Inimese suhtlemine arvutiga (0)

Inimese suhtlemine arvutiga 
Info edastamine  
Kasutajaliidese   disain on seotud selliste mõistetega nagu „kommunikatsioon“ ja „info edastamine“. 
Põhieesmärgiks on võimaldada kasutaja koostöö arvuti ja teiste kasutajatega. 
Kommunikatsiooniprotsess meenutab postiteenust:  
   saatja  peab saatma   saajale  teate; 
  teade edastatakse saajale arusaadavas kontekstis; 
  saaja on võimeline teadet lugema (dešifreerima); 
  teade saatjalt saajale edastatakse „vahendaja“ ehk serveri kaudu, mis täidab postiljoni rolli. 
Informatsiooni võib edastada erinevalt: 
  tekstina; 
  heli ja pildina. 
Kommunikatsiooni peetakse edukaks, kui info edastati saatjalt saajale, saaja sai aru, mida saadeti ja 
dešifreeris selle korrektselt. See väide kehtib nii tehnoloogilises mõttes (näiteks raadiosaade), kui ka 
psühholoogilises (inimestevaheline suhtlemine). 
Tähtis on veenduda, et saaja omab teate lugemiseks piisavaid tehnilisi vahendeid. Näiteks, helifaili 
elektronpostiga saatmisel peab veenduma selles, et saajal on seade, millega see ette mängida. 
Vastasel juhul ei saa teate edastamist edukaks lugeda, sest saaja ei saanud vajalikku infot kätte.  
Termin „kommunikatsioon“ eeldab, et info edastatakse kujul, mis on arusaadav nii saatjale kui 
saajale. Kõike seda kirjeldab kommunikatsiooniteooria. 
Selles teoorias kirjeldatavateks objektideks on teade, saatja ja saaja. Edastatavat infot nimetatakse 
teateks. 
Teade liigub infoallikalt edastaja  kaudu sidekanalisse ja sealt omakorda saajale. 
Info edastamine internetis 
Info edastamine 
Internetis kasutatakse kahte põhimõistet: aadress ja  protokoll . Iga internetti ühendatud arvuti omab 
unikaalset aadressi. Isegi ajutise ühenduse puhul eraldatakse arvutile   unikaalne  aadress. Igal 
ajahetkel omavad kõik internetti ühendatud arvutid erinevaid aadresse - nagu postiaadress 
iseloomustab unikaalselt inimese  asukohta , iseloomustab arvuti asukohta võrgus selle 
internetiaadress. 
Mis on protokoll? 
Üldjuhul on protokolliks koostöö või suhtlemise reeglid. Näiteks, diplomaatiline protokoll määrab, 
kuidas käituda väliskülaliste vastuvõtmisel või  vastuvõtu läbiviimisel. Võrguprotokoll määrab 
reeglid võrku ühendatud arvutite käitumiseks. Standartprotokollid panevad erinevad arvutid 
„rääkima ühte keelt“. Nii antakse võimalus ühendada internetti eri tüüpi arvuteid, mis töötavad 
erinevate operatsioonisüsteemidega. 
Protokoll on standard, mis määrab teadete vormi ja edastamisviisi, nende interpreteerimise 
protseduurid, erineva  võrguriistvara  koostööreeglid. 
Kõiki koostööreegleid ei ole praktiliselt võimalik ühes protokollis kirjeldada. Sellepärast ehitatakse 
võrguprotokollid mitmetasemelisuse põhimõttel. Nii näiteks, madala taseme protokoll kirjeldab 
väiksemate infoportsude edastamist ühest arvutist teise, sest väikeste infoühikute  edastamise  
1 
 
jälgimine on lihtsam. Kui osa infost oli häirete tõttu edastamisel moonutatud, nõutakse vaid 
moonutatud osa edastamise kordust.  
Tervist! 
 
Info lõigatakse tükkideks 
 
Kõik tükid nummerdatakse 
 
Edastatakse IP- protokollile 
Igale tükile lisatakse sihtkoha 
IP-aadress 
IP- paketid  edastatakse võrku 
Erinevad paketid 
võivad olla saadetud 
Internet  
erinevaid teid mööda 
IP-paketid võetakse vastu 
Edastatakse TCP-protokollile 
Erinevaid teid mööda saabunud 
paketid sorteeritakse 
Info korjatakse kokku tervikuks 
Tervist! 
 
 
 
Järgmise taseme protokoll kirjeldab, kuidas suured andmemassiivid tuleb lõhkuda tükkideks ja 
kuidas tuleb neid pärast jälle kokku panna. Sealjuures väiksed osad edastatakse madalama taseme 
protokolli abil. Järgmisel, veel kõrgemal tasemel, kirjeldatakse faili edastamist. Ka siin kasutatakse 
madalamate tasemete protokolle. Uue kõrgema taseme protokolli realiseerimiseks internetis ei ole 
vaja teada võrgu töö omapärasid, vajalikud on vaid teadmised madalama taseme protokollide 
kasutamisest. 
Mitmetasemeliste protokollide analoogiaid kohtab ka igapäevaelus. Näiteks, saate edastada 
dokumendi teksti telefonikõne ajal. Selleks ei ole teil vaja teada, kuidas telefonivõrk töötab. Teate, 
et peate valima numbri ja ootama kuni teine inimene tõstab toru. 
2 
 
Dokumendi kuju edastamiseks võib kasutada faksi. Te panete dokumendi faksimasinasse, valite 
teise faksinumbri ja edastate dokumendi. Te ei pea üldse mõtlema sellest, kuidas dokument 
telefoniliini kaudu edastatakse. Te lihtsalt kasutate kõrgema taseme protokolli: „panna dokument 
faksimasinasse, valida number, vajutada  nupule Start“. Tegevuse käigus kasutasite Te vähemalt 
veel kahte protokolli: telefonivõrgu tööprotokolli ja fakside edastamise protokolli. 
Samuti on ka internetis mitme taseme protokolle, mis töötavad koos. Madalamal tasemel 
kasutatakse kahte põhiprotokolli: IP - Internet Protocol (interneti protokoll) ja TCP - Transmission 
Control Protocol (infoedastamise juhtimise protokoll). Sellepärast, et need kaks protokolli on väga 
tihedalt seotud, pannakse need kokku ja nimetatakse TCP/IP protokolliks, mis on interneti 
baasprotokoll. Kõik teised protokollid ehitatakse TCP/IP protokolli baasil. 
TCP-protokoll 
TCP lõhub info tükkideks ja nummerdab neid selleks, et vastuvõtmisel oleks võimalik need õigesti 
üheks tervikuks kokku korjata. Samuti nummerdatakse palkmaja palke selle teise kohta üleviimisel 
selleks, et seal need õigesti kokku panna. Järgnevalt edastatakse IP-protokolli abiga tükid saajale, 
kus TCP-protokolli abil kontrollitakse, kas kõik tükid on saabunud. Põhjusel, et info osad võivad 
liikuda  internetis mööda erinevaid kanaleid , võivad need saabuda mõnes muus järjestuses. Peale 
kõikide osade kättesaamist järjestab TCP need õigesse  järjekorda  ning  korjab kokku üheks 
tervikuks. 
IP-protokoll 
TCP-protokolli jaoks ei ole tähtsust, milliseid teid mööda info internetis reisib . See on IP-protokolli 
ülesanne. Igale saadud info kogumile lisab IP abiinfo, mis sisaldab saatja ja saaja andmeid. Töö 
sarnaneb postisaadetise saatmisele, kui saadetis pannakse ümbrikusse ja ümbrikule  kirjutatakse  
saaja ja saatja aadressid. Nüüd tagab IP-protokoll, nagu tavaline post, kõikide pakettide saabumise 
saajale. Erinevate saadetiste teekonnad ja saabumise kiirused võivad olla erinevad. Internetti 
kujutatakse tihti hajuva pilvena. Te ei tea info liikumise teekonda, aga õigesti vormistatud IP-
paketid jõuavad kohale. 
WWW  karakteristikud , võimalused ja piirangud 
Interneti teenused 
Teenus 
Protokoll 
Seletus 
telnet , ssh 
telnet, ssh 
kaugpöördus 
ftp 
ftp 
failitransport 
e-mail 
POP3 , SMTP, IMAP4 
elektronpost 
usenet 
nntp  
uudised 
www 
http 
„ülemaailmne 
ämblikuvõrk“ 
Kaugpöördus 
Teenus lubab töötada eemal  asuval arvutil ning kasutada selle arvuti kõike ressursse, k.a. 
perifeeriaseadmeid. Tööd korraldab tarkvara , mis imiteerib eemal asuva arvuti  terminali . Tööks 
kasutatakse protokolli telnet (andmed krüpteerimata) või ssh (andmete krüpteerimisega). 
Failitransport 
Teenus on ettenähtud ühest arvutist teise andmete ülekandmiseks ja failiarhiividele ligipääsemiseks. 
Faile võib kanda üle kahes režiimis: binaarses (bitthaaval, sisu ei mängi rolli) või tekstirežiimis 
3 
 
(sümbolhaaval automaatse ümberkodeerimisega). Andmete ülekandmiseks kasutatakse protokolli 
ftp. 
Elektronpost 
Teenus on mõeldud teadete vahetamiseks. Selle teenuse abil võib saata ka faile, organiseerida 
postituste laialisaatmist. Teadete saatmiseks kasutatakse protokolle POP3 ja IMAP4. 
Teadetetahvlid 
Teenus annab võimaluse teadete vahetamiseks uudisgrupi piires. Kasutatakse protokolli nntp, mille 
abil saadetakse teade kõikidele grupi liikmetele. 
WWW 
World  Wide  Web on ühtne keskkond, mis koosneb omavahel viitadega seotud hüperteksti 
dokumentidest, kus saab liikuda ühelt  dokumendilt teisele. „Ülemaailmne ämblikuvõrk“ tagab 
ligipääsu ka teistele interneti teenustele, sellistele nagu elektronpost ja failitransport. Antud teenuse 
põhiprotokolliks on http. 
WWW tekkimise ajalugu 
 
„Kui alates 1971. aastast oleks autotööstus arenenud sama hoogsalt, kui mikroprotsessorid, oleks 
tänapäeva auto kihutanud kiirusega 480 tuh. km/h ja kasutanud 1 l kütust 335 tuh. km kohta.“ 
Nii võrdlesid piltlikult maailmaliidri firma Intel spetsialistid kahe tööstusaru arengu tempot. Võib 
lisada ka fakti, et antud auto hinnaks oleks 75 senti! 
1959 .  Korporatsioon RAND  – pakettide kommunikatsiooni põhimõtted 
1960-ndatel peale Kariibi kriisi, tegi firma RAND  Corporation , sel hetkel üks tähtsamaid  USA 
teaduskeskusi, ettepaneku detsentraliseeritud arvutivõrgu loomiseks, mis kataks terve riigi 
territooriumi. Projekt sisaldas sõjaväe, teadus- ja haridusasutuste arvutite ühendamist võrku, mis 
säilitaks töövõime tuumarünnaku tingimustes. Põhiidee  seisnes juhtimise ja alluvuse hajutamises 
selleks, et mõne võrgu segmendi väljalangemine ei tekitaks üleüldist kollapsi . Võrk pidi koosnema 
üksikutest segmentidest ja mitte olema tsentraalselt juhitav, iga teade pidi olema lõhutud 
pakettideks ja iga  pakett  edastatud mööda erinevaid harusid, teate kokkupanemine pidi toimuma 
vastuvõtja süsteemis. 
Esimene variant ilmus 1964. aastal tänu Paul Barani pingutustele. 
4 
 
1969.  ARPANET  projekti  finantseerimine  
1960-ndate lõpus hakkasid RAND Corporation, Massachsetsi Tehnoloogia  Ülikool ja Los- Angelese  
Kalifornia Ülikool eksperimenteerima  hajutatud võrgu kontseptsiooniga. 1968. aastal Pentagoni 
osakond ARPA ( Advanced Research  Projects Agency,  agentuur tööks perspektiivsete uuringute 
projektidega) alustas selle projekti finantseerimist. 
1969.a. sügisel nägi ilma „lapsuke“ – APRANET võrk, mis koosnes neljast sõlmest.  
Esimesed ARPANET katsed osutusid väga edukateks. Eksperimendi läbiviimiseks valitud  
teadusasutuste töötajad said võimaluse vahetada andmeid ja kasutada kaugpöördumist arvutitesse. 
1971. aastaks kasvas ARPANETi sõlmede arv 15-ni. 1972. aastaks oli sõlmede arv 37 ja 1973. 
esmakordselt lülitati võrku sõlmed välismaalt. 
1974. TCP-protokolli loomine 
1974. aasta lõpus dokumenteeriti esimene TCP-protokolli versioon. 1978. aastal jagati TCP kaheks 
tasemeks – TCP ja IP. Alguses kasutasid teadlased ARPANETi tõesti vaid oma uuringute 
koordineerimiseks, kuid üsna varsti muutus võrk ülikiireks ahelaks, millega vahendati ka isiklike 
teateid, kuulujutte ja lihtsalt jutte. 
ARPANETi hajutatud struktuur, oluliselt erinev sel ajal eksisteerivatest korporatiivsetest võrkudest, 
lubas lülitada võrku praktiliselt suvalisi arvuteid. 
Interneti kasv 1980-ndatel aastatel 
1983. aastaks sai ARPANET üldtuntud nimetuse Internet. Kuigi 1991. aastal lõpetas ARPANET 
oma eksistentsi, jäi nimetus Internet alles, sest võrk hakkas nüüd ühendama juba rahvusvahelisi 
võrke. 
1980-ndaid aastaid iseloomustab Interneti tormiline areng. 
Arvutite hajusvõrku ühendamise skeem levis mööda maailma ja paljude välismaiste võrkude 
organisaatorid soovisid ühineda Ameerika võrguga. 
1980-ndate lõpus NSFi (National Science  Foundation, rahvuslik teadusuuringute fond) rahaliste 
vahenditega loodi NSFNET – viis superarvutite keskust. Nende keskuste võrku nimetati “USA 
Interneti selgrooks” (Internet Backbone ). Miks ainult viis? Sest need keskused olid isegi rikka 
Ameerika jaoks väga kallid. Sellepärast tuligi keskuste arvutivõimsusi kasutada ühiselt – need tehti 
kättesaadavateks kõigile USA teadusasutustele. 
1988. aastal toimus võrgu ulatuslik moderniseerimine . Protsess jäi kasutajatele nähtamatuks – oma 
töövõimet Internet ei kaotanud. Võrk pidevalt areneb ka tänapäeval. Kogu tolleaegse Interneti 
ühenduse tegevus tõi pidevalt kasutajaid juurde. See omakorda tõi kaasa Interneti arengu, leviku ja 
turvalisusega seotud probleemide kerkimise ja lahendamise. 
1987. aastal oli Internetti ühendatud arvutite arv üle 10000. 1989. aastaks oli see arv 100000 . 
”Ülemaailmse ämblikuvõrgu” loomine 
1990. aasta novembris lõi Tim Berners -Li Euroopa Tuumauuringute Keskusest CERN esimese 
WWW-serveri prototüübi. Kuid 1992. aastani ”ülemaailmne ämblikuvõrk” aktiivse süsteemina  ei 
tegutsenud. 
1990. aastal loodi NeXT platvormil ( APPLE ) esimene  brauser . Selle loojaks oli Tim Berners-Li, 
World Wide Web’i isa. Esimene esitlus toimus CERNis 1991.aastal. Brauseri nimeks oli lihtsalt 
WorldWideWeb. Hiljem oli brauser kodeeritud ümber C-keelde ja sai nimeks libwww. 
1992. aasta on tuntud sellepoolest, et Internetti ühendatud arvutite arv ületas miljoni. Kuid kõige 
tõsisemaks, mõnede arvates Võrgu eksisteerimise seisukohalt kriitiliseks, arengu etapiks peetakse 
5 
 
WWW (World Wide Web, ”ülemaailmse ämblikuvõrgu”) loomist. Süsteemi aluseks on hüperteksti 
mõiste – mitmed üksikud tekstid, mis üksteisele viitavad. Tööks nende  tekstidega  loodi protokoll 
HTTP. Tekstide loomiseks kasutati märgendikeelt HTML. HTMLi eeskujuks oli keel SGML 
(Standard Generalized Markup Language), mille 1965. aastal töötas välja  Ted  Nelson . 
1992. aastal loodi brauser CELLO IBM PCle, loojaks oli Thomas R. Bruce. 
1993. Brauseri  Mosaic  loomine 
Brauseri Mosaic töötasid välja  Marc  Andreessen ja  Eric  Bina rahvuslikus superarvutite  keskuses  
NCSA. NCSA Mosaic  beta -versioon indeksiga  0.10 ilmus 14. märtsil 1993 ja töötas ainult Unixi-
laadsete arvutite süsteemis X  Window . Lõplik NCSA Mosaic X Window versioon 1.0 ilmus kuuaega 
hiljem, 23. aprillil 1993. Septembris 1993 ilmus esimene töötav Mosaic’i versioon – kaasaegsete 
interneti brauserite prototüüp. 1993. aasta oktoobriks oli antud ekspluatatsiooni umbes kakssada 
WWW-serverit. 
Just Mosaic’i ilmusid sellised nüüd juba harjumuspärased asjad, nagu heli ja video, järjehoidjad ja 
hiljuti külastatud lehekülgede  loetelu . Lisaks sai Mosaic’ist esimene mitmel platvormil töötav 
brauser: mõned kuud peale esimese Unix-versiooni ilmumist, ilmus Macintoshi ja hiljem ka 
Windowsi variant. 
NCSA Mosaic’ist algab peaaegu kõikide brauserite ajalugu. 1994. aastal firma Netscape , mille lõi 
NCSAst lahkunud Marc Andreessen, paiskas turule esimese  Mozilla  brauseri versiooni, tuntud 
samuti kui Netscape Navigator 1.0. NCSA Mosaic’i põhineb ka Internet Explorer , tänaseks kõige 
massilisemalt kasutatav veebibrauser. Sellest, et IE on loodud Mosaic koodi põhjal, teatatakse siiani 
programmi infoaknas. 
Ainukese  erandina , va Lynx-liiki tekstibrauserid, esineb  Opera . Täpsemalt öeldes, on see brauser 
Netscape’i vanune, selle töötasid välja 1994. aastal telekommunikatsiooni ettevõtte Telenor 
töötajad. 1996. aastal asutasid Opera loojad oma firma ja hakkasid tegelema selle brauseri massilise 
levitamisega. Esimene Opera kommertsversioon  kandis numbrit 2.11. 
1994. Netscape 
Firma Netscape asutasid 1994. a. kevadel ettevõte  Silicon Graphics looja Jim Clark  ja Marc 
Andreessen, üks brauseri Mosaic autoritest. Tuletame meelde, et see brauser oli loodud Illinoisi 
Ülikoolis NCSAs ja just Mosaic’i kasutatud tehnoloogiad olid kunagi ülipopulaarse Netscape 
Navigator’i baasiks. 
Esimene Netscape Navigator’i versioon lasti välja 13. oktoobril 1994.a. Kodukasutajad võisid 
laadida brauseri alla täiesti tasuta, samas pakuti ettevõtetele võimalust osta 99 USA dollarit maksev 
litsents . Oma  paketi  eeliste hulgast tõid autorid esile JPEG graafilise  formaadi toe, võimaluse 
laadida alla korraga mitut veebilehte ning kokkusobivust  Microsoft  Windows, Apple Macintosh ja X 
Window System platvormidega. 
1994. W3C 
1994. aastal loodi W3C (World Wide Web Consortium). Organisatsioon koordineerib internetiga 
seotud standardite väljatöötamist, tagamaks interneti kiiremat ja efektiivsemat arengut. 
1996. Brauseri Internet Explorer loomine 
1996. a. veebruaris teatas  Bill Gates : “HTML muutus meie andmetüübiks”. See oli sõja 
kuulutamiseks uuele konkurendile, kelleks oli Netscape. Huvitav on see, et vaid paar aastat varem 
Microsofti  eksperdid soovitasid juhtkonnale pöörata internetile tõsist tähelepanu, kuid nendest 
6 
 
soovitustest ei tehtud välja. Nüüd tuli kaotatud aeg tasa teha. Vigu tegid ka konkurendid, James 
Clark ei taibanud osta välja Mosaic brauseri eksklusiivseid õigusi ning selle lähtetekstid sai firma 
Spyglass kaudu Microsoft. Tulemusena suvel ilmunud uuendatud Netscape Navigator 3.0 ja 
Internet Explorer 3.0 kasutasid sama tuuma, kusjuures viimases oli realiseeritud kõikide konkurendi 
märgendite tugi. Sellest hetkest hakkas kaalu kauss  kalduma  IE kasuks. Lisaks otsustas Microsoft 
levitada Internet Explorerit tasuta ja Netscape Navigator’i turu osa hakkas kiiresti  langema . 
Järgnevatel aastatel Interneti ja WWW areng toimus veel kiiremate tempodega. Reaalset statistikat 
arvutite kohta Võrgus, samuti ka WWW-serverite arvu kohta on küllaltki raske saada, sest need 
arvud iga päev muutuvad. Realistlikus hinnanguks juuniks  1995 võib pidada arvu 6,5 miljonit. 
1997. HTML 3.2 (01.97) HTML 4.0 (8.06.97) 
Kogu selle aja tegeles Dave Raggett, W3C spetsialist, kolmanda HTML-versiooni väljatöötamisega 
(HTML 3.0, tuntud ka kui HTML+). Selle spetsifikatsiooni kirjutamine ei olnud lõpetatud 
veebirakenduste loojate konkurentsi pärast, konsortsium keskendus tehnoloogilistele, mitte 
poliitiliste probleemide lahendamisele, üritades lepitada tülitsevaid brauserite tegijaid. Tulemuseks 
oli standard HTML 3.2, mis pidi ilmuma 1997. aasta jaanuaris ja ühendama Netscape Navigator’i ja 
Internet Exploreri märgendite kogumeid. HTML 3.2 kiiret ilmumist soovisid ka IBM, Novell  ja 
Sun. 
Netscape ei kannatanud välja Bill Gates’i tarkvara impeeriumi survet ning tegi uusi vigu. Uskudes 
oma mõju turul, ei pööratud piisavalt tähelepanu uuele tehnoloogiale Cascading Style Sheets (CSS, 
DSSSL stiilitabelite analoog  HTML-keelele), realiseerides toe veidi ebamugava  JASS  (JavaScript 
Accessible Style Sheets) tehnoloogiana, mis nõudis programmeerimise oskust. Microsoft aga eraldas 
stsenaariumite loomise võimaluse HTML-dokumentidest, pakkudes korraga kahte skriptikeelt – 
JScript ja VBScript. Korporatsioon hakkas finantseerima ka W3Cd, tegelikult võttes enda peale 
brauserite standartiseerimise  järelvalve . 
CSS sai kohe populaarseks. See lubas eristada HTML-dokumentide loogilist struktuuri nende 
vormindamisest ja  ekraanil  kuvamisest. Samas osutus CSS väga paindlikuks, kuna lubas luua 
sisseehitatud (kaskaadseid) stiile puukujulise alluvusega ja omaduste pärimisega. Kasutaja 
sümpaatia lõplikult kaldus Internet Exploreri poolele. Firma Netscape ostis 8.98 mlrd. dollari eest 
võrgugigant America Online. 
Jätkus uue HTML 4.0 standardi väljatöötamine. Selle  tööversioon  muutus kättesaadavaks 8. juunil 
1997, detsembris ilmus ka W3C ametlik soovitus. Brauserite ja märgendite sõda lõppes ja 
sellepärast osutus HTML 4.0 üllataval stabiilseks. HTML 4.0 kehtib tänapäevani, ilmus vaid üks 
vaheversioon 4.01 spetsifikatsiooni vigade parandustega. Huvitav on see, et W3C  tunnistas  HTML 
4 loogilise märgistamise keelena, samas kui kolm aastat varem tundus, et keele põhieesmärgiks on 
dokumendi vorming. Aga nüüd eksisteeris CSS-tehnoloogia, mille kohta teatas W3C, et kõike, mis 
on seotud HTML-dokumendi visuaalsete aspektidega, peavad väljatöötajad kirjeldama CSS-
tabelites . 
http://archive.ncsa.uiuc.edu/SDG/Software/Mosaic/NCSAMosaicHome.html 
WWW teenuse töö põhimõte 
WWW-teenus töötab klient - server põhimõttel. 
Server 
Veebiserver on arvutile seadistatud tarkvara, mille abil saab protokoll HTTP juurdepääsu 
veebilehtedele. Laiemalt levinud veebiserveriteks on  Apache , Unix/ Linux  platvormil töötav, ja IIS 
7 
 
(Internet Information Service ), mis töötab Windows juhtimisel.  Veebiserveriks nimetatakse ka 
arvutit, millel on veebiserveri tarkvara ja salvestatud veebilehtede  failid. Serveri rünnakutest 
kaitsmiseks kasutatakse võrkudevahelist ekraani ja vastavat tarkvara. 
Serveri funktsioonid: 
   serveril paiknevad erinevad ressursid (näiteks, veebilehed); 
  igale ressursile määratakse juurdepääsu õigused; 
  server töötleb klientide nõudeid ühele või teisele ressursile; 
  server vahetab infot klientidega ja teiste serveritega. 
Klient 
Kliendina  kasutatakse brauserit. Kõige levinumateks brauseriteks on Internet Explorer 
(www.microsoft.com),  FireFox  (www.mozilla.org), Opera (www.opera.com). 
Kliendi funktsioonid: 
  brauser rakendab vajaliku ressursi nõudmise; 
  brauser töötleb saadud ressurssi. 
 
Nõue 
 
Vastus 
 
DNS-server 
 
Klient + brauser 
Veebilehe edastamine 
Veebiserver 
 
 
Kliendi (brauseri) veebilehele juurdepääsu skeem: 
  brauseri aadressribale kirjutatakse saidi aadress, kuhu kasutaja soovib sattuda (näiteks 
http://www.eucp.co m); 
  brauser  saadab  aadressi spetsiaalsele arvutile, mida nimetatakse DNS-serveriks (domain 
name system); 
  DNS-server teisendab aadressi arvuliseks serveri aadressiks (IP-aadress), millel asub sait 
(näiteks 212.147.139.162), ja  tagastab selle brauserile; 
  brauser saadab nõude sellele aadressile ja  vastuseks saab kätte nõutud ressursi, peale ressursi 
kättesaamist kliendi ja serveri side katkeb. 
Intranet ja extranet 
 
8 
 
Veebiserver võib asuda  nii internetis kui ka kohalikus võrgus. Kui veebiserver asub kohalikus 
võrgus, võib korraldada ka oma sisevõrgu, mis sarnaneb struktuurilt internetile. Sealjuures osa 
saidist võib olla avalik (internet) ja osa ettenähtud vaid sisemiseks kasutamiseks (intranet). 
Intraneti kasutajateks on asutuse töötajad, samas kui saidi avalik osa on mõeldud ettevõtte 
klientidele. Intranet sisaldab tööks vajalikku infot, kuid see ei tohi olla nähtav klientidele ja 
konkurentidele. Näiteks, võivad sisevõrgus olla õigusaktid, käskkirjad ja dokumendid tööprotsessi 
reguleerimiseks, mis on kõikidele töötajatele kättesaadavad. 
Välimine ja sisemine osa esindavad kahte erinevat infokeskkonda, igaüks orienteeritud kindlale 
kasutajate ringile . Iga keskkond tagab erinevate ülesannete lahendamise ja omab erinevaid tehnilisi 
piiranguid, sellepärast peab lähenemine nende keskkondade projekteerimisele olema erinev. 
Intraneti kasutajaliidese disain peab erinema avatud saidi  disainist et kasutaja näeks, kus ta antud 
hetkel asub, kuid mõlema liidese stiil peab olema sama ja lähtuma ettevõtte üldisest disainist. 
Intraneti väljatöötamisel on tähtis arvestada, et riist - ja tarkvara on ettevõttes ühtlane (kasutusel on 
sama brauseri versioon, sama platvorm ja operatsioonisüsteem, samad kirjafondid) samas, kui 
interneti kasutajad võivad omada väga erinevaid arvuteid, operatsioonisüsteeme ja brausereid. 
Lisaks, ettevõtte tarkvara pidevalt uuendatakse samas, kui interneti kasutajad võivad kasutada juba 
vananenud brausereid, kus veebilehe kajastus võib olla ebakorrektne. 
Teiste sõnadega on intranet ettevõtte sisevõrk, mis põhineb samadel alustel, mida kasutab WWW. 
Tagamaks juurdepääsu siseinfole väljastpoolt  intranetti ja interneti teenuste kättesaamiseks 
sisevõrgust kasutatakse extranetti, mis on intraneti osa ja samas ka selle ühenduslüli internetiga. 
Mõlemad võrgud, intranet ja extranet, luuakse selleks, et kaitsta  võõraste eest konfidentsiaalset 
infot. Eesmärgi saavutamiseks kasutatakse võrguvahelisi ekraane ja proksiservereid, kasutajate 
autentimist ja andmete šifreerimist. Oma karakteristikute poolest on intranet interneti sarnane, 
ainukeseks erinevuseks on turvalisuse nõuded. Sellepärast intraneti kujundusstiil peab olema sama, 
mis avaliku veebilehe stiil. 
 
Graafika failide formaadid 
GIF (CompuServe Graphics Interchange  Format ) 
Firma CompuServe poolt väljatöötatud formaat rastergraafika  edastamiseks võrgus, GIF-formaat ei 
sõltu riistvarast. Ta kasutab LZW-pakkimist, mis lubab edukalt  pakkida  faile suurte ühevärviliste 
pindadega (logod, pealkirjad , skeemid). GIF-formaat lubab salvestada  kujutist „üle rea“ 
(Interlacing), tänu millele on võimalik taastada kogu pilt, kuid väiksema lahutusvõimega. Seda 
võimalust kasutatakse laialdaselt internetis. Alguses näete pilti robustselt, kuid uute andmete 
saabumisega pildi kvaliteet paraneb. GIFis võib ühe või rohkem värve deklareerida läbipaistvaks, 
siis ei ole neid interneti brauseriga ja mõne teise programmiga näha. Läbipaistvus tagatakse lisa 
Alfa-kanaliga, mida salvestatakse koos failiga. GIF-fail võib sisaldada  ka mitut rasterpilti, mida 
brauser laeb alla ükshaaval, failis määratud sagedusega. Sellist faili nimetatakse GIF-
animatsiooniks. GIFi põhipiirang seisneb selles, et kujutist saab salvestada ainult 256 värvi režiimis. 
PNG ( Portable Network  Graphics) 
PNG on hiljuti väljatöötatud formaat, mis peab asendama GIFi. Kasutab kadudeta pakkimist. Värvi 
sügavus võib olla  suvaline  kuni 48 bitti , kasutusel on Interlacing, mitte ainult ridade, vaid ka 
veergudega, toetab sujuva  üleminekuga  läbipaistvust. PNG-formaadiga failis salvestatakse info 
gamma -korrektsioonist. Gamma on üks arv, mis iseloomustab arvuti ekraani helenduse sõltuvust 
9 
 
pingest kineskoobi elektroodidel. See arv lubab korrigeerida kuvamisel pildi eredust. Vajalik on ta 
selleks, et ühte tüüpi arvutiga tehtud pildid paistaks samasugused ka teist tüüpi arvutite ekraanidel. 
Nii on see omadus abiks WWW põhiidee rakendamisel, milleks on info peegeldamise sõltumatus 
riistvarast. PNG-faile saab luua enamik graafikaprogramme. 
JPEG ( Joint  Photographic Experts Group) 
Tegelikult ei ole JPEG formaat, vaid pakkimise algoritm , mis ei põhine ühesuguste elementide 
otsimisel, nagu RLE ja LZW, vaid pikslite erinevusel. JPEG otsib sujuvaid värvimuutusi ruudus 
9x9 pikslit. Tegelike väärtuste asemel salvestab JPEG pikselist pikselisse muutuse kiirust. 
Algoritmi  seisukohalt üleliigne värviinfo jäetakse välja, asendades mõned väärtused keskmistega. 
Mida suurem on pakkimise tihedus, seda rohkem andmeid jääb välja ja seda madalam on kvaliteet. 
Kasutades JPEGd võib saada 10–500 korda väiksema faili kui BMP! Formaat riistvarast ei sõltu, 
PC ja Macintosh toetatavad seda täielikult. 
JPEGga pakkides annavad parema tulemuse fotod, sest nendes on rohkem värviüleminekuid, logode 
ja skeemide  ühevärvilistel pindadel võivad tekkida häired. Paremini pakitakse suurema 
lahutusvõimega (200–300 ja rohkem dpi) kujutisi kui väiksema resolutsiooniga (72–150 dpi) pilte. 
Suurema resolutsiooniga failis on üleminekud pehmemad, sest töödeldavaid 9x9 ruute on rohkem. 
JPEG-formaadis tuleb salvestada vaid töö lõplik variant, sest iga salvestamisega läheb kaduma 
andmeid. 
TIFF  (Tagged Image  File Format) 
Riistvarast sõltumatu formaat TIFF on tänapäeval üks kõige rohkem kasutatavatest ja 
turvalisematest formaatidest, seda toetavad praktiliselt kõik graafikaga seotud programmid PC ja 
Macintosh arvutitel. TIFF on parim valik rastergraafika importimisel vektorgraafika - ja 
küljendusprogrammidesse. Salvestada saab kõike värvimudeleid: must-valge, RGB, CMYK ja 
samuti Pantone lisavärvid. TIFF saab salvestada Photoshopi vektoreid, Alfa-kanaleid maskide 
loomisel Adobe Premiere’i videoklippides ja palju muid andmeid. On olemas kaks TIFF-formaadi 
liiki: PC ja Macintoshi jaoks. Põhjuseks on see, et protsessorid  Intel ja  Motorola  kasutavad erinevat 
arvude esitusviisi. Reeglina  loevad  graafikaprogrammid mõlemat liiki formaati . Kõige  suuremaks  
probleemiks on LZW-pakkimine, mida TIFF vahest kasutab. Rida  programme (näiteks, 
QuarkXPress 3.x ja Adobe Streamline) selliseid faile lugeda ei oska, pealegi nende printimine võib 
võtta rohkem aega. 
 
10