Katastroofid, kliimamuutused (0)

Enim ohustavad meie julgeolekut kliimamuutused
28.04.2007 00:01
Margaret Beckett , Suurbritannia välisminister

Kliimamuutustest tingitud loodusõnnetused õõnestavad kogu maailma julgeoleku alustalasid, hoiatab Suurbritannia välisminister Margaret Beckett.
Viimasel ajal on ÜRO Julgeolekunõukogu aruteludel tihti tõstatatud kliimamuutuste probleemi. Kongo saadik lausus selle kohta järgmiselt: «Mitte esimest korda maailma ajaloos ei toimu sõjalised kokkupõrked maa, joogivee ja rikkuste pärast, kuid võrreldes varasemate konfliktidega on olukord nüüd mitu korda tõsisem.»
Prantslaste arvates on tegemist lausa inimkonna tulevikku ohustava küsimusega. Belglaste sõnul peab aga võitlust loodusjõududest tuleneva ohu vastu alustama meie julgeolekukäsitluse ümbersõnastamisest. Probleem on selles, et me ei saa enam lubada endale seisukohta, nagu ei muutuks planeedi olukord praegusega võrreldes.
ÜRO peasekretär Ban Ki Moon sõnas, et meie keskkonna olukord on vägagi murettekitav.
Kuid mis sunnib eespool mainitud kõnelejaid selliseid murelikke avaldusi tegema? Kas tõesti vaid kliimamuutused?
Meid ähvardav oht on viimase kahe aasta jooksul oluliselt kasvanud ja loodusõnnetuste tagajärjed aina tõsisemaks muutunud. Probleemi olemasolu kinnitavad hiljutised teadusuuringud. Nende mõned võimalike looduskatastroofide stsenaariumid ületavad isegi kõige suuremaid kartusi.
Seetõttu on muutunud ilmselgeks asjaolu, et õnnetuste ja tormide tagajärjed mõjutavad otseselt julgeolekupoliitika alustalasid. Juba niigi pingelistes piirkondades toovad looduskatastroofidest tingitud üleujutused, nakkushaigused ja näljahädad endaga kaasa rahvaste põgenemist kriisipiirkondadest naaberriikidesse.
Põud ja ikaldused põhjustavad toidu-, joogivee- ja energiapuudust sageli seal, kus varud on juba niigi kasinad.
Suurbritannia valitsuse tellitud ja möödunud aastal avaldatud uuringu, nn Stern Review Reporti andmetel ei ole nii ulatuslikke majandusprobleeme pärast Teist maailmasõda varem esinenud .
Me ei saa loodusmõjude küsimust vaadelda enam ainult kitsas rahvusliku julgeoleku mõõtmes – tegemist on vägagi üleilmse julgeolekupoliitilise probleemiga niigi hapras maailmas, kus riikide vastastikune sõltuvus üha suureneb.
Kahetsusväärselt satuvad esimesena löögi alla just need riigid ja rahvad , kes on kõige enam haavatavad ning pole võimelised selliste probleemide puhul piisavalt oskuslikult tegutsema.
Kindlasti ei saa me eelistada ühte probleemi teisele selliste oluliste küsimuste puhul nagu võitlus vaesusega ja tasakaalus looduse säilitamine. Kuid ilma viimaseta ei õnnestu ka esimest probleemi lahendada.
Kõigile, kes tahavad rohkem teada, missugused on teadlaste meelest meid ohustavate loodusõnnetuste laiemad tagajärjed, soovitan tutvuda Ameerika Ühendriikide sõjaväe nõuandva kogu hiljuti ilmunud jahmatamapaneva raportiga.
Nimetatud ühendus koosneb peamiselt USA armee endistest kindralitest ja admiralidest, kes oma pika karjääri jooksul on näinud erinevaid ohtusid alates külma sõja aegsest pidevast tuumarelvade vastasseisust kuni viimaste aastate jooksul ägenenud terrorirünnakuteni.
Kuigi need endised sõjaväelased ei ole olnud tüüpilised looduskaitsjad, rõhutavad nad esitatud raportis, et võimalikud tulevased keskkonnakatastroofid on Ameerika suurim julgeolekuoht.
Nende sõnul «põhjustavad just loodusõnnetused ebastabiilsuse suurenemist maailma pingekolletes». Seega hakkab tulevikus ÜRO Julgeolekunõukogus käsitletavaid küsimusi aina enam mõjutama meie planeedi muutlik ja ebastabiilne kliima.
Sellest murest ajendatuna kasutan Suurbritannia eesistumise ajal võimalust alustada ÜRO Julgeolekunõukogus esimest korda keskkonnahoiu arutelu. Praeguseks on 53 riiki ühinenud Suurbritannia alustatud debatiga, et aidata kaasa probleemi teadvustamisele (mis näitab, et kliimamuutuste küsimus ei jäta enam paljusid riike ükskõikseks).
ÜRO Julgeolekunõukogu on määratud vastutama üleilmse rahu ja julgeoleku eest.
Keskkonnaprobleemide sarnane mõistmine võimaldab meil tulevikus teha õigeid otsuseid maailma majanduse kaitsmiseks. Võitluses puhtama keskkonna eest ei saa teha vahet valdkondadel, millele tähelepanu pöörame – ühtmoodi on olulised nii keskkonna-, majandus- kui ka julgeolekuküsimused.
Alustatud debatt on silmapaistva tähtsusega. Arutelu näitab, et kliimamuutused on üks osa peamistest julgeolekut mõjutavatest teguritest. Suur osa rahvusvahelisest üldsusest on nüüdseks mõistnud ebastabiilsest keskkonnast tulenevaid ohte. Loodushoid vajab edaspidi meie pidevat tähelepanu.
Mida paremini õnnestub selle jagatud eesmärgi nimel koos tegutseda, seda turvalisemalt võime tunda end tulevikus.
Kliimamuutuste põhjustatud ohtude ennetamiseks peame tegema koostööd. Nii saame tulevikus vältida meid lõhestavaid konflikte ja tülisid.
Suurbritannia välisminister Margaret Beckett esines selle avaldusega ÜRO Julgeolekunõukogus New Yorgis 16. aprillil .
Energia säästmist takistab rumalus
30.03.2007 00:01
Heino Perv , Füüsik

Näeme oma igakuistelt korterimakse teatistelt, et valdava osa arvest moodustab järjest kallinev soojus .
Põhjused peaksid olema mõtlevale inimesele selged: järjest suurenev planeedi ülerahvastus, inimeste vajaduste ohjeldamatu kasv, mõttetud sõjad (mis on omakorda esile kutsutud ohjeldamatutest inimlikest kirgedest nagu võimuiha, religioosne fanatism jm) ning teiselt poolt loodusvarade, eriti energiakandjate piiratus .
Ei aita siin välja ka alternatiivenergia (taastuvenergia) varud – puit, turvas , tuul, päike. Neid lihtsalt ei jätku! Tulemuseks ongi järjest kallinev energia.
Kuni 7. novembrini 2006 maksis soojusenergia koos 5% käibemaksuga 418,95 krooni megavatt-tunni (MWh) eest. Kui nüüd üsna varsti lisandub 18-protsendine käibemaks, tuleb maksta 595 krooni. Hinna tõus 42%!
Oigame ja hädaldame väikeste palkade ja pensionide üle, peaasi et mitte midagi teha oma olukorra parandamiseks. Mitte millegi vastu ei tunta huvi, kuigi võiks kas või meelde tuletada koolis õpitud elementaarseid tehnika- ja füüsikateadmisi.
Kellel soe, kellel külm
Korteriühistute liidu korraldatud seminaridel ja foorumitel, samuti raadiosaadetes on korduvalt räägitud, et Põhjamaades (Soome, Rootsi) on energiakulu kilovatt- tundides ruutmeetri kohta aastas ligi kolm korda või enamgi väiksem kui meil. Eriti mainitakse Taanit, kus see suhe ulatub koguni kümneni.
Kus on siis väljapääs?
Esiteks – teha korda küttesüsteemid. Minna üle ühetorusüsteemilt kahetorusüsteemile, nii et radiaatorid on ühendatud paralleelselt senise järjestikühenduse asemel.
See võimaldab igal korteril oma toa temperatuuri reguleerida – nii on igal pool Lääne-Euroopa riikides. Pealegi võivad radiaatoritel olla termostaatventiilid, mis ka päikesepaistelise ilmaga automaatselt kütet vähendavad.
Räägitakse püstakute tasakaalustusventiilidest, kuid see ei aita, sest korterid on soojapidavuselt erinevad – oleneb ilmakaarest, korrusest, külmemad on maja otsmised korterid.
Väidetakse, et siis panevad kõik kütte maksimumile ja hoiavad aknad lahti. Millegipärast ei ole kuulnud , et näiteks Soomes oleks niisugune probleem.
Pealegi on olemas mõõtesüsteem, kus iga radiaatori peal on vastav andur, mille näitude järgi saab iga korteri soojaarve viia sõltuvusse tarbitud soojusest. Sellist süsteemi on Saksamaal kasutatud juba alates eelmise sajandi 20. aastatest . Samas suurendab see süsteem ka korterivaldaja huvi soojapidavust suurendada.
Kuigi soojasõlmes on regulaator , mis reguleerib kütet vastavalt välisõhu temperatuurile, ei saa üks automaat reguleerida kõikidele parajat temperatuuri. Kujuneb nii, et kellelgi on külm ja ta nõuab suuremat kütet. Tagajärjeks on osa korterite ülekütmine – jällegi üks energia raiskamise võimalus!
Laen aitab säästa
Kui maja välisseinte termografeerimine näitab märgatavat soojuse väljavoolu, siis oleks põhjendatud maja välisseinte soojustamine , kuid ikka ja jälle küsitakse, mis see kõik maksma läheb.
Ent vaatame asja ka teisest küljest. Kui näiteks 80 korteriga majas on kaheksa viimase aasta jooksul kulunud soojust 6280 MWh, siis varsti kehtima hakkava hinnaga + käibemaks nõuab see tarbijalt enam kui 3,7 miljonit krooni, aga seda kulutust justkui ei märgatagi. Ometi ei jää ka see hind püsima!
Sõltuvalt maja seisukorrast võib soojustamisega soojust säästa isegi enam kui kaks korda. Selle säästu arvelt võib ka 15-aastast pangalaenu tagasi maksta ja ehk jääb endalegi veel midagi järele. Vähemalt inimene ei kaota midagi.
Sagedane vastuargument: mina ei elagi nii kaua! Tähendab, kui mina lahkun siit ilmast, siis tulgu ka teised minuga kaasa. Hämmastav on pigem see, et laenu võetakse näiteks oma ilumeele rahuldamiseks või kalli limusiini muretsemiseks, mis ei too midagi tagasi. Seevastu energiasääst hakkab tagasi tooma niipea, kui süsteem on käiku pandud.
Võib ka mõelda nii – ja paljudes korteriühistutes mõeldaksegi –, et kogume kümmekond aastat raha ja siis teeme. Aga jällegi ei mõelda, et kui kogu see aeg peame maksma neidsamu kasvavaid soojaarveid, siis kulutame üle kahe korra rohkem.
Võhikud takistavad
Kahjuks on ka elamute renoveerimistööd kallinenud, igal juhul on soodsamad võimalused mööda lastud , juba hulk aastaid!
Selline on paraku demokraatia, et paljude tähtsate küsimuste üle otsustavad võhikud, kellel pole vajalikke tehnilisi ega füüsikateadmisi. Ka seadused soosivad sellist olukorda.
Näiteks kõigeks, mida kuskil korteris tehakse, pidavat olema kõikide ühistu liikmete nõusolek, olgu ta kui loll tahes. Mõnede inimeste puhul ei aita ükski argumenteeritud jutt, isegi nii lihtne tõde, et kulude vähendamine on samaväärne palga või pensioni tõusuga, pealegi on see inflatsioonivaba.
Riik võiks toimetulekutoetuste asemel kulutada pigem energiasäästule. Lõpetatagu ka iga tühisemagi töö jaoks projektide nõudmine.
Kasu oleks kahepoolne : parandame elanike heaolu ning vähendame kasvuhoonegaase , seega aitame natukenegi kaasa kliima halvenemise ärahoidmisele ning looduskatastroofide vähenemisele.
Hindan meie presidendi kõnet vabariigi aastapäeval, kui ta rõhutas reaalteaduste, matemaatika , füüsika, keemia ja bioloogia tähtsust – paraku tundub see olevat hiljavõitu.
Florida autokummidest tehisrahu on muutunud keskkonnaohuks (9)
20.02.2007 18:23
Miami lähedale merre mitmekümne aasta eest rajatud maailma suurim autokummidest tehisrahu on põhjustamas keskkonnakatastroofi.
 
Florida ranniku juures merepõhja uputatud autokummid on ohuks sealsele keskkonnale.
Foto: AFP / Scanpix
1972. aastal uputati seal merre paar miljonit autorehvi heas usus, et need moodustuvad suure rahu, mida mereelukaid uurivad sukeldujad saavad kasutada, kahjustamata seejuures samas asuvaid looduslikke korallrahusid, vahendas Helsingin Sanomat.
Fort Lauderdale’i juures paiknevast maailma suurimast inimeste loodud tehisrahust aga asja ei saanud ja praegu on see põhjustamas looduskatastroofi, märkis Florida uudistesait Sun-Sentinel.
Esmalt peletasid autokummid sellest paigast eemale mereelukad. Seejärel on osa kokkuseotud rehvidest aga laiali vajunud ning hajunud merepõhja või triivinud randadesse. Mõned neist sattusid ka looduslikele rahudele, kus nad takistavad korallide kasvamist.
«Need on  koralle pidevalt tappev  hävitusmasin,» nentis mere puhastamistöid koordineeriv William Nuckols. Florida kuberner Charlie Crist on lubanud olukorra parandamiseks eraldada kaks miljonit dollarit.
Puhastustöödega alustatakse tänavu juunis, kogu ala korrastamiseks arvatakse kuluvat aga aastaid ja miljoneid dollareid.
Miami juhtum pole aga seejuures ka ainulaadne. Virginia rannikule kümnete aastate eest uputatud autorehvid hakkasid triivima 1988. aasta orkaani Bonnie järel. New Jerseys üritati autokumme merepõhja siduda kettide ja tsemendi abil, kuid ka seal pääses osa neist liikvele.
2005. aastal korjasid vabatahtlikud USA randadest kokku 11 000 autorehvi.
1980. aastatel üritati sarnaseid kunstrahusid luua ka Indoneesias ja Malaisias . Praegu valmistavad sealsetele võimudele samuti peavalu looduslike rahude hävimine ja randadesse uhutud autorehvid.
Koera käpad ja inimese süda
26.01.2007 00:01
Mari-Ann Kelam

Vahel tundub, et suur maailmaküla, mille elanikeks moodne meedia on meid kõiki teinud, on täis tohutuid probleeme, mille lahendamiseks minul ega sinul pole ei oskusi ega jõudu. On kerge sattuda ahastusse – siin nälg, seal sõda, kolmandas kohas looduskatastroof. Ja kui need ka meid ei taba, siis põrkame iga päev kokku jõhkruse, isekuse, haiguste, liiklusõnnetuste, mõõdutundetu kasuahnitsemise, valetamise või meie keskkonna lagastamisega. Ja tavainimene ei suuda just nagu midagi teha.
19. sajandi Ameerika filosoof Ralph Waldo Emerson tavatses öelda: kui ma loen ajalehest loodusõnnetustest või tragöödiatest, siis on minu esimene mõte – kas mina saan midagi teha, et abiks olla? Kui see pole võimalik, siis keskendun seda tõsisemalt nende asjade lahendamisele, mis on minu võimuses lahendada.
See arusaam annab meile ühe võtme – meil tuleks tegelda esmajoones asjadega, mis on kodused, südamelähedased ja käegakatsutavad.
Kõndides Eesti ilusates metsades ja randades , võib vahel tekkida sama suur ahastus kui mõne suure katastroofi puhul. Kuidas on võimalik, et eesti inimene ise lagastab omaenda metsaaluse või kauni rannariba? Kuidas on võimalik, et see, kes pillub prügi, ei taipa, kuidas tema hoolimatu ükskõiksus, pahatihti lausa ülbus kahjustab loodust, ohustab kaaselanikke ning demoraliseerib ühiskonda?
Kurdame – ja seda õigusega – ühiskonnas valitseva hoolimatuse üle. Sõidetakse sõna kaudses , aga paraku ka otseses mõttes üle kaasinimesest, kaotatakse kergesti vastutustunne oma laste ja abikaasa ees, ei hoolita väljaantud lubadustest. Ja kui millestki hoolitakse, siis esmajoones sellest, et moraalselt küsitav tegu oleks JOKK. Suur oht peitub selles, et me ei märkagi, kuidas massiline hoolimatus isiklikul tasandil areneb hoolimatuseks mitte üksnes oma keskkonna, vaid ka oma ühiskonna ja rahva vastu.
Enesekeskne hoolimatus ja küünilisus murendavad märkamatult, kuid kindlalt selle riigi aluseid, mille taasiseseisvumine 16 aasta eest kujunes üheks 20. sajandi imeks. Seda mitte ainult poliitiliselt. Eesti iseseisvumine oli ühtlasi rahvusliku hoolivuse, ühtehoidmise ja ühise moraalse tahte ime. Kust leida neid ilusaid asju praeguses, pealtnäha edukas Eestis? Kas see on üldse võimalik?
Oskar Loorits, eesti rahva hinge paremaid tundjaid, tõdes juba 70 aasta eest, et ühiskonna vundamendiks pole mitte tsentraliseeritud võim, vaid iga üksikisik. Kui nii, siis kerkib kohe küsimus, mis on siis selle üksikkodaniku vundament? Looritsa järgi pole selleks mitte tema majanduslik või sotsiaalne seisund, vaid vaimne selgroog, mille kujundavad maailmavaade ja iseloom.
Elava isiku ja tema iseloomu kasvatamine on Looritsa sõnul Eesti tuleviku jaoks tähtsam kui kõik põhiseaduse ja riigikorra paranduskatsed kokku. Tänapäeva Eesti osas võib teha ilmselt sama järelduse. Kui inimesed ei kasvata vaimset selgroogu ega kindlat maailmavaadet, on tagajärjeks hoolimatus, ühiskonna moraalne nõrgenemine, mis algab esmalt meie endi vahetust ümbrusest – kodust, kodu ümbrusest, metsa või ranna lagastamisest.
Kõik oleneb sellest, kas piirdume halisemise ja teistele näpuga näitamisega või üritame midagi ette võtta – algul oma perega , siis naabrite ja oma maja või külaga.
Vaimse selgroo arendamine algab kodus ja koolis – sealt võrsuvad head kodanikud. Sealt saab alguse mõttekas poliitika, mis esimeses etapis keskendub omaenda ümbruse muutmisele. Kui lagastatud rand või mets jätavad meid või meie lapsi ükskõikseks, miks siis, imestada kui meie poliitika meenutab rohkem prügimäge kui oma riigi ehitusplatsi.
Looritsa järeldus oli selline: kui inimesed arendavad vaimset selgroogu, kasvatavad endas ja oma lastes iseloomukindlust, tahtejõudu ja
ausameelsust, siis taassünnid ühiskond taassünd isegi ilma valitsuse programmide ja eelarveteta. Viimased on tähtsad ja vajalikud, kuid rahast tugevam on alati moraalne jõud.
Kui hukas on ilm?
16.01.2007 00:01
Ilma tujud sunnivad inimesi rohkem loodusega arvestama
Küllap mõtlevad nii mõnedki, kes jälgivad viimaste päevade uudiseid maailmast, et ilm on hukka läinud: Rootsit ja Eestit räsiv torm kannatab välja väikese orkaani nimetuse, Malaisias uputab, USA keskosas seiskab jäätuisk elu tervetes osariikides. Ent jutt, et ilm on hukas – nii otseses kui ka kaudses tähenduses – on tegelikult sama vana kui inimkond .
Kui mõelda viimastele aastatele , meenuvad tunamullune ülitugevate orkaanide hooaeg USAs, 2003. aastal kümneid tuhandeid inimesi tapnud kuumalaine Euroopas ning meie enda jaanuaritorm ja heitlikud talvekuud , mis toovad kord krõbedat pakast, siis jälle lumevabu nädalaid.
Kõik need sündmused on toonud ohtralt tähelepanu inimese põhjustatud kliimamuutustele ja teadvustanud vajadust piirata kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist, mis üleilmset soojenemist põhjustab.
Kõiki looduskatastroofe kliima soojenemise kaela ajada on muidugi absurdne. Kliima on keeruline süsteem, sel on omad tsüklid näiteks tormide või temperatuuridena, ent viimasel ajal on teadlased välja toonud järjest enam seoseid inimtegevuse ja kliima vahel.
Euroopa Komisjoni hiljutine analüüs näitas, et kliima soojenedes muutub Eestis elu esmapilgul paremaks. Põllumajanduse saagikus kasvab ja Läänemere rannad muutuvad populaarseteks turismikuurortideks, nii et tulevikus ei pea kauni suvepuhkuse nautimiseks sõitma enam Vahemere äärde või mujale lõunamaale.
Mündi teine külg on näiteks veenappuse tõttu elukõlbmatuks muutunud lõunamaadest põhja poole suunduv migrantidevool. Tormidega võime arvestada ka edaspidi – üleilmse soojenemise tagajärjel on atmosfääris rohkem energiat, mis leiab väljapääsu võimsamate tormidena.
Kuna juba õhku paisatud kasvuhoonegaase pole võimalik ära korjata, mõjutab praegune õhureostus meie kliimat veel mitmekümnegi aasta pärast. Suurbritannias on valitsus algatanud arutelu, kuidas leevendada kliimamuutuste tagajärgi. See tähendab näiteks arvestamist, millised alad jääksid merevee taseme kerkides vee alla ning kuidas inimesed ümber asustada.
Ka Eesti kahe aasta tagune jaanuaritorm ja selle tänavune kordusetendus viitasid vajadusele Eesti elu planeerimisel ka loodusega arvestada. Valimatult igale poole majade ehitamine võib tulevikus valusalt kätte maksta, kui krunt ära upub. Ja kas meie supermarketite ja spordihallide katused peavad vastu, kui sinna ühe ööga kümme sentimeetrit jääd sajab?
Välisilmast
• Austraalias peavad püssid kotti panema 15 000 pardikütti, sest tugev põud kahandas lindude arvu ligemale kolm korda.
• Orkaanide hooaeg oli Atlandil ennustatust nõrgem tänu El Niño nimelisele ilmanähtusele Vaiksel ookeanil. Metsatulekahjudest oli sel aastal haaratud Lõuna-Euroopa ning California . Nagu ikka, tuli põlenguid ette Ida-Austraalias. Suure kuumuse (üle 40 kraadi!) tõttu suri inimesi nii Ungaris kui ka Rumeenias .
• Üleujutused tabasid riike mitmel mandril : Indoneesias, Angolas, Argentinas, Inglismaal. Rohkem kui sada elanikku kaotas elu Jaava saarel tugevate paduvihmade põhjustatud maalihetes. Jõululumetormid tapsid ligi 30 inimest USAs.
Aastate eest
• 1942. aasta detsembris purustas jäide miilide kaupa elektri- ja telefoniliine Kanadas. 1952. aasta detsembris hukkus tugevas sudus Londonis ligi 4000 elanikku. Ei jätkunud matustel ei kirste ega lilli. Sama õnnetus kordus täpselt kümme aastat hiljem, ainult et surnuid oli vähem.
• 1907. aasta jõulukuu oli Tartus väga külm (–11,7 ºC!) ja kuiv (10 mm).
Päevalehes kirjutati ilmaelust:
• Määratu tulepurtskamine päikese peal. Leegisarnane kogu kasvas 10,000 inglise penikoorma kiirusega minutis. Viis minutit hiljem kadus nähtus jälle ära ja päikese pinnale jäi ainult väike arm järele.
• *Voroneshist. Kolmat päeva möllab juba lumetorm . Sajad reisijad ootavad raudteejaamas liikumise jaluleseadmist.
• *Tallinnast. Raske torm on mineval nädalal Läänemeres , iseäranis aga Põhjameres ja Kanalis möllanud, mille tagajärjel väga palju laevasi udus kokku on põrganud.
• *Pärnust. Viimane sulailm on Pärnu lahe äärest jõe jää ära viinud ja ka rohkesti kalapüüniseid. Kalameeste kahju on suur.
• 1957. aasta detsember oli Tartus sooja- ja kuivapoolne (–2,2 ºC, 36 mm).

Kilekotist saab sangadega saatan

23.01.2008 00:01
Nils Niitra, Tartu Postimees

Sellal kui nii hiinlased kui ka londonlased piiravad või lausa keelavad kilekottide kasutamist, ei ole kilekotiepideemia ohjeldamist Eestis tõsiselt arutanud isegi mitte keskkonnaaktivistid.
Ainuüksi Tartu Tarbijate Kooperatiiv müüs läinud aastal oma klientidele üle 1,2 miljoni plastkilekoti. Kui lisada sellele kõigi teiste siin tegutsevate kaubanduskettide omad ja tasuta jagatavad õhukesed kilekotid , tarbivad tartumaalased igal aastal kümneid miljoneid kilekotte.
Ehkki Tartu Tarbijate Kooperatiivi juhatuse esimehe Tarmo Pungeri kinnitusel on kasvanud nende kundede osa, kes eelistavad osta kassast kaasa paberkoti, laiutab turul kile.
Kilekott , mis oli veel 1980. aastatel vaat et luksuskaup , kujutab endast praegu keskkonnasaasta. Vaid väike osa kaupluste klientidest kasutab üht ja sama kilekotti poeskäikudel korduvalt.
Briti ajaleht The Guardian kirjutas läinud nädalal, et maailma suurima elanikkonnaga Hiina piirab juunist kilekottide kasutamist kaubanduses.
Nii ei saa kassiir enam pakkida toiduaineid meiegi kauplustes tasuta saadaval olevatesse üliõhukestesse ühe korra kasutatavatesse kilepakenditesse. Ülejäänud kilekotid on aga maailma suurima elanikkonnaga riigis edaspidi maksustatud.
Kilekottide kasutamise piiramine või sootuks keelamine on kolmanda maailma riikides trend. Nõnda kehtestas Bangladesh kilekottide keelu juba 2002. aastal, sest nendest tingitud drenaažiummistused võimendasid riiki laastavaid uputusi.
Lisaks sellele pakuvad kilekotid oivalist kasvulava kõikvõimalikele haiguskandjatest putukatele ning närilistele.
Ent kilekottidevastane sõda pole siiski pelgalt kolmanda maailma probleem. Läinud aasta lõpus otsustas ka London arvamusküsitluste toel piirata kilekottide kasutamist keskkonnasäästlikumate lahenduste kasuks.
Estiko on valmis
Brittide kogemus kinnitab, et kilekottidest läheb ümbertöötamisele vaid murdosa . Palju jääb rämpsuna lendlema linnadesse, metsaalustele ning prügimägedele. Sellised nafta baasil toodetud kilekotid ei lagune keskkonnas ka sadade aastate jooksul.
Kiletööstur Neinar Seli ütleb, et Estiko Plastar on valmis kas või hommepäev alustama looduses iselagunevate kilekottide müüki. Selliste poole aastaga looduses lagunevate kilekottide omahind on praegu kauplustes jagatavatest vaid 10–12 protsenti kallim. Need kotid küll lagunevad, ent jätavad endast jäägid keskkonda.
Estiko Plastar võiks Seli kinnitusel toota ka keskkonnale ohutuid biolagunevast materjalist kilekotte, ent nende hind pole seni tarbijale vastuvõetav.
Ta lisas , et ettevõttel pole midagi tavaliste kilekottide keelustamise vastu, kui sellega kaasneb keskkonnasäästlikumate alternatiivide soodustamine. Eestis on lisaks Estiko Plastarile veel mõned kilekotitootjad.
Maailma kilekotitootjate väitel kulub paberkottide tootmiseks rohkemgi energiat kui plastkottide valmistamiseks. Pealekauba võtavad plastkotid vähem ruumi ning seega kulub vedamisel tootjalt kaupmeheni vähem kütust.
Eesti kaupmehed maksavad poest kaubaga kaasa müüdavate kilekottide eest pakendiaktsiisi. TTK juhi Pungeri sõnul tuleb kaupmeestel hakkama saada ka juhul, kui kilekottide kasutamine keelatakse. «Ma kardan , et vabatahtlikult kilekotid ei kao, sest alternatiivid on kallimad,» lausub ta. «Aga maksude kaudu saab turgu suunata.»
Mõttetu tarbimine
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktori Erik Puura kinnitusel ei ole probleemiks mitte kilekotid ise, vaid nende tarbetult ohter kasutamine. «Iga asi peab olema poes pakendatud kõigepealt mingisse väiksesse kilekotti ja siis lõpuks suurde kilekotti,» märkis ta.
Muu hulgas müüakse kauplustes kilekotte, mis on õhukesest materjalist ning lähevad ruttu katki. Seega soosivad kilekottide müügist teenivad kaupmehed ja tootjad mõttetut tarbimist. Puura kinnitusel piisaks ühele perele märksa väiksemast hulgast kilekottidest, kui need ei oleks nii õhukesed.
Eesti Rohelise Liikumise tegevjuhi Jaanus Välja kinnitusel oleks Eestiski aeg hakata arutama kilekottide kasutamise piiramist: «Aga enne kui tavakilekotid keelata, tuleks korraldada alternatiivide kasutuselevõtt.»
Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek ütleb, et Euroopa Liidus on riigi tasemel millegi keelamine päris raske, sest tootjad võivad kohe süüdistada kaupade vaba liikumise takistamises. Küll aga saab tarbimist suunata maksustamise kaudu.
«Praegu valmistatakse ette meie ökoloogilise maksu reformi järgmist astet ja selle raames tekib muu hulgas võimalus kehtestada kilekottidele tänasest märksa kõrgem aktsiis,» lausus ta.
Eestis kulub pakendeid umbes sada kilo aastas inimese kohta ja plastpakendite osatähtsus kasvab kõige kiiremini.

Prügipoleemika Itaalias pole vaibunud

(2)
12.01.2008 00:01
Ülle Toode

Sõdurid üritavad Napoli tänavaid küll prügist puhastada , kuid helikopterilt avaneb Vesuuvi jalamil oleva Lõuna-Itaalia kuulsaima sadamalinna kohal nukker pilt. Siin-seal laiutavad meetrite kõrgused prügilaviinid, kirjutab Ülle Toode.
Mõnel pool tõusevad ikka ja jälle taevasse uued suitsusambad, sest kannatuse kaotanud napollased üritavad roiskuvatele jäätmetele ise tuld otsa pista. Kõige väljakannatamatum on aga linna endasse matnud hapukaskirbe lehk, mis ei kao ka siis, kui prügihunnikud ära viia.
Napoli ja selle ümbruse teed ja tänavad on vaja ka desinfitseerida ja prügis jõudsalt sigivad rotid ning kahjurid hävitada. Kuigi koolid on Campania maakonnas eilsest avatud, kardab enamik vanemaid lapsi epideemiate ja nakkushaiguste hirmus kodust välja lasta.
Kohaliku omavalitsuse esimeste ligikaudsete arvestuste järgi jäi ainuüksi Napoli linnal 2007. aasta suvise prügiuputuse tõttu turistidelt saamata ligi 70 miljonit eurot. Ennustuste järgi võivad prügikriisiga oma maine kaotanud Campania maakonna turisminduse ja teenuseid pakkuvate väikeettevõtete kahjud tõusta kuni nelja miljardi euroni.
Alates jõuludest, mil piirkonna kõik prügilad said pilgeni täis, jäi Napolis ja seda ümbritsevas Campania maakonnas Itaalia meedia järgi ära vedamata ligi 130 000 tonni jäätmeid.
Sardid ei soovi prügi
Napoli prügi on lubanud osaliselt endale võtta 11 Itaalia maakonda . Abist keeldusid vaid rikkas Põhja-Itaalias asuvad Lombardia , Friuli- Venezia Giulia ja Liguria ning Basilicata lõunas. Kõneldud on ka Napoli jäätmete Šveitsi saatmisest.
Kõige lahkemalt lubas Napoli prügi endale võtta Sardiinia autonoomne piirkond. Kuid koos prügiga on Sardiinia saarele üle läinud ka prügivastaste ja korravalvurite tänavalahing.
Kui 22 prügiautot eile öösel Sardiinia pealinnas ligi 500 tonni jäätmetega maalesõitu ootas, takistas osa protestijaid laevameeskonnal aluse ankrusse seadmist. Meeleavaldajate loosungitel seisis : «Sardiinia ei taha Itaalia prügi!»
Politsei eriüksustele anti käsk Cagliari sadama meeleavadajad vahistada. Peagi läks ka eemal olnud meeleavaldajate ja eriüksuslaste vahel kähmluseks. Korravalvurid lasid käia kumminuiadel, meeleavaldajatel õnnestus aga sadamas süüdata mõned prügikastid ja autod.
Prügiautod maabusid viimaks kuuetunnise hilinemisega. Cagliari linnapea Emilio Floris pöördus aga Itaalia siseministri Giuliano Amato poole, öeldes: «Pole mõeldav, et iga kord, kui prügilaadung Sardiinia sadamasse jõuab, paneme selle teed prügilasse eriüksustega turvama.»
Nii on vara öelda, et vasaktsentristiliku valitsuse peaminister Romano Prodi oleks prügikriisi lahendada suutnud ja Itaalial võib trahviks Brüsselist tõesti saamata jääda 330 miljoni eurone toetussumma, mis on mõeldud Campania maakonna jäätmekriisi lahendamiseks aastaks 2013.
Prodi niigi nõrgalt koos püsiva üheksaparteilise valitsusliidu jaoks on prügikriisi lahendamine ellujäämise küsimus. Seega haaras Prodi prügisse uppuva Napoli ja oma võimuliidu päästmiseks kolmest õlekõrrest.
Esiteks, nagu Itaalia seadused loodusõnnetuste tagajärgede likvideerimiseks, kriisiolukordade lahendamiseks ja avaliku korra kaitseks ette näevad, saatis Prodi Napolisse sõjaväe. Teiseks lubas Prodi Campania maakonda kiiresti ehitada kolm uut prügipõletusjaama.
Kõige lõpuks aga andis Campania maakonnas kogu võimu neljaks kuuks 59- aastasele endisele politseiülemale Gianni De Gennarole. Tipp-politseinikust prügivoliniku asetäitjaks määrati aga aastatel 2002–2003 Albaanias NATO vägesid juhtinud kindral Marco Giannini.
Gianni De Gennarol on aga vastuoluline maine. 2001. aastal, kui juhtivate tööstusriikide grupi G8 kohtumisel puhkesid Genovas verised, ühe meeleavaldaja surmaga lõppenud tänavalahingud maailmastumisvastaste ja eriüksuslaste vahel, juhtis just De Gennaro politseioperatsioone.
Toona tungis politsei öösel koolimajja , kus meeleavaldajad magasid. Nad toimetati kasarmutesse, kus neid piinati ja alandati. Inimõigusorganisatsioonid ei kahtle, et politsei rikkus inimõigusi. Seega on Itaalias käimas kohtuprotsess, milles süüdistatakse ka raudse käega superpolitseinikku De Gennarot.
Mõnede itaallaste arvates võivad militaarsema hoiakuga maailmastumisvastased, nn Black Block, nüüd üritada De Gennaro Genova eest Napolis vandaaliaktidega kätte maksta.
Teised on jälle seda meelt, et endine politseiülem on kahtlemata võrdväärne vastane Napoli maffiaorganisatsioonile Camorra.
Tahame sorteerida!
Prügivolinik De Gennarole tehtigi ülesandeks prügikäitlus maffia alluvuses olevatelt firmadelt ära võtta ja jälgida, et kolme rajatava prügipõletusjaama ehitustööd käima saaks. Väidetavalt on just Camorra takistanud Campanias tänapäevaste jäätmekäitlusjaamade ehitamist ja seega on Napoli juba 15 aastat ikka ja jälle prügikriisidega silmitsi seisnud.
Viimaste päevade prügiprotestide üks põhjus on olnud see, et Pianura eeslinna vana prügila, mida võimud nüüd taasavada soovivad, kuulutati juba 10 aastat tagasi keskkonnale ja tervisele ohtlikuks.
Juba 2004. aastal avaldas tuntud meditsiiniajakiri The Lancet Oncology uuringu, mille järgi Campania maakonna inimestel on viimase paarikümne aastaga maksa- ja põievähi ning leukeemia juhtumid peaaegu kahekordistunud.
Neljapäeva õhtul kõndisid linna tänavatel rahumeelsed meeleavaldajad hüüdes: «Me ei taha prügipõletusjaamu, tahame prügi sorteerida!»
Keskkonnaorganisatsioonid on samuti veendunud, et nii nagu mujal Itaalias, nii oleks ka Campanias ennekõike vaja üle minna moodsale prügi sorteerimise süsteemile, mis vähendaks põletatavate jäätmete osakaalu ning oleks keskkonna- ja tervisesõbralikum.
Kunagi ütles Johann Wolf -gang Goethe kuulsad sõnad, mida Itaalias ikka on armastatud uhkusega tsiteerida: «Kui oled Napolit näinud, võid surra.» Nüüd nendivad napollased aga sarkastiliselt: «Näed Napolit ja suredki – prügisse!»
Nanosaaste kahjustab kõiki
Napoli probleemi taustal on prügikäitlusteema kogu Itaalias ärevalt esile kerkinud . Paljud arvavad , et pikema aja jooksul võivad inimese tervisele väga kahjulikud olla ka elektri ja soojuse koostootmisjaamad. Näiteks Bologna äärelinna kerkinud kombijaama ehitustööd panid linnavõimud keskkonnaaktivistide ja arstide survel seisma.
Modena ülikoolis aastaid peentolmust tingitud väärarenguid ja kasvajaid uurinud nanopatoloog Antonietta Gatti ütles Postimehele, et Põhja-Itaalias Emilia-Romagna maakonnas, kus on kokku kaheksa koostootmis- ja tuhastusjaama, on inimeste eluiga suures osas just nanosaaste tõttu keskmiselt kolm aastat lühem.
Gatti uuringud tõestavad, et mida väiksemad on nanoosakesed, seda agressiivsemad need on. «Eriti ohtlikud on ühest mikronist väiksemad osakesed, mida kõrgtemperatuuril põletamise põhimõttel toimivatest mootoritest ja põletusjaamadest õhku paisatakse. Need on minutiga õhust meie kopsus ja tunni ajaga maksas või mujal kudedes,» räägib Gatti ja lisab, et niisuguses suurusjärgus peentolmu ei suuda peatada ükski filter.

Reuters: Napoli tänavad upuvad äraviimata prügisse

(36)
08.01.2008 10:05
Kommenteeri | Loe kommentaare | Prindi
Piirkonnas on suurenenud vähkihaigestujate hulk!
Itaalia lõunaosas asuvat Napoli linna ähvardab keskkonnakatastroof, sest prügivedajad keelduvad oma tööülesandeid täitmast ning tänavad upuvad jäätmetesse.
inna prügimatmiskohad on täis ning probleemide leevendamiseks rajatav põletusahi pole veel valmis saanud, vahendas Reutersi videolugu.
Eile kaasati Itaalia suuruselt kolmanda linna tänavate puhastamisesse ka sõjavägi. Linnakodanikud nõuavad, et võimud leiaks piirkonda viimased 14 aastat häirinud probleemile pikaajalise lahenduse.
Seni on ainsa lahendusena juba suletud prügimatmiskohti hakatud taasavama vaatamata asjaolule, et need ajavad üle ääre.
Prügiuputusel on ka omad võitjad, sest Napoli maffia ehk Camorra on teinud illegaalsest prügiveost endale tulusa rahateenimisviisi. Prügi veetakse maapiirkondadesse või uputatakse merre.
Lisaks keskkonna saastamisele kujutab tekkinud olukord tõsist ohtu ka inimtervisele, sest arstide sõnul on vähki haigestumiste osakaal Campania piirkonnas tavapärasest tunduvalt kõrgem.
Euroopa Liit nõuab Itaalialt olukorra lahendamist päevade jooksul, sest vastasel juhul kaasneb sellega karistus . Napoli elanikud loodavad, et euroliidu ultimaatum suudab nende kodulinna lõpuks puhtamaks ja turvalisemaks teha.