Lydia Koidula referaat (1)

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
ELULUGU 2
LOOMING 4
KOKKUVÕTE 7
KASUTATUD KIRJANDUS 9

SISSEJUHATUS

Lydia Emilie Florentine Jannsen , luuletajanimega Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. aastal Vana-Vändras. Ta on Eesti esimene naiskirjanik . Tema pani aluse eesti rahvuslikule teatrile.

ELULUGU

Lydia Koidula isa oli kirjanik Johann Voldemar Jannsen. Temalt sai ta ka oma esimesed kooliteadmised. Koidula ema oli Emilie Jannsen, kes oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt , isalt ja külarahvalt õppis Koidula ka eesti keelt. Nad elasid tol ajal köstrimajas. Lydia Koidula oli peres vanim laps. Tal olid veel õdeEugenie ja vennad Julius , Leopold, Harry ja Eugen.
1854. a kolis ta perega Pärnusse ja asus elama Ülejõe koolimajja . Lydia hakkas õppima Pärnu saksa tütarlastekoolis. Seal sai ta selgeks prantsuse ja vene keele ning laiendas oma kirjanduslikke teadmisi, lugedes vene ja saksa kirjanike teoseid. Sel ajal alustas ta ka kirjutamist. Algul küll ainult saksa keeles.
1862 . a sooritas ta Tartu Ülikoolis koduõpetaja eksami. Pärast seda hakkas ta aitama isa ajalehe “ Perno Postimees ” juures.
Oma kirjanikunime “Koidula” sai ta kirjaniku Carl Robert Jakobsoni käest, kestema kirjutusi avaldas. Sageli hüütaksegi teda “koidulaulikuks.”
1873. aastal kolisid Koidulad Tartusse Tiigi tänavale elama. Koidula abiellus samal aastal Tartus lätlase Eduard Michelsoniga, kes oli erialalt sõjaväe- ja naistearst.
Seejärel asus ta koos mehega Kroonlinna elama, kuhu mees oli saanud sõjaväearsti koha. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps Hans Voldemar, kes elas vaid nelja-aastaseks, kuna suri leetritesse. Kahe aasta pärast sündis Lydial Tallinnas tütar, kellele pandi nimeks Hedvig. Hedda , kes suri 1941. aastal. 1876-1878 viibis Koidula koos mehega Breslaus, Strasbourg `is ja Viinis. 1878. aastal tuli Viinis ilmake ka teine tütar, kes sai nimeks Anna ning kes suri 1965. aastal. 1884. aastal sündis tal veel üks poeg Max, aga ta oli elamisvõimetu.
1882. aastal halvenes Koidula tervis. Talk tekkis rinnavähk, mida oli tema suguvüsas palju olnud. See raviti küll tal välja ja natuke aega oli kõik korras. Ta puhkas lastega Saaremaal. Seejärel asus ta tagasi Kroonlinna, kus ta 1886 . aasta 11. augustil suri. Ta maeti Kroonlinna saksa kalmistule, aga augustis 1949 toodi tema põrm Eestisse ja maeti Metsakalmistule. See oli soov juba tema eluajal. Ta kirjutas sellest isegi luuletusi: “ Igatsus ”, “Enne surma – Eestimaale.”
Igatsus
Ikka täidad minu mõtte,
Igatsetud isamaa!
Kas ei elades mul tõtte
tohi soovid sirguda?
Igavesti õhkan ilma
sinu tuultest, sinu veest?
Ega saja minu silma
tera sinu päikesest?
Kas ei sinu kiusatused
minu hinge murra ka?
Kas ei sinu parandused
mindki hüüa hõiskama?
Pael ei paisu, niit ei nihu-
üksi hingan, eesti taim.
Ikka tahad , salalootus,
põue põhjas tuksuda?
Võidab viimaks mulle tootus
kallistatud Kaanani?

LOOMING

Lydia Koidula on kirjutanud proosa- ja luuleteoseid. Ta on tegutsenud tõlkijana ja kirjutanud näidendeid. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit , 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse . Algatas vene kirjanduse eesti keelde tõlkimist. Algul, kui ta alustas proosa kirjutamist, tõlkis ja mugandas seda teistest keeltest, hiljem hakkas aga tegema omaloomingut. Samuti kirjutas ta ka ballade . On antud välja ka kogumikke, kus on kirjavahetused Fr. R. Kreutswaldi, Anna Haava ning samuti tema lähedastega. Tema tähtsamaiks loominguks sai aga luule. Tema luulet iseloomustab poeetiliste vahendite meisterlik rakendamine, mitmekülgne värsitehnika ja ilmekas, varjundirikas keel.
Luuletajana alustas ta 1866. aastal, andes välja luulekogu “Waino-lilled”, mis sisaldas “Kodu” ja “Sügismõtted” jne. 1887. aastal anti välja “Emajõe ööbik” ja see sisaldas “Sind surmani” ja “Mu isamaa on minu arm” jne. Tema luulet ilmus ajakirjanduses ja kalendrites. Pärast surma anti välja mitmeid luulekogusid:

• 1925 “Kogutud luuletused”
  
• 1934 “Valitud laulud”
  
• 1943 “Valitud luuletused”
  
• 1948 “Valik luulet”
  
• 1949 “Valitud luuletused”
  
• 1957 “Teosed” I: Luuletused, II: Jutud ja näidendid
  
• 1967 “Väike luuleraamat ”
  
• 1969 “Luuletused” (tekstrikriitiline väljaanne)
  
• 1978, 1993 “Mu isamaa on minu arm”
  
• 2005 “Löö, süda, õitsele!”
  

Tema põhiliseks žanriks oli isamaaluule . Ta sai insipratsiooni lapsepõlvest Vändras, oma armastusest Eesti ja selle rahva vastu. Tema kuulsaim isamaaluule on “Minu isamaa on minu arm”, millele on tehtud ka viis ja mida lauldakse igal laulupeol . See on kujunenud Eesti teiseks hümniks.
Mu isamaa on minu arm,
kel südant annud ma,
sul laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!
Sul valu südames mul keeb ,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaks sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võõra kadedus ,
sa siiski elad südames,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata ,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mul laulavad ,
mu põrmust lilled õitsevad,
mu isamaa!
Tema luuletuste sõnastuses valitseb romantiline stiil. Isamaaliste luuletuste kõrval kirjutas ta ka palju loodusluulet. Inspiratsiooni sai ta oma kauni kodukoha ümbrusest. Kõige rohkem kirjutas ta kevadest.
Ja õues on kevad
Ma seisan kasepuu varjul -
üks üksik leheke
ta ladvalt närtsides langeb
Ja õues on kevade.
Vait, vait, ära varies!
Nad leinalaulu sul laulavad-
Ja õues on kevade!
Tal oli ka mõtteluulet, mis oli inspireeritud loodustunnetusest. “Jutt” oligi mõtisklus isamaast ning see oli inspireeritud loodusest. Luuletuses “Üürikene” mõtiskleb ta elu sisust ja rikkusest.
Koidula kirjutas ka armastusluulet. Kõige kuulsam armastusluuletus on kindlasti “Emasüda.” Ka sellele luuletusele on tehtud viis.
Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truudus arm ja õnn;
kõik, mis nii harv siin ilma peal,
on peljupaika leidnud seal.
Kas emasüdant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel! Muutmata
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetusest osa saab!
Kui inimeste liikuvat
au, kiitust, sõprust tunda saad,
kui kõik sind põlgavad, vihkavad
kui usk ja arm sust langevad-
Siis emasüda ilmsik läeb!
Siis veel üks paik sul üle jääb,
kus nutta julged igal aal:
truu, kindla emarinna naal!
Mõnd kallist südant kaotasin ,
mis järel nuttes leinasin,
aeg andis teist mul tagasi:
ei emasüdant- iialgi!
Tema esimene näidend oli “Saaremaa onupoeg”, mille ta kirjutas 1870. aastal ja mis etendus “Vanemuises.” Sellega pani ta aluse rahvuslikule teatritegevusele, eesti teatri sünnile. Teine kuulsam näidend oli “Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola.” See oli anekdootlik lugu tegelikkusest. Seda on mängitud veel tänapäevalgi. Sellest on tehtud telelavastus. 1880. aastal kirjutas ta näidendi “ Kosjaviinad ehk kuidas Tapiku pere laulupidule sai.” See pidi lavastuma III üldlaulupeol, aga laulupeo korraldustoimkonna tahtel see keelati. Näidendi esmalavastus tomus hoopiski “Endla” teatris 1953. aastal.

KOKKUVÕTE

Lydia Koidula on üks kuulsaim tegelane meie ajaloost. Eestlaste jaoks on ta praegugi väga tähtsal kohal. Ta pani aluse Eesti kultuurile ja rajas tee ärkamisajale. Tema alustas ka teatritegemist. Pärnus on Koidula nimeline museum , kus saab tutvuda Koidula perekonna töö- ja eluruumidega, saab näha ka nende loomingut. Koidula on samuti Eesti sajakroonisel ning Pärnus on antud koolile tema nimi: Pärnu Koidula Gümnaasium. Pärnu ühte parki on püstitatud tema kujuga mälestussammas, kus tai stub ja mängib kannelt. Ta ei ole kuuulus ainult Eestis, tema luulet on tõlgitud 16 erinevasse keele, ning tema tekstidele on loodud vise . Teised Eesti kirjanikud on pannud ta oma näidendisse: A. Undla-Põldmäe “Viru laulik ja Koidula.” Temast on luuletusi kirjutanud ka tema kirjasõbrad Fr. R. Kreutzwald , A. Haava.
Kevade and
Noor pehme õhk mull` kõrvu kostis :
“Oh tule, laps! Kuis siesta sündis
Sul nukral meelel luku all!
Noor kevade jo jälle tulnud,
Hulk õisi sulle kaasa toonud -
Taal` läki vastu ehinal!”
Ja kuhu nüüd end pean peitma!
Noor kevade mull` õie vihma
Täis kätil pähä kallanud!
Et veel nii palju õnne nääksin,
Nii palju õisi näha saaksin.
Kes oleks seda uskunud!

KASUTATUD KIRJANDUS

et. wikipedia.org
Eneke