Lydia Koidula (0)

Lydia Koidula, kodaniku nimega Lydia Emilie Florentine Jannsen , on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Ta sündis 24. detsembril 1843 Vändra lähedal.
Isa: Koidula isa Johann Voldemar Jannsen nimeks oli esialgu hoopis Jaan Jensen, mille ta hiljem ära muutis. Jannsen oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda. Kui ta varakult vaeslapseks jäi, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas ta huvi tundma muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta ka koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht.
Ema ja õed-vennad: Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt , isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt. Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen . Tema hüüdnimeks oli Lolla.
Lydia hakkas juba varakult tundma huvi Eestimaa ja eestlaste vastu ning jälgis huviga oma isa toimetusi.
Terve pere lahkus oma sünnikohast Vändrast 10. aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni ”Sõnumitooja” edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid. Nad kolisid Pärnu ja esimesed 3 aastat Lydia kooli ei läinudki, sest sai oma alghariduse isa käest.1854. aasta sügisel astus Koidula aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkoolile. Sealses koolis sai L. Koidula selgeks prantsuse ja vene keele ning eesti ja saksa keelt ta juba oskas. Kooli lõpetas ta kursuse parimate hinnetega ja  see aitas tal saada kodukooliõpetaja eksamile Tartu Ülikoolis. Lydia Koidula unistus oli aga eesti tütarlastekooli asutamine, kuid siis puudusid selleks reaalsed võimalused. Koolipõlveaastad tütarlastekoolis olid Koidulale oluliseks kujunemisperioodiks ning seal ta laiendas oma kirjanduslikke teadmisi, lugedes välismaisete kirjanike teoseid ( Cooper , Calderon ja Shakespeare (inglased); Lermontov , Nekrassov, Puškin ja Gontšarov ( venelased ); Goethe, Schiller , Lessing ( klassikud ).
Oma teadmisi hakkas ta õpetama ka oma õele ja vendadele . Juba siis alustas Koidula loomingulisi katseid, esialgu küll saksa keeles. Oma viimaseil aastal Pärnus alustas ta aktiivselt omaenda raamatukogu rajamist , tellides raamatuid isegi Tartust. J.V.Jannsen oli kindlasti oma tütrele eeskujuks ja juba sellepärast hakkas ta kirjandusega juba noorelt tegutsema. Oma kirjanikunime sai Koidula Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega.
1863.aasta lõpul kolisid Jannsenid juba Tartusse, sest Jannsen oli rahulolematu “Pärnu Postimehe” majandusliku olukorraga.
Tartus hakkas J.V.Jannsen hakkas välja andma  “Eesti Postmeest”. Nii nagu ka “Pärnu Postimehes”,  nii ka “Eesti Postimehes” hakkas Koidula toimetama ja oma isa abistama, kuid oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale. Nüüdsest hakkas L.Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka loomingulisi traditsioone. Samuti artiklites avaldus ka Koidula ühiskondlik aktiivsus, patriootiline andumus ja uudne kunstiline sõna, mis kõik väga üllatas lugejaid. Tartus hakkas Koidula ka rohkem aega pühendama luuletuste kirjutamisele.
1866.aastal oli ilmunud tema esimene luulekogu “ Vainulilled ”(“Waino-Lilled”),mis oli luuletaja esimeste värsside kokkuvõtteks. Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu “Emajõe ööbik” (“Emajõe Öpik”). See luulekogu julgustas teda ning ta võttis otsustavalt ja julgelt võitluslipu endale kätte, paljastades orjastajaid ja sisendades rahvale väljapääsulootusi orjus -aja pimedusest ,,koiduvalgusesse”. 
Koidula on kirjutanud ka ballaade . Üks nendest on ,,Udumäe kuningas’’, mis kajastab tema varast huvi Kreutzwaldi loomingu vastu, sest Koidula oli võtnud selle ballaadi aluseks tema samanimelise muistendi .
Tartus hakkas 60-ndate ja 70-ndate aastate vahetusel luule ja proosa looming vaibuma, leiab aga uue väljendusvõimaluse dramaatilises loomingus. Koidula esimeseks katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg’’(1870).,,Saaremaa onupoja’’ lavastamine 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist . Hiljem on valminud veel mitmeid näidendeid: ,,Kosjakased’’, ,,Säärane mulk ’’ jt .Nende Koidula algatusel, juhtimisel  ja osavõtmisel lavastatud teostega rajas Koidula eesti rahvusliku teatri. Eeltöid on tal aidanud aga teha Fr.R. Kreutzwald ja C.R. Jakobson . Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid .
1873.aastal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akušööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans-Voldemar sündis aastal 1874 , kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig-Hedda, kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
 Koidula käis palju reisimas ja kui ta tagasi tuli, ta tervis halvenes. Siiski ta jätkas oma tööd. Aastal 1880 kirjutas Koidula oma viimase näidendi ,, Kosjaviinad ’’ ja hoolitses ühtlasi andumusega ka oma laste eest. Tiheda eepilise toodangu kõrval elustavad ka Koidula luule parimad harrastused : patriootiline isamaaluule annab selliseid uusi saavutusi nagu ,, Igatsus ’’, “Teretus’’, ,,Jutt’’, ,,Ma kannan leina’’, Enne surma Eestimaale’’. Samuti jätkub ka lasteluule harrastus, millest kõige populaarsemaks sai ,,Hälli ääres’’. Koidula viimastel aastatel kuhjub aina rohkem kurbi sündmusi: tema isa jäi töövõimetuks (1880), hiljem (1882) haigestus Koidula vähktõppe mis on esinenud mitmel pool tema ema suguvõsas ning sellesse suri mõni aasta hiljem ka Koidula õde Eugenie. Uueks löögiks tema tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri Max. Sellele aga järgneb uus õnnetus, kui Koidula keldriluugist alla kukkudes palgist kinni haaras ja tema värskelt paranev operatsioonihaav lahti rebenes . Pärast ravi kui Koidulal jälle parem oli, esinesid rinnavähi sündroomid jälle. Siiski ei suutnud Koidula oma võitluses vähitõvele peale jääda ning ta suri 2.juulil 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Surmateatest alates tõuseb Koidula justkui uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski olid täis sooje järelhüüdeid.
Koidulat jäid leinama tema kaks tütart - Hedwig 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Koidula oli neile alustanud eesti keele õpetamist, kuid vara ematuks jäänuina ei puutunud nad enam eesti keelega kokku ja nad unustasid selle.
Koidulal ei õnnestunud oma loomingut trükkimiseks koguda ja välja anda, kuigi ta seda teha kavatses . Tema pärand jäi abikaasa valdustesse, kelle surma järel aastal 1907,said selle pärijateks tütred. Kuid kuna noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, jäi kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu.
Luuletuste ,mis on seotud Eestimaaga, kõik kujunduslik-väljenduslikud vahendid on ühtselt suunatud lüürilise meeleolu süvendamiseks .Sõnavalikus domineerivad täielikult avarad abstraktsed mõisted (Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld , rõõm, süda), millede sisust on ilustavate epiteetide (ülem õnn, õitsev Eestimaa) ja muu rikka kujundilise konteksti (isikustamiste, võrdluste ja metafooride) kaudu esile tõstetud ülevalt mõjuvaid omadusi. (Orjuspõlve iseloomustab Koidula metafooriga u n e s u r m )
Isikustamist süvendades kõneleb Koidula, kuidas rahva valust kõnelevad linnud, pilved , tuuled.
Kui võtta kokku kõik Koidula luuletused, siis on näha, et nende välisvorm on mitmekesine . On kasutatud nelja-, viie-, kuue-, seitsme ja kaheksavärsilisi stroofe , kusjuures värsside pikkus vaheldub. Erinevalt teistest on isamaaluules selgelt tunda agiteerivat intonatsiooni.
Luuletuste sõnastuses valitseb romantiline stiil sellele iseloomulikele stilistiliste vahenditega, nagu tunderõhulised laused , apostrofeerimine, kõigi heakõla vahendite rõhutamine, ulatuslik personifikatsioon, rohked võrdlused ja metafoorid. Ülesehitus on sageli kontrastiprintsiibiline ning tihti avaldub ka patriotismi.
Isamaalüürika kõrval on Koidula luule teiseks tähtsamaks alaks looduslüürika, mida luuletuste arvult võib asetada isegi esikohale. Loodusmeeleoludest kõige silmapaistvaim on kevadtunde esilepuhkemise kujutlemine, kuid selle kõrval leidub ka teistelt aladelt mitmekesiseid tähelepanekuid, mis jõuavad mõnikord välja ka filosoofilist üldistusteni.
Luuletuse isikustatud piltlikkus on  julgelt uudne oma liitriimidega ja vahelduvalt voolava rütmiga on ka värsitehniline rütm.
Mõtteluule heaks on loodustunnetusest inspireeritud mõtisklus isamaast ,,Jutt’’. Samuti mõtisklus elu rikkusest ja sisukusest ,,Üürikene’’.
Samuti on Koidula tegelenud ka armastusluulega, millest kõige silmapaistvaim on ,,Emasüda’’. Selle kõrval ka ,,Oh räägi’’ ja ,,Tamme all’’.
Peale luule on Koidula kirjutanud ka ballaade ja proosat. Ballaadidest üks tuntuim on ,,Narva neitsi’’, mille aluseks oli Fr.R.Kreutzwaldi muistend ,,Narva kaupmehe tütar’’.
Proosateostest on aga tuntuimad ,,Ainuke’’(1868), ,, Olesja’’ ja teised, mis kõik teenisid rahvusliku liikumise põhilisi taotlusi.