Lapse vaatlus- analüüs (0)

Lapse vaatlus - analüüs 4
Lizett Käst
Koolieelse lasteasutuse õpetaja
I kursus
Lapse vaatlus- analüüs
Vaatlus toimus 2. Novembri õhtul ajavahemikus 19.20-19.40. Polnud kõige parem aeg, mil last vaadelda, sest õhtul on lapsed enamjaolt juba väsinumad ning jonnakamad, kuid kahjuks ei leidnud varasemat aega. Vaatlusaluseks oli aastane tädipoeg, kelle nimi on Enrik . Vaatlusest võtsid osa veel Enriku vanaema, ema, suurem nelja aastane vend ning onu. Vaatlus leidis aset majas , Enriku kodus.
Vaatluse esimesed 5 minutit möödusid tegusalt. Enrik kõnnib mööda tuba ringi, õhupall käes, ise rõõmsa ja uudishimuliku näoga. Suur vend hakkab teise toa otsast tema poole jooksma ning see järel püüab Enrik põgeneda. Teepeale jääb kamin , mille möödudes ta hõikas valjult ,,ei-ei’’ ja näitab käega kamina poole. Vanemad on varasemalt lapsele öelnud, et kamina juurde ei või minna ning kui laps on selle poole lähenenud, siis on vanemad hõiganud ,,ei-ei’’. Laps pole tegelikult veel teadlik, et kamin on kuum ja seda puudutades võib kõrvetada saada, vanemad pole lasknud sel juhtuda, aga ta mäletab sõna ,,ei’’ tähendust. Väikelapse eas võib sõnamälu väga hea olla (Tankler, 1999). Nüüd tuleb ema, kes paneb lapse hoopiski potile. Kodus olles on lapsel mähkmete asemel aluspüksid ja seetõttu istub Enrik päris tihti potil, kuna ema tahab, et laps õpiks potil käimise kiiresti selgeks. Potil olles on laps väga rahutu , paistab, et ta hetkel väga potil istuda ei taha ning häda ka pole ja osutab käega söögilaua suunas ning ütleb ,,mämm-mämm’’. Seepeale tõstetakse Enrik söögitooli. Laps ise muudkui kordab kannatamatumalt ,,mämm-mämm, mämm-mämm’’ vaadates ema poole. Ema oli valmistanud täisterakaerahelbe pudru koos või, mustikate ja kaneeliga. Ema annab lusikaga putru, laps natuke mälub ja ütleb koguaeg vahepeale ,,mämm-mämm’’. Nüüd tõstab ema jälle lapse potile ja jätkab sealt Enriku söötmist. Nüüd on laps potil rahulikumalt, mälub putru ja ütleb vahepeale jälle ,,mämm-mämm’’, sealjuures veidi ringi uudistades, teisi toasviibijaid vaadates.
Järgmised 5 minutit jätkub söömisega potilt. Enrik hakkab järsku häälitsema, ütleb ,,ti-ti’’, lapsel tuli meelde, et on olemas linnud , siis tuli meelde, et ta on potil ja ütles ,,käki’’, seejärel ampsab jälle putru. Kui ema läks korraks potilt eemale tõusis Enrik kohe potilt püsti ja kõndis vaatleja poole, kes söögilaua juures istus. Lapsed sellises vanuses ei ole kuigi kannatlikud ja püsivad. Nad lähevad igat uut või tähelepanu tõmbavat objekti uudistama. Vanaema seepeale võttis lapse ja pani potile tagasi, kuid Enrik punnis seekord vastu, ajas jalad sirgu ja kõhu ette. Vanaema pani lapse siis söögitooli tagasi, kus tegelikult ju sööma peaks ja samal ajal Enrik jälle ,,mämm-mämm’’ ja ,,mämm-mämm’’. Paistab, et sõnad ,,mämm-mämm’’ kasutab laps söögile osutades, ehk tühjast kõhust teada andes. Neid sõnu kasutab ta ka süües, ehk ta teavitab tegevusest, mida ta hetkel teeb, antud juhul siis ,,mämm-mämm’’ tähendab söömist. Lapse seesugune keelekasutus tuleneb jälle vanematelt, kes on lapsele söögiajal neid sõnu lausunud ja seda korduvalt. Enrik on just selllises vanuses, kus laps imiteerib oma vanemaid ja tegevusi, mida ta näeb ja kuuleb ning selle kaudu ta õpib ja areneb. Süüakse putru edasi, aga nüüd hakkas Enrik pead keerutama ja seljataha piiluma. Seljataga oli diivan , kus onu häält kostus. Seepeale patsutas Enrik söögilauale kahe käega ja lalises midagi valjult ja seletades. Raamatus ,,Psühholoogia gümnaasiumile’’ on kirjas, et 11.- 12. kuu vanused lapsed lalisevad tihti pseudolausetes: jutustavate, küsi- ja hüüdlausete intonatsioonimustreid kasutades.
Eelviimased 5 minutit jätkub söömisega. Enrik sööb ja ütleb ,,mämm-mämm’’. Vahepeale mainin, et lapse esimene sõna oli mämm, kui ta oli veidi vähem kui aasta vanune. Raamatus ,,Psühholoogia gümnaasiumile’’ on kirjas, et oma esimese sõna ütleb laps sagedamini 10. Elukuul ning seda perioodi nimetatakse ühesõnaliste lausungite perioodiks , sest ühe sõnaga osutab laps tervele fraasile või lausungile. Näiteks Enrik kasutab sõna ,,mämm’’ nii söömie tähenduses, kui söögile osutades jne. Nüüd uudistab laps rohkem seljataha, kus on onu. Patsutab veidi hoogsamalt kätega vastu lauda häälitseb ja läheb järjest valjemaks, osutab käega venna poole ja läheb näost punaseks ning karjub venna peale. Kuid nähes vanaemal jopet seljas unustab Enrik venna sootuks ja lehvitab ühe käega vanaemale öeldes samal ajal ,,taa-taa’’. Paistab, et laps mõtleb ja tajub toimuvat hästi. Laps nägi vanaemal jopet seljas ja see tähendaski, et vanaema hakkab lahkuma ning kui keegi ära läheb, siis tuleb talle lehvitada ja taa-taa öelda. Vanemad on talle nii õpetanud ning laps on selle endale talletanud. Nüüd tõstis ema Enriku jälle potile. Lapsele kehtib ema poolt pandud reegel, et pea iga kümne minuti tagant peab Enrik potil istuma, nii harjutab ema lapsele potil käimise harjumust. Enne viieteist- või kuueteistkuuseks saamist ei ole lapse lihased ega närvisüsteem põie ja soolestiku kontrollimiseks veel välja arenenud, seega parem on oodata kuni laps on kahekümnekuuseks saanud (Ward, 2000). Võib arvata, et Enrik on veel liiga vara sunnitud potil käimise harjumust saama, kuid iga ema kasvatab oma last enda moodi. A. Gasell väidab, et tulutu on midagi õpetada, kui selleks pole veel aeg – igale asjale on seatud oma aeg ning on oluline silmas pidada iga lapse ,,sisemist kella’’ (Tankler, 1999). Süüakse edasi seda sama putru ning nagu lapsele kombeks, ütleb ta vahepeale ka ,,mämm-mämm’’. Seejärel leidis Enrik poti kõrvalt väikese harjakese, mille ta kätte haaras ja vastu põrandat toksima hakkas. Tõusis harjaga püsi, kuid ema pani lapse potile tagasi ja andis lusikaga putru. Tegu oli väikese mänguharjaga, millega suurem vend varem põrandat pühkinud on ja sel korral püüdis Enrik venda imiteerida ja näidata, mida selle harjaga teha tuleb. Laps jälle tõuseb püsti ja ema paneb ta potile tagasi istuma, laps aga tõuseb uuesti püsti ning seejärel annab ema järele, kuid üritab Enrikut söögitoolile panna. Enrik hakkab päris tugevasti jonnima ja hoiab jalgu sirgu ning kõhtu punnis. Ema tõstab ta maha ja laseb lapse kõndima. Laps hakkas vastu, kuna ta tahtis näidata tegutsemist harjaga, kuid ema takistas seda, kuid kui ta rahule jäeti unustas ta harja sootuks ning asus muude asjade kallale, mis tema tähelepanu köitsid. Laps on kohe tasa ja rahulik, näeb söögilaual hurmaad ja võtab selle kätte. Kõnnib ja lutsutab kättesaadud hurmaad. Laps suudab teha samal ajal kaht asja, kõndida ja süüa ja ümbritsevat jälgida. Kõndimise omandas Enrik päris varakult, kuskil 8. Kuul olid tema esimesed sammud. Tavaliselt hakkab laps kõndima 10-15 kuu vanuses (Tankler, 1999).
Viimased 5 minutit möödub lustakamalt. Nimelt kostus ühe mänguasja muusika ja laps reageeris sellele koheselt. Enrik hakkas kahe käega vehkima ja kohapeal tammuma ehk tantsima. Kätega veheldes ununes lapsel hurmaa ja see potsatas vastu põrandat maha. Kui muusika läbi sai liikus laps kohe onu poole, ta tahtis diivanile, kus onu istub. Enrik muudkui proovib ja proovib, kõhuga vastu diivanit ja tõstab üht jalga ja teist jalga samal ajal häälitsedes ,,äh-äh’’. Laps proovib muudkui diivanile saada ja lõpuks potsatab maha seejärel otsustab laps minna onu juurde ja tahab onu sülle, aga onu ei võta, kuid laps pressib ja hakkab ronima. Lõpuks tüdineb laps sellest ära ja läheb toa peale ringi uitama , kuid kohe tema teele jääb üks mänguasi, kollane kopp. Enrik haarab sellest kinni ja tõstab kõrgele ning näitab seda rõõmsalt teistele, öeldes ,,õnn-õnn’’.
Kokkuvõttes võib öelda, et lapsel ei esine probleeme arengus. Tema kõne ja liikumine areneb päevast päeva ning on tema vanusele vastaval tasemel. Laps oskab ennast arusaadavaks teha. Lisaks muule paistab Enrik olevat aktiivne ja lõbus laps, kellel on uudishimu teda ümbritsevat maailma tundma õppida.
Kasutatud kirjandus
Psühholoogia gümnaasiumile.(2002).Tartu:Tartu Ülikooli Kirjastus
Tankler M. (1999).Kuidas areneb laps.Tallinn:Kristlik Kirjastusselts Logos
Ward S. (2001).Terane laps.Tallinn:Kirjastus Varrak