Esimese maailmasõja lõpp - Teise maailmasõja algus (1)

Esimese maailmasõja lõpp – Teise maailmasõja algus

Rahvusvaheline olukord 1918-1920.
1918. lõppes I maailmasõda. Antandi riigid saavutasid võidu Keskriikide üle. Sõlmiti kokkuleppeid, et riikidevahelised tülid laabuksid. Sõjategevus lõppes Compiégne’i vaherahuga. Püsivate rahulepingute sõlmimiseks kutsuti kokku Pariisi rahukonverents. Sõjasüüdlaseks kuulutati Saksamaa, kes pidi loovutama maid ja tasuma reparatsiooni. Sakslastel keelati omada tugevat armeed . Saksamaa ei mõistnud, miks nemad sõjasüüdlaseks tembeldati ning nad soovisid kaotust tasa teha. Pariisi rahukonverentsil loodud poliitiline korraldus sai nimeks Versailles ’ süsteem. Peale rahulepingute sõlmimist selgus, et riikide vahel on veel erimeelsusi. Vältimaks riikide vahelisi sõdu, loodi Rahvasteliit , kuhu võisid kuuluda kõik maailma riigid. Täielikult jäi sealt välja vaid USA.
Pariisi rahukonverents.
1918.aastal sõlmiti Compiegne vaherahu . Püsivate rahulepingute väljatöötamise eesmärgil kutsuti kokku Pariisi rahukonverents. See töötas rohkem kui poolteist aastat ja istungeid peeti Versailles’ lossis. Seda nimetatakse ka mõnikord Versailles’ rahukonverentsiks. Konverentsist võtsid osa 27 riigi esindajad. Alguses arutati rahulepingute tingimusi suure kümne ehk Prantsusmaa, Suurbritannia , USA, Jaapani ja Itaalia esindajatest koosnenud nõukogude istungitel, aga hiljem asendus see suure nelikuga. Suurde nelikusse kuulusid Itaalia peaminister ( Orlando ), Suurbritannia peaminister, USA president ja Prantsusmaa peaminister. Aga peaotsustajateks olid siiski Prantsusmaa peaminister ( Clemenceau ), USA riigipea ( Wilson ) ja Suurbritannia peaminister ( Lloyd George ). Muude riikide esindajad pidid nõustuma suure kolmiku pakutavate tingimustega. Isegi antandi suurliitlased Itaalia ja Jaapan jäid asumaadest ilma. Suur kolmik ei arvestanud väikeriikide huvidega . Keskriikide esindajaid rahuläbirääkimisele üldse ei kutsutudki. Kui läbirääkimised olid läbi, sunniti neid sõjajõu ähvardusel lepingule alla kirjutama. Kõige raskemad tingimused suruti peale Saksamaale Versailles’ rahuga. Pariisi rahukonverentsil loodi ka Rahvasteliit, selleks, et sõjalise sekkumiseta lahendada võimalikke riikide vahelisi tülisid ja et arendada rahvusvahelist majanduslikku ja kultuurilist koostööd.
Rahvasteliit. Rahvasteliidu teke ja uus poliitiline kaart Euroopas.
Selleks, et sõjalise sekkumiseta lahendada võimalikke riikide vahelisi tülisid loodi Rahvasteliit. See loodi Pariisi rahukonverentsil ja selle eesmärgiks oli veel ka rahvusvaheline majanduslik ja kultuuriline koostöö. Sinna võisid kuuluda kõik riigid oma vabal tahtel. Rahvasteliidu peakontor asus Šveitsi linnas Genfis. Algul ei võetud rahvasteliitu Esimese maailmasõja kaotanud riike, aga nad pääsesid sinna hiljem. Nõukogude liit sai liikmeks alles 15 aastat hiljem. Täielikult jäi välja aga USA, sest nad ei tunnustanud Rahvasteliidu põhikirja. Nii mõnigi tüli suudeti lahendada Rahvasteliidu abiga, need olid küll enamasti sellised, kus osalesid väikeriigid. Peale Esimest maailmasõda muutus poliitiline kaart. Antandi riigid ei arvestanud teiste riikide soovidega ja nad tahtsid enda mõjuvõimu. Seetõttu ei paiknenud uued riigipiirid nii, et ei tuleks uut sõda. Peale riigipiiride sõlmimist avastati, et eri riikide ja rahvaste vahel on tõsiseid erimeelsusi. Mandri-Euroopa üheks sõjaliselt tugevaimaks riigiks sai Prantsusmaa. Suurbritannia ja USA suurendasid samuti oma mõjuvõimu. Euroopa kaardilt kadus neli impeeriumi – Saksa Keisririik , Austria-Ungari, Türgi ja Venemaa. Nende asemele tulid uued riigid – Saksa vabariik, Austria, Ungari, Tšehhoslovakkia, Poola, Eesti, Läti, Leedu, Soome, Nõukogude Venemaa, Türgi Vabariik ja Balkani poolsaarel kuulutati välja Serbia -Horvaatia- Sloveenia kuningriik.
Versailles´ rahuleping ja selle sisu.
Pariisi rahukonverentsil loodi Versailles’ rahuleping – Saksamaa ja antandi vaheline leping. Selle allkirjastamise päev oli 28. Juuni 1919. Samal päeval 5 aastat tagasi mõrvati ka Austria-Ungari ertshertsog ja allkirjastamine toimus Versailles’ lossi peeglisaalis, kus kuulutati välja Saksa Keisririik. Saksamaa pidi nõustuma kõige raskemate rahutingimustega. Sõjasüüdlaseks kuulutati Saksamaa ja ta pidi loobuma suurtest aladest ning tasuma sõjas tekitatud kahju. Sellist kahju täielikku või osalist hüvitamist sõja võitjale nimetatakse reparatsiooniks. Sakslased ei tohtinud omada tugevat armeed. Et Saksamaa tingimusi täidaks, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini jõe piirkonna, kuhu ei tohtinud Saksamaa oma vägesid viia ega sinna kindlusi ehitada. Sakslased ei mõistnud, et miks neid süüdistati. Nad arvasid, et võitjad käitusid ebaõiglaselt, sundides neid rahulepingule alla kirjutama. Nad unistasid kaotuse tasa tegemisest. Saksamaa endised liitlased olid samuti sunnitud sõlmima rahulepingud ja ka neile tundud see käitumine ebaõiglasena. Austerlased, ungarlased , bulgaarlased ja türklased soovisid kaotust tasa teha. Versailles’ rahulepinguga kujunes Mandri-Euroopa üheks sõjaliselt tugevaimaks riigiks Prantsusmaa. Suurbritannia ja USA suurendasid samuti oma mõjuvõimu. Euroopa kaardilt kadus neli impeeriumi – Saksa Keisririik, Austria-Ungari, Türgi ja Venemaa. Nende asemele tulid uued riigid – Saksa vabariik, Austria, Ungari, Tšehhoslovakkia, Poola, Eesti, Läti, Leedu, Soome, Nõukogude Venemaa, Türgi Vabariik ja Balkani poolsaarel kuulutati välja Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriik.
Versailles’ süsteemi likvideerimise algus Saksamaal ja liitlaste otsing.
1933. aastal tulid Saksamaal võimule natsid (Natsionaalsotsialistlik Tööpartei) Hitleri juhtimisel, kes lubasid kõrvaldada ebaõiglase Versailles’ süsteemi. Kuna Inglimaa ja Prantsusmaa olid vastu Saksamaa piiramatule relvastumisele, astus Saksamaa Rahvasteliidust välja. Hitler ja tema abilised asusid sõjaväge koguma. Nii Prantsusmaa kui ka Inglismaa suhtusid Versailles’ rahulepingu rikkumisse suhteliselt rahulikult ning varsti sõlmis Saksamaa Inglismaaga merekokkuleppe ning Saksamaa sai õiguse suurendada sõjalaevade arvu. Saksamaa sai Saarimaa endale ( 1935. aastal rahvahääletusel olid Saarimaa elanikud nõus Saksamaaga ühinema ). Järgmisel aastal sisenesid Saksa väed Reini piirkonda, kuigi Versailles’ rahuleping seda keelas. Hitler kartis Prantsusmaa reaktsiooni ning käskis väed kohe Reini piirkonnast välja viia, kui märgatakse Prantsuse armee liikumist. Prantslased aga ei teinud midagi ning Saksamaa alustas Versailles’ süsteemi lammutamist. Suurriigid soovisid kindlustunnet . Prantsusmaad hakkas hirmutama Saksamaa tugevnemine ja nad ei usaldanud ka Inglismaad, sest see oli nii mõneski asjas Saksamaad aidanud. Prantsusmaa tahtis sõlmida vastastikuse abistamise kokkulepet Ida-Euroopa riikidega, aga see ei õnnestunud. Nii siis sõlmis ta selle Nõukogude Liiduga. Nõukogude Liit tahtis kommunismi kogu Euroopasse. Natsi-Saksamaa hakkas ka kokkuleppeid sõlmima. 1936. aastal sõlmis Saksamaa Itaaliaga sõjas-poliitilise liidu, mida hakati kutsuma Berliini- Rooma teljeks. Varsti sõlmis Saksamaa kokkuleppe ka Jaapaniga. Selle eesmärk oli võitlus komiterni vastu, sellepärast hakati kutsuma Komiterni-vastaseks-paktiks. 1937.aastal ühines sellega ka Itaalia hiljem Ungari, Hispaania jne.
Sõjakolded 1930. aastatel (Mandžuuria, Etioopia , Hispaania )
1929. aastal puhkes ülemaailmne majanduskriis . Kuna see mõjutas paljusid riike, siis vaadati üle otsused, mis olid tehtud Pariisi rahukonverentsil. Saksamaa ei pidanud enam reparatsioone maksma ning võis taastada oma sõjalise jõu. Suurriigid hakkasid üha enam võitlema mõjuvõimu pärast. Kaug-Idas muutus sõjakaks Jaapan – tahtis saada kogu Aasia valitsejaks. 1930. Aastate algul tungisid jaapanlased Hiinasse ning vallutatud Hiina osasse (Mandžuuriasse ) lõid nad Mandžukuo riigi. Rahvasteliit läks asja uurima ning ei tunnustanud Manžukuo riiki iseseisvana ja käskis neil oma väed Hiinast välja viia. Tokio valitsus aga eiras nende käsku ning Rahvasteliit kuulutas Jaapani agressoriks – sõjaalgatajaks ja vallutajaks. Jaapan lahkus Rahvasteliidust, aga jäi Hiinasse. Sellest hakkas Rahvasteliidu allakäik. Maailm nägi, et Rahvasteliit ei suuda oma liikmeid kaitsta ning ei täida enam oma põhiülesannet – hoida ära sõjalise jõu kasutamist rahvusvahelistes suhetes. Itaaliat valitsesid fašistid eesotsas Benito Mussoliniga. Fašistid soovisid muuta Itaalia sama võimsaks, nagu oli vanaaja Rooma keisririik. Selleks oli vaja uusi asumaid ja esimeseks ohvriks valiti Etioopia. 1935. aastal tungisid fašistliku Itaalia väed Etioopiasse. Rahvasteliit nõudis, et neid karistataks vastavalt põhikirjale. See ei andnud tulemust, sest Itaaliat toetas Saksamaa, kes oli juba Rahvasteliidust välja astunud . Kui Etioopia oli muudetud Itaalia asumaaks, siis Rahvasteliit loobus nende karistamisest, kuid siiski ei tunnustanud Etioopiat Itaalia osana ning Itaalia astus Rahvasteliidust välja. Hispaanias tuli kodusõda, sest Hispaanias võitsid üldvalimised vasakpoolsed erakonnad . Sõjaväelased ei olnud sellega rahul. 1936. Aastal puhkes mäss, mida juhtis kindral Franscisco Franco . Mässust kasvas kodusõda. Vasakpoolseid toetas Nõukogude Liit. Saksamaa, Itaalia ja Portugal aga toetasid Francot. Hispaaniasse saabus palju võõramaiseid vägesid ning välisriigid kasutasid kodusõda uute relvade katsetamiseks. Rahvasteliit toetas sõjapiirkondi ainult toidu, ravimite, riietega ning aitas meresõitu ohutumaks teha, aga see oli ka kõik. Kodusõda lõppes 1939. Aastal vabariiklaste lüüasaamisega. Riigis kehtestati Franco diktatuur.
Majanduse arengu põhijooni 1920. aastatel.
Majandus saavutas mõnede aastatega suurema õitsengu kui kunagi varem. Inimeste ostujõud paranes . Muutus oluliseks tarbekaupade tootmine ning eriti jõudsalt arenes autode, elektri- ning keemiakaupade tootmine. Hakati kasutama konveiereid. Kõige kiiremini arenes USA majandus. Paljudele muutsid kättesaadavaks külmkapp ja auto ning korterid.
Suur ülemaailmne majanduskriis.
1929. aastal algas majanduskriis ehk majanduse langus. Miljonid inimesed jäid tööta ning senine õitseng oli lõppenud. 24.oktoobril 1929 haaras börsil kauplejaid kabuhirm. Kõik üritasid oma aktsiaid maha müüa. Hinnad langesid järsult väga madalale. 5 päeva hiljem langesid hinnad veelgi. Aktsiaomanikud proovisid müüa oma aktsiaid võimalikult madala hinnaga. Väärtpaberiturgu oli tabanud krahh ehk kokkuvarisemine . Sellel järgnes suur majanduskriis – nim. ka suur depressioon. Tuhanded ettevõtted läksid pankrotti . Ettevõtted proovisid päästa olukorda – vähendasid kaupade hindu, vallandasid töölisi jne. Palju inimesi jäid tööta. Inimesed ei suutnud enam endistviisi osta, seetõttu tekkis ületootmine. Miljonid inimesed olid näljas, kuid toitaineid ja vilja hävitati, et põllumajandustootjad rikastuks. Peamisteks põhjusteks peetakse ületootmist, lahendamata majandusprobleeme, valet majandamist. Majanduskriis mõjutas ka USA-d. Enam ei aidanud majanduslik liberalism ning presidendiks valiti Franklin Roosevelt , kes tegi mitmeid ümberkorraldusi – uus kurss . Kõige sagedamini nimetatakse majanduskriisi lõpuks aastat 1933. Siis hakkas USA majanduskriisist üle saama. Prantsusmaal läks kauem aega, aga Inglismaad see ei mõjutanudki nii tugevalt. Diktatuuririikides võttis riik juhtimise enda kätte. 1939.aastal alanud Teine maailmasõda tekitas uue majandusliku olukorra.
Suure majanduskriisi põhjused ja tulemused.
1929. aastal algas majanduskriis ehk majanduse langus. Miljonid inimesed jäid tööta ning senine õitseng oli lõppenud. Majanduskriisi põhjuseid on mitu, aga kõige sagedamini nimetatakse kolme :

• Esimesest maailmasõjast oli jäänud hulgaliselt lahendamata majandusprobleeme.
  
• Kaupade ületootmine – toodeti rohkem, kui osta jõuti.
  
• Vale majandamine – võeti palju laene ja ei suudetud tagasi maksta.
  
• Riik ei soovinud sekkuda majanduse juhtimisse – kui rikastel oleks olnud suuremad maksud , oleks saanud toetada vaesemaid ja ei oleks olnud kaupade ületootmist.
  
• Ameeriklased süüdistasid eurooplasi ja eurooplased ameeriklasi ( Ameerika majandus arenes kiiremini – eurooplased ei suutnud kaupu osta ; ameerikas olid kõrged sisseveomaksud – eurooplased ei saanud kaupu müüa ).
  

See tõi esile ka palju hädasid :

• Kaupadele ei olnud piisavalt tarbijaid .
  
• Tööpuudus – sellega kaasnes nälg, mässude oht ja muud sotsiaalsed probleemid.
  
• Kestis kaua aega ( 5 aastat ) – oli vaja riigipoolset sekkumist, riik pidi rakendama erilisi meetmeid, et suunata majandust tõusuteele.
  

Uus kurss Ameerika Ühendriikides.
USA valitsus keeldus esialgu majandusellu sekkumast. Riigipea Herbert Hoover arvas , et majanduselu suudab ise ennast reguleerida. Seda ei juhtunud. 1932. Aastal valiti presidendiks Franklin Roosevelt. Ta innustas rahvast tegema midagi, et elu paremaks läheks. Riigipea ise tegi palju ümberkorraldusi ehk reforme. Selleks koostati tegevuskava, mida Roosevelt nimetas New Deal’iks. Selle kava loomine pidi ergutama tööstust ning looma uusi töökohti. Roosevelti kavad aitasid ka vaeseid ning avati ainult panku, mis suutsid korralikult toimida. 1933.aastal hakkaski majanduselu paranema. Kuid majanduskriisi tagajärgedest toibuti lõplikult alles pärast Teist maailmasõda. Roosevelti süüdistati fašismis, kommunismis jne. Kriitikast hoolimata valiti ta 1936.aastal jälle presidendiks ning ta sai jätkata ümberkorraldustega. Kuid siis tundis ta juba tugevat vastuseisu, aga kui1938.aastal tabas USA-d uus majanduslangus ning see sundis nii Kongressi kui ka Ülemkohut oma suhtumist presidenti muutma . Põllumajandustootjatele olid olulised maa viljakuse taastamise kavad ja tuli ka pensionikindlustusseadus. Roosevelti reformidega sarnaseid ümberkorraldusi tehti ka teistes riikides, kus oli tugev demokraatlik kord.
Demokraatiad 1920.-1930. aastatel.
Sõna demokraatia tuleneb kreekakeelsetest sõnadest demos ( rahvas ) ja kratos ( võim ), seega on tegemist rahvavõimuga. Riigi tegevus oli avalik, sõnavabadus, trükivabadus. Tänapäeval iseloomustavad demokraatiat : kodanikuvabaduste ning kodanikuõiguste olemasolu, rahva määrav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamises. Enne I maailmasõda oli demokraatlikke riike tunduvalt vähem kui mittedemokraatlikke. Tänu sõja võitmisele kasvas demokraatia maine ning paljud riigid otsustasid demokraatia kasuks. Demokraatia laienes ka siseriiklikult. 1918. Aastal Suurbritannias vastu võetud seadusega suurendati valimisõiguslike kodanike arvu peaaegu 3 korda ( valima lubati mehed alates 21. Eluaastast ja valimisõiguse said ka naised, kes olid 30 aastased – kaotati 10 aasta pärast ) . Tänu naisõiguslastele ( sufražettidele ) said valimisõiguse mitme Euroopa riigi naised. Liberalism ja konservatism olid juba mõnda aega Euroopas tuntud. Liberalism oli uuendustele vastuvõtlikum ja kaitses isikuõigusi ja vabaturumajandust. Konservatism pooldas aga seda, mis oli juba ajaloos järgi proovitud. 19. sajandi lõpul hakkasid nad ka pooldama seda, mida liberaalid ning tänu sellele kaotasid liberaalid oma senise mõju. Konservatiivide põhiliseks vastaseks kujunesid tööliserakondade huve kaitsvad sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid ( nende erakondi nimetatakse pahempoolseteks ). Suurbritannias esindas tööliste huve Leiboristlik partei. Nende erakondade arvates on riigi kohus toetada abivajajaid ja nad soovisid, et kõigil oleks võrdsed elutingimused . Töölistele valimisõiguse andmine suurendas nende poolehoidjate arvu. Tekkisid ka mittedemokraatlikud liikumised – kommunism ( parlamendi roll on tühine, klassivõitlus, hirmuvalitsemine ) , fašism , natsionaalsotsialism ( hirmuvalitsemine, rahvuse ülistamine, vaenlased tuli hävitada ). Kuna inimesed pettusid demokraatias , siis paljudes riikides asendatigi demokraatia diktatuuriga.
Prantsusamaa 1920.-1930. aastatel.
1920.aastail arenes prantsuse majandus soodsamates tingimustes kui Suurbritannia oma. Riik sai küll maailmasõjas kannatada, aga majandust edendasid reparatsioonimaksud ja riigiga liideti uusi alasid. Prantsusmaa oli põllumajandusmaa, aga hakkas kujunema tööstusriigiks. Eriti arenes siidi-, sameti -, parfümeria-, kunstkäsitöö- ja igasuguste moekaupade tööstus. Kiiresti arenes ka masinate, autode ja keemiakaupade tootmine. Prantsusmaal oli ka palju kalureid ning mereande müüdi rohkelt välismaale. Prantsusmaa keskuseks oli Pariis, seal arenes kultuur kiiresti. Pariisis oli ülikool, raamatukogud, muuseumid , pildigaleriid ja teatrid , mis meelitasid inimesi ligi üle kogu maailma. Prantsusmaa oli vabariik. Neil ei olnud küll väga pikk demokraatia ajalugu, aga siiski oli demokraatlik kord seal tugev. Prantsusmaal oli palju parteisid. Neil oli vähem asumaid kui näiteks Suurbritannial, aga siiski oli neil ka asumaadega lahkhelisid. Börsikrahh ei tekitanud Prantsusmaal alguses erilist ärevust. Aga siiski jõudis ka see lõpuks nende riiki. Valitsus ei suutnud majanduskriisi ületada ning see innustas neid, kes soovisid Prantsusmaale diktatuuri. Kuid riigipööre õnnestus maha suruda. Sellega võitlemiseks loodi rahvarinne , kuhu kuulusid pahempoolsed erakonnad. Valimistel sai rahvarinne häälte enamuse ja moodustas valitsuse. Nad tegid mitmeid ümberkorraldusi. Töötunde vähendati, võeti vastu puhkusseadus. Suudeti ületada majanduskriis, aga rahvarinne lagunes . Diktatuurioht kõrvaldati, kuid 1930. Aastate lõpul ohustas neid Hitleri Saksamaa.
Inglismaa 1920.-1930. aastatel.
Pärast Esimest maailmasõda ei olnud Suurbritannia enam maailma juhtiv rahandus - ja tööstusriik. Seal oli suur tööpuudus ning raskeks koormaks sai suur võlg USA-le. Suurbritanniast veeti välja kivisütt, riiet ja masinaid. Sisse veeti toiduaineid ning muid põllumajandussaadusi, aga ka tööstusele vajalikku rauamaaki, puitu ning puuvilla. Suurbritannias oli majanduses väike ettevõtlus, tehnika oli vananenud ning söe kasutamine energiaallikana muutus liiga kulukaks. Hakati järjest rohkem kasutama vedelkütust, aga see mõjus söetööstusele halvasti. Kaevandusi hakati sulgema, ning vähendati tööliste palkasid. See põhjustas streike. 1920. teisel poolel hakkas Suurbritannias majanduslik tõus, mille katkestas ülemaailmne majanduskriis. Majanduskriis aga mõjutas Inglismaad vähem, kui teisi riike. Suurbritannial oli rohkem kui kaks sajandit demokraatiakogemust. Seal toimis põhiseaduslik monarhia . Riigipeaks oli kuningas või kuninganna. Seadusi võttis vastu parlament ja nende täitmist korraldas valitsus koos peaministriga. Tänu valimisõiguse laiendamisele tõusis liberaalide kõrval esile ka Tööerakond, mis saavutas kahel korral võidu, aga enamusajast juhtisid Inglismaa elu siiski liberaalid. 1936. aastal, tuli Suurbritannias sisepoliitiline kriis. Peale George V surma, sai troonipärijaks ta poeg Edward VIII. Aga ta soovis abielluda Wallis Simpsoniga. Kirik oli selle abielu vastu ning Edwardil oli valida, et kas ta abiellub ja lahkub troonilt või valitseb edasi. Ta valis esimese variandi ning uueks riigipeaks sai ta vend. Suurbritannia ja temast sõltuvad alad moodustasid Briti impeeriumi, mida hiljem hakati kutsuma Briti Rahvaste Ühenduseks. Sinna kuulusid India, Aafrikast suured maa-alad, Kanada , Austraalia , Uus- Meremaa . Kanada , Lõuna-Aafrika, Austraalia ja Uus-Meremaa olid dominioonid , ehk peaaegu iseseisvad Briti Rahvaste Ühenduse liikmesriigid. Ainuke asi, mis neid Suurbritanniaga sidus, oli see, et nad tunnistasid riigipeana inglise kuningat. Inglismaa oli hädas India ja Iirimaaga. Lõpuks jäi neile ainult Iirimaa põhja osa, kus elasid sisserännanud inglased ning ka India saavutas iseseisvuse peale Teist maailmasõda.
USA 1920.-1930. aastatel.
USA-s toimis kaheparteisüsteem ja seal valitses vabariiklik kord. Seadusi võttis vastu Kongress ning riigipeaks oli president. Juhtivateks erakondadeks olid Vabariikllik ja Demokraatlik Partei.Mõlemad erakonnad olid parempoolsed . Vabariiklased pidasid riigi sekkumist majandusse täiesti lubamatuks. Demokraadid aga arvasid, et vajadusel võib majandust reguleerida. Maailmasõja ajal oli presidendiks demokraat. Pärast sõja lõppu võtsid ohjad enda kätte vabariiklased. Nad kaotasid kõik majanduspiirangud. Nad arvasid et riigivõim peaks tegelema ainult kõige tähtsamaga – riigikaitse , välispoliitika, raha trükkimine jms. Kõike muud pidi reguleerima vaba turg . Niisugust poliitikat nimetatakse majanduslikuks liberalismiks. 1920.aastail võidutseski USA-s vabturg. Ametiühingute nõudmisi töötajate olukorra parandamiseks seostati kommunistide tegevusega. Hirm, et kommunism võib Euroopast levida ka Ameerikasse, tõi kaasa imelikke asju. Mõnes osariigis näiteks keelati ära evolutsiooniteooria õpetamine. Võeti kasutusele ka uusi tootmisviise ja tehnikaid. Alusati tarbekaupade hulgitootmisega. Elavnes ehitustegevus ning suurlinnadesse tulid pilvelõhkujad. Arenes reisilennundus. Autod levisid, Ford oli odav ning kättesaadav. Suureks probleemiks USA-s oli kuritegevuse kasv. Üheks põhjuseks oli alkoholi keelustamine. Suurlinnades tekkisid kuritegevuslikud rühmitused. Sellist organiseeritud kuritegevust hakati nimetama maffiaks. Maffiarühmade tegevusvaldkondadeks ei olnud ainult alkoholi müük, vaid ka tapmine, väljapressimine ja narkokaubandus. Eriti kuulsaks sai Al Capone rühm. Tihti võisid maffiarühmituste juhid tegutseda avalikult, kuna nad olid ära ostnud riigiametnikud ning ristiisadel olid advokaadid. Näiteks Al Capone ei pandud vangi kurjategevuse eest, vaid riigile maksude maksmata jätmise eest. 1929.aastal algas suur majanduskriis ning see mõjutas ka USA-d. Enam ei aidanud majanduslik liberalism ning presidendiks valiti Franklin Roosevelt, kes tegi mitmeid ümberkorraldusi – uus kurss. Isolatsionism ehk Euroopa konfliktidesse mittesekkumine oli Ameerika Ühendriikides juba kaua aega toiminud, aga juba see, et nad osalesid I maailmasõjas tähendas ajutiselt sellest loobumist. Kuid USA hakkas järjest rohkem sekkuma Euroopa asjadesse. Kui majanduskriis tuli, siis hakkasid ameeriklased taas nõudma oma valitsuselt Euroopa asjadesse mitte sekkumist nad tegidki seda ( neutraliteediseadus ), kuid hiljem tunnistas Roosevelt, et see oli viga, kuna see aitas just sõjakatele riikidele kaasa.
Diktatuuride tekke põhjused.
Demokraatlik valitsemisviis ei suutnud lahendada riikide ja elanike ees seisnud probleeme. Seda nimetati demokraatia kriisiks ning selle tekkimist soodustasid:

Muutused ühiskonnas. ( Keskklass [arstid, juristid , õppejõud,väikeettevõtjad] kaotas oma poliitilise ja majandusliku võimu. Samas aga tugevnes tööliskond, kes said võimaluse mõjutada riigi arengut. Samuti ka see, et naised said valimisõiguse – nii tekkisid suured valijate rühmad, kelle rahulolematust suutsid diktaatorid edukalt ära kasutada.

Sõja mõju. Sõdade tõttu olid inimesed harjunud karmi riigikorraga. Juhtidel, kes lubasid muuta inimeste elu paremaks, said suure poolehoiu ning muutusid rahvuskangelasteks.

Pettumine Versailles’ süsteemis. Inimesi ärritas, et pärast sõda kehtestatud riigipiirid ei arvestanud rahvaste ja riikide huve. Seetõttu said poolehoiu need juhid, kes lubasid oma rahvale ebaõigluse jõuga heastada.

Majanduslikud raskused. Sõja kaotanud riigid olid raskustes reparatsiooni, paberraha väärtuse langemise ja tooraineallikate kadumisega. Majanduskriis tekitas paljudele usu kaotust paremasse elusse ja demokraatiasse. Seda kasutasid ära poliitilised jõud, kes lubasid paremat elu ning inimesed uskusid nendesse.

Terav riigisisene võimuvõitlus. Erakondade omavaheline tülitsemine põhjustas samuti pettumust. Paljurahvuselistes riikides tekkisid ka põhirahvuse ja vähemusrahvuste vahelised olukorrad

Valimiskünnise puudumine. Paljudes riikides häiris parlamentide tööd erakondade paljusus. Parlamenti kasutati demokraatia vastu võitlemiseks ning sellega mõjutati paljusid valijaid. Mitmes riigis, kus oli peale sõda olnud parlamentarism , ei suutnud demokraatlik kord püsima jääda. Tšehhoslovakkia ja eranditega Soome suutsid mingiks ajaks säilitada demokraatia, kuid oli ka riike, mis ei teadnud demokraatiast midagi. Nt Venemaa.
Totalitaarsete diktatuuride üldiseloomustus.
Võimu koondamine ühe inimese või rühma kätte, kuid ka kontroll inimeste mõtteavalduste ja väljendamisvõimaluste üle. Sellega kaasnesid inimõiguste rikkumine ja inimeste pidev hirmu all hoidmine(küüditamine/surmalaagrisse saatmine). Taotleti seda, et elu oleks reeglitele allutatud ja pisiasjadeni ühtlustatud. Tüüpilised totalitaarsed riigid olid: natsionaalsotsialistlik Saksamaa, kommunistlik Nõukogude Liit. Kuna need olid tugevad ja suured maad, mõjutas see ka Euroopa ja kogu maailma ajalugu.
Vabadussõda. Tähtsamad sündmused Vabadussõjas.
1918. aastal ründas Punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväge taanduma. Hea sõjatehnikaga ja suure sõjaväega hõivasid nad suure jao Eestimaa mandriosast. Vastase edule aitas kaasa sõjatüdimus ja hirm võimsa Venemaa ees. Vaenlastega võitlesid väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid ohvitserid ja koolipoisid . Sõjavägede ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner ning otsiti ka välisabi Soomest, Taanist, Rootsist ja loodi Rahvavägi. Rahvavägi suutis venelaste käest palju alasi vabastada, kuid Vabadussõda polnud veel võidetud. Venelased koondasid uusi jõude ja veebruarist maini peeti Lõuna-Eestis kaitselahinguid. Säästmaks maad uutest purustustest viidi sõjategevus Eestist välja ning jõuti ka Lätti, kust löödi enamlased välja. Lätis toimus kokkupõrge landesveerlaste ja Rahvaväe vahel ning sellest arenes Landeswehr ’i sõda, mille otsustav murrang leidis aset Võnnu lahingus, mis lõppes eestlaste võiduga. Vabadussõja lõpetas Eesti-Vene rahukonverents, kus kirjutati alla Tartu rahulepingule ning Venemaa loobus oma õigustest Eesti üle.
Landeswehri sõda. Tartu rahu
. Läti ajutine valitsus polnud suutnud luua küllalt tugevaid sõjajõude ning pidi tuginema baltisaksa vabatahtlikest koosnevale maakaitseväele ja Saksa sõjaväeükstustele. Saksamaa aga soovis Baltikumi Saksamaaga liita ja nad kukutasid sõjalise riigipöörde käigus Läti Ajutise Valitsuse ja proovisid enda võimu alla haarata võimalikult suurt osa Läti territooriumist. Eesti sõjaväe saabumine Läti aladele ei meeldinud Saksamaale ning nad sundisid neid tagasi astuma. Eestlased sellega nõus polnud ning seetõttu tekkis Võnnu linna lähedal kokkupõrge Rahvaväe ja landesveerlaste vahel, mis kasvas üle suureks relvakonfliktiks – Landeswehr’i sõjaks. Sakslased vallutasid Võnnu linna ning seejärel sõlmiti relvarahu, kuid läbirääkimiste ummikusse jooksmise tõttu alustasid sakslased peagi uut pealtungi. Otsustav murrang leidis aset Võnnu lahingus, mille võitsid eestlased. Lätis sõlmiti lääneriikide nõudel rahu ja Saksa väed viidi Baltimaadest välja. Landeswehr’i sõda tähistas eestlastele võitu ning Võnnu vallutamise päeva tähistatakse siiani võidupühana (23. juuni).
Peale Punaarmee rünnakut Narvale suudeti küll vaenlane tagasi lüüa, kuid väga suurte kaotuste hinnaga. Rindeolukord halvenes nii, et sõja lõpetamine oli üha rohkem ja rohkem vajalik. Seetõttu toimus Eesti-Vene rahukonverents, mis kestis ligi kaks kuud osapoolte vastandlikkuse tõttu. Rahulepingule kirjutati alla 2.veebruaril 1920 aastal. Leping lõpetas sõja, tagas eestlastele soodsa idapiiri ning lahendas ka majanduslikke probleeme. Seda lepingut nimetatakse Tartu rahuks, mis on eestlastele olulisim välisleping kogu omariikluse ajaloos, sest sellega loobus Venemaa õigustest Eesti üle ning tunnustas Eesti iseseisvust.
Eesti Vabariigi sisepoliitika 1920-1934.
1920. aasta põhiseaduse järgi teostas seadusandlikku võimu ühekojaline parlament – Riigikogu ja täidesaatvat võimu valitsus. Neil aastail osalesid poliitikas paljud erakonnad ning erakondade paljususe tõttu ei suutnud ükski neist moodustada üheparteilist valitsust ja Eestit juhtisid koalitsioonivalitsused . Erakondade vaheliste vastuolude tõttu osutusid koalitsioonid ebapüsivaks ja enamik valitsusest lagunes kiiresti. 1930. aastatel tabas Eesti majandust ja ühiskonda kriis, mis sai alguse ülemaailmsest majanduskriisist. Paljud ettevõtted läksid pankrotti, elatustase langes ning kasvas tööpuudus. Paljud inimesed süüdistasid kriisis erakondi, parlamenti ja valitsust. Arvati, et oleks vaja ühte kindlat riigipead, kuid riigipea ametikoha loomiseks oli vaja muuta põhiseadust, mille muutmist nõudis eriti Eesti Vabadussõdalaste Keskliit . 1934 aprillis pidid toimuma valimised ning valimisvõidu lootus oli tänu vabadussõjalaste populaarsusele . Vältimaks vabadussõjalaste võitu otsustasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner kuulutada välja sõjaväelise riigipöörde. Riigis kuulutati välja kaitseseisukord , suleti vabadussõjalaste organisatsioonid , vangistati vabadussõjalasi ja lükati edasi valimised, samuti keelustati meeleavaldused. Riigikogu saadeti laiali ja saadikutel ei lubatud uuesti koguneda. Selle ajastu nimeks sai vaikiv ajastu. Riigijuhid lasid oma soovide järgi koostada uue põhiseaduse.
Eesti Vabariigi välispoliitika 1918-1939.
Välispoliitika peamine eesmärk oli kindlustada omariiklus ja julgeolek. Suurimaks ohuks peeti Venemaad ja mingilmääral ka Saksamaad. Nende suurriikide vastu otsustati luua Balti liit (Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola). See tähendas nende riikide tihedat sõjalist-poliitilist koostööd Venemaa võimaliku rünnaku tagasilöömiseks. Balti liidu loomine ebaõnnestus aga Balti riikide omavaheliste vastuolude ja Venemaa vastuseisule. Ainus samm selle liidu loomisel oli Eesti-Läti kaitseliiduleping, milles kohustusid mõlemad pooled vajadusel andma üksteisele sõjalist abi. Samal ajal üritati ka normaliseerida suhteid võimalike vaenlastega. Sakslastega oli kokkulepete loomine kerge, kuid Venemaaga see väga ei edenenud, kuigi ligi 10 aastat toimunud läbirääkimiste tulemusena kirjutati alla mittekallaletungilepingule. Samuti astus Eesti ka Rahvasteliitu ning eestlased pidid Rahvasteliidu tegemistele kaasa aitama hoolimata kulutustest. Igas olukorras aga ei saanud Rahvasteliidule loota ning Eesti oli vahepeal suurte välispoliitiliste raskuste ees ning ei usutud ka demokraatlike riikide abile.
1930-ndatel olid Eesti ja Venemaa vahelised suhted heanaaberlikud ning 1934 otsustati sõlmida vastastikuse abistamise leping. Venemaa aga soovis Punaarmee baase luua Eesti ja Läti aladele, millest keelduti ning Eesti juhtkond lükkas kõik ettepanekud tagasi. Leiti, et Saksamaast oleks ainus riik, kes suudaks Venemaale vastu panna ning otsustati nendega sõlmida leping. 1939.aastal sõlmiti Eesti-Saksa mittekallaletungileping . Samuti kasutas Eesti neutraliteeti ehk oli erapooletu kõigi riikide vahel.
Demokraatlik Eesti (1918-1934).
1920. aasta põhiseaduse järgi teostas seadusandlikku võimu ühekojaline parlament – Riigikogu ja täidesaatvat võimu valitsus. Neil aastail osalesid poliitikas paljud erakonnad ning erakondade paljususe tõttu ei suutnud ükski neist moodustada üheparteilist valitsust ja Eestit juhtisid koalitsioonivalitsused. Erakondade vaheliste vastuolude tõttu osutusid koalitsioonid ebapüsivaks ja enamik valitsusest lagunes kiiresti. 1930. aastatel tabas Eesti majandust ja ühiskonda kriis, mis sai alguse ülemaailmsest majanduskriisist. Paljud ettevõtted läksid pankrotti, elatustase langes ning kasvas tööpuudus. Paljud inimesed süüdistasid kriisis erakondi, parlamenti ja valitsust. Arvati, et oleks vaja ühte kindlat riigipead, kuid riigipea ametikoha loomiseks oli vaja muuta põhiseadust, mille muutmist nõudis eriti Eesti Vabadussõdalaste Keskliit. 1934 aprillis pidid toimuma valimised ning valimisvõidu lootus oli tänu vabadussõjalaste populaarsusele.
Autoritaarne Eesti (1934-1939). 1934. aasta riigipööre. Vaikiv ajastu.
Vältimaks vabadussõjalaste võitu põhiseaduse muutmise valimistel, otsustasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner kuulutada välja sõjaväelise riigipöörde. Riigis kuulutati välja kaitseseisukord, suleti vabadussõjalaste organisatsioonid, vangistati vabadussõjalasi ja lükati edasi valimised, samuti keelustati meeleavaldused. Riigikogu saadeti laiali ja saadikutel ei lubatud uuesti koguneda. Selle ajastu nimeks sai vaikiv ajastu, sest demokraatia asendus aristokraatiaga ja meedial kästi kõigest vaikida. Riigijuhid lasid oma soovide järgi koostada uue põhiseaduse, sest nad rikkusid vana põhiseadust korduvalt. 1937. aastal loodi põhiseadusega presidendi ametikoht, kelleks sai Konstantin Päts. Moodustatud uus Riigikogu oli presidendile ja valitsusele kuulekas.
Eesti Vabariigi kultuuri üldiseloomustus. Hariduse areng.
Kultuurielu hakkas kiirelt arenema. Talurahvakultuurist kasvas välja euroopalik kõrgkultuur.
Haridus : Venekeelne õppetöö asendus eestikeelsega. Üleminek ühelt kooliastmelt teisele muudeti sujuvaks, ühtlustati õppekavad. Kehtestati 6-klassiline õppekohustus, laiendati koolivõrku, rajati uusi moodsaid koolimaju, trükiti eestikeelseid õpikuid, pandi tugev alus kutseharidusele. Suurt tähelepanu pöörati eestikeelsele kõrgharidusele. Loodi uusi koole (Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja muid kõrgemaid muusika - ja kunstikoole Tallinnas ja Tartus).
Teadus: Peamiseks teaduskeskuseks kujunes Tartu Ülikool, kuid tähtsamad olid ka Tallinna Tehnikaülikool, Õpetatud Eesti Selts, Loodusuurijate Selts, Akadeemiline Ajaloo Selts jt. Ja ka mitmed muud asutused: Eesti Rahva Muuseum, Riigi Keskarhiiv, Loodusvarade Instituut jt. Mitmed Eesti teadlased saavutasid ülemaailmse tuntuse ja tähelepanu pöörati eriti eesti keelele, kirjandusele, rahvaluulele, ajaloole, arheoloogiale ja geograafiale.
Kirjasõna: Eestikeelsed trükised muutusid kättesaadavamaks. Kasvas erinevate ajalehtede ja ajakirjade arv ning trükiti ka Eesti Entsüklopeedia. Kirjanduses oli valitseval kohal proosa, ennekõike romaan. Kuulsamad kirjanikud olid Anton Hansen Tammsaare ja August Mälk.
Muusika: Heliloojate kõrval alustasid helikunstnikud. Eesti muusika rikastus nii sümfooniliste suurvormide kui ka kammermuusika ja koori- ning soololauludega. Kasvas kooride ja orkestrite arv. Säilis ja tugevnes kohalike laulupäevade ja üldlaulupidude traditsioon.
Kunst : Juhtivad kunstnikud asutasid Tartus ühingu Pallas, mille eesmärk oli kunsti edendada ja tutvustada. Seal korraldati näitusi, kunstnike isikunäitusi ja väliskunsti väljapanekuid, ka hulgaliselt vaidlusõhtuid. Tänu Pallase Kõrgeima Kunstikooli ja Riigi kõrgeima Kunstikooli tegevusele lisandus vanameistrite kõrvale ka noorem põlvkond. Silmapaistva tuntuvuse saavutasid Eduard Viiralt, Jaan koort, Anton Starkopf.
Teatri- ja filmikunst : Teatrielu keskuseks kujunes Tallinn, kus asus kolm kutselist teatrit. Kõige silmapaistvam oli rahvusooper Estonia, kus näidati oopereid, ooperette, ballette. Kutselised teatrid olid ka Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas, poolkutselised Kuressaares, Valgas, Võrus. Arenes ka filmikunst. Eriti kõrge taseme saavutasid Eesti filmioperaatorid dokumentalistika vallas.
Sport : Kõige populaarsemad spordialad olid maadlemine ja tõstmine, tegeldi palju ka pallimängude, kergejõustiku ja laskmisega. Korraldati suuri spordipidusi, osaleti maailmameistrivõistlustel ja olümpiamängudel. Kuulsaimateks said maadleja Kristjan Palusalu ja maletaja Paul Keres.
1938-1939 aasta sündmused Euroopas (Anšluss, München, Tšehhoslovakkia)
Hitleri eesmärk oli Suur-Saksamaa loomine. 1938. hakkas ta seda plaani ellu viima. Esmalt okupeeris ta Austria. Kuna austerlased sellele vastu ei hakanud, kuulutas Hitler Austria Saksamaa osaks(Austria liitmist Saksamaaga nimetatakse anšlussiks). Hitleri positsioon tugevnes iga päevaga ning teda toetasid paljud. Kuna austerlaste hulgas oli palju neid, kes pooldasid Saksamaa liitmist Austriaga, ei peetudki anšlussi Hitleri vägivallateoks. Saksamaa pilku püüdsid aga juba Tšehhoslovakkia ja Poola. Kõigepealt nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt nende alade loovutamist, kus elasid sakslased. Suurbritannia peaminister lootis päästa kogu Tšehhoslovakkia Hitleri võimu alla sattumist ning selleks sõlmisid Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ning Itaalia Müncheni kokkuleppe, millega pidi nõustuma ka Tšehhoslovakkia, kelle jaoks oli leping karm. Lõpuks vallutas Saksamaa Tšehhoslovakkia ja Prantsusmaa ega Suurbritannia ei astunud nende kaitseks välja. Sellega otsustas Müncheni kokkulepe sisuliselt seda Tšehhoslovakkia reetmiseks. Hitler esines ’’rahu kaitsjana’’.
1939 aasta sündmused Euroopas (Poola, MRP)
Nähti, et Hitlerile ei piisa juba vallutatud aladest ning ta soovis ka Poolat oma võimu alla saada. Suurbritannia ja Prantsusmaa lubasid Poolat vajaduse korral kaitsta. Ka Nõukogude Liit oli huvitatud Poola aladest ja lubas selle oma kaitse alla võtta, kui poolakad lubavad oma aladele Punaarmee väed. Poolakad aga ei tahtnud alluda ei Hitlerile ega Stalinile ning üritasid saavutada kahe suurriigi vahel iseseisvust. Kuni Saksamaa ja Nõukogude Liit olid vaenujalal, osutus see võimalikuks. 1939. aastal kirjutati alla Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelisele Molotovi-Ribbentropi paktile. Sellega kohustusid riigid säilitama erapooletuse juhul, kui teine lepingupool mingi kolmanda riigiga sõtta astuks. Lepingule lisati ka salajane protokoll , milles piiritleti mõlema osapoole huvipiirkonnad idas ja kagus. Selle paktiga lõid Saksamaa ja NL eeldused uue sõja puhkemiseks. Saksamaa kavatses rünnata Poolat, kuid pidi arvestama erimeelsusi Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. Stalinile oli tähtis kokkulepe Saksamaaga, kuid ka tema pidi arvestama, et tema vallutuskavad ei meeldi Suurbritanniale. Hitler ja Stalin võisid vallutusi jätkata teineteist segamata, kuid neist ei saanud sõbrad. Vastuolud natsionaalsotsialismi ja kommunismi vahel säilisid ning varem või hiljem pidi see viima sõjani.
II maailmasõja põhjused.
1. Poliitilised eeldused. Versailles’ süsteem osutus ebasobivaks ja Rahvasteliit ei tulnud oma ülesannetega toime. Seetõttu hakkas olukord riikides teravnema, eriti sõjakaks muutus Saksamaa. Hitlerile lisasid kindlust Molotovi-Ribbentropi pakt, lisaalade vallutamine .
2. Majanduslikud eeldused. Saksamaa majanduskriisist väljaviimiseks otsustas Hitler arendada sõjatööstust. Natsid võtsid laene, lubades anda vastu vallutatud maade tööstuse, toorained ja odava tööjõu. Seega vajas Hitler edukaid vallutussõdu, kuid ka Punaarmee peaeesmärk oli luua tugev sõjavägi ja vallutada maid.
3. Ideoloogilised eeldused. Hitler arvas, et Saksa rahvas vajab eluruumi, mida oli vaja saada naaberriikidelt. Stalin aga unistas kommunismi laiendamist läände. Selle saavutamiseks oli NSV Liit valmis kasutama sõjajõudu ning Molotovi-Ribbentropi pakt muutis NSV Liidu ja Saksamaa ajutiselt liitlasteks ning nad võisid hakata vallutama teisi Euroopa alasid, kartmata Prantsusmaad ja Suurbritanniat.
II maailmasõja algus (sündmused 1939-1940).
Teine maailmasõda algas 1.septembril 1939 aastal. Saksamaa tungis Poolasse ning Hitler lootis, et lääneriigid jäävad pealtvaatajateks, kuid juba 3.septembril kuulutasid Prantsusmaa ja Suurbritannia Saksamaale sõja. Poolasse sisenes ka Punaarmee, mis vallutas Poola idaosa . Septembri lõpuks tuli poolakatel alla anda. Saksamaa ja NSV liidu vahel sõlmiti sõprus- ja piirileping ja Poola jagati nende vahel ära, Leedu anti NSV liidu mõjusfääri. 1939. alustas Nõukogude Liit sõda Soome vastu. Soomel õnnestus võita sõda, aga nad pidid andma Nõukogude Liidule Karjala maakitsuse. Punaarmee okupeeris ka Baltimaad ja võttis ära Bessaraabia, mis liideti ka NSVL -ga. 1940. kevadel vallutas Saksa armee Norra, Taani, Luksemburgi, Belgia ja Hollandi. Seejärel võeti käsile sissetung Prantsusmaale ning Saksamaa poolel asus sõtta ka Itaalia(Prantsusmaa alistus). Suurbritannia jäi mõneks ajaks ainsaks riigiks, mis võitles Saksamaa ja Itaalia vastu ning Hitler plaanis võtta ette meredessanti Suurbritanniasse, kuid see plaan kukkus läbi. Saksa lennukid alustasid Inglismaa pommitamist, kuid inglased jäid peale. Samal ajal toimusid ka sõjad Põhja-Aafrikas, kus Saksamaa ja Itaalia üritasid vallutada Briti asumaid. Saksamaa loobus Inglismaa vallutamisest, kuid võttis plaani Nõukogude Liidu vastu. Selleks sõlmiti kolmikpakt Itaalia ja Jaapaniga, kuhu hiljem liitusid ka mõned teised riigid. 1940 hilissügisel ründas Itaalia Kreekat. Kreeka pidas sõjale vastu ja itaallased kutsusid appi Hitleri ning Saksa väed tungisid Jugoslaaviasse ja varsti olid mõlemad riigid alistatud.