ERITUSELUNDITE SÜSTEEM (0)

ANATOOMIA 27 LOENG 14.11.11
10. Termoregulatsioon ja selle iseärasused lastel.
IX. Eritumine
1. Neerude ehitus ja funktsioonid. Nefroni ehitus.
2. Esmas - ja lõpliku uriini teke.
3. Uriini hulk koostis ja omadused.
4. Kusepõie täitumine ja tühjenemine.
TERMOREGULATSIOON
Organismis toimuvad protsessid, kus toimub püsiva temperatuuri säilitamine.
Inimene püsisoojane ehk homoiotermne
Kõigusoojased – poikilotermne
Inimese kehatemp . kõigub ööpäeva ulatuses ja naistel sõltub see menstruatsioonitsüklist. Pärast ovulatsiooni (munaraku väljumist) tõuseb kehasisene temp poole kraadi võrra. Kõrgeim temp 17.00, madalaim 05.00. ööpäevane kõikumine 1◦C - langeb tagasi umbes päev enne uue tsükli algust. kehatemp sõltub ainevahetuse intensiivsust.
Keha piirkonnal kõrgeim temperatuur näos (suuümbruses, kaelal, rinnal), madalaim jalgadel (varbad, ninaots).
Kehatemperatuuri mõõdetakse kaenla all (kehasisemus). Mõõta vajadusel 2 X päevas – varahommikul/varaõhtul (5 paiku). Krooniliste haiguste korral tõus mõne kümnendiku võrra, hommikul mõõtes võib jääda märkamata.
Kehatemperatuuri tõusu üle normi – hüpertermia
Kehatemperatuuri langus alla normi – hüpotermia
Termoregulatsioonid jaotatakse:

Keemiline – reguleeritakse soojusteket (suurendatakse/vähendatakse), on oluline mahajahtumise vältimiseks, siis produktsioon suureneb, ülekuumenemisel keemiline ei aita.
80% kehasoojusest tekib lihastes, 20% maksas /neerudes. Reaktsioon intensiivistub siis, kui organism on alla komforditsooni (20-22◦C). Õhuniiskus ei tohi olla küllastunud.
Kui tekib mahajahtumine, tekivad spontaasend külmavärinad, karvad tõusevad püsti. Tahtele alluvad krambid . Võivad külmast kangestuda.

Füüsikaline – soojuse äraandmine, toimub füüsikaliste meetodite abil:

Soojuskiirgus – toimub katmata kehaosadelt ümbritsevasse õhku, toimub niikaua , kuni on olemas temp vahe kehapinna ja ümbritseva õhu vahel. Kiirgust soodustab õhu liikumine. Vastasel juhul soojeneb õhk keha vahetus läheduses, takistab edasist kiirgust. Tuul, mis õhu liikuma paneb, suurendab kiirgust.....

Juhtivuse teel - juhtivus toimub kehaga vahetus kontaktis olevate esmete või riiete kaudu. Juhtivuse kaudu võib inimene soojust kaotada, kui kasutab häid soojusjuhte, võib ka soojuskadu kokku hoida. Väga hea soojusjuht on metall , siid , halvad soojusjuhid – villane materjal, nahad, kasukas , takistab soojuse äraandmist. (Lambanahksed kindad aga soojad .)

Higistamine – higiaurumine keha pinnalt - ümbritsev temperatuur ületab kehatemperatuuri. Higiaurumine sõltub õhuniiskusest. Aurumine on võimalik niikaua, kuni õhk pole küllastunud. Kuivas ja kuumas keskkonnas võib tekkida ülekuumenemine. Soome saun – 60-70 talumine. Soojuskiirgust ja soojusjuhtivust reguleerivad omakorda veresooned , higistamist higinäärmed. Ülekuumenemisel ei tohi kanda kummiriietust! (osad, kes keemiaga tegelevad)
16.11.2011
Nii füüsikalist kui keemilist termoregulatsiooni juhib vaheajus hüpotaalamuses paiknev termoregulatsioonikeskus (TRK). See keskus saab pidevalt informatsiooni keha nii sisemuse kui kehatemperatuuri kohta ja reageerib vastavalt temperatuurimuutustele selliselt , mis võimaldavad mahajahtumist või ülekuumenemist vältida.
Kui ähvardab mahajahtumine, lähevad termoregulatsioonikeskusest närviimpulsid sümpaatilise NS-i kaudu veresoontele, naha veresooned ahenevad ja keha sisemuse veresooned laienevad . Samal ajal lähevad ainevahetust stimuleerivad impulsid lihastele , maksale ja neerudele, nendes suureneb soojusteke. Lihastes võivad tekkida külmavärinad ja kananahk pinnal. Tahtlikult saab inimene teha jooksu vm harjutusi.
Ähvardava ülekuumenemise korral intensiivistuvad soojuse äraandmisega seotud protsessid, mida juhib TRK. Naha veresooned laienevad, kehasisesed ahenevad. See võimaldab soojuse suuremat äraandmist kiirguse ja juhtivuse teel. Suureneb ka higieritus, higiaurumine kehapinnalt. (siis kui välistemp kõrgem kehatemp.ist.)
Ülekuumenemist vältida üksnes ainevahetusega ei saa. Ülekuumenemine on seda tõenäolisem.
TRK iseärasused lastel:

Väikelastel pole TRK veel piisavalt välja arenenud, mistõttu lapse kehatemp on väliskeskkonna mõjudest suuremas sõltuvuses, st. et last tuleb õigesti riietada! Lapsele tuleb kasuks, et õues magada talvel! Aga peab olema õigesti riides. Rõdul olles vältima tuult – arvestama ilma asjaoludega nii suvel kui talvel.

Palaviku langetamiseks lastel ja täiskasvanuil erinevad ravimid . Enim kasutatavad mittesteroidsed põletikuvastased ravimid – aspiriin , paratsetamool , ibuprofeen . Täiskasvanul ja suurematel lastel mõjutavad TRK-st, mille kaudu väheneb soojusteke ja suureneb higistamine. Väikelaps aga ei reageeri palavikku langetavatele ravimitele. (arvestatakse kehakaalu).

Väikelapsel temperatuuri langetamiseks füüsikalised meetodid:

keha ülehõõrumine veega

riideid vähemaks võtta
Kui temp ei alane, tuleb tegevusi korrata , või pöörduda siis lastearstide, perearstide poole.

lahjendatud viinaga hõõruda.
ERITUSELUNDITE SÜSTEEM
Eritumise all mõistetakse ainevahetuse käigus tekkinud jääkainete eemaldamist organismist.
Lisaks ainevahetuse jääkainetele eritatakse ka organismi sattunud ja selle normaalseks talitluseks mittevajalikud ained või nende laguproduktid nagu näiteks ravimid, alkohol , toidule ja joogile lisatud värvained või konservandid jne. Eritumisfunktsiooni omavad nahk, kuse-, seede - ja hingamiselundid . Nahk eritab jääkaineid higi- ja rasunäärmete kaudu, seedeelundkonnast toimub see roojaga, hingamiselundeist väljahingatava õhuga ning kuseelundeist uriiniga. Alljärgnevalt käsitletakse põhjalikumalt kuseelundkonna ehitust ja talitlust.
Ehitus
Kuseelundkonna moodustavad neerud (ren),
kusejuhad (ureter), kusepõis (vesica urinaria) ja
kusiti ( urethra ) (vt. joonised 1 ja 2). Neerud on
paariselundid, mille kude koosneb kahest kihist —
koorest ja säsist. Kummagi neeru koes on 1,2
miljonit nefronit. Kuna nefronid on nendeks moodustiseks, kus tekib uriin, siis nimetatakse nefroneid ka neeru funktsionaalseteks ühikuteks.
Üksikutes nefronides tekkinud uriin koguneb mikroskoopiliste kogumistorukeste kaudu väikestesse neerukarikatesse, edasi suurtesse
neerukarikatesse ja neeruvaagnasse ( pelvis renalis). Neeruvaagnast liigub uriin kusejuhade kaudu kusepõide, mis on uriini reservuaariks ja mis
tühjeneb kusiti kaudu.
Nefron koosneb glomerulist ehk neerukehakesest ja
torukeste süsteemist (vt. joonis 3). Glomeruli
moodustavad veresoonte põimik ehk päsmake (1) ja
seda ümbritsev Bowmani kihn ehk kapsel (2). Kihnul
on kaks lestet — sisemine ja välimine; nende vahele
jäävat ruumi nimetatakse kihnu õõneks. Glomeruli poolt
alates on torukeste süsteemil järgmised osad:
proksimaalsed väänilised torukesed (3), Henle ling (4),
distaalsed väänilised torukesed (5) ja kogumistorukesed
(6).
Neerude funktsioonid
Neerud täidavad organismi talitluses järgmisi funktsioone:
(1). reguleerivad kehavedelike osmootse rõhu ja mahu püsivust;
(2). reguleerivad kehavedelikes dissotseerunud ioonide (Na+, K+, Cl-, HCO3 -) sisaldust;
(3). reguleerivad happe-leelistasakaalu ( pH püsivuse hoidmine);
(4). eritavad jääkaineid;
(5). produtseerivad hormoone, seega omavad endokriinset funktsiooni.
Neerudes produtseeritavateks hormoonideks on:
(a). vitamiin D3- hormoon ehk kaltsitriool , mis on hädavajalik regulaator kaltsiumi imendumiseks peensoolest verre;
(b). erütropoetiinid, mis stimuleerivad punases luuüdis erütrotsüütide teket;
(c). reniin, mis tegelikult on küll ensüüm, kuid mis käivitab hormonaalselt aktiivse reniinangiotensiin-
aldosteroon -süsteemi (lühendatult RAAS ). RAAS-i aktivatsioonil tekkinud angiotensiin ja aldosteroon aitavad kaasa kehavedelikes vee ja mineraalainete püsivuse ning stabiilse vererõhu säilitamisele.
Uriini teke
Uriini moodustumine toimub nefronides kui neeru funktsionaalsetes ühikutes. Igas üksikus
nefronis tekkinud uriin liigub neeruvaagnasse ja sealt kusepõide. Uriini moodustumine nefronis toimub kolme erineva mehhanismi kaudu. Nendeks on: (a). ultrafiltratsioon, (b). Resorptsioon ehk tagasiimendumine ja (c). sekretsioon . Uriini teke algab glomerulis ultrafiltratsiooniga. Veri saabub glomerulis paiknevasse veresoonte päsmakesse nn. toomasoone (7, joon. 3) kaudu ja lahkub päsmakesest viimasoone(8) kaudu. Päsmakeses leiab aset ultrafiltratsioon läbi kihnu sisemise lestme kihnuõõnde. Kihnu sisemise lestme moodustavad päsmakese veresoonte seina rakud ja veel kaks rakukihti — basaalmembraan ning podotsüüdid. Vere vormelemendid ei saa oma mõõtmete tõttu päsmakese kapillaaride seina läbida. Seetõttu saab filtreeruda ainult vereplasma , kuid seegi mittetäielikult.
Nimelt ei saa spetsiifilised suuremolekulaarsed verevalgud , s.o. albumiinid ja globuliinid oma
mõõtmete tõttu läbida kihnu sisemises lestmes paiknevat basaalmembraani. Ülejäänud vereplasma komponendid nagu vesi, mineraalsoolade ioonid (Na+, K+, Ca2+ Cl-, HCO3 -), glükoos ja aminohapped aga filtreeruvad vabalt kihnuõõnde ja moodustavad nn. esmasuriini.
Ultrafiltratsiooni toimumiseks peab glomerulis olev filtratsioonirõhk ületama 18-20 mm Hg. Filtratsioonirõhk (F) on tekitatud järgmistest rõhkudest: F=A–(B+C), kus
A=70 mm Hg ja tähistab vererõhku päsmakeses,
B=30 mm Hg ja tähistab vereplasma valkude osmootset rõhku ehk onkootset rõhku,
C=20 mm Hg ja tähistab vedeliku rõhku Bowmani kihnu õõnes.
Tänu neerusisestele regulatsioonimehhanismidele säilitatakse nefronis vajalik filtratsioonirõhk (20 mm Hg) ja filtratsiooni suurus konstantsena ka siis, kui arteriaalne vererõhk väljaspool neere (süsteemne vererõhk) muutub vahemikus 80-200 mm Hg. Filtratsioon toimub nefronis ööpäev läbi ja on 125 ml minutis ehk 160 – 180 l õöpäevas. Kuna täiskasvanud inimesel on veres ligikaudu 3 liitrit vereplasmat, siis järelikult filtreerub inimese vereplasma ööpäevas umbes 60 korda. Niisiis tekib inimese neerudes ööpäevas 160 – 180 liitrit esmasuriini. Põide aga koguneb ja eritatakse sealt keskmiselt ainult 1,5 liitrit lõplikku uriini. Kuhu jääb ülejäänud osa? Ülejäänud osa imendub ehk resorbeerub neerutorukestest tagasi torukesi ümbritsevasse neerukoesse ja sealt veresoontesse, mis tiheda võrgustikuna ümbritsevad neerutorukesi. Neerutorukestes toimib ka kolmas uriini moodustumise mehhanism , nimelt ainete lisandumine läbi torukeste seinte uriini ehk sekretsioon. Näiteks sekreteeritakse kusiainet, H+- ja K+-ioone, orgaanilisi happeid , aga ka organismi viidud antibiootikume, sulfoonamiide, barbituraate (liik uinuteid), diureetikume (uriini teket ja väljutust stimuleerivad ained). Uriiniga väljutatakse üksnes niipalju vett ja ainete ioone ning mineraalsooli, kui on vajalik organismi sisekeskkonna püsivuse tagamiseks.
Ainete resorptsioon algab juba torukeste süsteemi alguses, s.o. proksimaalsetes väänilistes torukestes. Selles osas resorbeeruvad täielikult glükoos ja aminohapped, mida lõplikus uriinis enam pole. Glükoosi võib aga lõplikus uriinis sisalduda siis, kui glükoosisisaldus veres ületab 8,8–10 mmoli liitri kohta (normaalne on 3,3–5,5 mmoli liitris). Hüperglükeemia korral ei jõua kogu esmasuriini filtreerunud glükoos proksimaalseid väänilisi torukesi läbides sealt tagasi resorbeeruda, edasiste neerutorukeste seintes aga glükoosi resorbeeriv (transportiv) süsteem puudub. Seetõttu tekib glükosuuria (glükoos uriinis). Glükosuuria võib lühiajaliselt esineda pärast rohke süsivesikuterikka toidu, eriti magusa söömist. Selline glükosuuria on füsioloogiline. Kestev glükosuuria on tavaliselt tingitud suhkurtõve ehk diabeedi korral esinevast hüperglükeemiast, harvemini neeruhaigustel esinevast neerutorukeste kahjustusest. Püsiva glükosuuria korral on ka ööpäevane uriini kogus tavalisest suurem (2–3 liitrit) ja sellest tingituna vaevab pidev janu. Püsiv janutunne ja suurenenud uriini eritumine on nendeks sümptoomideks, mis peaksid sundima mõtlema võimalikule suhkurtõvele ja võtma ette vastavaid diagnostilisi uuringuid.
Proksimaalsetes väänilistes torukestes resorbeerub 2/3 (65–66 %) esmasuriinis sisalduvatest
Na+-ioonidest ja veest. Na+ resorbeerub aktiivselt vastava transportsüsteemi abil, vesi aga Na+ järel osmoosi teel. Proksimaalsete vääniliste torukeste järel jõuab esmasuriin Henle lingu , millel eristatakse alanevat ja ülenevat säärt. Na+ resorptsioon jätkub ülenevas sääres, samas sekreteeritakse Na+ asemele K+-ioone. Na+-ioonide resorptsiooni tagajärjel suureneb Henle lingu ümbritsevas koes osmootne rõhk ning vesi liigub osmoosi teel Henle lingu alanevast säärest välja. Henle lingus ja distaalsete vääniliste torukeste alguses resorbeeritakse umbes 1/5 (20 %) esmasuriinis sisalduvast veest ja naatriumist. Seega on pärast proksimaalsete vääniliste torukeste, Henle lingu ja distaalsete vääniliste torukeste läbimist 85 % ehk ligikaudu 160 liitrit esmasuriinis sisaldunud veest tagasi imendunud. Ööpäevasest kogusest (180 l) on jäänud veel umbes 20 liitrit.
Lõplik resorptsioon leiab aset distaalsetes väänilistes torukestes ja kogumistorukestes.
kogumistorukestes toimuv vee tagasiimendumise intensiivsus sõltub osmootsest rõhust. Kogumistorukestes toimuv tagasiimendumine määrabki lõpliku uriini koguse. Piltlikult väljendades: kui kogumistorukestesse jõudnud 20 liitrist imendub tagasi 18,5 liitrit, tekib ööpäevas 1,5 liitrit lõplikku uriini, kui tagasi imendub 19 või 18 liitrit vett, tekib vastavalt 1 või 2 liitrit lõplikku uriini.
Resorptsiooni kogumistorukestes ja ühtlasi lõpliku uriini kogust reguleerib antidiureetiline hormoon (ADH) ehk vasopressiin . ADH tekib hüpotalamuse neurosekretoorsetes tuumades vastavalt organismi kehavedelike osmootsele rõhule. Kui osmootne rõhk suureneb (näiteks soolase või magusa toidu söömisel, tugeval higistamisel), siis suureneb ka ADH süntees hüpotalamuses ja ADH väljutamine hüpofüüsi tagasagarast verre.
Verega transporditakse ADH neerude kogumistorukesteni, kus ta avaldab mõju kogumistorukeste epiteelile, muutes need veele läbilaskvamaks. Tagasi imendub rohkem vett ja lõpliku uriini kogus väheneb. Kui aga osmootne rõhk organismis langeb (näiteks rohke vee joomisel ), siis ADH süntees alaneb, vee tagasiimendumine kogumistorukestes samuti, lõpliku uriini kogus aga suureneb. Kui hüpotalamus mingil põhjusel ei produtseeri piisavalt ADH-d, tekib haigus nimetusega mage diabeet , ladina keeles diabetes insipidus. Sellisel juhul võib ööpäevane uriini kogus ulatuda kuni 20 liitrini. Organismi ellujäämiseks on siis hädavajalik ADH kunstlik manustamine .
Lõpliku uriini koostis ja omadused
Uriin on õlgkollase värvusega, mis on tingitud temas sisalduvatest sapipigmentide metaboliitidest. Mõningad toiduained ( punapeet ) võivad uriini värvust muuta. Uriini pH on 5–7, seega nõrgalt happeline. Uriini tihedus on 1003 –1030, tavaliselt analüüsiks võetaval hommikusel uriinil 1015–1030.
Anorgaanilistest ainetest sisaldab uriin Na+-, K+-, Cl–-, Ca2+-, Mg2+-, NH4-, PO4 3–-ioone, orgaanilistest ainetest on uriinis valkude ainevahetuse produkte nagu ureat ja kreatiniini. Uriinis pole normaalselt glükoosi, aminohappeid , valku ega bilirubiini. Uriini tsentrifuugimisel saadud sademe mikroskoopilisel uurimisel on mikroskoobi vaateväljas näha üksikuid vere vormelemente ja epiteelirakke, mida veel patoloogiana ei tõlgendata.
Kusepõie täitumine ja tühjenemine
Uriin liigub neerudest kusejuhade kaudu kusepõide (joonis 4) ööpäev läbi. Liikumisele aitab kaasa kusejuhade laineline kokkutõmbumine ehk peristaltika . Täitumise ajal on põie seinalihased ehk detruusorlihased lõtvunud, sulgurlihased aga kokku tõmbunud, mistõttu uriin põiest välja ei pääse. Sulgurlihaseid on kaks: sisemine ehk põie sulgurlihas on silelihaseline ja ei allu tahtele. Teda innerveerib vegetatiivsesse närvisüsteemi kuuluv vaagnanärv ( nervus pelvicus). Väline ehk kusiti sulgurlihas on vöötlihaseline ja allub tahtele. Teda innerveerib häbemenärv (nervus pudendus). Nii nagu kõik teised vöötlihased allub kusiti sulgurlihas seljaaju kaudu peaajukoore kontrollile . See teeb võimalikuks tahtelise kontrolli kujunemise põie tühjendamise üle. Tahteline kontroll põie tühjenemise üle pole mitte kaasa sündinud, vaid omandatakse esimeste eluaastate jooksul.
Kusepõie tühjenemine kujutab enesest refleksi. Põide kogunenud uriin venitab järkjärgult põie seinu, mis tekitab täispõietunde, täiskasvanul umbes 300–400 ml juures, lapsel väiksema koguse juures. Täispõietunne saab tekkida üksnes siis, kui põie venitusest tekkinud erutus levib tundenärvide kiududelt seljaajju ja sealt mööda ülenevaid juhteteid peaajukoorde. Peaajukoorest lähtuvate alanevate närviimpulsside abil on võimalik tahteliselt kontrollida seljaaju ristluupiirkonnas asuvate närvikeskuste talitlust ja sealt omakorda sulgurlihaste talitlust, seega hoida põie tühjenemist tagasi või kutsuda esile. Tahteline kontroll on aga võimalik üksnes siis, kui ühendus pea- ja seljaaju ning seljaaju ja välimise sulgurlihase vahel on terve. Selle ühenduse katkemisel on põis mõned nädalad lõtv ja ei allu ei tahtelisele kontrollile ega kontrollile seljaaju poolt. 1–5 nädala möödudes kujuneb välja nn. põie automatism, s.o. põie iseeneslik tühjenemine tema teatud täitumisastme juures. Teatud tugevusega põie seinte venitus kutsub reflektoorselt esile põie seinalihaste ehk detruusorlihaste kokkutõmbe, sulgurlihased aga seejuures lõõgastuvad. Ka põie automatismi korral on pikaajalise treeninguga võimalik saavutada kontrolli põie tühjendamise üle. Nimelt kutsutakse põie tühjenemisrefleks esile, koputades sõrmedega vastu väliseid kõhukatteid ja põie seina. Põis tühjeneb nüüd reflektoorselt selle erutuse tagajärjel, mis tekitatakse koputamisel mehhaanilise ärrituse teel. Sellisel viisil peab tühjenemisrefleksi esile kutsuma pisut enne põie täitumist kriitilise piirini, mil vallandub iseeneslik tühjenemisrefleks. Ka peab patsiendi joomisrežiim olema küllaltki ühtlane.
Kusepidamatust ehk inkontinentsi esineb nii lastel kui täiskasvanutel, kusjuures põhjused võivad olla nii orgaanilist kui psüühilist laadi .