HARILIK MÄND JA HARILIK KUUSK (0)

Anželika Künnap
Tallinna Ülikool
Õigusakadeemia
Õigusteaduse õppekava
Anželika Künnap
HARILIK MÄND JA HARILIK KUUSK
Referaat
Tallinn
2014
SISUKOR
1HARILIK KUUSK 6
1.1Botaanilised tunnused 6
1.1.1Suurus 6
1.1.2Tüve koor 7
1.1.3Juurestik 7
1.1.4Võrsed, pungad ja okkad 7
1.1.5Isasõisikud ja emasõisikud 8
1.1.6Käbid ja seemned 8
1.2Levik ja kasvukohad 9
1.3Eluiga 10
1.4Paljunemine ja kasv 10
1.5Koht ökosüsteemis 11
1.6Kasutamine 11
1.7Harilik kuusk Eestis 12
1.7.1Eesti pärisnimed 13
1.8Haigused ja kahjurputukad 13
1.8.1Seenhaigused 13
1.9Kahjurputukad 14
2HARILIK MÄND 15
2.1Leviala ja alamliigid 15
2.2Kliima 16
2.3Kasvukohad 16
2.4Kirjeldus 17
2.5Juurestik 17
2.6Paljunemine ja kasv 18
2.7Eluiga 19
2.8Saadused ja nende kasutamine 19
2.9Harilik mänd Eestis 20
2.10Rahvausundis 21
2.11Mesipuud 21
2.12Seenhaigused 22
2.13Kahjurputukad 23
2.14Muud kahjustajad 23
2.15Nimi 23
2.15.1Eesti pärisnimed 24
2.16Sümboolika 24
2.17Männi energia 24
SISSEJUHATUS 4
1 HARILIK KUUSK 5
1.1 Botaanilised tunnused 5
1.1.1 Suurus 5
1.1.2 Tüve koor 6
1.1.3 Juurestik 6
1.1.4 Võrsed, pungad ja okkad 6
1.1.5 Isasõisikud ja emasõisikud 7
1.1.6 Käbid ja seemned 7
1.2 Levik ja kasvukohad 8
1.3 Eluiga 9
1.4 Paljunemine ja kasv 9
1.5 Koht ökosüsteemis 10
1.6 Kasutamine 10
1.7 Harilik kuusk Eestis 11
1.7.1 Eesti pärisnimed 12
1.8 Haigused ja kahjurputukad 12
1.8.1 Seenhaigused 12
1.9 Kahjurputukad 13
2 HARILIK MÄND 14
2.1 Leviala ja alamliigid 14
2.2 Kliima 15
2.3 Kasvukohad 15
2.4 Kirjeldus 16
2.5 Juurestik 16
2.6 Paljunemine ja kasv 17
2.7 Eluiga 18
2.8 Saadused ja nende kasutamine 18
2.9 Harilik mänd Eestis 19
2.10 Rahvausundis 20
2.11 Mesipuud 20
2.12 Seenhaigused 21
2.13 Kahjurputukad 22
2.14 Muud kahjustajad 22
2.15 Nimi 22
2.15.1 Eesti pärisnimed 23
2.16 Sümboolika 23
2.17 Männi energia 23
KOKKUVÕTE 24
Kasutatud kirjandus 25

SISSEJUHATUS

Käesoleva referaadi eesmärk on selgeks saada tekstitöötlusprogrammiga korrektne lõputöö vormistamine.
Oluline on osata kasutada lihtsate võtetega paljusid erinevaid pakutavaid võimalusi.

HARILIK KUUSK

Joonis 1. Kuusk Keila -Paldiski raudtee lähedal1
Harilik kuusk ( Picea abies) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu (vt Joonis 1).
Harilik kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub põhjas igikeltsa piirini , lõunas Põhja- Kreekani ning läänes Keskmassiivini Prantsusmaal. Idapiiri on raske määratleda, kuna harilik kuusk annab hübriide siberi kuusega. Siberi kuuske peavad paljud botaanikud aga hariliku kuuse alamliigiks.
Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ning leviku järgi männi ja kase järel kolmas puuliik meie metsades. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub ta välja teisi puuliike.
Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aasta vanuseks.

Botaanilised tunnused

Suurus

Kuusk kasvab tavaliselt kuni 30, soodsates tingimustes 50–60 m kõrguseks. Suurimad puud on kasvanud Tšehhi Sudeetides (64,5 m) ja Rumeenias (62 m).
Tüvi on üldjuhul sirge ning selle läbimõõt on vanadel puudel tavaliselt kuni 1 m, Karpaatides ja Alpides kuni 1,5–2,0 (2,4) m. Kasv kestab kuni kõrge eani ja seetõttu on ka vanade puude latv terav .
Koonusjas võra algab valgusküllases kasvukohas maapinna lähedalt. Puistus alumised oksad kuivavad ruttu, kuid laasuvad halvasti. Oksad asetsevad tavaliselt horisontaalselt , tüve alumises osas ja vanematel puudel on nad rippuvad.

Tüve koor

Noortel kuusepuudel on tüve koor punakaspruun või hall, sile. Umbes 35–40- aastastel puudel tüve alaosas koor lõheneb ja tekib plaatjas korp , mis veelgi vanematel (ligikaudu 100-aastastel) puudel hakkab kestendama. Paksu korbaga puid esineb väga harva ning õhukese koore tõttu saavad kuused hooldusraietel sageli koore- ja tüvevigastusi. Samuti vigastavad koort põdrad, kes toituvad rohkesti 20–40- aastaste kuuskede koorest .
Esineb ka haruldasi tüvevorme. Näiteks on Põlva lähistel Kiidjärvel leitud nn krokodillikuusk – neljakandiliste köbrudega koorega kuusk.

Juurestik

Kuuse juurestik on üldjuhul maapinna lähedal ja vaid hästi vett läbilaskvates sügavates muldades moodustuvad sügavale tungivad ankurdavad juured. Maapinnalähedase juurestiku tõttu esineb harilike kuuskede hulgas sageli tormiheidet ning samuti on puud selle tõttu põuakartlikud. Liigniisketel muldadel asuvad juured pealmises 20–30 cm paksuses mullakihis.

Võrsed, pungad ja okkad

Kuuse noored võrsed on punakaspruunid või helekollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või hõredalt pruunikate karvadega kaetud. Varisenud okaste juures jääb võrse karedaks. Pungad on 5–7 mm pikad, pruunikad, vaiguta ja terava tipuga. Õiepungad (eriti emasõite pungad) on lehepungadest mõnevõrra suuremad (pikkus kuni 8 mm). Võrsete tipupungad on ümbritsetud eri kaugustel asetsevate külgpungadega. Pungade puhkemise järgi eristatakse vara- ja hiljapuhkevat vormi, puhkemise vahe on 1–2 nädalat ning varapuhkevad kuused saavad sageli hiliskülmakahjustusi.
Värsked võrsed on pehmed , söödavad ja meeldiva hapuka maitsega, sest sisaldavad C-vitamiini. Mõne nädala vanusena hakkavad nad puituma. Puitunud võrsed enam süüa ei kõlba.
Okkad on keskmiselt 1,3–2,5 cm pikad, tumerohelised, läikivad, kahe vaigukäiguga ning püsivad võrsetel 6–7, võra tipuosas kuni 10 aastat. Saastunud õhuga piirkondades varisevad nad varem. Tipuosas rohkem valgust saavad okkad kinnituvad võrsetele radiaalselt, läbilõikes on nad rombjad ja nende tipp on terav. Vähem valgust saavad okkad asuvad võra varjatud osades ebaselgelt kahes reas, on lamedamad, pehmemad ja rohelisemad.

Isasõisikud ja emasõisikud

Kuuse isasõisikud on 1,0–2,5 cm pikkused, moodustuvad eelmise aasta võrsete okaste vahele, on alguses ümarad ja punased, pärast tolmlemist ruljad ja kollakad, alusel ümbritsetud heleroheliste soomusjate kattelehtedega. Emasõisikud asetsevad eelmise aasta võrsete tipul , on silinderjad, püstised, helepunased või rohekad.

Käbid ja seemned

Noored kuusekäbid on violetsed või rohelised, valminult helepruunid või punakaspruunid, rippuvad, pikkus 10–16 cm, läbimõõt 3–4 cm. Levila piirides väheneb käbide keskmine suurus põhja ja ida suunas, samuti on käbid väiksemad mägedes. Alpides, Karpaatides ja Juura mägedes kasvaval teisendil (var. acuminata) on aga kuni 18 cm pikkused käbid.
Käbide kattesoomused on väga väikesed (lühemad kui seemnesoomused) ja piklikud. Seemnesoomused on rombjad või äraspidimunajad, väljaulatuv osa on kolmnurkne või kaarjas, tavaliselt lainja või täkilise servaga, harvem ühtlaselt kaarduva sileda servaga või väikese tömbi tipuga.
Seemned on munaja kujuga, teravneva tipuga, 4–5 mm pikad, tumepruunid, peaaegu läiketa, asetsevad paarikaupa kattesoomuste all, varustatud helepruuni, kergesti eralduva, läikiva ja kestast umbes kolm korda pikema ning helepruuni tiivaga. Seemne mass on 3–9 mg.

Levik ja kasvukohad

Harilik kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub põhjas igikeltsa piirini, lõunas Põhja-Kreekani ning läänes Keskmassiivini Prantsusmaal. Idapiiri on raske määratleda, kuna harilik kuusk annab hübriide siberi kuusega. Siberi kuuske peavad paljud botaanikud aga hariliku kuuse alamliigiks.
Mägedes on kasvukoha maksimaalsed kõrgused järgmised: Harzi mäestikus 1000 m, Sudeetides umbes 1100 m, Karpaatides 1500 m ning Alpides kuni 2210 m.
Levila põhja- ja idaosas kasvavad kuused taluvad talvel külma kuni –52 °C. Samas on puu tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes, eriti levila lääneosas, kus külma esineb sageli pärast pungade puhkemist. Eriti ohtlikud on hiliskülmad noortele puudele. Külmakahjustusi esineb kõige rohkem madalates kasvukohtades. Kahjustunud okkad tõmbuvad hiliskevadel pruuniks või mustaks. Metsaservadel või pärast raiet võivad lõunasuunalistel külgedel kasvavad kuused jääda õhukese koore tõttu päikesepõletusest tingitud koorepõletikku, mis põhjustab koore kuivamist ja eraldumist. Väga hea varjutaluvus võimaldab väikestel kuuskedel suuremate puude varjus kasvada, mis omakorda aitab külma- ja kuumakahjustusi vältida.
Harilik kuusk kasvab mitmesugustel värsketel ja niisketel muldadel, alates saviliivmuldadest kuni raskete liivsavimuldadeni, samuti hästi lagunenud turvasmullal. Ta ei talu kuiva mulda ega madalat õhuniiskust. Mullad on kuusikutes sageli leetunud. Mahalangenud okkad lagunevad keskmiselt kolme aasta jooksul. Pikaajaline lagunemine soodustab toorhuumuse teket, mis omakorda soodustab leetumist ja mullatingimuste halvenemist. Seisva veega küllastunud muldades kasvab kuusk halvasti, kuna seal pole tema jaoks piisavalt hapnikku. Allikate ja ojade kallastel aga kasvab kuusk üsna hästi tänu vee liikumisele. Kuivadel muldadel ja rabades tõrjub harilik mänd ta puistust välja, seevastu viljakamatel ja parasniisketel muldadel tõrjub kuusk omakorda männi välja. Harilik kuusk kasvab Eestis tavaliselt segametsades koos arukasega, hariliku haavaga, hariliku männiga jt. Puhtkuusikuid on tekkinud peamiselt kultiveerimise või hooldusraiete tulemusena.

Eluiga

Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aasta vanuseks. 2004. aastal leiti aga Rootsi Dalarna läänist madal kuusk, kelle juurestiku vanuseks määrati radiosüsiniku meetodil 9550 aastat. Puu kasvab 910 m kõrgusel merepinnast, tema kõrgus on ligi 4 m ning selle maapealse osa vanuseks loetakse umbes 600 aastat. Juurestiku pikaealisuse tagab võime endale ikka ja jälle uus tüvi kasvatada.

Paljunemine ja kasv

Harilik kuusk on ühekojaline taim ja paljuneb peamiselt seemnetega. Samas suudab ta ka vegetatiivselt paljuneda alumiste okste juurdumisega. Käbikandvus algab väga valgusküllases kasvukohas 20–30 aasta, puistus 30–50 aasta vanuselt.
Kuusk suudab paljuneda ka nii, et kohtadesse , kus juurestik ulatub maapinnale, kasvavad maapinnale ulatuvate juurte otsa oksad. Niimoodi võib maapind soodsates tingimustes olla kaetud mitte rohu, vaid maapinnast välja kasvavate okstega.
Soodsatel tingimustel võivad üksikud käbid tekkida 15 aasta vanustele puudele. Seemnete idanevus on üldjuhul üsna kõrge ja säilib 4–5 aastat (idanevusprotsent väheneb järk-järgult).
Tolmlemine toimub levila lõunaosas aprilli lõpus või mai alguses, Eestis tavaliselt mais ja levila põhjaosas juuni teises pooles . Seemned valmivad sama aasta septembris- oktoobris , levila põhjaosas aga võivad külmal aastal üldse mitte valmida. Seemnete varisemine algab märtsis- aprillis ja kestab kuni sügiseni. Eestis ja meie lähipiirkondades variseb kõige rohkem seemneid mais. Head seemneaastad esinevad 4–5 aasta järel, heades kasvutingimustes sagedamini kui halvemates. Väga headel seemneaastatel võib kuuse puhtpuistu toota 90–158 kg seemneid ühe hektari kohta. Kuuseseemned on taigas oluliseks toiduallikaks valgejänestele, kuuse-käbilindudele ja rähnidele. Valmivate seemnete hulka võivad oluliselt vähendada mitmesugused käbisid ja seemneid kahjustavad kahjurputukad.
Tõusmed tärkavad 3–4 nädalat pärast idanemist ja neil on 8–9 (harva ka 10) idulehte. Noores eas (esimesed 10–15 aastat) on puude kasvukiirus üsna madal. 3 aasta vanused seemikud on umbes 20 cm kõrgused. Puude juurdekasvu kiirus on kõige suurem 15–25 (35) aastastel puudel, küündides soodsates tingimustes 70–100 cm aasta kohta. Üle 100-aastaste puude juurdekasv väheneb oluliselt.

Koht ökosüsteemis

Kuusk on tähtis toiduobjekt paljudele loomadele. Tema seemneid söövad rähnid ja käbilinnud, oravad ja hiired. Noored kuusekasvud on hea C-vitamiini allikas.
Paljudele linnuliikidele, samuti oravatele on kuusk pesapuuks, sest tiheda võra sisse saab pesa hästi ära peita , et vaenlased seda ei märkaks.
Kuuse juured elavad sümbioosis kuuseriisikaga, moodustades mükoriisa . Seeneniidid aitavad kuusel mullast vett kätte saada.
Kuuse koori kahjustavad üraskid, sügavamale puidu sisse teevad oma käike siklaste vastsed . Kuusel on palju parasiitseid seeni, näiteks juurepess , kännupess ja kuusetaelik.

Kasutamine

Hariliku kuuse puit on peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv, kerge, pehme, hästi lõhestatav, keskmiste mehaaniliste omadustega, milles jääb alla hariliku männi puidule . Lülipuit ja maltspuit on sama tooniga. Aeglaselt kasvanud puude puit on roosakas. Aastaringi sügisene tumedam osa on kevadisest heledamast osast selgelt eristatav . Puukoor sisaldab 5–17% parkaineid. Seemned sisaldavad kuni 30% õli, mida kasutati varem lakkide tootmisel. Koorest ja kändudest toodeti vaiku ja tõrva. Okkad sisaldavad A- ja C-vitamiini ning okastest toodetud jahu saab kasutada loomasöödana.
Kuusepuidus on keskmiselt 1,7% vaiku ja sellel on keskmised säilivusomadused. Välistingimustes maapinnaga kontaktis olev puit säilib keskmiselt 4–5 aastat, lageda taeva all olev puit 55 (40–75) aastat ja varjualuses olev puit 60 (50–75) aastat.
Puidus on rohkesti oksakohti, samuti lõheneb ja kõmmeldub kuusepuit kergemini kui männipuit. Sellepärast on ta ehitusmaterjalina männist viletsam. Samas pole ta nii vaigune ega lase vett läbi, mistõttu oksavabast kuusepuidust valmistatakse veenõusid.
Puitu kasutatakse laialdaselt ehitusmaterjalina, sellest valmistatakse tselluloosi, saematerjali, vineeri , mööblit, vaate , poste , voodrilaudu, uksi ja aknaid, põrandaid jms. Ühtlaste aastaringide tõttu on ta oluline toormaterjal muusikariistade tööstuses, seda kasutatakse näiteks kannelde, viiulite, kõlalaudade jms valmistamisel. Kuusk on ka väga populaarne jõulupuu (eelkõige Põhja-Euroopas), kuigi tema okkad püsivad võrsetel vähem aega kui nulgudel. Küttepuuna pole kuusk eriti kõrgelt hinnatud.
Harilik kuusk on väga populaarne aedades ja parkides kasvatatav ilupuu. Ulatusliku levila tõttu on tal üle 100 kultivari. Puud taluvad hästi kärpimist, mistõttu harilikku kuuske kasutatakse sageli hekitaimena. Peale selle kasvatatakse puid tuule- ja tuisutõkete loomisel, eriti maanteede ja raudteede ääres. Linnades ja tööstuspiirkondades pole hariliku kuuse kasvatamine kuigi perspektiivikas, sest ta talub halvasti tahma ja heitgaase.
Kuusk sobib hästi bonsai tegemiseks.

Harilik kuusk Eestis

Noor kuusik Suure Munamäe läheduses. Hästi on näha valguskonkurentsis ära kuivanud alumised oksad.
Metsa, kus kuusk on arvukaim puuliik, nimetatakse kuusikuks. Eestis on kuusk ja mänd kõige olulisemad tarbepuud. Jõulupuuna seati kuusk esmakordselt Tallinna turuplatsile üles juba 1441, kodudes sai see tavaks 1860.–70. aastatel.
Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ning leviku järgi männi ja kase järel kolmas puuliik meie metsades. Kuusikud katavad 16,8% Eesti metsamaadest ja kuuse kogutagavara osakaal meie metsades on 23,5% (2007. aasta andmed). Kõige suurem on kuusikute osakaal Järva maakonnas (29,5%), järgnevad Lääne-Viru maakond (29,4%) ja Võru maakond (24,0%).
Eesti kõrgeim harilik kuusk kasvab Tartu maakonnas Järvselja metskonnas. Selle kõrguseks mõõdeti 24. augustil 2007 44,1 m. Eestis kasvavad kuused tavaliselt kuni 30 m, maksimaalselt kuni 52 m kõrguseks.
Eesti jämedaim kuusk – Punde puntrakuusk – kasvab Võrumaal Punde järve ääres. 2005. aastal mõõdeti puu ümbermõõduks rinna kõrguselt 4,0 m, mis teeb läbimõõduks ca 1,27 m. Allpool rinnakõrgust hargnevatest kuuskedest on jämedaim Valgamaal kasvav Tsuura kuusk, kelle ümbermõõt on 4,32 m (0,8 m kõrguselt).
Eestis on kuusk tavaline metsapuu. Ta on nõudlik mullaviljakuse suhtes, tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes ja üsna põuatundlik. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub ta välja teisi puuliike. Kuusest veel varjutaluvam puuliik Eestis on jugapuu. Talvede suhtes on kuusk väga külmakindel.
Kuuse levinud rahvapärased nimetused on kuus, kuusepuu ja nõglapuu.

Eesti pärisnimed

Eestis on hariliku kuuse nimetusest moodustatud perekonna- ja kohanimesid. Kuusk on üsna levinud perekonnanimi.

Haigused ja kahjurputukad

Söögiseenena tuntud külmaseened tekitavad juuremädanikku

Seenhaigused

Seenhaigustest tekitab kuuskedele kõige suuremat kahju kuuse-juurepess, mida tekitab seen Heterobasidion parviporum. Haigusesse nakatunud puud jäävad kiratsema või hukkuvad. Nakatuda võivad puud igas vanuses. Kui männil kahjustab juurepess vaid juuri, siis kuusel levib südamemädanik juurekaelast ülespoole tüvesse. Haigestunud puudel esineb vaigujooks juurekaela piirkonnas. Vanematel puudel võib märgata tüve alumise osa mädanikust tingitud jämenemist. Nakatumine toimub vahetult vigastatud juurte või tüve kaudu või kändude vahendusel. Kännust juurtesse levinud seen nakatab naaberpuid juurte kaudu. Haiguse levikut soodustavad suvised raied, pidevad hooldusraied ja tihedamad okaspuupuistud.
Söögiseentena tuntud külmaseened (Armillaria spp.) tekitavad samuti juure- ja tüvemädanikku. Haiguse tunnusteks on rohke vaigujooks juurtel ja tüvel. Mädanevate juurte tõttu nõrgenenud puud ründavad kahjurputukad, põhjustades puu hukkumist. Külmaseened levivad sageli keskealistes ja vanemates kuusikutes.
Epideemiliste puhangutena esinev okaspuu-võrsevähk, mida tekitavad seened Gremmeniella abietina ja Ascocalyx abietina, kahjustab kuuskede võrsete koorealuseid kudesid, mille tagajärjel võrse kuivab koos pungadega.

Kahjurputukad

Juureüraskid (Hylastes spp.) kahjustavad noorte kuuskede juurekaela ja peajuure kambiumi ning tihti ulatuvad kahjustused puitu. Suurimat kahju tekitavad kuusikutes aga need ürasklased, kes uuristavad käike koores või puidus. Kuusel esinevad peamiselt kuuse-kooreürask (Ips typographus), harkkidane kooreürask (Ips auplicatus), väike-kooreürask (Ips amitinus), harilik võraürask (Pityogenes chalcographus), niineüraskid (Polygraphus spp.) jt. Eesti kuusikutes on nendest kõige sagedasem ja tavalisem kuuse-kooreürask, keda esineb eriti rohkelt põuastel aastatel või põlengutes ja tormis kahjustunud metsades. (Vikipeedia, 2014)

HARILIK MÄND

Joonis 2. Harilik mänd
Harilik mänd ( Pinus sylvestris ) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu, kõige levinum männiliik (vt Joonis 2). Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka ( alamperekond Pinus).
Metsa, kus mänd on arvukaim puuliik, nimetatakse männikuks, Eesti metsamaa pindalast hõlmasid nad 2009. aastal 719 800 hektarit.

Leviala ja alamliigid

Harilik mänd on levinud Euroopas ja Aasias Hispaaniast ja Šotimaa rannikult kuni Venemaa kaguosa, Ohhoota mereni (8° lp kuni 140° ip). Ta on mändidest kõige suurema levilaga: levila läänepiirist kuni idapiirini on umbes 14 000 km. Põhja-Ameerikas on männile lähedasim liik vaigumänd.
Läbi aegade on kirjeldatud üle 140 männi alamliigi ja teisendi. Tänapäeval tunnistatakse neist üksnes kolme-nelja. Morfoloogias erinevad nad minimaalselt, kuid geenide analüüsimisel ja männivaigu tekkes on leitud rohkem erinevusi. Sealhulgas eristati vanasti levila põhjaosas alamliik P. sylvestris lapponica, mida tänapäeval enam ei tehta . Tänapäeval tunnustatud teisendid on järgmised:
Pinus sylvestris var. deflexa -(rannamänd)
P. sylvestris var. sylvestris ehk põhiteisend kasvab suuremas osas levilast Šotimaast kuni Kesk-Siberini.
P. sylvestris var. hamata kasvab Balkanil , Põhja-Türgis, Krimmis ja Kaukaasias . Selle okastik on kogu aasta jooksul ühteviisi sinakasroheline ega muutu talvel kahvatumaks . Apofüüs ehk käbisoomuse paljastatud osa on kõige sagedamini kolmnurkne.
P. sylvestris var. mongolica kasvab Mongoolias , Lõuna- Siberis ja Loode-Hiinas. Selle okastik on kahvaturoheline, võrsed hallikasrohelised ja okkad kuni 12 cm pikad.
P. sylvestris var. nevadensis (ka var. iberica) kasvab Hispaanias, eriti Lõuna-Hispaanias Sierra Nevadas. Selle käbid on sageli õhemate soomustega. Kõik botaanikud seda teisendit ei tunnista, sest ei pea seda põhiteisendist piisavalt erinevaks.
Pinus sylvestris var. nana -(rabamänd).
Männi levila tõmbub Lääne-Euroopas koomale. Hispaanias ja Šotimaal on säilinud üksikud asurkonnad. Iirimaal, Inglismaal, Madalmaades ja Taanis on mänd loodusest kadunud. Šotimaal, kus männikute kunagisest pindalast on säilinud napilt 1%, on välja surnud varem männikutes elanud karu, hunt, ilves, põder ja metssiga . Inglismaal suri mänd välja umbes 16. sajandil, kuid Shakespeare seda puud tundis ja Richard II-s ka nimetas.

Kliima

Harilik mänd kasvab nii pika kui lühikese päeva ja nii pika kui lühikese vegetatsiooniperioodi tingimustes. Oluline on, et kasvuperioodil oleks keskmine temperatuur üle 10 °C ja ööpäevaste temperatuuride summa üle 1200 °C. Miinimumtemperatuur kasvualal võib olla kuni −60 °C, maksimum ulatuda aga kuni 40 °C ja isegi kõrgemale. Ta kasvab nii korrapäraste kui ka ebakorrapäraste sademetega piirkondades. Levila kõige kuivemates Kesk- Aasia steppides ( Kasahstan , Mongoolia ja Põhja-Hiina) sajab aastas kohati vaid kuni 200 mm. Kõige sademeterohkem piirkond asub Šotimaa lääneosas, kus aasta keskmine sademete hulk on 2000 mm. Kõige paremat kasvu näitab harilik mänd piirkondades, kus aastas sajab 500...700 mm. Levila aasta keskmine õhutemperatuur on 3...15 °C. Kõige külmemad kasvukohad asuvad Siberis igikeltsa lõunapiiril.

Kasvukohad

Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Ta kasvab nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Muldadest on esindatud liivmullad , turvasmullad, leetmullad , gleimullad jt.
Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja kasvukoha kõrgus ulatub tavaliselt 1000...1200 m. Levila lõunaosas Kaukaasias kasvab ta isegi kuni 2600 m kõrgusel. Mänd on valgusnõudlik puu ja vajab kasvamiseks ohtralt valgust. Sellepärast kuivavad ja laasuvad alumised oksad kergesti, eriti väheviljakatel muldadel.

Kirjeldus

Puu kasvab tavaliselt kuni 40, harva kuni 50 m kõrguseks, tüve läbimõõt on kuni 1,5 m. Tüve koor on allosas korbatunud, ülaosas aga kestendav ja oranžikaspruun. Korp hakkab intensiivsemalt arenema üle 100 aasta vanustel puudel.
Võra kuju on väga varieeruv , sõltudes puu vanusest , kasvukohast ja muudest tingimustest. Mõnevõrra sõltub see ka piirkonna genotüübist. Lõuna pool on puud okslikumad ja laiema võraga, põhja pool saledamad, peenemate okste ja kitsama võraga. Lagedal kasvades jäävad puud madalaks ja oksad ulatuvad madalale. Metsas laasuvad männid tugevalt ja säilib ainult võra tipuosa. Noortel mändidel hakkavad alumised oksad laasuma 8–10 aasta vanuselt ja okste armid hakkavad kinni kasvama 40 aasta vanuselt..
Pungad on piklikmunajad, teravneva tipuga, punakaspruunid ja enamasti vaigused. Noored võrsed on rohekad, hiljem pruunid , karvadeta.
Okkad on peensaagja servaga, sise- ja välisküljel asuvate õhulõheribadega, kahekaupa kimbus. Nende pikkus on 3...7 cm, olles jõulistel noorpuudel isegi kuni 10 cm. Okkad püsivad võrsetel tavaliselt 3 aastat, soojemas merelises kliimas 2 ning kontinentaalse kliimaga aladel 4–6 (harva kuni 9) aastat.

Juurestik

Männi juurestik on väga plastiline. Sügavamas ja värskes liivmullas moodustuvad võimas peajuur , mis rajab tee otse alla sügavale mulla sisse ja rohkesti vertikaalseid külgjuuri. Juured võivad liivmullas ulatuda kuni 2,7 m sügavusele. Horisontaalsed juured on enamasti kuni 25 cm paksuses ülemises mullahorisondis. Väga väheviljakatel liivmuldadel moodustub männil lühike peajuur ja üsna pikad maapinnalähedased külgjuured, mis võivad võrastikust tunduvalt kaugemale ulatuda. Rasketel savimuldadel ei ulatu horisontaalsuunas arenevad külgjuured tavaliselt puu võrast kaugemale. Veega küllastunud muldade tõttu on soodes ja rabades puudel kesiselt arenenud maapinnalähedased juured. Hästi arenenud juurestiku tõttu esineb tormiheidet vaid õhukestel ja veega küllastunud muldadel. Soodsates kasvukohtades esineb üldjuhul ainult tormimurdu.

Paljunemine ja kasv

Harilik mänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb looduslikult seemnete abil. Viljakandvus algab küllaltki varakult: valgusküllases kasvukohas 10–15 aasta, puistus 25–35 aasta vanuselt. Levila põhjaosas algab viljakandvus hiljem, lõunaosas varem. Head seemneaastad korduvad 3–4, karmimates kasvupiirkondades kuni 7 aasta järel. Levila lõunaosas esineb häid seemneaastaid sagedamini ja põhjaosas harvemini. Raieküpse puistu seemnesaak on tavaliselt 6–10 (harva kuni 12) kg/ha, levila lõunaosas tavaliselt kuni 19 (harva kuni 40) kg/ha.
Isasõisikud on kollakad. Nende pikkus 5–6 mm ja läbimõõt 3–4 mm. Nad koosnevad paljudest spiraalse asetusega ja soomusjatest tolmukatest ning asetsevad tihedate kogumikena noore pikkvõrse alusel. Tolmukate alaküljel on kaks pikuti avanevat tolmukotti, millest väljuvad kahe õhupõiega varustatud tolmuterad. Need kanduvad tuule abil väga kaugele, isegi kuni 900 km kaugusele. Tolmlemine toimub tavaliselt mai lõpus ja juuni alguses, sõltuvalt kasvukoha kliimast . Levila põhjaosas, Siberi taigas võib tolmlemine toimuda ka juuni teises pooles, harva isegi juuli alguses. Tolmlemise kestus (4–5 päevast kuni 10–11 päevani) sõltub kliimast ja on piirkonniti erinev.
Õietolmu rohkuse tõttu on õitsemise ajal mändide lähedal asuvad veekogud kollaka kirmega kaetud. Tolmlemisega ühel ajal on okaste kõige intensiivsem kasvuperiood.
Emasõisikud on ümarad, punakad ja püstised. Nende pikkus on 5–6 mm. Käbid viljastuvad tolmlemisele järgneva aasta kevadel. Seemned valmivad sama aasta sügisel, seega kulub õitsemisest seemnete valmimiseni umbes 18 kuud. Käbid on valminult munajad , 3–7 cm pikad, läbimõõduga 2–3 cm, läikivpruunid või tuhmhallid. Nende apofüüs on rombjas, tömpjas või terav. Seemned on munajad, hallikad , pruunid või mustjad, sageli kirjud , tiivakesega ja 12–20 mm pikad. Seemne mass on 3–9 mg. Seemne suurus sõltub kasvukoha kliimast ja mullastikust. Suuremad seemned kasvavad parematel pinnastel ja levila lõunaosa soojemas kliimas, väiksemad aga levila põhjaosas või kehvematel muldadel. Seemnete idanevus on väga kõrge, sageli üle 90%. Seemnete varisemine algab enamasti kevadtalvel ja kestab kogu kevade, vähesel määral ka suve alguses. Eestis variseb suurem osa seemnetest mais. Pärast seemnete varisemist jäävad tühjad käbid veel paariks aastaks puudele rippuma.
Seemned võivad idaneda ja tõusmed tärgata kogu kasvuperioodi jooksul. Piisava soojuse ja mulla niiskuse korral toimub see tavaliselt 2–3 nädalat pärast seemnete varisemist või külvamist. Tõusmetel on 4–7 idulehte. Esimesel aastal on juveniilsed okkad ühekaupa spiraalselt. Teisel aastal on osa okkaid endiselt ühekaupa, ülejäänud kahekaupa kimbus. Kolmandal aastal tekib esimene männas ja edaspidi saab nende järgi kuni 40-aastaste puude vanust määrata. 40–50 aasta vanustel puudel aga hakkavad männased kinni kasvama. Kõrguse juurdekasvu maksimumpiiri (kuni 1 m aastas) saavutavad männid tavaliselt 10–25 (40) aasta vanuselt. Viljakatel muldadel kasvavad puud 70–80 aastaga kuni 30 m kõrguseks, seejärel väheneb juurdekasv oluliselt. Rabades jäävad männid kiduraks ega kasva rohkem kui mõne meetri kõrguseks. Hea tootlikkusega puistu tagavara on 600–700 tm/ha. Noored võrsed kasvavad maist kuni juuli alguseni . Tüve radiaalsuunaline kasv kestab tavaliselt augusti lõpuni.

Eluiga

Mänd on kuusest mõnevõrra pikemaealisem.
Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200...300 (meie kliimas enamasti 300 kuni 400) aastat.
Eesti vanimaks männiks peetakse Lääne-Virumaal Vihula vallas Pedassaare külas kasvavat ligi 470-aastast Pedassaare mändi (ümbermõõt 3,56 m (1999) ja kõrgus 14 m).
Põhja-Soomest on leitud isegi 810-aastane elus mänd ja isegi 1029-aastane surnud puu.[ viide ?]

Saadused ja nende kasutamine

Hariliku männi puit on heade mehaaniliste omaduste tõttu väärtuslik tarbepuit. Maltspuit on kollakasvalge, lülipuit punakaspruun ja hakkab intensiivsemalt tekkima pärast 40. eluaastat . Kvaliteetsel puidul on ühtlase laiusega aastarõngad, mis tekivad siis, kui puu kasvab kuivadel ja keskmise viljakusega muldadel. Viljakatel või niisketel muldadel kasvavate mändide puit on oluliselt kesisemate mehaaniliste omadustega.
Puitu kasutatakse laialdaselt kergetes ja rasketes ehituskonstruktsioonides, raudteeliiprite, sildade, mastide ja postide, vineeri, kastide ja konteinerite, platvormide, laminaadi , mööbli, puugaasi, küttepuude jm valmistamisel. Keemiatööstus toodab männivaigust tarbeaineid, näiteks tärpentini ja kampolit. Männipuidust saab utmisel ka puupiiritust. Männikasvud ( Pini gemma) ja männioksi (Pini turiones) kasutatakse droogina. Männiokastest toodetakse männiõli (Pini sylvestris aetherolum), C- ja B-vitamiini, loomasöödana kasutatavat okkajahu ja okkapastat. Läänemere piirkonnas kasutatakse männipuitu laialdaselt ümarpalkmajade valmistamisel. Suure vaigusisalduse tõttu mänd paberipuuks ei sobi ja sellest valmistatakse eelkõige sulfaattselluloosi. Männikoorepulbrit kasutatakse merevees oleva naftareostuste likvideerimisel, sest see pulber imab küll naftat, kuid mitte vett.
Männipuidus on keskmiselt 4,8% vaiku ja sellel on head säilivusomadused. Väli tingimustes maapinnaga kontaktis olev puit säilib keskmiselt 7–8 aastat, lageda taeva all olev puit 60 (40–85) aastat ja varjualuses olev puit 100 ja rohkemgi aastat. Maltspuidus sisalduv vaik on vedel, lülipuidus aga tardunud . Soojal aastaajal niiske maltspuit sinetub mikroseente mõjul, mille tagajärjel on puit väli viimistluseks kõlbmatu.
Männipuidu keskmine tihedus on vahemikus 330–890 kg/m³, niiskusesisalduse 15% korral 520 kg/m³.
Harilikul männil on suur dekoratiivne tähtsus. Ta on oluline ilu puu liivmuldadega parkides ning USA-s ja Kanadas kasvatatakse teda küllaltki palju jõulupuude istandikes. Samuti on ta oluline õhu puhastaja. Männid koguvad õhust tolmu ja eraldavad fütontsiide, mis on antibakteriaalse toimega. Tähtis on hariliku männi võime kasvada pioneerliigina liivastel ja kivistel muldadel, kus ta oma varisega (kuivanud ja maha kukkunud okkad, oksad ja käbid) parandab pinnase kvaliteeti. Teda kultiveeritakse laialdaselt puidu saamiseks, looduslike tuuletõkete moodustamiseks, steppides ja liivastel aladel erosiooni peatamiseks. Populaarsest puust on aretatud palju kultivare. Mände pole soovitatav istutada suurtesse linnadesse ja tööstuspiirkondadesse, sest nende saastetaluvus on keskmine.

Harilik mänd Eestis

Vana, vigastusi trotsiv mänd Aude külas (59° 9′ 47″ N, 24° 15′ 12″ E)
Eesti jämedaima männi Jaani-Hansu männi tüvi
Ühe Eesti kõrgematest, umbes 43–44 m kõrge ja 220 aastat vana männi tüvi Järvseljal (2003)
Umbes 360-aastane Järvselja kuningamänd (2003)
100-aastane või vanemgi mänd võib välja näha ka nii.
Harilik mänd on Eestis pärismaine puu. Ta on Eesti ainus looduslik männiliik ja levinuim puu metsades.
Männikud katavad 35,0% Eesti metsamaadest ja männi kogutagavara osakaal meie metsade puidust on 31,8% (2007. aasta andmed). Kõige suurem on männikute osakaal maakonna metsadest Saare maakonnas (59,8%), järgnevad Hiiu maakond (48,3%) ja Harju maakond (47,7%).
Eesti kõrgeim harilik mänd kasvab Tartu maakonnas Järvselja metskonnas (kvartalil nr 261) Riiupalus. Tema kõrgus 2000. aasta sügisel elektron -tahhümeetriga GTS 601-ga mõõtes oli 42,7 m. 24. augustil 2007 mõõdeti tema kõrguseks 43,3 m.
On ka andmeid, et XX sajandi keskel raiuti Kõrgepalu kandis umbes 50 m kõrgune puu. Sõltuvalt maa viljakusest (boniteedist) on küpsete mändide kõrgus väga erinev. Rabamännid võivad paarisaja -aastaselt olla vaid mõne meetri kõrgused, aga hea drenaažiga parasniisketel saviliivmuldadel ulatub küpsete männikute kõrgus 40 meetrini (jänesekapsa-pohla kasvukoht). Eestis kasvavad männid keskeltläbi umbes 30 meetri kõrguseks.
Eesti jämedaima tüvega männid (inimese rinnakõrguselt mõõdetuna) on Jaani-Hansu mänd (447 cm, 1999) ja Kõrgepalu mänd (450 cm). Järgnevad Kuldi-Jüri pettäi ja Peedi mänd.
Jämedaima tüvega mändide statistikat vaadeldakse harilikult rinnakõrguselt (1,3 m) mõõdetud andmete alusel, seetõttu ei saa loetleda mitut põlismändi, näit Padaoru mänd – tema ümbermõõt 0,5 kõrgusel on 5,20 m (1998).
Läbi ajaloo on eestlased kasutanud palju männipuitu. Vanasti ajasid eestlased männist palju tõrva. Männipuit on väärtuslik tarbepuit. Sellest valmistatakse ehitisi, mööblit, laevu ja paberit. Samas on männikuid väga palju istutatud ja külvatud.
Eestis kasvavad boniteedilt parimad männimetsad Kagu-Eestis Põlvamaal ja Võrumaal.

Rahvausundis

Fred Pussi kogutud andmetel moodustavad männid Eesti pühadest puudest 15 protsenti, pühapuude hulgas on mändidest rohkem ainult tammesid (25 protsenti valimist).
Eesti rahvausundis ja matusekombestikus on tuntud ja kasutatud mände ristipuudena, kuigi ristipuid on teistestki liikidest.

Mesipuud

Eestis on kõige levinumad mesipuud ehk puud, mille sees elavad metsmesilased, just männid.
Meemetsade tähtsus Euroopas hakkas kaduma 16. sajandil, kui Ameerikast hakati sisse vedama roosuhkrut. Eesti kaks viimast tarupedajat on looduskaitse all. Nad asuvad Võrumaal Antsla valla Kaika küla Mändiku talu lähedal. Vanade mändide tüveõõnsusi asustavad ka vapsikud jt. putukad.
Haigused, kahjurputukad ja muud kahjustajad
Juurepessu põhjustav männi-juurepess.

Seenhaigused

Kuuski massiliselt kahjustav seenhaigus, mida põhjustab seen kuuse-juurepess, on ka mändidel küllaltki levinud. Mändidel põhjustab seen männi-juurepess juuremädanikku. Seen võib kahjustada igas vanuses puid. Eriti vastuvõtlikud sellele haigusele on endistel põllumaadel kasvavad 25–35-aastased puud. Haigus kahjustab puude juuri, põhjustades puude juurdekasvu vähenemist, puu kvaliteedi langust ja hukkumist. Nõrgestatud puude hulgas esineb sageli tuuleheidet ja neid asustavad erinevad kahjurputukad. Juuremädanikku põhjustavad mändidel ka külmaseened (Armillaria spp.). Nakatunud puude tüvel ja juurtel esineb rohke vaigujooks, juured mädanevad ning seetõttu puu juurdekasv pidurdub ja võra hõreneb. Haigusest nõrgestatud puid ründavad omakorda mitmesugused kahjurputukad, põhjustades puu kuivamist. Juuremädanikku põhjustab ka põleseen (Rhizina undulata), mis kahjustab põlendikele istutatud noori puid ja kuivadel luidetel kasvavaid männikuid. Okaspuu-võrsevähki põhjustab seen Gremmeniella abietina. Selle haiguse tagajärjel kuivavad võrsed koos pungadega. Nakatunud noored puud üldjuhul hukkuvad, vanadel puudel tekivad võrsehaavandid.
Seenhaigustest esinevad sageli veel männi-koorepõletik (põhjustajaks seen Endocronartium pini), mis hävitab puu niint tavaliselt tüve ülaosas, tekitades tüvele aastatega laieneva tugeva vaigujooksuga haavandi, ja männitaelik, mis kahjustab eriti vanu puid.
Okaspuu-võrsevähi haiguspilt
Viimastel aastatel on meie männikutes olulist kahju tekitanud punavöötaud, mida tekitab seen Mycosphaerella pini, ja pruunvöötaud, mida põhjustab seen Mycosphaerella dearnessii. Nakatunud puudel kuivavad mändide vanemad okkad, mis tagavad puule eluvõime ja juurdekasvu. Mitme aasta jooksul väljalangevate okaste tõttu puu nõrgeneb ja võib hukkuda teiste seenhaiguste või üraskite ründe tõttu.
Okaste väljalangemist põhjustavatest seenhaigustest esineb meil veel lumepudetõbi, mida tekitab mikroseen harilik lumehallik (Phacidium infestans), ja männipudetõbi, mida põhjustab tõve-pigihuul (Lophodermium seditiosum).

Kahjurputukad

Hariliku männivaablase vastsed männiokastest toitumas.
Männikärsakad (Hylobius spp) ja männi-juureürask (Hylastes brunneus) kahjustavad noori männiistikuid raiesmikel 2–3 aastat pärast metsa langetamist. Männikärsakad toituvad tüve koorest. Männi-juureüraskid toituvad juurekaelast ja peajuurest. Tähnikpihklane (Pissodes castaneus) ja latipihklane (Pissodes piniphilus) kahjustavad eelkõige teiste kahjurputukate või seenhaiguste nõrgestatud noori puid. Kõige suuremat majanduslikku kahju tekitavad männikutes aga ürasklased, kes uuristavad käike koores või puidus. Mände kahjustavatest ürasklastest on Eestis esindatud hiidürask (Dendroctonus micans), kahekidane ja neljakidane võraürask (Pityogenes bidentatus ja P. quadridens), männi-kooreürask (Ips sexdentatus) ning suur- ja väike-säsiürask (Tomicus piniperda ja T. minor ). Pungasid ja võrseid kahjustavad mähkurlaste männi-virvemähkur, männi-vaigumähkur ja männi-ladvamähkur röövikud. Männivaksiku (Bupalus piniaria) vastsed toituvad igas vanuses mändide okastest. Korduvate rünnete korral puud nõrgenevad ning muutuvad vastuvõtlikuks teistele kahjurputukatele ja haigustele. Punaka männivaablase (Neodiprion sertifer) vastsed toituvad männi vanadest okastest, hariliku männivaablase (Diprion pini) röövikud aga ka noortest okastest.

Muud kahjustajad

Ohtlikuks peetakse ka ümarussi männi-laguuss (Bursaphelenchus xylophilus).
Põder toitub kuni keskealiste mändide koorest ja noorte mändide võrsetest, mille käigus ta murrab tihti puu ladva . Suuri kahjustusi esineb soode lähedal kasvavates noorendikes. Noori puid kahjustavad samuti metskitsed. Hiired närivad väikeste mändide tüve alaosa koort lume all või tihedas rohus. Lumerohkel talvel murduvad lume raskuse all sageli suurte puude oksad ja väikeste puude ladvad. Suurt kahju männikutele võivad tekitada ka metsapõlengud, olles samas vajalikud männimetsade taastekkeks.

Nimi

Toborna pettäi Kütioru idanõlval
Lõuna-Eestis on levinud männi rahvapärased nimetused 'pedajas', 'petäi', ' pedakas ', 'pettäi'.
'Mänd' on ilmselt laensõna ja laenatud lätlaste, leedulaste esivanematelt. Algselt tähendas sõna 'mänd' noore okaspuu, harilikult männi ladvast valmistatud köögiriista, mida kasutati toidu segamisel . Põhja-Eestis on levinud ka nimetused 'männi', 'männa', 'männ'.
Põlismändide puhul kasutatakse ka nimetusi 'ong' või ' hong '.

Eesti pärisnimed

Eestis on hariliku männi nimetustest moodustatud perekonna- ja kohanimesid. Mänd, Pedak ja Pedajas on üsna levinud perekonnanimed. Tuntud on näiteks Heljo Mänd.
Douglas Wells kirjutas oma raamatus "Jänki seiklused Hiiumaal", et enamiku hiidlaste perenimi tuleb männipuust, alates maavanemast, kelleks tollal oli Tarmo Mänd, ja lõpetades tema enese naisega (Männiste).

Sümboolika

Vanade kreeklaste jaoks olid männikäbid meheliku viljakuse sümboliks.
Männioks oli ka Eesti NSV vapil . Mändi on kujutatud ka Elva linna vapil ja Nõmme linnaosa sümboolikas.
Mänd on ka Tallinna Saksa Gümnaasiumi logol.

Männi energia

Männi laineliselt ja tasahilju tugevnevat energiat peetakse võimsaks, mistõttu ei soovitata südamehaigetel männimetsas sagedasi jalutuskäike ette võtta. Indiaanlaste kombestikku olevat kuulunud, enne raskeid katsumisi näiteks lahingust tulles, seljaga vastu männitüve seismine ja käsi laiali hoides männipuu energia endasse kogumine. Tugevaim energia olevat valgusküllastel küngastel üksikult kasvavatel mändidel. (Vikipeedia, 2014)

KOKKUVÕTE

Arvuti töövahendina on minu jaoks olnud väga väärtuslik. Olen õppinud kasutama mitmekülgsemalt Office programmi Word.

Kasutatud kirjandus

Vikipeedia. (09. 10 2014. a.). Harilik kuusk. Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kuusk
Vikipeedia. (04. 07 2014. a.). Harilik mänd. Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_m%C3%A4nd
1 http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kuusk#mediaviewer/File:Kuusk_Keila-Paldiski_rdt_%C3%A4%C3%A4res.jpg
2