Loodusteaduste olümpiaadiks valmistumine (0)

Loodusteaduste olümpiaadiks valmistumine
Tihedus:
Füüsikaline suurus, mis näitab aine massi ruumalaühikus. Seda tähistatakse reeglina sümboliga ρ ning mõõdetakse ühikutes kg/m3 (SI-süsteemi põhiühik ) või g/cm3. Definitsiooni järgi
Suuruse nimi
Tihedus
Suuruse tähis
Ρ (roo)
SI ühiku nimi
Kilogrammi kuupmeetri kohta
SI ühiku tähis
Kg/m3
Põhimõõtühik
1 kg/m3
, kus m on aine mass ruumalas V.
Ainete tiheduse väärtused antakse enamasti standardtingimustel t=20°C ja p=101325 Pa.
Võimsus:
Suuruse nimi
Võimsus
Suuruse tähis
P (power)
SI ühiku nimi
vatt
SI ühiku tähis
W
Põhimõõtühik
1W
on füüsikaline suurus, mis näitab, kui palju tööd teeb jõud ajaühiku jooksul, seega väljendab võimsus töö tegemise kiirust:
kus – võimsus, – töö, – aja muut ( ajavahemik ).
Võimsuse SI-väline ühik on hobujõud.
Kui ühtlaselt liikuvale kehale mõjub liikumisega samasuunaline jõud, saab võimsuse arvutada valemiga:
kus ‒ jõud ja – kiirus.
Töö:
Töö ehk mehaaniline töö (tähis: A või W) on füüsikaline suurus, mis kirjeldab olukorra muutmisel tehtavat pingutust ning võrdub jõu ja jõu mõjul liikunud keha nihkevektori skalaarkorrutisega. Kui kehale mõjub jõud ja keha selle jõu mõjul liigub, siis teeb see jõud tööd.
Mehaanilist tööd arvutatakse valemiga:
Suuruse nimi
Töö
Suuruse tähis
A või W
SI ühiku nimi
džaul
SI ühiku tähis
J
Põhimõõtühik
1J
(1),
kus W – töö, F – jõud (1 N), s – nihe (teepikkus, 1m)
Töö on positiivne, kui jõud on samasuunaline liikumisega, aidates seega liikumisele kaasa. Positiivse töö puhul on nurk α jõu ja keha liikumissuuna vahel teravnurk ehk suurusega alla 90°
Töö on negatiivne, kui jõud on vastassuunaline liikumisega, takistades seega liikumist. Öeldakse, et keha töötab jõule(liikumisele) vastu. Negatiivse töö puhul on nurk α jõu ja keha liikumissuuna vahel nürinurk ehk suurusega üle 90°
Positiivset tööd teeb näiteks atra vedav traktor või raskusjõud kukkuvate kehade puhul. Negatiivset tööd teeb näiteks hõõrdejõud traktori ja maapinna vahel ning õhk (õhutakistus) õhus liikuvate kehade puhul. Hõõrdejõud teeb alati ainult negatiivset tööd.
Energia:
Suuruse nimi
Energia (mehaaniline)
Suuruse tähis
E
SI ühiku nimi
Džaul
SI ühiku tähis
J
Põhimõõtühik
1J
-mehaaniline energia iseloomustab kehade võimet teha tööd. Energia on arvuliselt võrdne tööga, mida keha saaks teha.
Soojusenergia on soojus , mida kasutatakse energeetilistel eesmärkidel.Soojusenergiat on võimalik muundada elektrienergiaks, seda tehakse näiteks soojuselektrijaamas. Soojusenergiat võib kasutada ka otse, näiteks ruumide kütmiseks.
Tuumaenergia ehk aatomienergia on füüsika seisukohast aatomituuma moodustavate elementaarosakeste süsteemi seoseenergia, mis võib tuumareaktsioonides vabaneda . Energeetika seisukohast on see elektrienergia , mida saadakse tänu tuumareaktsioonidele tuumaelektrijaamades.
Hüdroenergia ehk hüdrauliline energia ehk vee-energia ehk veejõud on mehaanilise energia liik, mis vabaneb vee vabal langemisel Maa raskusjõu mõjul.Hüdroenergiat muundatakse otse mehaaniliseks energiaks (nt vesiveskites) või elektrienergiaks hüdroelektrijaamades (nimetatud ka hüdroelektrienergiaks).
Isoleeritud süsteemi koguenergia on jääv. Energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise või kanduda ühelt kehalt teisele.
Kiirus:
Kiirus üldisemas mõttes tähendab muutumiskiirust — suurust, mis näitab ajaühikus toimuvat muutust — näiteks keemilise reaktsiooni kiirus.
Suuruse nimi
Kiirus
Suuruse tähis
v
SI ühiku nimi
Kilomeetrit tunnis
SI ühiku tähis
Km/h
Põhimõõtühik
1 km/h
Kitsamas mõttes mõeldakse kiiruse all liikumiskiirust — füüsikalist suurust, mis näitab, kui palju muutub liikuva keha asukoht ruumis ajaühiku jooksul. Järgnevas artiklis mõeldaksegi kiiruse all liikumiskiirust.
Kiirus liikumiskiiruse mõttes võib tähendada

• keskmist kiirust antud ajavahemikus või
  
• hetkkiirust — iseloomustab erinevalt keskmisest kiirusest keha liikumist ühel hetkel, mitte ajavahemikus.
  

Kummalgi juhul võidakse kiiruse all mõelda

• vektorit (kolmemõõtmelises ruumis), mille suunaks liikumissuund ja mille moodul näitab liikumise intensiivsust,
  
• mittenegatiivset reaalarvu — kiirusvektori moodulit,
  
• märgiga reaalarvu — kui keha liigub mööda sirget vm. joont ning sellel joonel on kokku lepitud "positiivne suund".
  

Keskmine kiirus (kui mittenegatiivne reaalarv ) on selles ajavahemikus keha poolt läbitud teepikkuse ja kulunud aja suhe:

on keskmine kiirus, on keha poolt läbitud teepikkuse muut ja on aja muut.
Heitgaasid :
Heitgaas (inglise exhaust gas, waste gas) on atmosfääri lenduv kütuse põlemise või tootmise gaasiline jääk- või kõrvalsaadus, mis sisaldab kahjulikke aineid ja vajab puhastamist[1]. Heitgaasid võivad olla ka looduslikku päritolu (tekivad nt. äikese, vulkaanilise tegevuse ja mikrobioloogiliste protsesside tagajärjel)
Heitgaasid kahjustavad ökosüsteeme ja elusolendite (sh inimese) tervist, põhjustavad happevihmu ja kasvuhoonenähtust
Heitgaaside tekkimine
Kütuste põlemisel
Kütused sisaldavad enamasti 30%...90% süsinikku, vähem vesinikku, lämmastikku, hapniku ja väävlit. Lisaks sellele on enamamikes kütustes ka enamal või vähemal määral mineraalosa. Kütuste põlemisel tekib enamasti CO2, H2O, CO, SO2, NO, mitmesuguseid süsivesinikke(sh. vähktõbe põhjustavat bensopüreeni) ja tuhka . Tuha koostisosadeks on peaaegu kõik perioodilisussüsteemi elemendid, seal hulgas ka väga haruldasi ja isegi radioaktiivseid ühendeid. Peene tuhk võib tuulega levida kilomeetreid eemale ja katta väga suuri alasid.
Looduslikud saasteallikad
Saasteaineid satub õhke vulkaanidest, põlemisprotsesside, hingamise, mädanemise, kõdunemise ja mitmesuguste bakteriaalsete protsesside käigus. Äikese tõttu tekib õhku lämmastikoksiide, vulkaanidest eraldub SO2. Erinevatel bioloogilistel protsessidel tekivad H2S, CO, CO2 ja NH3.
Levinumaid heitgaase
Vääveldioksiid SO2
Vääveldioksiid on terava lõhnaga mürgine gaas , mis tekib kütuste põletamisel. SO2 tekitab bronhiiti, hingeldust ja silmapõletikke. Vääveldioksiid lagundab taimedes klorofülli, mis seejärel muutuvad pruuniks ja hukkuvad. Lämmastikdioksiidi või osooni mõjul oksüdeerub see vääveltrioksiidiks (SO3), millest veega moodustuvad happesademete põhikomponendid .
Süsinik ( mono ) oksiid e vingugaas , CO
Vingugaas on väga mürgine põlev gaas, mis tekib tekib kütuste põlemisel mootorites ja hapniku vaesetes kohtades (nt. tulekahju korral tarbitakse kinnises ruumis kiiresti enamus happnikku ära). Sissehingamisel tekitab süsinikoksiid vingumürgitust (CO moodustab väga püsiva ühendi vere hemoglobiiniga , mis kaotab seejärel võime happnikku siduda). Mürgitusega kaasneb peavalu ja -pööritus ning teadvuse kadu. Esmaabiks on värske õhk.
Divesiniksulfiid H2S
Divesiniksulfiid on mädamunalõhnaga äärmiselt mürgine gaas, mis tekib vulkaanides ja veekogudes mikroorganismide elutegevusel ning orgaanilise aine lagunemisel. Puhas divesiniksulfiid tapab silmapilkselt, lõhustades vere hemoglobiini .
Lämmastikoksiidid N2O, NO ja NO2
NO moodustub sisepõlemismootorites ja ühineb iseeneslikult õhuhapnikuga, andes NO2. NO2 tekib ka äikese tulemusena. N2O tekib lämmastikväetistest. NO2 reageerimisel õhuniiskuse või vihmaveega tekib samuti happesademete põhikomponente.
Pseudoteaduse ja teaduse erinvused:
Teadus on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusega teadmiste saamisele ja talletamisele, kasutades üldjuhul teaduslikku meetodit — reeglite süsteemi, mis tagab saadavate teadmiste võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse. (avastab/leiab asju, mida on võimalik tõestada, nt gravitatsioon, energiakulu jms)
Pseudoteaduse ehk ebateaduse ehk libateaduse all peetakse silmas tegevusvaldkondi ning väiteid ja argumente, mida esitatakse teaduslikena, kuid mis tegelikult teaduse alla ei kuulu (teaduslikkuse kriteeriumid võivad seejuures olla erinevad). Pseudoteadusest räägitakse enamasti seoses loodusteaduse või muude empiiriliste teadustega. (Asjad, mida pole võimalik tõestada, mille kohta on valetatud, olemas vaid teooria, nt bioloogia , astronoomia jne)
Kuigi pseudoteaduse ja teaduse eristamine on teaduslikult informeeritud inimeste jaoks enamasti küllaltki hõlbus, ei ole leitud tunnuseid, mis oleksid alati omased ainult teadusele või ainult pseudoteadusele.
Inimkeha kohastumused äärmisteks temp:

• Üksteise ligidal paiknevad jäsemed
  
• Võime panna loodusressursid enda kasuks tööle
  

Radoon (omadused, ohtlikkus, probleem)
-on keemiline element järjekorranumbriga 86.
Kõik selle isotoobid on radioaktiivsed. Stabiilseim on isotoop massiarvuga 222, mille poolestusaeg on 3,8 ööpäeva. Radoon 222 tekib looduses uraani radioaktiivsel lagunemisel. Olulised radooni isotoobid on ka toroon massiarvuga 220 ja aktinoon massiarvuga 219.
Omadustelt on radoon väärisgaas . See kondenseerub temperatuuril –62 °C ja tahkub temperatuuril –71 °C.
Radoon on oluline looduslik radioaktiivse kiirguse allikas. Seetõttu on see inimestele ohtlik.
 Radoon on värvita ja lõhnata inertne radioaktiivne mürk-gaas.
 Radoon on maailmas esikohal kopsuvähi põhjustaja.
 Eestis põhjustab radoon 100 - 150 kopsuvähki haigestumise juhtu aastas.
 Kõikjal arenenud riikides on kehtestatud radooni piirsisalduse normid hoonetes.
 Euroopas seega ka Eestis kehtestatud piirnorm järgi ei tohi radooni sisaldus hoones ületada 200 Bq/m3.
 Ehitustegevus on piiratud kui radooni sisaldus pinnases ületab 50 000 Bq/m3.
Kõik kolm radooni isotoopi (radoon, aktinoon, toroon) on pärit maakoorest ja tekivad uraani ja tooriumi radioaktiivsest lagunemisest. Kõikidele radioaktiivsetele elementidele on omane ebastabiilsus : nad lagunevad iseenesest, tekitades uusi radioaktiivseid või mitteradioaktiivseid elemente ning eraldades samas ioniseerivat kiirgust. Kõrge radooni tase pinnases on seotud uraanirikka diktüoneemakilda ja uraani sisaldava glaukoniitliivakivi esinemisega Põhja-Eestis ja graniidirikka moreeni levialadega Lõuna-Eestis. Mõõduka ohuga alasid esineb ka Kesk-Eestis.
Plii:
Plii (sümbol Pb) on keemiline element järjekorranumbriga 82, kuulub metallide hulka.
Looduses on pliil 4 stabiilset isotoopi, massiarvudega 204, 206, 207 ja 208 (teistel andmetel 5, sealhulgas massiarvuga 202[2]). Isotoope 206 (RaG), 207 ja 208 tekib looduses pidevalt teiste elementide radioaktiivsel lagunemisel ja seda niivõrd suures koguses, et plii isotoopkoostis oleneb leiukohast ja tema aatommassi ei ole võimalik täpselt anda. On andmeid, et see on 207,2 g/mol[2].
Plii on väga mürgine, metallidest on mürgisemad ainult kaadmium ja elavhõbe.
Füüsikalised omadused:
Puhas plii on sinaka läikega hõbevalge, pehme raskemetall . Tihedus normaaltingimustel on 11,34 g/cm³, kõvadus Mohsi järgi 1,5.
Sulamistemperatuur 327,46 °C ning keemistemperatuur 1751 °C.
Plii on halb soojus- ja elektrijuht .
Plii pakub väga head kaitset radioaktiivse kiirguse ja röntgenkiirguse vastu.
Keemilised omadused:
Plii oksüdatsiooniastmed ühendites on 2 ja 4.
Plii on vastupidav hapniku, vee ja hapete suhtes; mõnel juhul tekib pinnale oksiidikiht , mis ei lase edasistel reaktsioonidel toimuda. Näiteks õhu käes tuhmub plii väga kiiresti (kattub oksiidikihiga).
Biotoime ja bioakumulatsioon :
Täiskasvanud inimese organismis on ca 130 mg Pb. Plii eluline tähtsus loomsetele organismidele tõestati 1970. aastate alguses, kuid biotoime paljud aspektid on ebaselged. Imetajate puhul avaldub Pb-defitsiit eelkõige kehvveresuses (hemoglobiini ja rakuliste komponentide madal tase vereplasmas). Ilmneb ka teatud füsioloogiline sünergism organismi (mitte ainult vere) plii- ja rauasisalduse vahel. Plii defitsiit toidus põhjustab organismi rauavaegust (maksas, põrnas, Fe-sisaldavates valkudes, nt transferriinis ja hemoglobiinis ). Kuid aktuaalsem on plii puhul tema mürgisus, eriti arvestades suurt tarbimist ja kumuleerumist organismis. Ookeanidesse suubub reostusena aastas sadu tuhandeid tonne Pb. Loomadest on plii suhtes kõige tundlikumad koerad ja hobused , kõige vähem aga hiired ja rotid . Kulinaarias peaks arvestama, et näiteks merekalades koguneb plii peamiselt nahka ja lõpustesse. Kõrgem on pliisisaldus loomamaksas, -neerudes ja –ajus. Plii mõjutab praktiliselt iga inimkeha organit, kõige haavatavam on närvisüsteem, eriti lastel. Plii eraldub väga aeglaselt luudest ja peaajust. Seepärast taastuvad ka ajutegevuse häireid aeglaselt. Soodsates tingimustes alaneb organismi pliisisaldus poole võrra alles kahe aasta jooksul. Plii kahjustab ka neerusid ja reproduktiivsüsteemi. Plii suured annused alandavad reaktsiooniaega, kutsuvad esile nõrkuse sõrmedes, randmetes ja pahkluudes ning halvendavad mälu. Plii võib põhjustada kehvveresust, kahjustada meeste reproduktiivsüsteemi. Plii kumuleerub luudes . Loomkatsete põhjal arvatakse pliiatsetaadi ja pliifosfaadi vähki põhjustavat toimet. Väikelapsed on plii toimele enam vastuvõtlikud, neil tekib kehvveresus , valud kõhus, lihasnõrkus ja ajukahjustus ; kahjustub vaimne ja füüsiline areng. Looted kahjustuvad emaihus, kuna plii läbib platsenta. Suurte pliidooside toimel võivad sündida enneaegsed lapsed, alakaalulised imikud , vaimse arenguhäirega koolieas ja väikese kasvuga. Kirjanduse andmeil piisab 210–390 mg/l, et lastel põhjustada intoksikatsiooni nähte. Imendumata plii väljub organismist faecesega, imendunud sapi ja uriiniga. Äge pliimürgitus ( ärritatavus , peavalu, lihasvärin, kõhuvalu , hallutsinatsioonid jne) tekib, kui veres on 1–1,2 mg/l pliid täiskasvanutel. Lastel kujunevad samad nähud 0,8–1 mg/l. Krooniline pliimürgitus ( väsimus , unisus , ärrituvus, peavalu, liigesvalud, mao-sooletrakti vaevused) ilmneb plii sisalduse puhul veres 500–800 mg/l. Epidemioloogilised uuringud tõestasid , et plii toimel tõusis enneaegsete sünnituste osakaal neli korda naistel, kelle vereseerumi pliisisaldus oli 140 mg/l-s, võrreldes kontrollgrupi naistega , kellel pliisisaldus veres oli alla 80 mg/l kohta. On tehtud uuringuid laste IQ hindamiseks, mis samuti kinnitasid plii toksilist toimet. Plii normaalne sisaldus värsketes kuivatamata toiduainetes on kuni 0,02-3 mg/kg, joogivees 0,01-0,03 mg/l, atmosfääris 0,03-0,1 mg/m3. Pliireostus suurendab vastavaid näitajaid paljukordselt. Eriti palju tekib Pb-reostust värviliste metallide tehnoloogias, söe, nafta jms põletamisel, akumulaatoritest jm.
Ühendid
Oksiidid
Plii moodustab 6 oksiidi (osa neist esinevad veel mitmes kristallvormis). Tähtsamad oksiidid on järgmised:
PbO plii(II) oksiid on tuntud kahes kristallvormis: a-PbO (kollane silu) ja b-PbO (punane massikoo), kasutatakse nn kristallklaasi valmistamisel jm.
Pb3O4 tripliitetraoksiid, õigemini diplii(II)ortoplumbaat(IV) Pb2[PbO4], kõnekeeles pliimennik, on raske helepunane tahkis , tekib PbO pikaajalisel kuumutamisel kuni 540 oC (üle 570 oC laguneb). Pb3O4 esineb samuti kahes kristallvormis; kasutatakse korrosioonivastastes värvides , pliiakumulaatorites jm.
PbO2 pliidioksiid on tumepruun tahkis, esineb kahes kristallvormis; tugev oksüdeerija . Saadakse Pb(II)ühendite oksüdeerimisel. Kasutatakse pliiaku elektroodide ning tikupeade koostises jm. Vees lahustumatu, kuid reageerib leelistega:
PbO2 + 2 NaOH + 2 H2O  Na2[Pb(OH)6]
naatriumheksahüdroksoplumbaat(II)
PbO2 reageerib ka hapetega (on amorfne); kuumutamisel H2SO4-ga tekib O2, HCl-ga moodustub Cl2. a-PbO2 laguneb kuumutamisel astmeliselt:
PbO2  Pb12O19  Pb12O17  Pb3O4  PbO
Pb2O3 dipliitrioksiid, õigemini Pb[PbO3] plii(II)metaplumbaat(IV), saadakse PbO2 lagunemisel NaOH lahuses 250 oC juures.
Teised pliiühendid
Tähtsamad on Pb(II)- ja Pb(IV)- soolad . Pb(II)-ühendid on tavalisemad ja stabiilsemad, Pb(IV)-ühendid on tugevad oksüdeerijad .
Tavalisemad laboris kasutatavad pliisoolad , mis lahustuvad hästi vees, on järgmised:
Pb(NO3)2 plii(II)nitraat, värvitu kristallaine.
Pb(CH3COO)2*3H2O pliietanaat ehk – atsetaat , rahvapäraselt “pliisuhkur”.
Plii lahustuvad ühendid on mürgised ja magusa maitsega.
Teised Pb(II)-ühendid on peamiselt vees lahustumatud valged tahked ained, neist tuntumad pliikloriid PbCl2, pliisulfaat PbSO4, pliijodiid PbI2 (kollane). Pliisulfiid PbS (hõbehall või must) on pooljuht, pliiasiid Pb(N3)2 plahvatab põrutusel, on üks põhiühendeid detonaatorite valmistamisel. Pliikromaat PbCrO4 on oranžkollane tahkis (värvipigment).
Pb(IV)- ühenditest on olulisemad Pb(SO4)2 plii(IV) sulfaat ja Pb(CH3COO)4 plii(IV) etanaat , neid saadakse hapestatud lahuste elektrolüüsil. Metallorgaaniline ühend Pb(C2H5)4 tetraetüülplii on väga mürgine kergesti lenduv vedelik, mida kasutati antidetonaatorina mootorikütuste oktaaniarvu tõstmiseks. Tetraetüülplii oli varem üks peamisi ohtliku loodusreostuse allikaid maailmas (tootmine ja kasutamine vähenesid järsult 1990. aastate alguses).
Vahetusreaktsioonid lahustes:
Reaktsioonid elektrolüütide lahustes – vahetusreaktsioonid (sarnased laengud nö vahetavad kohad!)
(lisaks alus+ hape reaktsioonile)
9. sool + sool  sool + sool
Na2SO4 + BaCl2  BaSO4↓ + 2 NaCl
2 KI + Pb(NO3)2  PbI2↓ + 2 KNO3
10. alus + sool  alus + sool
2 NaOH + CuSO4  Na2SO4 + Cu(OH)2↓
3 Ca(OH)2 + Fe2(SO4)3  2 Fe(OH)3↓ + 3 CaSO4
Reaktsioonid tüübist 9. ja 10. toimuvad siis, kui mõlemad lähteained lahustuvad vees ja vähemalt üks saadustest sadeneb.
11. hape + sool  sool + hape
2 HCl + Na2S  2 NaCl + H₂S↑
FeS + 2 HCl  FeCl2 + H2S↑
CaCO3 + 2 HCl  CaCl2 + H2O + CO2↑
Na2SO3 + 2 HCl  2 NaCl + H2O + SO2↑
Need on 4 levinuimat tüüpi – HCl, H2S, H2CO3 (CO2) ja H2SO3 (SO2) teke!
Reaktsioonid tüübist 11, toimuvad siis, kui tekib lähtehappest nõrgem või lenduvam hape, eraldub gaas või tekib sade.
Oksüdatsiooniaste:
-näitab elemendi oksüdeerumise astet ühendis (ainest vähemalt üks element on hapnik). KIRJUTATAKSE ROOMA NUMBRITEGA!
Oksüdatsiooniaste on metallidel alati positiivne.
IA rühm – oksüdatsiooniaste I
IIA rühm – oksüdatsiooniaste II
IIIA rühm – ainult alumiinium , oksüdatsiooniaste III
B rühm + ülejäänud a rühma metallid: oksüdatsiooniaste muutuv (AGA POSITIIVNE)
ERAND : Sn – tina oksüdatsiooniaste on II
Mittemetallid – oksüdatsiooniaste võib olla nii positiivne kui negatiivne (VASTAVALT VAJADUSELE, ABIKS PERIOODITABELI TEINE POOL)
Hapniku (O) o-a on –II
Nõuanne:: Märgi ära nende elementide oksüdatsiooniastmed, mida kindlalt tead, seejärel jätka teistega 
Protsentarvutus :
Selleks, et leida mitu millest (näiteks kümme sajast) teed nendest murru: 10/100. Kuna murrujoon on jagamismärk, teed tehte ära ning saad 0,1. Saadud vastuse korrutad sajaga ning saad vastuseks 10% (ÄRA UNUSTA MÄRKE )
Kui on vaja leida näiteks 10% sajast, siis kasutad ristkorrutise loogikat.
Kui on vaja leida tervikut , siis samuti ristkorrutise loogikat.
P= maine/ mlahus ●100%
P on lahuse massiprotsent, maine on lahustunud aine mass ja mlahus on lahuse mass.
mlahus= maine+mH₂O
Valemid on toodud välja seetõttu, sest töös võib leiduda ka lahuse protsendilise koostise leidmist .
Mool , moolararvutus:
Mool on ainehulk , mis sisaldab Avogadro arvu ulatuses aineosakest ehk mool on
Suuruse nimi
Mool
Suuruse tähis
SI ühiku nimi
mool
SI ühiku tähis
mol
Põhimõõtühik
ainehulk, milles on 6 · 1023 aineosakest tähisega n.
Mitu osakest on kahes moolis? - n = 2 · 6 · 1023 = 12 · 1023 osakest, seega kaks korda rohkem.
Suuruse nimi
Molaarmass
Suuruse tähis
M
SI ühiku nimi
molaarmass
SI ühiku tähis
g/mol
Põhimõõtühik
1 g/mol
Igal ainehulgal on ka oma mass (aatomil oli mass - aatommass; molekulil molekulmass ), nii on ka mooliga - molaarmass, tähisega M.
Molaarmass on seega ühe mooli mass. Kuna mool koosneb ka aatomitest nagu molekulgi, siis arvutatakse molaarmassi samuti nagu molekulmassi, ainult et ta ei ole suhteline suurus, vaid ühikuks on grammi mooli kohta (gr/mol).
Arvutame näiteks vee molaarmassi:
M (H2O) = 1· 2 + 16 = 18 gr/mol , seega kaalub üks mool vett 18 grammi ehk ühe mooli vee mass on 18 grammi.
Kõige tähtsam valem: n=m:M
n=moolide arv
m=mass
M=molaarmass
Näiteks: M(CO2(see 2 on tegelikult väiksem))=12( aatomnumber )+16*2=44g/mol
See tähendab siis, et sa võtad C väärtuse(12), liidad sellele O väärtuse(16), korrutades 16 kahega, sest see väike kaks tähistab kahega korrutamist. Kokku liites saadki grammide arvu mooli kohta teada.
Kui tahad n'i teada saada, on vaja mass jagada molaarmassiga.
Näiteks:Leia 110g Co2 moolid .
m=110g
n=?
M(Co2)= 44g/mol
n=110g: 44g= 2,5mol
Kui tahad teada näiteks massi, siis tuleb korrutada moolid molaarmassiga.
Näiteks:Leia 5 mooli hapnikumass(O2)
n=5mol
m=?
M(O2)=16*2=32g/mol
m= 5mol*32g/mol= 160g
Testimiseks leiad rohkem ülesandeid aadressil: http://keemia.yolasite.com/resources/Moolarvutused%20puudujatele.pdf
Keemiliste elementide massiprotsendiline koostis:
Minu teooria kohaselt peaksid sa toimima nagu protsentarvutuse puhul: liidad elementide aatommamsid kokku ning selleks, et teada saada, milline kui suure massiprotsendi tervest molekuli massist ta moodustab, jagad osa tervikuga ning korrutad kahega. Peaks töötama nagu protsentarvutus, aga ma pole päris kindel. Netis selle kohta infot ei ole.
Graafikute joonestamine:

• Paneme paika teljed ja mõõtkava
  
• Kannan teljestikule füüsikalised suurused ja nende väärtused (kasuta mis sõltub millest loogikat, sõltuja läheb y teljele, see millest sõltutakse aga x teljele.
  
• Kujutan graafiku tabeli vms punktid
  
• Ühendan punktid joonega
  
• Pane graafikule nimi, nt ’’Mari puu kasvu sõltuvus aastatest ’’
  
• Kirjuta alla, mis graafikust järeldub.
  

NB! Ära unusta graafiku otstes olevaid noolekesi!
Anorgaaniliste ainete nomenklatuur (nimetamine):
Oksiidide nimetamine:

Kindla o-a-ga metallioksiid = metalli nimi + oksiid

Muutuva o-a-ga metallioksiid (B rühm, III-VIIIA v.a. Al) = metalli nimi (oksüdatsiooniaste) + oksiid

Mittemetallioksiid = eesliited : mono, di, tri, tetra , penta, heksa , hepta, okta , nona, deka .
Hüdroksiidide nimetamine:

Kindla o-a-ga metall = metalli nimi + hüdroksiid Ca(OH)₂- kaltsiumhüdroksiid

Muutuva o-a-ga metall = metalli nimi(oksüdatsiooniaste)+hüdroksiid (CR(OH)₃ - kroom(III) oksiid.
Soolade nimetamine:
F – fluoriid
Cl – kloriid
Br – bromiid
I – jodiid
S – sulfriid
NO₃ - nitraat
SO₄ - sulfaat
CO₃ - karbonaat
PO₄ - fosfaat
NO₂ - nitrit
SO₃ - sulfit

Kindel o-a mettall = metalli nimi + aniooni nimi (CaSO₄-kaltsiumsulfaat)

Muutuva o-a-ga metall = Metalli nimi + (o-a) + aniooni nimi (CuCl₂ - vask (II) kloriid