Kunstiajaloo Eksami küsimused (0)

1. impressionism ja moodne maailma
IMPRESSIONISM
1860-ndatel ei olnud osa noori Prantsuse kunstnikest rahul ametliku , akademistliku kunstiga. Nad arvasid, et see on liialt kuiv ega anna reaalselt  edasi tegelikkust.
Eelkõige olid nad huvitatud hetkemuljete ja vahelduvate valgusefektide jäädvustamisest. 
Otse looduses maalides oli tarvis valguse tabamiseks sageli kiiresti töötada, mis tõi kaasa ka hoopis teistsuguse maalimisviisi.
Maaliti  väikeste kiirete pintslilöökidega. Tekkinud erineva pikkuse ja laiusega pintslijoontest sündis värvikontrastidega natuke mosaiigitaoline pind. 
Selline maalimisviis aga välistas detailide esiletoomise ja pilt tundus harjumatule silmale  
visandlik.
Impressionistid hakkasid kasutama juba Delacoix 1840. aastatel kasutusele võetud nippi, kus värviefekti  tugevamaks muutmiseks hele-tumeduse kontrasti asemel võeti kasutusele tugevad värvuskontrastid. Vastandvärvused kõrvuti lasevad üksteisel veel erksamatena paista. 
Ka visati värvikarbist must värv üldse välja, sest leiti, et vari ei ole kunagi must ega hall, vaid selle värvus sõltub sellest, mis värvi päikesevalgus parasjagu on. Nii said ka varjud värviliseks.
Värvuste segamiseks kasutati ka rohkem valget, kui seda varem oli tehtud.
Kõik see kokku tegi maalid heledaks ja valgusküllaseks.
Ei olnud oluline ka traditsiooniline  kompositsioon   pildis .
Impressionistid jäädvustasid justkui juhuslikke lõike ümbritsevast. Võis ka juhtuda, et inimene või ese oli jäänud pildiserva poolikult, nagu poleks maalile ära mahtunud.
Mingit teemat ei mõeldud välja, vaid maaliti just seda olemasolevat  hetkemuljet valguse ja õhu kujutamise kaudu.
Nii tulid maalikunsti ka täiesti uued vaated, mida ei olnud enne kujutatud:
suurlinna rahvarohked tänavad, tantsuplatsid ja kohvikuelu, suitsevad vedurid, veevaated ning erinevatel kellaaegadel maalitud samad motiivid.
Tuntuks said impressionistid alles 19.saj.lõpus, 20.saj.alguses.
Edouard Manet , Manet segas  endiselt värve paletil , kasutas varjudes musta ja eelistas tasapinnalist maalimislaadi ning selgeid piirjooni. Tema peateemaks olid inimesed.
Claude Monet , Et püüda jäädvustada kiiresti muutuvat valgust, töötas Monet sageli mitme töö kallal üheaegselt: kui valgus muutus, jättis ta töö pooleli ja võttis ette teise maali.
Nii valmisid pildiseeriad, kus maalitud objekt ei olnud oluline, hoopis selle ümber erineval kellaajal tajutud värvidemäng. Auguste Renoir , Renoir`d peetakse tõesti kunstnikuks , kes kujutas elu ilusamat, rõõmsamat  poolt.
Ta kujutas peamiselt inimesi ja tegi seda erilise pehmuse ja armastusega. Valguse mäng heledate ja tumedate värvilaikude vahel paneb inimfiguurid ja nende ümbruse justkui värelema.
Maalitud on pehmete pintslitõmmetega, inimesed edasi antud ähmaste, hajutatud piirjoontega. Edgar Degas Degas`d tuntakse eelkõige baleriinide maalijana. Talle oli oluline tabada keerukaid liigutusi ja balletitantsijad andsid selleks hulgaliselt võimalusi.
Samuti armastas ta kujutada tantsijate õhulisi  ja õrnu kostüüme. 1890. aastatel hakkas Degas maalima seeriat naistest vannis.
Ta lasi tuua oma ateljeesse vanni ja tekitas kunstlikult intiimse vannimiljöö.
Pilte vaadates jääb mulje, nagu oleks just peale sattunud hetkele, kui naine astub vanni või sellest välja, kuivatab ennast või sätib juukseid üles.
Siin ääristavad värvipindu  kontrastsed piirjooned, mis oli erinev võte impressionistidest.
TÄNAPÄEV
Aastatel 1939-45 kestnud sõda oli lõpuks läbi. Euroopa oli rusudes, kuid parema tuleviku lootuses algasid ülesehitustööd.
Inimesed ei tahtnud enam mõtelda sõjale, mis pani kõikuma eetilised ja moraalsed põhiväärtused.
 USA vägede poolt 1945. a. Hiroshimale heidetud esimene aatompomm  raputas inimkonda ja tõi teadvusse moodsa tehnika hävitava mõjujõu.
Järgnevatel aastatel valitses hirm tuumasõja ees, sest erinevate ideoloogiatega superriigid USA ja NSVL seisid lepitamatute vaenlastena vastamisi .
 Maailm oli muutunud ja sellega koos ka kunsti mõiste ja senikehtinud väärtushinnangud. Keegi ei uskunud enam, et pintsliga võib maailma muuta. Oli vaja leida uusi vahendeid enda väljendamiseks.
Juba 20. saj alguse kunstivoolud hakkasid maalikunsti  alustalasid kangutama. Dadaistid naeruvääristasid vanu traditsioone ja loobusid maalist kui igandist, hakates kasutama täiesti väärtusetuid materjale ebatavaliste teoste loomiseks. 
Abstraktsed ekspressionistid  hülgasid nn.iganenud maalitehnikad, minimalistide  teosed  jäid taotluslikult lihtsaks. Popkunstnikud kasutasid oma kunstis igapäevaelu tuntud ja tuttavaid elemente.
Optiline kunst soovis eksitada vaataja taju luues liikumise illusiooni , kineetilised teosed aga liikusid reaalselt. 
Kontseptuaalne kunst eelistas ideed objektile , superrealism näitas maailma realistlikumalt kui see tegelikult on.
Tänapäeva kunstnikud peavad kunsti tegemise loomulikuks osaks fotograafia , filmi, video või arvuti kasutamist.
Mida harjumatumad ja ebatraditsioonilisemad on väljendusvahendid seda raskem on sellist kunsti mõista. Ometi on igas teoses sõnum ja   ajend selle loomiseks. Et mõista paremini tänapäeva kunsti, peab sageli teadma  selle sündimise põhjust või eellugu. Mis mõtted või tunded seejärel vaatajas tekivad võivad olla erinevad ja sõltuda erinevatest asjadest
Kui Urmas Alender laulis  -" Ma kuulsin, sa hüüdsid mind teisel pool vett " , siis osade jaoks sümboliseeris see laul raudset eesriiet ja lootust sellest vabaneda , mõnele tähistab valusat igatsust Estonia katastroofis merepõhja jäänud pereliikme järele, mõnele on  lihtsalt üks vana ja igav lugu. Laul on laul aga see seostub inimestele erinevate asjadega sõltuvalt tema kogemustest ja see, kuidas ta seda tõlgendab enda jaoks, annabki sellele laulule tähenduse. Täpselt nii on ka kaasaegse kunsti mõistmisega - vaataja ise loob tähenduse, sõltuvalt enda teadmistest, elukogemusest, väärtushinnangutest ja suhtumisest kunstniku poolt valitud teemasse.
Mis mõtted või tunded seejärel vaatajas tekivad võivad olla erinevad ja sõltuda erinevatest asjadest aga just selline isiklik suhestumine teosega on oluline tänapäeva kunsti mõistmisel.
2. võitlev avangard – futurism
AVANGARD
Vene avangardi mõistet kasutati defineerimaks suurt mõjuvõimast moodsa kunsti õitsengut Venemaal (Vene Impeeriumis ja Nõukogude Liidus) umbes 1890-1930.aastatel. See mõiste hõlmab paljusid selle aja eraldiseisvaid kuid seotud kunstiliikumisi: neo-primitivism, supermatism, konstruktivism ja futurism. Vene avangardi populaarsus oli kõige suurem vene revolutsioonide vahelisel perioodil 1917- 1931 , mil avangardi ideed põrkusid uue riikliku sotsiaalrealistliku korraga. Venemaa tänu oma sotsiaalmajanduslikule mahajäämisele oli eriti aldis radikaalsetele, isegi utoopilistele ideedele.
Kasimir Malevitsi peetakse uuendusliikume eestvedajaks ning kes pani aluse ka supermatismile. See on geomeetrilise abstraktsionismi vorm, mis lähtus kubismist ja futurismist.
Suprematism pidi võimaldama tajuda esemetust, eimiskit ja universaalset ruumi. Selleks võttis Malevitš kubismist üle selgevärviliste vormide tasapinnalise laialilaotamise, mis ta kandis lõuendile ilma igasuguste assotsiatsioonideta tegelikkusega. Malevitši arvates oli eimiski ehk siis ruumi puhas väljendus, seotud punktiga, kus vorm, värv ja ruum ühinevad.
1918. aastal maalis Kazimir Malevitš valge ruudu valgele lõuendile, mis tema tõlgenduses tähendas ei miski ei miskis.
El Lissitzkyt ei rahuldanud supermatismi pinnalisus. Tuues sisse ruumi illusiooni kandvad geomeetrilised kujundid . Ta jätkas omaenda supermatismi stiili arendamisega, seeria abstraktseid, geomeetrilisi maale, mida ta nimetas Proun´iks. Sel ajal kujutati ruumi tasapinnal, mis sisuliselt oli vaid ruumi ilusiooni loomine, Lissitzky üritas supermatismi laiendada arhitektuurilise ning kolmemõõtmelise kontseptsiooniga, ta tõi geomteerilistesse kujunditesse ruumilisuse, kujundeid saab vaadelda igast vaatepunktist.
Vladimir Tatlin oli vene maalikunstnik ning arhitekt. Ta hakkas tegema objekte mis olid skulptuuri ja arhitektuuri vahepeal. Ta hülgas maali ning keskendus erinevate materjalide kasutusvõimalustele – klaas, metall, puit. Ta tahtis muuta kunsti otstarbekust, praktilisust, tuua seda lähemale igapäevaelule, selline eesmärk sobis vene revolutsiooni eesmärkidega. Tema kuulsimaks teoseks on Kolmanda internatsionaali monument, mis oleks olnud kõrgem kui Eiffeli torn, kuid praktilistel ning rahalistel põhjustel seda ei ehitatud.
Vassili Kandisky oli vene maalikunstnik, graafik ja kunstiteoreetik.
20.saj esimese kümnendi lõpus süvenes värvi ja vormi koosmõju uurimisse , nägi tihedat seost maalikunsti ja muusika vahel.
Kandinsky eristas värvide füüsilist mõju. Ta tõi välja neli värvide vastandust: kollane - sinisega ; valge - musta; punase-rohelise; oranži- lillale.
Kuna nii värvidel kui abstraktsetel vormidel on Kandinsky jaoks oma sisemine kõla, siis sobivad teravatele värvitoonidele teravnurksed vormid ja pehmetele tumedatele värvitoonidele ümarad vormid. Vastavalt sellele sidus ta kollase kolmnurgaga, punase ruuduga ja sinise ringiga . Samuti seostas ta värvide ja muusikariistade kõlad. Oma geomeetrilistes kompositsioonides järgis ise tihti muusikalisi kompositsiooniprintsiipe.
FUTURISM
Futurism on 1909. aastal Itaalias tekkinud kunsti- ja  kirjandusvool . Futuristide esimene manifest ilmus 20. veebruaril 1909.a. milles kuulutati, et tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ja nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunst on kõlbmatu ja muuseumid on surnuaiad. Aastal 1910 esitati teine futurislike maalikunstnike manifest, milles varasemaid ideid edasi arendati. Manifesti autor oli skulptor Umberto Boccioni . Selle manifesti kohaselt pidi maalikunst loobuma traditsioonilistest motiividest, näiteks aktimaalist. Dünaamika väljendamiseks tuli kujutada motiivi arengut ajas.
Futurismile on omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine. Püütakse leida kunstilisi väljendusvahendeid, et kujutada kaasaegse kiire elu ja tehniseerunud keskkonnas elava inimese mõtte- ja tundelaadi ning probleeme. Futurism väljendabki tänapäeva maailma kiirust ja eripalgelisust; ülistatakse sõda, tehnikat ja dünaamikat.
Kujutavas kunstis  taotlesid futuristid korraga paljude rahutute muljete kujutamist, mida tajub kaasaegne suurlinlane. Püüti kujutada liikumisillusiooni, mille saavutamiseks lammutati nähtav maailm  kubistide  eeskujul geomeetrilisteks kildudeks. Nendest loodi lõikuvate pindade ja joontega dünaamiline kompositsioon.
Teise moodusena kujutati ühel pildil oleva sama objekti mitut järgnevat asendit, kusjuures objekti ennast kujutati enam-vähem realistlikult. Seda tüüpi on näiteks pilt, kus daami kõrval sibab paljujalgne koerake (Giacomo Balla " Koera ja keti dünaamika").
Koloriidis eelistasid futuristid eredaid värve.
Futurismi hilisemas perioodis kujutasid kunstnikud kõike n-ö lenduri vaatepunktist (aeropittura).
Futuristide liikumise katkestas Esimene maailmasõda, mil osa futuriste pettus, nähes kuidas tehnikat sõjas kasutatakse. Teised aga sattusid uutlaadi jõukultusest veelgi suuremasse vaimustusse ja liitusid äärmuslike massiliikumistega (nt Marinetti Mussolini fašismiga).
Tuntumateks autoriteks olid nt Giacomo Balla, kes üritas teostes edasi anda kiirust ja liikumise suunda (Ketiga koera dünaamika), Tegeles valguse muutumise optiliste illusiooni edasiandmisega intensiivselt eredates värviüleminekutes.
Umberto Boccioni kujutas ta oma kunstis liikumist (dünaamikat), kiirust ja tehnoloogiat, kujutas teostes tihti inimeste ja loomade ürgset konflikti, teoste perspektiiv oli sageli erinevates kohtades, kuid siiski oli teosel mingisugune keskne teema. Boccioni tegi ka skulptuure, liikuvaid, dünaamilisi (Kontinuiteedi unikaalsed vormid ruumis). Luigi Russolo püüdis oma teistes edasi anda muusikat ja heli läbi visuaalsete kujundite . Carlo Carra sai oma inspiratsiooni unenägudest ning kõigest üleloomulikust. Tekkis metafüüsiline maal- kujutatud figuurid olid mannekeenlikud, iseloomulik terav valguse ja varju kontrast ja müstiline atmosfäär. Ruum on paika pandud matemaatilise rangusega ja viirastuslik, värvid tuhmid .
3. dada ja sürrealism
DADA
Dadaism  on modernistlik kirjandus- ja  kunstivool , mis tekkis neutraalses Zürichis ning oli valitsevaks kultuuriliikumiseks aastatel 1916–1922. Dadaismi algatajateks loetakse nii kirjanikke kui ka maalikunstnikke, muuhulgas Tristan Tzara, Hans Arp, Marcel Janco. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt ka New Yorgis  ja selle eesotsas olid Marcel Duchamp, Francis Picabia ja Man Ray.
Dadaiste on suuresti mõjutanud Esimene maailmasõda. Nad leiavad, et kogu läänekultuur on suremas. Elu tajutakse kui midagi hetkelist, kaob ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks. Dadaiste ühendas viha sõja vastu. Euroopa ühiskonda oli haaranud paanika, kuna pikale veninud sõjale ei paistnud lõppu tulevat. sündiski sellises õhustikus dadaism, sõjast tingitud šoki üleelamiseks.
Erinevalt teistest moodsa kunsti liikumistest pole dadaism rangelt võttes üldse kunstistiil . Kuigi dada rikastas kunsti mitmete uute võtetega (nt ready -made) on dadaistide loomingus raske leida mingeid ühendavaid vormielemente. Dada ei seadnudki oma eesmärgiks uue kunsti loomist, dada eitas senist kunsti, irvitas selle üle, seejuures oli dadaistide viha suunatud mitte ainult klassikale, vaid ka moodsa kunsti vooludele ,eriti kubismile ja futurismile. Ometi oli rida dadaiste otseselt välja kasvanud futuristlikkust pinnasest .
Dadaistide looming lähtus eelkõige kubistide ja futuristide pärandist, milles oli püütud arendada abstraktset laadi ja kollaaži. Nt Jean Arp, olles algselt vaimustuses Picasso ja Delauney töödest 1915 hävitas kõik vanad maalid ning alustas täiesti uue, abstraktselt geomeetrilistel kujunditel põhineva laadiga . Maalikunsti vahendite kõrval kasutas kollaaži, vahel aga saagis kujundi välja puust. Arp“i iseäralik kollažitehnika oli aga käristatud paberitükkidest. M.Duchampile uus võte-nn ready-made, mis sisuliselt polnud midagi muud kui valmiobjektide, tavapäraste igapäevaste esemete eksponeerimine kunstiteostena.
Uudse võttena töötasid George Groz ja John Heartfeld välja dadistliku fotomontaaži, mida hiljem arendas edasi Man Ray.
Dadaistidel oli omane lähtumine juhuslikkuse seadustest, mis andis sageli täiesti ootamatuid ja absurdseid sõnade, kujundite kombinatsioone.
Dada hääbus 1920. aastate alguses. Täpsemalt - dada suubus sürrealismi, mida ongi tihti nähtud prantslasliku dadana.
SÜRREALISM
Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kunstivoolu mõju kasvas peale Teist Maailmasõda.
Kui seni olid moodsa kunsti rühmitused tegelenud peamiselt maalispetsiifiliste küsimustega, siis nüüd tungiti sotsiaalsetesse probleemidesse, kunstile jäeti siinjuures vaid illustreeriv funktsioon.
Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub  alateadvusest , nägemustest, unenägudest. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.
Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i,  Arthur Rimbaud´d ja  Guillaume Apollinaire´i. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890– 1898  (Breton,  Antonin Artaud, Louis Aragon, Paul Éluard jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses ( Salvador Dalí).
Kui enamik kunstnikest olid juba osalenud dadaistlikes liikumistes ja tõid sürrealismi kaasa juba tuntuid võtteid siis Andre Masson, Joan Miro ja Yves Tanguy mängisid otsustavat osa sürrealistliku automatismi väljatöötamisel. Kujutavas kunstis üritati harrastada mõistuse kontrollist vaba maalimist. Sellest suunast kasvas lõpuks välja sürrealismi variant,  mille puhul laste või vaimuhaigete joonistustest tuletatud kujundid ning freudistide sümbolid muudeti abstraktseteks märkideks.
Massoni joonistused koosnevad joonterägastikest ja värviplekkidest. Kunstnik lihtsalt laseb pliiatsil või sulel vabalt paberil liikuda , mõtlemata kompositsiooni-perpektiivireeglitele ja üldse kavatsusele midagi kujutada. Et nõrgendada teadlikku kontrolli kasutati alkoholi ja narkootilisi aineid. Tanguy maalidel on kujutatud amorfsed vormid kõledas ruumis, võrreldes Massoni kritseldustega on neil aga kompaktsem, töödeldum vorm, siiski nende algupära samuti automatisliku päritoluga. Miro, Masson ja Tanguy harrastasid poeetide eeskujul ka kollektiivset joonistamist, mis sündis sellisel moel, et üks kuntsnikest joonistas paberile oma pildi, seejärel kattis selle nii, et järgmine kunstnik võis seda jätkata nähtavale jäetud detaili järgi. Kui kõik olid oma joonistuse lõpetanud avati terve pilt. Max Erns täiendas sürrealismi omapoolsete leiutistega: faktuuride sissehõõrumistehnika (froktaaž), värvikihtide mahavõtmine (dekollaaž), äratõmbepildid (dekalkomaania), suitsutamine (fumaaž) ja kratsimistehnika (grataaž).
Sürrealistide arvates tuli kujutada inimese alateadlikke tunge , millest tähtsamaiks pidasid sugutungi. Nad tuginesid S. Freudi poolt unenägude ja hallutsinatsioonide seletamiseks loodud sümboliteteooriale. Selles laadis töötanud kunstnikest on kuulsaim Salvador Dali Tema looming on barokselt ülespuhutud ja eksalteeritud, pungil vihjetest ja alltekstidest, maalid mõjuvad sageli efektsete lavastustena.
4. abstraktne ekspressionism
Paljud avangardistlikud kunstnikud pagesid Euroopast Ühendriikidesse kus sõja tagajärjed nii tugevalt tunda ei andnud.
USA oli kunstikeskusena Euroopast kõvasti maha jäänud, kuigi juba 1929.a. avati  New Yorgis moodsale kunstile pühendunud muuseum (MoMa). See andis paljudele USA-sse pagenud uuendusmeelsetele kunstnikele võimaluse oma kunsti eksponeerida ja müüa.
New Yorgist sai uus kunstimetropol.
Tänapäeval on MoMa üks tähtsamaid ja kuulsamaid muuseume maailmas.
Pärast sõda öeldi Läänes lahti igasugusest figuratiivsest kunstist, sest see samastati natsistliku kunsti või nõukoguliku propagandakunstiga, milleks oli sotsialistlik realism.
Seetõttu peetigi 1950. aastatel abstraktsionismi ainuvõimalikuks läänemaailma kunstivormiks. Kuigi kasutati erinevaid maalimisstiile, oli olulisel kohal emotsionaalne sisu, enda tunnete ja kogemuste väljendamine. Armastati ka suuri lõuendeid.
Põhiliselt jaotatakse abstraktsed ekspressionistid kahte rühma. Tegevusmaalikunstnikud kandsid värvi lõuendile hoogsalt  ja nii on nende piltides  dramaatilisust ja emotsioone. 
Värvivälja maalikunstnike teosed näevad välja rahulikumad, kuid nendes on kasutatud  värvuste emotsionaalset mõju. 
Jackson Pollock oli abstraktse ekspressionismi kõige silmapaistvam esindaja.
Sürrealistide automatistlikud joonistused ja põlisameeriklaste tseremooniate nägemine
mõjutasid teda looma täiesti ebatraditsioonilist kunsti.
Kuulsuse tõid talle nn.  dripping -maalid.
Pollock laotas hiiglasliku lõuendi maha ja lasi värvil pintsli otsast või augustatud plekkpurgist sellele niriseda. Ümber maalipinna liikudes, kükitades ja tantsiskledes  ning  hoogsate käeviibutustega värvi niristades tekkis sellele joonte ja täppide rägastik. Selline maalimiseprotsess sarnanes rituaaliga, mille üks kriitik nimetas  action paintinguks ehk tegevusmaaliks.
Uudne oli ka nö. kogu-pinna-lähenemine, sest kunstnik liikus tegutsedes ümber maali, seega kadus ka traditsiooniline kompositsiooni mõiste.
Pollocki maalidel ei ole fookust kuhu pilk pidama jääb, kogu pind on kaetud ühtlaselt, ühtegi pildiosa eelistamata. Illusiooni sügavusest traditsioonilises mõttes nagu perspektiiv ja värvuste omadustel põhinev  värviperspektiiv
puuduvad.
Ainukese ruumilisuse loovad üksteise peal asetsevad värvijooned, moodustades pinnale põneva tekstuuri .

Kuigi värviväljamaal näeb välja lihtne ja on vähese värvivalikuga, on see hoolikalt kavandatud. Eesmärgiks oli suurte värvipindade mõjul tekitada vaatajas aukartust ja puudutada tema sügavaimaid emotsioone. Mark Rothko

maalidel on enamasti kaks-kolm üksteise kohal asetsevat värvilist nelinurka. Need on maalitud  erinevat  värvi taustale. Kunstnik kasutas sageli kruntimata lõuendit ja kandis sellele kiirete liigutustega imeõhukesi värvikihte. Selline viis jättis alumised kihid nähtavale ja tekitas õhulise valgusküllase tunde.
Suurte neljakandiliste värvipindade servad on ebaühtlaselt hajutatud mistõttu tungivad sellest läbi aluspinna toonid.
Suur formaat laseb värvil veelgi intensiivsemalt mõjuda.
5. Popkunst
Popkunst oli 1950ndatel Inglismaal ja USA tekkinud ning Mandri-Euroopasse levinud moodne kunstivool.
Nimetus on pärit Inglismaalt (popular art), kus sellega hakati tähistama massikunsti, peagi laienes see kõigile, kes kasutasid kaasaegse suurlinna keskkonnast pärinevaid visuaalseid kujundeid.
Popkunsti motiivid ei olnud traditsioonilised, vaid kaasaegset tarbijalikku ühiskonda kujukalt iseloomustavad produktid ja industriaalse kultuuri objektid. Popkunst kasutas kõige argisemaid, banaalsemaid ja iseenesest tühisemaid esemeid ja nähtusi, mille keskel tavainimene argipäevas viibib, tihti kistes need tavapärasest keskkonnast välja ja tõstes mingil kunstilisel viisil eriliselt esile. Uus kunstisuund muutus ülimalt populaarseks, sest selle mõistmiseks  polnud tarvis erilisi teadmisi  või kunstialast ettevalmistust.
Õitsele puhkenud popmuusika sünnitas enneolematu staarikultuse.  Massikultuurile   omaseid elemente nagu reklaam ja iidolid ,  hakkasid popkunstnikud oma loomingus kasutama. Nii said konveierliinilt tulnud supipurkidest ja pesupulbripakkidest korraga kunsti lemmikmotiivid, lisaks hakati ka uusi teoseid  seeriatena paljundama nagu seda pakenditega tehakse.
Sellisest kunstist  sai  äärmiselt kaasaegne ja väljaspool kunstimuuseume seisev nähtus.
Popkunsti teosed on sageli ülisuurtes mõõtmetes ja väga erksavärvilised. Tehnika võib olla väga mitmekesine: kollaaž, assamblaaž, ready-made, installatsioon.
Richard Hamilton Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks , nii meeldivaks? Pildil domineerivad sel ajal massikaubaks muutunud objektid.
Roy Lichtenstein sai kuulsaks suuremõõtmeliste tahvelmaalidega, mille aine oli võetud kommertstrükistest, plakatitest, eriti koomiksitest. Tema maal säilitab koomiksipildile omase primitiivselt tingliku joonistuse ja koloriidi, väljarebituna koomiksirea kontekstist, kus tal oli kindel süžeeline tähendus, kaob täielikult. Eriti iseloomulik tema teostel oli korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipilti. Ta jäljendas samas punktiirimaneeris ja labastatud koloriidiga ka moodsa kunsti klassikute E. Manet, P. Picasso, P. Cezanne teoseid, vihjates et selline kunst, selle reprod on muutunud massikunsti osaks.
Andy Warholi peetakse kõige kuulsamaks, järjekindlamaks ja mõjurikkamaks popkunstnikuks. Ta alustas reklaamijoonistajana. Kõik tema teosed kujutavad ilma kommentaarita või tõlgenduseta objekte või nähtusi. Nt 32-st pildist koosnev maalidesari, kujutatud Campbelli firma purgisuppe. Sama banaalsed on ka tema teised motiivid -dollarilised rahatähed, kokakoola pudelid, sammude skeemid tantsuõpikust, fotod liiklusõnnetustest, Mona Lisa, Elvis Presley , Marylin Monroe või ainult tema naeratav suu. Sellistele motiividele ( mida ta enamasti fotomehaaniliselt lõuendile kandis) lisas ta mõnikord plakatlikku värvi, muus osas midagi muutmata.. Tavaliselt kordus sama motiiv kümnetel piltidel, mis näitustel mõjus lõpmatu, masinlikult toodetud seeriana. Pärast 1965.a tegeles ta rohkem filmikunstiga.
6. Kontseptualism
Kontseptualism- 1960.-aastad kuni tänapäev
Kontseptuaalne  kunst tekkis vastukaaluks abstraktsele ekspressionismile  1960.-aastatel. Kui viimane  väljendas kunstniku emotsioone, siis  kontseptualistide arvates pidi kunstiteos kandma sügavamat vaimset väärtust. 
Kontseptualismi teerajajaks loetakse prantsuse kunstnikku Marcel Duchampi, kes hakkas enda kunstiteostena eksponeerima valmisesemeid juba 1913.aastal. Selleks võis olla lumelabidas, jalgratta ratas, aknaraam või mõni muu tööstuslikult valminud ese, mille juures kunstnik ise mingit käsitööoskust ei rakendanud. Selline uutmoodi kunstile lähenemine muutis senikehtinud arusaamu kunsti olemusest, seadis kahtluse alla ka galeriide  funktsiooni ning andis kunstnikule vabama voli nimetada kunstiks midagi, mida ta ise kunstiks pidas.
Kontseptuaalse teose  loomise eelduseks  on  idee. Teos ise võib olla installatsioon, film , foto või ka  performance  ja selle valmistamiseks sobib kasutada mistahes esemeid ja materjale või lasta see hoopis abilisel valmis teha. Ka  ei pea teos enam esteetiliselt nauditav olema kuna selle ülesanne oli sügavama vaimse idee või probleemi käsitlemine.
Kontseptualistid julgesid kahelda ka galeriide tähtsuses  kunsti  vahendajatena. Traditsioonilises mõttes andis kunsti galeriis eksponeerimine sellele juba hinnangu, tõstis teose auväärsesse kunsti seisusesse . Kontseptualistid seadsid galeriide sellise ainuõiguse kahtluse alla, tekitades küsimuse, kas kunst on ainult siis kunst, kui seda galeriis eksponeeritakse?
Saksa kunstnik Joseph Beuys suunas vaatajat selle küsimuse üle arutama, eksponeerides klaasvitriinides väärtusetuid materjale või tänavalt kokku pühitud prahti. 
Kuna kunstnik võib oma teosega väljendada kriitikat  ühiskonnas toimuva kohta või hoopis osutada mõnele isikliku elu valupunktile, siis ei pruugigi see igaühele meeldida. Pealegi ei ole kedagi, kes ütleks, kuidas peaks kunstiteosest aru saama. Puuduvad mõõdupuud nagu kaunid värvid, meisterlik  teostus jne. Nii võibki juhtuda, et vaatajale tundub kunstiteos mõistetamatu. 
Kontseptuaalse teose mõistmisel on väga suur roll just vaatajal endal. Esmalt tuleks teada, millist teemat ja miks käsitletakse, sest selles peitub mõistmise võti. 
Arusaamine seejärel sõltub enda elukogemusest ja suhtumisest kunstniku poolt valitud teemasse.
7. Minimalism
Minimalism kui kunstistiil levis  1960-70. aastatel eelkõige USAs.
Minimalismi põhiline väljendusvahend on võimalikult lihtne põhivorm. Sageli kasutati geomeetrilisi vorme, kuid erinevalt varasemast geomeetriliste kunstnike loomingust. Minimalistlikest teostest ei tule otsida mõnda sinna peidetud allegoorilist tähendust vaid objekt ongi teos -  teos, mis väljendab iseennast. Eesmärgiks oli vähendada kunsti sümboolsust, tähendust, kunst tuli puhastada kõigest kunstivälisest.
Olgugi stiili nimeks minimalism, on teos enamasti väga suur. Lihtsa ja suure vormi kasutamisega suunati tähelepanu ümbritsevale ruumile ja objektile enesele. Olenevalt teost ümbritsevast ruumist, valgusest ja vaataja asukohast oli võimalik tajuda selle mõju erinevalt. Nii oli vaataja otseselt teosesse kaasatud. 
Donald Juddi inspireeris kuup kui täiuslik geomeetriline vorm nagu paljusid teisigi minimaliste. Materjalidena kasutas ta tööstuses kasutatavaid materjale nagu teras, vask, alumiinium ja  pleksiklaas. teos kinnitub seinale jättes mulje nagu elemendid tungiksid seinast välja. See on üks tema paljudest nn. virnadest, mis koosnevad kümnest identsest ülima täpsusega üksteise alla paigutatud geomeetrilisest vormist.
Lucio Fontana saavutas kuulsuse oma lõigutud teostega. Hoolikalt maalitud lõuendit ümbritseb kallihinnaline raam, lõuendipinda  aga läbistavad teravad sisselõiked.
Kuigi tihti seostatakse sisselõikeid vägivallaga, on kunstnik ise öelnud, et ta on konstrueerinud, mitte hävitanud.
Dan Flavin kasutas oma kunstiliste objektide tegemiseks päevavalguslampe. 
Neid horisontaalselt või vertikaalselt seina külge kinnitades moodustas ta erinevaid kompositsioone. 
8. kohaspetsiifiline maakunst
Alates kuuekümnendatest levima hakanud hipiliikumine ja  tarbimisühiskonna kultus  
tõid kunstis kaasa   täiesti ebatavalise stiili, milleks on maakunst. Osade kunstnike meelest oli galeriide roll kunsti vahendajana oma aja ära elanud, lisaks oli ka kunsti mõiste muutumas. Loe lisaks siin.
Inspiratsiooni andsid  Stonehenge , hiiglaslikud  Nazca  kõrbemaalinud, kiviringid ja muud iidsed kultusobjektid. 
Teos loodi galeriidest või avalikust ruumist väljaspool ja sageli nii suures mõõtkavas, et seda oli korralikult võimalik vaadata ainult õhust.
Oma olemuselt on maakunst ajutine, sest aeg ja ilmastik teeb oma töö. Nii säilib teos peamiselt fotodel või videosalvestistel. 
Uute mõtete realiseerimiseks leiti erinevaid võimalusi.
Richard Longi kunst seisneb ühes tegevuses - käimises. Näiteks kõndis ta  Peruus lagedal väljal nii kaua kuni tekkis sirge jalgrada. Ta pildistas selle üles ja lisaks tõi kaasa selle paiga kaardi.   Tema teosed on varustatud pealkirjaga, mis viitavad ajale või tegevusele, nt. "Tuhat miili tuhande tunniga"(1974) - või " Veerännak"(1999)- kus fotodel on jäädvustatud vee võtmine ületatud jõest ja selle kallamine järgmisesse. Richard Long suhtus oma kunsti tehes loodusesse äärmise austusega.
Walter de Maria joonistas California Majove kõrbesse valge kriidiga kaks paralleelset joont, mille samuti jäädvustas fotole.
Rada kasvab kinni, aja jooksul kaovad kriidijäljed aga jäävad fotod, mille müügist on võimalik kulud katta.
Osad maakunstnikud läksid nii kaugele, et nihutasid buldooserite abil paigast suuri pinnasekoguseid kujundades kraavidega mustreid põldudele või jäätunud jõgedele. 
Robert Smithson sai eelkõige tuntuks oma monumentaalteosega "Spiraalmuul"(1970). Tema  soov oli soolajärve rajatud hiiglasliku spiraali abil esile tõsta selle aluspinna ilusat roosakat värvust. Sügavam idee oli aga pakkuda mõtlemisainet inimese koha üle looduses.
Abielupaar  Christo  ja Jeanne-Claude`i paelus sissepakitud esemetes peituv salapära. Nad valisid sissepakkimiseks ruuremõõtmelisi ehitisi või maastkuelemente nagu puud, sillad , hooned jne.  Sissepakkimiseks  kasutatud kangas ja  sissepakitud objektid moodustasid täiesti uusi vorme ja said seeläbi hoopis uue tähenduse.
Sellised tegevused nõudsid tohutut planeerimist ja sageli lausa aastatepikkuseid läbirääkimisi aga ka kopsakat raha. Selle teenimiseks müüdi projekti kirjeldavavid jooniseid ja juba olemasolevaid fotosid.
Nii pakiti sisse suur lõik (92903 rm)  Austraalia rannikust. Tööd tegid 100 töölist ja 11 vabatahtlikku. Kanga alla jäi kahe ja poole km pikkune ja 25m kõrgune kaljune rannik .
1970. a. lõpus teostati järgmine pöörane idee ja tõmmati oranž kardin üle California maastiku. Sellele järgnesid Pariisi kaunima silla Pont Nauf sissepakkimine 1985.a., projekt "The Umbrellas " 1984-91 ja Berliini riigipäevahoone sissepakkimine 1995.a.

9. feministlik kunst
Feminism  on ideoloogia, mille keskmes on küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.
Enne hiliseid 60ndaid oli enamikel naiskunstnikel raske läbi lüüa meestekeskes kunstimaailmas, neil oli tohutu püüe panna feministlik tähendus enda töösse või taodelda nö soo-vaba kunsti. Tihtipeale polnud esmapilgul vaadates aru saada, et teos oli naise tehtud.
Feminism sai alguse 19. sajandil kui poliitiline liikumine, mis nõudis naistele meestega võrdseid kodanikuõigusi, kuid on 21. sajandiks laienenud ka teistesse ühiskonnaelu valdkondadesse. Tihti eristatakse nn esimese ja teise laine feminismi .
Esimese laine feminismi all mõistetakse võitlust naiste hääleõiguse eest Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal vahemikus 1880 kuni 1920 (nn sufražettide liikumine). See andis naistele poliitilise identiteedi ning senisest laiemaid karjääri- ja emantsipatsioonivõimalusi. Termini "teine laine" võttis kasutusele Marsha Lear , tähistamaks naiste gruppide moodustamist Ameerikas, Suurbritannias ja Euroopas  1960ndate lõpus. Feministliku liikumise teine laine laiendas naiste vabastamise kodanikuõiguste, poliitika ja majanduse valdkondadelt seksuaalsusele, kehale ja emotsioonidele ning teistele ühiskondliku elu sfääridele, mida oli varem peetud isiklikuks, kaasa arvatud majapidamisele. st. Feministliku liikumise teise laine tegevuse oluline suund oli naiste kaitsmine seksuaalse ning koduvägivalla eest, mis väljendus naiste varjupaikade ning vägistamisohvrite kriisikeskuste avamises.
Maalikunstnik Lilith Adler kombineeris teksti ja vägivalla, seksuaalsuse ja religiooni graafilisi kujundeid. Tema peamine eesmärk oli publikut provotseerida millegi graafilisega ning selle juurde teksti lisades sõnum selgemaks muuta. Tema 1996.a Enforcement/Prick oli vihje tema enda seksuaalsusele lesbina ning kuidas mõned mehed arvasid, et „üks kõrva korralik „ pulk“„ muudaks lesbid heteroseksuaalseteks.
Performance´i ja installatsiooni kunstnik Eleanor Antin kasutab metafoore ja allegooriat. Tema 2001-2002a. seerias „Pompeii viimased päevad“ lõi ta seeria pilte, mis kujutasid Popmpeii taasloomist Ameerika omaenda ahnuse, ületarbimise ja iha allegooriana. Ameerika naisi koheldi rohkem visuaalsete tarbekaupadena, eriti reklaaminduses, Hollywoodis ja isegi suhetes.
Judy Chicago on rohkem kurikuulus kui lihtsalt kuulus. Tema teostatud installatsioonis „Pidusöök“ (kasutades ta sadu vabatahtlikke kes ei saanud ei tunnustust, ega tasu, mis omakorda alandas tema populaarsust feministide seas) oli suur kolmnurkne laud 39 taldrikuga, mis esindasid 39 ajaloolise ja mütoloogilise naiskülalise vagiinat. Teos oli mõeldud nende 39 naise kangelase staatuse tõstmiseks.
Art- deco kunstnik Tamara De Lempicka oli ülimalt populaarne oma 20ndate aastate portreede poolest. Ta maalis naisi rinnaga last söötmas, mis polnud omane selle aja naiskunstnikele, ta ignoreeris norme ja maalis tihiti alasti naisi ning kujutas neid ka üsna maskuliinsetena.
Teksti ja installatsiooni kunstnik Jenny Holzer kasutab fraase projekteeritult või võõbatult üle seinte, hoonete või isegi üle inimeste, et tema sõnum kohale jõuaks. Sagedasti kasutab ta teksti elektroonilistel ekraanidel, et näidata veidraid ja ebaharilille fraase või „truisme“. Tema sõnum ei olnud mõeldud ainult naistele vaid tervele ühiskonnale, et inimesi mõtlema (Mees ei saa teada, mis tunne on olla ema; Teod põhjustavad rohkem pahandust, kui mõtted; Eliit on paratamatu).
Teine sarnane kunstnik on Barbara Kruger kes miksis teksti fotograafiaga (tekst on üldiselt valge, mis on punasel taustal).
1985.a asutati New Yorkis grupp Guerrilla Girls koosnes nimeta kunstnikest, kirjanikest, esinejatest ja režissööridest ning kes võitlesid diskrimineerimise vastu. 
10. kehakunst – performance
1960ndad viisid väga paljusid kunstnikke kehakunsti juurde. Kuna publik oli harjunud kunstist üha uusi ja teravamaid elamusi saama. Kunstnik kes ei tahtnud või ka ei suutnud vormide vallas piisavalt põnevat pakkuda, oligi sunnitud iseennast välja pakkuma. Inimkeha privaatsuse riivamine ja eriti keha füüsiline ohustamise või kahjustamine pidid kindlasti publiku tundeelu raputama. Kehakunsti oli ette valmistanud häppeningide traditsioon. Häppeningis on rõhk improvisatsioonil, juhusel ja publiku kaasatõmbamisel, Kahtlemata võis kehakunsti käsitleda kui avalikku irvitamist kunstiinstitutsioonide üle, aga ka püüet neist lahti rabeleda, osavalt ära kasutades kunstipubliku äärmiselt üleskruvitud huvi kunstniku isiku vastu.
Tavaliselt keha tegi või sellega tehti midagi, kuid nii, et tavateadvuse jaoks poleks selles teos mingit mõistlikku sihti. Bruce Naumann tegi hologrammfotosid oma näost, mida ta sõrmedega venitades moonutas nii palju kui võimalik. Vito Aconci hoidis pikalt hinge kinni või astus teatud arv kordi taburetile, neid sündmusi hoolikalt dokumenteerides. Dennis Oppenheim päevitas supelrannas, avatud raamat kõhul, ja laskis end pildistada enne ja pärast päikesepõletuse ilmnemist.
Kehakunsti sündmused toimusid enamasti privaatselt, kuid nad muutusid kunstelu osaks tänu trükisõnale, fotole, aga eriti videole, mis oli kehakunsti jaoks nagu loodud.
Kui kunstnik oma kehaga midagi ette võtab suurema avalikkuse ees, ei ole see enam kehakunst vaid performance, etendus. 60.aastate häppening on performance´i otsene eelkäija ja vahel neid ei eristatagi, Siiski on häppeningis rõhk improvisatsioonil, juhusel ja publiku kaasatõmbamisel, performance on aga just etendus pealtvaatajale. Performance´il on tavaliselt kindel plaan, tihti ka kostüümid, erivalgustus, mõnikord muusika ja heliefektid, kuid väga harva sõnakunsti elemente, seega on performance väga lähedal pantomiimkunstile, aga ka üldse teatrikunstile.
Performance´ite harrastus levis ning 70ndatel avaldus selle rangem vorm, kasutati väga erinevaid vahendeid ja vorme, peaaegu et igal performancil oli oma definitsioon ja stiil. Ka tähenduselt olid need väga erinevad- nt propagandistlikud, esoteerilised, šamanistlikud või ajaviitelised. Mõned kunstnik läksid esinema juhuslike inimeste ette lähedases linnajaos, tihti lihtsalt tänavale. Julge ja vahetu tänavakunstnikuna on kuulsaks saanud Laurie Anderson, kes on esinenud USA linnades uiskudel, pierroriietuses ja viiulimängu kombineeritud viiulisse peidetud magnetofonimuusikaga. Kõige põnevamad on šamanistlikku tüüpi etendused, šamaan ei loo objekte vaid tegutseb kunstnikuna ennast ühiskonnale ohvriks tuues. Joseph Beuys võrdles ennast šamaaniga ja ühendas enda loomingus nii kontseptualismi, protsessikunsti kui ka performance´i põhimõtted. Erinevalt paljudest oli ta väga sõnakas ja kasutas kõiki võimalusi, nii juhuslike inimeste kui ka telekaamerate juuresolekul kõnede pidamiseks.
Maria Abramovici esimene perfromance oli 1973.a. Rütm10. Teoses mängib kunstnik nugadega vene ruletti, millest tingituna on teise üldmulje pingeline , sellel puudub klassikaline süžee. Lülitanud sisse ühe kahest diktofonist hakkab ta nugadega sõrmede vahel toksima, vahetades nuga iga vigastuse järel, kuni kõik noad on kasutatud. Pärast seda kuulab ta lindistuse üle ning proovib sama rütmu korrata , lindistades ka uue katse. Teise katse lõpetanud, tõuseb Marina püsti, paneb mõlemad lindid mängima ning lahkub. Kandev roll on nugade tekitatud rütmil, millega liituvad sisselõigete korral Marina valust tingitud ehamtuse helid. Teosekulgemine on üldsuunalt plaanipärane, tekkiv rütm on esimesel korral vabalt kujunev, teisel katsel püüab ta saavutada esimesele korrale võimalikult lähedast tulemust. M. Abramovici peetakse küll performance kuningannaks,kui vanaemaks, tema looming on kaasakiskuv, pöörane ja kartmatu ning kasutades vahendina oma keha, pannes proovile oma füüsilisi ja vaimseid võimeid – mõnikord isegi eluga riskides – looba tänapäevalgi perfomranceid, mis meid šokeerivad ja liigutavad.
11. modernism – postmodernism
Modernism on ühine nimetaja modernsetele kirjanduse, kunsti jm ühiskondlik-kultuurilise tegevuse suundadele, mis kerkisid esile valgustuse ideede jõudmisega üldisesse kultuuripraktikasse 19. sajandi teisel poolel ning nende omaksvõtmise ja sellega kaasnevate raskustega, mis said keskseks teemaks 20. sajandi esimesel poolel. Modernismi seostatakse moodsa ühiskonna ehk modernse ühiskonna ellurakendumisega.
Modernistlikku kunsti iseloomustas kunstivoolude teke ja nende saamine kunstitegemise peamiseks kandjaks . Kunstivoolude teket peetakse uue otsimise üheks iseloomulikuks sümptomiks, kuna see sisaldab endas püüet kvalitatiivseks progressiks, soovi teha midagi täiesti uut ja enneolematut.
Seevastu modernistlik arhitektuur käis teadusliku arenguga rohkem käsikäes, millest annavad tunnistust sellised suunad nagu  funktsionalism , kuigi ka see on uuenduslik hoiak mineviku suhtes, nt ornamentide põlgamise näol.
Postmodernism (postmodernne)- Selle sõnaga tähistatakse pärast II maailmasõda paljudes eluvaldkondades toimuinud muutisi, mis on mõjutanud inimeste elulaadi, suhet maailmaga ja kultuurilisi harjumusi. postmodernsele ajajärgule vastav suundumus kultuuris: kirjanduses, kunstis, arhitektuuris, filosoofias jne. Kultuuriepohh, mille algus jääb 1960.aastatesse, haripunkt 70-80.aastatesse ja mis järjest uute tunnuste lisandudes kestab tänapäevani.Tänapäeva kultuur on ristand teiste, erinevate maade kultuuridest. Postmodernses maailmas on hirm võõraste kultuuride ees asendunud huviga nende vastu.
Kuigi postmodernistlikult erinevuste kultuuril on palju positiivseid küljgi:maailm muutub avatumaks, dialoog teise kultuuriga avardab ja harib meie arusaamasid tegelikkusest, süveneb sallivus ja kompromisside vajadus, siiski nõustun siinkohal ka prantsuse filosoofi J-F. Lyotardi väitega, et erinevusi rõhutava kultuuri mõõdupuuks on orienteeritus keskmisele massimaitsele. Teoise väärtuseks saab kasum.
Postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitšilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele jafilosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi.