Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia (0)

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia (15.11.2013)
Oksendamine on refleks , mida juhib oksekeskus piklikus asju. Refleks käivitub keskuse erutuse korral. Erutus teatud stiimulite mõjul ning juhitakse kas närvide kaudu oksekeskusesse või mõjutavad oksekeskust veres ja ajuvedelikus sisalduvad ained.
Oksekeskuse erutuse kutsuvad esile lõhnad (ebameeldivad, mis võivad olla põhjustatud nt roiskunud toidust või seotud hoopis ebameeldiva kogemusega), maitsed , mao liigne venitus, roiskunud toiduainete mõju maos, ebameeldivad nägemisstiimulid (visuaalsed stiimulid , mis seotud ebameeldiva sündmusega), rasedus (raseduse algul iiveldust ja oksendamist rohkem – esimestel kuudel, hiljem toimib kohandumine), ravimid ja toksiinid, valu, koljusisese rõhu tõus (koljutraumade tagajärjel või ülekuumenemise tõttu, samuti väga kõrges palavikus . Traumade korral tekib ajuturse ja kolju kitsub – iiveldus pärast traumat ohtlikuks signaaliks), vestibulaaraparaadi ärritus sisekõrvas (sisekõrvas 2 piirkonda, kus asub vestibulaaraparaat – need on poolringkanalid ja esik – nende ärritus võib tekkida kiikumisel või üles-alla liikumisel, merehaigus , kinetoosid.
Oksendamisele eelneb iiveldus. Kiiritus. Kiiritushaiguste esimeseks tunnuseks on tugev iiveldus ja oksendamine. Sel juhul peab kasutama ravimeid, mis okserefleks pidurdavad. Oksendamise korral toimub mao seinte lihaste kokkutõmme ja söögitoru vastupidine peristaltika (neelamisele vastupidine), sulgub ka epiclottis (mis katab hingetoru ). Oksendamist võib käsitleda kui katsefunktsiooni – nt liigsöömise või mürgistuse korral. Tugeva oksendamisekorral võib kaasneda ka sapieritus. Tugeva oksendamisega kaasneb ka suur vedelikukaotus , mida tuleb hiljem joogiga kompenseerida.

ERITUMINE

Eirutselunditeks on:
1) kuseerituselundid
2) nahk (meie eraldi ei käsitle)
3) hingamiselundid (meie ei käsitle)
4) seedeelundkond (meie ei käsitle)
Kuseerituselundite (erituselundite süsteem ÕIS-is !!!) hulka kuuluvad neerud (ld ren?), kusejuhad (ld ureter?), kusepõis ja kusiti (ld uretra ?). (Joonisel nende paiknemine!)
Neer koosneb säsist ja oorest. Säsi moodustavad rakud on koondunud ja moodustavad kiilukujulisi moodustusi , mida kutsutakse trabeekuliteks. Neeru säsis ja oores paiknevad väikesed moodustised – nefronid. Nefron on neeru funktsionaalne ühik – st nefronitest tekib uriin, kui kummastki neeru on 1,2 nefronit . Uriin, mis üksikutst nefronitest tekid , jõuab nefronite kogumistorukeste kaudu neeruvaagnasse. Neeruvaagnast saab alguse kusejuha (kummaski neerus üks). See viib lõpliku uriini kusepõide.
Neeru funktsionaalne ühiku ehk nefroni ehitus
Nefronite ümber väga tihe veresoontevõrgustik. Nefroni osad on glomerul ja torukeste süsteem. Glomerul koosneb veresoonte päsmakesest ja kapslst ehk kihnist.
...
Esimese järgu väänilised torukesed (proksimaalsed). Järgneb Henle ling (?). Henle lingul on alanev ja ülenev säär. Teise järgu väänilised torukesed ( distaalsed ): kogumistoru.
Nefron on neeru funktsionaalne piirkond, kus toimub uriini teke. 1,2 miljonit nefronit kummaski neerus.
Sisesekretoossed funtksioonid:
a) Produtseerivad erütropoetiine – hormoonid, mis reguleerivad erütrotsüütide teket. (EPO)
b) Kaltsiitriooli süntees: soodustab kaltsiumi omastamist peensoolest verre, viimane aste – kaltsitriool – tekib just neerudes.
c) Reniin – reniini mõjul käivitub RAAS-süsteem (reniinangliodensiinaldosteroon süsteem?)
Uriini teket jagatakse kaheks:
a) esmasuriini teke
b) lõpliku uriini teke
Need kaks protsessi kulgevad paralleelselt (samaaegselt, pideval, ööpäevaringlselt). Mehhanismi selgitamiseks on otstarbekas jagada protsess kaheks osaks. See ei tähenda, et ühe t
Esmasuriin tekib glomerulis filtratsiooni teel. Veri filtreerub veresoonte päsmakesest kihnu õõnde. Ööpäevas läbib veri päsmakesi korduvalt. (Verd 5 liitrit, sh plasmat 3, vormelemente 2l) Kogu veri filtreerub ööpäevas umbes 60 korda. Vormelemendid ei filtreeru , vaid ainult plasma . Vormelemendid ei filtreeru, kuna on liiga suured – kihnu sisemine leste (mille omakorda 3 kihti) poorne ruum liiga kitsas – erütro-, leuko- ega trombotsüüt sealt läbi ei pääse). Filtreeruda saavad vesi, mineraalainete osakesed (Ca, K), glükoos ja aminohapped . Esmasuriin erineb vere koostises selle poolest, ei ei sisalda vormelemente ega sisalda suuri molekulaarseid verevalke – ambuliini ja globuliini (???). Esmasuriini tekib ööpäevas 160-180 liitrit. Lõplikku uriini tekib vaid keskmiselt 1,5 liitrit. Suur osa uriinist, mis torukeste süsteemi läheb, imendub seega tagasi.
Selleks, et filtratsioon saaks toimuda, on vajalik teatud rõhk, mida kutsutakse filtratsioonirõhuks.
Filtratsioonirõhu jaoks kehtib valem: F = A – (B+C)
A – vererõhk päsmakeste vereoontes mmHg
B – vereplasma valkude rõhk ehk onkootne rõhk = 30 mmHg
C – vedeliku rõhk kihnuõõnes = 20 mmHg
F - Filtratsioonirõhk peaks olema 20 mmHg (võib ka olla pisut väiksem või suurem, aga mitte oluliselt)
Kui filtratsioonirõhk langeb madalale, siis kui A muutub võiksemaks ja B ning/või C suuremaks . Kõige tüüpilsemaks põhjuseks verekaotus või tugev veresoonte laienemine.
Lõplikku uriini tekib umbes 1,5 liitrit. Ülejäänud imendub torukeste süteemis tagasi. Lõpliku uriini teke toimubki tagasiimendumise käigus. Lõpliku uriini tekkes toimub ka sekretsioon (= teatud ainete lisandumine verest torukeste süteemi – see on tagasiimendumisele vastupidine). Sekretsiooni kaudu lisandub esmasuriini kusiaine ehk uurea .
Tagasiimendumise protsess:
Na ja vee tagasiimendumine algab otsekohe juba esimese järgu väänilistes torukestes. Umbes 2/3 (160-180-st ehk 150 liitrit) Na ja veest imendub väänilistest torukestest tagasi, Na ees, vesi järel. Henle lingus imendub veel 15% Na ja esmasuriinist tagasi (= ligikaudu 20 liitrit veel). Lõplik uriini kogus otsustatakse tagasiimendumise intensiivsuse kaudu kogumistorukestesse. Tagasiimendumist kogumistorukestes reguleerib antidiureetiline hormoon ( diurees – uriini teke; anti – vastand : järelikult uriini teket vähendav hormoon ). Kui antidiureetilist hormooni (ADH-d) tekib rohkem, siis lõplikku uriini tekib vähem. Vastupidisel juhul tekib lõplikku uriini rohkem. ADH-d tekib rohkem siis, kui osmootne rõhk organismis on tõusnud. Osmootse rõhu tõus omakorda võib olla tingitud soolase ja magusa söömisest; suurest vedelikukaotusest (tugev higistamine, oksendamine või kõhulahtisus ). ADH-d tekib rohkem, esmasuriini imendub rohkem tagasi ja lõpliku uriini kogus väheneb. Lõpliku uriini hulk sõltub seega tagasiimendumise kogusest kogumistorukestes, mida kontrollib ADH.
URIINI HULK, KOOSTIS JA OMADUSED
Uriini hulk ööpäevas keskmiselt 1,5 liitrit (oleneb ülaltoodust). Põie mahutavus täiskasvanul on umbes 300ml. See on ka kogus, mida ühe põietühjendamisega välja viiakse. Lõpliku uriini koostises on peale veel veel mineraalsoolade ioonid (eriti Na ja Cl ioonid; vähem K, Cl), sapipigment (annab uriinile iseloomuliku kollaka värvuse), oraanilised ained (ainevahetuse jääkproduktid – kreatiniin, kreatiin ja kusiaine ehk uurea, mis tekib ammoniaagist, millele lisandub CO2. Lõplikus uriinis pole normaalselt glükoosi ega aminohappeid . Glükoos uriinis võib olla tingitud hüperglükeemiast (kui vereglükoosi sisaldus ületab 10mmol/l, siis ei jõua tagasi imenduda ja esineb ka lõplikus uriinis). Uriinis võib olla ka vähesel määral vere vormelemente (erütrotsüüte võib olla vaid mõni üksik; leukotsüüte võib ka ilma patoloogiaks nimetamata olla mõni – 3-4; epiteelrakke ehk põie seinarakke võib mõni olla). Uriiniproovi võetakse tavaliselt hommikul (esimene uriin), kuna siis on uriin kontsentreeritum. Kui uriin on hommikul lahja (alla 1010 ), siis viitab sellele, et uriini kontsentratsioon on langenud.
KUSEPÕIE TÄITUMINE JA TÜHJENEMINE
Kusepõis täitub kusejuhade kaudu. Täitumise ajal on põieseinad lõdvad ja sulgurlihased kinni. Kusepõiel on kaks sulgurlihast: sisemine (silelihaseline, tahtele allumatu) ja väline (vöötlihaseline, tahtele alluv). Põie täitumisfaasis on need mõlemad kinni.
Kui põie täitumise faasis tekib põieseinte venitus, siis see erutus antakse edasi algul seljaajju ja sealt peaaju koorde. Inimsel tekib täis-põie-tunne. Et põit tühjendada, peab peaaju koorest minema närviimpulss alanevalt seljaaju ristluu piirkonda. Tahtele alluv häbemenärv innerveerib välist sulgurlihast, mis vastava käskluse korral lõtvub. Parasümpaatilise NS-i vastava vaagnanärvi (tahtele allumatu) kaudu läheb erutus sisemisele sulgurlihasele, mis vastava käskluse korral lõtvub. Põe seinalihased tõmbuvad kokku ja põis tühjeneb. Tahtelinekontroll põie tühjendamise üle võib saada häiritud või kaduda pärast seljaaju vigastust (ühendse katkemine pea- ja seljaaju vahel). Või pärast häbemenärvi või välise sulgurlihase vigastust (sünnituse korral sagedane probleem naistel või eesnäärme operatsiooni puhul meestel).
On a side note – seedimise osas: kui väline sulgurlihas on vigastatud , siis luuakse kunstlik pärak – anus praeter -naturalis

SISESEKRETSIOON

Sisesekretoorsetest näärmeteks on need näärmed , mis saadavad oma produkti kas verre või rakuvahelisse ruumi. Nende produkte kutsutakse hormoonideks.
Välissektretoorsed näärmed on need näärmed, mis saadavad oma produkti keha pinnale või kehaõõnde.
Sisesekretoorsed näärmed jaotatakse kahte suurde rühma:
1) klassikalised sisesekretoorsed näärmed - Suhteliselt hästi uuritud, tuntud juba rohkem kui 100 aastat, osa mitusada aastat – nt kõhunääre , nende ehituslikuks omapäraks on see, et nad koosnevad suurest hulgast sarnastest näärmerakkudest. Ühes näärmes võib olla 2-3 erinevat tüüpi näärmerakke.) Sisesekretoorsed näärmed on: hüpofüüs ehk ajuripats , epifüüs, kilpnääre , kõrvalkilnäärmed, neerupealised, kõhunääre, sugunäärmed – nendes kõhu- ja sugunäärmed on seganäärmed – nii sise- kui ka välissekretoorse osaga. Kõhunäärme sisesekrotoorne osa produtseerib kõhunäärme hormoone, väline produtseerib kõhunäärme nõret. Sugunäärmete sisesekretoorne osa produtseerib suguhormoone, väline produtseerib mehel seemnerakke, naisel munarakke.
2) mitteklassikalised sisesekretoorsed näärmed (difuusne neuroendokriinne süsteem – DNS) – See süsteem koosneb organismis erinevates elundites ja kudedes hajutatult paiknevatest sisesekretoorsetest näärmerakkudest. Kõige rohkem on selle süsteemi rakke seedekulglas ( gastriin , histamiin , somatostatiim ??, sekretiin , koletsüstokiniin ??) Kliiniliselt võivad hormoonid olla kas aminohapetest koosnevad ( peptiidhormoonid ) või kolestoroolist sünteesitud ( steroidhormoonid ), samuti võivad olla üheainsa aminohappe derivaadid /produktid (nt adrenaliin , serotoniin, histamiin). Eraldi rühmana käsitletakse ka joodi sisaldavaid hormoone (kilpnäärme hormoonid).
Hormoonide transpordi viisid efetorina ja toimemehhanism efektorile
Viis, kuidas hormoon oma näärmest pärast vallandumist jõuab efektorrakule, millele toimet avaldab.

Endokriinne transport – transport vere kaudu

Parakriinne transport – toime läbi rakuvahelise ruumi kõrvalolevale rakule (para – kõrval)

Neurokriinne transport – hormoon tekib närviraku kehas; osa närvirakke neurosekretoorsed (nii närvi kui ka näärme funktsioon); transporditakse piki aksonit

Autokriinne transport – hormoon toimib samale rakule, mis teda sünteesib – mõjub iseendale. Mõju on tavaliselt pidurdav , läbi negatiivse tagasiside.

Toimemehhanism efektorrakule

Hormoon saab efektorrakule toimida siis, kui sellel efetorrakul on selle vastava homrooni suhtes tundlik retseptor. Sellisel juhul hormoon seondub oma retseptoriga. Tekib retseptori erutus, mis edastatakse raku sisemusse . Retseptorid võivad paikneda kas efektorraku pinnal (membraalretseptorid – erutus edastatakse raku sisemusse) või raku sees ( rakusisesed retseptorid hormoon läbib rakumembraani ja seondub retseptoriga, mis asub kas tsütoplasmas või efektorraku tuumas). (vt joonist ÕIS-is). Pärast retseptoriga seondumist käivitub mingi iseloomulik funktsioon vastavale rakule. Selle käigus vabaneb rakus teisane virgats ehk sekundaarne messanger (hormoon ise esmane virgats). Teisaseid virgatseid on erinevaid; vahendavad erinevaid protsesse. Nt tsükliline AMP; tsõkliline monofosfaat; tsükliline guanosiinmonofosfaat ( cGMP ); IP3 – nende sekundaarsete virgatsite vahendusele käivitub rakule omane reaktioon.
Näärme hüpo - ja hüperfunktsioon
Näärme hüpofunktsioon – näärme alatalitlus ; olukord, kus hormooni produtseeritakse liiga vähe; ilmnevad puudulikkuse nähud; ainevahetus aeglasem , tekib naha alla tursekude, väiksemad vaimsed võimed, kergem väsimine
Näärme hüperfunktsioon – näärme ületalitlus; olukord, kus hormooni produtseeritakse liiga palju; nt ainevahetus kiireneb – kõhtnud, suurem soojusenergia , higistavad rohkem, roosa nahk