Lydia Koidula eluloo kokkuvõte (0)

Lydia Koidula

Lydia Koidula sündis 24. dets. 1843. Vana - Vändras – ja suri 11. aug. 1886 . Kroonlinnas. Tema põrm ümbermaetud Tallinna metsakalmistul 1949. 11 .aug. 21.juuli 1945. avati Pärnus Ülejõe Kooli, Lydia Koidula nimeline muuseum .
Lydia Emilie Florentine Jannsen , kirjanikunimega Lydia Koidula (oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane.
Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vana-Vändras. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun , laudad , ait. Maja oli väga ilus- maja ees asetsesid lillepeenrad, kõrval oli ka tiik ning samuti oli suur aed, kus kasvas palju õuna-, pirni -ja kreegipuid. “ Meil aiaäärne tänavas” sündis ilusale Vändra loodusele mõeldes.
Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (ehk Jaan Jenseni) esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena, sai isa koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht.
Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt , isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt ja unistas kirjutamisest Eesti rahvale.
Lydia Koidula oli peres vanim laps lisaks talle kasvasid seal veel 1 õde ja 4 venda.
Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10. aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni ”Sõnumitooja” edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid.
Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas. Alghariduse sai ta oma isa käest.1854. aasta sügisel astus Koidula aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja õppis seal prantsuse ja vene keelet eesti ja saksa keelt ta juba oskas. Kooli lõpetas ta kursuse parimate hinnetega. Pärast seda läks ta kodukooliõpetaja eksamile Tartu Ülikoolis.
“Pärnu Postimehe” ilmumahakkand (1857) sai isa aitamine ajalehe sisustamine Koidula tööks. Koidula esimene proosapala “Kivirist” ilmus ,,Pärnu Postmehes” (nr.31) jutustus “Ojamölder ja tema minia”(1864) ilmus eri raamatuna ja äratas huvi ka väljaspool Eestit Saksamaal ja Soomes.
1863.aasta lõpul pidi Jannsenite perekond uuesti kolima , nüüd juba Tartusse , sest Jannsen oli rahulolematu “Pärnu Postimehe” majandusliku olukorraga.
Tiigi tänaval. Tartus hakkas J.V.Jannsen välja andma  “Eesti Postmeest”. Nii nagu ka “Pärnu Postimehes”,  nii ka “Eesti Postimehes” hakkas Koidula ja oma isa abistama ja oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale.
1866.aastal ilmus tema esimene luulekogu “Vainulilled” 1867 teine luulekogu “Emajõe ööbik”. ballaade .,,Udumäe kuningas’’, mis kajastab tema varast huvi Kreutzwaldi loomingu vastu ballaadi aluseks oli Kreutzwaldi samanimelise muistendi . Koidula on ,,Eesti Postimehes’’ avaldanud ka mitmeid artikleid jututubades.
1869 Eesti I laulupeol lauldi laule Koidula sõnadele.
Koidula esimeseks katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg’’(1870). 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist . (,,Kosjakased’’, ,,Säärane mulk ’’) Koidula rajas eesti rahvusliku teatri.
Ballaad ,,Narva neitsi’’  Fr.R.Kreutzwaldi kohamuistendi ,,Narva kaupmehe tütar’’alusel.
1873. aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearstiga, kelle nimi oli Eduard Michelson. Mehele pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Vanim poeg Hans-Voldemar sündis aastal 1874 , kuid elas ainult neli aastat ning suri leetrite tõttu. tütar Hedwig-Hedda tütar Anna. poeg sündis tal aastal 1884.
Koidula reisis Saksamaale ja tutvus Goethe , Schilleri ja Lessingi töödega seotud mälestusmärkide, muuseumide ja teatritega.
1880 kirjutas Koidula oma viimase näidendi ,, Kosjaviinad ’’
Viimased tööd patriootiline isamaaluule ,, Igatsus ’’, “Teretus’’, ,,Jutt’’, ,,Ma kannan leina’’, Enne surma Eestimaale’’. Lasteluule ,,Hälli ääres’’.
1878. suri I poeg leetritesse Tartus.
Koidula viimastel aastatel kuhjub aina rohkem kurbi sündmusi: papa Jannsen jäi töövõimetuks(1880). Hiljem (1882) haigestus Koidula vähktõppe- emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri II poeg. 1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal ja hiljem suundus tagasi Kroonlinna. Koidula suri rinnavähki 2.juulil 11.august 1886. ja maeti toimusid Kroonlinna saksa kalmistul.
Koidulat jäid leinama tema kaks tütart -Hedwig 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, ja kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu.
Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Tallinna Metsakalmistule. Selle auks korraldati 11. augustil Estonia kontsertsaalis mälestusaktus.
Kodu                                                            Ja õues on kevade
Meil  aiaäärne tänavas,                                      Ma seisan kasepuu varjul -
kui armas oli see!                                               üks üksik leheke
Kus kasteheinas põlvini                                     ta ladvalt närtsides langeb-
me lapsed jooksime.                                          Ja õues on kevade.
Kus ehani ma mängisin                                     Miks, süda ,nii valjult tuksud?
küll lille , rohuga,                                                  Vait, vait, ära värise!
Kust vanataat käe kõrval mind                          Nad leinalaulu sul laulavad -
tõi tuppa magama.                                             ja õues on kevade!
Küll üle aia tahtsin siis                                        Personifikatsioon-
ta kombel vaadata.                                            Vait, vait, ära värise!
,,Laps, oota’’ kostis ta, “see aeg                      Nad leinalaulu sul laulavad
on kiir küll tulema ’’.
Metafoor -
Aeg tuli. Maa ja mere peal                                ta ladvalt närtsides langeb-
silm mõnda seletas-                                          ja õues on kevade!
ei pool nii armas olnud seal                              Nad leinalaulu sul laulavad-
kui külatänavas!                                                 ja õues on kevade!
Personifikatsioon-
Silm mõnda seletas                                                  Linnu lennul
Lenda, lenda linnukene
Võrdlus-                                                            leia lahket isamaad!
Ei poolt nii armas olnud seal                           Tõtta, tarka tiivuline,
kui külatänavas!                                                 kuni kodu kätte saad!
Peidupesa põõsastikus
kodus kiidab kullakeel;
laulu sula sõnumikus
õhud hõiskavad ülevel.
Lindu , sugulane sulle,
Laulus hinge lendu viin !
Õhk ja kodu, omad mulle-
Halvand tiiba nutan siin!
Personifikatsioon-kodus kiidab kullakeel,
Õhud hõiskavad ülevel,
Epiteet -tarka tiivuline
Sinu külge                                                          Igatsus
Südame ma kinni köitnud                                  Ikka täidad minu mõtte,
sinu külge ,isamaa!                                            Igatsetud isamaa!
Sinu surmal tahan surra,                                    Kas ei elades mul tõtte
sinu elul elada!                                                   tohi soovid sirguda?
Kus ma käinud, mida näinud,
mida õppind kuskil pool:                                     Igavesti õhkan ilma
sulle kõike kasvatanud                                      sinu tuultest, sinu veest?
kasuks seda hinge hool !                                    Ega saja minu silma
tera sinu päikesest?
Südame ma kinni köitnud
sinu külge, emakeel !                                          Kas ei sinu kiusatused
Ikka sinu hõbehelin                                            minu hinge murra ka?
heliseb mu kõrva eel!                                         Kas ei sinu parandused
Kümme keelemurret kärsi                                  mindki hüüa hõiskama?
väsind kõrvus hanguvad:
sinu rikka regivärsi                                             Sinu poole püüab ihu -
ette põrmu langevad!                                         sinu elus elab vaim!
Pael ei paisu ,niit ei nihu-
Südame ma kinni köitnud                                  üksi hingan, eesti taim.
sinu külge, isavaim!
Võõral pinnal närtsib sinu                                   Ikka tahad , salalootus,
varjul sirgund kodutaim!                                      põue põhjas tuksuda?
Ristikese jaoks jaga                                            Võidab viimaks mulle tootus
paika põuel uhkele :                                            kallistatud Kaanani ?
sinu mulda luba panna
väsind jalad puhkele!                                      Personifikatsioon-
õhkan ilma sinu tuulest , sinu veest?
Personifikatsioon-                                        kas ei sinu kiusatused minu hinge murra
Südame ma kinni köitnud;                              tahad, salalootus, põue põhjas tuksuda
Sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel;             Metafoor-
Väsind kõrvus hanguvad;                                Pael ei paisu, üksi hingan, eesti taim
Võõral pinnal närtsib sinu
Varjul sirgund kodutaim!
Emasüda                                                     Mu isamaa on minu arm
Üks paigake siin ilmas on,                                        Mu isamaa on minu arm,
kus varjul truudus arm ja õnn;                                   kel südant annud ma,
kõik, mis nii harv siin ilma peal,                                sul laulan ma, mu ülem õnn,
on peljupaika leidnud seal.                                        mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb ,
Kas emasüdant tunned sa?                                       su õnn ja rõõm mind rõõmsaks
Nii õrn, nii kindel! Muutmata                                      teeb, mu isamaa!
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetustest osa saab!                                          Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
Kui inimeste liikuvat                                                   ja peaks sada surma ma
au, kiitust, sõprust tunda saad,                                  seepärast surema!
kui kõik sind põlgavad, vihkavad                                Kas laimab võõra kadedus,
kui usk ja arm sust langevad-                                    sa siiski elad elad südames,
mu isamaa!
siis emasüda ilmsiks läeb!
Siis veel üks paik sul üle jääb,                                   Mu isamaa on minu arm,
kus nutta julged igal aal:                                            ja tahan puhata,
truu, kindla emarinna naal!                                        su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Mõnd kallist südant kaotasin,                                    Su linnud und mul laulavad,
mis järel nuttes leinasin,                                            mu põrmust lilled õitsetad,
aeg andis teist mul tagasi:                                         mu isamaa!
ei emasüdant-  iialgi!