VERI (0)

IV. VERI
1. Vere ülesanded. Erinevate vormelementide liikide funktsioonid.
*Transpordifunktsioon – veri kannab kopsudest hapnikku ja seedetraktist imendunud toitained kudedesse. Toitainete oksüdatsioonil kudedes vabanenud süsinikdioksiidi viib veri kopsudesse ja teisi ainevahetuse jääke neerudesse, veri toimetab hormoone ning muid bioloogiliselt aktiivseid aineid nende toimekohtadesse. Vere vahendusel jaotatakse organismis ühtlaselt ka ainevahetuses tekkinud soojus, mida keha pindmistest kihtidest antakse ära ümbritsevale ruumile
*Kaitsefunktsioon – Veri kaitseb organismi sissetungiva nakkuse eest tänu sellele, et üks osa vereliblesid on koos veres tekkivate ja ringlevate antikehadega võimelised kahjutuks muutma haiguse tekitajaid. Vere hüübimine kaitseb organismi väikeste vigastuste puhul tekkida võiva verekaotuse eest.
*Sisekeskkonna suhtelise püsivuse säilitamine – Verel on oluline koht ainevahetuses tekkivate happeliste ja aluseliste ainete puhverdamisel, vere mahu kaudu reguleeritakse organismi soolade ja vee sisaldust ning verega ühtlustatakse organismis ainevahetuses tekkinud soojus.
Vereplasma . Vereplasmas on 90...91% vett, 6,5...8% valke ja ligikaudu 2% madalmolekulaarseid aineid. Vereplasma on selge kollaka värvusega vedelik.

• pH on 7,35...7,4.
  
• Vereplasma tihedus on 1,025...1,029.
  
• Viskoossus võrreldes veega on 1,9...2,6.
  
• Osmootne rõhk 768...819 kPa
  
• Osmolaarsus ligikaudu 300mosm/l.
  

Vereplasma valgud . Vereplasma valkusid on 65...80g/l ja need jaotatakse albumiinideks ja globuliinideks. Albumiine on 35...45g/l ja globuliine 24...37g/l ja globuliinide hulgas on 1,5...4,5g/l fibrinogeeni. Globuliinid jaotuvad α1-, α2-, β - ja γ -globuliinideks ning fibrinogeeniks. Vereplasma valkude üldise sisalduse kõrval on ka oluline albumiinide ja globuliinide omavaheline suhe, mis normis olles on 1,2/l...2,0/l.
Vereplasma valkude ülesanded. Vereplasma valgud on olulised vere ja kudede vahelises vee- ja ainevahetuses.

• Vereplasma valkude osmootne rõhk ehk kolloidosmootne ehk onkootne rõhk on keskmiselt 3,3kPa. Onkootne rõhk moodustab vere kogu osmootsest rõhust 1/200, kuid siiski oleneb sellest vere ja kudede vaheline ainete vahetus ning esmauriini teke.
  
• Vereplasma valgud võtavad osa ainete transpordist veres. Albumiinidega on osaliselt või täielikult seotud kaltsium , rasvhapped ja mõned ravimid ning globuliinidega kortisool , türoksiin, osa lipiide , raud, vitamiinid .
  
• Vereplasma valkude tähtsus organismi kaitsereaktsioonides avaldub selles, et suur osa antikehasid on globuliinide hulka kuuluvad immuunglobuliinid .
  
• Vereplasma valgud moodustavad ühe osa vere puhversüsteemidest, sest valgumolekulid on oma amino- ja karboksüülrühmade tõttu võimelised reageerima nii aluste kui ka hapetega ja see aitab neil osa võtta happe- leelise tasakaalu säilitamisest. Samuti on vereplasma valgud organismile teatud valgureserviks.
  

EPO - stimuleerib punaste vormelementide liblede teket. EPO kasutamine on füsioloogilisem, kui meessuguhormoonide kasutamine. EPO hädad: 1. Seavad sportlased erinevatesse tingimustesse . Vormelemente saab liiga palju
Verelibled ehk vererakud ehk hemotsüüdid. Vereliblesid jaotatakse punalibledeks ehk erütrotsüütideks, valgelibledeks ehk leukotsüütideks ning vereliistakuteks ehk trombotsüütideks. Vereliblede hulk kogu veres on suur, kuid samas on see konstantne , kuna vanad ja hävinenud rakud asendatakse vereloomeelundites uutega. Vererakkude kindlaksmääramine on oluline organismi seisundi hindamisel. Vereliblesid loendatakse mikroskoobi abil (veri lahjendatakse kindlas vahekorras ja erilises kambrisse viies, mis on kindla suurusega, loendatakse mikroskoobi all ära) või spetsiaalse elektronloenduri abil. Vereliblede arvu väljendatakse 1 liitri vere kohta. VALGELIBLED jagunevad alaliikideks, alarühmi on 2 suuremat, mille nimed on granulotsüüdid (tsütoplasma sisaldab terakesi e graanuleid) ja agranulotsüüdid (tsütoplasma ei sisalda graanuleid). Granulotsüüdid jagunevad omakorda vastavalt sellele, milliste värvainetega graanulid värvuvad. Need, mille graanulid värvuvad aluseliste värvainetega, nimetatakse basofiilsed granulotsüüdid. Need, mille graanulid värvuvad happeliste ainetega, nimetatakse eosinofiilsed e. atsidofiilsed. Need, mille graanulid värvuvad neutraalsete ainetega, nim. neutrofiilsed granulotsüüdid. Neutrofiilsed jagunevad omakorda vastavalt tuuma küpsusastmele. Kui tegemist on noorte neutrofiilsetega, siis on nad kepptuumsed ja kui neutrofiilne granulotsüüd saab vanemaks , siis nim. teda segmentuumsed (siis võib tal olla 2-3 segmenti) Agranulotsüüdid jagunevad 2 rühma. Monotsüüdid ja lümfotsüüdid. Nende tsütoplasmas keralisust täpselt eristada ei saa, nad on homogeensema tsütoplasmaga. Erinevad valgevererakud on kindla sisaldusega veres. Erinevate leukotsüüdide protsentuaalset suhet veres kutsutakse leukotsütaalseks valemiks . Selle määramine on küllaltki levinud laboratoorne tegevus
Erütrotsüüdid. 1 liitris veres on 4,5...5,5*10 astmes 12. Naistel mõnevõrra vähem kui meestel. Punalibled on kettakujulised tuumata rakud. Keskmine eluiga on 120 päeva. Punaliblede suur üldpindala (kuni 3000 ruutmeetrit ) loob soodsad tingimused gaasivahetuseks- hapniku vastuvõtuks kosudes ja ära andmiseks kudedes. Punaliblede püsimine suspensioonina vereplasmas oleneb paljudest faktoritest, sealhulgas ka vereplasma viskoossusest ning erütrotsüütide massi ja pindala suhtest. Kui hüübimatuks muudetud veri imeda klaastorusse (tavaliselt pikkusega 100mm) ja jätta vertikaalasendisse tunniks ajaks seisma, siis raskujõu toimel saab kindlaks teha erütrotsüütide settimise kiiruse, mis terve organismi puhul on 2..15mm/tunnis. Põletikulise haiguste korral on settimine kiirem. Punaliblede massist kuni 30% on hemoglobiini , mis on hapniku transpordiks kohanenud. Keskmine hemoglobiini sisaldus veres on meestel 140...170g/l ja naistel 120...160g/l. Punaliblede purunemisel vabaneb neis hemoglobiin ja seda nähtust nimetatakse hemolüüsiks. See võib juhtuda järskudel temperatuuri kõikumistel, hüpotooniliste lahuste toimel, eetri ja alkoholi toimel või hoopiski mürkide ja toksiinide toimel.
Leukotsüütid. Leukotsüüte on veres 1 liitris 6....10*10 astmes 9, need on tuumaga rakud, mis on suuruselt ja funktsioonilt erinevad. Leukotsüüte jaotatakse sõltuvalt sellest, kas nende tsütoplasma sisaldab graanuleid või mitte:

• Granulotsüütideks (~65%)
  
• Agranulotsüütideks (25...35%)
  

Graanulite värvumise järgi eristatakse granulotsüüte veel:

• Basofiilseid (0,5...1%)
  
• Eosinofiilseid (2...4%)
  
• Neutrofiilseid (~62%)
  
• Agranulotsüüte jaotatakse:
  
• Lümfotsüütideks (~ 30%)
  
• Monotsüütideks (~5%)
  

Üks osa leukotsüüte on amööbitaoliselt liikuvad ja võimelised fagotsüteerima organismi sattunud baktereid ja võõrkehi. Fagotsüütidena tegutsevad peamiselt neutrofiilsed granulotsüüdid. Eosinofiilsete granulotsüütide arv suureneb allergiliste reaktsioonide korral. Basofiilsete granulotsüütide terakesed sisaldavad hepariini ja histamiini , mis laiendavad veresooni ja parandavad sellega verevoolu põletikukoldes.
T- ja B- Lümfotsüüdid. T-lümfotsüüte on umbes 70...80% lümfotsüütide koguarvust. Funktsioonile vastavalt eristatakse:

• T-hävitajarakud- vabastavad lümfokiine ja hävitavad patogeense faktori.
  
• T-abistajarakud- vallandavad B-rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid.
  
• T-pärssijarakud- muudavad B- ja T-lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioone
  
• T-mälurakud- jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aastateks pärast infektsiooni ja produtseerivad väiksel hulgal antikehasid. Sama patogeense faktori organismi sattumisel valmib kohe suurel hulgal T-rakkusid, mis tagab kiire immunoloogilise vastuse.
  

B-lümfotsüüte on umbes 15% kogu lümfotsüütide üldarvust.
B-lümfotsüüte jaotatakse:

• Plasmarakud
  
• B-mälurakud
  

B-lümfotsüüdid on spetsiifilised antigeenide retseptorid . B-lümfotsüüdid sekreteerivad immuunglobuliine. Enamikul juhtudest vajavad B-lümfotsüüdid spetsiifiliselt aktiveeritud T-abistajarakkude abi, mis produtseerivad B-rakkude teovõimet tõstvat faktorit .
Trombotsüüdid. Vereliistakuid on liitris veres 2,5...3*10 astmes 11, need on tuumata väiksed moodustised, mis sisaldavad verehüübimiseks olulisi trombotsüütide faktoreid ning veresooni ahendavat ainet serotoniini, samuti noradrenaliini, adrenaliini, histamiini).
2. Vere hulk ja koostis, selle ealised iseärasused lastel.
Inimese kehamassist moodustab veri 6-8%, seega on 70 kg kaaluva täiskasvanud inimese organismis ligikaudu 5 liitrit verd. Veri koosneb vereplasmast ja verelibledest e hemotsüütidest. Vere kogumahust on vereplasmat 54-59% ja vereliblesid 41-46%. Arvu, mis näitab, kui suure osa moodustavad vererakud vere kogumahust, nimetatakse hemotokritiks (naistel 0,36-0,47; meestel 0,4-0,5). Vormelemendid ladestuvad 24 h jooksul ise. Plasma jääb peale kollaka vedelikuna. Kui plasma ja vormelementide omavaheline suhe muutub, siis muutub ka vere viskoossus. Vedeliku kaotusel muutub veri vissoossemaks (vere suhteline osa muutub) Plasma suhteline osa võib väheneda ka siis kui vormelemente on mingil põhjusel liiga palju nende sünteesiintensiivsuse tõttu. Seda võib kohata veredopingu korral. Kogu veri ei ole korraga ringluses, ainult siis kui vaja rohkest hapniku, ainult haruharva. Kui veri ringluses ei ole, siis veri on depoodes (maks, lihased).
Vere plasmas on mitmeid orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid. Orgaanilistest ainetest on vereplasmas valgud (algumiinid, globuliinid). Algumiinid täidavad mitmesuguseid transpordi funktsioone plasmas. Nt moodustavad nad komplekse hormoonidega ja vitamiinidega. Globuliinid osalevad organismi kaitsefunktsioonides. Anti-kehad, mis osalevad immuunkaitses, on ka globuliinid ja organism sünteesib neid valge vere rakkudes, harknäärmes, luuüdis. Globuliini hulka kuuluvad vere hüübimises osalevad valgud nagu nt. protrombiin→trombiin→fibrinogeen→fibriin.
3. Vereplasma osmootne rõhk ja selle tähtsus organismi talitluses. Iso-, hüpo - ja      hüpertoonilised lahused. Hemolüüs ja selle põhjused.
Vere osmootne rõhk on 7,3 atmosfääri ehk 745 kPa.
Vere osmootne rõhk - kui palju erinevaid aineid on vereplasmas lahustunud.
Vere onkootne rõhk - kui palju on vereplasmas valke. Hoitakse verd veresoonkonnas.

• Isotooniline lahus – selle osmootne rõhk on võrdne organismi sisese osmoose rõhuga, nt 0,93%line naatriumkloriidlahus
  
• Hüpotooniline lahus – selle osmootne rõhk on madalam organismi sisest osmoosest rõhust, nt vesi, seda süstida ei tohi, vesi hakkab minema punaliblede sisse, hakkab pihta osmoos – lahusti ühesuunaline muutumine madalama rõhuga keskkonnas kõrgema suunas, punalibles kõrgem osm.rõhk.
  
• Hüpertooniline lahus – selle osmootne rõhk on kõrgen kui vereplasmas. Hakkab vedelik punalibledest minema välja vereplasmasse.
  

Hemolüüs, nähtus kus punalibled purunevad ja nendes sisalduv hemoglobiin väljub. Punalibled ise on ümmargused vormelemendid, mis sisaldavad hemoglobiini, mis on punaka värvusega ja annab verele iseloomuliku värvuse. Erotrotsüüdi kest puruneb, siis veri läheb punaseks ja plasma muutub ka punaseks.
Hemolüüsi võimalikud põhjused

• Osmootne emolüüs – olukord, kus punalibled satuvad hüpotoonilisse keskkonda (so. Keskkond mille osmootne rõhk on madalam kui organismis endas).
  
• Osmoos – lahusti ühesuunaline liikumine madalamalt osmooselt rõhult kõrgema suunas.
  
• Füüsikaline emolüüs – füüsikalised tegurid kutsuvad punaliblede purunemise esile. Nt. vere külmumine.
  
• Mehhaaniline emolüüs – erotrotsüüdid purunevad tugeval hõõrdumisel üksteise vastu. See võib juhtuda vere transpordil. Nt. ka raskete matkade korral võivad punalibled, mis jalgade piirkonnas vähe liiguvad, häiritud saada.
  
• Bioloogiline emolüüs – võib tekkida nt. madude mürkide organismi sattumisel. Bioloogilise emolüüsi võimalikuks põhjuseks on ka vale veregrupi ülekanne või reesuskonflikt (olukord, kus ema ja loote veri on erineva reesusfaktoriga)
  
• Geeniline emolüüs – emolüüs tekib …mis lahustavad punaliblede membraani, nendeks aineteks on tav. Orgaanilised lahustid, mis lahustavad membraani koostises olevaid lipiide. (nt. on lahustiks eeter , piiritus , bensiin , atsetoon, petroolium)
  

4. Vere reaktsioon (pH) ja selle püsivuse hoidmise võimalused. pH nihked - alkaloos ja atsidoos.
Vere reaktsioon- palju on happelisi ja aluselisi ühendeid, happelised happelise suunas, aluselised
leeliselise suunas. Veri on nõrgalt aluseline reaktsioon, 7ph, venoosne veri happeline, 7,35 ph.
Verel on olemas kindlad mehhanismid mis ei lase verd muutuda liiga happelisemaks.
Seisundit , kus organismi pH on muutunud liialt aluseliseks nim alkaloosiks (sõnast alcalis - alus)
Spontaanselt toimub pH regulatsioon peamiselt hingamise kaudu ( kopsud ). Atsidoosi saab tekitada hinge kinni hoides , alkaloosi hüperventilatsiooni kaudu (sisse- ja väljahingamisel).
pH’d reguleeritakse veres olevate puhverainete kaudu.
Aeglasem pH regulatsioonisüsteem on neerud , mille kaudu saab suurendada/vähendada aluseliste/happeliste ainete väljaviimist uriiniga.
5. Veregrupid. Reesusfaktor .
Veregruppide määramine. Veregrupi määramiseks võetakse vastavale alusele erinevate veregruppide testseerumid ja lisatakse igale seerumile väikene kogus uuritavat verd, segatakse ja hinnatakse aglutinatsiooni teket. Aglutinatsiooni korral erütrotsüüdid kleepuvad, tekivad punased helbed ja ümbritsev vedelik muutub selgeks. Kui aglutinatsiooni ei teki, jääb testseerum seal olevate erütrotsüütide tõttu ühtlaselt häguseks. Aglutinatsiooni tekkimise või mittetekkimise järgi saab veregrupi kindlaks teha.
AB0 süsteem. Jaotuse aluseks on erütrotsüütide pinnal asetsevad A- ja B- antigeenid (aglutinogeenid) ning vereplasmas olevad anti-A ja anti-B antikehad (aglutiniinid). Kui A- antigeen satub kokku anti-A antikehaga või B-antigeen anti-B antikehaga, siis punalibled kleepuvad kokku ehk aglutineeruvad. See aga toob kaasa hemolüüsi ja seega ei saa täita nad enam oma põhiülesannet gaaside transportijatena. Lisaks ummistaksid nad ära väiksemad veresooned , mille tõttu elutähtsate organite talitlus häirub ja organism võib hukkuda või saada püsivad kahjustusi.
Inimese veres punalibledel võivad esineda nn. aglutinogeenid, mis oma iseloomult on antigeenid. Vereplasmas võivad esineda teatud antikehad, mida nim. aglutiniinideks. Need esinevad inimestel veres erinevates kombinatsioonides. Inimestel on neli võimalikku veregruppi.
Veregrupp
Antigeenid (aglutinogeenid)
Antikehad
(aglutiniinid)
0
Ei ole
Anti-A ja anti-B
A
A
Anti-B
B
B
Anti-A
AB
A ja B
Ei ole
Reesus -süsteem. Reesussüsteemi iseloomustavad punaliblede pinnal olevad erinevad antigeenid (D, C, E, c ja e), millest määravaks saab D-antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D-antigeen, siis on veri reesuspositiivne (Rh). Kui erütrotsüütidel D-antigeen puudub, siis on veri reesusnegatiivne (rh). Reesuspositiivne veri on umbes 85%-il inimestest ning ülejäänud umbes 15% on reesusnegatiivsed.
Vereülekanne ehk hemotransfusioon. Kui verekaotus on väike (kuni 200ml), siis võib kanda universaalsena üle 0 veregrupi verd, sest 0-grupi punastel vererakkudel puuduvad antigeenid ja nad ei kleepu kokku. Küll aga sisaldavad nad anti-A ja anti-B antikehasid, aga seda niivõrd vähe, siis aglutinatsiooni ei teki. Kui aga kantakse üle suurem kogus verd, siis on lubatud kasutada ainult sama veregrupi verd. Reesusnegatiivse isiku veres puuduvad antikehad D-antigeeni suhtes ja kui satub reesusnegatiivse isiku verre reesuspositiivse inimese veri, siis tekivad D-antigeenid ja kui teistkordsel reesuspositiivse isiku vereülekandel võivad anti-D antikehad kutsuda esile punaliblede kokkukleepumise ja hemolüüsi, mis võib saada eluohtlikuks. Seega ei tohi kanda reesusnegatiivsele reesuspositiivse inimese verd. Sarnane olukord võib tekkida ka siis, kui ema on reesusnegatiivne ja isa reesuspositiivse isa järglane on reesuspositiivne. Loote vereringe on ema vereringest lahus, toitainete saamine, gaasivahetus ja jääkainete eemaldamine toimub difusiooni teel platsenta kaudu, millest punased vererakud ei pääse läbi. Kui mingil moel peaks loote veri sattuma ema organismi ja seejärel tagasi ema organismist loote organismi (ema organismis moodustuvad anti-D antikehad), siis põhjustab see loote vererakkude kokkukleepumise, mille tagajärjel loode hukkuks. Sellist tõbe nimetatakse vastsündinud hemolüütiliseks tõveks (morbus haemolyticus neonatorum). Õigeaegne vereülekanne aitab päästa vastsündinud elu.
5