Elavhõbe (0)

Elavhõbe ( Hg )
Referaat
Teostaja : Eveli Rohi
Juhendaja : õp. Rein Ojasoo
Leisi Keskkool
2009
Sissejuhatus
Elavhõbe on keemiline element järjenumbriga 80. Argielus tuntud metallidest on elavhõbe üks kuuest elemendist ( tseesiumi , frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Hg on raskeim vedelik. Vee tiheduse ületab see 13,6 kordselt. 20-liitrist kanistrit (272 kg) ei jõua tavainimene tõstagi. Raudvasar ujub elavhõbedas kui kork vees. Et Hg on vedelas olekus – 38 kuni +357 C ja soojendamisel paisub ühtlaselt, siis on see sobiv termomeetri täiteaine. Termomeetrimetallina on Hg tuttav paljudele . Päevavalgus- ja somaariumilampides on metalse Hg tilgad . Kokkupuutumisel teiste metallidega moodustab Hg sulameid – amalgaame. Eriti kergesti ühineb ta kullaga, kusjuures kuldese muutub kohe hõbedaseks, millest Hg eraldamine on juba keerukas. Esimeseks meie eellaste tähelepanu pälvivaks elavhõbedaühendiks oli erkpunase värvusega mineraal kinaver, mida tunti ja kasutati Vana – Kreekas ja Rooma riigis. Tõlkes tähendab kinaver draakoni verd. Juba kiviajal joonistati sellega koopa ja hauakambri seintele . Plinius Vanem nimetas elavhõbedat elavaks hõbedaks, Aristoteles aga vedelaks hõbedaks. Hg nimetused eri keeltes on seotud tema vedela olekuga ja hõbedase läikega – lad hydrargyrum ( `vedel hõbe`) või ingl quicksilver ja saksa das Quecksilber (mõlemad `elav, vilgas hõbe`- tilkade liikuvuse tõttu). Alkeemikud tundsid elavhõbedat planeet Merkuuri järgi mercuriumi nime all, sest elavhõbedatilkade kiire laialivalgumine meenutab Zeusi käskjala Mercuriuse väledat liikumist. Vanaaja õpetlased arvesid, et elavhõbe kuulub kõikide metallide koostisse. Hg pidi olema kõikide metallide ema. Alkeemikud aga väitsid, et Tarkade kivi muudab Hg kullaks. Seepärast oli alkeemikute katsetes tähtsaks reaktiiviks just elavhõbe. Elavhõbedaaur juhib elektrivoolu ning kiirgab sinakasvioletset kiirgust. Tekkiv ultravioletkiirgus hävitab baktereid, põhjustab päevitumist ning D – vitamiini moodustumist, meelitades kohale ka sääski ja putukaid. Sel põhimõttel töötavad solaariumid ja sääsepüüdurid.
1
1. Elavhõbeda ajaloost
Elavhõbe ja tema ühendid on äärmiselt mürgised. Juba araabia alkeemikud märkasid, et isegi skorpionid pagevad ruumist, kus on elavhõbedat. Elavhõbedaühenditega mürgistati XVI sajandil Rootsi kuningas Erik XIV. Elavhõbedamürgistusse suri Inglise kuningas Charles II, kes alkeemikuna uuris elavhõbedast kulla saamist. Arvatavasti mürgistas Antonio Salieri 1791. aastal sublimaadiga (elavhõbekloriid) Wolfgang Amadeus Mozarti. Kroonilist elavhõbedamürgistust põdesid maailmakuulsad teadlased C.Scheele, M. Faraday ja H.Davy, kes katsetel kasutasid elavhõbedat. Möödunud sajandeil oli kübarategijatel elavhõbedamürgistus kutsehaiguseks, sest kübaravilti vormiti elavhõbedasoola lahusega. Mürgistuse tunnuseks olid tasakaaluhäired, värisemine ja arusaamatu ning seosetu jutt, unetus, higistamine ja vaimne küündimatus. USAs nimetatakse iseloomulikku värisemist kübarategijate linna järgi isegi Danbury vabinaks. Elavhõbe mõjutab neerude ja seedeorganite tööd, kesknärvisüsteemi, südametegevust ja põhjustabhallutsinatsioone ja soodumust suitsiidile. 1953. aastal haigestusid Jaapanis Minamata asula ümbruse kalurid ja nende pereliikmed saladuslikku haigusse. Algul ei osatud haigust diagnoosida. Seda peeti halvatuseks või ajukasvajaks. Märgati ka loomade-lindude ebatavalist käitumist. Linnud kukkusid puuokstelt, koduloomad lonkasid ja liikusid tavatult.kõiki neid tähelepanekuid hakati seostama toiduks tarvitatud kaladega ja lõpuks tuvastati kalades erakordselt kõrge elavhõbedasisaldus ( 5 – 20 mg/kg ). tavaliselt on kalades elavhõbedat 100 korda vähem. Mürgistust põhjustas Chisso korporatsiooni keemiatehas . Tehas juhtis oma Hg – ühendeid sisaldava heitvee otse merre. Raevunud kalurid süütasid tehase, kuid 111 inimest olid juba saanud raske mürgistuse ja 43 neist olid hukkunud . Mürgistus sai tuntuks Minamata tõve nime all ja selle leviku pidurdamiseks keelustati kohalik kalapüük. Hukkunute arv ulatus hiljem umbes kahesajani, mürgistatuid oli aga tuhandeid. Lõpuks selgus, et mürgistust ei põhjustanud otseselt mitte heitvee anorgaanilised elavhõbedaühendid. Nimelt muudavad veekogus elavad mikroorganismid oma elutegevusel heitvee anorgaanilised Hg – ühendid umbes sada korda mürgisemateks orgaanilisteks Hg – ühendeiks (metüülelavhõbe). Ühendeid omastavad plankton ja vetikad , neis toituvad vähilaadsed, nendest omakorda kalad ja neist –
2
inimesed. Mürgistatud elujõuetud kalad olid kergemini väljapüütavad ja suurendasid kalurite saake, neist toitusid ka linnud. Kalajahu kaudu jõudsid mürgised elavhõbedauhendid isegi koduloomade menüüsse. Enam kui veerand sajandittagasi ostis Iraak Mehhikost elavhõbedaühenditega puhitud seemnevilja. Viljaterad olid spetsiaalselt värvistatud pruunikas-punaseks ja talunikele teatati, et vili on söögiks kõlbmatu ja mürgine ning sobib vaid seemneviljaks. Talunikud aga hoiatust ei uskunud. Väliselt olid viljaterad kvaliteetsemad kui kodumaised ja värvaine oli teradest väljapestav. Nii hakati viljast küpsetama leiba ja teradega toitma kodulinde. Viljaterades sisalduvad orgaanilised elavhõbedaühendid sattusid leiva ja linnumunade koostisse ning toiduga inimorganismi. Mõne aja pärast algasid inimestel haigusnähud ja mürgistatute arv kasvas Iraagis laviinina. 1972. aasta algul raviti ametlikel andmeil haiglates 6530 mürgistatut, kellest hukkus 495. teistel andmetel ulatus mürgistatute arv kümnetesse tuhandetesse. 1940. aastal alustati Rootsis teravilja puhtimist elavhõbedaühenditega. Nii oli võimalik efektiivselt hävitada seemneviljas kahjulikke mikroorganisme. Aasta-aastalt puhtimine laienes. Järgmisl aastakümnendil aga hakkas lindude arvukus vähenema ja 1960-ndail aastail märgati faasanite ja põldpüüde haigestumist ebatavalisse haigusse: linnud lonkasid ja kannatasid tasakaaluhäirete all. Vähenema hakkas ka kulliliste arv, kes küttisid teraviljasööjaid linde. Hukkunud lindude organismis avastati elavhõbedaühendeid. Tuvastati, et lindude surma põhjustasid puhitud seemnevilja elavhõbedaühendid. Elavhõbe jõudis isegi kanamunadesse. Seejärel keelustas Rootsi valitsus elavhõbedaühendite kasutamise põllumajanduses.
3
2. Elavhõbeda omadused
Looduses on elavhõbe haruldane. Teda esineb pinnases ja kivimites mitme erivormina, kuid sellest on tavaliselt 90% lahustumatul, elusorganismidele omastamatul kujul.
2.1 Füüsikalised omadused
Elavhõbe on kergsulav hõbevalge peegelduv toa temperatuuril vedel metall . Ta on
kõige raskem vedelik. Keeb temperatuuril +356°C ja tahkub -38.87°C. Tänu madalale keemistemperatuurile saab toota sellest kergesti puhast hapnikku. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab läike. Elavhõbe on raskmetall, mille tihedus on 13.6 g/cm3 . Tellised ja suurtüki kuulid võivad isegi elavhõbeda pinnal püsida. Elavhõbe ei imbu ühegi materjali sisse, see voolab lihtsalt maha. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Absoluutse nulli lähedal on ta aga ülijuht. Elavhõbedal on suur pindpinevus , tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m.
2.2 Keemilised omadused
Keemiliselt on Hg küllaltki inertne, toatemperatuuril vastupidav õhu ja enamiku lahjendatud hapete toimele. Kuivas õhus ja hapnikus on Hg püsiv, niiskes õhus tekib pinnale oksiidne kiht ( oksiidikihi teket võivad põhjustada ka elavhõbedas lahustunud metallide, nt Zn lisand – sellisel juhul oksüdeerub lisandmetall).

• Hapnikuga reageerib elavhõbe temperatuuril ~350 ºC, osooniga toatemperatuuril; tekib elavhõbe(II) oksiid HgO, punane kristalne ühend.
  
• Hg ei reageeri lahjendatud H2SO4 ega lahendatud HCl-ga; ei reageeri (alla 200 ºC) ka kuivade gaasidega HF, HCl, H2S, NH3, PH3 ega AsH3, kuid reageerib juba toatemperatuuril Hbr, HI ja H2Se-ga.
  
• Hg reageerib HNO3 -ga, kuuma kontsentreeritud H2SO4-ga ja kuningveega. Elavhõbe asub metallide pingereas vesinikust paremal ega tõrju seega happeist vesinikku välja.
  4
  Reaktsioonil hapetega tekivad olenevalt Hg ja happe vahekorrast Hg2 ²+ või Hg ²+ - soolad :
  
  3Hg + 8HNO3 → 3Hg(NO3)2 + 2NO + 4H2O
  

elavhõbe(II) nitraat
6Hg + 8HNO3 → 3Hg2(NO3)2 + 2NO + 4H2O
elavhõbe(I)nitraat
Hg + 2H2SO4 → HgSO4 + SO2 + 2H2O
elavhõbe(II) sulfaat
2Hg + 2H2SO4 → Hg2SO4 + SO2 + 2H2O
elavhõbe(I)sulfaat
Kuningveega reageerimisel moodustub kloriid :
Hg + HNO3 + 3HCl → HgCl2 + NOCl + 2H2O
tekivad elavhõbe(II)kloriid ja nitrosüülkloriid

• H2-ga Hg ei reageeri, kuid monovesinikuga tekib gaasiline elavhõbehüdriid HgH.
  Ebapüsivat hüdriidi HgH2 (lag-temp – 125 °C) saadakse kaudselt .
  
• Halogeenidega reageerimisel võivad tekkida nii Hg(I)- kui ka Hg(II)- halogeenid
  (vastavalt Hg2Hal2 ja HgHal2).
  
• Kalkogeenidega S, Se ja Te (O vt eestpoolt) tekivad ühendid HgE ( sulfiid , seleniid, telluriid). Peenestatud väävliga tekib elavhõbe(I)sulfiid HgS juba toatemperatuuril ( lihtainete hõõrumisel uhmris ).
  Kõrgemal temperatuuril reageerib Hg interhalogeenidega (BrCl, BrI jt), väävli halogeenidega (S2Cl2, S2Br2 ), nitrosüülkloriidi jt ühenditega.
  
• Elavhõbe ei reageri lihtainete B, C, Si, Ge, N2, P ega As-ga.
  
• Paljude metallidega (sh väärismetallidega) moodustab Hg sulameid või ühendeid – amalgaame. Amalgaamid on vedelas, pastataolises või tahes olekus (kas tahked lahused või intermetalliidid – merkuriidid). Püsivad Hg toimele (vastupidavuse kahanevas reas) on Cr ja Fe, Co, Mo, Ni, Ti, U, V, W jmt.
  

5
3. Leidumine looduses
Looduses on elavhõbe suhteliselt haruldane. Inimene saab päevas toiduga 0,004-0,02 mg, mürgistust põhjustab 0,4 mg, surmaannus on aga 0,15-0,3 g. ÜRO statistika kinnitab, et vulkaanigaasidest ning aurumisel pinnasest ja veest eraldub aastas õhku 3000-6000 tonni, inimtegevusest umbes 3000 t elavhõbedat. Elavhõbeda maailmatoodang on ligikaudu kümme tuhat tonni.
Elavhõbe esineb looduses kinaverina (HgS). Elavhõbedat leidub jäljeelemendina paljudes kivimites ja mineraalides. Elavhõbedat eraldub looduslikest allikatest, näiteks vulkaanide kaudu, kuid eraldumine toimub ka inimtekkelistest allikatest, nagu söe põletamine ja elavhõbeda kasutamine toodetes. Varasemad heitmed on juba tekitanud keskkonnas elavhõbeda jääva kogumi, millest osa on pidevalt ringluses, sadestub ja satub uuesti ringlusesse. . Suurem osa elavhõbedast satub atmosfääri fossiilsete kütuste põletamisel. Nii kivisüsi kui nafta sisaldavad märkimisväärselt elavhõbedat. Elavhõbeda allikaks on veel kloori, polümeeride ja värvide tootmine. Merekeskkonnas esineb elavhõbe peamiselt lahustunud ioonidena.
6
4. Tuumaenergia seos elavhõbedaga
Tuumaenergia kasutamise kõige suuremaks plussiks on kütuse tuhandeid kordi suurem energeetiline väärtus massiühiku kohta fossiilkütustega võrreldes. Kuna tuumajäätmed on keskkonda sattudes inimelule väga ohtlikud, siis on nende atmosfääri või veekogudesse juhtimine lubamatu. Samal ajal on lubatud fossiilkütuseid põletavate elektrijaamade, autode ja tööstuse tekitatud saasteainete hajutamine veekogudesse, maapinnale ning atmosfääri. Pehme kivisöe põletamisel vabaneb atmosfääri suur hulk elavhõbedat ja vääveldioksiidi, mille tagajärjel sureb kümneid tuhandeid inimesi aastas. Vääveldioksiid satub mulda ja veekogudesse sademetega, viib alla sealse pH taseme ning keemiliste reaktsioonide kaudu teiste ühenditega muudab elukeskkonna paljudele liikidele elu jätkumiseks võimatuks. Kivisöe põletamisel atmosfääri vabanenud elavhõbe jääb loodusesse, kuni mõni organism selle enda elutegevuse käigus omastab. Ühendriikide National Academy of Sciences ´i 2000. aastal avaldatud uurimuse kohaselt sünnib Ühendriikides igal aastal 60 000 beebit, kelle areng on emaüsas nii tõsiselt elavhõbeda tõttu häiritud olnud, et neil tuleb koolis toimetulekuga probleeme.
7
5. Elavhõbeda toodang ja kasutamine
Metallilist elavhõbedat ja anorgaanilisi ühendeid kasutatakse keemia- ja metallitööstuses, elektrivarustuse tootmisel (lülitid, halogeenlambid, patareid ), farmaatsiatööstuses (diureetikumid, kõhulahtistid, silmatilgad, ninatilgad, nahasalvid ja vaktsiinid ), meditsiinis ( termomeetrid , baromeetrid, desinfektsioonivahendid), hambaravis (amalgaamplommides on 50% elavhõbedat), värvides ja värvainetes. Puidutööstus kasutas puitmaterjali lima ja hallituse tõrjeks anorgaanilist elavhõbedat. Sageli sattus viimane aga reovetega veekogudesse, mille põhjamuda bakterid muundasid selle metüülelavhõbedaks. See põhjustas kalade, eriti röövkalade ja kalatoiduliste loomade tugevat mürgitatust. Elavhõbedaaur juhib elektrivoolu ning kiirgab sinakasvioletset valgust. Seejuures tekkiv ultraviolettkiirgus hävitab baktereid, põhjustab päevitumist ja D-vitamiini moodustumist ning meelitab kohale sääski ja putukaid. Sel põhimõttel töötavad sääsepüüdurid. Elavhõbeda orgaanilisi ühendeid kasutatakse laialdaselt pestitsiididena ja fungitsiididena. Metüülelavhõbedat kasutati 1960ndail seemnevilja töötlemiseks. Lisaks jõudmisele mullavette, sattus osa vilja toiduks lindudele (faasanitele ja nurmkanadele). Seejärel ilmnes neil ja nendest toituvatel loomadel massiliselt surmaga lõppevaid mürgistusi. 1960ndate lõpuks metüülelavhõbeda kasutamine keelustati ja asendati vähem mürgise teisendiga alkoksüülalküülelavhõbedaga. Maalilmatoodangust annab suurima osa Hispaania , põhilised tarbijad on USA, Jaapan, Saksamaa jt. Peamised kasutusalad on järgmised: Hg-katoodid (leeliste ja kloori tootmisel), difusioon -vaakumpumbad jm aparatuur, ventiilid , alaldid jm seadmed .
8
6. Elavhõbeda ja ta ühendite ohtlikkus ja saaste
Elavhõbeda mürgisus sõltub sellest keemilisest ühendist, millena ta esineb. Metalliline vedel elavhõbe mõjub inimesele vähe, kuid elavhõbeda aur, samuti orgaanilised elavhõbedaühendid põhjustavad aju ja kopsude kahjustusi. Alati peab meeles pidama , et elavhõbeda orgaanilised ühendid on palju mürgisemad kui kui metalliline elavhõbe või selle anorgaanilised ühendid. Veest omastabki organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul. Metüülelavhõbe kahjustab närvisüsteemi, eelkõige suuraju koort, pärssides rakkudes valgusünteesi, tagajärjeks on rakkude hukkumine ja närvikoe kärbumine. Elavhõbeda puhul tuleb kindlasti märkida bioakumulatsiooni. See tähendab püsivate ainete, mida organism ei lagunda ega väljuta, kogunemist elusorganismidesse. Niisuguste ainete kontsentratsioon elusorganismides kasvab järsult toiduahela piires, samuti loomade vananedes . Bioakumulatiivsed mürkained ongi kõige ohtlikumad pikaealistele kiskjatele (näiteks hüljestele ja kotkastele).
6.1 Elavhõbeda toime inimesele
Elavhõbeda toime inimese tervisele sõltub elavhõbeda keemilisest ühendist, doosist, kokkupuute ajast ja viisist. Rolli mängib ka inimese sugu, vanus ja üldine tervislik seisund. Elavhõbeda soolad imenduvad organismis kiiresti erinevaid teid pidi. Elavhõbe kuulub väga vähesel määral elusorganismide koostisesse. Inimorganismis on summaarselt mõnikümmend mg Hg. Elavhõbedat on uuritud peamiselt seoses tema kahjuliku toimega. Ligi 80% Hg aurudest imendub kopsude kaudu, seotakse siis punaste verelibledega ja transporditakse kudedesse. Elavhõbe ladestub maksas , neerudes, põrnas, ajus ja sealt satub väikestes doosides uuesti verre ning avaldab toimet kogu kehale. Peamine elavhõbeda kogus ladestub neerudes. Allaneelamisel on metalliline Hg peaaegu ohutu, sest soolestikust ta praktiliselt ei imendu – vedelat Hg omastab organism vähem kui 1%. Elavhõbe väljub organismist neerude ja soole, peamiselt jämesoole kaudu, osaliselt ka higi ja väljahingatava õhuga. Anorgaanilised soolad väljutatakse organismist kiiremini kui orgaanilised ühendid. Elavhõbe kahjustab eelkõige neerukudet ja funktsioone, aga ka närvisüsteemi, võib põhjustada depressiooni ja ärrituvust, halvatust, nägemise ja kuulmise kaotust. Raseduse korral ka võib olla kahjustatud
9
ka tulevane laps. Elavhõbeda mõju sõltub ka sellest kas tegemist on ägeda või kroonilise mürgitusega. Elavhõbeda mürgine mõju on väga ohtlik eelkõige seepärast, et element moodustab keskkonnas metüülelavhõbeda või dimetüülelavhõbeda. Reaktsiooni vahendavad mikroorganismid ja see toimub peamiselt hapnikuvabas keskkonnas. Metüülelavhõbedal on kõrge aururõhk, seega aine aurustub kergesti. Lisaks sellele on metüülelavhõbe ka rasvades lahustuv, mistõttu võib aine rikastuda orgaanilisse materjali kergemini kui teised mürgised metallid, ja ladestuda sel viisil kiiresti organismide kudedesse kuni mürgiste koguste tekkimiseni. Aine ei ladestu siiski üksnes organismi rasvkoesse nagu orgaanilised klooriühendid, vaid seondub ka proteiinidega. Hg eritumise bioloogiline poolestusaeg inimorganismis on u 70 päeva, kalades u 2 aastat. Kalad võivadki olla (olenevalt piirkonnast ) põhiliseks Hg allikaks inimorganismile, kus see element deponeeritakse peamiselt neerudesse (kuni 90 % üldsisaldusest). Kuid Hg sisaldub ka loomulikult õhus, kust inimene omastab seda u 80 % ulatuses (Hg eraldub ka maa sügavusest normaalsetes geoloogilistes protsessides).
Teatud mikrobioloogilistes metabolismiprotsessides võib looduses anorgaanilisest elavhõbedast moodustuda äärmiselt mürgine dimetüülelavhõbe (CH3)2Hg ja metüülelavhõbeioon CH3Hg +. Lahustuvate Hg-ühendite surmav annus inimesele (ühekordsel sissevõtmisel) on orienteeruvalt 200 – 300 mg. Vedela metallina on Hg lühiajalisel kokkupuutel suhteliselt ohutu; ohtlik on aurude regulaarne (eriti pikaajaline) sissehingamine.
6.2 Elavhõbeda saaste allikad
Keskkonda satub elavhõbe paljudest allikatest. Neid allikaid võib tinglikult jagada järgmiselt:
1) esimesed on seotud tahkete ja vedelate jääkide ladustamisega. Laboratoorsete kemikaalide jääkidega, patareide, katkiste termomeetrite jääkidega, amalgaamhambaplommide ja mitmete ravimitega satub elavhõbe prügilatesse või või muudesse ladustuskohtadesse. Sealt sademetega ja nõrgveega satub elavhõbe pinnavette. Üksikult ei ole need saasteallikad suured, kuid nende koguefekt on juba oluline. Isegi olmereovees võib mõnikord elavhõbeda sisaldus olla kuni 10 korda kõrgem kui looduslikus vees [5].
2) taimekaitsevahendite kasutamine põllumajanduses, nimelt uhutakse sademetega põldudelt jõgedesse ka taimekaitsevahendeid, mis sisaldavad elavhõbedat,
3) keemiatööstusettevõtete heitmed, mis võivad olla nii vedelad (reovesi), tahked
või gaasilised , on oma Hg sisalduse poolest väga ohtlikud.
10
4) saastatud õhk ja pinnas, kust sademetega satub selles sisalduv elavhõbe ja
elavhõbeda ühendid pinnavette. Kõigist nendest saasteallikatest satub elavhõbe või selle ühendid pinnavette, sealt edasi jõgedesse ning jõgede kaudu merre. Peaaegu kõigi Euroopa veekogude vetes on raskemetallide sisaldus kõrgem kui saastamata vetes. Põhjamaades on veekogud elavhõbedaga saastatud ka pärast elavhõbedat sisaldavate pestitsiidide asendamist teistega . Põhjuseks peetakse elavhõbeda väljapesu pinnasest keskkonna hapestumisel, metsakuivendusest ja juurdevoolu atmosfäärist. Peale pinnase ja vee on metallide saaste ka atmosfääris, õhus. Linnade õhus on kõige lähedasem toksilisele tasemele tina sisaldus. Tina järel on teisel kohal oma ohtlikkuselt just elavhõbeda saaste. Elavhõbeda atmosfääri saaste on murettekitav mitmel põhjusel. Kuna puhtal elavhõbedal on madal keemistemperatuur, siis on ta lenduv ning suur osa õhus sisalduvast elavhõbedast ongi elementaarne elavhõbe. Atmosfääriline elavhõbe on ohtlik oma toksilisuse, lenduvuse ja suure liikuvuse tõttu. Õhku eraldub elavhõbe vulkaanidest, inimtegevuse tagajärjel metallurgiatööstusest, kivisöe ja muu kütuse põletamisel, prügi põletamisel ja olmest ( purunenud termomeetrid ja päevavalguslambid) ning krematooriumidest. Teine osa õhus sisalduvast elavhõbedast on seotud tahkete osakestega. Õhus on ka lenduvaid orgaanilisi elavhõbedaühendeid nagu dimetüülelavhõbe, ja monometüülelavhõbeda soolasid. Raskmetallide saastet saab jälgida indikaatororganismide abil. Kui veekeskkonna saastet jälgitakse kalade ja limuste kaudu, siis õhusaastet on võimalik jälgida samblike kaudu.
6.3 Elavhõbeda oht kodus
Mida teha kui purunevad termomeeter või päevavalguslamp ja põrandale satuvad Hg-tilgad? Iga tilk paiskub laiali tuhandete piiskadena. Viimased aurustuvad ja õhku täidab mürgine Hg-aur. Seetõttu tuleb väiksemadki tilgad hoolikalt kokku koguda (näiteks filterpaberiga) ja vältida nende sattumist põrandapragudesse või põrandaliistude vahele. Kogutud Hg on soovitav hoida hästi suletud pudelis veekihi all. Saastunud pind, millel on silmale nähtamatud Hg-piisad, kattapeenestatud väävlipulbriga ja jätta mõneks päevaks seisma. Nii moodudtub mittelenduv ja rasklahustuv elavhõbesulfiid (HgS). Peale selle soovitatakse põrandat pesta veel kaaliumpermanganaadi või vesinikperoksiidi lahusega (tekib HgO).
11
7. Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Elavh%C3%B5be
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/elavhobe_teelekepler.ht m
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=16787487
http://www.horisont.ee/arhiiv_1996_1999/1999/01/elavh6be.html
„Elementide keemia“ Hergi Karik, Kalle Truus
„Metallid ja mittemetallid meis ja meie ümber“ Hergi Karik
12

Sisukord
Sissejuhatus.........................................................................1
1. Elavhõbeda ajaloost.............................................................2
2. Elavhõbeda omadused.........................................................4
2.1 Füüsikalised omadused...........................................4
2.2 Keemilised omadused.............................................4
3. Leidumine looduses.............................................................6
4. Tuumaenergia seos elavhõbedaga........................................7
5. Elavhõbeda toodang ja kasutamine......................................8
6. Elavhõbeda ja ta ühendite ohtlikkus ja saaste.......................9
6.1 Elavhõbeda toime inimesele.....................................9
6.2 Elavhõbeda saaste allikad........................................10
6.3 Elavhõbeda oht kodus..............................................11
7. Kasutatud kirjandus..............................................................12
8. Sisukord................................................................................13
13