L.Koidula (0)

Lydia Koidula
Lydia Emilie Florentine Jannsen , kirjanikunimega Lydia Koidula (kirjanikunime sai Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonnategelane. Ülim väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks.
Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres.
Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen , mille ta hiljem muutis) oli põline vändralane, kes on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht.
Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt , isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt.
Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen . Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla.
Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10. aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni ”Sõnumitooja” edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid maast. Selline ebaõiglus solvas sügavalt J.V.Jannsenit ning väljapääsu leidmaks, otsustas ta elukoha ära vahetada. Kuigi Koidula oli veel kuue aastane, võttis ta Vändrast kaasa sügavad muljed lapsepõlvekodust, sealsest ilust ja seal kuuldud rahvajuttudest ja lauludest, mis olid hiljem inspiratsiooniks paljudele tema luuletustele, milleks on näiteks “Meil aiaäärne tänavas”.
Koidula noorusaastad Pärnus
Kui Jannsenite perekond Pärnusse kolis, ei olnud see supellinnana populaarne . See oli aga üle Eesti kõige tähtsam väljaveosadam. Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas. Esimesel kolmel aastal Pärnus ei käinud Lydia koolis, sest oma alghariduse sai ta oma isa käest.1854. aasta sügisel astus Koidula aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkoolile. Sealses koolis sai L. Koidula selgeks prantsuse ja vene keele ning eesti ja saksa keelt ta juba oskas. Kooli lõpetas ta kursuse parimate hinnetega ja see aitas tal saada kodukooliõpetaja eksamile Tartu Ülikoolis. Lydia Koidula unistus oli aga eesti tütarlastekooli asutamine, kuid siis puudusid selleks reaalsed võimalused. Oma teadmisi hakkas ta õpetama ka oma õele ja vendadele . Juba siis alustas Koidula loomingulisi katseid, esialgu küll saksa keeles. J.V.Jannsen oli kindlasti oma tütrele eeskujuks ja juba sellepärast hakkas ta kirjandusega juba noorelt tegutsema. Pärast “Pärnu Postimehe” ilmumahakkamist (1857) jõudis see varsti Koidula otsese kaasatõmbamiseni toimetustöösse ning tema kõrvalharrastuseks tütarlastekoolist saigi isa aitamine ajalehe sisustamisel. Koidula esimene proosapala “Kivirist” ilmus ,,Pärnu Postmehes” (nr.31) ning tähistas tema avaliku kirjandusliku tegevuse algust. Hiljem väljus juba ulatuslikum jutustus “Ojamölder ja tema minia ”(1864) eri raamatuna ja äratas huvi ka väljaspool Eestit (Saksamaal ja Soomes).
1863.aasta lõpul oli Jannsenite perekond kolinud Tartusse.
Elu Tartus
Kui Jannsenid Tartusse kolisid , asusid nad elama Tiigi tänavale. Tartus hakkas J.V.Jannsen välja andma “Eesti Postimeest”. Nii nagu ka “Pärnu Postimehes”, nii ka “Eesti Postimehes” hakkas Koidula toimetama ja oma isa abistama, kuid oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale. Nüüdsest hakkas L.Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka loomingulisi traditsioone. Tartus hakkas Koidula ka rohkem aega pühendama luuletuste kirjutamisele. 1866.aastal oli ilmunud tema esimene luulekogu “ Vainulilled ”(“Waino-Lilled”),mis oli luuletaja esimeste värsside kokkuvõtteks. Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu “Emajõe ööbik” (“Emajõe Öpik”). Koidula on kirjutanud ka ballaade . Üks nendest on ,,Udumäe kuningas’’, mis kajastab tema varast huvi Kreutzwaldi loomingu vastu, sest Koidula oli võtnud selle ballaadi aluseks tema samanimelise muistendi . Koidula esimeseks katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg’’(1870).,,Saaremaa onupoja’’ lavastamine 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist . Hiljem on valminud veel mitmeid näidendeid: ,,Kosjakased’’, ,,Säärane mulk ’’ jt .Nende Koidula algatusel , juhtimisel ja osavõtmisel lavastatud teostega rajas Koidula eesti rahvusliku teatri. Eeltöid on tal aidanud aga teha Fr.R. Kreutzwald ja C.R. Jakobson .
SamutiKoidula kohtas Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus.
Koidula Kroonlinnas
1873.aastal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akušööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Siis sündisid tal esimesed lapsed, vanim poeg Hans-Voldemar sündis aastal 1874 , kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig- Hedda , kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
Lydia Koidula on aga oma esimese pojaga reisinud Saksamaale, (oma tütre Hedda jättis ta Jannsenite hoole alla), kui Eduard Michelson sai oma erialadel täiendõpet. Saksamaal oli Koidula peamisteks huviobjektideks Goethe , Schilleri ja Lessingi töödega seotud mälestusmärkide, muuseumide ja teatrite külastamine.
Kroonlinna tagasi jõudes Lydia tervis halveneb, kuid ta võtab oma deviisiks ,,kannata ja tööta!’’. Oma kirjas õele kirjutas ta, et tema juuksed on juba peaaegu kõik hallid. Samas just nendel aastatel loob Koidula hulga uusi meisterlikke luuletusi kui ka areneb jutukirjanikuna.
1882 aastal haigestus Koidula vähktõppe- see haigus on esinenud mitmel pool tema ema suguvõsas ning sellesse suri mõni aasta hiljem ka Koidula õde Eugenie. Uueks löögiks tema tervisele on poja Maxi sünd ja surm, siis keldriluugist alla kukkumine.1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes nende eest peale Koidula surma hoolt kannab. Oma kirjas õele kirjutas ta järgmiselt: ,, Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...’’. Koidula surigi 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul .
Koidulal ei õnnestunud oma loomingut trükkimiseks koguda ja välja anda, kuigi ta seda teha kavatses . Tema pärand jäi abikaasa valdustesse, kelle surma järel aastal 1907,said selle pärijateks tütred. Kuid kuna noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, jäi kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu.
Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Selle auks korraldati 11. augustil Estonia kontsertsaalis mälestusaktus.
Teatrimõtte realiseerimiseks tuli Koidulal endal nii muretseda repertuaar kui ka lavastada.24 .juunil 1870 esietendus ,,Vanemuises’’ Koidula lavastuses teatrimäng ,,Saremaa onnopoeg’’(,,Saaremaa onupoeg’’),millega pandi alus rahvuslikule teatritegevusele. Koidula oli saksa näitekirjaniku T.Körneri värssjandi alusel loonud olustikulise rahvatüki Eesti oludest, rõhutades seejuures eriti armastusabielu olulist ning hariduse vajalikkust.
3.juunil 1871. a esietendus ,,Vanemuise’’ seltsis Koidula lavastuses tema algupärane komöödia ,,Säärane mulk ehk Sadda wakka solatango’’.
Suhted teiste rahvuslike tegelastega
On teada, et Lydia Koidulat on huvitanud Fr.R.Kreutzwaldi looming. Algul, et saada täpsemat ülevaadet tema loomingust, kirjutas Koidula talle kirja, millele hiljem sai ka vastuse. Sellest arenes suur ja tihe kirjavahetus , mis on suurepäraseks dokumendiks mitte ainult kummagi asjaosalise elamuste, mõtete ja vaadete suhtes, vaid ka kogu ajajärgu kirjandusliku ja kultuurilise elu kohta üldse.
C.R. Jakobson oli eest rahvusliku liikumise väljapaistvaimatest tegelastest, kes nii nagu Fr.R.Kreutzwald jt. Jannsenite kodust aeg-ajalt läbi astus. Koidulal oli ka Jakobsoniga soe kirjavahetus ning kogu aja oli Jakobson teda toetanud ja aidanud.
Peale selle, et Koidulal oli tihe kirjavahetus FR.R.Kreutzwaldi ja C.R.Jakobsoniga, oli tal kirjavahetus ka A.Almberg-Jalavaga.
Samuti suhtles Koidula ka F.J.Wiedemanniga, kes on meile tuntud kui eesti keele uurija akadeemik . Talle pühendas Koidula ka luuletuse ,,Minu armsale taadile F.J.Wiedemannile 16. septembriks 1880!”.
Kõik tema kokkupuuted ja kirjavahetused P.Blumbergi, J. Hurda , C.R.Jakobsoni ja Fr.R.Kreutzwaldiga mõjutasid oluliselt tema vaadete kujunemist ja loomingulist arengut.
Kokkuvõte
Lydia Koidula on üks silmapaistvaim eesti naistegelane, kes tänu oma tahtejõule on saavutanud selliseid tulemusi, mis mõnedele kättesaamatud tunduvad . Koidula on teerajaja tervele ärkamisaja püüdluste ja tegemistele. Tänu Koidulale sündisid Eestis nii paljud sündmused, mis ilma temata oleksid olemata jäänud. Lydia Koidula on, oli ja jääb ka edaspidiseks eeskujuks aktiivsetele inimesteel, kel palju annet ja kes tahavad samuti elus edasi jõuda nagu tema. Kahjuks Koidula tütardel järglasi polnud, ent Koidula vennapoegade lapsed elavad veel praegugi (Saksamaal) ning tuletavad meelde Koidulat heade sõnadega nagu meie...