Lydia Koidula- ''Eesti rahvusliku teatri rajaja.'' (0)

Lauka Põhikool
Janeli Liivak
Lydia Koidula- ''Eesti rahvusliku teatri rajaja.''
Referaat
Lauka 2015
Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter  lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laudad , ait. Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen , mille ta hiljem muutis) oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas J.V.Jannsen tundma huvi muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem kaEesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt , isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt.
Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel  õde Eugenie ja vennad Julius , Leopold, Harry ja Eugen. Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla ning tema tehtud märkmed olidki siis Lolla nime all. Lydia hakkas juba varakult tundma huvi Eestimaa ja eestlaste vastu ning jälgis huviga oma isa toimetusi.
Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10. aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni ”Sõnumitooja” edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid maast. Selline ebaõiglus solvas sügavalt J.V.Jannsenit ning väljapääsu leidmaks, otsustas ta elukoha ära vahetada. Arvestades tolle aja tingimusi, kestis see tülikas reis kaks päeva.Kui Jannsenite perekond Pärnusse kolis, ei olnud see supellinnana populaarne . See oli aga üle Eesti kõige tähtsam väljaveosadam . Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas. Sellest viis ta oma tulevikukutsumusele kaasa erksa loodusetaju. Esimesel kolmel aastal Pärnus ei käinud Lydia koolis, sest oma alghariduse sai ta oma isa käest.1854. aasta sügisel astus Koidula aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkoolile. Sealses koolis sai L. Koidula selgeks prantsuse ja vene keele ning eesti ja saksa keelt ta juba oskas. Kooli lõpetas ta kursuse parimate hinnetega ja see aitas tal saada kodukooliõpetaja eksamile Tartu Ülikoolis. Lydia Koidula unistus oli aga eesti tütarlastekooli asutamine, kuid siis puudusid selleks reaalsed võimalused. Koolipõlveaastad tütarlastekoolis olid Koidulale oluliseks kujunemisperioodiks ning seal ta laiendas oma kirjanduslikke teadmisi, lugedes välismaisete kirjanike teoseid. Oma teadmisi hakkas ta õpetama ka oma õele ja vendadele. Juba siis alustas Koidula loomingulisi katseid, esialgu küll saksa keeles. Oma viimaseil aastal Pärnus alustas ta aktiivselt omaenda raamatukogu rajamist, tellides raamatuid isegi Tartust. J.V.Jannsen oli kindlasti oma tütrele eeskujuks ja juba sellepärast hakkas ta kirjandusega juba noorelt tegutsema. Pärast “Pärnu Postimehe” ilmumahakkamist (1857) jõudis see varsti Koidula otsese kaasatõmbamiseni toimetustöösse ning tema kõrvalharrastuseks tütarlastekoolist saigi isa aitamine ajalehe sisustamisel. Koidula esimene proosapala “Kivirist” ilmus ,,Pärnu Postmehes” (nr.31) ning tähistas tema avaliku kirjandusliku tegevuse algust. Hiljem väljus juba ulatuslikum jutustus “Ojamölder ja tema minia ”(1864) eri raamatuna ja äratas huvi ka väljaspool Eestit (Saksamaal ja Soomes).  Peale seda, kui ta tütarlastekooli lõpetas, ärkas temas huvi perenaisekohustuste vastu. Oma kirjas õde Eugeniele 3.augustist 1862 teatab ta uhkusega, kuidas tal õnnestus ema äraolekul rukkilõikuse talgute puhul perenaise osa nii edukalt etendada, et talgulised ta osavust kiitsid. Samas isegi siis, kui Lydia Koidula ema kodus haigena pikutas, tegi Koidula juba ka siis kõik tööd ära ning õppis juba noorelt iseseisvust ja rohkesti kindlust .
1863.aasta lõpul oli Jannsenite perekond tingitud uuesti kolima , nüüd juba Tartusse , sest Jannsen oli rahulolematu “Pärnu Postimehe” majandusliku olukorraga. Kui Jannsenid Tartusse kolisid, asusid nad elama Tiigi tänavale. Tartus hakkas J.V.Jannsen välja andma  “Eesti Postmeest”. Nii nagu ka “Pärnu Postimehes”,  nii ka “Eesti Postimehes” hakkas Koidula toimetama ja oma isa abistama, kuid oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale. Nüüdsest hakkas L.Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka loomingulisi traditsioone. Samuti artiklites avaldus ka Koidula ühiskondlik aktiivsus, patriootiline andumus ja uudne kunstiline sõna, mis kõik väga üllatas lugejaid. Tartus hakkas Koidula ka rohkem aega pühendama luuletuste kirjutamisele. 1866.aastal oli ilmunud tema esimene luulekogu “Vainulilled”(“Waino-Lilled”),mis oli luuletaja esimeste värsside kokkuvõtteks. Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu “Emajõe ööbik” (“Emajõe Öpik”). See luulekogu julgustas teda ning ta võttis otsustavalt ja julgelt võitluslipu endale kätte, paljastades orjastajaid ja sisendades rahvale väljapääsulootusi orjus -aja pimedusest ,,koiduvalgusesse”. Koidula on kirjutanud ka ballaade . Üks nendest on ,,Udumäe kuningas’’, mis kajastab tema varast huvi Kreutzwaldi loomingu vastu, sest Koidula oli võtnud selle ballaadi aluseks tema samanimelise muistendi . Koidula on ,,Eesti Postimehes’’ avaldanud ka mitmeid artikleid jututubades, kuid 1867.aastaga jõudis see lõpule.  Koidula esimeseks katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg’’(1870).,,Saaremaa onupoja’’ lavastamine 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist . Hiljem on valminud veel mitmeid näidendeid: ,,Kosjakased’’, ,,Säärane mulk ’’ jt .Nende Koidula algatusel, juhtimisel ja osavõtmisel lavastatud teostega rajas Koidula eesti rahvusliku teatri. Eeltöid on tal aidanud aga teha Fr.R. Kreutzwald ja C.R. Jakobson .(teatrist veel: Näidendid ja teater). Kui aga Koidula elus leidus vabu hetki , siis pühendas ta need haruldaselt sisukale kirjavahetusele ja innukale lugemisele. Ta jätkas raamatute hankimist veel aastate kaupa ning kui nende pere raamatukogu avastati (1958), oli seal paar eksemplari, kus oli sisse kantud Lydia oma käega kirjutatud LYDIA JANNSENI nimi. Samuti huvitasid Koidulat ka aforismid ning üheks nende autoritest on Goethe. Samuti kohtas ta Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus.Koidula Kroonlinnas. 1873. aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akušööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson . Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans-Voldemar sündis aastal 1874 , kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig- Hedda , kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
Lydia Koidula on aga oma esimese pojaga reisinud Saksamaale, (oma tütre Hedda jättis ta Jannsenite hoole alla), kui Eduard Michelson sai oma erialadel täiendõpet. Kui Saksamaal olles Viinis sündis Koidulale kolmas tütar, siis olukord muutus kriitiliseks, sest majaomanik (selle maja omanik, kus nad parasjagu viibisid) keeldus korterit edasi üürimast põhjendusega, et väikesi lapsi oma majas ei talu. Seda kuuldes Jannsen tuli otsekohe neile Viini järgi ja viis nad Tartusse, enne kui Michelson oma õpingutega lõpule jõuab. Tartus aga juhtus õnnetus - Koidula poeg Hans suri leetritesse ja see oli kõigepealt Koidulale endale kui ka teistele pereliikmetele suureks tragöödiaks. Kui Koidula tagasi Kroonlinna suundus, võttis ta oma poja haualt siidkotikese- täie mulda. Kroonlinna tagasi jõudes Lydia tervis halveneb, kuid ta võtab oma deviisiks ,,kannata ja tööta!’’. Aastal 1880 kirjutas Koidula oma viimase näidendi ,, Kosjaviinad ’’ ja hoolitses ühtlasi andumusega ka oma laste eest. Koidula viimastel aastatel kuhjub aina rohkem kurbi sündmusi: Papa Jannsen jäi töövõimetuks(1880) ning tema asetamine avalikkuse ees häbiposti kompromissitaotlusele pärast mõisnike ja kirikuõpetajatega rahva huvide kulul. Hiljem (1882) haigestus Koidula vähktõppe- see haigus on esinenud mitmel pool tema ema suguvõsas ning sellesse suri mõni aasta hiljem ka Koidula õde Eugenie. Vähktõvest sai ta võitu osav kirurg prof. Reyhori abiga Peterburi Punase Risti haiglas. Uueks löögiks tema tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri Max. Sellele aga järgneb uus õnnetus, kui Koidula keldriluugist alla kukkudes palgist kinni haaras ja tema värskelt paranev operatsioonihaav lahti rebenes .1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Koidula surigi 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart -Hedwig 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Tema pärand jäi abikaasa valdustesse, kelle surma järel aastal 1907,said selle pärijateks tütred. Kuid kuna noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, jäi kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu. Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Selle auks korraldati 11. augustil Estonia kontsertsaalis mälestusaktus. Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid. Koidulal aga tänu kirjavahetusele Almbergiga tekkis teatud ülevaade soomlaste esimestest teatritegemistest. Esimene eestikeelne teatrimäng  ,,Vanemuise’’ seltsis toimus sisuliselt 1867/1868. a talvel seltsi liikme R.Sachkeri koostatud lauluduetiga ,,Teomees ja karjapoiss’’ .Seda dialoogi-laululugu esitati kostümeeritult ja teatud dekoratsiooni taustal ning vastuvõtt oli hea.1870 .a kevadel kolis ,,Vanemuine’’ aga uude majja, kus oli suurem saal. Lydia Koidula otsustas siis tähistada seltsi viiendat aastapäeva teatrietendusega. 3.juunil 1871. a esietendus ,,Vanemuise’’ seltsis Koidula lavastuses tema algupärane komöödia ,,Säärane mulk ehk Sadda wakka solatango’’. “Säärase   mulgi ’’ lähtealuseks võib pidada anekdootlikku lugu tegelikkusest.1861.a ,, Perno Postimehes’’ avaldati sõnum Saaremaa mehest, kes puuduliku kirjaoskuse tõttu ajalehes avaldatud soolahindadest valesti aru sai ja hulga otri tangudeks laskis teha. Loodetud suure kasu asemel jäi ta linnas naerualuseks. Koidula on aga seda juhtumit kasutanud oma teose teljena.
1880. a algul Kroonlinnas kirjutatud ja samal suvel III üldlaulupeol Tallinnas lavastamiseks mõeldud Koidula neljandal näidendil ,,Kosjaviinad ehk kuida Tapiku pere laulupidule sai’’ oli küll tsensori luba, kuid ilmselt laulupeo korraldustoimkonna tahtel see siiski lavale ei jõudnud. Trükis ilmus see alles 1946.a ja esmavaatus oli 1953. a ,,Endla’’ teatris. Luuletajana alustas Koidula 1865. a oma esimese luulekoguga ,,Waino-lilled’’. Koidula põhiliseks luuležanriks on isamaaluule. Koidula muuseum avati 21. juulil 1945 kunagises Pärnu Ülejõe koolimajas, mida juba 1924. aastast tähistas marmortahvel tekstiga: Siin elas J.W.Jannsen a.1850-1863 ja siin kasvas tema tütar Lydia.
Kasutatud allikad

• http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=18&table=Persons
  
• http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/koidula_maili.ht m