KESKKONNAOHTLIK AINE - ELAVHÕBE

Q: Kui elavhõbedatermomeeter puruneb?

Vastus leiad õppematerjalist: KESKKONNAOHTLIK AINE - ELAVHÕBE

Q: Kui säästupirn puruneb?

Vastus leiad õppematerjalist: KESKKONNAOHTLIK AINE - ELAVHÕBE

Q: Mida teha kui elavhõbedatermomeeter puruneb?

Vastus leiad õppematerjalist: KESKKONNAOHTLIK AINE - ELAVHÕBE

Q: Mida teha kui säästupirn puruneb?

Vastus leiad õppematerjalist: KESKKONNAOHTLIK AINE - ELAVHÕBE

Volk, Villem

KESKKONNAOHTLIK AINE - ELAVHÕBE (0)

Kutsekool - Keemia - Keskkonnakeemia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kui elavhõbedatermomeeter puruneb?
Kui säästupirn puruneb?
Mida teha kui elavhõbedatermomeeter puruneb?
Mida teha kui säästupirn puruneb?

Räpina Aianduskool
Keskkonnakaitse eriala
mittestatsionaarne osakond
Reimo Teder
KESKKONNAOHTLIK AINE - ELAVHÕBE
Referaat
Juhendaja
Õnne Rämmann
Räpina 2015

Sisukord

1SISSEJUHATUS 3
2ELAVHÕBE 3
2.1Elavhõbeda omadused 4
2.2Ajalugu 4
2.3Kinaver 6
3KASUTAMINE 6
3.1Kasutusvaldkonnad 6
3.2Ühendid 7
4LOODUSKESKKOND 8
4.1Esinemine looduses 8
4.2Loodusesse sattumine 8
4.3Keskkonda sattumine ja lekked 9
4.4Lekete likvideerimine 9
4.4. 1Mida ei tohi kunagi pärast elavhõbeda leket teha! 9
4.4.2Mida teha kui elavhõbedatermomeeter puruneb? 9
4.4.3Mida teha kui säästupirn puruneb? 10
4.4.4Keemiline neutraliseerimine 11
5TERVIS 11
5.1Elavhõbeda ohtlikkus 11
5.2Mõju organismile 12
5.3Hõbeamalgaamplomm 13
5.4Toit 14
5.5Vaktsiinid 14
5.6Mürgistused 14
5.6.1Äge mürgistus 15
5.6.2Krooniline mürgistus 15
5.6.3Elavhõbeda mõju lootele 16
5.6.4Annused 16
5.6.5Piirnormid töökeskkonnale 17
5.6.6Kelatsioon ehk raskemetallide eemaldamine organismist 17
6KOKKUVÕTTEKS 18
7KASUTATUD KIRJANDUS 20

SISSEJUHATUS

„Kõik ühendid on mürgised. Pole olemas ainet, mis poleks mürk. Õige doos eristab mürki ja ravimit.“ (Paracelsus, 1493 -154)
Valisin oma keskkonnaohtliku aine peategelaseks elavhõbeda, kuna see metall on oma eripära tõttu mulle lapsest saadik huvi pakkunud. Samuti ei aima inimesed enamasti kus kõikjal võime me elavhõbedaga kokku puutuda. Kuidas käitub elavhõbe ja kuidas meie peaks selle ainega käituma? Mida teha kui puruneb vana elavhõbedaga kraadiklaas? Samuti heidame pilgu elavhõbeda ajaloole ja sellega seotud sündmustele.
Loodan järgneva tööga harida nii lugejat kui ka ennast.

ELAVHÕBE

Joonis 1. . Elavhõbeda paiknemine Mendelejevi tabelis

Elavhõbeda omadused

Elavhõbe (sümbol Hg ladina keeles Hydrargyrum - “vesihõbe”, “vedel hõbe”) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Elavhõbe tahkub temperatuuril −38,8 °C ja keeb temperatuuril 356 °C.
Elavhõbedal on seitse stabiilset isotoopi massiarvudega 196, 198, 199, 200, 201, 202 ja 204. Radioaktiivsetest isotoopidest on tähtsaimad 194 ja 203
Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Rasked esemed nagu tellised ja ka suurtükikuulidki jäävad elavhõbeda pinnal ujuma.
Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbedal on suur pindpinevus , tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Elavhõbe ei imbu ühegi materjali sisse, see voolab lihtsalt maha.
Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall (vt joonis 2.). Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike.
Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi, mis omakorda veidi kõrgemal temperatuuril laguneb taas lihtaineteks. Joonis 2. Elavhõbeda välimus normaaltingimustes
Looduses on elavhõbe väga haruldane aine. Elavhõbe kuulub mitmekümne mineraali koostisse, kuid ainus elavhõbeda saamiseks kaevandatav mineraal on kinaver (HgS).

Ajalugu

Esimeseks teadaolevaks elavhõbedaühendiks oli erkpunase värvusega mineraal kinaver, mida tunti ja kasutati vanas Kreekas ja Rooma riigis. Tõlkes tähendab kinaver draakoni verd. Juba eelajaloolisel ajal joonistati sellega koopa ja hauakambrite seintele. Plinius nimetas elavhõbedat elavaks hõbedaks, Aristoteles aga vedelaks hõbedaks. Alkeemikud tundsid elavhõbedat planeet Merkuuri järgi merkuuriumi nime all, sest elavhõbedatilkade kiire laialivalgumine meenutab Zeusi käskjala Mercuriuse väledat liikumist.
Elavhõbedat tunti Hiinas ja Indias. Seda on leitud Egiptuse hauakambritest aastast 1500 eKr. Hiinas, Indias ja Tiibetis arvati, et elavhõbe pikendab eluiga, parandab luumurde ja säilitab üldiselt head tervist. Vanad- kreeklased tegid sellest määret ja vanad-roomlased kasutasid seda kosmeetikas . 500 a. eKr tehti teiste metallide ja elavhõbedaga sulameid.
Juba araabia alkeemikud märkasid, et isegi skorpionid pagevad ruumist, kus on elavhõbedat.
Elavhõbedaühenditega mürgitati 16. sajandil Rootsi kuningas Erik XIV. Elavhõbedamürgistusse suri Inglise kuningas Charles II, kes alkeemikuna uuris elavhõbedast kulla saamist. Arvatavasti mürgitas Antonio Salieri 1791. Aastal sublimaadiga Wolfgang Amadeus Mozarti. Kroonilist elavhõbedamürgitust põdesid maailmakuulsad teadlased Carl Scheele , Michael Faraday ja Humphry Davy , kes katsetel kasutasid elavhõbedat.
Möödunud sajandeil oli kübarategijatel elavhõbedamürgistus kutsehaiguseks, sest kübaravilti vormiti elavhõbedasoola lahusega. Mürgituse tunnuseks olid tasakaaluhäired, värisemine ning arusaamatu ja seosetu jutt, unetus, higistamine ja vaimne küündimatus. USAs nimetatakse iseloomulikku värisemist kübarategijate linna järgi isegi Danburry vabinaks.
18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi keskpaigani loputati elavhõbeda nitraadiga (Hg(NO3)22H2O) loomanahkasid. See eraldas karvad naha küljest. Kuid see lahus ja sellest tulevad aurud olid äärmiselt mürgised. See põhjustas värinaid, emotsionaalset ebakindlust, unetust, nõdrameelsust ja hallutsinatsioone.1941 aastal keelati elavhõbeda kasutamine nahatööstustes.
Rootsis puhtisid talunikud vilja orgaaniliste elavhõbedaühenditega, millest inimesed ja loomad said raske mürgistuse. Nii aktualiseerus elavhõbeda mürgistusoht.
Ka Iraagis kasutasid talunikud elavhõbeda ühenditega puhitud seemnevilja leiva küpsetamiseks ja loomatoiduna. 1972. aasta andmetel oli ravil 6530 mürgistatut, kellest hukkus 495.

Kinaver

Kinaver (vt joonis 3.) on punakat värvi sulfiidne mineraal. Kinaveri keemiline valem on HgS (elavhõbesulfiid). Kinaver kristalliseerub heksagonaalse süngoonia kristallidena. Kristallid on prismalised või nõeljad. Esineb enamasti teraliste agregaatidena. Erikaal on 8...8,2. Kõvadus Mohsi astmikul on 2...2,5.
Kinaver on peamine elavhõbeda maak . Esineb settekivimeis lõhetäitena ning vulkaanilistes piirkondades fumaroolide ümbruses. Moodustab kooslusi püriidi, stibniidi ning realgaariga; lõhedes ka kvartsi, kaltsedoni, kaltsiidi ningbarüüdiga. Joonis 3. Kinaver – ainus elavhõbeda kaevandamiseks sobiv mineraal
Elavhõbedat toodetakse kinaverist särdamise teel.
Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias.

KASUTAMINE

Kasutusvaldkonnad

Enim tunneme elavhõbedat klassikalise kraadiklaasi elavhõbedasambana.
Teadusajaloos on elavhõbe seotud paljude avastustega. Kuna elavhõbe on vedelas olekus -38,8 kuni 356 °C juures ning soojendamisel paisub ühtlaselt, siis seda ainet kasutati varem igasuguste mõõtmistega seotud suurustes: näiteks elavhõbeda termomeetrites kehatemperatuuri mõõtmiseks, vererõhu mõõtmise seadmes . Õhurõhku mõõdeti elavhõbeda sammastes elavhõbedabaromeetris ( seda kasutatakse isegi veel tänapäeval ), ka elektritakistusühikuna on elavhõbe hästi tuntud.
Elavhõbedaaur juhib elektrivoolu ning kiirgab sinakasvioletset valgust. Seejuures tekkiv ultraviolettkiirgus hävitab baktereid, põhjustab päevitumist ja D-vitamiini moodustumist ning meelitab kohale sääski ja putukaid. Sel põhimõttel töötavad sääsepüüdurid.
Metallilist elavhõbedat ja anorgaanilisi ühendeid kasutatakse:

keemia- ja metallitööstuses
elektrivarustuse tootmisel (lülitid, luminofoor- ehk päevavalguslambid, tänavavalgustid, patareid elektroodid)
farmaatsiatööstuses (diureetikumid, kõhulahtistid, silmatilgad, ninatilgad, nahasalvid, vaktsiinid )
laboriaparatuuris
meditsiinis (kraadiklaasid, baromeetrid, desinfektsioonivahendid)
hambaravis (amalgaamplommides on 50% elavhõbedat)
värvides, tätoveeringu värvainetes, kosmeetikas, fotograafias
leeliste tootmises (varem kasutati ka kulla tootmisel)
sõjanduses – paukelavhõbe Hg(ONC)2

Suurt osa metallist kasutatakse ainult üks kord, selle korduvkasutus on liiga kulukas .

Ühendid

Orgaanilist elavhõbedat sisaldavaid ühendeid kasutatakse pestitsiididena, mis on keskkonnas väga püsivad. Elavhõbe ja selle ühendid on inimeste, ökosüsteemide ja eluslooduse jaoks väga mürgised.. Metüülelavhõbe läbib kergesti nii platsentaarbarjääri kui ka vere-aju barjääri, pidurdades vaimset arengut isegi enne sündi.
Seepärast on kõige enam ohustatud rühmaks lapsed ja sünnitamisealised naised. Metüülelavhõbe ladestub ja kontsentreerub eriti hästi veekeskkonna toiduahelas, mis muudab eriti ohustatuks rohkesti kala ja mereande tarbiva elanikkonna. On elavhõbedaühendeid, mis ei ole toksilised, neid on varem kasutatud isegi meditsiinis (näiteks süüfilise ravis ).
Ühendid:

Fluoriidid : HgF2, Hg2F2
Kloriidid: HgCl2, Hg2Cl2
Bromiidid : HgBr2, Hg2Br2
Jodiidid: HgI2, Hg2I2
Hüdriidid: HgH2
Oksiidid : HgO, Hg2O
Sulfiidid: HgS
Seleniidid: HgSe
Telluriidid: HgTe
Nitriidid : Hg(NO3)2

Orgaanilisi elavhõbeda ühendeid kasutatakse taimekaitsevahendites teraviljade töötlemiseks.

LOODUSKESKKOND

Esinemine looduses

Vabal kujul looduses praktiliselt ei esine, saadakse elavhõbedamaakidest, millest olulisim on kinaver (HgS). Elavhõbedat leidub jäljeelemendina paljudes kivimites ja mineraalides. Elavhõbedat eraldub looduslikest allikatest, näiteks vulkaanide kaudu, kuid eraldumine toimub ka inimtekkelistest allikatest, nagu söe põletamine ja elavhõbeda kasutamine toodetes. Varasemad heitmed on juba tekitanud keskkonnas elavhõbeda jääva kogumi, millest osa on pidevalt ringluses, sadestub ja satub uuesti ringlusesse. . Suurem osa elavhõbedast satub atmosfääri fossiilsete kütuste põletamisel. Nii kivisüsi kui nafta sisaldavad märkimisväärselt elavhõbedat. Elavhõbeda allikaks on veel kloori, polümeeride ja värvide tootmine. Merekeskkonnas esineb elavhõbe peamiselt lahustunud ioonidena

Loodusesse sattumine

Tänapäeval satuvad elavhõbe ja selle ühendid loodusringesse purunenud päevavalgus- ja kvartslampidest, termomeetritest, baromeetritest ja elektripatareidest. Elavhõbedat sisaldavad tahkekütused, eriti kivisüsi (antratsiidis 10-4%), mille põletamisel satub õhku elavhõbedaauru. Osa elavhõbedat jääb tuha koostisse. Et paljud elavhõbedaühendid on vees rasklahustuvad, siis arvati, et inimestele nad ohtu ei põhjusta. Mikroorganismide elutegevusel muutuvad need ühendid aga lahustuvateks ja lülituvad loodusringesse.
Looduses on elavhõbe suhteliselt haruldane. Inimene saab päevas toiduga 0,004-0,02 mg, mürgistust põhjustab 0,4 mg, surmaannus on aga 0,15-0,3 g. ÜRO statistika kinnitab, et vulkaanigaasidest ning aurumisel pinnasest ja veest eraldub aastas õhku 3000-6000 tonni, inimtegevusest umbes 3000 t elavhõbedat. Elavhõbeda maailmatoodang on ligikaudu kümme tuhat tonni.

Keskkonda sattumine ja lekked

Võimalikku kokkupuudet elavhõbedaga ja selle sattumist keskkonda saab ennetada:

hoides ja kasutades elavhõbedat sisaldavaid tooteid vastutustundlikult;
elavhõbedalekete likvideerimisel nõuandeid järgides ;
elavhõbedat sisaldavaid tooteid õigesti kasutusest eemaldades.

Lekete likvideerimine

Mida ei tohi kunagi pärast elavhõbeda leket teha!

Ära kunagi kasuta elavhõbeda koristamiseks tolmuimejat. Tolmuimeja viib elavhõbeda õhku ja suurendab sellega kokkupuudet.
Ära kunagi kasuta elavhõbeda koristamiseks harja. See teeb elevhõbeda väiksemateks piiskadeks ja paiskab need laiali.
Ära kunagi vala elavhõbedat kanalisatsiooni. See võib jääda torustikku ja põhjustada probleeme tulevikus torustiku remontimise ajal. Äravalatuna võib see tekitada reostuse septikus või reoveepuhastis.
Ära kunagi pese pesumasinas riideid või muid esemeid, mis puutusid elavhõbedaga otseselt kokku, kuna elavhõbe võib saastata masina ja/või kanalisatsiooni. Elavhõbedaga otseselt kokku puutunud riided tuleks minema visata . Otsese kokkupuute all peetakse silmas näiteks seda, kui elavhõbedatermomeeter läheb katki ja mõned elavhõbedatilgad satuvad otseselt riidele.
Ära kunagi kõnni jalanõudega, mis võivad olla saastunud elavhõbedaga. Ka saastatud riietus võib elavhõbedat edasi kanda.

Mida teha kui elavhõbedatermomeeter puruneb?

Elavhõbe on mürgine aine, toime avaldub aine aurude sissehingamisel . Kraadiklaasi purunemisel pole paanikaks põhjust, sest elavhõbeda kogus on selles liiga väike, et tõsiseid tagajärgi tekitada. Sellegipoolest tuleb laialivalgunud elavhõbe võimalikult kiiresti kokku korjata vastavalt järgnevalt toodud juhendile.
Märkus: Need juhised kehtivad ka muudest allikatest lekkimise puhul, kui lekke kogus on väiksem või sarnane termomeetris oleva kogusega.
Nõua kõigi inimeste lahkumist sündmuskohalt, ära luba välja minnes kellelgi elavhõbeda sisse astuda. Ka kõik koduloomad peab ruumist välja viima. Ava kõik välisuksed ja -aknad, sulge kõik teistesse ruumidesse viivad uksed.
Aine kokkukogumiseks on erinevaid viise, selleks võib kasutada kühvlit, süstalt, pipetti või lillaveega immutatud vatitupse.
Elavhõbeda tilgad tuleb plastikust, kummist, papitükiga vms materjalist kaabitsa abil kokku lükata kühvlile. Harja kasutamine ei ole soovitatav, sest harja abil on raske elavhõbeda tilgakesi kühvlile pühkida, harjaga kokku puutudes lagunevad tilgad väiksemateks.
Elavhõbeda tilku võib kokku korjata ka süstlaga (ilma nõelata süstal) või pipetiga imedes . Tilgakeste kokkukorjamiseks võib kasutada ka kaaliumpermanganaadi lahusega (“lillaveega”) immutatud vatitükke. Kasutatud vatt, süstal või pipett asetada kilekotti. Mitte visata prügikasti!
Koristamisel vältida elavhõbedaga sattumist kehale ja riietele. Ärge kandke reostust ringiliikudes laiali!

Mida teha kui säästupirn puruneb?

Peale aine kokkukorjamist tuulutada ruumi välisõhuga! Elavhõbedaga saastunud rõivaid, vaipu mööblit tuleb õues tuulutada vähemalt 24 tundi!
Elavhõbe ei reageeri veega (ka kuuma veega mitte). Kui kraadiklaas puruneb kuuma veega tassis, siis lasta veel jahtuda ja valada elavhõbe tassist koos veega suletavasse anumasse .
Kokkukorjatud elavhõbe panna suletavasse anumasse. Anumasse kokkukogutud elavhõbeda aurustumise vältimiseks võib elavhõbedale peale valada vähemalt 5 cm paksune veekihi ja seejärel anum sulgeda.
Hoida kokkukogutud ainet temperatuuril alla +20˚C.
Elavhõbe toimetage ohutusse paika. Ärge visake elavhõbedat prügikasti, ega valage kraanikausist ega WC-potist alla!
Ohtlikud jäätmed tuleb anda võimalikult kiiresti üle kohaliku omavalitsuse ohtlike jäätmete kogumispunkti. Ohtlikke jäätmete kogumispunkti tuleb viia ka koristamisel kasutatud süstal, vatt, pipett, tolmuimeja filter vms. Ohtlike jäätmete kogumispunktid asuvad tavaliselt suuremate bensiinijaamade juures. Ohtlikke jäätmete vastuvõtt elanikelt on tasuta. Informatsiooni saamiseks pöörduda elukohajärgsesse omavalitsusesse
Suurema elavhõbedareostuse või elavhõbeda allaneelamise korral helistada 112!

Keemiline neutraliseerimine

Elavhõbeda keemiliseks neutraliseerimiseks on kolm võimalust:

kaaliumpermanganaadi KMnO4 lahusega ("lillavesi", 0,1% lahus, nõrgalt happeline)
raud(III)kloriidi FeCl3 lahusega (20 % lahus)
pulbrilise väävliga (raputada elavhõbedale)

TERVIS

Elavhõbeda ohtlikkus

Elavhõbedaaurud on mürgised. Elavhõbeda mürgisus oleneb suuresti sellest, mis kujul ta organismi siseneb. Kas metallilise, vedela elavhõbedana või siis elavhõbedaauruna. Metalliline vedel elavhõbe ei ole organismile nii ohtlik kui seda on elavhõbedaaur. Samuti mõjuvad organismile mürgiselt ka elavhõbeda ühendid, mis võivad põhjustada suuri kahjustusi kopsudes ja ajus.
Oluline on meeles pidada, et elavhõbe-orgaanilised ühendid on palju mürgisemad ja ohtlikumad organismile, kui seda on metalliline elavhõbe. Veest omastabki organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul, mis kahjustab närvisüsteemi. Kuna elavhõbe on aine, mis kontsentreerub toitumisahelas, siis võib mõnes meres leiduda kalu, kelle kehas on elavhõbeda ühendite sisaldus küllaltki suur. Sellise kala söömine on tervisele väga ohtlik. Niimoodi juhtuski Jaapanis Minamatas 1950.–1970. aastateni, kui kohalik keemiatehas Chisso laskis oma elavhõbedat sisaldavad reoveed Minamata lahte. Tulemuseks oli 1784 surnut.
Teadlased on täheldanud, et elavhõbeda mürgistus põhjustab iibislaste sugukonda kuuluval liigil Eudocimus albus homoseksuaalsust.

Mõju organismile

Elavhõbeda puhul tuleb juttu teha ka bioakumulatsioonist. See tähendab püsivate ainete, mida organism ei lagunda ega väljuta, kogunemist elusorganismidesse. Elavhõbe on tugevasti akumuleeruv.
Metallilise elavhõbeda organismist eritumise poolestusaeg on tavaliselt 3 aastat, elavhõbedasoolade puhul on see aeg aga kõigest mõni nädal. Inimorganismis väheneb elavhõbeda hulk pooleni 70 päevaga ja kalades 2 aastaga. Elavhõbedasoolad imenduvad väga kiiresti organismi. Umbes 80% elavhõbedaaurudest imendub organismi kopsude laudu. Kopsudes seonduvad elavhõbeda osakesed verelibledega ja niimoodi jõuab elavhõbe inimorganismis maksa, neerudesse, põrna, ajju jne.
Metallilise elavhõbeda allaneelamine ei ole väga suur oht, kuna soolestikust see aine organismi praktiliselt ei imendu. Elavhõbe väljub inimorganismist neerude ja soolestiku, peamiselt jämesoole kaudu.
Elavhõbeda ohtlikkus ja toime inimesele sõltub suuresti sellest, millise ühendina see inimorganismi sattub, kuidas inimene on selle ainega kokku puutunud ja kui kaua kokkupuude on kestnud. Samuti mängivad rolli inimese vanus, üldine tervislik seisund ja ka sugu. Elavhõbe kahjustab eelkõige neerukudet ja funktsioone (nefrotoksiline), aga ka närvisüsteemi (neurotoksiline) ja raseduse korral tulevast last (teratogeen). Peab alati meeles pidama , et elavhõbeda orgaanilised ühendid on palju mürgisemad kui metalliline elavhõbe ja anorgaanilised ühendid. Näiteks dimetüülelavhõbe (CH3)2Hg (orgaaniline ühend) on umbes miljon korda mürgisem kui HgCl2 (anorgaaniline ühend).
Elavhõbeda antagonistideks on tioolühendid, s.t. koos tioolühenditega elavhõbe mürgine toime väheneb järsult. Samas elavhõbe ise tugevdab ioniseeritud kiirguse kahjulikku toimet
Elavhõbedamürgistuse võib saada juba siis, kui inimorganism omastab päeva jooksul 0,4 mg elavhõbedat. See aga pole siiski veel surmav doos. Surmavaks doosiks loetakse 150 mg kuni 300 mg elavhõbedat.

Hõbeamalgaamplomm

Viimastel aastakümnetel on diskuteeritud hõbeda ja elavhõbeda sulamist (amalgaamist) hambaplommide kahjulikkuse üle. Hõbeamalgaamplomme (hõbeplomme) kasutatakse üle 150 aasta. Näiteks veel 1985. aastal kulutas USA-s iga hambaarst aastas 0,5-0,7 kg elavhõbedat. Plommi massist umbes 50% (s.o. 1g) on elavhõbe.
Keskmiselt on igal inglasel 9 plommitud hammast , neist 5 hõbeamalgaamiga, s.t. iga inglase hammastes on 3-5g elavhõbedat. Lahustunult või auruna piisaks 10-20 korda väiksemastki kogusest, et inimene teise ilma saata. Õnneks omastatakse aga elavhõbedat organismis aeglaselt.
Kasutades hambaplommis elavhõbeda radioisotoopi, selgitati elavhõbeda liikumistee organismis ja jõudmist hammastest uriini koostisesse. Elavhõbeda sisaldus uriinis suureneb pärast plommimist 5 päeva vältel ja jääb siis püsima. Suus kasvab plommidest eraldunud elavhõbeaurude sisaldus (eriti pideval mälumisel) juba 10 minuti jooksul ning hakkab vähenema alles 1,5 tunni pärast. Soe ning happeline toit ja närimine soodustavad elavhõbeda eraldumist. Eriti ohtlik on pidev nätsunärimine.
Ühes Rootsi uuringus leiti pidevate nätsunärijate verest 2 korda rohkem elavhõbedat ning uriinist ja väljahingatavast õhust kuni 3 korda rohkem kui kontrollgrupil, kes nätsu näris harva. Plommidest eralduv elavhõbedaaur on erakordselt mürgine ja see neeldub organismis 80% ulatuses (sissevõetud metalsest elavhõbedast imendub alla 1%). Elavhõbe imendub limanahkades või läheb kopsudesse, sealt vereringesse ja ajju. Mida rohkem on plommitud hambaid, seda suurem on elavhõbe sisaldus neerudes, ajus, veres ja uriinis. Hõbeplommide puhul on suus ja süljes enam kui 1000 korda rohkem elavhõbedat kui on lubatud joogivees. Elavhõbe liikumist hambaplommidest ning kogunemist organismi eri osadesse selgitati ka plommitud hammastega katseloomade abil. Plommitud hammastega laipades on 5-10 korda rohkem Hg kui hõbeplommideta organismis.
Seepärast hakkasid mõned riigid 1990. aastail amalgaamplomme keelustama. Amalgaamplommidest on avaldatud sensatsioonilisi artikleid. Jutustatakse patsientidest, kelle haigusi ei osatud diagnoosida. Lõpuks selgus, et väsimust, peapööritust, töövõime langust, allergiat, raskustunnet peas, närvisüsteemi häireid jm põhjustas organismi kõrge elavhõbedasisaldus, mis oli tingitud hambaplommidest. Patsientidel oli suus 10-15 amalgaamplommi. Pärast plommide eemaldamist haigusnähud kadusid .

Toit

Toiduainetest peetakse ohtlikumaks kalu ja kalasaadusi. Mida vanem ja suurem kala, seda rohkem on temas elavhõbedat. Näiteks heeringas on elavhõbedat 0,07 mg/kg, tursas 0,1, haugis 0,2 ja tuunikalas 0,3 mg/kg. Meie koduvetes püütud räimes on elavhõbedat 0,01-0,05mg/kg toormassi kohta sõltuvalt püügikohast (1996-1998). Soomes, Rootsis ja Suurbritannias soovitatakse kalu süüa vaid 1-2 korda nädalas. Et elavhõbe on lenduv, siis kulinaarsel töötlemisel elavhõbe sisaldus kalades väheneb 20% võrra, kuumsuitsetamisel isegi 30-40%.

Vaktsiinid

Paljud lapsevanemad on mures, kuna arvavad, et vaktsiinid on ohtlikud nendes sisalduva elavhõbeda tõttu. Tegelikult ei sisalda ükski vaktsiin elavhõbedat.
Küll on mõnele mitmedoosilistesse viaalidesse pakendatud vaktsiinile lisatud säilivuse tagamiseks elavhõbeda ühendit- etüülelavhõbedat (tiomersaali).
Keemilistelt omadustelt ning toimest organismile on siin väga suur erinevus.
Uuringud on näidanud, et etüülelavhõbe väljutatakse organismist soolestiku kaudu ja oluliselt kiiremini kui sellest erinev metüül -elavhõbe, mis satub inimese organismi näiteks toiduga.
Kuna etüül-elavhõbedat on üritatud seostada mitmete kõrvaltoimete põhjustamisega, on vaktsiinides lubatud etüülelavhõbeda kogust korduvalt vähendatud. Ühtlasi on vaktsiinitootjad hakanud üha enam vaktsiine pakendama steriilsetesse ühedoosilistesse viaalidesse, millele säilitusaineid ei lisata.
Ükski Eestis kasutatav immuniseerimiskava vaktsiin ei sisalda Terviseameti kinnitusel elavhõbeda ühendeid.

Mürgistused

Kuna osa aineid annavad ainult ägedat mürgistust, osa ainult kroonilist mürgistust ning ühe ja sama aine ägeda ja kroonilise mürgistuse kliiniline pilt võib olla ühesugune või täiesti erinev, siis on järgnevalt ära toodud elavhõbeda mürgistuste erinevad pildid.

Äge mürgistus

Elavhõbeda aurud. Iseloomulik on metalli maitse suus, peavalu, oksendamine , verine kõhulahtisus. Mõne päeva pärast tekivad haavandid igemetel, suulaes, ülemistes hingamisteedes . Tekib äge korrosiivne bronhiit ja interstitsiaalne pneumoniit kõrge palavikuga , millega võivad kaasneda ka kesknärvisüsteemi nähud ( treemor , suurenenud erutuvus ).
Anorgaanilised ühendid. Ilmneb otsene toksiline toime neerutuubulite rakkudele, mille tulemuseks on nende nekrootiline kahjustus.
Orgaanilised ühendid (metüülelavhõbe). Kahjustab närvisüsteemi, eelkõige suuraju koort, mille rakkudes pärsitakse valgusüntees, tagajärjeks rakkude hukkumine ja närvikoe kärbumine. Esinevad mittespetsiifilised kesknärvisüsteemi sümptomid: paresteesia, tuimus ja kirvendustunne suu ümbruses, huultes, jäsemetes (eriti sõrmedes ja varvastes), ataksia, komistav kõnnak, neelamis- ja artikulatsiooniraskused, neurasteenia, üldine nõrkus, väsimus, kontsentreerumisraskused, nägemis- ja kuulmiskaotus, treemor (värin), kooma ning lõpuks surm.

Krooniline mürgistus

Krooniline mürgistus areneb siis, kui organismis järk-järgult koguneb mürk ise (materiaalne kumulatsioon) või toimub esialgu tähtsusetute mürgist tingitud muutuste järk-järguline summeerumine (funktsionaalne kumulatsioon). Sagedamini kroonilise mürgistuse on põhjuseks funktsionaalne kumulatsioon. Metallide puhul on kroonilise mürgistuse põhjuseks tavaliselt materiaalne kumulatsioon, kuigi lisaks on ka funktsionaalne. Üldiselt on kroonilise mürgistuse tunnusteks tasakaaluhäired, värisemine, arusaamatu-seosetu jutt, unetus, higistamine, vaimne küündimatus.
Elavhõbeda aurud. Põhiliselt toimib kesknärvisüsteemile. Varajased sümptomid on mittespetsiifilised. Mürgistust iseloomustab kõrgenenud ärrituvus, töövõime vähenemine, unehäired, mälu nõrgeneb, esineb peavalu, igemed ja suu limaskest veritseb. Meditsiiniliselt võib täheldada veel treemorit, kilpnäärme suurenemist , joodi suurenenud ladestumist kilpnäärmesse, labiilset pulssi, südamepekslemist, muutusi veres, elavhõbeda suurenenud eritumist uriini. Kokkupuute jätkumisel muutuvad sümptomid spetsiifilisemaks. Treemor süveneb - eriti lihastes, mis aitavad sooritada tahtele alluvaid liigutusi (sõrmed, silmalaud , huuled). Lihasvärin levib jäsemetelt tervele kehale. Kaasnevad isiksuse- ja käitumishäired, mälulangus, suurenenud erutuvus, depressioon ning hallutsinatsioonid ja deliirium . Väga iseloomulik on tugev süljevoolus ja igemepõletik.
Anorgaanilised ühendid. Tekib neerukahjustus (glomerulaarne nefropaatia), mida põhjustavad immuunkompleksid.
Orgaanilised ühendid. Kahjustavad kesknärvisüsteemi. Ajuturse, hallaine destruktsioon, gliiakoe teke ja ajuatroofia. Aeglaselt süveneb emotsionaalne labiilsus , unehäired, töövõime langus. Täheldatakse ärrituvust ja neuroosi. Tekib hirmusündroom ja paranoia. Tuim peavalu, mälu nõrgenemine ja käte treemor. Suurenenud süljeeritus, gingiviit (igemepõletik), igemete veritsemine, dermatograafia (naha ülitundlikus väiksemategi näpistuste ja kratsimise vastu) ja kõnehäired. Näonärvi kahjustused, nägemisvälja vähenemine, silmaläätse tuhmumine . Nefrootiline sündroom.

Elavhõbeda mõju lootele

Elavhõbe läbib platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiimaga! Väikeste dooside puhul avaldub mürgistus psühhomotoorse pidurdatusena. Laps sünnib küll normaalsena, kuid rääkima ja käima õpib 12-kuulise hilinemisega. Kõrgemate dooside puhul võib lapsel esineda ataksia (koordinatsioonipuue) ja vaimsed häired, mis sarnanevad tsentraalparalüüsile. Loote arenemisel emaihus häirub kesknärvisüsteemi tuumade ja neuronite formeerumine . Sünnijärgne mürgistus toimub tavaliselt rinnapiima vahendusel ja selle sümptomaatika sarnaneb täiskasvanu omale.

Annused

Päevas saab inimene toiduga 0,004-0,02mg Hg
Mürgistuse kutsub esile 0,4mg Hg
Surmavaks annuseks (DL) on 0,15-0,3g ehk 150-300mg Hg
Kõik allikad kinnitavad ühest suust – orgaanilised elavhõbeda-ühendid on mürgisemad! Näiteks metüülelavhõbeda surmav doos on 10-9g ehk siis miljoneid kordi mürgisem, kui metalliline elavhõbe.
Bioloogiline monitooring ehk analüüside normid: surmav elavhõbeda annus veres (N100ml ) ja uriinis (N

Piirnormid töökeskkonnale

Töökeskkonna õhus on lubatud:

alküülelavhõbedat kuni 0.01 mg/m3 kohta;
elavhõbeda aurusid kuni 0,03 mg/m3 kohta
teisi elavhõbeda ühendeid kuni 0,03 mg/m3 kohta

Kelatsioon ehk raskemetallide eemaldamine organismist

Kelatsiooniks nimetatakse keha raskemetallidest puhastamist, milleks kasutatakse spetsiaalseid kelaatoraineid – DMPS, DMSA, EDTA . Kelatsioon on alati seotud riskiga , sest metallimürgistuse poolt juba kurnatud organismis võib kemikaalide kasutamine veelgi suuremat kahju kaasa tuua. Kuigi on olemas ka täiesti looduslikud vahendid, mis sisaldavad antioksüdante ja teisi raskemetalle väljutavaid aineid,ei tohi kelatsiooni ette võtta iseseisvalt, eriti just laste puhul.
Ettevaatlik tuleb olla ka amalgaamtäidiste eemaldamisega! Täidiste eemaldamise intervall peab olema vähemalt 2-3 kuud ning seda protseduuri võib teostada ainult vastavat varustust ja ettevalmistust omav hambaarst. Selleks tööks tuleb kasutada spetsiaalset kummist tõket, et plommitud hammas ülejäänud suuõõnest isoleerida, ning kaitsemaski, et patsient ja ka hambaarst ei hingaks sisse mürgiseid elavhõbeda aure.
Enne kelatsiooniga alustamist tuleb esmalt vastavate analüüside abil veenduda, kas terviseprobleemide põhjuseks võib olla raskemetallide mürgistus. Kui vastus on positiivne, tuleb alustada toidusedeli muutmise ja tasakaalustamisega. Toit ei tohiks sisaldada ühtegi toksilist ainet. Vajadusel tuleb lasta ka eriväljaõppega hambaarstil amalgaamtäidised eemaldada. Kelatsiooni ajal tuleb tarvitada vitamiine ja mineraalaineid, et keha saaks mitmesuguste vajalike ainete optimaalsed kogused ruttu taastada. Tähelepanelik tuleb olla soolestiku mikrofloora seisukorra suhtes. Range arstlik järelevalve on äärmiselt oluline.
Ei ole olemas ainuõiget ja universaalset kelatsiooni teostamise viisi, mistõttu tuleb probleemile läheneda mitmekülgselt ja leida võimalikest lahendustest parim, kuna halvasti läbiviidud kelatsioon võib organismi kahjustada. Tuleb teada, et kelatsioon on suur „rünnak“ kehale, selle käigus väljutab keha ka häid mineraalaineid.
Kelatsioon on ka toidu abil puhastumine. Toidumuutus peab vastama individuaalsetele vajadustele sõltuvalt inimese vanusest , soost, füüsilisest aktiivsusest, tervislikust seisundist jne. Kelatsioon on tõhusam, kui inimene jätab oma toidusedelist välja kõik pestitsiide ja sünteetilisi lisaaineid (värvained, aroomid , säilitusained jms) sisaldavad toidud. Sel juhul on kelatsioon suunatud vanade toksiinide eemaldamisele ja organism ei pea samal ajal vaeva nägema lisanduvate toksiinidega. Eritusorganiteks on nahk, kopsud , neerud ja soolestik . Maks kahjutustab kõiki toksiine , selle elundi roll on esmatähtis. Mida enam on kehas mürke, seda enam on maks koormatud . Enne kelatsiooniga alustamist tuleks kindlaks teha, et metalle kelaatorainetega sidudes ei paisataks neid lihtsalt vereringesse ja et nad ei muudaks organismist väljumise asemel hoopis oma asukohta kehas (näiteks liikudest ühest piirkonnast teise). Selleks tuleb uurida ka eritusorganite seisukorda.
Looduslikeks kelaatoriteks on näiteks väävlit sisaldavad toiduained – munakollane , lehtkapsas, küüslauk , kaalikas, naeris , mugulsibul, vaarikas , kapsas , sinep, merevetikas. Küüslauk on väga hea väävlivarude suurendaja. Seda tuleks süüa 2-3 küünt päevas ja purustatult, et aktiivsed ained paremini vabaneksid. Koriander aitab kudedest elavhõbedat väljutada. Ka kiudaineterohke toit aitab metallidest vabaneda . Näiteks õunas sisalduv pektiin seob metalle ja aitab neid välja viia. Samuti peetakse heaks kelaatoriks punapeeti. Savi seob toksiine ja metalle äärmiselt hästi (kuigi tegemist pole otseselt toiduainega). Ka saunas higistades või infrapunase valguse all erituvad mürgid hästi. Keha tuleb peale higistamist kindlasti loputada ja seejärel kuivatada. Mürkide tagasiimendumise vältimiseks peab saunas käies jooma palju viinamarja- ja juurviljamahla. Need sisaldavad ka kaltsiumi ja magneesiumi, et asendada mineraalained , mis saunas käies samuti organismist väljuvad.
Antioksüdandid soodustavad organismi puhastumist läbi maksa. Nendeks on C‑ vitamiin , seleen, neid sisaldavad värvilised värsked puu- ja juurviljad , toores mahl ning köögiviljad. Toorest taimemahlast saab organism palju mineraalaineid. Magneesium aitab näiteks alumiiniumit välja tõrjuda. Kui kehas on magneesimumi-, naatriumi- ja tsingipuudus, siis on ka toksiliste metallide väljutamine raskendatud.

KOKKUVÕTTEKS

On üllatav, et inimkond on kasutanud elavhõbedat juba mitutuhat aastat ja alles viimastel kümnenditel hakkame mõistma kui ohtliku asjaga me seni üsna hoolimatult mänginud oleme.
Nagu loetust võime järeldada, siis me puutume tahes- tahtmata oma igapäeva elus elavhõbedaga rohkemal või vähemal määral kokku. Elavhõbedatermomeetrid on küll suuremas osas kaduviku teema ent keegi meist ei kujuta ette öist linna tänavavalgustuseta. Kuigi tuleb tõdeda, et ka siin hakkab tasapisi LED tehnoloogia tavalisi luminofoorlampe välja vahetama . Ent paljudel inimestel on kodudes vedelemas palju vana seisma jäänud träni, mis oleks kasulikum kiiremas korras ohtlike jäätmete kogumispunkti toimetada.
Nüüd ehk oleme pisutki teadlikumad ega näpi seda ohtlikku sõpra/ vaenlast enam nii kergekäeliselt. Ent samas ei tasu elavhõbedat ka deemoniseerida ja kõige kurja juureks pidada.
Lõpetuseks ütlus tundmatult autoril kõikide nende kadunukeste mälestuseks, keda sajandeid valede võtetega püüti süüfilisest ravida:
One night with Venus , a lifetime with Mercury ( Veeda öö Veenusega ning eluaeg oled koos elavhõbedaga (Merkuuriga).