku suuna patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja eesti luules ning see kõik ka tänu kirjavahetusele.
Lydia Koidula luule
Luuletajana alustas Koidula 1865. a oma esimese luulekoguga ,,Waino-lilled’’
Lydia Koidula luuletusi kannab lennukas, kirglik paatos , mille taga on tunda suurt tundejõudu. Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli mälestusrikas lapsepõlv Vändras, armastus Eestimaa ja eesti rahva vastu ning kirjanduslikud eeskujud .
Koidula põhiliseks luuležanriks on isamaaluule.
Luuletuste ,mis on seotud Eestimaaga, kõik kujunduslik-väljenduslikud vahendid on ühtselt suunatud lüürilise meeleolu süvendamiseks .Sõnavalikus domineerivad täielikult avarad abstraktsed mõisted (Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld , rõõm, süda), millede sisust on ilustavate epiteetide (ülem õnn, õitsev Eestimaa) ja muu rikka kujundilise konteksti (isikustamiste, võrdluste ja metafooride) kaudu esile tõstetud ülevalt mõjuvaid omadusi. (Orjuspõlve iseloomustab Koidula metafooriga u n e s u r m )
Isikustamist süvendades kõneleb Koidula, kuidas rahva valust kõnelevad linnud , pilved , tuuled.
Kui võtta kokku kõik Koidula luuletused, siis on näha, et nende välisvorm on mitmekesine . On kasutatud nelja-, viie-, kuue-, seitsme ja kaheksavärsilisi stroofe , kusjuures värsside pikkus vaheldub. Erinevalt teistest on isamaaluules selgelt tunda agiteerivat intonatsiooni.
Luuletuste sõnastuses valitseb romantiline stiil sellele iseloomulikele stilistiliste vahenditega, nagu tunderõhulised laused , apostrofeerimine, kõigi heakõla vahendite rõhutamine, ulatuslik personifikatsioon, rohked võrdlused ja metafoorid. Ülesehitus on sageli kontrastiprintsiibiline ning tihti avaldub ka patriotismi.
Isamaalüürika kõrval on Koidula luule teiseks tähtsamaks alaks looduslüürika, mida luuletuste arvult võib asetada isegi esikohale . Loodusmeeleoludest kõige silmapaistvaim on kevadtunde esilepuhkemise kujutlemine, kuid selle kõrval leidub ka teistelt aladelt mitmekesiseid tähelepanekuid, mis jõuavad mõnikord välja ka filosoofilist üldistusteni.
Luuletuse isikustatud piltlikkus on julgelt uudne oma liitriimidega ja vahelduvalt voolava rütmiga on ka värsitehniline rütm.
Mõtteluule heaks on loodustunnetusest inspireeritud mõtisklus isamaast ,,Jutt’’. Samuti mõtisklus elu rikkusest ja sisukusest ,,Üürikene’’.
Samuti on Koidula tegelenud ka armastusluulega, millest kõige silmapaistvaim on ,,Emasüda’’. Selle kõrval ka ,,Oh räägi’’ ja ,,Tamme all’’.
Peale luule on Koidula kirjutanud ka ballaade ja proosat. Ballaadidest üks tuntuim on ,,Narva neitsi’’, mille aluseks oli Fr.R.Kreutzwaldi muistend ,,Narva kaupmehe tütar’’.
Proosateostest on aga tuntuimad ,,Ainuke’’(1868), ,, Olesja’’ ja teised, mis kõik teenisid rahvusliku liikumise põhilisi taotlusi.
 
 
Kodu Ja õues on kevade
 
Meil aiaäärne tänavas, Ma seisan kasepuu varjul -
kui armas oli see! üks üksik leheke
Kus kasteheinas põlvini ta ladvalt närtsides langeb-
me lapsed jooksime. Ja õues on kevade.
 
Kus ehani ma mängisin Miks, süda ,nii valjult tuksud?
küll lille , rohuga, Vait, vait, ära värise!
Kust vanataat käe kõrval mind Nad leinalaulu sul laulavad -
tõi tuppa magama. ja õues on kevade!
 
Küll üle aia tahtsin siis Personifikatsioon-
ta kombel vaadata. Vait, vait, ära värise!
,,Laps, oota ’’ kostis ta, “see aeg Nad leinalaulu sul laulavad
on kiir küll tulema ’’.
Metafoor -
Aeg tuli. Maa ja mere peal ta ladvalt närtsides langeb-
silm mõnda seletas- ja õues on kevade!
ei pool nii armas olnud seal Nad leinalaulu sul laulavad-
kui külatänavas! ja õues on kevade!
 
Personifikatsioon-
Silm mõnda seletas Linnu lennul
Lenda, lenda linnukene,
Võrdlus- leia lahket isamaad!
Ei poolt nii armas olnud seal Tõtta, tarka tiivuline,
kui külatänavas! kuni kodu kätte saad!
Peidupesa põõsastikus
kodus kiidab kullakeel;
laulu sula sõnumikus
õhud hõiskavad ülevel.
Lindu , sugulane sulle,
Laulus hinge lendu viin !
Õhk ja kodu, omad mulle-
Halvand tiiba nutan siin!
Personifikatsioon-kodus kiidab kullakeel,
Õhud hõiskavad ülevel,
Epiteet -tarka tiivuline
 
 
 
Sinu külge Igatsus
 
Südame ma kinni köitnud Ikka täidad minu mõtte,
sinu külge ,isamaa! Igatsetud isamaa!
Sinu surmal tahan surra, Kas ei elades mul tõtte
sinu elul elada! tohi soovid sirguda?
Kus ma käinud, mida näinud,
mida õppind kuskil pool: Igavesti õhkan ilma
sulle kõike kasvatanud sinu tuultest, sinu veest?
kasuks seda hinge hool ! Ega saja minu silma
tera sinu päikesest?
Südame ma kinni köitnud
sinu külge, emakeel ! Kas ei sinu kiusatused
Ikka sinu hõbehelin minu hinge murra ka?
heliseb mu kõrva eel! Kas ei sinu parandused
Kümme keelemurret kärsi mindki hüüa hõiskama?
väsind kõrvus hanguvad:
sinu rikka regivärsi Sinu poole püüab ihu -
ette põrmu langevad! sinu elus elab vaim!
Pael ei paisu , niit ei nihu-
Südame ma kinni köitnud üksi hingan, eesti taim.
sinu külge, isavaim!
Võõral pinnal närtsib sinu Ikka tahad , salalootus,
varjul sirgund kodutaim! põue põhjas tuksuda?
Ristikese jaoks jaga Võidab viimaks mulle tootus
paika põuel uhkele : kallistatud Kaanani ?
sinu mulda luba panna
väsind jalad puhkele! Personifikatsioon-
õhkan ilma sinu tuulest , sinu veest?
Personifikatsioon- kas ei sinu kiusatused minu hinge murra
Südame ma kinni köitnud; tahad, salalootus, põue põhjas tuksuda
Sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel; Metafoor-
Väsind kõrvus hanguvad; Pael ei paisu, üksi hingan, eesti taim
Võõral pinnal närtsib sinu
Varjul sirgund kodutaim!
 
Emasüda Mu isamaa on minu arm
 
Üks paigake siin ilmas on, Mu isamaa on minu arm,
kus varjul truudus arm ja õnn; kel südant annud ma,
kõik, mis nii harv siin ilma peal, sul laulan ma, mu ülem õnn,
on peljupaika leidnud seal. mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb ,
Kas emasüdant tunned sa? su õnn ja rõõm mind rõõmsaks
Nii õrn, nii kindel! Muutmata teeb, mu isamaa!
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetustest osa saab! Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
Kui inimeste liikuvat ja peaks sada surma ma
au, kiitust, sõprust tunda saad, seepärast surema!
kui kõik sind põlgavad, vihkavad Kas laimab võõra kadedus,
kui usk ja arm sust langevad- sa siiski elad elad südames,
mu isamaa!
siis emasüda ilmsiks läeb!
Siis veel üks paik sul üle jääb, Mu isamaa on minu arm,
kus nutta julged igal aal: ja tahan puhata ,
truu, kindla emarinna naal! su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Mõnd kallist südant kaotasin, Su linnud und mul laulavad,
mis järel nuttes leinasin, mu põrmust lilled õitsetad,
aeg andis teist mul tagasi: mu isamaa!
ei emasüdant- iialgi!
Kokkuvõte
Lydia Koidula on üks silmapaistvaim eesti naistegelane, kes tänu oma tahtejõule on saavutanud selliseid tulemusi, mis mõnedele kättesaamatud tunduvad . Koidula on teerajaja tervele ärkamisaja püüdluste ja tegemistele. Tänu Koidulale sündisid Eestis nii paljud sündmused, mis ilma temata oleksid olemata jäänud. Lydia Koidula on, oli ja jääb ka edaspidiseks eeskujuks aktiivsetele inimesteel, kel palju annet ja kes tahavad samuti elus edasi jõuda nagu tema. Kahjuks Koidula tütardel järglasi polnud, ent Koidula vennapoegade lapsed elavad veel praegugi (Saksamaal) ning tuletavad meelde Koidulat heade sõnadega nagu meie...
 
Kasutatud kirjandus:
Eesti Kirjanduslugu (lk. 83-88)
Lydia Koidula ,,Mu isamaa on minu arm’’
EESTI KIRJAMEHI-Lydia Koidula Lühimonograafia ,Tallinn 1961
Eesti kirjanduse biograafiline leksikon (lk. 151-153)
ENE 4, (lk 635)
,,Eesti muld ja eesti süda’’.100 aastat L.Koidula surmast, Tallinn,1986
Väike kirjanike leksikon(lk 45)
,,Lydia Koidula’’ Koostanud : E.Aaver, H.Laanekask, S.Olesk, “ Ilmamaa ’’ 1994
Illustreeritud Laste Entsüklopeedia