Kas lapsed arenevad erinevalt?- arengupsühholoogia referaat (3)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Pedagoogika osakond
Eneli Gross
KAS LAPSED ARENEVAD ERINEVALT?
Referaat
Juhendaja : lektor Kristiina Uriko
Tallinn 2010

Sisukord

Sissejuhatus 3
Viljastumisest sünnini 4
Loote õppimine 4
Sünd 4
Füüsiline areng 5
Imikuiga 6
Väikelapseiga 6
Eelkooliiga 7
Noorem kooliiga 7
Vanem kooliiga 7
Kognitiivne areng 7
Tunnetusprotsessid 8
Taju ja taju areng 8
Tähelepanu ja tähelepanu areng 9
Mälu ja mälu areng 10
Mõtlemine ja mõtlemise areng 11
Kokkuvõte 13
Kasutatud kirjandus 15

Sissejuhatus

Enne, kui saan laste arengu erinevustest rääkima hakata, seletan, mida sõna arengu all mõistan. Minu jaoks on areng protsess, milles organism kasvab ning muutub eluea jooksul. Minu jaoks saab inimese areng alguse eostamisest ning sellest ka alustan. Laps saab küll alguse eostamisest kuid millal lõpetab laps olemast laps? Kindlat vanusepiirangut ma sellele ei pane. Puberteediiga on minu jaoks veel lapseea oluline osa ning kuna käsitlusi erinevate staadiumite kestvuse kohta on palju, on ka puberteediea lõppemine vastavalt erinevatele käsitlustele erinev.
Alles 17. Sajandil tuli tšehhi pedagoog John Amos Comenius (Komenský) (1592-1670) välja teesiga, et lapsi peaks õpetama vastavalt nende hingelistele iseärasustele. Järgmisel sajandil lisas prantslane Jean- Jacques Rousseau ( 1712 -1778), et lapsel on psüühilised iseärasused võrreldes täiskasvanuga. Pärast Dietrich Tiedemann’i ( 1748 -1808) raamatut “Vaatlused lapse hingeliste iseärasuste kohta”, oli laps kui laps “avastatud”. (Tankler, M. 11-12)
Esimene inimene, kes tuleb välja arenguastmete, kui üksteisest kvalitatiivselt erinevate arengufaaside teooriaga, on Arnold Lucius Gesell (1880-1961). Ta väidab, et küpsemine loob lapses teatud arenguvalmiduse ning arenguvalmidus on seotud õppimisega, seega pole mõtet õpetada midagi enneaegselt, sest igale asjale on seatud oma aeg. (Tankler, M. 15)
Arenguid on erinevaid, kõige silmnähtavam on füüsiline areng. Lisaks on kognitiivne, kõlbeline, emotsionaalne, sotsiaalne, isiksuslik, vaimulik ning ka keskkond kui arengu tegur. Edaspidi katsun puudutada füüsilist ja põgusalt kognitiivset arengut.

Viljastumisest sünnini

Rasedus kestab 40 nädalat, millest 2 nädalat loetakse viljastumise perioodiks . See 40 nädalat tähistab inimarengu esimest etappi , mis omakorda on jaotunud kolme staadiumisse:
Eostusperiood - isa seemneraku ühinemisel ema munarakuga viljastatakse laps, mida nimetatakse sügoodiks. Sügoot hakkab jagunema ning rakud hakkavad kiiresti diferentseeruma. Umbes nädala pärast kinnitub ta emakaseinale ning protsess lõpeba kahe nädala pärast, kus rakukogumikku nimetatakse embrüoks.
Embrüonaalperiood- Perioodi lõpuks on embrüol juba põhiline inimkeha ehitus koos pea, käte, jalgade, käe- ja jalalabadega. Ta kinnitub nabaväädiga platsenta külge, milles saavad kokku ema ja lapse verevarustus. Periood lõpeb kaheksandal nädalal, kui embrüo on turvaliselt ümbritsetud lootekotiga, mis hoiab kindlat temperatuuri.
Looteperiood- arenema hakkavad väikesed detailid- sõrmeküüned, silmalaud , kulmud... Samuti tugevneb luustik . Kolmandal kuul hakkab loode liigutama ning kuuldavaks saavad südamelöögid. Kuuenda kuu lõpuks on loode võimeline hingama, nutma , seedima... Edaspidi loode kasvab ja kaal suureneb. Enneaegse sünni korral on loode võimeline ellu jääma. (Blades, M., 65, 66)

Loote õppimine

Raseduse kolme viimase kuu jooksul on loode võimaline keskkonnast õppima. Ta reageerib helidele, mis filtreeruvad läbi lootevee. Kõige enam tuleb kuuldatavest helidest esile ema hääl. Samuti avab laps 27.nädalal oma silmalaud ning hakkab neid pilgutama- harjutades refleksi, mida tal pärast sündimist vaja läheb. Uuringud on näidanud, et loote pupillid alates 33.nädalast aheneda ja laieneda ning võimalik, et eritada ähmaseid kogusid. Samuti näevad nad oranži kuma, kui ema viibib ereda valguse käes. (Deans, A. 142-144)

Sünd

Väga väike protsent (u 5%) naistest sünnitab õigeaegselt. Seenäitab, et lapse arengu esimene etapp kulgeb väga erinevalt. Sünnitustegevuse käivitumise täpne põhjus on siiani teadmata. Ka märgid, et sünnitustegevus on alanud, on erinevad. Ainus tõeline märk alanud sünnitusest on korrapärased kokkutõmbed. Sünnitusel on kolm perioodi: avanemine , väljutusperiood ja platsentaarperiood. Sünnituse venitab üldjuhul pikaks just esimene eelnimetatutest, sest emakakael avaneb aeglaselt. (Deans, A... 215-225)
Võib arvata, et muljumine, mis lapse kehale emakast väljumisel osaks saab, võib olla kahjulik aga tegelikult aitab see lapsel eluga kohanduda. Surve peale vabanevad hormoonid, väljutatakse kopsudest lima ning surve ei lase tal omakorda protsessi käigus vedelikku ja verd sisse tõmmata. (Deans, A... 233)
Juba looteeas toimuvad arengud erinevalt. Kirja on pandud vaid umbkaudsed daatumid (nädal, kuu) ning sellest võibki järeldada, et igaüks meist alustab juba looteeas „omas tempos “ arenemist . Ometi ollakse väga kiired tegema statistikaid. Statistika aga on vägagi võrdlev. Paika on pandud keskmine ning väga kiiresti ja alateadlikult võetakse see normiks. Kui arst näeb normile mittevastavate mõõtudega loodet, last või imikut, on ta automaatselt kahtlustav ning püüab kõrvalekallet parandada. Mõneti on paikapandud normid head (näiteks kooliküpsus seitsme aastaselt ...) kuid mõned lapsed arenevad täiesti omas tempos. See on vanematele väga muserdav, kui kõik tema ümber kahtlustavaid pilke saadavad ning küsivad, et kas laps on ikka normaalne.
Normid on inimestesse sügavalt juurdunud- keskkooli, ülikooli, töökohale kandideerimiseks on vaja läbida erinevaid teste , vestluseid ning muid mõõtvaid protseduure. Kui ei oleks seatud norme või kriteeriume, võiks tekkida tõeline kaos . Samas tuleb kindlasti meeles pidada, et kõik peab olema suhteline ning painduv , sest keegi meist ei ole kõikidele normidele vastav.
Selleks, et olla lapse arengut puudutavas paindlik, on tarvis süveneda erinevatesse arengutesse ning neid puudutavatesse faktoritesse.

Füüsiline areng

Kõige märgatavam on lapse füüsiline areng- lihtsamalt öeldes kasvamine. Muutuvad kehamõõtmed. Näiteks pikkus ja kaal on selgesti mõõdetavad ning sellega seoses ka võrreldavad. Kõik kasvavad „omas tempos“, siiski on olemas üldised seaduspärasused: kasvatakse alati „pealaest jalatallani“. Keha muutub järkjärgult, kõige aeglasemalt kasvavad jalad.
Kõige kiiremini kasvab laps looteeas esimese eluaasta jooksul. Järgmine kiirema kasvu periood saabub murdeeaga . Lisaks kasvamisele toimuvad ka hormoonide mõjul hulga kvalitatiivseid muutusi, mille tulemusena saab lapsest täiskasvanu. (Tankler, M. 25, 26)
Füüsilise, kui anatoomilise arengu suurimaks mõjutajaks on toit (ja sellest saadavad toitained) ning ka eluviis ja keskkond. Kui lapsel on kehva toitumine (kas vähene või lihtsalt ebatervislik ) ning ta ei liiguta ennast ka aktiivselt, võib lisaks kaaluhäiretele tekkida ka tõsine puudujääk organismi arengus. Selliseid kahjustusi on aga tunduvalt raskem ja valulikum ravida, kui lihtsalt oma elustiilile tähelepanu pöörata.

Imikuiga

Esimesel eluaastal kasvab imik tormiliselt. Tavaliselt lapse kaal kolmekordistub aasta jooksul, pikkusele lisandub keskmiselt 25 cm. Samuti võib öelda, et vastsündinu pea moodustab 25% tema keha pikkusest. Vastsündinul on ajurakke sama palju kui täiskasvanul- see tähendab et elu jooksul ajurakke juurde ei tule.
Esimesel paaril elukuul leiavad liigutuste arengus aset nn eeltoimingud. Neljandast elukuust lisandub teadlik haaramisliigutus ning umbes seitsmendast elukuust korrelatiivsed toimingud , kus laps paneb asju üksteise sisse. Aastane laps aga juba otsib, milliseid erinevaid toiminguid saab asjadega teha- funktsionaalsed tegevused. (Tankler, M. 27)

Väikelapseiga

Oluline muutus lapse elus on kõndimahakkamine. See leiab aset väikelapseea alguses. Samas kahaneb kasvamise tempo. Kolmandaks eluaastaks on lapse kehahoiak juba muutunud, sest nn beebipehmus on kadunud ning laps seisab sirgemalt, sest seljalihased on tugevamad.
Liigutuste koordineerimine ja valitsemine on juba otseselt seotud lapse tahte arenguga. Peenmotoorika kiire areng võimaldab lapsel raamatulehti pöörata, pilti värvida... Samas võib tal aga olla rasksusi oma liigutuste valitsemisega: äkiliselt seisma jäämine võib olla raske ning tihti võib ette tulla kokkupõrkeid asjade või teiste inimestega. (Tankler, M. 28)

Eelkooliiga

Neljanda ja seitsmenda eluaasta vahel kasvab laps ikka veel jõudsalt. Lapse keha muutub saledamaks ja normaalse lihaste arengu puhul muutub kehahoiak üha sirgemaks. Eriti kasvavad jalad, samuti ka musklid , sest laps on hästi aktiivne ja liikuv.
Viiendaks eluaastaks kujuneb välja ka eelistatud käsi- selgub kas laps on parema- või vasakukäeline. Liigutused muutuvad aja möödudes üha stereotüüpsemaks ning ka automaatseteks. (Tankler, M. 29)

Noorem kooliiga

Seda perioodi võib lugeda üsnagi aeglaseks kasvu perioodiks. Tüdrukute kasv toimub poistest üldiselt kiiremini. Kaheteistkümnendaks eluaastaks võib lapse ajumahtu pidada võrdseks täiskasvanu omaga. (Tankler, M. 30)

Vanem kooliiga

Saabunud on murdeiga ning laps kasvab taaskord hoogsalt. Kasvutempo oleneb aga murdeea pikkusest. Murdeiga võib olla nelja tüüpi: varane algus ja kiire kulg, hiline algus ja aeglane kulg, kiire ning hiline ja kiire. Üldiselt kasvavad oma pikkuse täis kiiremini tüdrukud. Nüüd moodustab pea 12-14% keha kogupikkusest. Proportsioonide muutumine aga tingib selle, et nooruk peab uuesti liigutuste koordinatsiooni õppima. See võib kaasa tuua kohmakust.
Kvalitatiivseks muutuseks murdeeas on sootunnuste lõplik väljakujunemine, mis peegeldub ka psüühikas ning isiksuse arengus. (Tankler, M. 30, 31)

Kognitiivne areng

Eluliselt vajalik on pidevalt olla kursis sellega, mis toimub meie sees ja ümber. Laps võtab seda informatsiooni vastu meeleelundite- nägemine, kuulmine, maitsmine , haistmine ja kompimine - kaudu. Esmalt jõuab see lapseni aistingutena, millega edasi tegeleb juba taju ning siis on kaasa haaratud ka juba mälu. Mõtlemine on aga juba vahendatud info, sest inimene töötleb taju abil kogutud teavet ning süstematiseerib seda. (Tankler, M. 32)
Kognitiivse arengu alla kuuluvad tunnetusprotsessid. Tunnetusprotsessideks võime lugeda taju ja selle arengut, tähelepanu ja selle arengut, mälu ja selle arengut, mõtlemist ja selle arengut, keelt ja kõne ning kõne arengut. Samuti kuuluvad kognitiivse arengu alla ka mäng ja õppimine koos õppimisteooriatega. (Tankler, M.)

Tunnetusprotsessid

Taju ja taju areng

Taju abil saab organism välis- või sisekeskkonnast informatsiooni. Sellel informatsioonil on tähtsus psüühika arengu ja funktsioneerimise jaoks. Laps võtab meeleelundite abil vastu tajukujundi ja tõlgendab seda mälule toetudes. Tajukujundit võib võrrelda fotoga- konkreetne hetk ajas ja ruumis. Ka kümme fotograafi võivad samast kohast erinevad fotod saada, võivad ka erinevate inimeste tajukujundid teineteisest erineda.
Meeleelundid on aktiivselt tegevuses ärrituste vastuvõtmise, nende analüüsiga, seega taju on alati aktiivne. Siiski on suurem osa tajust nii öelda tahtmatu tähelepanuga- miski „köitis meie tähelepanu“.
Taju on ka esemeline . Iga mõju, mis tuleneb keskkonnast, on organismi poolt tõlgendatud objektina, mis asub temast väljaspool. Taju suudab aga objekti eraldada taustast . Samas, mis ühe inimese jaoks on objekt, on teise jaoks taust. Seega võib öelda, et taju leiab enda jaoks olulisi asju ning jätab ülejäänu kõrvale.
Taju on terviklik- info, mida erinevate meeleelundite abil objektist vastu võetakse, ühendatakse tervikuks. Sellele terviklikule leitakse tähendus, mis võimaldab väita, et taju on mõtestatud. Väikelapse puhul on võimalik jälgida, kuidas uute tähenduste omandamine mõjutab ja muudab üldist maailmataju.
Taju on konstantne . Objekti kauguse või vaatenurga muutmine ei muuda tema suuruse ja kuju tajumist. Illusioonide tekitamisega aga on võimalik seda konstantsust mõnel määral kõigutada. (Tankler, M. 33, 34)
Mehhanismid ja seaduspärasused sõltuvad suurel määral aju ja närvisüsteemi funktsioneerimisest. Taju areng on seega seotud otseselt organismi üldise arengu ja küpsemisega. Kasvatus ja sotsiaalne keskkond ei mõjuta oluliselt taju kujunemist. Laps on võimeline enda ümbrust tajuma sündimisest alates, väidetavalt isegi enne sündi. Nägemine on aga esimesest momendist eelistav ja valiv. Ka vastsündinu eelistab ühtesid objekte teistele.
Kuulmistaju areng on märgatavalt aeglasem kui nägemistaju areng, kuna see on otseselt seotud kõne ja selle arenguga. Pikka aega arvati, et imik hakkab keskmisele kuulmisärritusele reageerima alles 20-päevaselt kuid katseliselt on kindlaks tehtud, et loode kuuleb helisid ka juba sünnieelselt isegi, kui ema neid ei kuule .
Väikelapse taju on tugevalt seotud emotsioonidega. Esmajärjekorras tajubki ta just seda, mis talle suurt emotsionaalset muljet avaldab. See tuleneb ka sellest, et tal puudub veel oskus oma taju tahtlikult millelegi suunata. Seega saab väikelaps kõik oma tajukogemused tahtmatu tähelepanu vahendusel. Samuti on suur osa väikelapse tajust kompimismeele abil saadud. See on ka põhjuseks, miks ta kõike haarab ja katsub. Kasvades hakkab ta usaldama ka teiste meelte abil saadud infot. Üleüldse soodustab taju arengut väikelapseeas aktiivne tegevus esemetega. Näiteks ruumitaju kujunemiseks aktiivne liikumine ruumis.
Ajataju kujuneb välja koolieelses eas. Kolmeaastane oskab kasutada vaid mõnda ajamäärust, neljaaastane teab mis on näiteks tund aga viieaastane tunneb huvi juba kalendri, nädalapäevade ja kella vastu.
Kindlaks on ka tehtud, et üldise intellektuaalse arengu käigus muutub taju üha enam sõltuvaks hoiakutest ja huvidest. (Tankler, M. 34-39)

Tähelepanu ja tähelepanu areng

Dobrõnin ütleb, et tähelepanu on psüühilise tegevuse suunamine ja kontsentreerimine objektile , millel on isiksuse jaoks püsiv või situatiivne tähtsus. Tegelikult on tähelepanu kui abimehhanism, mis võimaldab meil maailma tajuda. Tähelepanu ülesandeks on teha valik oluliste ja mitteoluliste stiimulite vahel ning suunata tajuprotsesse vastavalt valikule.
Tähelepanu on valiv- ta häälestub selle info töötlusele, mis on seotud eesmärgiga. Olgu eesmärk tahtlik või tahtmatu, jäetakse kõrvale suur hulk segavat infot. Tähelepanul on kindel maht- tajutavaid objekte, mida selgelt tajuda, on vaid kindel hulk. Tähelepanule on omane püsivus- tal on kindel ajaline kestvus. Tahteline tähelepanu on alati püsivam, kui tahtmatu, sest tema püsivust saab tahte abil reguleerida. Tähelepanu saab jaotada- see loob eelduse mitme erineva tegevusega üheaegselt tegelemiseks . Tähelepanu saab ümber lülitada- signaale saab „püüda“ samaaegselt erinevatest allikatest. Tahtmatu tähelepanu on inimese tahtes sõltumatu. Sel puhul katkeb tegevus ja luuakse valmidus signaali mõistmiseks ja vajadusel ka vastavalt käitumiseks. Reeglina köidavad tähelepanu intensiivsed (ja ka ootamatud) signaalid, ebatavalised ärritajad ja ka harjumuspärase puudumine (näiteks seismajäänud kell) ja nii edasi.
Tahteline tähelepanu on aga seotud inimese teadlike kavatsustega. See eeldab tahtepingutust . See on protsess, mis on seotud eneseregulatsiooniga. See tähelepanu on meie vastutusel selles mõttes, et kuhu ja kui kauaks me ta suuname ning ka täiesti arendatav. Eriti noorukieas. (Tankler, M. 40-42)
Imikueas on tegemist tahtmatu tähelepanuga aga tähelepanu on juba valiv eelistades tuttavaid objekte tundmatutele. Ka väikelapseeas puudub tahteline tähelepanu. Maht ja püsivus on väikesed- iga uus ärritaja köidab tähelepanu. Eelkoolieas tähelepanu püsivus kasvab aga jaotamine on veel raske, samuti ka ümberlülitamine.
Tahtelise tähelepanu tekkimist võib oodata 4,5 aastaselt lapselt. Eelkoolieas ilmnevad ka tähelepanu individuaalsed iseärasused, mis sõltuvad temperamendist ja ka kasvatusest . Kooli mineval lapsel on siiski tahtmatu tähelepanu ülevõim tahtliku tähelepanu ees ning tahtlikku tähelepanu on võimalik esile kutsuda vaid piiratud ajaks. Alles noorukieas kujuneb välja inimese individuaalne tähelepanu stiil. (Tankler, M. 43-45)

Mälu ja mälu areng

Mälu on koht, kus säilitatakse signaali informatsioon peale selle mõju lõppemist. Mäluprotsessi koostisosad on meeldejätmine, meelespidamine , meeldetuletamine ja taastundmine. Neid saab üksteisest vaid tinglikult lahutada, kuna nad kohaati kattuvad ja lähevad üksteiseks üle. Meeldejätmist saab omaorda liigitada mehhaaniliseks või mõtestatuks meeldejätmiseks ja tahtmatuks ja tahtlikuks meeldejätmiseks.
Fenomen , mille puhul näib, et mälu suureneb, nimetatakse reministsentsi efektiks. Väidetavalt toimub meelespidamise puhul kodeerimine , mis tähendab seoste loomist juba salvestatud objektidega ja uue objekti loogilisse paika paigutamist. Paigutamine on oluline, et see hiljem üles leida.
Vastupidiselt meelespidamisele on kombeks ka unustada. Uus info tõrjub välja vana. Seda eriti, kui materjali ei kasutata. Ometi on sellel ka erandeid . Öeldakse, et kes kord on ujuma õppinud, ei unusta seda iial.
Mäluga on seotud ka kujutlus . See on varem tajutud kujundite reprodutseerimine. Kujutlus ei tähenda vaid mälupilti visuaalses mõttes, vaid inimene võib kujutleda ka näiteks helisid, maitseid, füüsilist pingutust.. (Tankler, M. 46-50)
Imikueas on tegemist ainult tahtmatu mäluga. Ka väikelapseeas on mälu vaid tahtmatu. Sõnamälu võib väikelapsel aga olla väga hea. Koolieelikul on kujundmälu ja piltlik mälu ülekaalus. Samuti hakkab arenema ka sõnalis-loogiline mälu. Koolieas muutub taheline omandamine juhtivaks ning kujundmälu kõrvalt areneb sõnalis-loogiline mälu. Murdeealine tahab aru saada. Ta kasutab vähem mehaanilist mälu ning mälu on tihedalt seotud mõtlemisega. Samas on murdeiga hiilgeajaks mehaanimisele mälule- nooruk on võimeline oma mälu tahtlikult treenima. Samuti omandab mälu täiskasvanule omaseid jooni. (Tankler, M. 51, 52)

Mõtlemine ja mõtlemise areng

Mõtlemise käigus töötab laps ümber infot, mida ta tajumehhanismide kaudu on saanud. See toimub mitmesuguste mõtlemisprotsesside abil. Klassikaliselt jaotatakse mõtlemine järgmisteks tüüpideks: sõnaline, kujundlik ja sensomotoorne mõtlemine.
Lapsel tekib arengu käigus kõigepealt liigutuslik mõtlemine. Ükski mõtlemistüüp ei kao täielikult, inimene lihtsalt kasutab neid erineval puhul.
Väikelapse mõtlemine on liigendamatu. Ta ei erista üht mõistet teisest ja enamasti ei suuda aju analüüsida või järeldusi teha. Mõtlemine on konkreetne. Väikelaps mõtleb tegevuses, näiteks 3-4 aastane laps tegutseb enamasti katse-eksituse meetodil. Samuti mõtleb ta häälega. Eelkooliealise lapse mõtlemine on piltlik, kujundlik aga siiski- konkreetne.
Kolmandast kuuenda eluaastani tabab vanemaid suur küsimusterahe. Lapsed erinevad küsimuste hulgast lähtuvalt üksteisest oma uudishimu määra poolest. See, kui laps ei küsi, ei tähenda et tal küsimusi poleks. Tal võib olla kogemus, et ta ei saa küsimusele vastust.
Kooliminev laps näeb juba seost põhjuse ja tagajärje vahel. Samas ta ei oska minna mõttega nii, et leida tee tagajärjest põhjuse juurde. Alles noorukieas areneb välja abstraktne mõtlemine. (Tankler, M. 52-60)

Kokkuvõte

Usun, et pole olemas kahte identset inimest maailmas. Jah, ühemunaraku kaksikud võivad olla vägagi sarnased vaatluse põhjal kuid kui hakata süvenema, tuleb välja, et erinevused on ka nende vahel. Millest see siis tuleb, et inimesed arenevad juba algusest peale väga erinevalt.
Juba sündides oleme väga erinevate nägude, keha proportsioonide, pikkuse, kaaluga. Erinev silma- ja juuksevärv (kellel on sündides juuksed ja kellel mitte) ja nii edasi. Kui oleme kõik nii erinevad, siis miks kanname kõik ühist nimetajat- inimene?
Kuna käime üldjoontes läbi teatud etapid, mida inimese areng ette näeb, siis saabki see võimalikuks, et kanname ühist nimetajat. Ometi ei käi me neid etappe läbi samas tempos või sama kava alusel.
Miks hakkab üks laps rääkima 18kuuselt aga teine kaheaastaselt? Ning miks algab ühel neiul menstruatsioon kolmeteise- ning teisel viieteise-aastaselt? Seaduspärasus on see, et jõuame kõik teatud punktidesse välja, lihtsalt omal ajal.
Füüsilise arengu puhul pole minu jaoks tähtis, kas laps annab vastavalt oma vanusele „keskmise“ mõõdu välja, vaid kas ta on terve ning tunneb ennast hästi. Kui keskmisele vastamine oleks üldiselt vajalik, oleks meil normile vastavaid isikuid väga vähe, sest mida teevad üle kahemeetrised meesterahvad? Nemad ei küündiks ligilähedalegi. Meeles tuleks pidada, et laps on aktiivne õppur. Laps õpib kogu aeg, isegi kui teda sihilikult ei ergutata. Juba ainuüksi ema hoolitsus ja lähedus on talle kasulik.
Kõik lapsed arenevad nii, nagu nad arenema peavad. Keda tuleb rohkem tagant utsitada, keda mitte. Laps peab jõudma kõikjale omal ajal ning õppimise eelduseks on küpsemine. Pole mõtet vaevalt rääkimahakanut lugema õpetada või vaevalt pead tõstma hakanut kõndima õpetama. Igal asjal on oma aeg ja koht.
Normid on head selleks, et lapsevanem võiks neid teades oma lapse kasvamistjälgida. Kui me ei teaks , milleks inimene võimeline on, ei areneks laps pooltki nii jõudsalt, kui praegu. Norme ei tohiks aga kindlasti alavääristamiseks ära kasutada. Kui juba aastane laps ei suuda pead hoida on tegu probleemiga aga kui kolmeaastane laps ei räägi ladusalt, on ta lihtsalt omas tempos.
Kõik me areneme täpselt selles tempos, kuidas me küpseme. Ometi tuleb olla valvas- kui kolmeaastane tunneb huvi kella vastu, siis tuleks talle seda tutvustada. Kui aga seitsmeaastane ei suuda vaid kooli abiga lugemist haarata, tuleks teda abistada. Kõik me peame ükskord surema, ning normaalse elu juures tuleb meil selleks kõigepealt vanaduseni välja areneda. Seega ei- lapsed ei arene erinevalt- lihtsalt omas tempos.

Kasutatud kirjandus

Blades, M., Cowie, H., Smith, Peter K. (2003). Laste arengu mõistmine. Neljas väljaanne. TLÜ kirjastus
Deans, A. (2003). Raseduse A&O. Tallinn: Pegasus.
Tankler, M. (1999). Kuidas areneb laps. Kristlik kirjastusselts LOGOS