Eesti okaspuud (0)

EESTI OKASPUUD
Referaat
2011

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. HARILIK MÄND 4
1.1. Üldiseloomustus 4
1.2. Levik 4
1.3. Kasvutingimused 5
1.4. Koht ökosüstemis 5
1.5. Kasutusalad 6
2. Harilik kuusk 7
2.1. Üldiseloomustus 7
2.2. Levik 7
2.3. Kasvutingimused 8
2.4. Koht ökosüsteemis 8
2.5. Kasutusalad 8
3. Harilik jugapuu 9
3.1. Üldiseloomustus 9
3.2. Levik 9
3.3. Kasvutingimused 10
3.4. Koht ökosüsteemis 10
3.5. Kasutusalad 10
4. HARILIK KADAKAS 11
4.1. Üldiseloomustus 11
4.2. Levik 11
4.3. Kasvutingimused 12
4.4. Koht ökosüsteemis 12
4.5. Kasutusalad 12
KOKKUVÕTE 13
KASUTATUD MATERJALID 14

SISSEJUHATUS

Eestis kasvab looduslikult nelja liiki okaspuid: harilik mänd (pinus sylvestris ), harilik kuusk (pisea abies ), harilik jugapuu (taxus baccata ) ja harilik kadakas (juniperus communis).
Käesolevas referaadis on antud ülevaade kõigist neljast Eestis looduslikult kasvavast okaspuust, alustades liigi üldiseloomustusega ning lõpetades erinevate kasutusaladega. Samuti on käsitletud ka liigi levikut, kasvutingimusi ning kohta ökosüsteemis.
Referaat on tehtud tuginedes avalikult ilmunud trükistele ning internetiallikatele. Töös on kasutatud 14 erinevat allikat.

1. HARILIK MÄND

Männi perekond on väga liigirikas. Maailmas teatakse rohkem kui 100 erinevat männiliiki. Eestis kasvab looduslikult ainult harilik mänd (Tamm, 2001), mis on Eesti tähtsaim metsapuuliik.

1.1. Üldiseloomustus

Harilik mänd (Pinus sylvestris) kasvab suhteliselt kiiresti. Ta kõrgus võib ulatuda 45 meetrini ja vanus 300-400 aastani (Kaevats, 1992). Tüvi on võrdlemisi sirge ja väikese koonilisusega ( Kiviste , 2008). Kuiv lülipuit on punakaspruun, maltspuit valkjas kuni kollakas. Aastarõngad on ebakorrapärased ja hästi nähtavad (Mänd, 2011).
Harilik mänd õitseb juuni alguses – mai lõpus. Üksikult kasvavad männid hakkavad käbisid kandma 10-15-aastaselt, puistutes 25-35-aastaselt. Seemneaastad korduvad 3-4 aasta tagant (Tamm, 2001).

1.2. Levik

Mänd on kõige levinum puuliik Eestis. Ta moodustab 37% Eesti metsadest. Männimetsi leidub Eestis igal pool, kuid kõige rohkem on need levinud Lääne-Loode-Eestis ning Kagu-Eestis. Männi enamusega puistud moodustavad Saaremaa ja Hiiumaa riigimetsades umbes 75% metsade pindalast, Harjumaal 65%, Läänemaal 58,4% ning Kagu-Eestis üle 50%. Kõige vähem esineb männikuid Jõgeva ja Tartu maakonnas . Eesti kõige paremad männikud kasvavad Kagu-Eestis (Tamm, 2001).

1.3. Kasvutingimused

Mänd võib kasvada äärmuslikes tingimustes, kuna tema juured ulatuvad väga sügavale. Seetõttu võib mändi kohata ka seal, kus enamik teisi puuliike kasvada ei suuda (Harilik mänd, 2011). Mänd ei ole mulla viljakuse ja liigniiskuse suhtes nõudlik ning suudab kasvada nii kuival mullal, kui ka rabas. Kõige meelsamini kasvab mänd vett hästi läbilaskval värskel saviliivmullal (Kaevats, 1992). Samas võib ta kasvu piirata valgusepuudus ja seetõttu hämaras kuuse- võ lehtmetsas me teda ei kohta (Harilik mänd, 2011).
Kõige rohkem on Eestis pohla -, mustika- ja kanarbikumännikuid. Samblikumännikuid ja jänesekapsamännikuid on vaid 4% ning kõige väiksema osa moodustavad loomännikud (ligikaudu 3%). Soosutunud aladel ja soodes kasvab umbes 1/3 Eesti männikutest. Eesti kõige kõrgemad männid kasvavad Järvseljal (Tamm, 2001).

1.4. Koht ökosüstemis

Mänd on toiduobjektiks paljudele loomadele: okastelt võib leida putukavastseid, koore alt üraskeid, kõrgelt võrast käbilindu ning musträhni. Männiokkad on toiduks ka metsisele. Suvel veepinnale langevast õietolmust toituvad kalad . Männijuured moodustavad mükoriisa ehk vastastikku kasuliku kooselu männiriisika ja puravikuga, kes varustavad mändi vee ning mineraalainetega. Noored männikud on toiduks põtradele (Harilik mänd, 2011).
Mänd eraldab ka fütontsiide, mis puhastavad õhku mikroobidest ja mõjuvad seega tervisele hästi (Tamm, 2001).

1.5. Kasutusalad

Männi puit on pehme ja kerge ning seega hästi töödeldav. Puidu tihedus on 530 kg / m3. Puitu on kerge värvida, peitsida, poleerida ja lakkida. Kasutatakse enamasti mööbli valmistamiseks (Mänd, 2011), kuid ka liiprite, tugipuude, elektri- ja sideliinipostide valmistamiseks, paberi- ja vineeritööstuses, laevaehituses ja küttepuiduna (Kaevats, 1992). Männipakust lõhestatud peergudest punustakse korve ja märsse (Tamm, 2001).
Männivaigust toodetakse tärpentini ja kampolit. Kändudest ja vaigurikastest tüveosadest aetakse tõrva. Männiokastest toodetakse C-vitamiini, eeterlikku õli ning loomasöödana kasutatavat okkajahu ja –pastat. Noori männikasve ja pungi kasutatakse meditsiinis (Kaevats, 1992).

2. Harilik kuusk

Kuuse perekonda kuulub 40-45 liiki. Eestis kasvab looduslikult ainult harilik kuusk ( Laas , 1967). Harilik kuusk kuulub kuuse perekonda ning männiliste sugukonda (Harilik kuusk – täiendav info, 2011).

2.1. Üldiseloomustus

Harilik kuusk (Pisea abies) on igihaljas puuliik ning võib soodsates tingimustel kasvada kuni 50 m kõrguseks, Eestis tavaliselt kuni 30 m. Kuuse eluiga on harilikult kuni 250 aastat, maksimaalselt 500 aastat (Harilik kuusk, 2011). Kuusk on ühekojaline taim.
Isaskäbid on 1-2,5 cm pikad, emaskäbid 8-16 ja läbimõõduga 3-4 cm. Kuusk on tuultolmleja ning tolmleb mais. Seemned on varustatud lendtiivaga ning levivad tuulega , valmivad ning varisevad sügisel. Kuuse okkad on 1,3-2,5 cm pikkused ning tüvi kuni ühe meetrise läbimõõduga. Võra on kitsaskoonusjas ja oksad paiknevad peaaegu horisontaalselt (Harilik kuusk – täiendav info, 2011).

2.2. Levik

Harilik kuusk on levinud peaaegu terves Põhja-Euroopas ja suurel määral Aasias (Harilik kuusk, 2011). Eestis on väga sagedane puuliik. Kuuseenamusega puistud moodustavad Eesti metsadest 25% (Harilik kuusk – täiendav info, 2011). Kasvab tavaliselt segapuistutena koos arukase , hariliku haava, hariliku männi jt liikidega. Puhtkuusikud on tekkinud kas hooldusraiete või kultiveerimise tulemusena (Laas, 1967).

2.3. Kasvutingimused

Harilik kuusk on varjutaluv ja pakasekindel, kuid niiskemates kohtades võib esineda külmakahjustusi. Eelistab parasniiskeid viljakaid muldi. Kuuse juurestik on pindmine ning ei ulatu väga sügavale, seetõttu esineb tihti tormikahjustusi (Harilik kuusk – picea abies, 2011). Kasvab põhipuuliigina ülemises rindes või alusmetsataimena (Harilik kuusk – täiendav info, 2011).

2.4. Koht ökosüsteemis

Kuusk on toiduobjektiks paljudele loomadele. Kuuse seemneid söövad näiteks käbilind ja rähn, kuid ka oravad ja hiired. Koort kahjustavad kuuse-kooreürask ning puitu siklaste vastsed. Kuusk on pesapuuks oravatele ning paljudele lindudele. Kuuse juurtega moodustavad mükoriisa kuuseriisikad. Parasiitseentest kahjustavad kuuske juurepess , kännupess ja kuusetaelik (Harilik kuusk – täiendav info, 2011).

2.5. Kasutusalad

Harilikku kuuske kasutatakse enamasti puidu saamise eesmärgil, kuid ka jõulupuudeks ja vaigu saamiseks. Kuusepuidust valmistatakse puitseinu, uksi , aknaid, põrandaid, muusikariistade kõlalaudu, vineeri ja paberit (Harilik kuusk, 2011). Koort kasutatakse vaigu ja parkainete saamiseks (Harilik kuusk – täiendav info, 2011).
Kuuse puit on üsna hea ehitusmaterjal, kuid võrreldes männi puiduga esineb tal nii eeliseid kui ka puudusi: kuusepuidus on palju oksakohti ja puit lõheneb ning kõmmeldub paremini. Samas ei ole nii vaigune ja ei lase vett läbi, seega saab oksavabast kuusepuidust teha ka veenõusid. (Harilik kuusk, 2011).
Kuusk on haljastuses väga levinud (enamasti hekkidena) (Harilik kuusk – täiendav info, 2011).

3. Harilik jugapuu

Jugapuude perekonda kuulub 8-10 liiki. Kõige levinum liik on harilik jugapuu, mida võib kohata nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Eestis kasvab teda looduslikult suhteliselt vähe ( Vaher , 2008).

3.1. Üldiseloomustus

Harilik jugapuu (taxus baccata) on üks vanemaid nüüdisaja okaspuid. Ta on hästi kohenemisvõimeline ning erakordselt pika eaga. Euroopa vanima jugapuu vanuseks on pakutud kuni 5000 aastat. Eestis võib jugapuu kasvada 10-15 meetri kõrguseks (Vaher, 2008).
Jugapuu oksad on peened ja asetsevad männasjalt. Võib esineda mitmeladvalisust (Vaher, 2008). Sügisel tekivad okstele punased marikäbid, mis on mürgised (välja arvatud lihakas seemnerüü) ja võivad põhjustada inimese surma. Mürgised on ka puu võrsed, okkad ja koor, vähemal määral ka puit (Jugapuu, 2011). Jugapuu on kahekojaline taim ning ainuke vaiguta okaspuu meie metsades (Harilik jugapuu, 2011)
Harilik jugapuu kuulub Eestis kaitstavate taimede teise kategooriasse ning on kantud ohustatud liigina punasesse raamatusse (Vaher, 2008):

3.2. Levik

Jugapuud leidub Eestis looduslikult peamiselt Loode- ja Lääne-Eestis. Euroopas kasvab jugapuu kõige paremini pehmete talvedega rannikualadel . Kõige sagedamini kohtab jugapuud Eestis saartel, tihti rannaastangute lähedal (Vaher, 2008).

3.3. Kasvutingimused

Jugapuu on Eestis looduslikult kasvavatest puudest kõige varjutaluvam. Eelistab kasvada metsa varjus , enamasti Lääne-Eestis tiheda kuuse-segametsa all. Mullastiku suhtes on küllaltki nõudlik ja eelistab viljakaid huumusrikkaid muldasid. Kui all on lubjarikkamad kihid, siis kasvab ka värsketel leetunud liivsavikatel muldadel (Vaher, 2008). Ei armasta kuiva ja liivast pinnast (Harilik jugapuu, 2011).

3.4. Koht ökosüsteemis

Jugapuu marjad on toiduks lindudele (nt rästastele, siidisabadele ja tihastele). Kuna lindude seedetrakti läbivad seemned kiiresti, siis ei ole need lindudele ohtlikud (Vaher, 2008). Loomadele on jugapuu võrsed mürgised. Sellest hoolimata võivad metskitsed jugapuu hekkidele talvel kahjustusi tekitada ( Hannust , 2007). Noorte jugapuude elu segavad ka metssead, kes metsa all maad songivad (Vaher, 2008).

3.5. Kasutusalad

Jugapuu puit on pruunikaspunane, läikiv ja tihe, küllaltki hästi töödeldav ja peab vastu mädanemisele, mistõttu sobib hästi puuskulptuuride valmistamiseks (Jugapuu, 2011). Sobib treitoodeteks, väärismööbliks, piibukahadeks ja muusikainstrumentideks (Vaher, 2008). Jugapuust on tehtud rehapulki, vibusid, vankriratta kodaraid ning vesiveski vesirataste üleminekuhambaid ja muid tarbeesemeid (Vaher, 2008).
Jugapuu on hästi pügatav ning sobib parki ja surnuaeda (Jugapuu, 2011).

4. HARILIK KADAKAS

Kadaka perekonda kuulub rohkem kui 70 erinevat liiki (Laas, 1967). Eestis kasvab looduslikult ainult harilik kadakas.

4.1. Üldiseloomustus

Harilik kadakas (Juniperus communis) kasvab kuni 10 meetri kõrguseks puuks või 1-3 meetri kõrguseks põõsaks. Eluiga võib ulatuda 100 aastani (Harilik kadakas – täiendav info, 2011). Kadakas on väga aeglase kasvuga ning 10 aastaga kasvab kõigest 40-50 cm (Laas, 1967).
Kadaka oksad on rõhtsad või püstised. Koor on hallpruun ja kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid (Laas, 1967). Okkad on kolma kaupa männases ja nende eluiga on 4 aastat. Kadaka käbid on väiksesed ja valmivad kaks aastat. Käbid tekivad sügisel, tolmleb järgmise aasta mais või juuni alguses. Isaskäbi on kollane, emaskäbi alguses roheline, hiljem (valminult) sinakasmust ning kaetud vahakirmega (Harilik kadakas – täiendav info, 2011).
Kadakas on kahekojaline taim (Harilik kadakas, 2011), kuid võib esineda ka ühekojalisi ekspemplare (Laas, 1967).

4.2. Levik

Hariliku kadaka areaal on kadakaliikidest kõige ulatuslikum (Laas, 1967). Kasvab peaaegu terves Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis kohtab enamasti Loode-Eestis ja saartel (Harilik kadakas – täiendav info, 2011). Liiv- ja loomuldadel kasvavates männikutes on tüüpiline alusmetsataim (Laas, 1967).

4.3. Kasvutingimused

Harilik kadakas kasvab alumises puurindes või põõsarindes. Kadakat leidub paljudes kooslustes. Harva esineb salumetsas, laanemetsas, lammimetsas ning madalsoos ja siirdesoos. Kasvab nii kuivadel liivastel pinnastel kui ka soostunud turbarabades, varjulistes männi- ja kuusemetsades ning lagedatel loopealsetel. Eelistab parajalt niisket , kerget ja värsket liivapinnast (Harilik kadakas – täiendav info, 2011). Hea külmataluvusega ning ainult karmidel talvedel on esinenud külmakahjustusi (Laas, 1967).

4.4. Koht ökosüsteemis

Kadakamarjad on toiduks paljudele lindudele (nt kadakatäksile, põõsalindudele ja rästastele) ning puu tihe võra sobib hästi pesa rajamiseks. Kahjureid on vähe, okastel areneb roosteseen (Harilik kadakas – täiendav info, 2011). Juurtel esineb mükoriisa (Laas, 1967).
Eritab mikroobe hävitavaid fütontsiide(Harilik kadakas – täiendav info, 2011).

4.5. Kasutusalad

Kadakat on juba aastasadu kasutatud ka ravieesmärkidel. Kadaka suits hävitab hästi kahjulikke pisikuid ning kadaka okstele kuuma vett peale valades ja auru sisse hingates aitab see köha, nohu ja kopsuhaiguste vastu. Okastest, okstest ja marikäbidest saab valmistada erinevate raviomadustega õlisid. Kadakamarju on tarvitatud neeru-, põie-, soole- ja maohädade korral. Saunavihad aitavad reuma ja liigestehaiguste vastu (Harilik kadakas, 2011).
Kadaka puit sobib nikerdamiseks ja treimistöödeks ning tarbeesemete ja suveniiride valmistamiseks. Käbisid kasutatakse ravimina ning õlle-, likööri- ja veinitööstuses (Harilik kadakas – täiendav info, 2011).

KOKKUVÕTE

Referaadi eesmärgiks oli anda ülevaade kõigist neljast Eestis looduslikult kasvavast okaspuust. Töös kirjeldati harilikku mändi, harilikku kuuske, harilikku jugapuud ja harilikku kadakat.
Kõige levinum ning tähsam okaspuu Eesti metsades on harilik mänd, mis võib kasvada 45 m kõrguseks ja elada 300-400 aasta vanuseks. Mänd moodustab 37% Eesti metsadest ja seda leidub kõikjal. Kõige paremad männikud kasvavad Kagu-Eestis. Männi puitu kasutatakse enamasti mööbli valmistamiseks.
Harilik kuusk kasvab Eestis tavaliselt 30 m kõrguseks ning kuuse eluiga on keskmiselt 250 aastat. Kuuse enamusega puistud moodustavad Eesti metsadest ligikaudu 25%. Kasvab enamasti segapuistutena koos arukase jt liikidega. Kuuske kasutatakse laialdaselt ehituses – kuuse puidust valmistatakse põrandaid, uksi, aknaid, voodrilaudu jne.
Harilik jugapuu on Eestis üsna vähe levinud ning seega looduskaitse all. Kasvab 10-15 meetri kõrguseks ning on väga pikaealine. Eestis leidub jugapuud peamiselt Loode- ja Lääne-Eestis. Sobib hästi väärismööbliks, puuskulptuuride valmistamiseks, muusikainstrumentideks jne.
Harilik kadakas kasvab kuni 10 meetri kõrguseks puuks või 1-3 meetri kõrguseks põõsaks. Kadakas on väga aeglase kasvuga ning ta eluiga võib ulatuda 100 aastani. Eestis kohtab enamasti Loode-Eestis ja saartel. Kadaka puitu kasutatakse tarbeesemete ja suveniiride valmistamiseks ning käbisid ravi eesmärkidel või alkoholitööstuses.

KASUTATUD MATERJALID

Jugapuu. Eesti taimed. [ http://bio.edu.ee/taimed/okaspuu/jugapuu.ht m] 3.04.2011.
Hannust, A. Omamoodi okaspuu. Kodu & Aed. 12/2007. lk. 82-85.
Harilik jugapuu. Calmia Istikuäri OÜ. [ http://www.calmia.ee/Taimed/igihaljad_puud/jugapuu.ht m] 3.04.2011.
Harilik kadakas. Eesti taimed. [ http://bio.edu.ee/taimed/okaspuu/kadakas.ht m] 3.04.2011.
Harilik kadakas – täiendav info. Eesti taimed. [ http://bio.edu.ee/taimed/okaspuu/kadakas2.ht m] 3.04.2011
Harilik kuusk – täiendav info. Eesti taimed. [ http://bio.edu.ee/taimed/okaspuu/kuusk2.ht m] 3.04.2011.
Harilik kuusk. Puud ja põõsad. Dendroloogiline abimaterjal enamlevinud Eestimaa puude ja põõsaste kohta. [ http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_kuusk.ht m] 3.04.2011.
Harilik Mänd. Eesti taimed. [ http://bio.edu.ee/taimed/okaspuu/mand.ht m] 30.03.2011.
Kaevats, Ü. 1992. Eesti entsüklopeedia, 2. trükk, VI köide. Kirjastus „Valgus“. 704 lk.
Kiviste, M. 2008. Puidu omadused. Konspekt. EMÜ Metsandus- ja maaehitusinstituut. 54 lk.
Laas, E. 1967. Dendroloogia. Kirjastus „Valgus“. 671 lk.
Mänd. Väärispuit OÜ. [ http://www.vaarispuit.ee/puuliigid/1-puuliigid/49-maend.html ] 30.03.2011.
Tamm, Ü. 2001. Mänd – vastupidavuse sümbol. Eesti Loodus. 1/2001.
Vaher, L. 2008. Jugapuud meil ja mujal. Eesti loodus. 2/2008.
15