PERESTROIKA (0)

PERESTROIKA
Mihhail Gorbatšovi tõus NSV Liidu etteotsa
1985. aasta märtsis kinnitas NLKP Keskkomitee pleenum partei peasekretäriks Mihhail Gorbatšovi. 54-aastane Gorbatšov oli noorim liider NSV Liidus pärast Stalini võimuletulekut, esindades põlvkon­da, kes oli tulnud poliitikasse Hruštšovi sula ajal. Gorbatšov oli veendunud, et NSV Liit vajab ümber­korraldusi, ning oli valmis neid tegema. Samas pol­nud tema eesmärk mitte üleminek demokraatiale ja turumajandusele, ja ammugi mitte NSV Liidu lagun­damine, vaid käsumajanduse ning impeeriumi päästmine. Gorbatšov uskus kommunistlikesse ideedesse ning oli veendunud, et nii usuvad paljud NSV Liidus ja sotsialismimaades. See eksiarvamus läks Gorbatšovile kalliks maksma.
Nõukogude juhtkond lootis, et nii nagu Hruštšovi sula ajal, õnnestub NSV Liidu fassaadi mõnevõrra muutes ja kaunistades Läänt petta ning keerulisest olukorrast välja pääseda. Hingetõmbeaja saavutami­seks vajas NSV Liit pingete leevendumist rahvusva­helisel areenil ning võidurelvastumise pidurdumist.
Gorbatšovi õnnetuseks olid Läänes võimul teist­sugused liidrid kui 1950. aastatel. Siis oli Lääs lask ­nud Nõukogude Liidul kuristiku äärelt pääseda, nüüd oli olukord teine. Nähes NSV Liidu uute liidri­te soovi vastasseisu leevendada, sai Reagan aru, et tema taktika on hakanud tulemusi andma. Seetõttu ta mitte ei nõrgendanud, vaid hoopis tugevdas sur­vet NSV Liidule. Ühendriigid toetasid varasemast enam Afganistani sisse ning vastupanuliikumist Kesk- ja Ida-Euroopas, eriti Poolas. Reagan lootis, et NSV Liidul pole erinevalt varasematest kordadest jõudu Kesk-ja Ida-Euroopas toimuvaid protsesse ta­kistada. Esimese kommunistliku diktatuuri lange­mine vallandanuks doominoefekti, mille lõpptule­museks pidi olema nõukoguliku sotsialismi kokku­varisemise Kesk- ja Ida-Euroopas.
Muudatuste algus NSV Liidus
1985. aasta aprillis NLKP Keskkomitee pleenumil teatas Gorbatšov, et ta peab oma peamiseks ülesan­ deks NSV Liidu majandusliku arengu kiirendamist. Selleks tuli sotsialistlikku ühiskonda täiustada selle ümberkujundamise ehk perestroika (eesti k „uutmi-ne") abil. Poliitilistest reformidest esialgu ei räägi­tud, tegemist oli majanduslike muudatuste prog­rammiga. Tungimata probleemide tuumani, asus Gorbatšov võitlema alkoholitarvitamisega, kasuta­des selleks tüüpilisi nõukogulikke võtteid, nagu näi­teks aastasadadevanuste viinamarjaistanduste ma­haraiumine. Perestroika kõrvale ilmus teinegi uudissõna - glasnost ehk avalikustamine , mis pidi tähistama Kremli juhtide senisest suuremat valmis­olekut tõtt kuulata ja kõnelda.
1986. aasta aprillis toimus suur katastroof Ukrai­nas Tšernobõli aatomielektrijaamas. Esialgu üritati see maha vaikida, kuid vahetult pärast avalikusta-misjutte ärritas selline teguviis rahvast tugevasti. Gorbatšov pidigi toimunut tunnistama. Tsensuuri lõdvendati, see ei tähendanud küll sõnavabadust, kuid mõnest asjast võis rääkima hakata, esialgu ka­hel alal: keskkonnaprobleemidest ning Stalini kuri­tegudest. Glasnost suurendas massiteabevahendite rolli ühiskonnas, juhatades ühtlasi sisse poliitilise elu liberaliseerimise.
Avalikustamine tõi ilmsiks ka esimesed vastu­olud riigi juhtkonnas. Kuna seniste reformidega pol­nud õnnestunud majanduslikust ummikust välju­da, otsustas Gorbatšov alustada ulatuslikumaid po­liitilisi reforme, eesmärgiga nõrgendada uuenduste ­le vastu töötavat parteiaparaati. 1988. aasta juunis toimunud NLKP XIX konverentsil surus Gorbatšov läbi poliitilise reformi kava, mis nägi ette presiden­taalse valitsemissüsteemi kehtestamise , mitme kan­didaadiga valimised uude esindusorganisse - Rah­vasaadikute Kongressi - ning kohalike küsimuste andmise parteikomiteede käest rahvasaadikute nõukogude pädevusse.
1989. aasta märtsis toimunud Rahvasaadikute Kongressi valimised polnud siiski päris vabad: po­liitilised erakonnad olid keelatud ning kolmandiku kongressi koosseisust määras NLKP. Sellele vaata­mata pääses kongressi liikmeks arvukalt opositsioo­nilise suuna poliitikuid ning Gorbatšovi üllatuseks selgus, et paljud rahvasaadikud ei taha sotsialismi mitte reformida, vaid lammutada.
Samal ajal kasvas riigis segadus . Vana käsumajan-dus lagunes , turumajandusele ei suudetud aga üle minna. Majandusraskused süvenesid ning rahva ra­hulolematus kasvas. Oma uuenduste tulemuste ees lõi kartma ka Gorbatšov ise, kes 1989. aasta lõpust alates hakkas toetama tagurlikke jõude. Gorbatšovi püüd säilitada käsumajandus ja Nõukogude impee­rium tekitas aga järjest suuremat rahva vastuseisu.
USA Luure Keskvalitsuse analüüs olukorrast NSV Liidus novembris 1985
Nõukogude Liit on rahvusvahelisel areenil võimas ning oma mõju laiendamisele pürgiv jõud. Ta ajab oma eesmär­ kide saavutamiseks järjekindlat poliitikat, mis tugineb sõjalise jõu, propaganda ning õõnestustaktika kombinat­sioonile. Samas raputavad NSV Liitu seesmised problee­mid, mis tugevnesid 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate algul. Nende kõrvaldamine on Gorbatšovi režiimile suu­rim ja raskeim proovikivi. Kõi^i tänapäevaste stan­dardite järgi on NSV Liit väga stabiilne maa. Järgmise viie aasta jooksul ei ohusta need raskused poliitilist süs­teemi ning Kreml valitseb edasi ega varise veel ka majan­dus kokku. Siiski on 1980. aastate teisel poolel NSV Liidu sisepoliitika eesmärk kuhjunud vastuolud ületada, see avaldab kindlasti oma mõju NSV Liidu välispoliitilisele käitumisele ja rahvuslikule julgeolekupoliitikale.
Mingil hetkel pöördub mõni arvukatest võimunõudleja-test poliitiliselt ebaküpsete ja kogenematute masside poo­le, et oma nõudmistele toetust leida. Kui midagi niisugust kunagi teoks saab, võivad sellel olla kommunistlikule par­teile uskumatud tagajärjed: sest liikmeks olek on üldiselt tähendanud raudset distsipliini ja kuulekust, mitte komp­romisside ja kohanemise kunsti. Seetõttu, kui miski peaks kunagi lõhkuma partei kui poliitilise instrumendi ühtsu­se ja tõhususe, siis võib Nõukogude Venemaa muutuda
üleöö ühest kõige tugevamast üheks kõige nõrgemaks ja haletsusväärsemaks ühiskonnaks.
(G. F. Kennan. Nn pikk telegramm, Moskvast, 1946.)
Kogemus näitab, et kuritegeliku valitsuse jaoks saabub kõige ohtlikum aeg tavaliselt just siis, kui ta alustab enda reformimist Ainult väga suur leidlikkus võib päästa vürsti, kes on otsustanud oma alamatele pärast pikka rõ­humist hõlpu anda. Hädad, mida on kannatlikult talutud kui paratamatust, muutuvad otsekohe väljakannatama­tuks, kui paistab mingi pääsemisvõimalus. Niisugusel juhul aitavad reformid lihtsalt paremini näha säilinud ja nüüd veelgi talumatumaid julmusi.
Suhete reguleerimine Läänega
Gorbatšovi poliitika tähtis osa oli suhete paranda­mine lääneriikide, eeskätt USA-ga. Järgnevatel aas­tatel toimusidki olulised muutused peamiselt kol­mes vallas: desarmeerimine ehk relvastuse vähen­damine, regionaalsed ehk piirkondlikud suhted ja inimõiguste kaitse.
Pärast Gorbatšovi ametisse astumist katkestati keskmaarakettide paigaldamine NSV Liidu Euroo­pa osasse ning peatati tuumarelvakatsetused. Gorbatšov lootis nende sammudega meelitada
Ühendriikidelt välja lubaduse loobuda tähtede sõja programmist. Reagan ei lasknud end aga ek­sitada ning keeldus sellel teemal isegi tõsiselt rää­kimast.
Kokkuvõttes läks järeleandmistele hoopis Gorbatšov, nõustudes 1987. aasta detsembris alla kirjutama kokkuleppe kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise kohta. Kuigi leping puudutas vaid nelja protsenti kogu sõjalisest tuumapotentsiaalist, oli tegemist murranguga: üks tuumarelvaliik likvi­deeriti täielikult. Väga oluline oli lepingu täitmise kontrolli süsteemi loomine.
Olulist edu saavutati ka piirkondlike konfliktide reguleerimisel. NSV Liit lõpetas rahvusvahelise ter­rorismi rahastamise ja toetamise. Märtsis 1988 kirju­tas NSV Liit Genfis alla kokkulepetele, mille alusel ta viis oma väed 1989. aasta veebruariks Afganistanist välja. 1988. aasta märtsis suudeti lõpetada kodusõ­da Nicaraguas, lahenesid ka mitmed teised regio­naalsed konfliktid.
USA survel tegi Gorbatšov järeleandmisi inim­õiguste küsimuses. Vabastati enamik poliitvange, NSV Liidust lubati välja rännata mitte ainult juuti­del, vaid ka teistel, hõlbustus läbikäimine NSV Liidu ja muu maailma vahel. Kõik see parandas kahe üli­riigi suhteid. 1988. aastal külastas president Reagan Moskvat, kus teda väga hästi vastu võeti. Paljude jaoks tähistas see külma sõja lõppu. Gorbatšov muu­tus Läänes tohutult populaarseks, puhkes tõeline „ gorbamaania ". Kodumaal tema maine aga langes.
Rahvuslik vabadusliikumine NSV Liidus
Esialgu arenes perestroika rohkem NSV Liidu või­mukeskustes, peagi aga asusid rahvuslikud oposit-siooniliikumised perestroika ja glasnosti pakutud võimalusi ära kasutama, esialgu küll suhteliselt ette­vaatlikult. Mõnel pool ilmnesid pärast surve nõrge­nemist seni maha vaikitud rahvuslikud pinged .
Kõige paremini suutsid perestroika võimalusi ka­sutada Baltimaad. 1986.-1987. aastal peamiselt keskkonnakaitse loosungite all alanud vabaduslii­kumine kasvas edust innustust saades 1987. aasta teiseks pooleks üle poliitilisteks meeleavaldusteks. 23. augustil 1987 nõuti meeleavaldustel kõigis kol­mes Balti vabariigi pealinnas Motolovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist ning tühista­mist. Lääne avalikkuse tähelepanu tõttu ei söanda­nud võimud demonstratsioone keelata ega jõuga laiali ajada.
Järgnes protestiliikumise kasv. Kommunistlike võimuorganite autoriteedi langust nähes asus ka osa kohalikest kommunistidest muudatusi toetama. 1988. aasta kevadel toimusid Baltimaades loomin­guliste liitude pleenumid, kus kritiseeriti olukorda Baltimaades. Haritlaskonna liitumine vabaduslii­kumisega andis sellele uut hoogu.
1988. aasta kevad-suvel said Eestist alguse sünd­mused, mis on ajalukku läinud laulva revolutsiooni nime all. Esiteks toodi meeleavaldustel taas välja seni rangelt keelatud olnud Eesti sinimustvalge lipp , millest sai vabadusvõitlust innustav sümbol. Juuni algul kogunesid sajad tuhanded inimesed Tal­linnas lauluväljakule, kus ühiselt lauldi ning nõuti Eestile vabadust. Võimud olid kontrolli olukorra üle kaotanud, Moskva oli sunnitud minema järeleand­mistele. Eesti kommunistliku partei ebapopulaarse juhi Karl Vaino vahetas välja Vaino Väljas.
Eestist levis laulev revolutsioon Lätisse ja seejärel Leetu . Aprillis 1988 loodi Eestis erinevaid oposit-sioonirühmitusi koondav Rahvarinne , peagi alus­tas Lätis tegevust Rahvarinne ja Leedus analoogili­ne Sajudise liikumine. 1988. aasta novembris teatas Eesti NSV Ülemnõukogu, et nüüdsest kehtivad NSV Liidu seadused Eestis alles pärast nende ENSV Ülemnõukogus kinnitamist, st Eesti kuulutas ennast suveräänseks, mille all mõisteti tollal autonoomiat NSV Liidu raames. Gorbatšov tühistas selle otsuse,
kuid see ei suutnud keskvõimu autoriteeti enam taastada. 1989. aasta NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel olid Balti liiduvabariikide rah­varinnete kandidaadid partei kandidaatidest edu­kamad ning nad moodustasid Moskvas kongressil ühtse saadikurühma. Laulva revolutsiooni ideed le­visid üle NSV Liidu. Moskva omakorda üritas Bal­timaades organiseerida kohalikule muukeelsele elanikkonnale toetuvaid interliikumisi, kuid need ei suutnud iseseisvuslastele tõsist konkurentsi pakkuda.
Esialgu ei söandatud Baltimaades nõuda täielik­ku iseseisvust, 1989. aasta jooksul muutusid aga nõudmised radikaalsemaks. 23. augustil 1989 moo­dustati rahvarinnete algatusel läbi Baltimaade ula­tuv inimkett, kus osales miljoneid vabadust nõud­vaid inimesi. Eestis tekkis kodanike komiteede liiku­mine, mis asus registreerima 1940. aastal okupeeri­tud ja juriidiliselt edasi kestva Eesti Vabariigi koda­nikke ning ette valmistama nende esinduskogu Eesti Kongressi kokkukutsumist. 1989. aasta lõpuks oli enamik eestlasi-lätlasi-leedulasi asunud toetama iseseisvuse taastamist.