Elavhõbe (0)

ELAVHÕBE – Hg

Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, mille sümbol tuleb tema ladinakeelsest nimetusest Hydrargyrum. Elavhõbe asum perioodilisustabeli IIB rühmas ja 6. perioodis.

• Leidumine/saamine
  

Elavhõbe oli tuntud juba Muinas-Hiinas, -Indias ja –Egptuses. Kuid looduses on elavhõbe siiski väga haruldane aine. Elavhõbe kuulub mitmekümne mineraali koostisse, kuid ainus elavhõbeda saamiseks kaevandatav mineraal on kinaver (HgS). Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias. Elavhõbeda toodang maailmas on tugevasti langenud varude ammendumise tõttu. Elavhõbedat eraldub looduslikest allikatest, näiteks vulkaanide kaudu, kuid eraldumine toimub ka inimtekkelistest allikatest, nagu söe põletamine ja elavhõbeda kasutamine toodetes. Suurem osa elavhõbedast satub atmosfääri fossiilsete kütuste põletamisel. Nii kivisüsi kui nafta sisaldavad märkimisväärselt elavhõbedat. Elavhõbeda allikaks on veel kloori, polümeeride ja värvide tootmine. Merekeskkonnas esineb elavhõbe peamiselt lahustunud ioonidena.

• Füüsikalised omadused
  

Elavhõbe on ainus puhas metall (mitte sulam ), mis on toatemperatuuril vedel. Elavhõbe tahkub temperatuuril –38,8 ° C ja keeb temperatuuril 356° C. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Lihtainena on elavhõbe kergsulav hõbevalge läikiv metall. Elavhõbedal on ka suur soojuspaisumise tegur ja seetõttu kasutatakse teda tihti termomeetrites.

• Keemilised omadused
  

Elavhõbe lahustab hästi paljusid metalle (ka alumiiniumi), moodustades nn amalgaame (elavhõbedasulamid). Alumiinium on keemiliselt aktiivne element, mis reageerib energiliselt õhuhapnikuga. Tavatingimustel kattub aga alumiiniumi pind selle tulemusel oksiidikihiga. Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi, mis omakorda veidi kõrgemal temperatuuril laguneb taas lihtaineteks. Ühineb väävli ja halogeenidega tavalisel temperatuuril. Reageerib lämmastik- ja kuuma kontsentreeritud väävelhappega. Elavhõbeda oksiidi tüüp on nõrkhappeline.

• Ühendid
  

Elavhõbe ja selle ühendid on inimeste, ökosüsteemide ja eluslooduse jaoks väga mürgised . Elavhõbe põhjustab tervisehäireid, nagu psühhoos, hallutsinatsioonid ja suitsiidne käitumine. Samuti kopsude kahjustuse. Inimesele on ohutud mitte-lahustuvad elavhõbeda ühendid, nagu elavhõbesulfiid.
Inimesele on ohtlikud aga lahustuvad elavhõbeda ühendid nagu elavhõbekloriid ja metüülelavhõbe.
Metüülelavhõbe läbib kergesti nii platsentaarv barjääri kui ka vere-aju barjääri, pidurdades vaimset arengut isegi enne sündi. Seepärast on kõige enam ohustatud rühmaks lapsed ja sünnitamisealised naised. Metüülelavhõbe ladestub ja kontsentreerub eriti hästi veekeskkonna toiduahelas , mis muudab eriti ohustatuks rohkesti kala ja mereande tarbiva elanikkonna. Kuni 1970-ni kasutati metüülelavhõbedat seentevastase vahendina seemnevilja säilitamiseks.
Mikroobide abil võib elavhõbe muutuda mürgiseks dimetüülelavhõbedaks. Dimetüülelavhõbe kuhjub veekogude toiduahelas, kõige suurem sisaldus röövkalades. Dimetüülelavhõbe kahjustab närvisüsteemi, eriti suuraju koort, mille rakkudes pärsitakse valgusüntees ning tagajärjeks on rakkude hukkumine ja närvikoe kärbumine . Dimetüülelavhõbeda tagajärjel esinevad järgmised mittespetsiifilised kesknärvisüsteemi sümptomid: paresteesia (naha väärtundlikkus), tuimus ja kirvendustunne suu ümbruses, huultes, jäsemetes (eriti sõrmedes ja varvastes), ataksia, komistav kõnnak, neelamis- ja artikulatsiooniraskused, neurasteenia (närvinõrkus), üldine nõrkus, väsimus , kontsentreerumisraskused, nägemis- ja kuulmiskaotus, treemor (lihasvärin), kooma ning lõpuks surm.
Üheks elavhõbedaga ohustatud töötajate grupiks on hambaravi asutustes töötavad inimesed. Toksilisuse allikaks on hambatäidise materjalina kasutatav hõbeamalgaam (elavhõbe, hõbeda, tina ja vase segu) ja selle valmistamise ajal tekkiv elavhõbeda aur. Käesoleval ajal on hõbeamalgaami kasutamine vähenenud . Oluliseks elavhõbeda keskkonna saastuse allikaks loetakse ka kremeeritavate laipade põlemisel erituvat elavhõbeda auru, mis pärineb hambatäidistest.
Metalliline elavhõbe võib põhjustada pöörduvat neerude kahjustust samuti võib ta olla ka allergeen ja põhjustada kontaktekseemi. Metallilist elavhõbedat kasutatakse laboriaparatuuris, elektroodides, patareides termomeetrites, tänavavalgustites, päevavalguslampides, hambatäidistes ja kosmeetikas .
Orgaanilist elavhõbedat sisaldavaid ühendeid kasutatakse pestitsiididena, mis on keskkonnas väga püsivad.

• Huvitavaid fakte
  

Vanad- kreeklased tegid sellest määret ja vanad-roomlased kasutasid seda kosmeetikas.
Vahemikus 14. sajand kuni 19. sajandi teine pool oli elavhõbe (HgCl2) kasutusel süüfilise ravimina .
Samuti on Hg2Cl2 ehk kalomeli kasutatud, lahtistina ja antidepressandina.
Elavhõbedat kasutatakse kullakaevandamisel (Brasiilia), termomeetrites, baromeetrites, vererõhu aparaatides, lampides jne.
Käesoleva ajani kasutatakse elavhõbe amalgaami mõnedes maades hambatäidisena.
Elavhõbe on üks kahest elemendist, mis on normaaltingimustel vedel.