Elavhõbe (0)

Elavhõbe
Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist ( tseesiumi , frantsiumi , galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel.Tal on seitse stabiilset isotoopi massarvudega 196, 198, 199, 200, 201, 202 ja 204. Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Elavhõbe tahkub temperatuuril –38,8° C ja keeb temperatuuril 356° C. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbedal on suur pindpinevus , tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall . Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike. Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi, mis omakorda veidi kõrgemal temperatuuril laguneb taas lihtaineteks. Looduses on elavhõbe väga haruldane aine. Elavhõbe kuulub mitmekümne mineraali koostisse, kuid ainus elavhõbeda saamiseks kaevandatav mineraal on kinevar (HgS). Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias.
Elavhõbe sai oma nime Rooma jumala Merkuuri järgi. Elavhõbedat tunti Hiinas ja Indias. Seda on leitud Egiptuse hauakambritest aastast 1500 eKr.  Hiinas, Indias ja Tiibetis arvati, et elavhõbe pikendab eluiga, parandab luumurde ja säilitab üldiselt head tervist. Vanad- kreeklased tegid sellest määret ja vanad-roomlased kasutasid seda kosmeetikas . 500 a. eKr tehti teiste metallide ja elavhõbedaga sulameid. 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi keskpaigani loputati elavhõbeda nitraadiga loomanahkasid Hg(NO3)2•2H2O.  See eraldas karvad naha küljest. Kuid see lahus ja sellest tulevad aurud olid äärmiselt mürgised. See põhjustas värinaid, emotsionaalset ebakindlust, unetust, nõdrameelsust ja hallutsinatsioone.1941 aastal keelati elavhõbeda kasutamine nahatööstustes. 
Elavhõbedat kasutatakse kehatemperatuuri mõõtmiseks termomeetrites ja õhurõhu mõõtmiseks. Meditsiiniline elavhõbedatermomeeter on tegelikult maksimumtermomeeter – kapilaaris reservuaari lähedal on peenike kael , millest elavhõbe ennast paisudes läbi surub. Kokkutõmbumisel aga rebitakse elavhõbedasammas “kaelas” katki (vt foto) ja kapilaari sururud elavhõbe enam reservuaari tagasi ei tõmbu. Tema tagasisaamiseks tuleb termomeetrit raputada, st efektiivselt suurendada raskuskiirendust. Teadusajaloos on elavhõbe seotud paljude avastustega. Seda ainet kasutati varem igasuguste mõõtmistega seotud suurustes: näiteks õhurõhku mõõdeti elavhõbeda sammastes ( seda kasutatakse isegi veel tänapäeval ), ka elektritakistusühikuna on elavhõbe hästi tuntud. Teada on ka, et on olemas elavhõbedabaromeeter ja et elavhõbedat kasutati ka vererõhu mõõtmise seadmes . Elavhõbe lahustab hästi paljusid metalle (ka alumiiniumi), moodustades nn amalgaame (elavhõbedasulamid). Alumiinium on keemiliselt aktiivne element, mis regeerib energiliselt õhuhapnikuga. Tavatingimustel kattub aga alumiiniumi pind selle tulemusel oksiidikihiga, mis pidurdab hapniku juurdepääsu ja peatab korrosiooniprotsessi. Amalgaamis lahustunud alumiiniumi reageerimisel hapnikuga aga taolist kaitsekihti ei tekki ja oksüdeerunud alumiiniumi asendamiseks lahustub amalgaamis ühe uut alumiiniumi. Alumiiniumkonstruktsioonide jaoks võib selline protsess viia lühikese ajaga katastroofiliste tagajärgedeni. Elavhõbedat kasutatakse ka valgustuses ( päevavalguslampides ). Luminestsentslampides on valgusallikaks elektrilahendus elavhõbeda aurudes, selle valguse UV osa transformeeritaks nähtavaks lambikolvi pinnale kaetud luminofooride poolt. Erinevalt hõõglambi pidevast spektrist ei ole luminofoorlambi spekter pidev: ta sisaldab nii elavhõbeda kiirgusjooni kui luminofooride kiirgusribasid.
Elavhõbedaaurud on mürgised. Elavhõbeda mürgisus oleneb suuresti sellest, mis kujul ta organismi siseneb. Kas metallilise, vedela elavhõbedana või siis elavhõbeda auruna. Metalliline vedel elavhõbe ei ole organismile nii ohtlik kui seda on elavhõbeda aur. Samuti mõjuvad organismile mürgiselt ka elavhõbeda ühendid, mis võivad põhjustada suuri kahjustusi kopsudes ja ajus. Oluline on meeles pidada, et elavhõbe-orgaanilised ühendid on palju mürgisemad ja ohtlikumad organismile, kui seda on metalliline elavhõbe. Veest omastabki organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul, mis kahjustab närvisüsteemi. Kuna elavhõbe on aine, mis kontsentreerub toitumisahelas, siis võib mõnes meres leiduda kalu, kelle kehas on elavhõbeda ühendite sisaldus küllaltki suur. Sellise kala söömine on tervisele väga ohtlik.
Metallilise elavhõbeda organismist eritumise poolestusaeg on tavaliselt 3 aastat, elavhõbeda soolade puhul on aga see aeg kõigest mõni nädal. Inimorganismis väheneb pooleni elavhõbeda hulk aga 70 päevaga ja kalades 2 aastaga. Elavhõbeda soolad imenduvad väge kiiresti organismi. Umbes 80% elavhõbeda aurudest imendusb organismi läbi kopsude. Läbi kopsude seonduvad elavhõbeda osakesed verelibledega ja niimoodi laheb elavhõbe inimorganismi laiali: maksa, neerudesse, põrna, ajju jne. Metallilise elavhõbeda allaneelamine ei oma väga suurt ohtu, kuna soolestikust see aine praktiliselt ei imendu organismi. Elavhõbe väljub inimorganismist neerude ja soole kaudu, kuid peamiselt jämesoole kaudu. Elavhõbeda ohtlikkus ja toime inimesele sõltub suuresti sellest, millise ühendina ta inimorganismi sattub, kuidas inimene on selle ainega kokku puutunud ja kui kaua kokkupuude on kestnud. Samuti mängib rolli ka inimese vanus, üldine tervislik seisund ja ka inimese sugu. Elavhõbe kahjustab eelkõige närvisüsteemi, võib katkestada neerude töötamise, põhjustab depressiooni ja ärrituvust. Juhul kui naine on lapse ootel ja ta puutub kokku elavhõbedaga, võib mürgistus mõjuda tugevalt ka tulevasele lapsele. Elavhõbedamürgistuse võib saada juba siis, kui inimorganism omastab päeva jooksul 0,4mg elavhõbedat. See aga pole siiski veel surmav doos . Surmavaks doosiks loetakse 150 mg kuni 300 mg elavhõbedat. Elavhõbeda keemiliseks neutraliseerimiseks on kolm võimalust:

• kaaliumpermanganaadi KMnO4 lahusega ("lillavesi", 0,1% lahus, nõrgalt happeline)
  
• raud(III)kloriidi FeCl3 lahusega (20 % lahus)
  
• pulbrilise väävliga (raputada elavhõbedale)