Lydia Koidula (0)

5 VÄGA HEA

VÄIKE-MAARJA ÕPPEKESKUS
Suurkõõgi kokk ÕK26
EERO FEDULIN
Lydia Koidula
Referaat ajaloost
Väike-Maarja 2013
SISUKORD:

Sissejuhatus

Elulugu

Koidula tähtsus Eesti kultuuris

Suhted kultuuritegelastega

Kokkuvõte

Kasutatud kirjandus
2
SISSEJUHATUS
Valisin oma referaadi teemaks Lydia Koidula, sest olen temast palju kuulnud ja tema isiksus pakub mulle huvi.
Tema täisnimi on Lydia Emilie Florentine Jannsen . Kirjanikunimega Lydia Koidula -oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega, on Eesti esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane.
Suurim väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks.
Oma referaadis annan ülevaate L. Koidula eluloost. Tema lapsepõlvest, haridusest ja isiklikust elust. Tutvustan Lydia tähtsust Eesti kultuurimaastikul ja selle kujunemisel. Ja lõpuks annan põgusa ülevaate Koidula suhetest teiste tolleaegsete kultuuritegelastega.

3
ELULUGU
Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laudad , ait. Maja oli väga ilus- maja ees asetsesid lillepeenrad, kõrval oli ka tiik ning samuti oli suur aed.
Koidula isa Johann Voldemar Jannsen oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas J.V.Jannsen tundma huvi muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht.
Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt , isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt.
Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen . Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla ning tema tehtud märkmed olidki siis Lolla nime all. Lydia hakkas juba varakult tundma huvi Eestimaa ja eestlaste vastu ning jälgis huviga oma isa toimetusi.
Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10. aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni ”Sõnumitooja” edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid maast. Selline ebaõiglus solvas sügavalt J.V.Jannsenit ning väljapääsu leidmaks, otsustas ta elukoha ära vahetada. Arvestades tolle aja tingimusi, kestis see tülikas reis kaks päeva. Kuigi Koidula oli veel kuue aastane, võttis ta Vändrast kaasa sügavad muljed lapsepõlvekodust, sealsest ilust ja seal kuuldud rahvajuttudest ja lauludest, mis olid hiljem inspiratsiooniks paljudele tema luuletustele, milleks on näiteks “Meil aiaäärne tänavas”.

Kui Jannsenite perekond Pärnusse kolis, ei olnud see supellinnana populaarne . See oli aga üle Eesti kõige tähtsam väljaveosadam. Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas. Sellest viis ta oma tulevikukutsumusele kaasa erksa loodusetaju. Esimesel kolmel aastal Pärnus ei käinud Lydia koolis, sest oma alghariduse sai ta oma isa käest.1854. aasta sügisel astus Koidula aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkoolile. Sealses koolis sai L. Koidula selgeks prantsuse ja vene keele ning eesti ja saksa keelt ta juba oskas. Koolipõlveaastad tütarlastekoolis olid Koidulale oluliseks kujunemisperioodiks ning seal ta laiendas oma kirjanduslikke teadmisi, lugedes välismaisete kirjanike teoseid. Juba siis alustas Koidula loomingulisi katseid, esialgu küll saksa keeles. Oma viimaseil aastal Pärnus alustas ta aktiivselt omaenda raamatukogu rajamist , tellides raamatuid isegi Tartust. Pärast “Pärnu Postimehe” ilmumahakkamist (1857) jõudis see varsti Koidula otsese kaasatõmbamiseni toimetustöösse ning tema kõrvalharrastuseks tütarlastekoolist saigi isa aitamine ajalehe sisustamisel. 1863.aasta lõpul oli Jannsenite perekond tingitud uuesti kolima , nüüd juba Tartusse , sest Jannsen oli rahulolematu “Pärnu Postimehe” majandusliku olukorraga.

Kui Jannsenid Tartusse kolisid , asusid nad elama Tiigi tänavale. Tartus hakkas J.V.Jannsen välja andma “Eesti Postmeest”. Nii nagu ka “Pärnu Postimehes”, nii ka “Eesti Postimehes”
4
hakkas Koidula toimetama ja oma isa abistama, kuid oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale. Nüüdsest hakkas L.Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka loomingulisi traditsioone. Tartus hakkas Koidula ka rohkem aega pühendama luuletuste kirjutamisele. 1866.aastal oli ilmunud tema esimene luulekogu “ Vainulilled ”(“Waino-Lilled”),mis oli luuletaja esimeste värsside kokkuvõtteks. Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu “Emajõe ööbik” (“Emajõe Öpik”). Koidula on kirjutanud ka ballaade .
Koidula isiklik elu Tartus oli suletud suure töökoormuse tõttu toimetustoa luitunud seinte vahele, kus tal tuli järjekindlalt hoolitseda mitte ainult lehe sisu eest, vaid teha ka kogu toimetus-ja talitustöö kuni aadresside pealekirjutamiseni ja posti saatmiseni. Vahetevahel ei pidanud tervis vastu ,käsi jäi ülepingutustest haigeks , tuli ohverdada päevi haigusele. Samuti kohtas ta Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus.

1873. aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akušööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson . Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans-Voldemar sündis aastal 1874 , kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig-Hedda, kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
Kui Saksamaal olles Viinis sündis Koidulale kolmas tütar, siis olukord muutus kriitiliseks, sest majaomanik (selle maja omanik, kus nad parasjagu viibisid) keeldus korterit edasi üürimast põhjendusega, et väikesi lapsi oma majas ei talu. Seda kuuldes Jannsen tuli otsekohe neile Viini järgi ja viis nad Tartusse, enne kui Michelson oma õpingutega lõpule jõuab. Tartus aga juhtus õnnetus - Koidula poeg Hans suri leetritesse ja see oli kõigepealt Koidulale endale kui ka teistele pereliikmetele suureks tragöödiaks. Kui Koidula tagasi Kroonlinna suundus, võttis ta oma poja haualt siidkotikese- täie mulda.
Koidula viimastel aastatel kuhjub aina rohkem kurbi sündmusi: Papa Jannsen jäi töövõimetuks(1880) ning tema asetamine avalikkuse ees häbiposti kompromissitaotlusele pärast mõisnike ja kirikuõpetajatega rahva huvide kulul. Hiljem (1882) haigestus Koidula vähktõppe- see haigus on esinenud mitmel pool tema ema suguvõsas ning sellesse suri mõni aasta hiljem ka Koidula õde Eugenie. Vähktõvest sai ta võitu osav kirurg prof . Reyhori abiga Peterburi Punase Risti haiglas . Uueks löögiks tema tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri Max. Sellele aga järgneb uus õnnetus, kui Koidula keldriluugist alla kukkudes palgist kinni haaras ja tema värskelt paranev operatsioonihaav lahti rebenes .1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Nad elasid haigla läheduses mere lähedal, kus lapsed aeg-ajalt suplemas käisid. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna heade lootustega, kuid rinnavähi sündroomid esinesid jälle. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes nende eest peale Koidula surma hoolt kannab. Koidula suri 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Selle auks korraldati 11. augustil Estonia kontsertsaalis mälestusaktus.

Surmateatest peale tõuseb Koidula nagu uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski olid täis sooje järelhüüdeid.
5
KOIDULA TÄHTSUS EESTI KULTUURIS
Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid.
,,Vanemuise’’ seltsi nooremate liikmete hulgas algas sihiteadlikum teatrihuvi eriti pärast teatrikeelu kadumist Tartus. Tartlastele oli saksakeelne ,,Novumi’’ suveteater linnataguse Tamme kõrtsi juures tuttav. Linnas oli saksa käsitööliste selts muretsenud endale suure krundi (praegu ,,Vanemuise’’ väikese maja park), kuhu ehitati seltsimaja, rajati suveaed ning 1870. a veel varju andev teatrihoone. Teada on samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J.V.Jannseni) kodudes. Algul täielikult teatri vastu olnud J.V.Jannsen hakkas noorema generatsiooni teatrimõtet toetama , kui oli laulupeo asjus kubermangu pealinnas Riias käies 1869. a tutvunud ka Riia Läti Seltsi tegevusega . Koidulal aga tänu kirjavahetusele Almbergiga tekkis teatud ülevaade soomlaste esimestest teatritegemistest. Esimene eestikeelne teatrimäng ,,Vanemuise’’ seltsis toimus sisuliselt 1867/1868. a talvel seltsi liikme R.Sachkeri koostatud lauluduetiga ,,Teomees ja karjapoiss ’’ .Seda dialoogi-laululugu esitati kostümeeritult ja teatud dekoratsiooni taustal ning vastuvõtt oli hea.1870 .a kevadel kolis ,,Vanemuine’’ aga uude majja, kus oli suurem saal. Lydia Koidula otsustas siis tähistada seltsi viiendat aastapäeva teatrietendusega. Teatrimõtte realiseerimiseks tuli Koidulal endal nii muretseda repertuaar kui ka lavastada.24 .juunil 1870 esietendus ,,Vanemuises’’ Koidula lavastuses teatrimäng ,,Saremaa onnopoeg’’(,,Saaremaa onupoeg’’),millega pandi alus rahvuslikule teatritegevusele. Koidula oli saksa näitekirjaniku T.Körneri värssjandi alusel loonud olustikulise rahvatüki Eesti oludest, rõhutades seejuures eriti armastusabielu olulist ning hariduse vajalikkust. Koidula lisatud laulud-kupleed ning kaasaja kooliolude kriitika väärtustasid märgatavalt T.Körneri jantlikku kosjalugu. Esikteose ja selle lavastuse erakordselt hea vastuvõtt tiivustas Koidulat ning juba sama aasta sügisel tõi ta lavale oma uue näidendi –komöödia ,,Marret ja Mina ehk Kosja -kassed’’. “Kosjakaskede’’aluseks on J.V.Jannseni tõlkelaenuline külajutt ,, Naabre tütred’’. Koidula dramatiseeringus olid tulipunkti tõstetud taas armastusabielu ja hariduse probleemid, kuid olulisemgi oli ärkamisaja radikaalsemate ideede kuulutamine. Kodukülla naasnud Tõlla-Hans oli mõnda aega linnas elanud ning omaks võtnud rahvusliku liikumise vaateid, selgitas neid veenvalt ning kutsus isamaa heaks töötama. Olulist osa mängivad selleski näidendis Koidula luuletused ning päevaprobleeme kajastavad kupleed.
3.juunil 1871. a esietendus ,,Vanemuise’’ seltsis Koidula lavastuses tema algupärane komöödia ,,Säärane mulk ehk Sadda wakka solatango’’. “Säärase mulgi ’’ lähtealuseks võib pidada anekdootlikku lugu tegelikkusest.1861.a ,,Perno Postimehes’’ avaldati sõnum Saaremaa mehest, kes puuduliku kirjaoskuse tõttu ajalehes avaldatud soolahindadest valesti aru sai ja hulga otri tangudeks laskis teha. Loodetud suure kasu asemel jäi ta linnas naerualuseks. Koidula on aga seda juhtumit kasutanud oma teose teljena.
1880. a algul Kroonlinnas kirjutatud ja samal suvel III üldlaulupeol Tallinnas lavastamiseks mõeldud Koidula neljandal näidendil ,,Kosjaviinad ehk kuida Tapiku pere laulupidule sai’’ oli küll tsensori luba, kuid ilmselt laulupeo korraldustoimkonna tahtel see siiski lavale ei jõudnud. Trükis ilmus see alles 1946.a ja esmavaatus oli 1953. a ,,Endla’’ teatris.
6
SUHTED KULTUURITEGELASTEGA
Koidula ja Fr.R. Kreutzwald
On teada, et Lydia Koidulat on huvitanud Fr.R.Kreutzwaldi looming. Algul, et saada täpsemat ülevaadet tema loomingust, kirjutas Koidula talle kirja, millele hiljem sai ka vastuse. Sellest arenes suur ja tihe kirjavahetus , mis on suurepäraseks dokumendiks mitte ainult kummagi asjaosalise elamuste, mõtete ja vaadete suhtes, vaid ka kogu ajajärgu kirjandusliku ja kultuurilise elu kohta üldse. Koidula, kellel Kreutzwald oma ,,Kalevipoja’’, ,,Viru lauliku laulude’’, ,,Eesti ennemuistsete juttude ’’ ja perioodilise väljaandega ,,Maailm ja mõnda’’ suureks eeskujuks oli, hävis Kreutzwaldi poolt kalendrisabas avaldatud pilkest, mille Koidula südamesse võttis, sest Kreutzwald oli rääkinud naiste kohta, kes jätavad maha nõela ja sukavardad ning hakkavad,, paberinirkideks’’ ja ,,kirjaneitsiteks’’. Kui Koidula saatis Kreutzwaldile kirja põhjendamaks neid sõnu, siis Kreutzwald tunnistas enda ,,nõdraks, ekslikuks inimeseloomaks’’ ja rõhutas, et tema süda on nii ,,laiaruumiliseks’’ loodud ,et kõik parema poole sammuvad asjad seal küllalist asupaika leiavad. Varsti hakkab Kreutzwald Koidulas nägema oma kirjanduslikku järglast. Soe vastastikune usaldus arenes kiiresti mõlemapoolseks sügavaks austuseks ja kiindumuseks.
C.R. Jakobson
C.R. Jakobson oli eest rahvusliku liikumise väljapaistvaimatest tegelastest, kes nii nagu Fr.R.Kreutzwald jt. Jannsenite kodust aeg-ajalt läbi astus. Koidulal oli ka Jakobsoniga soe kirjavahetus ning kogu aja oli Jakobson teda toetanud ja aidanud. Samuti on ka teada, et C.R.Jakobsonilt on pärit ka seni anonüümselt esinenud autori luuletajanimi Koidula, mis tähendab koidu aega. Koostades 1867.a oma ,,Kooli lugemise raamatu’’ esimest köidet, tuli C.R. Jakobsonil anonüümse autori kohta Jannsenilt teavet hankida. Sel puhul, kui ta sai nii mõndagi teada, lükkas ta esimese pseudonime L. Blatt otsustavalt tagasi ja esitas omalt poolt vabaduslaulikule sümboolse nime Koidula, mis oma ühiskondliku sisu tõttu sai kiiresti populaarseks.
Antti Almberg - Jalava
Koidulal oli kirjavahetus ka A.Almberg-Jalavaga. Suhted muutusid isiklikuks, kui Soomes oli näljahäda ning ,,Eesti Postimees’’ saatis abiks väikese summa. Sellele reageeris ajaleht,, Uusi Suometar’’ peatoimetaja A.Almberg-Jalava väga tänulikult, saates korduvalt summasid ,,Eesti Postimehele’’ puudustkannatajaile edasitoimetamiseks.1870.a tellib Koidula terveks aastaks ajalehe ,,Uusi Suometar’’ ning sama aasta veebruaris saadab Koidula 10 rubla üliõpilasmaja ehitamiseks, allkirjaga ,,Üks Eesti käsi ja süda’’. Almberg reageeris sellele, saates otse Koidula pöördumisega ja küllakutsega üliõpilasmaja avamiseks sügisel. Nii tekibki ühiste huvide tõttu aastatepikkune elav kirjavahetus kahe hõimumaa väljapaistvaima tegelase vahel.
7
KOKKUVÕTE
Lydia Koidula on üks silmapaistvaim eesti naistegelane, kes tänu oma tahtejõule on saavutanud selliseid tulemusi, mis mõnedele kättesaamatud tunduvad . Koidula on teerajaja tervele ärkamisaja püüdluste ja tegemistele. Tänu Koidulale sündisid Eestis nii paljud sündmused, mis ilma temata oleksid olemata jäänud. Lydia Koidula on, oli ja jääb ka edaspidiseks eeskujuks aktiivsetele inimesteel, kel palju annet ja kes tahavad samuti elus edasi jõuda nagu tema.
8
KASUTATUD KIRJANDUS:
Eesti Kirjanduslugu (lk. 83-88)
,,Eesti muld ja eesti süda’’.100 aastat L.Koidula surmast, Tallinn,1986
L. Koidula. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/koidula_maili.ht m. 09.03.13
9

.DOC Laadi alla originaalfail 9 lk · .doc · 14 allalaadimist

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-04-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

14 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

gretha Õppematerjali autor

lydia koidula kreutzwald jakobson kirjavahetus almberg Lydia Koidula

Sarnased õppematerjalid

doc

Lydia koidula

Lydia Koidula Referaat Juhendaja: Siiri Meidla Koostas: Annie Leesment Abja 2008 Sissejuhatus Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula (oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Ülim väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks. Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres

Kirjandus

rtf

L.Koidula

Lydia Koidula Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula (kirjanikunime sai Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonnategelane. Ülim väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks. Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres. Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen, mille ta hiljem muutis) oli põline vändralane, kes on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost ja sellepärast oli Lydia Koidula

Kirjandus

odt

Lydia Koidula- ''Eesti rahvusliku teatri rajaja.''

Lauka Põhikool Janeli Liivak Lydia Koidula- ''Eesti rahvusliku teatri rajaja.'' Referaat Lauka 2015 Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laudad, ait. Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen, mille ta hiljem muutis) oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas J.V.Jannsen tundma huvi muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile

Kirjandus

doc

Koidula referaat

Sissejuhatus Ma valisin Lydia Koidula sellepärast, et on oli üks eesti kuulsamaid ja armastatumaid luuletajaid ning ma tahan temast rohkem teada saada, mida ta teinud on. Ma loodan temast teha pika referaadi, kus on temast palju infot. Mu eesmärk on temast palju teada saada. Lapsepõlv vändras Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula (ta sai oma kirjanikunime Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) oli meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja. Peale nende oli ta ka ajakirjanik ja ühiskonnategelane. Väga suur väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks. Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks

Ajalugu

doc

Lydia Koidula "Elu ja looming"

CARL ROBERT JAKOBSONI NIMELINE TORMA PÕHIKOOL LYDIA KOIDULA ,,ELU JA LOOMING" Referaat Koostaja: Jaak Raud 8. klass Juhendaja: Toomas Aavasalu Torma 2011 2 Sisukord CARL ROBERT JAKOBSONI NIMELINE TORMA PÕHIKOOL............................... 1 LYDIA KOIDULA ,,ELU JA LOOMING"......................................................................1 Referaat..............................................................................................................................1 Koostaja: Jaak Raud 8. klass............................................................................................. 1 Juhendaja: Toomas Aavasalu............................................................................................ 1 Torma 2011....................

Ajalugu

doc

Lydia Koidula

Lydia Koidula, kodaniku nimega Lydia Emilie Florentine Jannsen, on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Ta sündis 24. detsembril 1843 Vändra lähedal. Isa: Koidula isa Johann Voldemar Jannsen nimeks oli esialgu hoopis Jaan Jensen, mille ta hiljem ära muutis. Jannsen oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda. Kui ta varakult vaeslapseks jäi, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas ta huvi tundma muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta ka koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti

Eesti keel

doc

Lydia Koidula – eesti rahvusliku teatri rajaja

Referaat Lydia Koidula eesti rahvusliku teatri rajaja Lydia Emilie Florentine Jannsen kirjanikunimega Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. a Vändras. Enne Pärnusse kolimist õpetas teda kodus isa. 1854.a kolis ta perega Pärnusse ja hakkas õppima Pärnu saksa tütar-lastekoolis. 1862.a sooritas ta Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami. Sellest ajast alates hakkas ta järjest rohkem tegelema ajakirjandustööga, aidates isal J. V. Jannsenil algul Pärnus , hiljem Tartus ajalehte toimetada. Lydia Koidula hakkas tegelema ka oma kirjaniku tööga. Oma

Kirjandus

pdf

Koidula

Lydia Koidula 1843-1886 Tartu Kunstikool Keiu Kaur Lydia Emilie Florentine Jannsen ▪ Kirjanikunime sai Carl Robert Jakobsonilt (See nimi tähistas koidu aega) ▪ Koidula on meie esimene naiskirjanik, luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, ajakirjanik ja ühiskonna tegelane. Kodu ja perekond ▪ Koidula sündis 12.detsembril 1843 Vändra lähedal. ▪ Tema lapsepõlve koduks oli kunagine Vändra kihelkonna köstrimaja. ▪ Koidula isa oli Johann Voldemar Jannsen, kes on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja Eesti Postimehe väljaandja, esimese Üldlaulupeo juht. Kodu ja perekond ▪ Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia

Ärkamisaja tegelasest

Rohkem sarnaseid