Elavhõbe (1)

Omadused:
Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist ( tseesiumi , frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel.
Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall .Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike.Elavhõbe on ainus puhas metall (mitte sulam ), mis on toatemperatuuril vedel, ta tahkestub temperatuuril 234,32 K (-38,83 °C) ja keeb temperatuuril 629,88 K (356,73 °C). Toatemperatuuril on elavhõbeda tihedus 13 534 kg/m−3. Elavhõbe on vedelas olekus halva (metallide kohta) elektrijuhtivusega, ta eritakistus on 9,61·10-7 Wm, muutub aga temperatuuril 4,15 K ülijuhiks (oli esimene aine, millel see nähtus avastati). Lineaarse soojuspaisumise tegur 6,04·10-5 K−1. Elavhõbedal on suur pindpinevus , tema pindpinevustegur on 0,4865 N/m (võrrelge vee vastava väärtusega 0,0729 N/m).Tal on seitse stabiilset isotoopi massiarvudega 196, 198, 199, 200, 201, 202 ja 204.Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad.
Saamine:
Elavhõbe oli tuntud juba Muinas-Hiinas, -Indias ja –Egptuses. Vabal kujul looduses praktiliselt ei esine, saadakse elavhõbedamaakidest, millest olulisim on kinnaver (HgS).Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias.Elavhõbeda toodang maailmas on tugevasti langenud varude ammendumise tõttu.
Kasutusalad:
Elavhõbeda kasutamine põhineb tema omadustel.
Elavhõbedal on suur temperatuurist tingitud soojuspaisumine , mis võimaldab tema kasutamist termomeetrites. Elavhõbedaga on teadusajaloos seotud paljud avastused ja aparaatide konstruktsioonid. Varem kasutati mõõtühikutena mitmeid elavhõbedaga seotud suurusi: õhurõhku avaldati elavhõbedasamba millimeetrites, elektritakistusühikut oom defineeriti aga elavhõbedasamba takistusena. Hästi tuntud on ka elavhõbedabaromeeter või vererõhu mõõtmise seade. Tänapäeval vajatakse elavhõbedat kõige rohkem elektrivoolualaldite ja kvartslampide valmistamiseks. Viimaseid kasutatakse meditsiinis bakterite hävitamiseks jm.
Metallilist elavhõbedat ja anorgaanilisi ühendeid kasutatakse keemia- ja metallitööstuses, elektrivarustuse tootmisel (lülitid, halogeenlambid, patareid ),farmaatsiatööstuses (diureetikumid, kõhulahtistid, silmatilgad, ninatilgad, nahasalvid ja vaktsiinid ),meditsiinis( termomeetrid ,baromeetrid,desinfektsioonivahendid),hambaravis (amalgaamplommides on 50% elavhõbedat), värvides ja värvainetes.
Anorgaanilisi elavhõbeda ühendeid kasutatakse puidutööstuses hallituse tõrjeks.
Elavhõbeda orgaanilisi ühendeid kasutatakse laialdaselt pestitsiididena ja fungitsiididena. Need elavhõbedaühendid sisaldavad elavhõbeda arüülühendeid nagu elavhõbeda fenüüldimetüülditiokarbamaat, mida kasutatakse paberivabrikutes, ja elavhõbeda alküülühendid, nagu näiteks etüülelavhõbekloriid C2H5HgCl, mida kasutatakse seemnevilja puhtimiseks (mikroobide ja seente hävitamiseks). Samuti on kasutatud selleks otstarbeks ka metüülelavhõbedat.
Elavhõbeda alküülühendid on püsivad, ei lagune ning üldiselt peetakse neid keskkonnaohtlikumateks kui arüül- või anorgaanilisi ühendeid.
Elavhõbeda ohtlikkus:
Elavhõbedaaurud on mürgised. Elavhõbeda mürgisus oleneb suuresti sellest, mis kujul ta organismi siseneb. Kas metallilise, vedela elavhõbedana või siis elavhõbeda auruna. Metalliline vedel elavhõbe ei ole organismile nii ohtlik kui seda on elavhõbeda aur. Samuti mõjuvad organismile mürgiselt ka elavhõbeda ühendid, mis võivad põhjustada suuri kahjustusi kopsudes ja ajus.
Oluline on meeles pidada, et elavhõbe-orgaanilised ühendid on palju mürgisemad ja ohtlikumad organismile, kui seda on metalliline elavhõbe. Veest omastabki organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul, mis kahjustab närvisüsteemi. Kuna elavhõbe on aine, mis kontsentreerub toitumisahelas, siis võib mõnes meres leiduda kalu, kelle kehas on elavhõbeda ühendite sisaldus küllaltki suur. Sellise kala söömine on tervisele väga ohtlik.
Elavhõbeda mõju inimorganismile:
Metallilise elavhõbeda organismist eritumise poolestusaeg on tavaliselt 3 aastat, elavhõbeda soolade puhul on aga see aeg kõigest mõni nädal. Inimorganismis väheneb pooleni elavhõbeda hulk aga 70 päevaga ja kalades 2 aastaga. Elavhõbeda soolad imenduvad väge kiiresti organismi. Umbes 80% elavhõbeda aurudest imendusb organismi läbi kopsude. Läbi kopsude seonduvad elavhõbeda osakesed verelibledega ja niimoodi laheb elavhõbe inimorganismi laiali: maksa, neerudesse, põrna, ajju jne.
Metallilise elavhõbeda allaneelamine ei oma väga suurt ohtu, kuna soolestikust see aine praktiliselt ei imendu organismi. Elavhõbe väljub inimorganismist neerude ja soole kaudu, kuid peamiselt jämesoole kaudu.
Elavhõbeda ohtlikkus ja toime inimesele sõltub suuresti sellest, millise ühendina ta inimorganismi sattub, kuidas inimene on selle ainega kokku puutunud ja kui kaua kokkupuude on kestnud. Samuti mängib rolli ka inimese vanus, üldine tervislik seisund ja ka inimese sugu. Elavhõbe kahjustab eelkõige närvisüsteemi, võib katkestada neerude töötamise, põhjustab depressiooni ja ärrituvust. Juhul kui naine on lapse ootel ja ta puutub kokku elavhõbedaga, võib mürgistus mõjuda tugevalt ka tulevasele lapsele.
Elavhõbedamürgistuse võib saada juba siis, kui inimorganism omastab päeva jooksul 0,4mg elavhõbedat. See aga pole siiski veel surmav doos . Surmavaks doosiks loetakse 150 mg kuni 300 mg elavhõbedat.
Ajalugu:
Elavhõbe sai oma nime Rooma jumala Merkuuri järgi. Elavhõbedat tunti Hiinas ja Indias. Seda on leitud Egiptuse hauakambritest aastast 1500 eKr. Hiinas, Indias ja Tiibetis arvati, et elavhõbe pikendab eluiga, parandab luumurde ja säilitab üldiselt head tervist. Vanad- kreeklased tegid sellest määret ja vanad-roomlased kasutasid seda kosmeetikas . 500 a. eKr tehti teiste metallide ja elavhõbedaga sulameid. 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi keskpaigani loputati elavhõbeda nitraadiga loomanahkasid Hg(NO3)2•2H2O. See eraldas karvad naha küljest. Kuid see lahus ja sellest tulevad aurud olid äärmiselt mürgised. See põhjustas värinaid, emotsionaalset ebakindlust, unetust, nõdrameelsust ja hallutsinatsioone.1941 aastal keelati elavhõbeda kasutamine nahatööstustes.
Ühendid:
Orgaanilist elavhõbedat sisaldavaid ühendeid kasutatakse pestitsiididena, mis on keskkonnas väga püsivad. Elavhõbe ja selle ühendid on inimeste, ökosüsteemide ja eluslooduse jaoks väga mürgised.Metüülelavhõbe läbib kergesti nii platsentaarv barjääri kui ka vere-aju barjääri, pidurdades vaimset arengut isegi enne sündi.Seepärast on kõige enam ohustatud rühmaks lapsed ja sünnitamisealised naised. Metüülelavhõbe ladestub ja kontsentreerub eriti hästi veekeskkonna toiduahelas, mis muudab eriti ohustatuks rohkesti kala ja mereande tarbiva elanikkonna. On elavhõbedaühendeid, mis ei ole toksilised, neid on varem kasutatud isegi meditsiinis (näiteks süüfilise ravis ).
Ühendid: Fluoriidid : HgF2, Hg2F2
Kloriidid: HgCl2, Hg2Cl2
Bromiidid : HgBr2, Hg2Br2
Jodiidid: HgI2, Hg2I2
Hüdriidid: HgH2
Oksiidid : HgO, Hg2O
Sulfiidid: HgS
Seleniidid: HgSe
Telluriidid: HgTe
Nitriidid : -
Elavhõbeda leidumine looduses:
Elavhõbe esineb looduses kinaverina (HgS). Elavhõbedat leidub jäljeelemendina paljudes kivimites ja mineraalides. Elavhõbedat eraldub looduslikest allikatest, näiteks vulkaanide kaudu, kuid eraldumine toimub ka inimtekkelistest allikatest, nagu söe põletamine ja elavhõbeda kasutamine toodetes. Varasemad heitmed on juba tekitanud keskkonnas elavhõbeda jääva kogumi, millest osa on pidevalt ringluses, sadestub ja satub uuesti ringlusesse. . Suurem osa elavhõbedast satub atmosfääri fossiilsete kütuste põletamisel. Nii kivisüsi kui nafta sisaldavad märkimisväärselt elavhõbedat. Elavhõbeda allikaks on veel kloori, polümeeride ja värvide tootmine. Merekeskkonnas esineb elavhõbe peamiselt lahustunud ioonidena.