Kommunistliku maailma lagunemine (6)

Stagnatsiooni süvenemine NSV Liidus
1960. aastate lõpul Nõukogude Liidus alanud stagnatsioon süvenes 1970. aastail veelgi. Majandust arendati ekstensiivselt, st loodi täiendavaid töökohti ja laiendati loodusvarade kasutuselevõttu olukorras, kus tööviljakuse kasv jäi tagasihoidlikuks . Käsumajandus ei soosinud inimeste algatusvõimet ega ettevõtlikkust, mistõttu kadus uuenduslikkus. 1970. aastate alguseks oli Nõukogude majandussüsteem ennast ammendanud ja selle päästis vaid juhus : sellal, kui läänt tabas araabia maade naftaembargo, mis sundis tõhusamalt majandama, avastati NSV Liidus tohutud naftamaardlad. Nafta - ja gaasidollarite eest osteti Läänest tarbekaupa ning toiduaineid, sealhulgas teravilja. Niimoodi säilis küll näiline majanduslik stabiilsus, kuid sisuline mahajäämus aina suurenes. Täisvõimsusel töötas vaid sõjatööstus, kuid seegi ei suutnud Läänega sammu pidada. Kuigi NSV Liit oli sõjaliselt ja poliitiliselt üks maailma suurimaid, oli ta majandusliku efektiivsuse poolest võrreldav arenguriigiga. Stagnatsioon ehk seisak ei piirdunud majandusega, see kajastus ka vaimuelus ning poliitikas. NSV Liidus püsis endiselt arenenud maailmast tekitasid rahulolematust . Kaupade puudus ehk defitsiit oli muutunud püsivaks, nende hankimiseks tuli kasutada tutvusi, mis viis korruptsiooni ja „letialuse kaubanduse“ vohamisele. Siiski söandasid oma pahameelt nõukogude süsteemi üle väljendada vaid vähesed teisitimõtlejad ehk dissidendid , kelle esimeseks aktsiooniks oli protest sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. 1970. aastatel tugevnes dissidentide liikumine iga aastaga, levis omaalgatuslike väljaannete koostamine ja levitamine. Mitmed nõukogude teisitimõtlejad, nagu kirjanik Aleksandr Solženitsõn ja akadeemik Andrei Sahharov, said tuntuks kogu maailmas. Solženitsõn saadeti NSV Liidust välja ning Sahharov pagendati sundasumisele Gorkisse. Väljasaatmine tabas siiski vaid üksikuid kuulsamaid dissidente, ülejäänud pandi vangi või muserdati neid ja nende perekondi psühhoterroriga. Kuid teisitimõtlejate tagakiusamine ei võinud peatada NSV Liidu allakäiku.
Sissetung Afganistani 1979. aastal
Majanduslikele ning poliitiliste probleemidele vaatamata jätkas NSV Liit välispoliitilisi avantüüre. Pingelõdvenduse ajal oli NSV Liidu mõju Kolmandas Maailmas järk-järgult suurenenud ning Nõukogude Liidu juhtidel oli tekkinud karistamatuse tunne. Neid ei rahuldanud enam nukurežiimidega manipuleerimine , vaid süvenes soov mõni naabermaa täielikult alla neelata. Sellega on seletatav NSV Liidu huvi Aasia strateegilises piirkonnas asuva Afganistani vastu. Sealne valitsus oli juba mõnda aega olnud NSV Liidu meelne. 1979. aastal tekkis vaenulike grupeeringute vahel konflikt, mille osapooled kutsusid NSV Liidu endale appi. Mitmel mõjukal NLKP Keskkomitee poliitbüroo liikmel tekkis mõte Afganistanis valitsevat segadust ära kasutada ja see maa täielikult oma kontrolli alla saada. 1979. aasta lõpul otsustaski poliitbüroo Afganistanis riigipöörde korraldada ja asendada võimulolek Hafizullah Amin otse Moskvale alluva valitsejaga. 27. detsembril 1979 tungisid Nõukogude väeüksused üle Afganistani piiri, eriüksus Alfa ründas Nõukogude langevarjurite toetusel presidendi paleed Kabulis ning tappis president Amini koos perekonnaga. Kokku saatis NSV Liit Afganistani üle 50 000 mehe, millest avantüüri algajate arvates pidanuks piisama. Peagi selgus, et NSV Liit oli olukorda valesti hinnanud. Esiteks ei kavatsenud maailm Nõukogude Liidu tegevusele läbi sõrmede vaadata. USA ja teiste lääneriikide reageering oli järsk: 1980. aasta Moskva olümpiamänge boikoteeriti. NSV Liidu tegevust ei mõistnud ka temasse muidu sõbralikumalt suhtuvad riigid. Teiseks ühendas NSV Liidu sissetung vaenujalal afgaani relvarühmad võitluseks okupantide vastu. Afganistanis algas sissisõda, mille võitmine käis NSV Liidule üle jõu. Nõukogude vägede koosseisus olid ka paljud Eesti poisid sunnitud afgaanidega sõdima. Kokku kaotas NSV Liit Afganistanis üle 15 000 mehe. Väga raksed olid ka kohalike elanike kaotused: miljonid inimesed hukkusid või olid sunnitud oma kodu maha jätma. Sõda Afganistanis kurnas NSV Liitu nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka moraalselt ning oli selge, et ka NSV Liit on haavatav.
Johannes Paulus II saab Rooma paavstiks
Nõukogude juhtkond alahindas kiriku mõju maailmas toimuvale, ometigi kujunes just katoliku kirikust talle üks suurimaid probleeme. 1978. aastal valiti Roomas uueks paavstiks endine Krakovi peapiiskop kardinal Karol Wojtyla, kes võttis endale paavstina nimeks Johannes Paulus II . Teade sellest tekitas vaimustust mitte ainult Poolas, vaid kogu Kesk- ja Ida-Euroopas. Katoliku kirik sai endale juhi, kes oli näinud ja kogenud mõlemat 20. sajandi verist diktatuuri – natsismi ja kommunismi. Krakovi piiskopina oli Wojtyla näidanud end võimeka juhi ja organisaatorina, kelle leebe põhimõttekindlus oli kohalikud kommunistid korduvalt taganema sundinud .Wojtylast sai ikestatud ja unustatud Kesk- ning Ida-Euroopa rahvaste mõjukas eeskõneleja, kes katoliku kiriku juhtimise kõrval neid kunagi ei unustanud. Erilist vastukaja tekitas Wojtyla paavstiks saamine muidugi tema kodumaal. Kommunistlikud võimuorganid aimasid tõsist ohtu, kuid kui paavstavaldas soovi 1979. aasta juunis Poolat külastada, siis ei söandanud nad teda takistada. Paavsti kogunes vastu võtma üle miljoni inimese ja visiidil oli Poolale tohutu mõju. Johannes Paulus II kuulutas, et inimestle on õigus vabadusele ning kutsus neid üles hirmust üle saama. Paavsti sõnum aitas hajutada kommunistliku vägivalla abil rahvasse aastakümnete jooksul süstitud hirmu- ja jõuetustunnet. NSV Liidu juhtkond oli Johannes Paulus II tegevuse pärast selleks ajaks juba üsna mures. 1981. aastal sooritati paavstile Roomas atentaat , mille uurimisel jõuti Bulgaaria salateenistuse ning sealt KGB-ni. Imekombel õnnestus paavstil ellu jääda, tema tegevus kommunismi lagundamisel sai sellest vaid kindlust juurde.
Solidaarsuse loomine
Poolas leviv rahulolematus oli olnud nii kohalikele kommunistidele kui ka NSV Liidule juba mõnda aega probleemiks. 1970. aastal puhkesid Gdanskis rahutused , mille mahasurumiseks kasutasid Poola juhid sõjaväge. Surma sai üle saja inimese. Wladyslaw Gomulka oli sunnitud Poola kompartei eesotsast lahkuma , tema asemele seatud Edward Gierek ei suutnud maad aga kriisist välja viia. Lääne laenude abiga käivitati Poolas küll majandusreform, aga see kukkus läbi. Samal ajal tugevnes opositsiooniliikumine, mis seadis eesmärgiks alternatiivse ühiskonna ehitamise sotsialistliku süsteemi kõrvale. Tekkis iseseisvate haridus - ja kultuuriasutuste võrk, mille loomisel etendas olulist osa katoliku kirik . Haritlased moodustasid põrandaaluseid organisatsioone, mis asusid võitlema mitte abstraktse vabaduse, vaid tööliste õiguste ning vabade ametiühingute eest. Augustis 1980 alustasid Gdanski laevatehase 17 000 töölist ühe vallandatud ametiühinguliidri toetuseks streiki, nõudes ühtlasi palga tõstmist. Streigi etteotsa tõsis elektrik Lech Walesa, kes majanduslike nõudmiste kõrval esitas ka poliitilisi. Mõne päevaga hakati streikima kogu Poolas. Walesa juhtimisel moodustati tehastevaheline streigikomitee, mis esitas võimudele 21 nõudmist, alates vabade ametiühingute loomisest ning lõpetades sõnavabadusega. Võimud üritasid streigikomiteed ignoreerida, kuid kuna iga päev ühines streigiga uusi ettevõtteid, muutus see võimatuks. Streigiliikumise levikule aitasid kaasa raadiojaama Vaba Euroopa saated , mis vahendasid Poolast saabuvat informatsiooni ning instrueerisid streikijaid. Seistes silmitsi üldstreigi ohuga, otsustasid võimud järele anda. 31. augustil 1980 kirjutasid valitsuse esindajad ja Walesa alla kokkuleppele, mis tagas neile paremad töötingimused. Nii sündiski ametiühingukoondis Solidaarsus (Solidarnosc). Poolas toimuv tekitas vaimustust kõigi ikestatud rahvaste seas. Iseseisvate ametiühingute teke Poolas andis märku nõukogude süsteemi nõrgenemisest, julgustades teisi rahvaid oma õiguste eest võitlema.
Poliitiline kriis Poolas 1980 - 1981
Gdanski kokkulepped aitasid kaasa poliitilise elu aktiviseerumisele, meedia vabanes tsensuuri alt. Solidaarsusega ühines pea kogu tööliskond, ligi 10 miljonit inimest. Poola kommunistlik juhtkond oli kaotamas kontrolli olukorra üle. Nõukoguliku süsteemi lagunemine tekitas Kremlis hirmu, sest võis karta sõltumatu ametiühinguliikumise levikut NSV Liitu. Oktoobris 1980 nõudis NLKP KK poliitbüroo Poola juhtidelt „kontrrevolutsiooni“ peatamist ning „korra“ jaluleseadmist. Esialgu polnud sellistest nõudmistest eriti kasu. Poolakompartei etteotsa seati rahva seas populaarne kindral Wojciech Jaruzelski , kuid Solidaarsuse võidukäik jätkus. Nüüd pani NSV Liit Jaruzelski valiku ette: ta kas surub ametiühinguliikumise ise maha või tulvavad Poolasse Nõukogude tankid . Hilejm on selgunud , et tegemist oli šantaažiga ehk tegelikult poleks NSV Liit ilmselt söandanud Poolat rünnata, kuid Jaruzelski seda ei teadnud . 13. detsembril 1981 kehtestas kindral Jaruzelski Poolas sõjaseisukorra ja kuulutas Solidaarsuse tegevuse lõpetatuks. Vangistati üle 10 000 ametiühinguaktivisti, kaasa arvatud Lech Walesa. Sõjaseisukorra kehtestamine tabas Solidaarsust ootamatult, selliseks sündmuste arenguks poldud valmis. Siiski asusid poolakad vägivallale vastu: kommunistliku partei juhtkonnale saadeti tagasi miljon parteipiletit, üle maa puhkesid stiihilised streigid , mille sõjavägi ja julgeolekuüksused aga jõuga maha surusid. Võitlustes streikijate ning sõjaväe vahel hukkus üle saja inimese. Sõjaseisukorra kehtestamine Poolas hävitas küll näiliselt Solidaarsuse, tegelikult surus aga selle ainult põranda alla. Nõukogude võimu autoriteedile oli sõltumatute ametiühingute lühike tegutsemine andnud saatusliku hoobi. Kerkis küsimus, kui see oli võimalik Poolas, kas see pole võimalik siis ka mujal?
LÄÄS VÕIDAB KÜLMA SÕJA
Uus strateegia külma sõja võitmiseks
Nõukogude Liidu nõrgenemist ei märganud siiski kõik. Isegi paljud eksperdid pidasid riiki endiselt tugevaks ega aimanud, et supervõimu lõpp on lähedal. USA president Ronald Reagan oli teiselt arvamusel. Ta oli kommunismi vastu võidelnud aastakümneid, olles veendunud, et Lääs ei pea kommunismi levikut mitte ainult piirama, vaid kommunistliku süsteemi kui sellise hävitama. Reagan uskus, et kui NSV Liidule peale sundida tõsine konkurents , siis variseb too kokku. Reagani hoiakud NSV Liidu suhtes kajastusid kõnedes, kus ta kuulutas oma eesmärgiks võitluse „ kurjuse impeeriumi“ vastu ning lubas heita kommunismi ajaloo prügikasti. Samal ajal töötasid Reagani nõunikud presidendi korraldusel välja Ühendriikide uue poliitika alused. Reagani plaani kohaselt pidi USA esiteks takistama NSV Liidu võimutsemist Kesk- ja Ida-Euroopas ning toetama võistlust kommunismi vastu nii mainitud regioonis, NSV Liit majanduslikult nurka suruda, lõigates selleks ära tema sissetulekuallikad loodusvarade – nafta ning gaasi – müügist ning relvakaubandusest. Kolmandaks pidid Ühendriigid sundima NSV Liidule peale uue, kõrgtehnoloogilise võidurelvastumise laine, millega NSV Liit poleks suutnud kaasa minna. Seega seati sihiks mitte kooseksisteerimine, vaid NSV Liidu põhimõtteline muutmine ehk idabloki lammutamine. Need taotlused tekitasid vastuseisu mitte ainult idablokis, vaid ka mitmes lääneriigis, eriti Euroopas. Ainsa Lääne liidrina toetas USA-d tingimusteta Margaret Thatcher . Reagan ei lasknud end toetuse vähesusest aga häirida ning asus oma plaane ellu viima.
USA toetus nõukogudevastastele liikumistele
Olulist osa USA kavades etendas toetus kommunismi vastu võitlevatele liikumistele kogu maailmas. NSV Liidu ja Ühendriikide peamiseks võitlustandriks kujunes Afganistan . Pakistani kaudu varustas USA Afganistani vastupanuvõitlejaid ehk modžaheede moodsate relvadega ning õpetas neid välja. Võitluseks Nõukogude soomuskopterite vastu saadeti afgaanidele tõhusaid õhutõrjerelvi – Stingeri rakette. Stingerite kasutuselevõtt kallutas jõudude tasakaalu vastupanujõudude kasuks, sundides NSV Liitu alustama ettevalmistusi Afganistanist lahkumiseks. Teiseks oluliseks vastasseisu tandriks kujunes Kesk- ja Ida-Euroopa, eriti Poola. Ungari või Tšehhoslovakkia vastupanuliikumise lämmatamise järel (vastavalt 1956. ja 1968. aastal) ei võtnud Lääs midagi tõsisemat ette, Solidaarsuse mahasurumisele reageerisid Ühendriigid aga teisiti. Kuigi ka nüüd leidus käegalööjaid, kes pidasid Poolat kaotatuks maaks , arvas Reagan, et poolakaid tuleb toetada. Ta andis USA salateenistusele korralduse varustada põranda alla läinud Solidaarsus moodsa side- ja trükitehnikaga. Saadud abi aitas Solidaarsusel raskemad ajad üle elada ning taas aktiivselt tegevusse astuda. Oluliselt aitas Poola vastupanuliikumist ka Ühendriikide avalik välispoliitiline toetus. Reagan kehtestas Poola suhtes majandusaktsioonid, mis Jaruzelski režiimi nõrgestasid. Ühendriikide surve sundis Jaruzelskit vabastama mitmeid Solidaarsuse tegelasi, nende hulgas Lech Walesa. Walesa populaarsust tõstis veelgi talle 1983. aastal antud Nobeli rahupreemia. Poola hakkas liikuma omalaadse kaksikvõimu poole, kus jõud kuulus endiselt kommunistidele, vaimne autoriteet aga Walesale ning Johannes Paulus II-le. Ühendriigid hakkasid senisest tõhusamalt toetama vastupanuliikumisi ka mujal Kesk- ja Ida-Euroopas ning NSV Liidus. Sellega andis USA tõuke suurtele muutustele, mis mõne aasta pärast kukutasid kommunistide võimu Euroopas ning rebisid maha raudse eesriide.
Ühendriikide majandussõda NSV Liidu vastu
Üldiselt pidasid Lääne eksperdid NSV Liidu majandust küll vähearenenuks, kuid siiski stabiilseks. Reagan aga nii ei arvanud. Ta asus takistama uue gaasijuhtme ehitamist Siberist Euroopasse, sest see oleks kujunenud NSV Liidule oluliseks sissetulekuallikaks. Viidates vägivallale Poolas keelati Ühendriikide firmadel ja nende filiaalidel gaasijuhtme jaoks seadmeid müüa. Sellised sammud tekitasid teistes lääneriikides nurinat. Euroopa ei mõistnud Reagani järeleandmatust ning suhtus ka Solidaarsuse hävitamisse vaoshoitult. Reagan ei lasknud end vastuseisust mõjutada ning tal õnnestuski gaasijuhtme projekt läbi kukutada . Veelgi enam kahju tekitas NSV Liidule Reagani edu naftahindade allasurumisel. Ühendriikidel õnnestus veenda Saudi Araabiat suurendama naftatootmist, mis vähendas oluliselt nafta hinda. See mõjus laastavalt nii NSV Liidule kui ka mitmele tema marionettirežiimile, viimastel polnud enam raha relvi osta ning NSV Liidul jäi saamata tulu relvakaubandusest. Lisaks suutsid Ühendriigid oluliselt piirata kõrgtehnoloogilise toodangu eksporti NSV Liitu. Seni oli NSV Liit suutnud Läänega sammu pidada tehnoloogiat varastades, nüüd aga tegid Ühendriigid sellele lõpu. Kokkuvõttes viis USA majandussõda NSV Liidu 1980. aastate keskpaigaks pankrotti . Mitmest küljest rebeneva impeeriumi ülalpidamine nõudis järjest suuremaid summasid, NSV Liidu sissetulekud vähenesid samal ajal aga tuntavalt . Tagatipuks alustasid Ühendriigid võidurelvastumise uut etappi .
Võidurelvastumise uus etapp
NSV Liidu lõplikuks nurkasurumiseks alustas Reagan võidurelvastumist kõrgtehnoloogias, siin ei suutnud NSV Liit Ühendriikidega sammu pidada. Eriti laastavalt mõjus NSV Liidule 1983. aastal välja kuulutatud strateegilise kaitsealgatuse kava. Tegemist oli hiiglasliku programmiga, mille käivitamine pidi võtma optimistlikumategi hinnangute järgi aega paarkümmend aastat. Eesmärk oli luua USA-le ja tema liitlastele Maa orbiidile paigutatud relvasüsteemide abil kosmiline kaitsekilp, mis oleks muutnud nad strateegiliste ründerelvade jaoks tabamatuks. Tähtede sõjaks ristitud programm tekitas NSV Liidus paanika, katsed ameeriklastega sel ajal sammu pidada kukkusid läbi. Kuigi kava peeti ka Läänes ebarealistlikuks ja liig kulukaks, suutis Reagan selle alustamise ometi läbi suruda. Reaganile oli abiks NSV Liidu liidrid ise, kes pingete maandamise asemel neid hoopis suurendasid. Kujukaks näiteks sellest oli moodsate keskmaarakettide SS-20 paigaldamine Ida-Euroopasse. Tegemist oli n-ö esimese löögi relvadega, mida NSV Liit oleks kasutanud kolmandat maailmasõda alustades. Kuna uued Nõukogude raketid kallutasid tuumarelvastumise tasakaalu Euroopas NSV Liidu kasuks, pöördusid Lääne-Euroopa riigid NATO poole palvega NSV Liidule samaga vastata. 1979. aastal võttiski NATO vastu otsuse alustada 1983. aastal Euroopasse uute ülitäpsete keskmaarakettide paigaldamist. NSV Liidu luure käivitas Lääne-Euroopas küll rakettidevastase „rahuliikumise“, kuid see ei suutnud valitsusi mõjutada oma otsusest loobuma . NSV Liidu autoriteet oli seega saanud uue valusa hoobi. 1980. aastate keskpaigaks sai selgeks, et Ühendriigid on relvastuse võidujooksu võitnud. Katse konkureerida Ühendriikidega kõrgtehnoloogia vallas sundis NSV Liitu pöörama vähem tähelepanu armeele, mis hakkas nõrgenema. Seetõttu polnu NSV Liit 1980. aastate keskpaigaks enam võimelöine ka tavarelvadega sõda pidama ning Afganistani avantüür tuli lõpetada.
NSV Liidu kaotus külmas sõjas
Külma sõja ägenemine tabas NSV Liitu ootamatult. Nõukogude juhtkond oli alahinnanud nn kauboi Reaganit (nagu teda kunagiste filmirollide pärast pilgati) ega näinud tema võimuletulekus esialgu suurt ohtu. Seda suuremat paanikat tema edu tekitas. Esimest korda seisis NSV Liit vastamisi Lääne liidriga, kes oli sama järjekindel kui Kremli juhtkond ise. Jõulise vastuse andmist takistas NSV Liidus vinduv sisepoliitiline kriis. Vana ja haige Brežnev oli võimul vaid vormiliselt, nii NSV Liidus kui ka välismaal saadi aru, et tegemist pole tõsiseltvõetava liidriga. Novembris 1982 Brežnev suri. Tema järglaseks sai kauaaegne KGB esimees Juri Andropov , kes üritas karmide administratiivsete võtetega NSV Liidu arengule uut hoogu anda, mõistmata, et käsumajandus oli ennast ammendanud. Pealegi oli Andropov surmahaige. 1983. aasta sügisel jäi ta püsivalt haigevoodisse ning suri 1984. Diktaatorite nõtrus muutis NSV Liidu maailma naerualuseks. Rahva seas räägiti gerontokraatiast ehk vanurite võimust. Eriti hulluks muutus olukord siis, kui Antropovi järel valiti NSV Liidu etteotsa 72- aastane väeti tervise ja viletsa välimusega Konstantin Tšernenko. Tema püsis partei peasekretäri postil veelgi lühemat aega, sest suri märtsis 1985. 1980. aastate keskpaigas hakati Kremlis mõistma, et riik seisab silmitsi külma sõja peatse kaotusega. Ootamatult lühikese ajaga oli NSV Liit kaotanud suure osa oma rahvusvahelisest autoriteedist ning seisis vastamisi käärimisega nii kodus kui ka võõrsil. Nõukogude majandus oli pankrotis , relvastus neelas tohutuid ressursse, Ühendriikidest jäi NSV Liit aga üha rohkem maha. Hädasti vajati reforme, selleks tuli riigi etteotsa seada uut tüüpi liidrid. See arusaam pani aluse NSV Liidu uuendamise programmile, mis läks ajalukku perestroika nime all.
PERESTROIKA
Mihhail Gorbatšovi tõus NSV Liidu etteotsa
1985. aasta märtsis kinnitas NLKP Keskkomitee pleenum partei peasekretäriks Mihhail Gorbatšovi. 54-aastane Gorbatšov oli noorim liider NSV Liidus pärast Stalini võimuletulekut, esindades põlvkonda, kes oli tulnud poliitikasse Hruštšovi sula ajal. Gorbatšov oli veendunud, et NSV Liit vajab ümberkorraldusi, ning oli valmise neid tegema. Samas polnud tema eesmärk mitte üleminek demokraatiale ja turumajandusele, ja ammugi mitte NSV Liidu lagundamine, vaid käsumajanduse ning impeeriumi päästmine. Gorbatšov uskus kommunistlikesse ideedesse ning oli veendunud, et nii usuvad paljud NSV Liidus ja sotsialismimaades. See eksiarvamus läks Gorbatšovile kalliks maksma. Nõukogude juhtkond lootis, et nii nagu Hruštšovi sula ajal, õnnestub NSV Liidu fassaadi mõnevõrra muutes ja kaunistades Läänt petta ning keerulisest olukorrast välja pääseda. Hingetõmbeaja saavutamiseks vajas NSV Liit pingete leevendumist rahvusvahelisel areenil ning võidurelvastumise pidurdumist. Gorbatšovi õnnetuseks olid Läänes võimul teistsugused liidrid kui 1950. aastatel. Siis oli Lääs lasknud Nõukogude Liidul kuristiku äärelt pääseda, nüüd oli olukord teine. Nähes NSV Liidu uute liidrite soovi vastasseisu leevendada, sai Reagan aru, et tema taktika on hakanud tulemusi andma. Seetõttu ta mitte ei nõrgendanud, vaid hoopis tugevdas survet NSV Liidule. Ühendriigid toetasid varasemast enam Afganistani sisse ning vastupanuliikumist Kesk- ja Ida-Euroopas, eriti Poolas. Reagan lootis, et NSV Liidul pole erinevalt varasematest kordadest jõudu Kesk- ja Ida-Euroopas toimuvaid protsesse takistada. Esimese kommunistliku diktatuuri langemine vallanduks doominoefekti, mille lõpptulemuseks pidi olema nõukoguliku sotsialismi kokkuvarisemine Kesk- ja Ida-Euroopas.
Muudatuste algus NSV Liidus
1985. aasta aprillis NLKP Keskkomitee pleenumil teatas Gorbatšov, et ta peab oma peamiseks ülesandeks NSV Liidu majandusliku arengu kiirendamist. Selleks tuli sotsialistlikku ühiskonda täiustada selle ümberkujundamise ehk perestroika (eesti k „uutmine“) abil. Poliitilistest reformidest esialgu ei räägitud, tegemist oli majanduslike muudatuste programmiga. Tungimata probleemide tuumani, asus Gorbatšov võitlema alkoholitarvitamisega, kasutades selleks tüüpilisi nõukogulikke võtteid, nagu näiteks aastasadadevanuste viinamarjaistanduste maharaiumine. Perestroika kõrvale ilmus teinegi uudissõna – glasnost ehk avalikustamine , mis pidi tähistama Kremli juhtide senisest suuremat valmisolekut tõtt kuulata ja kõnelda. 1986. aasta aprillis toimus suur katastroof Ukrainas Tšernobõli aatomielektrijaamas. Esialgu üritati see maha vaikida, kuid vahetult pärast avalikustamisjutte ärritas selline teguviis rahvast tugevasti. Gorbatšov pidigi toimunut tunnistama. Tsensuuri lõdvendati, see ei tähendanud küll sõnavabadust, kuid mõnest asjast võis rääkima hakata, esialgu kahel alal: keskkonnaprobleemidest ning Stalini kuritegudest. Glasnost suurendas massiteabevahendite rolli ühiskonnas, juhatades ühtlasi sisse poliitilise elu liberaliseerimise. Avalikustamine tõi ilmsiks ka esimesed vastuolud riigi juhtkonnas. Kuna seniste reformidega polnud õnnestunud majanduslikust ummikust väljuda, otsustas Gorbatšov alustada ulatuslikumaid poliitilisi reforme, eesmärgiga nõrgendada uuendustele vastu töötavat parteiaparaati. 1988. aasta juunis toimunud NLKP XIX konverentsil surus Gorbatšov läbi poliitilise reformi kava, mis nägi ette presidentaalse valitsemissüsteemi kehtestamise , mitme kandidaadiga valimised uude esindusorganisse – Rahvasaadikute Kongressi – ning kohalike küsimuste andmise parteikomiteede käest rahvasaadikute nõukogude pädevusse. 1989. aasta märtsis toimunud Rahvasaadikute Kongressi valimised polnud siiski päris vabad: poliitilised erakonnad olid keelatud ning kolmandiku kongressi koosseisust määreas NLKP. Sellele vaatamata pääses kongressi liikmeks arvukalt opositsioonilise suuna poliitikuid ning Gorbatšovi üllatuseks selgus, et paljud rahvasaadikud ei taha sotsialismi mitte reformida, vaid lammutada. Samal ajal kasvas riigis segadus . Vana käsumajandus lagunes , turumajandusele ei suudetud aga üle minna. Majandusraskused süvenesid ning rahva rahulolematus kasvas. Oma uuenduste tulemuste ees lõi kartma ka Gorbatšov ise, kes 1989. aasta lõpust alates hakkas toetama tagurlikke jõude. Gorbatšovi püüd säilitada käsumajandus ja Nõukogude impeerium tekitas aga järjest suuremat rahva vastuseisu.
Suhete reguleerimine Läänega
Gorbatšovi poliitika tähtis osa oli suhete parandamine lääneriikide, eeskätt USA-ga. Järgnevatel aastatel toimusidki olulised muutused peamiselt kolmes vallas: desarmeerimine ehk relvastuse vähendamine, regionaalsed ehk piirkondlikud suhted ja inimõiguste kaitse. Pärast Gorbatšovi ametisse astumist katkestati keskmaarakettide paigaldamine NSV Liidu Euroopas osasse ning peatati tuumarelvakatsetused. Gorbatšov lootis nende sammudega meelitada Ühendriikidelt välja lubaduse loobuda tähtede sõja programmist. Reagan ei lasknud end aga eksitada ning keeldus sellel teemal isegi tõsiselt rääkimast. Kokkuvõttes läks järeleandmistele hoopis Gorbatšov, nõustudes 1987. aasta detsembris alla kirjutama kokkuleppe kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise kohta. Kuigi leping puudutas vaid nelja protsenti kogu sõjalisest tuumapotentsiaalist, oli tegemist murranguga: üks tuumarelvaliik likvideeriti täielikult. Väga oluline oli lepingu täitmise kontrolli süsteemi loomine. Olulist edu saavutati ka piirkondlike konfliktide reguleerimisel. NSV Liit lõpetas rahvusvahelise terrorismi rahastamise ja toetamise. Märtsis 1988 kirjutas NSV Liit Genfis alla kokkulepetele, mille alusel ta viis oma väed 1989. aasta veebruariks Afganistanist välja. 1988. aasta märtsis suudeti lõpetada kodusõda Nicaraguas, lahenesid ka mitmed teised regionaalsed konfliktid. USA survel tegi Gorbatšov järeleandmisi inimõiguste küsimuses. Vabastati enamik poliitvange, NSV Liidust lubati välja rännata mitte ainult juutidel, vaid ka teistel, hõlbustus läbikäimine NSV Liidu ja muu maailma vahel. Kõik see parandas kahe üliriigi suhteid. 1988. aastal külastas president Reagan Moskvat, kus teda väga hästi vastu võeti. Paljude jaoks tähistas see külma sõja lõppu. Gorbatšov muutus Läänes tohutult populaarseks, puhkes tõeline „ gorbamaania “. Kodumaal tema maine aga langes.
Rahvuslik vabadusliikumine NSV Liidus
Esialgu arenes perestroika rohkem NSV Liidu võimukeskustes, peagi agaasusid rahvuslikud opositsiooniliikumised perestroika ja glasnosti pakutud võimalusi ära kasutama, esialgu küll suhteliselt ettevaatlikult. Mõnel pool ilmnesid pärast surve nõrgenemist seni maha vaikitud rahvuslikud pinged. Kõige paremini suutsid perestroika võimalusi ksutada Baltimaad. 1986.-1987. aastal peamiselt keskkonnakaitse loosungite all alanud vabadusliikumine kasvas edust innustust saades 1987. aasta teiseks pooleks üle poliitilisteks meeleavaldusteks. 23. augustil 1987 nõuti meeleavaldustel kõigis kolmes Balti vabariigi pealinnas Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist ning tühistamist. Lääne avalikkuse tähelepanu tõttu ei söandanud võimud demonstratsioone keelata ega jõuga laiali ajada. Järgnes protestiliikumise kasv. Kommunistlike võimuorganite autoriteedi langust nähes asus ka osa kohalikest kommunistidest muudatusi toetama. 1988. aasta kevadel toimusid Baltimaades loominguliste liitude pleenumid, kus kritiseeriti olukorda Baltimaades. Haritlaskonna liitumine vabadusliikumisega andis sellele uut hoogu. 1988. aasta kevad-suvel said Eestist alguse sündmused, mis on ajalukku läinud laulva revolutsiooni nime all. Esiteks toodi meeleavaldustel taas välja seni rangelt keelatud olnud Eesti sinimustvalge lipp , millest sai vabadusvõitlust innustav sümbol. Juuni algul kogunesid sajad tuhanded inimesed Tallinnas lauluväljakule, kus ühiselt lauldi ning nõuti Eestile vabadust. Võimud olid kontrolli olukorra üle kaotanud, Moskva oli sunnitud minema järeleandmistele. Eesti kommunistliku partei ebapopulaarse juhi Karl Vaino vahetas välja Vaino Väljas. Eestist levis laulev revolutsioon Lätisse ja seejärel Leetu . Aprillis 1988 loodi Eestis erinevaid opositsioonirühmitusi koondav Rahvarinne , peagi alustas Lätis tegevust Rahvarinne ja Leedus analoogilise Sajudase liikumine. 1988. aasta novembris teatas Eesti NSV Ülemnõukogu, et nüüdsest kehtivad NSV Liidu seadused Eestis alles pärast nende ENSV Ülemnõukogus kinnitamist, st Eesti kuulutas ennast suveräänseks, mille all mõisteti tollal autonoomiat NSV Liidu raames. Gorbatšov tühistas selle otsuse, kuid see ei suutnud keskvõimu autoriteeti enam taastada. 1989. aasta NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel olid Balti liiduvabariikide rahvarinnete kandidaadid partei kandidaatidest edukamad ning nad moodustasid Moskvas kongressil ühtse saadikurühma. Laulva revolutsiooni ideed levisid üle NSV Liidu. Moskva omakorda üritas Baltimaades organiseerida kohalikule muukeelsele elanikkonnale toetuvaid interliikumisi, kuid need ei suutnud iseseisvuslastele tõsist konkurentsi pakkuda. Esialgu ei söandanud Baltimaades nõuda täielikku iseseisvust, 1989. aasta jooksul muutusid aga nõudmised radikaalsemaks. 23. augustil 1989 moodustati rahvarinnete algatusel läbi Baltimaade ulatuv inimkett, kus osales miljoneid vabadust nõudvaid inimesi. Eestis tekkis kodanike komiteede liikumine, mis asus registreerima 1940. aastal okupeeritud ja juriidiliselt edasi kestva Eesti Vabariigi kodanikke ning ette valmistama nende esinduskogu Eesti Kongressi kokkukutsumist. 1989. aasta lõpuks oli enamik eestlasi-lätlasi-leedulasi asunud toetama iseseisvuse taastamist.
SOTSIALISTLIKU MAAILMASÜSTEEMI LAGUNEMINE
Brežnevi doktriini lõpp
Uus poliitika pidi andma suurema vabaduse Kesk- ja Ida- Euroopale . Gorbatšov oli veendunud, et seetõttu ei varise senine võimusüsteem kokku. Moskva asus mõjutama kohalikke kommunistlikke parteisid, et need asendaksid vanameelsed parteijuhid noorema põlvkonnaga, kes pidanuks kommunistlike doktriinide mainet tõstma. Satelliitriikide parteijuhid polnud perestroikast aga sugugi vaimustatud. Nende arvates õhutas Gorbatšovi poliitika opositsiooniliikumisi ning see oleks võinud lõppeda kommunistlike valitsuste langemisega. Edasised sündmused näitasid, et nende kartus polnud asjatu . Gorbatšov ei lasknud end vastuseisust aga häirida. Ta kutsus Kesk- ja Ida-Euroopat avalikult üles samasugustele muutustele, nagu olid toimunu NSV Liidus. Gorbatšov mõistis hukka Praha kevade lämmatamise 1968. aastal ja loobus 1987. aastal avalikult Brežnevi doktriinist, teatades, et annab igale rahvale võimaluse ise oma tee valida. Kesk- ja Ida-Euroopas tugevneski opositsiooniliikumine, suure huviga jälgiti NSV Liidus toimuvat. Erilist huvi äratas Baltimaade laulev revolutsioon, mis näitas, et NSV Liit on sedavõrd nõrgaks jäänud, et ei suuda isegi oma otsesel võimualal korda hoida. See andis Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastele märku, et aeg on kommunistlik diktatuurivalitsus kukutada.
Kommunistliku režiimi langemine Poolas
Esimese hoobi sai kommunistlik süsteem Poolas. Solidaarsus oli lääneriikide toel aina tugevnenud. Poola kommunistliku juhtkonna algatatud reformid ei andnud tulemusi, mistõttu diktaator Jaruzelski hakkas Solidaarsusega kontakte otsima . NSV Liidu nõrgenemisest julgust saanud poolakad ei leppinud aga enam kommunistliku süsteemi reformimisega, vaid soovisid selle täielikult lammutada. 1988.-1989. aastal tabas Poolat ulatuslik streikide laine, mis halvas kogu majanduse. Streikide lõpetamiseks oli Jaruzelski sunnitud pöörduma Solidaarsuse juhi Lech Walesa poole, kes seadis streikide lõpetamise tingimuseks ümarlauakõneluste alustamise poliitiliste reformide teostamiseks. 1989. aasta algul alanud ümarlauakõnelused lõppesid aprillis kokkuleppega, mis kompromissina jättis Jaruzelskile presidendi koha, kuid lubas korraldada osaliselt vabad valimised. Juunis 1989 toimunud valimistel saavutas Solidaarsus täieliku võidu ning Jaruzelski oli sunnitud peaministriks määrama Tadeusz Mazowiecki. Seega oli Poola saanud endale esimese mittekommunistist valitsusjuhi Kesk- ja Ida-Euroopas 20 sajandi teisel poolel. Solidaarsuse valitsusega oli sunnitud leppima ka NSV Liit. 1990. aastal astus Jaruzelski presidendiametist tagasi ning detsembris toimunud valimistel hääletas kolmveerand valimas käinutest Poola presidendiks Lech Walesa. Kuid see oli alles algus.
Uuenduste algus Ungaris
Nii nagu mujal Kesk- ja Ida-Euroopas, sai ka Ungaris sotsialistliku süsteemi õõnestamine alguse looduskaitse ning ajalooga tegelevatest rühmadest. Septembris 1987 alustas Ungari kommunistide suhteliselt reformimeelne juhtkond dialoogi teisitimõtlejate ja opositsiooniliste rühmitustega. 1988. aasta lõpul tegutses Ungaris juba 700 sellist rühmitust ning valitsus kuulutas oma eesmärgiks „poliitilise pluralismi“. Tegemist oli siiski vaid ebaoluliste muudatustega. Juunis ja oktoobris 1988 ajasid miilitsaüksused jõuga laiali meeleavaldused, mis nõudsid 1956. aasta revolutsiooni ohvrite rehabiliteerimist. Ametliku ajalookäsitluse ümberhindamine kujuneski Ungaris üheks opositsiooni peamiseks nõudmiseks, sellele lisandus nõudmine viia Ungarist välja seal asuvad Nõukogude väed. 1989. aastal said sedalaadi meeleavaldused nii laua ulatuse , et valitsus oli sunnitud järele andma. Juulis 1989 rehabiliteeriti 1956. aasta revolutsiooni märter Imre Nagy ning maeti senisest nimeta hauast ümber, tseremoonial osales 300 000 inimest. Näitamaks oma orienteeritust Läänele avas Ungari valitsus septembris 1989 piiri Austriaga, kirjutades samal kuul opositsiooniliste jõududega alla kokkuleppele, mis nägi ette, et muudetakse Ungari põhiseadust ning kuulutatakse välja vabad valimised. 1990. aasta kevadel toimunud valimistel saavutasid võidu opositsioonijõud.
Berliini müüri langemine
Poolas, Ungaris ja NSV Liidus alanud muutused jõudsid Ida-Saksamaale väikese hilinemisega. Vastupanu kommunistlikule süsteemile kasvas küll ka siin, kuid võimud suutsid esialgu olukorda kontrolli all hoida. 1987.-1988. aastal hoogustus idasakslaste põgenemine Lääne-Saksamaale. Erilise hoo omandas see 1989. aastal, mil tuhanded idasakslased läände pääsesid. Oktoobris 1989 algasid paljudes Ida-Saksamaa linnades meeleavaldused, millel nõuti vastse opositsioonirühmituse Uus Foorum legaliseerimist. Võimud surusid välja astumised jõudu kasutades maha, kuid olid ühtlasi sunnitud tegema järeleandmisi. Ametist pidi lahkuma 77-aastane parteijuht Erich Honecker , kes asendati noorema põlvkonna esindajaga. See ei suutnud rahvast aga peatada, sest tajuti kommunistliku režiimi nõrgenemist. Meeleavaldused haarasid kogu Ida-Saksamaa. 9. novembril 1989 tungisid meeleavaldajad Berliini müüri juurde. Võimud ei julgenud sekkuda ning rahvas murdis sellest Euroopa eraldatuse ja külma sõja sümbolist läbi. Piirivalve vaatas toimuvat jõuetult pealt, mistõttu kümned tuhanded inimesed pääsesid üle lõhutud müüri Lääne-Berliini. Järgnes läbimurre poliitilisel areenil: opositsioon legaliseeriti, kommunistliku partei monopol kaotati ning algasid ettevalmistused vabadeks valimisteks.
Kommunistlike valitsuste kokkuvarisemine kesk- ja Ida-Euroopas
Berliini müüri varisemine tähendas veel säilinud Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlike režiimide lõppu. Tšehhis oli 1987. aastast alates toimunud väiksemaid meeleavaldusi, kuid need aeti võimude poolt jõuga laiali. Berliini müüri langemise järel muutusid väljaastumised aga sedavõrd ulatuslikuks, et võimud olid sunnitud järelandmisi tegema. Meeleavaldustest ja hoiatusstreikidest kohutatud valitsus alustas opositsioonijõududega läbirääkimisi ning detsembris 1989 moodustati valitsus, mida kontrollis opostisioon. 1989. aasta viimastel päevadel valiti Tšehhoslovakkia presidendiks populaarne teisitimõtleja Vaclav Havel , nn sametrevolutsioon oli lõppenud. Mõnevõrra teisiti arenesid sündmused Bulgaarias ja Rumeenias , kus organiseeritud vastupanuliikumine kommunistliku režiimi vastu oli olnud nõrgem. See võimaldas osal endisest kommunistlikust nomenklatuurist end võimule manööverdada, mistõttu neis maades ei toimunud radikaalseid majanduslikke ja poliitilisi reforme. Bulgaarias tagandati päev pärast Berliini müüri langemist vana peasekretär Todor Žvikov. Võimule tulid noorema põlvkonna kommunistid, kes kuulutasid jaanuaris 1990 välja Bulgaaria demokratiseerimise programmi ning teatasid, et kavatsevad kommunistliku partei ümber kujundada tavapäraseks vasakpoolseks parteiks. Opositsiooniga peetud läbirääkimiselt lepiti kokku vabade valimiste korraldamises 1990. aasta juunis; neil saavutasid võidu aga mitte opositsioonijõud, vaid „ uuenenud “ sotsialistlik partei. Rumeenias võtsid sündmused aga vägivaldse pöörde. Detsembris 1989 puhkes Rumeenias (Transilvaania ungarlaste tähtsamas keskuses) Temesvaris vastuhakk Nicolae Ceausescu režiimile, sealt levis see kiiresti Bukaresti ja teistesse linnadesse. Ceausescu üritas vastuhakku jõuga maha suruda, kuid osa politseist ja sõjaväest läks ülestõusnute poole üle. Bukarestis alanud tänavalahingutest kohkunud Ceausescu põgenes, kuid vahistati ning lasti koos abikaasaga ilma pikema uurimiseta maha. Kommunismi kokkuvarisemine Kesk- ja Ida-Euroopas tingis ka kommunistlike katusorganisatsioonide lagunemise. 1989. aastal lakkas tegelikult eksisteerimast Varssavi Lepingu Organisatsioon . 1991. aasta aprillis saadeti laiali VLO sõjalised nõukogud ja komiteed, mõni kuu hiljem lõpetas ta tegevuse ka poliitilise organina. Sama saatus tabas Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, mis läks ametlikult laiali 1991. aastal. Selleks ajaks oli NSV Liit oma sõjaväe välja viinud Ungarist ja Tšehhoslovakkiast. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid pöördusid lühikese ajaga pilgu idast läände, alustades integreerumist Euroopa poliitiliste ja sõjaliste struktuuridega.
Saksamaa taasühinemine
Esimeseks keeruliseks ülesandeks uuenenud Kesk- ja Ida-Euroopale oli Saksamaa küsimuse lahendamine. Berliini müüri langemisega varises kommunistlik süsteem Ida-Saksamaal kokku, kohe likvideeriti üheparteisüsteem ning kuulutati välja vabad valimised. Valimistel 1990. aasta märtsis saavutas võidu Saksamaa kiiret ühinemist pooldav Saksamaa Liit eesotsas Kristlik-Demokraatliku Liiduga, kes kogus ligi poolte valijate hääled. Endised kommunistid said rängalt lüüa. Juba veebruaris alustatud läbirääkimised lõppesid majandus-, sotsiaal- ja valuutaliidu moodustamisega 1. juuli 1990, kui viimaseid kuid eksisteeriva Saksa DV territooriumil hakkas kehtima Saksamaa Liitvabariigi rahaühik – Saksa mark. Saksamaa ühinemine osutus siiski keerukamaks, kui esialgu arvati. Teiste Euroopa riikide arvates ei olnud see vaid sakslaste endi asi. Saksamaa tulevikust oli huvitatud NSV Liit, kelle sõjajõud asusid endiselt Ida-Saksamaal ning kes oleks tahtnud näha tulevast Saksamaad neutraalse riigina, mitte NATO liikmena. Ühinemise suhtes olid skeptilised ka mitmed Lääne-Euroopa riigid, eeskätt Suurbritannia . Sakslaste selgelt väljendatud tahet oli demokraatlikul Euroopal siiski võimatu ignoreerida. Veebruaris 1990 leppisid USA, NSV Liit, Suurbritannia ja Prantsusmaa kokku, et läbirääkimised Saksamaa ühendamiseks hakkavad toimuma valemi 2+4 järgi ehk kõigepealt jõudku sakslased ise oma tuleviku suhtes kokkuleppele ning siis kooskõlastagu see Teise maailmasõja võitjariikidega. 1990. aasta mais alanud läbirääkimised kestsid sama aasta septembrini. Algul oli NSV Liit olnud jäigal positsioonil, lõpuks aga tegi Gorbatšov Läänele ühe järeleandmise teise järel. Moskva nõustus ühinenud Saksamaa jäämisega NATO-sse, Nõukogude väed tulid Saksamaalt välja viia 1994. a augusti lõpuks. Moskva leebumisele aitas kaasa Saksamaa Liitvabariigi kantsleri Helmut Kohli pakutud majandusliku abi programm ning toetus kodumaale pöörduvatele Nõukogude sõjameestele. 1990. a septembris kirjutati Moskvas kokkulepetele alla ning 3. oktoobril 1990 taasühines Saksamaa ametlikult. Uue Euroopa kujunemine oli sellega alles alanud.
NSV LIIDU LAGUNEMINE
Gorbatšov püüab NSV Liitu koos hoida
Sotsialismi kokkuvarisemine Ida- ja Kesk-Euroopas andis märku, et sama saatus võib tabada ka Nõukogude Liitu. 1990. aasta veebruaris-märtsis toimunud Balti liiduvabariikide ülemnõukogude valimistel saavutasid ülekaaluka võidu iseseisvusmeelsed jõud. 11. märtsil 1990 kuulutas Leedu Seim iseseisvuse taastatuks, Lätis ja Eesti valisid alalhoidlikuma taktika ja kuulutasid välja üleminekuperioodi. Moskva kuulutas need otsused seadusevastasteks ning õigustühisteks. Leedu vast alustati majandusblokaadi, peaaegu sama jälk oli suhtumine Lätisse ja Eestisse. Baltimaade seisukord oli seda keerulisem, et lääneriikide toetus jäi tagasihoidlikuks. Läänes leidsid mitmed poliitikud , et Baltimaade iseseisvuspüüded õõnestavad Gorbatšovi positsiooni. Avalik arvamus Läänes asus Balti rahvaste vabadusvõitlust aga toetama. Mais 1990 üritasid impeeriumimeelsed interrinded Lätis ja Eestis ülemnõukogusid laiali ajada, kuid nad löödi tagasi. Kui olukord stabiliseerus, alustasid Kazimiera Prunskiene valitsus Leedus, Ivars Godmanise valitsus Lätis ja Edgar Savisaare valitsus Eestis poliitilisi ja majandusreforme, et muuta varem täielikult Moskvale allunud liiduvabariigid iseseisvamaks. Baltimaade eeskuju julgustas iseseisvumisliikumisi kogu NSV Liidus. 1990. aastal hakkasid Nõukogude liiduvabariigid üksteise järel ennast suveräänseks kuulutama, see ei täheldanud tollases kõnepruugis veel täielikku iseseisvumist, küll aga sammu selle suunas. Erilist meelehärmi tekitas 1990. aastal NSV Liidu esimeseks (ja viimaseks ) presidendiks saanud Gorbatšovile tema peamise rivaali Boriss Jeltsini mõju suurenemine Vene Föderatsioonis. NSV Liidu juhtkonnas tugevnes seisukoht, et impeeriumi kooshoidmiseks tuleb rakendada sõjalist jõudu. Gorbatšov toetas seisukohta vaikimisi. 1989. aastal oli seda tehtud Gruusias, 1990. aastal Aserbaidžaanis, 1991. aasta algul jõudis järjekord Baltimaade kätte. Operatsioon oli kavandatud 1991. aasta jaanuarisse, ilmselt lootuses, et samal ajal Pärsia lahe piirkonnas algav sõda tõmbab maailma tähelepanu endale. Algul oli plaanis alustada Lätist, 1991. aasta algul Leedus puhkenud sisepoliitiline kriis viis aga sündmuste raskuspunkti Vilniusesse. Nõukogude regulaarüksused hakkasid seal oma kontrolli alla võtma strateegilisi objekte ja valitsusasutusi, nende toetusel astus tegevusse Leedu impeeriumimeelsetest kommunistidest koosnev Rahvusliku Julgeoleku Komitee, kes teatas, et on võimu Leedus üle võtnud 13. jaanuaril 1991 ründasid Nõukogude sõjaväeüksused ja eriüksus Alfa Vilniuse teletorni kaitsenud rahvamassi. Tankiroomikute all ja kuulide läbi hukkus 14 relvitut meeleavaldajat. Järgmisena oli kavas rünnata parlamendihoonet, selle kaitseks oli kogunenud aga tohutu rahvahulk. Kõigis kolmes Balti riigis toimusid suured meeleavaldused, kus inimesed kinnitasid tahet vägivallale vastu astuda. 20. jaanuaril 1991 ründas Lätis impeeriumimeelsete jõudude põhiliseks toeks kujunenud miilitsa eriüksus ( OMON ) Riias siseministeeriumi hoonet, surma sai 5 inimest, kuid OMON oli sunnitud taanduma. Verevalamise puhkemist võis oodata ka Eestis. Viimane rünnak jäi aga ära, sest maailma reageering toimunule oli teravam , kui Gorbatšov eeldas. Euroopa Liit ja USA ähvardasid sõjaliste aktsioonide jätkumise korral lõpetada majandusabi andmise NSV Liidule. Rahulolematus puhkes ka Venemaal, kus korraldati Leedu kaitseks meeleavaldusi. Gorbatšovi vastu astus välja Vene Föderatsiooni esimeheks saanud Jeltsin , kes kirjutas Tallinnas alla sõpruslepingutele Vene Föderatsiooni ning Balti liiduvabariikide vahel, kutsudes ühtlasi Baltimaades teenivaid Nõukogude sõdureid üles mitte alluma kuritegelikele korraldustele. Tagasilöökidest kohkunud Gorbatšov ruttas kinnitama, et tema ei teadnud rünnakutest midagi ning et kohalikud sõjaväelased olid oma volitusi ületanud. 1991. aasta jaanuarikriis lõppes Baltimaade võiduga, tugevdas nende rahvusvahelist positsiooni ning viis Balti küsimuse tõeliselt rahvusvahelisele areenile.
Ettevalmistused uue liidulepnigu sõlmimiseks
Nähes, et sõjalise jõu kasutamine ei anna soovitud tulemusi, võttis Gorbatšov kasutusele poliitilise surve. 1991. aasta märtsis korraldati NSV Liidu säilitamise küsimuses üleliiduline referendum , millele ¾ hääletanuist vastas jaatavalt. Kuid sellel tulemusel puudus moraalne jõud, sest kõik iseseisvusmeelsed piirkonnad (Baltimaad, Armeenia , Gruusia ja Moldaavia) boikoteerisid referendumit. Baltimaades oli eelnevalt korraldatud oma referendumid , kus elanikkonna suurem osa toetas iseseisvumist. Kõige valusama tagasilöögi osaliseks sai Gorbatšov Venemaal. Märtsis üritas ta sundida Vene Föderatsiooni ülemnõukogu tagandama Boriss Jeltsinit selle esimehe kohalt, kuid katse nurjus. Gorbatšovi populaarsus langes, Jeltsini oma tõusis. Juunis 1991 valiti Jeltsin Venemaa presidendiks. Tema korraldus lõpetada riigiasutustes kommunistliku partei tegevus vallandas NLKP juhtkonnas pahameeletormi. Gorbatšov üritas NSV Liitu koos hoida uue liidulepingu abil. Pikkade vaidluste järel jõudsid NSV Liidu president ja 9 liiduvabariigi juhid kokkuleppele moodustada Suveräänsete Riikide Liit, mis ei oleks enam föderatsioon, vaid lõdvemalt seotud konföderatsioon. Nii lootis Gorbatšov impeeriumi uuendatud kujul säilitada. Balti riigid keeldusid nendel läbirääkimistel osalemast ning teatasid, et nemad lepingule alla ei kirjuta. Gorbatšov ähvardas keeldujaid majandusaktsioonidega, kuid sellest ei hoolitud. Gorbatšov oli autoriteedi kaotanud nii uuendusmeelsete jõudude kui ka tagurlaste silmis . Impeeriumi kooshoidmisest unistavate tegelaste meelest tegutses Gorbatšov ebakindlalt ning tuli seetõttu võimult kõrvaldada.
Sõjaväelise riigipöörde katse 19.-21. august 1991
Ettevalmistused NSV Liidus erakorralise olukorra kehtestamiseks algasid juba 1991. aasta algul ning esialgu osales neis ka Mihhail Gorbatšov. Kevadel jätkusid ettevalmistused juba ilma Gorbatšovita, kuigi loodeti temalt toetust sedalaadi aktsioonidele. Erakorralise seisukorra väljakuulutamise taga seisid julgeolekuorganid, kõrgemad sõjaväelased, sõjatööstuskompleksi esindajad ja NLKP juhid, kes üritasid sel moel ära hoida NSV Liidu lagunemist. Eriti ärevaks tegi neid 20. augustiks 1991 määratud liidulepingu allakirjutamine, mis oleks NSV Liidu vähemalt senisel kujul likvideerinud. Gorbatšov oli läinud puhkama Krimmi ning vandenõulased kasutasid seda aega riigipöörde ettevalmistamiseks. Eriti aktiivselt tegutses KGB ülem Vladimir Krjutškov. Võimu ülevõtmiseks moodustati Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK), mille eesotsas seisis NSV Liidu asepresident Gennadi Janajev . 18. augustil tegid vandenõulased Gorbatšovile ettepaneku sanktsioneerida erakorralise olukorra väljakuulutamine. Gorbatšov keeldus ning ta suleti Krimmis koduaresti. 19. augusti hommikul teatas RESK, et on võimu üle võtnud ning et „haigestunud“ Gorbatšovi asendab asepresident Janajev. Kuulutati välja sõjaseisukord, esinduskogud saadeti laiali. Riigipöörajatel oli kavas lämmatada vabaduspüüded impeeriumi äärealadel ja õiendada arved vene demokraatidega. Moskva kesklinnas viidi oma jõu näitamiseks tankid ja soomusmasinad. Riigipööre oli aga halvasti ette valmistatud. Kontrolli alla ei võetud massiteabevahendeid ega sidekanaleid. Riigipöörajad olid veendunud, et nende korraldusi ei söanda keegi ignoreerida. Ometi tehti seda nii Baltimaades, Moldaavias kui ka mitmel pool Venemaal. Vastuhaku etteotsa tõusis Venemaa president Jeltsin, kes kindlustas end koos pooldajatega Moskvas Vene Föderatsiooni ülemnõukogu hoones, nn valges majas . Jeltsin kuulutas RESK-i tegevuse seadusevastaseks ja riigipöörajad kurjategijateks ning teatas, et kogu Venemaa territooriumil kehtib Vene NFSV presidendi võim. Sündmused liikusid avaliku vastasseisu suunas ka Baltimaades. Riigipöörde esimese päeva hommikul teatas Balti Sõjaväeringkonna ülem RESK-i nimel, et nüüdsest teostab tema võimu kolmes Balti liiduvabariigis. Ta nõudis kõigi NSV Liidu põhiseadusega vastuolus olevate seaduste tühistamist, rahvakogunemiste ja meeleavalduste keelustamist . Baltimaad eirasid RESK-i korraldusi ning valmistusid kaitseks. 20 augustil 1991 kuulutas Eesti oma iseseisvuse taastatuks, päev hiljem järgnes talle Läti. Venemaa president Jeltsin tunnistas viivitamatult Balti riikide iseseisvust. Olukord teravnes, 21. augustil alustasid OMON-i üksused Riias rünnakut ülemnõukogu hoonele, sama päeva hommikul üritasid Pihkvast toodud dessantväelased vallutada Tallinna teletorni. Selleks ajaks oli olukord Moskvas aga juba otsustavalt muutunud. 20. augustil andis RESK oma üksustele korralduse rünnata öösel valget maja, mille kaitsele oli kogunenud juba ligi 100 000 inimest. Osa rünnakuks määratud üksustest keeldus aga käsku täitmast. Moskva kesklinnas algasid kokkupõrked soomusmasinate ja valge maja kaitsjate vahel, hukkus kolm inimest. Riigipöörajatele sai selgeks, et ülemnõukogu hoone saab vallutada vaid ohvriterohke lahinguga . Mässajad asusid otsima võimalusi läbirääkimisteks. 21. augusti hommikuks oli jõudude vahekord Moskvas lõplikult muutunud. Linnas saabusid Jeltsinile ustavad üksused, RESK lagunes. Võim Venemaal läks Jeltsini kätte, kes lasi vandenõulased arreteerida. Moskvasse pöördus koduarestist tagasi Gorbatšov, kuid tema võim oli sama hästi kui olematuks muutunud.
Nõukogude Liidu ametlik laialisaatmine
Riigipöördekatse läbikukkumisega oli NSV Liidu saatus otsustatud. Selle osad kuulutasid end üksteise järel iseseisvaks, impeerium säilis peagi veel vaid paberil . Balti riikide iseseisvuse taastamise järel olid lääneriigid üksteise järel taastanud nendega diplomaatilised suhted, 6. septembril 1991 tunnustas Balti riikide iseseisvust ka NSV Liit. 24. augustil 1991 kuulutas end iseseisvaks Ukraina , 27. augustil Valgevene ja Moldaavia, järgnevate kuude jooksul järgnes neile enamik teisi endisi liiduvabariike. 8. detsembril 1991 allkirjastasid Venemaa, Ukraina ja Valgevene juhid Valgevenes Belovežjes avalduse Nõukogude Liidu laialisaatmise ja Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) loomise kohta. Gorbatšovil ei jäänud muud üle kui toimunuga leppida. 25. detsembril 1991 loobus ta ametlikult võimust ja andis selle üle Jeltsinile. SRÜ-ga liitusid aja jooksul kõik endised Nõukogude liiduvabariigid, välja arvatud Baltimaad. Esialgu arvati, et SRÜ kujuneb NSV Liidu aseaineks, tegelikkuses aga pole Venemaa püüdlustele vaatamata tugevat ühendust kujunenud. Faktiks jääb, et 1991. aasta detsembris saatis NSV Liit end laiali ning sellega oli külm sõda lõppenud.