Eesti okaspuud (0)

Eesti okaspuud
Referaat
Okaspuud on paljasseemnetaimede alla kuuluv taimerühm.
Okaspuudel on lehtede asemel jäigad kitsad teravad okkad või väikesed laiad  soomused. Seemned valmivad käbides.
Eestis kasvab 4 liiki pärismaiseid  okaspuid – harilik mänd, harilik kuusk , harilik jugapuu , harilik kadakas .

Süstemaatika
Sageli loetakse okaspuid sünonüümseks paljasseemnetaimedega, eriti parasvöötmepiirkondades, kus see on ainus kasvav paljasseemnetaim . Siiski pole see taksonoomiliselt õige, kuna paljasseemnetaimede ülemhõimkonda kuulub neli hõimkonda.
Varem vaadeldi okaspuid klassina paljasseemnetaimede hõimkonnas. Kui seda hõimkonda hakati kitsamalt mõistma, langesid okaspuud paljasseemnetaimedega kokku. Okaspuid vaadeldakse kas hõimkonnana (okaspuutaimed) või hõimkonna ainsa seltsina (okaspuulaadsed).
Harilik mänd (Pinus sylvestris )
Harilik mänd on igihaljas  okaspuuliik männi perekonnast, kõige levinum männiliik. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka. Metsa, kus mänd on arvukaim puuliik , nimetatakse männikuks.
Levik
Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ning levinuim puu metsades. Männid katavad 38% Eesti metsamaadest. Kõige suurem osa maakonnast on männikute all Hiiu maakonnas.
Männi levik Eestis (roheline).

Kasvutingimused

Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes  soodes ja rabades. Kasvab nii happelisel mullal, kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja leviala ulatub 1000-1200 m kõrguseni. Oma areaali lõunaosas,  Kaukaasias  kasvab isegi kuni 2500 m kõrgusel mägedes.
Miinimumtemperatuur kasvualal võib olla kuni –60°C, maksimum ulatuda aga kuni 40°C ja isegi rohkem.
Mänd on valgusnõudlik puuliik ja vajab kasvamiseks ohtralt valgust. Sellepärast kuivavad ning laasuvad alumised oksad kergesti. Mänd võib kasvada üle meetri jämedaks (Briti saartel on umbes 1,5 m jämedaid isendeid).
Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200-300 (400) aastat olles mõnevõrra kuusest pikaealisem. Põhja-Soomest on leitud isegi 810-aastane elus mänd ja isegi 1029-aastane surnud puu.
Kirjeldus
Männi tüve koor on allosas korbatunud, ülaosas aga kestendav ja oraanžikaspruun. Võra kuju on väga varieeruv , sõltudes puu vanusest , kasvukohast ja muudest tingimustest. Lõuna pool on puud okslikumad ja laiema võraga, põhja pool saledamad, peenemate okste ja kitsama võraga. Lagedal kasvades jäävad puud madalaks ja oksad ulatuvad madalale. Metsas laasuvad männipuud tugevalt ja säilub ainult võra tipuosa. Okkad on peensaagja servaga, sise ja väliküljel asuvate õhulõhederibadega, kahekaupa kimbus. Pikkus 3-7 cm, olles jõulistel noorpuudel isegi kuni 10cm pikad.
Paljunemine
Harilik mänd tolmleb juuli alguses.
Emaskäbid on alguses punased ja läbimõõduga umbes 1 sentimeeter. Käbide kasvamine ning küpsemine lõppeb tolmlemisele järgnenud aasta sügiseks. Seemnete varisemine algab enamasti kevadtalvel ja kestab kogu kevade.
Kasutamine
Läbi ajaloo on eestlased kasutanud palju männipuitu. Männipuit on väärtuslik tarbepuit. Sellest valmistatakse näiteks ehitisi , mööblit, laevu ja paberit. Samas on männikuid väga palju ka istutatud.
Varasematel aegadel on eestlased männist palju tõrva ajanud. Tänapäeva keemiatööstus toodab männivaigust tarbeaineid, näiteks tärpentini ja kampolit. Männipuidust saab utmisel ka puupiiritust.
Eestis on kõige levinumad mesipuud ehk puud, mille sees elavad metsmesilased, just männid.
Meemetsade tähtsus Euroopas hakkas kaduma 16. sajandil, kui  Ameerikast  hakati sisse vedama roosuhkrut. Eesti kaks viimast tarupedajat on looduskaitse all. Nad asuvad Võrumaal  Antsla valla Kaika küla Mändiku talu lähedal.
Mänd valiti aastal 2001 Eesti aasta puuks.
Harilik kuusk ( Picea abies)
Maailmas on 40 kuuseliiki, Eestis kasvab looduslikult vaid üks.
Harilik kuusk on igihaljas okaspuuliik kuuse perekonnast. Metsa, kus kuusk on arvukaim puuliik, nimetatakse kuusikuks.
Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ning leviku järgi kolmas puuliik metsades. Kuused katavad umbes 17,6 % Eesti metsamaadest.
Kirjeldus
Kuusel on erinevalt männist sihvakas latv ja koonusekujuline tihti maani ulatuv võra. See, et puu on ka vanas eas terava tipuga, näitab, et ta kasvatab koguaeg kõrgust juurde. Kuusk pikeneb, kuni elab. Noores eas jääb ta kasvukiiruses männile ja kasele alla, keskeast alates läheb aga ette. Lõpuks sirutab ta ladva kõrgemale, kui mis tahes teine puu. Kuuse okkad asetsevad okstel palju tihedamalt kui männil, see osutab, et ta on varjulembeline puuliik. Lagedas paigas ei suuda ta iseseisvalt sirguma hakata. Ilma inimese abita saab noor kuusk tekkida vaid vana metsa varjus . Kuid seal kus kuusik juba kanda kinnitanud, pääseb ta lõpuks enamasti ka alaliseks valitsejaks.
Eestis teadaolev kõrgeim puu on kuusk, mis asub Tartumaal Järvseljal. Selle vähem kui 200-aastase hiiglase kõrgus on üle 45 meetri. Kuuse vanuse ülempiiriks on 400 aastat.
Praegu loetakse Euroopa kõrgeimaks puuks kuuske , mis asub Sudeedi mägedes ja on ligi 65 meetrit kõrge.
Levik
Harilik kuusk on levinud peaaegu kogu põhjapoolses Euroopas ja suurel alal Aasias.
Eestis on kuusk tavaline metsapuu. Ta on nõudlik mullaviljakuse suhtes, tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes ja üsna põuatundlik. Kuusk on varjutaluv puu ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub välja teisi puuliike nagu mändi, kaske ja teisi puid. Kuusest veel varjutaluvam puuliik Eestis on jugapuu. Talvede suhtes on kuusk vägagi külmakindel.
Paljunemine
Harilik kuusk tolmleb mais. Isaskäbid on 1-2,5 cm pikad, algul punakad, kuid pärast tolmlemist kollakad. Emaskäbid on 8-16 cm pikad ja läbimõõdus 3-4 cm, värvuselt algul punased või rohelised, valminult aga helepruunid. Seemned valmivad ja varisevad sama aasta sügisel.
Kasutamine
Eestlased on alati raiunud väga palju kuuske, sest see on üsna hea ehitusmaterjal. Ehitusmaterjalina on tal võrreldes männipuiduga nii puuduseid kui ka eeliseid . Kuusepuidus on rohkesti oksakohti, samuti lõheneb ja kõmmeldub kergemini kui männipuit. Samas pole ta nii vaigune ja ei lase vett läbi, mistõttu oksavabast kuusepuidust valmistatakse veenõusid. Tänapäeval valmistatakse kuusepuidust majade puitseinu, uksi ja aknaid, põrandaid, jms. Samuti muusikariistade, nagu kannelde ja viiulite, kõlalaudu ning ka vineeri ja paberit. Kuusk on meie tavaline jõulupuu.
Kuusk valiti 1997. aastal Eesti aasta puuks.
Harilik jugapuu (Taxus baccata )
Harilik jugapuu on igihaljas okaspuuliik jugapuu perekonnast. Jugapuu kasvab 10–20, erandina kuni 28 meetrit kõrgeks. Suurim registreeritud tüve ümbermõõt on 16 meetrit. Taimed on harilikult kahekojalised, mõnikord ka ühekojalised. On täheldatud kojalisuse muutumist taimel elu jooksul.
Eesti suurim jugapuu kasvab Saaremaal Tagamõisa poolsaarel. Puu kõrgus on 12 meetrit ja ümbermõõt rinnakõrguselt 104 cm. Vanus on sellel puul 250 aastat.
Kirjeldus
Jugapuud on meie looduse teistest okaspuudest lihtne eristada. Tema okkad on lamedad nagu nulul. Pealt tumedad ja alt heledad okkad asuvad võrseil kahes rivis nagu seitlisse kammitud juuksed. Ta suudab eesti kliimas väga hästi vastu pidada. Ta hoidub teiste puude varju, mis teda pakase eest kaitsevad . Mõnikord võtab jugapuu põõsaja vormi ja koosneb maadligi roomavatest okstest . Selline põõsas on talvekülmad üle elanud lume alla mattununa.
Levik ja kasvukohad
Harilik jugapuu on levinud Loode-Aafrikast üle Euroopa ja Väike- Aasia Kaukasuse ja Põhja-Iraanini. Kesk-Euroopas kasvab ta mägedes kõrgusel kuni umbes 1500 m. Eestis kasvab jugapuu Lääne-Eestis, peamiselt Hiiumaal ja Saaremaal. Nõnda on jugapuu üks neljast looduslikult kasvavast okaspuuliigist männi, kuuse ja kadaka kõrval. Jugapuu on euroopa kõige varjutaluvam ja pikaealisem okaspuu . Hävimisohus liigina on ta looduskaitse all.
Paljunemine
Jugapuu paljuneb peamiselt seemnetega. Ta õitseb märtsis- aprillis ning viljad valmivad suve lõpus. Jugapuu viljad, marikäbid, on küpsena punased. Vili koosneb tumedast seemnest ja seda ümbritsevast viljalihast. Vilja tipus on õnarus, kust paistab seemne terav ots. Botaanikud nimetavad sellist vilja arilliks. Seemned on jugapuul väga mürgised, vilja muu osa ei ole mürgine.
Jugapuu paljuneb kergesti ka pistokstest. Jugapuu kasvab aeglaselt, kuid võib elada neli tuhat aastat vanaks . Jugapuud paljundavad sageli linnud , süües nende vilju. Linnu pugus seemned ei seedu ja on pärast täiesti idanemisvõimelised.
Kasutamine
Jugapuu puit on hästi töödeldav ja peab vastu mädanemisele. Jugapuust tehti vastupidavust nõudvaid tööriistade osi nagu rattakodaraid, rehapulki ja vesirataste hambaid. Vana-Egiptuses tehti jugapuust sarkofaage. Mõnel pool on andami maksmist nõutud jugapuupuidus. Jugapuust tehtud vibusid ja ambusid on peetud paremaks muust materjalist tehtutest. Tänapäeval kasvatatakse jugapuud ka dekoratiivpuuna. Jugapuust on sorte aretatud . Jugapuust toodetakse vähiravimit dotsetakseeli.
Mürgisus
Mürgised on eelkõige jugapuu okkad ja seemned. Nad sisaldavad väga mürgist alkaloidi taksiini, peale selle veel melosiini ja efedriini, mis on vähem mürgised. Seemnerüü on magusamaitseline ja aromaatne ning pole mürgine, kuid seda ei tohiks siiski süüa, sest kogemata võib alla neelata ka mürgiseid seemneid. Loomad, kes söövad jugapuu marju, surevad. On teada ka juhtumeid, kus okaste söömisest on hukkunud kariloomi. Näiteks hobusele piisab surmavaks annuseks 500 grammist okastest.
Inimestel on raskeid mürgitusjuhtumeid esinenud jugapuumarjade kasutamisel abordi esilekutsumiseks. Samuti on ajaloost teada juhtumeid, kus jugapuumarju kasutati endalt elu võtmiseks (näiteks räägitakse Caesari " Gallia sõdades" belgia kuningast, kes aastal 53 eelistas surma jugapuumarjade läbi roomlaste kätte vangi langemisele).
Mürgitusnähud inimesel
Mürgituse tunnused ilmnevad paari tunni jooksul ja algavad tugeva oksendamisega, millele järgnevad valud maos. Nahale tulevad punased plekid. Tekib kõhulahtisus ja peapööritus, lämbumishood, pupillide laienemine ja teadvusetus. Pulss muutub algul kiiremaks, siis aga nõrgemaks. Surm saabub krampide sagenedes südametegevuse ja hingamise lakkamise tõttu.
Harilik kadakas ( Juniperus communis)
Harilik kadakas on ainus Eestis looduslikult kasvav kadakaliik. Harilik kadakas on kahekojaline taim. Kevade lõpus osa kadakaid tolmleb, osa mitte. Käbid ehk " marjad " valmivad ülejäänud osal põõsastest. Enamasti kasvab ta põõsakujulisena, harvem puukujulisena.
Nimetusest
Puu teaduslik nimi HARILIK KADAKAS osutab, et peale selle Eestis kasvava kadakaliigi leidub maailmas veel rohkesti teisigi kadakaliike. Ladinakeelse nime Juniperus communis esimene poole Juniperus on olnud kadakate üldnimetuseks Vanas Roomas juba Vergiliuse aegadest . Liiginimi communis tähendab tõlkes harilikku.
Levik Eestis
Eestis on kadaka põhilised kasvualad (75%) Saaremaal ja Läänemaal. Vähem ja hajusamalt esineb kadastikke Hiiumaal, Pärnumaal ja Harjumaal. Üksikpõõsana võib kadakat leida kõikjalt. Eesti on meeldivaks erandiks kadastike rohkuse, nende esteetilisuse, kõrge vanuse, ligipääsetavuse ja kadakaga seotud rahvatraditsioonide poolest.
Kadakas kasvab suuremaks aeglaselt. Pikkust tuleb igal aastal keskimeslt 2 cm juurde. Kadaka eluiga võib Eestis ulatuda üle 500 aasta. Suuruse poolest on teadaolevalt uhkeim kadakas Eestis Viljandimaal Kõo vallas Paaksimaa külas kasvav puu. Endis talu nime järgi Jõesaare kadakaks kutsutud puu kõrgus on 10 meetrit ja ümbermõõt rinnakõrguselt 226 cm.
Kadakaid, mille ümbermõõt ületab meetri, on Eestis praegu teada 29. Kõige rohkem, koguni üheksa neist, kasvab Harjumaal, Rapla maakonnas on teada neli, mujal juba vähem. Varasemast ajast on andmeid veel 28 nii jämeda kadaka kohta, kuid enamik neist on kuivanud. Mõned said hukka 1967. aasta augustitormis, mõne on hävitanud inimkäsi.
Kasvukohad
Eesti on kadaka tüüpilisteks kasvumaadeks liivasossid ja kivised paepealsed ehk looalad. Kui neis paigus ei kasvaks kadakat, puuduks maapinnal kaitsev vari. Loopealsetel, kus inimesed on kadakad oma lühinägelikkuses maha raiunud, on tihti näha, kuidas enamus endisest rohttaimestikust kaob. Koos paljude taimedega kaob ka suur osa putukaid ja linde. Kadakas kaitseb mulda. Selle põhjendusega on metsakorraldajad võtnud loopealseid kadarikke arvele ja kandnud metsakaardile võrdväärselt „pärismetsadega“. Kadakate raiumine sealt ilma eriloata on keelatud
Kirjeldus
Kadaka okas on lähedalt silmitsedes kolmekandiline ja tipust nõelterav. See on jäigem ja torkivam kui männi või kuuse okas. Kadakas on teistest puudest torkivam samal põhjusel, miks on torkiv kaktus . Mitte selleks, et end ärasöömise eest kaitsta, vaid selleks, et hästi vähe vett aurata. Kadakas on kahekojaline puu. Niisiis kannavad ühed kadakapõõsad marju tihti, teised mitte kunagi. Puukujulised kadakad on tavaliselt isaspuud. Kadaka tüvi keerdub alati päripäeva.
Paljunemine
Kadaka tolmlemist mai lõpul-
juuni alguses on kerge
märgata
isaskadakate okstelt lendu
tõusva kollaka tolmu järgi.
Kuid noori isas - ja emaskäbi-
sid on okaste vahelt üsna
raske avastada . Ümarad kolla-
sed isaskäbid on kõigest
poole okka pikkused. Noored
arenevad emaskäbid on veel
kaks korda väiksemad. Nende
leidmiseks tuleb kasutada
luupi.
Kahe aastaga arenevad
tolmeldatud käbialgetest
käbid.
Välimuse poolest ei sarnane
need üldse kuuse- või männikäbidega, vaid hoopis marjadega. Loodusteadlased ütlevad siiski, et kadaka vili on käbi, millel soomused on muutunud lihakaks katteks.
Esimese arenguaasta lõpuks on käbi roheline. Teisel arenguaastal, tume kui mustikas , siis on käbi küps. Erinevalt kuuse- ja männiseemnetest ei levi kadaka seemned tuulega . Neid levitavad linnud, kes neelavad kadakamarju.
Kadaka mari
Inimesele maitseb kadaka mari natuke kibedana ja natuke magusana. Kibekas maitse tuleb vaigust, mida kadaka mari, nagu iga õige okaspuu käbi, veidi sisaldab. Magus maitse tuleb suhkrutest , mida ühes kadamarjas rohkem kui ühes viinamarjas. C- vitamiini sisaldavad kadakamarjad 5-6 korda rohkem kui sama suur kogus apelsine või ananasse.
Kasutatud allikad
Hendrik Relve „PUUDE JUURDE“.
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_mänd
http://et.wikipedia.org/wiki/Okaspuud
http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Eesti_mannimetsad.png
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kuusk
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_jugapuu
http://et.wikipedia.org/wiki/Aasta_puu
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kadakas
http://fotod.files.wordpress.com/2008/04/kernukadakas.jpg
http://kdskarl.files.wordpress.com/2008/03/eibe-taxus_baccata.jpg
http://www.conifers.org/pi/pin/sylvestris2.jpg
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/48/Juniperus_communis_nf.jpg
http://www.conifers.org/pi/pic/abies3.jpg