Füsioloogia kordamise vastused (0)

Eesti Maaülikool - Meditsiin - Füsioloogia

1 Hindamata

Looma sisekeskkond ja selle homeostaas . Mõiste ja mehhanism .
Organismi sisekeskkond:• Koevedelik • veri • Lümf • Võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel !
Homeostaas: organismi normaalse sisekeskkonna füsioloogiline tasakaal,mis säilib tänu kohanemisreaktsioonidele.
Sisekeskkonna homöostaas
• Suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse
elukeskkonna tagamiseks
• Isotermia
• Isotoonia
• Isoioonia
• Sisekeskkonna maht
• pH
• Vere vormelementide arv
• Vere glükoosisisaldus
2. Organismi vedelikuruumid ja vee liikumisvõimalused.
Organismi vedelikuruumid
• Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60- 70% vesi
• 1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nim. ekstratsellulaarseks
• Ekstratsellulaarse vedeliku moodustavad Vereplasma ~5% keha massist Koevedelik ~15% keha massist ja lümf
• 2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nim intratsellulaarseks, Rakuvedelik ~40% keha massist
Transtsellulaarne vedelik Tserebrospinaal-, Perikardiaal-, Sünoviaal-, Intraokulaar-,
Peritoneaalvedelik
Organismi vedelikuruumid
70 kg mehe keha vedelikuruumid
Vereplasma 3 l, Koevedelik 11 l
Rakuvedelik 28 l
Kapillaari endoteel
Rakumembraan
Lümf, Vesi, toit,õhk, Uriin,
Roe, higi, väljahingatav veeaur
3. Vere kogus ja % kehakaalust (B., E., S.). Vere mahu määramine. Vere mahu mõõtmine
• verre viiakse mittetoksilist kolloidset värvainet (Evans blue ), mis vereplasmaga seguneb, aga
soonestikust ei välju ning teatud aja pärast määratakse selle aine lahjendusaste vereplasmas
• erütrotsüüdid märgistatakse kroomi või fosfori radioaktiivse isotoobi lahuses, viiakse tagasi organismi ja määratakse nende lahjendusaste
Vere üldhulk • hobune 9-10%
• veis 7-8% • siga 4-5%
Vere üldhulk - 5-10% kehamassist. Erinevused tulenevad looma vanusest, sugupoolest, rasvkoe hulgast. Vere maht hoitakse suhteliselt konstantsena.
4. Vere koguse säilitamise mehhanism ja tähtsus.
Veebilanss • Organismi lisanduva ja väljutatava vee hulk on võrdsed
• Keha vedelikuruumide maht on suhteliselt konstantne , kuid vesi selle sees on liikumises • Keha veevajadus sõltub ainevahetuse intensiivsusest • Kui veekaotus ületab kehasse lisanduva vee, tekib
dehüdratsioon • Sellise hulga vee kaotus, mis võrdub 10% keha massist, on eluohtlik ( erandiks kaamel - 30%) • Paralleelselt vee hulga vähenemisega kaotab keha neerude töö tulemusena ka elektrolüüte
5. Verekaotus . Millest oleneb selle eluohtlikkus?
Verekaotus: • Kiire: vererõhu järsk langus, koed jäävad ilma hapnikust, kuhjuvad jääkained
• surm, kui 30-50% verest väljub organismist 30 min jooksul
• Aeglane: võib eemaldada kuni 75% verest, ilma et vererõhk langeks alla kriitilise piiri tänu
vererõhku säilitavate mehhanismide rakendumisele: veresooned ahenevad , vesi liigub kudedest soontesse, diurees väheneb, ringlusse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Need mehhanismid käivituvad mõne minuti kuni mõne tunni jooksu.
6. Vere funktsioonid.
Vere põhiülesanded
1. homöostaas, s.o. rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamine
2. Transpordifunktsioon
• toitaineid seedetraktist rakkude ja salvestusorganiteni • jääkaineid erituselunditesse ( neerud , kopsud, higinäärmed) • hapnikku kopsudest kudedesse ja süsihappegaasi kudedest kopsudesse • hormoone jt. humoraalse regulatsiooni faktoreid mõjupiirkonda • hoiab ringluses fagotsüteerivaid valgeliblesid • vere ringlemine kehas tagab termoregulatsiooni
3. kaitsefunktsioon, mille tagavad fagotsütoosivõimelised ja antikehi
moodustavad valgelibled ning vereplasma ensüümid; kaitse verekaotuse vastu vere hüübimismehhanismi kaudu.
7. Vere struktuurikomponendid.
Veri koosneb vereplasmast, millesse on suspendeeritud vormelemendid – punalibled e. erütrotsüüdid, valgelibled e. leukotsüüdid ja vereliistakud e. trombotsüüdid
8.Hematokriti mõiste, määramise viis ja füsioloogiline normväärtus (H, B, E, S)
Mõlemal juhul tuleb vere üldhulga arvutamiseks arvestada hematokritti, s.o. vere vormelementide osa vere mahust. Hematokritti määratakse hüübimatuks muudetud vere tsentrifuugimisel kapillaartorus.
Hematokrit näitab vere rakkude (pm punaliblede) protsentuaalset mahtu pärast täielikku tsentrifuugimist. Stabiliseeritud verd tsentrifuugitakse gradueeritud katseklaasis või erilistes klaasist kapillaarides püsiva rakumahuni.Võetakse punaliblede samba protsent kogumahust.
Kasutatakse kapillaaridele kohandatud tsentrifuugi . Kapillaar märgistatakse viiliga ja murtakse sobiv pikkus, niisutatakse seest hepariinilahusega, täidetakse kolmveerandi ulatuses verega, korgitakse plastiliiniga, tsentrifuugitakse 10 min (veisel 20 min), mõõdetakse punaliblede ja kogu täituvuse sammas ning arvutatakse hematokriti väärtus.
Normväärtused enamasti 30...45 % piirides; inimesel kõrgemad, loomadel madalamad väärtused.
9. Vere ja plasma viskoossus .
Viskoossus
• Viskoossus iseloomustab vere voolamisomadusi võrreldes veega. Vereplasma viskoossus moodustab 1,9-2,6. Vereplasma viskoossuse
määrab valgusisaldus ( 60-80g/l). Täisvere viskoossus on 4-6, selle annavad lisaks valkudele vormelemendid, esmajoones punalibled
• Vere viskoossus sõltub hematokritist ja plasma valgusisaldusest
• Vere viskoossuse kasv koormab südant ja suurendab vererõhku
10. Vereplasma osmootne ja onkootne rõhk.
Osmootne rõhk
• oleneb aineosakeste (ioonide, molekulide ) arvust lahuses, s.o. ainete kontsentratsioonist Ühe mooli dissotsieerumata aine osmolaarne kontsentratsioon on 1 osmool (Osm)/l. Kui aine dissotsieerub 2 iooniks n. Na+ ja Cl -, siis ühe mooli Na Cl osmolaarne kontsentratsioon on 2 Osm /l
Kehavedelikes mõõdetakse vedelike osmootset aktiivsust milliosmoolides (mOsm) liitris
* Seda osa vereplasma osmootsest rõhust, mis on põhjustatud kolloidsete ainete (põhiliselt valkude) poolt, nimetatakse kolloidosmootseks e. onkootseks rõhuks (25 mm Hg; on oluline vereplasma ja kudede vahelisel vedeliku liikumisel)
11. Vere kaitsefunktsiooni täitjad ja põhiviisid.
Kaitsefunktsioon, mille tagavad fagotsütoosivõimelised ja antikehi moodustavad valgelibled ning vereplasma ensüümid; kaitse verekaotuse vastu vere hüübimismehhanismi kaudu.
12. Punaliblede e. erütrotsüütide kuju, suurus ja koostis. Liigilised iseärasused.
Erütrotsüüdid e. punalibled
• ümarad, keskelt kaksiknõgusad, ühtlase tsütoplasmaga
• imetajatel tuumata • lindudel, reptiilide ja amfiibidel sisaldavad
tuuma• kuju on muutuv, deformeeruvad vastavalt soone läbimõõdule• diameeter varieerub 4-7 μm,• inimesel keskmiselt 7,5 μm • suurim paksus servades 2 μm.
Normi suurusjärk loomadel 5...8 milj/ml, meestel 5 ja naistel 4,5 milj/ml.
13. Erütrotsüütide membraani läbitavusomadused.
erütrotsüüdid märgistatakse Cr ja F radioakt isotoobi lahuses, viiakse tagasi organismi ja määratakse nende lahjendusaste
14. Erütrotsüütide loome ja eluiga soonestikus.
Erütropoees
• embrüol rebukotis, lootel maksas , põrnas ja lümfisõlmedes • pärast sündimist peamiselt punases luuüdis • eellaseks on pluripotentsed tüvirakud, millest
moodustuvad determineeritud tüvirakud
(võimelised moodustama ainult ühte kindlat tüüpi vererakke)
• Erütrotsüüdid moodustuvad proerütroblastist erütroblasti, normoblasti ja retikulotsüüdi vaheastmete kaudu.
:Erütropoeesiks vajalikud
• Vitamiinid ( eriti B12 – vitamiin ja foolhape ) • Mineraalainetest vajalik raud, mille abil ehitatakse hemoglobiini molekul , vask (osaleb hemoglobiini sünteesil koensüümina) ja koobalt (mäletsejalistel) • Erütropoeesi reguleerib neerudes sünteesitav
hormoon erütropoetiin. Viimase hulk veres suureneb hapniku osarõhu languse tagajärjel kudedes. Androgeenid, türoksiin ja kasvuhormoon suurendavad erütropoetiini mõju.
Eluiga • inimesel 100-120 päeva
• hiirel 20-30 • seal 60-70 • koeral 120 • hobusel 150 päeva • Vereülekandel saadud erütrotsüütide eluiga lühem
15. Erütrotsüütide arv ja selle määramine (B., E., H.). Muutused ja nende tingitus.
Erütrotsüütide arv ühes μl-s (mikroliitris) veres inimesel 4-6,
• veistel 6-8, • hobusel 7-12,
Er arvu vähenemine viitab aneemiale ja vaegtoitumisele, suurenemine kaasneb tavaliselt vee kaotusega (nt higistamisel).
16. Hemolüüs (mõiste, põhjused).
Hemolüüs• Punaliblede purunemine • Põhjused:• külmumine ja sulamine• kõrge temperatuur• pindaktiivsed ained
• alkohol, eeter , kloroform, atsetoon jt. lahustid• mehhaanilised vigastused• vale veregrupi vere ülekanne• mürkained• hüpoosmootsed lahused
17. Erütrotsüütide settereaktsioon ja selle kiiruse määramine (ESK). ESK liigilised iseärasused.
Stabiliseeritud vere rakud settivad seismisel liigist ja organismi seisundist sõltuva kiirusega. Määravaks on rakkude agregatsioon, mis omakorda oleneb nende elektrilaengust Er arvust, plasma albumiinide ja globuliinide suhtest jm. Kiiresti setib hobuse veri, kus see on näha antikoagulantide mittelisamisel isegi enne hüübimise algust. ESK-d hinnatakse teatava ajaühiku (inimesel 1 tunni) möödumisel selginenud plasma kihi mõõtmisega.Mäletsejaliste ESK on väga aeglane: ööpäevas mõni mm. Inimese ESK on normaalselt 3...8 mm tunnis. ESK muutumine, pms kiirenemine , viitab haigusele: aneemiad, nakkus- ja parasitaarhaigused, mädased põletikud, pahaloomulised kasvajad jt
ESK määramiseks kasutatakse gradueeritud pipette, millega saab võetavat verd segada hüübimist vältiva tsitraadilahusega (1:4). Jättes tsitraatverega kapillari üheks tunniks vertikaalasendise, loetakse plasmasamba kõrgus mm-des.
18. Hemoglobiini struktuur, ülesanded ja sisalduse määramine.
Hemoglobiin • Erütrotsüüdi kuivainest moodustab 95% hemoglobiin • Hemoglobiin on liitvalk • koosneb valgulisest osast globiinist, mille moodustavad kaks α- ja kaks β- ahelat , ning iga ahelaga liitunud heemist, mis sisaldab kahevalentse raua aatomit.
•Hemoglobiini unikaalseks omaduseks on pöörduv hapniku sidumine ilma raua-aatomi oksüdatsioonita, mis võimaldab hapniku transporti kopsudest kudedesse.
Tavamääramine toimub kolorimeetriliselt Sahli hemomeetriga.Standardvärvile vastava lahjenduse põhjal saab gradueeritud katseklaasil lugeda Hb sisalduse. Algul pannakse klaasi veidi HCl-i lahust, sinna lisatakse pipetiga 20 µl (mm3 ) verd. Segada. Hb muutub pruuniks hematiiniks. Lisatakse tilkhaaval vett kuni värvi intensiivsus ühtub standardiga. Graduatsioonilt loetakse Hb sisaldus veres. Varem väljendati seda nn gr%-es (g/ 100ml ). Tänapäeval väljendatakse aine kontsentratsioonid liitri kohta (gr% x 10). Algse Sahli väljenduse kohaselt määrati Hb sisaldus (Sahli %) protsendina tinglikust normist ( ~17 gr%, praegu 16,67 g/100ml).
Normväärtused loomadel 80... 150 g/l . Meestel keskmiselt 150, naistel 120 g/l.
19. Leukotsüütide arvu määramine ja normväärtused (B., E., S., H.). Muutuste ulatus ja tingitus.
Leukotsüüdid e. valged verelibled on tuumaga, hemoglobiini mittesisaldavad rakud. Leukotsüütide kontsentratsioon veres kõigub suuremates piirides kui erütrotsüütide puhul, sõltudes organismi tervislikust ja funktsionaalsest seisundist. Keskmiselt leidub 1 μl veres inimesel 4000-10 000, seal 15 000- 20 000, hobusel 8000 – 11 000, lehmal ja lambal 7000 – 10 000,
20. Leukotsüütide funktsioonid.
Vere valgelibled ehk leukotsüüdid tõrjuvad, õgivad ja lagundavad kehavõõraid aineid ning aitavad parandada kudede vigastusi.
21. Leukotsüütide loome ja eluiga.
Lümfotsüüdid tekivad põrnas, lümfisõlmedes, tonsillides jt. lümfaatilistes organites lümfaa-tilistest tüvirakkudest, kasvu stimuleerib interleukiin-2, mida toodavad antigeenist stimuleeritud lümfotsüüdid. • Valminud leukotsüütide varu säilitatakse tekkepaigas.
Leukotsüütide eluiga on 2-4 päeva ning neid tekib pidevalt juurde luuüdis, põrnas ja ka lümfisõlmedes.
22. Leukotsütoos, leukopeenia ja leukoos (mõiste, põhjused).
Leukotsüütide arvu muutused
• Kui veres leukotsüüte füsioloogilisest normist rohkem – leukotsütoos • kui vähem – leukopeenia • Leukotsüütide hulga kontrollimatut suurenemine - leukeemia
23. Leukotsütaarne valem (mõiste ja määramisviis).
Leukotsütaarse valemi (leukogrammi) all mõeldakse leukotsüütide alaliikide protsentuaalset suhet, mis saadakse vere värvitud äigepreparaadil rakkude diferentseerisega. Rakke eristatakse plasma sõmeruse olemasolu ning selle värvumise, samuti aga tuuma struktuuri põhjal.Arvestatakse ka plasma ja tuuma eristumise teravust. Kasutatakse tugeva suurendusega õliimmersiooni objektiivi.
24. Leukotsütaarse valemi muutused ja nende diagnostiline väärtus.
25. Vere hüübimisfaasid.
Vere hüübimine
• 1. trombotsüütide agregatsioon ja
veresoonte ahenemine (vasokonstriktsioon) • 2. Fibriini teke • 3. Fibriini retraktsioon
• 4. Fibrinolüüs
26. Hüübimise käivitusmehhanism. Hüübimist soodustavad tegurid.
Vere Vere kokkupuutel haava servadega tekivad pseudopoodid ja trombotsüüdid kleepuvad kokku
* Vere hüübimise sisemine mehhanism (intrinsic pathway)
käivitub faktor XII kokkupuutel
kollageeniga. Aktiivne faktor XII aktiveerib järgmise hüübimisfaktori, see omakorda järgmise jne.
• Vere hüübimise välimine mehhanism (extrinsic pathway) on
sisemisest lühem ja käivitub koerakkudest vabanenud
ensüümikompleksi koetromboplastiini (TF) toimel, mis aktiveerib faktori VII.
Hüübimisfaktorid • Vereplasmas, veresoonte endoteelis ja trombotsüütides olevad spetsiifilised valgud (ensüümid),> 20 • Ca- ioonid
27. Tsitraadi ja hepariini toime hüübimisprotsessile.
Tsitraat ja hepariin takistavad verehüübimist in vitro .
28. Vere hüübimist aeglustavad tegurid.
Hüübimise vältimine in vivo
• Antitrombiin III blokeerib spntaanselt tekkiva trombiini ja fibriini • Endoteeliumi sile pind
• Nuumrakud toodavad hepariini
• Proteiin C – inaktiveerib verefaktorid Va ja VIII a
Hüübimise vältimine in vitro
• Ca sidumine – EDTA, Na-tsitraat, Naoksalaat • Hepariin
• Silikoniseeritud katsutid
29. Fibrinolüüs ja selles osalevad faktorid.
Fibrinolüüs • Plasminogeen – plasmiin • t-PA – plasminogeeni aktivaator (vabaneb endoteelist)
• t-PA toodetakse veresoonte trombide lahustamiseks
30. Fibriini saamine ja omadused.
Võtmereaktsioon: protrombiini aktiveerimine ja trombiini moodustumine. • Trombiin on vereplasma ensüüm, mis muudab vereplasmas lahustunud valgu fibrinogeeni lahustumatuks niitjaks fibriiniks. Fibriin koos kiudude vahele suletud vererakkudega katab haava kindlalt punase trombiga • Hüübimise igal etapil on vajalikud Ca-ioonid!
Tromb tiheneb, plasma eraldub
trombotsüütide kontraktiilsete valkude toimel (aktiin, müosiin)
• Haavaservad tõmbuvad koomale
31. Vereplasma ja seerum ning nende saamine.
32. Punaliblede antigeensed omadused. Veregrupid ja nende praktiline tähtsus.
33. ABO-süsteem ja veregruppide määramine inimesel.
Inimese ABO süsteem
• erütrotsüütide pinnal paiknevad antigeenid (aglutinogeenid) A ja B
• Vastavalt sellele eristatakse A, B, AB ja 0-grupi verd • A-grupi verega inimesel esineb vereplasmas antikeha ( aglutiniin ) anti-B • B-grupi verega inimesel anti-A • 0-grupi verega mõlemad, nii anti-A kui ka anti-B • AB-grupi verega inimese vereplasmas antikehi ei ole • Kui sobimatul vereülekandel A- või B-aglutinogeeni sisaldav veri seguneb vastavat aglutiniini sisaldava verega, on tulemuseks erütrotsüütide aglutinatsioon
• Veregruppi saab kindlaks määrata, kasutades vastavaid antiseerumeid.
34. Reesussüsteem. Reesus -antikehade teke. Reesussüsteem
• Rh-antigeenid: C, D, E, c, d, e. Igal inimesel on neist kolm, igast paarist üks • Antigeen D on kõige tugevama antigeense toimega. Seetõttu nimetatakse verd, mis sisaldab D-antigeene, reesuspositiivseks, ja verd, mis seda ei sisalda, reesusnegatiivseks. • Rh-süsteemi puhul tekivad vastavad antikehad alles esimesel kokkupuutel D-antigeeni sisaldava verega.
• Reesuskonflikt võib tekkida, kui reesusnegatiivne ema kannab reesuspositiivset loodet. Ohustatud on ema järgmine reesuspositiivne laps, kuna ema organismis peale esimest sünnitust moodustunud
antikehad võivad difundeeruda läbi platsenta ja põhjustada loote erütrotsüütide aglutinatsiooni.
35. Veregrupid loomadel. Praktiline tähtsus ja määramise põhimõtted.
Veregrupid loomadel • Veisel on teada 12, lambal 8, hobusel 8, seal 15, koeral 8 ja kanal 12 veregruppide süsteemi
Vereülekanne loomadel
• Lemmikloomadel ja hobustel
• Vajalik doonori ja retsipiendi vere sobivuse kontroll: doonori erütrotsüüdid segatakse kokku retsipiendi vereseerumiga • Koertel ideaalne doonor 1.1., 1.2. ja 7. neg
• Hobustel Qa ja Aa negatiivne
Põlvnemise selgitamiseks.
36. Tserebrospinaalvedelik (paiknevus, koostis, ülesanded).
TSEREBROSPINAALVEDELIK
Ajuvatsakestes,seljaajukanalis ja subarahnoidaalruumis esinevat vedelikku nim tserebrospinaalved Tserebrospinaalvedelik kaitseb aju mehhaaniliste mõjutuste eest ning tema kaudu eemaldatakse ka ainevahetusprodukte. Vedelik pärineb verest, moodustub pidevalt, analoogiliselt lümfi tekkega, on pidevas liikumises, imendudes tagasi venoossetese siinustesse. Mineraalainete koostiselt sarnaneb tserbrospinaalv. vereplasmale, kuid tema valgusisaldus on väike (0,01-0,03%), fibrinogeen puudub. Sisaldab glükoosi, kusiainet, vähesel arvul lümfotsüüte.
37. Sünoviaalvedelik (paiknevus, koostis, ülesanded).
Sünoviaalvedelik paikneb liigeseõõntes ning koosneb mõnest milliliitrist viskoossest vedelikust, mis muudab liigesepinnad teineteise suhtes libisevateks.
Vedelik sisaldab palju valgulisi ühendeid- proteoglükaane, mida toodavad ümbritsevad sidekoe rakud.
38. Vereplasma elektrolüütidesisaldus.
39. Happe ja aluse mõisted. Millest oleneb happe (aluse) tugevus? Näited.
40. Kuidas ja mis määral dissotsieerub vesi? Kuidas iseloomustab pH H+ kontsentratsiooni? Näited.
41. Puhversüsteemid (mõiste, komponendid, veres esinevad).
42. Vere pH sõltuvus bikarbonaatpuhvri komponentide sisaldusest.
43. Millest oleneb vere bikarbonaadi ( HCO3 -) sisaldus? Mehhanism.
HCO3- ] bikarbonaadi sisaldus,mis oleneb ainevahetusest ja neerutalitlusest ning määrab puhvri aluselise komponendi. Normaalselt 24...28 mM/l. NB!Karbonaatpuhvri süsihappe ja bikarbonaadi suhe 1:20 määrab pH 7,4 . Suhte ahenemisel (nt 1:10) pH langeb 7,1 -ni ja tegemist on happelise hälbe e. atsidoosiga. Hingamise tõkestumisel tekib see mõne minutiga. Metaboolne atsidoos kaasneb nt füüsilise pingutuse ja kõhulahtisusega. Suhte laienemise ja pH tõusmise korral on tegemist alkaloosiga (nt söögisooda manustamisel, oksendamisel).
44. Leelisreserv (mõiste, määramisprintsiip).
45. Kuidas mõjutab hingamine happe-leelisseisundit? Põhjendus.
46. Milline on neerude osa happe-leelise tasakaalu säilitamisel?
47. Kuidas näidata plasma puhveromadusi happe(aluse) suhtes?
48. Kuidas mõjub happe-leelisseisundile oksendamine ? Kõhulahtisus?
49. Kuidas mõjub happe-leelisseisundile füüsiline pingutus?
Märkus: H - inimene, B - veis, E - hobune, S - siga, A-lind

.DOC Laadi alla originaalfail 2 lk · .doc · 20 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-09-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

20 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

gaili5 Õppematerjali autor

plasma vereplasma erütrotsüütide punalibled leukotsüütide hemoglobiin viskoossus antigeen hüübimise ioonid vereplasmas kontsentratsioon verd punaliblede erütrotsüüdid rakud vedelikuruumid hepariin

Sarnased õppematerjalid

doc

Füsioloogia KT1

1. variant 1. Mida tähendab mõiste "sisekeskonna homöostaas"? Milles see avaldub? Organismi sisekeskkonna moodustavad koevedelik, veri ja lümf. Need võimaldavad hoida keskkonnatingimusi optimaalsel tasemel. Sisekeskkonna homöostaas on suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. 2.Kuidas eraldada vereplasmat ja vereseerumit? Vereplasma õrnkollakas vedelik, mis moodustab vere vedela osa. Fibrinogeen ei ole eraldatud Vereseerum vereplasmast on fibrinogeen eraldatud. Neid saab üksteisest eraldada tsentrifuugides vererakud sadestuvad põhja. 3.Kirjeldage lühidalt erütrotsüütide loomet ja selle regulatsiooni. Loome ehk erütropoees erütrotsüütide loome, toimub punases luuüdis. Nende eellasteks on pluripotentsed tüvirakud, mis on võimelised moodustama ainult ühte tüüpi vererakke. Seda reguleerib neerudes olev hormoon erütropoetiin, mille hulk veres suureneb hapni

Füsioloogia

doc

KEHAVEDELIKUD JA VERE FÜSIOLOOGIA

KEHAVEDELIKUD JA VERE FÜSIOLOOGIA Programm veterinaarmeditsiini üliõpilastele 1. Keha vedelikuruumid. Vett on vaja ainete liikumiseks ja omastamiseks. Looma kehamassist moodustab 60-70% vesi (noorloomadel rohkem). 1.1. Vedelikuruumide paiknemine, omavaheline seos. 1.2. Ekstratsellulaarsed vedelikud, intratsellulaarvedelik, transtsellulaarsed vedelikud: mõisted, osatähtsus organismi kogu vedelikuruumis. 1.3. Vedelikuruumide omavahelised seosed. Vedelikuruumid saab jaotada: * ekstratsellulaarvedelik – 1/3 veest asub väljaspool rakke ja mood. organismi sisekeskkonna. Koevedelik (15% kehamassist), vereplasma (5% kehamassist), lümf, seedesüsteemi ja kuseteede vedelik. * intratsellulaarvedelik – 2/3 veest asub rakkudes. Mood. 40% kehamassist. * transtsellulaarvedelik – õõnsustes nt sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, tserebrospinaalvedelik, peritoneaalvedelik, intraokulaarvedelik. Keha vedelikuruumide maht on s

Füsioloogia

doc

1. iseseisev vahetöö

FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS Iseseisev vahetöö nr.1 Nimi: Rühm: Kuupäev: 1. Organismi vedelikuruumid on vesi, koevedelik, lümf ja vereplasma. 2. Organismi sisekeskkonna moodustavad koevedelik, veri ja lümf. 3. Sisekeskkonna homöostaas tähendab kõige üldisemas mõttes suhtelist stabiilsust rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. 4. Sisekeskkonna suhteliselt stabiilsete parameetrite hulka kuuluvad kehatemperatuur 5. Veri koosneb: 1)vereplasma 2)vormelemendid punalibled, valgelibled ja vereliistakud 6. Vere põhiülesanded on:1) homöostaas rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamine. 2)transpordifunktsioon 3)kaitsefunktsioon, mille tagavad fagotsütoosivõimelised ja antikehi moodustavad valgelibled ning vereplasma ensüümid. 7. Vere punaliblede e. erütrotsüütide arv ühes mikroliitris veres on inimesel 4-6; seal 6-8; veisel 6-8; hobusel 7-12.; kanal 2,

Füsioloogia

docx

VERI

IV. VERI 1. Vere ülesanded. Erinevate vormelementide liikide funktsioonid. *Transpordifunktsioon veri kannab kopsudest hapnikku ja seedetraktist imendunud toitained kudedesse. Toitainete oksüdatsioonil kudedes vabanenud süsinikdioksiidi viib veri kopsudesse ja teisi ainevahetuse jääke neerudesse, veri toimetab hormoone ning muid bioloogiliselt aktiivseid aineid nende toimekohtadesse. Vere vahendusel jaotatakse organismis ühtlaselt ka ainevahetuses tekkinud soojus, mida keha pindmistest kihtidest antakse ära ümbritsevale ruumile *Kaitsefunktsioon Veri kaitseb organismi sissetungiva nakkuse eest tänu sellele, et üks osa vereliblesid on koos veres tekkivate ja ringlevate antikehadega võimelised kahjutuks muutma haiguse tekitajaid. Vere hüübimine kaitseb organismi väikeste vigastuste puhul tekkida võiva verekaotuse eest. *Sisekeskkonna suhtelise püsivuse säilitamine Verel on oluline koht ainevahetuses tekkivate happeliste ja aluseliste ainete puhverdamisel, vere m

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja...

pdf

Vere komponendid ja nende funktsioonid

· trombotsüütide vähesus trombotsüüdid · maksahaigused hüübimisfaktorid (plasma) · hüübimist vähendavate ravimite üleannus · neeruhaigus- albumiin · immunoloogiline defitsiit immuunglobuliin · hemofiilia VIII hüübimisfaktori kontsentraat KASUTATUD MATERJALID http://lepo.it.da.ut.ee/~jaanusu/veri.html http://www.biosbcc.net/doohan/sample/htm/Blood%20cells.htm http://lepo.it.da.ut.ee/~jaanusu/tabel.htm Pildid google.com Füsioloogia lühikursuse "Vereringe" materjalid ( autorid Kätlin Leisson ja Ülle Jaakma) Põhja-Eesti Regionaalhaigla õppematerjal http://www.childrenshospital.org/az/Site640/mainpageS640P0.html http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/348/VERE%20F%C3%9CSIOLOOGIA.pdf http://lugedestargemaks.blogspot.com/2012/01/veri.html http://de.wikipedia.org/wiki/Enzym http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/sisenorenaarmed_janika.htm http://www.tps.edu

Keemia

doc

Füsioloogia - veri, vereringe, hingamine

Kordamisküsimuste vastused 1. Südame anatoomilised näitajad ja funktsioon Süda on koonusekujuline lihaseline õõneselund. Võib kaaluda 250-350 grammi, umbes rusikasuurune, asetseb eesmises keskseinandis, 2/3 keha keskteljest vasakul pool, 1/3 paremal. Südamepõimik on suunatud tahapoole üles ja paremale; südame tipp alla, ette vasakule. Eristatakse kahte pindmikku: tagumine alumine vahelihasmine pindmik ja eesmine ülemine rinnak-roidmine pindmik. 2 koda ja 2 vatsakest. Nende vahel koja-vatsakese klappid ja kõõluskeelikud. Enne aorti ja kopsutüve asetsevad poolkuuklappid. Südamesse suubuvad.... paremasse kotta: pärgurge, ülemine ning alumine õõnesveen (keha venoosse vere). Vasakusse kotta: 2paremat+2vasakut kopsuveeni (arteriaalne veri). Südamest lähtuvad... vasakust vatsakesest aort. Paremast vatsakesest kopsutüvi, kust venoosne veri suubub edasti kopsuarteritesse. Südame funktsiooniks on tagada pidev vere ühesuunaline ringlus

Füsioloogia

docx

Ainevahetus, veri, vererakud, sisesekretsioon

KONTROLLTÖÖ III Veri. Süda ja vereringe. Ainevahetus. Hormoonid AINEVAHETUS Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus: AV on biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolism ehk assimilatsioon on organismis asetleidvate ainevahetuslike protsesside kogum, kus lihtsamatest keemilistest ühenditest sünteesitakse keerulisemad ühendid. Protsessi käigus vajatakse energiat ja aine. (rohelistel taimedel põhineb anabolism fotosünteesil, mis lähtub lihtsaist anorgaanilistest ühenditest CO", H2O, NH3; loomadel, seentel, väiksemal osal taimedest aga pms toiduga saadavatest valmis, kuid kehavõõrastest orgaanilisest ainest, mis paljudel juhtudel pärast esialgset teatava tasemelist lagundamist, kasutatakse organismiomaste ainete ehitamiseks

Füsioloogia

doc

Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastuse d

lihaskude.Lisaks vegetatiivsetele eluprotsessidele (esinevad ka taimedel nt toitumine, hingamine jm) võimaldab erutuvus animaalseid talitlusi, sh. looma aktiivset liikumist, keerukat organismisisest regulatsiooni, meeletalitlust ning otstarbekat käitumist kuni mõtlemiseni. Kui etoloogia ja zoopsühholoogia uurivad erutuvusel baseeruvaid seaduspärasusi eeskätt looma välise käitumise järgi, siis füsioloogia keskendub erutuvust kandvate struktuuride (nt. rakumembraani, närvi- ja lihaskiu, aju ja meeleelundite) talitlusele. 16. Membraanipotensiaal ja selle teke. Membraanipotensiaal on olemas kõigil elusrakkudel. Membraanipotensiaali ajal toimub K+ spontaanne difusioon rakust välja ja Na+/K+ pumba töö(Na+/K+ pump - 3Na+ viiakse välja ja 2K+liigub raku sisse). Raku sees K= 140 mM/L. Väljas pool rakku K= 4mM/L. Ained liiguvad läbi kanali vabalt või seotakse vahepeal transportvalguga

Füsioloogia

Rohkem sarnaseid