Carl Wilhelm Scheele Marie Aasorg 12c Ajalugu Carl Wilhelm Scheele sündis 9. Detsembril 1742 Stralsundis ja suri 21. mail 1786 Köpingis.Ta oli rootsi keemik ja apteeker samuti avastas ta hapniku. Lapsepõlv Scheele sündis Saksamaal Pommeris, mis kuulus tollal Rootsile. 15aastasena sai temast apteekriõpilane Rootsis. Ta töötas apteekri ja apteegijuhatajana 1770. aastani Stockholmis, siis 1775. aastani Uppsalas ja hiljem Köpingis, loobudes ülikooli õppejõu kohast, mida talle pakkus isegi Preisimaa kuningas Friedrich Suur. Saavutused Scheele oli 18. sajandi tuntud eksperimentaator. Ta avastas 1772
Kroom(VI)oksiid, Kroom(VI)hape, Kroom(IV)oksiid · Kroom stimuleerib insuliini toimet, osaleb süsivesikute ainevahetuses ning reguleerib vere suhkrutaset lisaks osaleb kilpnäärme talituses. · Kroom satub loodusesse fossiilsete kütuste põlemisel. · Kroomimaagi maailmatoodang on umbes 12 miljonit tonni aastas. Molübdeen · Molübdeeni nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast molübdos . · Selle avastati 1778a. Carl Wilhelm Scheele , aga esimesena tootis puhast molübdeeni Peter Jacob Hjelm. · Molübdeenil on 7 stabiilset isotoopi · Aatomnumber : 42 · Aatommass : 95,94 · Tihedus : 10,22g/cm3 · Sulamistemperatuur : 1620 °C · Keemistemperatuur : 4650 °C Ühendid : · Molübdeen(VI)oksiid valge aine · Molübdeen(IV)oksiid pruunikaslilla värvusega · Molübdeeni peamiseks ühendiks on molübdeniit. · Looduses täiesti puhast molübdeeni ei leidu.
Cuprum Kerge saadavus maagist ja üsna madal sulamistemperatuur lubasid vasel olla üks esimesi inimkonna poolt enimkasutatavaid metalle Kloor Cl VIIA 3. Chlorum Kloori avastas 1774 Sveitsi teadlane Karl Wilhelm Scheele Meitneerium Mt VIIIB 7. - Esmakordselt saadi meitneeriumi 1982. aastal Darmstadtis Süsinik C IVA 2. Carboneum Esmakordselt sai amorfsey räni 1824. Aastal rootslane Jöns Jacob Berzelius Hapnik O VIA 2. Oxygenum Karl Wilhelm Scheele avastas 1772 hapniku Heelium He VIIIA 1
4°C ja keemistemperatuur on -183°C. Hapnikus on prootoneid/elektrone 8, neutroneid 8 ja 2 elektronkihti (1. kihis 2 elektroni, 2. kihis 6 elektroni) ning aatommass on 15.9994 amü-d. Õhuhapnik on taastuv loodusrikkus. Avastamine Hiina õpetlane Mao Hoa arvas 7.- 8. sajandil, et õhk koosneb kahest gaasist. Hapniku on uurinud veel Leonardo da Vinci, Robert Hooke, John Mayow. Esimesena kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi Uppsala apteeker Carl Wilhelm Scheele. Katsete tulemustest valmis tal traktaat, mis ilmus 1777. aastal. Scheele oli saanud hapniku küll katseliselt varem kui Priestley, ent teate hapniku avastamisest avaldas Priestley enne Scheele kuulsa traktaadi ilmumist. Avastaja on veel ka inglise teadlane Daniel Rutherford. Ta nimetas õhku hapniku ja lämmastiku seguks. Hapniku avastajaks loetakse enamasti Joseph Priestley't, kuumutades elavhõbedaoksiidi (HgO),
elu kestus olla hapnikus lühem kui õhus. Siiski polnud Priestley päris esimene, kes hapniku olemasolust teadlikuks sai. Hiina õpetlane Mao Hoa arvas juba 7.- 8. sajandil, et õhk koosneb kahest gaasist: üks soodustab põlemist ja hingamist, teine seda ei tee. Seda, et õhus leidub hingamist ja põlemist soodustav gaas, on maininud veel Leonardo da Vinci, Robert Hooke, John Mayow ja mitmed teisedki. Esimesena kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi Uppsala apteeker Carl Wilhelm Scheele. Katsete tulemustest valmis tal traktaat, mis ilmus 1777. aastal. Scheele oli saanud hapniku küll katseliselt varem kui Priestley, ent teate hapniku avastamisest avaldas Priestley enne Scheele kuulsa traktaadi ilmumist. Hapniku avastajana on veel nimetatud ka inglise teadlast Daniel Rutherfordi. Ta nimetas õhku hapniku ja lämmastiku seguks. Poolteist sajandit enne Priestleyt, Scheelet ja Rutherfordi avastas hapniku ja selgitas selle
Siiski polnud Priestley päris esimene, kes hapniku olemasolust teadlikuks sai. Hiina õpetlane Mao Hoa arvas juba 7.- 8. sajandil, et õhk koosneb kahest gaasist: üks soodustab põlemist ja hingamist, teine seda ei tee. Seda, et õhus leidub hingamist ja põlemist soodustav gaas, on maininud veel Leonardo da Vinci, Robert Hooke, John Mayow ja mitmed teisedki. Esimesena kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi Uppsala apteeker Carl Wilhelm Scheele. Katsete tulemustest valmis tal traktaat, mis ilmus 1777. aastal. Scheele oli saanud hapniku küll katseliselt varem kui Priestley, ent teate hapniku avastamisest avaldas Priestley enne Scheele kuulsa traktaadi ilmumist. Hapniku avastajana on veel nimetatud ka inglise teadlast Daniel Rutherfordi. Ta nimetas õhku hapniku ja lämmastiku seguks. Poolteist sajandit enne Priestleyt, Scheelet ja Rutherfordi avastas hapniku ja selgitas selle füsioloogilist osa hingamisel Hollandi teadlane
Lämmastik Üldist • Tähis: N • Mittemetall (gaas) • Järjenumbriga 7 • Massiarv: 14,0067 Avastamine • Carl Wilhelm Scheele (Rootsi) • Joseph Priestley (Inglismaa) • Henry Cavendish (Inglismaa) • Avastamise au kuulub Daniel Rutherfordile (Šotimaa) Iseloomulikud tunnused • Tavatingimustes on: • Värvitu • Lõhnatu • Maitsetu Lämmastik ja loodus • Moodustab Maa atmosfäärist mahult 78% • Universumis esinemissageduselt 6. element • Maakoores esinemissageduselt 32. element • Esineb looduses keemiliselt väga püsivate kaheaatomiliste lihtaine molekulidena Lämmastik ja tema
Molübdeen LEIUTAMINE Carl Wilhelm Scheele Click to edit Master text styles hakkas 1779 a. Second level molübdeeni uurima Third level Fourth level Kuna tal ei olnud Fifth level kõrgtemperatuurilist ahju, pöördus ta Peter Jackob Hjelmi poole Nii on Mo avastamine kahe mehe koostöö tulemus OMADUSED Hallikasvalge Rasksulav raskmetall Toatemperatuuril Click to edit Master text styles keemiliselt püsiv Second level Looduses leidub Mo Third level Fourth level ainult ühendeina ...
Baarium Ba Riivart Grauberg AT10 Elektronskeem Ba +56 2)8)8)18)18)2) Baarium (kreeka keeles barys "raske"), Ba, barium, keemiliste elementide perioodilisussüsteemi 2-e rühma element, leelismuldmetall; järjekorranumber 56, aatommass 137,34. Looduslik baarium koosneb 7-est stabiilsest isotoobist. Baarium on hõbevalge läikiv metall, sulamistemperatuur 727 kraadi, tihedus 3,63 Mg/m3. Lahustuvad baariumiühendid on väga mürgised. 1774 tõestas C. Scheele, et barüüdi koostisse kuulub senitundmatu metall; selle eraldas 1808 H. Davy. Kasutatakse Baariumi kasutatakse peamiselt sulamite valmistamiseks ning getterina, kuid teda lisatakse ka materjaldele, millest tehakse radioaktiiv- ja röngenikiirguse vastaseid kaitsevahendeid. Baariumisooli kasutatakse värvides, klaasi- , tekstiili- ja paberitööstuses, pürotehnikas, meditsiinis, analüütilises keemia. Looduses leidub baariumi vaid ühendeina,
Molübdeen, Mo Rando Veberson KATB 41 Tallinn 2014 Sissejuhatus 1778 ,Carl Wilhelm Scheele Ei leidu looduses puhtal kujul Mikroelement Kaitseb söögitoruvähi eest. Leevendab või kaotab astma sümptomid. On tähtis raua omastamisel. Tõrjuba kaarjast. Soodustab seksuaalfunktsioone. Tarbimine Soovituslik kogus naistel 0,100,3 mg ja meestel 0,130,3 mg. kahjulik 10 mg ja 180mg. Ületarbimine härib vase omastamist kehas. 0,07mg kilogrammi kohta Maks, neer, selgroog Aktiveerib organismis ensüüme, mida on vaja DNA sünteesiks ja kusihappe
Hapnik Avastamine 1. august 1774- Joseph Priestley (Priestley katse) 7.-8. sajand- Mao Hoa Esimesena kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi Carl Wilhelm Scheele. Leidumine 47% maakoorest 88.8% vee massist atmosfääris 20.95 mahu% 16O (99.757%) 17O (0.038%) 18O (0.205%) monohapnik (O) dihapnik (O2) trihapnik e. osoon (O3). Hapniku saamine laboratooriumis Vee elektrolüüsil Vesinikperoksiidi katalüütilisel lagundamisel H2O2=2H2O + O2 Kaaliumpermanga- naadi kuumutamisel 2KMnO4=K2MnO4+ MnO2 + O2 Kasutamine Kõik elusoragnismid kasutavad hingamiseks. Operatsioonidel Balloonides
Fluor oli elemendina ühendite koostises tuntud juba18.sajandil Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redig Esimest korda saadi Teine tase vaba fluori1886.aastal Kolmas tase vesinikfluoriidi Neljas tase Viies tase elektrolüüsil Prantsusmaa keemiku Henry Moissani poolt. Kloori- Cl avastamine 1774. a. leidis rootsi keemik Scheele , et Klõpsake soolhape annabjuhtslaidi teksti laadide redigeerimi Teine tase kuumutamisel Kolmas tase mangaanperoksiidiga Neljas tase kollakasrohelise gaasi Viies tase kloori. Kloori- Cl avastamine Kloor ei leidnud kohe kasutamist. Esmakordselt kasutati kloori meditsiinis. Esimese maailmasõja ajal leidis kloor ootamatut kasutamist massilise hävitamise relvana. Broomi- Br avastamine
Molübdeen Tutvustus • Molübdeen on keemiline element, metall järjenumbriga 42. Aatommass 95,94. • Tal on 7 stabiilset isotoopi massiarvudega 92, 94, 95, 96, 97, 98 ja 100. • Normaaltingimustel on molübdeeni tihedus 10,22-10.28 g/cm3. • Tema sulamistemperatuur on 2623 Celsiuse kraadi. Materjali avastamise ajalugu • Molübdeeni avastas Carl Wilhelm Scheele 1778. aastal aga esimesena tootis puhast molübdeeni Peter Jacob Hjelm, kuna Carlil polnud selleks piisavalt kõrge temperatuuriga ahju. • Carl Wilhelm Scheele Nimetuse legend (1) • Nimi tuleb ladina keelsest sõnast molybdaenum Vana- Kreekast Μόλυβδος molybdos, mis tähendab pliid, kuna selle osakesed meenutasid plii osakesi. Nimetuse legend (2) Plii Molübdeen Aine omadused (1) • Molübdeen on hallikasvalge, rasksulav ja
Lämmastikuühen did: plussid ja miinused Lämmastik Keemiline element järjenumbriga 7. Värvitu, lõhnatu, maitsetu gaas Moodustab maa atmosfäärist 78,09% Veeldub -196 kraadi juures Elektronide arv kihis on 2,5 Lämmastiku kasutamine Ammoniaagi tootmine Inertse keskkonna loomiseks Madala temp. saavutamiseks Tööstusvaldkondades Ajalugu Gaasi kujul avastati 1772.aastal Daniel Rutherfordi poolt Esimesed lämmastiku õhust eraldajad olid Carl Wilhelm Scheele, Joseph Priestley ja Henry Cavendish Prantsuse keemik Antoine Laurent de Lavoisier pakkus uue gaasi nimeks azote Tänapäevase nime nitrogenium andis Jean Antoine Claude Chaptal Lämmastiku füüsikalised omadused Värvusetu Lõhnatu Maitsetu Vees vähe lahustuv Õhust kergem Sulamistemperatuur -210°C Keemistemperatuur -196°C Lämmastiku keemilised omadused Väga püsiv ehitus Keemiliselt väheaktiivne Toatemperatuuril stabiilne, ei reageeri vesiniku,
Siiski polnud Priestley päris esimene, kes hapniku olemasolust teadlikuks sai. Hiina õpetlane Mao Hoa arvas juba 7.- 8. sajandil, et õhk koosneb kahest gaasist: üks soodustab põlemist ja hingamist, teine seda ei tee. Seda, et õhus leidub hingamist ja põlemist soodustav gaas, on maininud veel Leonardo da Vinci, Robert Hooke, John Mayow ja mitmed teisedki. Esimesena kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi Uppsala apteeker Carl Wilhelm Scheele. Katsete tulemustest valmis tal traktaat, mis ilmus 1777. aastal. Scheele oli saanud hapniku küll katseliselt varem kui Priestley, ent teate hapniku avastamisest avaldas Priestley enne Scheele kuulsa traktaadi ilmumist. Hapniku avastajana on veel nimetatud ka inglise teadlast Daniel Rutherfordi. Ta nimetas õhku hapniku ja lämmastiku seguks. Poolteist sajandit enne Priestleyt, Scheelet ja Rutherfordi avastas hapniku ja selgitas selle füsioloogilist osa hingamisel Hollandi teadlane
KLOOR Cl2 (kr.k chloros kahvaturoheline) Kloori avastas 1774 Sveitsi teadlane Karl Wilhelm Scheele. Kuid nimetuse sellele rohkekaskollasele gaasile andis teadlane Davy, kes tundis kloori ära kui keemilse elemendi. 1811. aastal andis ta kloorile ka nime tema roheka värvuse järgi. Samal aastal võeti kasutusele termin halogeen. Kirjeldati seda kui kloori võimet reageerida metallidega, et moodustada soolasid. 19 saj. algul kasutati kloori enamasti tekstiilitööstuses valgendajana või desinfektsioonivahendina, et vältida haiguste levikut. Peale selle hakati tootma ka soodat,
süütamisel ja plahvatab sageli ning on väga kerge. Gaasi tiheduse määramiseks kaalus Cavendish kolvi happe ja tsingiga enne katset ja pärast gaasi eraldumist. Gaasi aga kogus kolbi ja määras tema ruumala ning siis arvutas tiheduse. 1787.a. soovitas prantsuse keemik Guyton de Morveau anda sellele nimetus hüdrogene (kreeka keeles hydõr tähendab vett ja gennao on sünnitan). Üheks teenekaks teadlaseks elementide avastamise alal oli rootslane Carl Wilhelm Scheele. Tema alustas esimesena nn "tuliõhu" uurimist. Scheele kuumutas elavhõbeoksiidiga täidetud nõud, kust eralduvad gaasimullikesed kogunesid vee kohal paiknevasse kuplisse. Siis kuplisse viidi hõõguv pird, süttis see ereda leegiga põlema, isegi hõõguv raudtraat süttis. Nii saadi hapnikku esimest korda ja aasta oli 1772. Ka inglise keemik Joseph Priestley uuris nn "tuliõhku" ehk eluõhku ehk "flogistonivaba õhku"
kestus olla hapnikus lühem kui õhus. Siiski polnud Priestley päris esimene, kes hapniku olemasolust teadlikuks sai. Hiina õpetlane Mao Hoa arvas juba 7.- 8. sajandil, et õhk koosneb kahest gaasist: üks soodustab põlemist ja hingamist, teine seda ei tee. Seda, et õhus leidub hingamist ja põlemist soodustav gaas, on maininud veel Leonardo da Vinci, Robert Hooke, John Mayow ja mitmed teisedki. Esimesena kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi Uppsala apteeker Carl Wilhelm Scheele. Katsete tulemustest valmis tal traktaat, mis ilmus 1777. aastal. Scheele oli saanud hapniku küll katseliselt varem kui Priestley, ent teate hapniku avastamisest avaldas Priestley enne Scheele kuulsa traktaadi ilmumist. Hapniku avastajana on veel nimetatud ka inglise teadlast Daniel Rutherfordi. Ta nimetas õhku hapniku ja lämmastiku seguks. Poolteist sajandit enne Priestleyt, Scheelet ja Rutherfordi avastas hapniku ja selgitas selle
desinfitseerimisvahendina FeCl2 reaktiivide valmistamiseks Vesinikkloriidhape Saadakse vesinikkloori lahustumisel vees Kontsentreeritud vesinikloriidhape sisaldab 37% HCl Värvuseta, terava lõhnaga, õhus suitsev ja sööbivate omadustega vedelik Reageerib enamike metallidega (va Cu, Ag, Hg, Pt, Au) HCl sooli nimetatakse kloriidideks Inimese maomahl sisaldab 0,5% HCl Cl2 ajalugu 1774 a. leidis Rootsi keemik Scheele, et HCl kuumutamisel MnO2 `ga annab kollakasrohelise gaasi kloori Tehnika arenguga hakkas Cl kasutusala üha laienema U 1830 a. kasutati kloorvett inhalatsiooniks kopsutuberkuloosi, difteeria ja mõnede teiste haiguste puhul Esimese MS'i ajal kasutati massihävitusrelvana Cl2 huvitavat Nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast chloros (rohekaskollane) Inimorganismis (70kg) on 95g kloori Keskmine lubatav piirkontsentratsioon õhus on o,oo3 mg/ Kasutatud kirjandus http://www
KLOORI SAAMINE · Tööstuslikult saadakse tänapäeval kloori NaCl lahuse elektrolüüsil. 2NaCl + 2H2O --------® 2NaOH + H2 + Cl2 · Laboratooriumis peamiselt vesinikkloriidhappest oksüdaeerijate toimel 4HCl + MnO = MnCl2 +Cl2 + 2H2O AJALUGU · Kloori nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast chloros, mis tähendab tõlkes kahvaturohelist. · Kloori kui lihtaine avastas 1774. aastal Rootsis teadlane Carl Wilhelm Scheele, kui ta kuumutas keedusoola ja väävelhappe segu mineraal pürolusiidiga. · 1810.a tõestas H. Davy tõestas, et tegu oli lihtainega (Cl) ja pani sellele nime. · Kloor oli ka esimene gaas, mida kasutati sõjanduses. 1915. aprill vabastas Saksa armee prantslaste, kanadalaste ja aafriklaste poole 180 tonni kloori gaasi. Kannatada sai umbes 20 000 inimest. 5000 neist suri ning paljud jäid eluks ajaks vigaseks. KASUTUSALAD
Hapnik O2 Koostajad: Maret Muusikus Kristiina Kahr Kadri Kalvik Mona Sikkar Hapniku avastamine Hapniku avastas esimesena Rootsi apteeker Carl Wilhelm Scheele 1770. aastatel Briti vaimulik Joseph Priestley avaldas avastuse enne Scheele't ning talle antakse tavaliselt eelisõigus Hapniku saamine Saadakse õhust ja mitmesuguste hapnikurikaste ühendite kuumutamisel (2KMnO4=K2MnO4+MnO2+O2) Vesinik peroksiidi lagunemisel katalüsaatori juuresolekul (H2O2=2H2O+O2) Vee elektrolüüsil (2H2O= 2H2+O2) (Joonis)
· Maa atmosfääris on hapnikku ~21%. · Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. · Hapnik osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis, mädanemis ja põlemisprotsessides. · Hapnikku leidub väga paljudes ühendites. HAPNIKU AVASTAJAD · Inglise teadlane Joseph Priestley tuntud Prestley katse. · Hiina õpetlane Mao Hoa arvas, et õhk koosneb kahest gaasist. · Uppsala apteeker Carl Wilhelm Scheele esimene, kes kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi. · Inglise teadlane daniel Rutherford nimetas õhku hapniku ja lämmastiku seguks. · Hollandi teadlane Cornelius van Drebel. HAPNIKU ÜLDISELOOMUSTUS Hapniku keemiline sümbol on O. Hapnik asub perioodilisustabeli 2.perioodi VI rühmas. Tema tuumalaeng on 8. Hapniku aatomis on: 8 prootonit, 8 neutronit ja 8 elektroni, välises elektronkihis on 6 elektroni. Et saavutada püsivat väliskihti, on hapniku
valmistamismeetodit. Kuid kaasaegsed keemiaajaloo uurijad oletavad, et Basilius Valentinuse teosed on kirjutatud Paracelsuse vaenlaste poolt, kes tahtsid tõestada, et kõik tema poolt kirjutatu oli teada juba XV sajandil, ning seetõttu võib-olla ka selles raamatus mainitud "soolapiiritus" on sinna kirjutatud pärast Glauberi avastust. Uurinud "soolapiirituse" vesilahuse omadusi, nimetas inglise keemik Priestley selle soolhappeks. 1774. a. leidis rootsi keemik Scheele, et soolhape annab kuumutamisel mangaanperoksiidiga kollakasrohelise gaasi kloori. Seega avastas kloori 1774. aastal Rootsis Uppsalas Karl Wilhelm Scheele. 1811. aastal andis aga kloorile nimetuse teadlane Davy, kes tundis kloori ära kui keemilise elemendi. Oma nimetuse sai kloor roheka värvuse järgi. 1811. aastal võeti kasutusele ka termin halogeen, mida kirjeldati kui kloori võimet reageerida metallidega, et moodustada soolasid. Kloor ei leidnud kohe kasutamist
Üleväetamisega võib kaasneda ka veekogude saastumine nitraatidega. Mitmetes tööstusprotsessides ja ka autode heitegaasi koostises paisatakseõhku suurtes kogustes lämmastikoksiide, suurendades happevihmade kahjulikku mõju. 5) Lämmastik kui gaas avastati alles 18. sajandi teisel poolel, mil õhu uurimine ning komponentideks lahutamine tegi teaduses võidukäigu. Esimesed lämmastiku õhust eraldajad olid rootslane Carl Wilhelm Scheele ning inglased Joseph Priestley ja Henry Cavendish. Lämmastiku avastamise au kuulub aga sotlasele, Daniel Rutherfordile, kes esimesena, 1772. aastal, pakkus oma doktoritöös välja, et tegemist võib olla uue keemilise elemendiga. Lämmastiku eestikeelne nimetus on tulnud sõnast lämbuma aeroobsed organismid ei ole võimelised lämmastikku hingamiseks kasutama ning hapniku puudumisel lämbuvad.
Molübdeen Molübdeen (Mo) on omadustelt metall järjenumbriga 42, aatommassiga 95,94 ning tihedusega 10,22-10,28 g/cm3. Sulamistemperatuuriks on 2623 Celsiuse kraadi ja keemistemperatuur on 4650 kraadi. Molübdeeni nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast molübdos ja tähendab pliid. Molübdeeni avastas 1778 aastal Carl Wilhelm Scheele, aga esimesena tootis puhast molübdeeni Peter Jacob Hjelm, kuna Carlil polnud selleks piisavalt kõrge temperatuuriga ahju. Molübdeen on hallikasvalge, rasksulav ja toatemperatuuril keemiliselt püsiv. Ta juhib hästi elektrit. Tema heaks omaduseks on väike soojuspaisumistegur, tänu millele saab teda paljudes seadmetes kasutada. Venitatav ja sepistatav on ta vaid kõrgel temperatuuril. Looduses täiesti puhast molübdeeni ei leidu, küll aga ühenditena
· AgCl hõbekloriid valgustundlikkuse tõttu kasutatakse fotopaberite valmistamisel; · K2Cl2O - kaaliumkloraat kergesti plahvatav hõõrdumisel või löögist, kasutatakse laboratooriumis hapniku saamiseks, tuletikkude ja lõhkeainete valmistamisel; · Ca(ClO) 2 - kaltsiumhüpoklorit kloorlubja tähtis koostisosa, rakendatakse pleegitus-ja desinfitseerimisvahendina. Huvitavaid fakte kloorist: · Kloori avastas Carl Wilhelm Scheele 1774. aastal. · Kloori on kasutatud alates 3000 eKr kivisoolade näol. · Juba väike hulk kloori sissehingatavas õhus võib olla surmav. · Klooriga puhastatakse nii basseinide kui ka joogivett. · Kloori leidub tahkes, gaasilises ja vedelas olekus. · Kloor on mutageen ning see võib esile kutsuda DNA mutatsiooni, mis võib tekitada vähki. Aitäh, et vaatasid!
Tähtis oli, et alkeemik elaks läbi jumaliku hetke. Eesmärk oli mitteväärismetallidest kulla saamine, müstiliste eliksiiride otsingud. Seos kaasaegse keemiaga: avastati ja võeti kasutusele mitmeid lihtaineid ja ühendeid , happeid ja orgaanilisi aineid. Arendati laborisisustust: kolvid, kuumutusahjud, vee- ja liivavannid. Võeti kasutusele destilleerimine, sublimatsioon, pikaajaline kuumutamine. IV RIDA 1. Scheele: ülevaade elust ja teadustegevusest Carl Wilhelm Scheele (18.sajand) - rootsi väljapaistvamaid keemikuid. Töötas peam. apteekides, kus sisustas keemialaboreid. Sai O2 ("tuliõhk") enne Priestley'd ja uuris põhjalikult. Mõistes O2 osa põlemisprotsessides, ei loobunud siiski flogistoniteooriast. Üks kõigi aegade viljakamaid ja intuitiivsemaid keemikuid. Avastas kloori, sai ühena esimestest N2, P4, Mo. 2. Comptoni efekt ja määramatuse printsiip
See on järelikult üsna vaba flogistonist deflogistoniseeritud õhk. Pani tähele, et taimed suudavad õhku deflogistoniseerida. Tegutses ka mitmete teiste uurimistega. Tema oli esimene, kes pani tähele, et grafiit juhib elektrit. Teda hakkas huvituma õlletööstusel eralduv gaas. Tegi kindlaks, et see on seotud õhk. Proovis seotud õhku juhtida vette, ja pani tähele, et see on väga karastava toimega. Nö karastusjookide avastajaks. Carl Wilhem Scheele (1742-1786) Rootsi keemia oli sellel ajal väga silmapaistval kohal (Scheele õpetaja: Bergmann). Scheele oli oma hariduselt pigem apteeker. Muuhulgas tegeles ka paljude keemiaprobleemidega. (Tal ei vedanud, ei olnud õnne.) Ta osales mitme keemilise elemendi avastamisel, aga ükski neist ei läinud tema nime all kirja. Ta töötas välja mitmeid ravimeid. Oli meditsiini osas asjatundja. 1771.a hakkas uurima mitmesuguste ainete lagunemist ja pani tähele, et eraldus gaas
kustutati. Esimene grafiitpliiats valmistati 1665. aastal. Grafiit oli selles habras ja murdus kergesti. Aastal 1790 leiutati grafiitplbri ja savi segust pliiats (Laasfeld). AJALUGU Traditsiooniliselt väidetakse, et keskaegses Inglismaal leidis karjus tormiga maha langenud puu, mille juured olid koos hallikas-musta massiga. Et leitud mass on grafiit, kristaliseeritud süsinik, tõestati Rootsi keemiku Carl Wilhelm Scheele poolt 1778. aastal. Nimi „grafiit“ tuleneb Kreeka keelsest sõnast „kirjutama“. Inlglise keelne nimi grafiidile on „plumpago“ mille tähenduseks on „sarnane pliile“, millest tuli ka nimi „pliiats“. Jutud levisid väga kiiresti, et sellise asja nagu „pliiatsiga“ saab väga hästi kirjutada. Grafiidi tükkidest lõigati nelinurksed vardad kirjutamiseks. Inglismaal hakati väga varakult grafiidi pulkasi puidu sisse panema
vees ja ühineb peaaegu kõikide elementidega moodustades oksiide. Hapniku oksüdatsiooniastmed ühendeis on -II ja -I. Looduses on hapnikku elementidest kõige rohkem. Teda tarvitatakse keemia- ja metallurgiatööstustes, meditsiinis, vedelat hapnikku lõhkeainete valmistamisel. (ENE 3) Hapniku avastamine Hapniku avastamist takistasid tema iseloomulikud omadused : värvuseta, lõhnata ja maitseta gaas. Selle gaasi avastasid üksteisest sõltumatult mitu teadlast : Priestley, Scheele, Rutherford ja Drebel. Priestley oli hariduselt ja ametilt vaimulik. Kuna ta pooldas usuvabadust, siis pidi ta elatist teenima õpetajana. Ta oskas hästi prantsuse, itaalia, araabia ja süüria keelt, meelisharrastuseks oli aga loodusteadus. Tema esimeseks suuremaks avastuseks oli õlle käärimisel eralduv süsihappegaas. 1774. aasta augustikuus tegi ta katse, kus ta läbi suurendusklaasi juhtis päikesevalgust elavhõbeoksiidile. Viimane lagunes soojuse mõjul elavhõbedaks ja hapnikuks
Levisid uuesti atomistika ideed. Tehti palju õhuga seotud avastusi- õhk sai reaalseks aineks Hakati rakendama rohkem kvantitatiivseid meetodeid, usuti flogistoniteooriat (esimene üldisem teooria keemiliste protsesside kirjeldamiseks. Tegeleti elemendi mõist selgitamisega- Boyle: aine on element kui seda ei õnnestu lagundada edasi teisteks aineteks Robert Boyle- rajas aluse keemiateadusele, uuris ainete omadusi kvantitatiivsete meetoditega jne Carl Wilhelm Scheele, Georg Ernst Stahl, Johann Rudolf Glauber Murrang keemia ajaloos: Kvantitatiivsete meetodite täiustumine, avastused seoses gaasidega lõid eelduse põlemise hapnikuteooria rajamiseks. Seda tegi Antoine Lavoisier ja see rajas aluse kvantitatiivsele keemiale. Lavoisier esitas ka esimese nimekirja keemilistest elementidest. Avogadro oletas, et samades tingimustes sisaldavad võrdsed ruumalad võrdse arvu osakesi.Hakati tegelema elektrokeemiaga, aatommasside arvutamise, saamisega.
Carl Wilhelm Scheele (1742- 1786) - rootsi väljapaistvamaid keemikuid. Väga erudeeritud, kuigi ilma kõrghariduseta. Töötas peam. apteekides, kus sisustas keemialaboreid. Sai O2 (“tuliõhk”) enne Priestley’d (mitmel erineval viisil) ja uuris põhjalikult. Mõistes O2 osa põlemisprotsessides, ei loobunud siiski flogistoniteooriast. Üks kõigi aegade viljakamaid ja intuitiivsemaid keemikuid. Avastas kloori (1774), sai ühena esimestest N2, P4, Mo (1778). Eraldas või sünteesis esimesena mitmeid As, F, Mo, W ühendeid, anorg. ja org. happeid: HCN, H3AsO4, H2SiF6, oblik-, viin-, õun-, sidrun-, kusi- ja gallushapet, glütseriini jt. A.H. Compton, 1933: “Comptoni efekt” - Valguskvantide hajumisel elektronide toimel suureneb kvantide lainepikkus; see suurenemine ei sõltu esialgsest lainepikkusest ning on määratud ainult nurgaga, mille võrra valgus kõrvale kaldub. - Seega vastab igale hajumisnurgale vaid 1 lain...
aastal tõepärase pildi kogu keha hõlmavast vereringest ja südamest kui pumbast, mis verd ringi jagab. Kujunes arusaam, et inimene on justkui omalaadsest masinast, mille mehanismi on võimalik tundma õppida. Keha erinevate kudede uurimiseks võttis hollandlane Antonie van Leeuwenhoek (1632- 1723) kasutusele mikroskoobi. selle abil avastas ta punased verelibled, spermatosoidid ja mikroorganismid. Laboratoorsete katsete abil uuriti ainete koostist. Rootsi apteeker Carl Scheele (1742-1786) jõudis 18.sajandi lõpul järeldusele, et õhk polegi algelement vaid koosneb erinevatest gaasides, sealhulgas hapnikust. Prantslane Antoine Lavoisier (1743-1794), keda peetakse moodsa keemiateaduse rajajaks, tõestas, et põlemine on ühnemine hapnikuga, ning demonstreeris hapniku rolli hingamises. Samuti jõuti järeldusele, et vesi pole samuti algelement vaid koosneb vesinikust ja hapnikust.
aastal tõepärase pildi kogu keha hõlmavast vereringest ja südamest kui pumbast, mis verd ringi jagab. Kujunes arusaam, et inimene on justkui omalaadsest masinast, mille mehanismi on võimalik tundma õppida. Keha erinevate kudede uurimiseks võttis hollandlane Antonie van Leeuwenhoek (1632- 1723) kasutusele mikroskoobi. selle abil avastas ta punased verelibled, spermatosoidid ja mikroorganismid. Laboratoorsete katsete abil uuriti ainete koostist. Rootsi apteeker Carl Scheele (1742-1786) jõudis 18.sajandi lõpul järeldusele, et õhk polegi algelement vaid koosneb erinevatest gaasides, sealhulgas hapnikust. Prantslane Antoine Lavoisier (1743-1794), keda peetakse moodsa keemiateaduse rajajaks, tõestas, et põlemine on ühnemine hapnikuga, ning demonstreeris hapniku rolli hingamises. Samuti jõuti järeldusele, et vesi pole samuti algelement vaid koosneb vesinikust ja hapnikust.
Kasutamine · Fluori sisaldavaid freoone kasutatakse jahutusvedelikuna külmutusseadmetes · Vähesel määral lisatakse fluoriühendeid hambapastasse hambakaariese tekke vähendamiseks. · Sõjagaasidena on kasutatud selliseid orgaanilisi fluoriühendeid nagu näiteks sariin ja samaan. Need gaasid halvavad närvisüsteemi ning kutsuvad esile kiire surma. · Vereasendajana ja narkoosivahendina. Kloor Kloori avastamine: Kloori kui lihtaine avastas 1774. aastal Rootsis teadlane Carl Wilhelm Scheele, kui ta kuumutas keedusoola ja väävelhappe segu mineraal pürolusiidiga. Paiknemine: Kloor on keemiline element järjenumbriga 17. See asub perioodilisustabelis VIIA rühmas, mille moodustavad halogeenid. Sümbol: Cl Omadused Keemilised omadused: Kloor on väga aktiivne keemiline element reageerides peaaegu kõigi metallidega ja suurema osa mittemetallidega. Füüsikalised omadused: Kloor kui lihtaine on mürgine raske gaas, terava lõhnaga, kergesti veelduv.
See kuulub dihapete rühma. Dihape ehk dikarboksüülhape on orgaaniline hape, millel on kaks karboksüülrühma. Üldiselt käituvad dihapped keemilistes reaktsioonides samamoodi kui ühe karboksüülrühmaga monohapped. Teine karboksüülrühm ioniseerub mõnevõrra raskemalt kui esimene, kuna anioonide deprotoniseerimine nõuab rohkem energiat kui neutraalsete molekulide puhul. [https://et.wikipedia.org/wiki/Dihape] Esmakordselt eraldas õunhappe õunamahlast Carl Wilhelm Scheele aastal 1785. [https://en.wikipedia.org/wiki/Malic_acid] 1.4 Coca-Cola Coca-Cola ehk kokakoola on karboniseeritud karastusjook, maailma populaarseim karastusjook ning esimene ja tuntuim koolajook. [https://et.wikipedia.org/wiki/Coca-Cola] Coca cola koostisosad on vesi, süsihappegaas, toiduvärv E 150d, fosforhape, magusainena naatriumtsüklamaat, atsesulfaam K ja aspartaam, looduslikud lõhna- ja maitseained k.a kofeiin, happesuse regulaatoriks naatriumtsitraadid
leelistes) Giuseppe F.Fontana : hakkas laialdasemalt kasutama gaaside mõõtmise seadmeid, uuris NO ja veegaasi. Daniel Rutherford: eraldas õhust N2 Joseph Priestley: avastas O2 (sõltumatult Carl Scheele) 3) Flogistoniteooria etapp Flogiston (G.Stahl’I järgi) - kõigi põlevate (oksüdeeruvate) ainete komponent, mis põlemisel eraldub. FT loojaks Georg Ernst Stahl Henry Cavendish sai ja kirjeldas H2 määras selle tiheduse, H2+õhk puhas vesi. Carl Wilhelm Scheele sai O2 ja uuris põhjalikult. Mõistes O2 osa põlemisprotsessides. Eraldas või sünteesis esimesena mitmeid As, F, Mo, W ühendeid, anorg. ja org. happeid: HCN, H 3AsO4, H2SiF6, oblik-, viin-, õun-, sidrun-, kusi- ja gallushapet, glütseriini jt. Mihhail Lomonossov -Massi säilivuse seadus keemil. reakts. soojuse kineetiline teooria 4) Flogistonivastase teooria etapp -XVIII saj. Antoine Laurent Lavoisier hapniku tegelik roll põlemis- ja oksü.
Hapnikuga mood. 6erinevat oksiidi: PbO , Pb3O4 , PbO2 , Pb2O3. Kasut: 45% akumulaatorite elektroodid, 20%.kaablikatted, 5-20% tetraetüülplii tootmiseks. Haavlid, kuulide südamikud, keemiatööstuse sulamid jm. Biotoime: kõige aktuaalsem on Pb puhul mürgitus., etiti kui arvestada tema suurt tarbitavust. Inimeses 130mg Pb. Reostab ka loodust (ookeanidesse üle 500 000 tonni a) 15. rühm- N P As Sb Bi o-a -3..5 Lämmasik(N) - Avastas, erald.- Rutherford, Scheele 1772. Loodusilk N - 2isotoopi. Maakorres lev 15.kohal(lihtainena atmosf, ühenditena- lood vetes, mineraalides; maakoores), kosmoses-4.khal.Lämmastik onkõikide elusorg. komponent.(mullas, valkudes). OM: lihtainena N2 värvitu gaas, vees vähelahustuv, raskvedelduv, ei toeta hingamist ega põlemist, keemiliselt passiivne, kõrg temp raeg vajalik katalüsaator. Ühendid: Vesinikuga 3põhiühendit: 1) NH3 ammoniaak – värvitu terava lõhnaga gaas, lah
hapnik on elutegevuseks oluline. Kuid Priestley ütles ka, et puhta hapniku hingamine võib olla ohtlik. Ta väitis, et nii nagu küünal põleb hapnikus kiiremini kui õhus, nii võib ka inimese elu kestus olla hapnikus lühem kui õhus. Aastal 1774 valmistas Priestley elavhõbeoksiidi lagundamisel hapnikku. Ta avaldas katse tulemused enne Carl Wilhelm Scheelet, kes oli juba 1772. aastal hapnikku saanud, mistõttu märgitakse mõnikord Priestlyt hapniku avastajana. Ei Priestley ega Scheele teadnud, et hapnik on keemiline element. Kooskõlas flogistoniteooriaga nimetas Priestley hapnikku "deflogistoneeritud õhuks". Kuni surmani jäi Priestly flogistoniteooria veendunud pooldajaks. Hiina õpetlane Mao Hoa arvas juba 7.- 8. sajandil, et õhk koosneb kahest gaasist: üks soodustab põlemist ja hingamist, teine seda ei tee. Seda, et õhus leidub hingamist ja põlemist soodustav gaas, on maininud veel Leonardo da Vinci, Robert Hooke, John Mayow ja mitmed teisedki.
vôrrand, millele on lisatud reakts.i soojusefekt. Q-efekt sôltub T-st ja P-st. *Hessi seadus reaktsiooni Q-efekt sôltub ainult lähteainete ja saaduste iseloomust (ja oleku parameetritest), kui ei sôltu reaktsiooni kulgemsie viisist ega vahe etappidest. *Tekkeentalpia [H = Hj,f - Hi,f]: ühe mooli aine tekkimisel lihtainetest eraldub vôi neeldub soojust st. ühe mooli aine tekkimise Q-efekt. *Pôlemisentalpia [Hc = Hj,c - Hi,c]. 2) Määramatuse printsiip 3) Scheele, tema elu ja teadus (1742-1786)Rootsi üks väljapaistvamaid keemikuid, väga erudeeritud, ilma kõrghariduseta. Töötas peamiselt apteekides, sisustas laboreid. Sai O2 (tuliõhk) mitmel erineval viisil ja uuris seda põhjalikult. Mõistes O2 osa põlemisprotsessides, ei loobunud siiski flogistoniteooriast. Avastas kloori(1774), sai ühena esimestest N2, P4, Mo. Eraldas või sünteesis esimesena mitmeid As, F, Mo, W ühendeid, anorggaanilisi ja orgaanilisi happeid-HCN, H3AsO4
(1577-1644) võttis kasutusele termini gaas (gaz, gas) ja uuris CO2 (gas silvestre, "metsagaas"): happed + lubjakivi, käärimine, põlemine. Töid meditsiinist, iatrokeemiast, pürotehnikast. ) Flogistoniteooria etapp Flogiston (G.Stahl'I järgi) - kõigi põlevate (oksüdeeruvate) ainete komponent, mis põlemisel eraldub. Flogistoniteooria (FT) loojaks oli kuulus saksa arst Georg Ernst (Ernestus) Stahl (1659-1734). Silmapaistvamad esindajad Henry Cavendish (1731-1810) H² Carl Wilhelm Scheele (1742-1786)O² M.Lomonossov- massi säilivuse seadus keemilistes reaktsioonides Flogistonivastase teooria etapp XVIII saj. keemia seoses Lavoisier' töödega Antoine Laurent Lavoisier (1743 - 1794) hapniku tegelik roll põlemis- ja oksüdatsioonireaktsioonides (1777): lihtainete (väävli, fosfori, metallide kuumutamine suletud nõudes (koos kaalumisega) - uus tõlgendus (katseid tehtud ka varem). Toetus Scheele ja Priestle katsetele (O2). keemil. elemendi mõiste täpsustus "aine säilivuse
teest ega vaheetappidest. 2) Määramatuse printsiip Heisenbergi määramatuse printsiip Elektroni liikumistee täpne määramine aatomis pole võimalik (asub mingis ruumiosas, mitte ruumipunktis) Kirjeldamine on tõenäösuslik. Niisugustele põhiseisukohtadele on rajatud aatomi ehituse kvantmehaaniline teooria. 3) Scheele, tema elu ja teadus Rootsi väljapaistvamaid keemikuid. Töötas peam apteekides, kus sisustas oma keemialaboreid. Sai O2 enne Priestley'd ja uuris põhjalikult. Mõistes O2 osalemist põlemisprotsessides, ei loobunud siiski flogistoniteooriast. Avastas kloori, sai ühena esimestest N2, P4, Mo, W ühendeid, anorg j aorg happeid. Oli üks kõigi aegade viljakamaid ja intuitiivsemaid keemikuid.
reaktsioonil saksa juveliir H. Scwanhard 1670 aastal. 3. Kloor Leidumine ja Saamine Kloor on levikult maakoores 20. element. Seejuures sinna sisse ei ole arvestatud suuri kloorivarusid ookeanivetes. Levinumateks kloriidseteks mineraalideks on näiteks haliit ehk kivisool NaCl ja sülviin ehk sülviit KCl jt. Soola kaevandati kivisoolana või saadi merevee aurustamisel. Keskmiselt sisaldab merevesi soolasi 35g/l. Puhtalt sai kloori esmakordselt C.W. Scheele Uppsalas Rootsis 1774. aastal keedusoola ja väävelhappe segu kuumutamisel. Nime kloor (inglise keeles chlorine) andis elemendile inglise keemik Humphry Davy 1811. aastal. Tänapäeval toodetakse kloridi sulatatud kloriidide või nende vesilahuste elektolüüsil: 2NaCl _ 2Na + Cl2 2NaCl + H2O _ H2 + Cl2 + 2NaOH Laboratoorselt saadakse peamiselt vesinikkloriidhappest oksüdeerijate toimel: 4HCl + MnO2 _ MnCl2 + Cl2 + 2H2O 2KMnO4 + 16HCl _ 5Cl2 + 2MnCl2 + 2KCl + 8H2O
Elavhõbe ja tema ühendid on äärmiselt mürgised. Juba araabia alkeemikud märkasid, et isegi skorpionid pagevad ruumist, kus on elavhõbedat. Elavhõbedaühenditega mürgitati 16. sajandil Rootsi kuningas Erik XIV. Elavhõbedamürgistusse suri Inglise kuningas Charles II, kes alkeemikuna uuris elavhõbedast kulla saamist. Arvatavasti mürgitas Antonio Salieri 1791. Aastal sublimaadiga Wolfgang Amadeus Mozarti. Kroonilist elavhõbedamürgitust põdesid maailmakuulsad teadlased Carl Scheele, Michael Faraday ja Humphry Davy, kes katsetel kasutasid elavhõbedat. Möödunud sajandeil oli kübarategijatel elavhõbedamürgistus kutsehaiguseks, sest kübaravilti vormiti elavhõbedasoola lahusega. Mürgituse tunnuseks olid tasakaaluhäired, värisemine ning arusaamatu ja seosetu jutt, unetus, higistamine ja vaimne küündimatus. USAs nimetatakse iseloomulikku värisemist kübarategijate linna järgi isegi Danburry vabinaks. 1953. aastal
või triibud, millele mõnikord lisanduvad pigmenteerunud täpid. 2) Cl2 ( Kloor ) - kollakasroheline mürgine gaas Leidumine ja saamine: Kloor on levikult maakoores 20. element. Seejuures sinna sisse ei ole arvestatud suuri kloorivarusid ookeanivetes. Levinumateks kloriidseteks mineraalideks on näiteks haliit ehk kivisool NaCl ja sülviin ehk sülviit KCl jt. Kivisoola tunti juba 40-50 tuhat aastat tagasi. Puhtalt sai kloori esmakordselt C.W. Scheele Uppsalas Rootsis 1774. aastal keedusoola ja väävelhappe segu kuumutamisel. Saadakse sulatatud kloriidide või nende vesilahuste elektolüüsil: 2NaCl à 2Na + Cl2 2NaCl + H2O à H2 + Cl2 + 2NaOH Laboratoorselt saadakse peamiselt vesinikkloriidhappest oksüdeerijate toimel: 4HCl + MnO2 à MnCl2 + Cl2 + 2H2O 2KMnO4 + 16HCl à 5Cl2 + 2MnCl2 + 2KCl + 8H2O Omadused: Kloor on kollakasroheline, terava lõhnaga, mürgine, õhust üle kahe korra raskem gaas.
Pärast metalli saamist puhtal kujul nimetati mangaan ümber. Nimetuse aluseks oli kreekakeelne sõna manganese, mis tähendas puhastama (vihje selle kasutamisele minevikus klaasi puhastajana). Mõned uurijad arvavad, et elemendi nimetus tulenes ladinakeelsest sõnast magnes magniit, kuna pürolusiiti, millest toodetakse mangaani, peeti minevikus selle aine teisendiks, mida praegu nimetatakse magnet- rauamaagiks. (5) Rootsi keemik Karl Wilhelm Scheele tunnistas 1774. aastal esimesena mangaani elemendina. Samal aastal eraldas Ghan mangaani maakidest. (7) Pisiomelaan (mangaanimaak) (6) 2. Levik Mangaan looduses üsna levinud element. Elementide levikult on ta maakoores 11. kohal. Sisaldus maakoores 0.09%, merevees 2 ppb, inimorganismis 200 ppb. Teda leidub loduses ainult ühenditena. Suhteliselt hiljuti avastati Vaikse, Atlandi ja India ookeani põhjas suured rauamangaani konkretsioonid, mis kujunevad perspektiivseks Mn tooraineks
lehtköögiviljad, piima liha, oad, banaanid, aprikoosid, sinepipulbri, karripulbri, kookose. Oma osa annab ka loomne toit, kus on magneesiumi sisaldus küll väiksem, aga biosaadavus hoopis parem. Merevesi sisaldab arvestatavalt magneesiumi, seega annavad räim, lõhe ja makrell, tuunikala ja vähilised oma osa meie magneesiumivajaduse katteks. Ka piimas, munas, lihas ja juustus on natuke kergesti omastatavat magneesiumi. MANGAAN (Mn) Mangaan avastati Stocholmis Scheele poolt 1774a. Mangaan kuulub väikestes kogustes kõikide elavate organismide (taimed, loomad, bakterid) koostisse. Rohkem on teda looma luudes, maksas, neerudes, hüpofüüsi koostises. Mn aitab aktiveerida C vitamiini, biotiini ja tiamiini kasutamist kontrollivaid ensüüme. Tähtis osatäitja toidu ainevahetuses ning rasvhapete ja kolesterooli produtseerimisel. Teda vajatakse ka närvisüsteemi normaalseks funktsioneerimiseks ja suguhormoonide tootmiseks. Mangaan antioksüdantide hulka.
Valgustundliku ühendi avastamine Kui oli leiutatud tehnika, mille abil mingi kujutis pinnale tekitada, siis fotograafia jaoks oli vajalik ka selle kujutise salvestamine. Juba 16. sajandil teati, et hõbeda sooladel on võime sõltumata temperatuurist muutuda valguse käes tumedamaks. Aastal 1727 tõestas seda saksa teadlane Johann Heinrich Schultze. Ta kasutas päikesevalgust sooladele sõnade salvestamiseks, ent ei püüdnud neid sinna lõplikult kinnitada. 1777. aastal tegi Carl William Scheele katseid juba hõbekloriidiga. Hõbenitraati ja hiljem hõbekloriidi kasutades valmistasid inglased Thomas Wedgewood ja Humphry Davy erinevatest esemetest kontaktkoopiaid. Kuna kinnitamisprotsessi aga ei tuntud, siis kadusid kujutised üsna pea, mistõttu püsivate jäädvustusteni veel sel sajandil ei jõutudki.Siiski oli see tehnoloogia koos camera obscuraga eeldusteks fotograafia leiutamiseks, aga läks veel sajand, enne kui suudeti salvestada esimene kujutis
madala ktº-ga (25,7ºC), seguneb veega igas vahekorras väga nõrk hape (eraldub sooladest õhu CO2·H2O toimel) kasut. laialdaselt keemiatööstuses (toodang üle 500 tuh. t aastas), palju tööstusl. saamismeetodeid Laboris: tsüaniidide või ferrotsüaniidide lagundamine hapetega kuumutamisel; auru kondenseerimine K4[Fe(CN)6] kaaliumferrotsüaniid, kaaliumheksatsüanoferraat (II) HCN avastas ja eraldas Scheele 1782 (arvatakse, et ta surigi sinihappe mürgitusse). Üks kõige kiirema toimega mürkaineid; absol. surmav inimesele konts. 0,4 mg/l või ühekordse doosina u. 0,1 g (HCN või tsüaniide sissevõtmisel). Mürgisust seostatakse mõnikord tautomeerse isovormi (≈ 0,5%) sisaldusega: H - C ≡ N ↔ H − N ≡ C ← kolmevalentne süsinik isovorm Tsüaniididest kasutatakse peam. KCN ja NaCN; nende vesilahused lahustavad väärismetalle (Au, Ag),
elavhõbedaga sulameid. Juba araabia alkeemikud märkasid, et isegi skorpionid pagevad ruumist, kus on elavhõbedat. Elavhõbedaühenditega mürgitati 16. sajandil Rootsi kuningas Erik XIV. Elavhõbedamürgistusse suri Inglise kuningas Charles II, kes alkeemikuna uuris elavhõbedast kulla saamist. Arvatavasti mürgitas Antonio Salieri 1791. Aastal sublimaadiga Wolfgang Amadeus Mozarti. Kroonilist elavhõbedamürgitust põdesid maailmakuulsad teadlased Carl Scheele, Michael Faraday ja Humphry Davy, kes katsetel kasutasid elavhõbedat. Möödunud sajandeil oli kübarategijatel elavhõbedamürgistus kutsehaiguseks, sest kübaravilti vormiti elavhõbedasoola lahusega. Mürgituse tunnuseks olid tasakaaluhäired, värisemine ning arusaamatu ja seosetu jutt, unetus, higistamine ja vaimne küündimatus. USAs nimetatakse iseloomulikku värisemist kübarategijate linna järgi isegi Danburry vabinaks. 18. sajandi keskpaigast kuni 19
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
