Eritumine (0)

A. Vahtramäe 2012 
1
Eritumine  
 
Organismi põhiliseks erituselundiks on  neerud . Ööpäevas eritub neerude kadu umbes 1-1,5 
l uriini. Lisaks neerudele toimub eritumine ka naha, kopsude, maksa ja  seedetrakti  kaudu. 
Kopsude  kaudu  eritatakse  süsihappegaasi  ja  vett  auru  näol  (umbes  0,3-0,4  l)  ja  mitmeid 
teisi  lenduvaid  aineid.  Kopsude  kaudu  saame  kiiresti  ja  efektiivselt  reguleerida  happe-
leelistasakaalu. 
Nahas peituvate higinäärmete abil eemaldatakse organismist umbes 0,4-0,5 l vett, soolasid, 
erinevaid  jääkprodukte  ( kusiaine   e.   uurea ,  kusihape,  kreatiniin).  Seega  võib  nahk  teatud 
määral kompenseerida neerude vaegtalitlust, kuid täielikult neeru  asendada  ei saa.  
Seedetrakti  sekretoorne  osa  seisneb  peamiselt   raskemetallide   soolade  eritamises,  sapi  ja 
vee eritamises soolestikku. Vett eritub seedetrakti kaudu umbes 0,15 l ööpäevas.  
Erituselundite peamiseks ülesandeks on organismi homöostaasi tagamine.  
 
Neerude funktsioonid: 
1.  kehavedelike tasakaalu tagamine organismis 
2.   osmootse  rõhu säilitamine 
3.  happe-leelistasakaalu  regulatsioon  
4.  ekskretoorne  roll  –  jääkainete  ja  võimalike  võõrainete  eemaldamine  organismist 
(süsivesikute, valkude lõhustumisproduktide  eritamine )  
5.  bioloogiliselt aktiivsete ainete  sekretsioon  (hormoonid) 
6.  vereloome regulatsioon (erütropoietiini  produktsioon ) 
7.  arteriaalse vererõhu regulatsioon ( RAAS ) 
 
Neeru funktsionaalseks ühikuks on  NEFRON . Selles toimubki uriini teke.  Nefronite hulk 
ühes neerus on umbes 1-1,2 miljonit.  
 
Nefroni ehitus  
Nefron  koosneb  päsmakesest  e.  glomeerulusest  ja  neerutorukeste  süsteemist.  Enamik 
torukesi   suubub   neeru  kooreosas  paiknevatesse  kogumistorukestesse,  mis  peale  kogumis-
funktsiooni etendavad ka olulist osa lõpliku uriini moodustumises. 
Nefroni  päsmake  koosneb  kapillaarlingudest  ja  seda  ümbritsevast  kihnust  e.  Bowman-
Śumljanski kapslist. Kapillaarpõimik saab alguse päsmakesse suubuvast toomasoonest (vas 
afferens)  ja  koondub  viimasooneks  (vas  efferens).  Need   sooned   vastavad  oma  ehituselt 
A. Vahtramäe 2012 
2
arterioolidele.  Veresoonte  poolele  jääb  päsmakese  vaskulaarne   poolus ,  vastasküljelt  aga 
algab    neerutoruke,  mille  kaudu  väljub  glomerulaarfiltraat  e.   esmasuriin .  Seda  osa 
päsmakesest nimetatakse uriini- e. tubulaarseks pooluseks.  
Eriline  on  veresoonte  läbimõõt  päsmakeses  –  nimelt  on  viimasoone  läbimõõt  vaid  1/5 
toomasoone  läbimõõdust  –  Selline  veresoonte  diameetrite  erinevus  koos  teiste 
mehhanismidega  tagab  päsmakese   kapillaarides   suhteliselt  kõrge  vererõhu  –  65  -  70 
mmHg. See on vajalik püsivaks uriini tekkeks.  
Päsmakesed  võivad  paikneda  neerukoores  /kortikaalsed  päsmakesed/  või  koore  sisemises 
piirkonnas  säsi  lähedal  /jukstamedullaarsed  päsmakesed/.  Vastavalt  sellel  jaotatakse  ka 
nefroneid kortikaalseteks ja jukstamedullaarseteks.   
Päsmakest  ümbritseval  kihnul  on  kaks  lestet  ja  nende  vahel  on  kihnuõõs.  Kapillaarling 
koosneb  kollageenkiudude  katkematust  võrgustikust  moodustunud  katkematust 
basaalmembraanist.  Basaalmembraani  katavad   veresoone   valendiku  poolt    akendunud 
endoteelirakud ja väljapoolt (kihnu poolt) podotsüüdid, mis lebavad basaalmembraanil vaid 
jätkete  e.   jalgadega .  Selline  ehitus  tagabki  esmasuriini  tekke.  Nimelt  saavad  esmasuriini 
väljuda vaid aineosad, mis mahuvad läbima basaalmembraani poore. 
Bowmani   kapslist  saab  alguse  neerutorukeste  süsteem  –  proksimaalse  neerutorukese 
vääniline  osa  –   alanev   sirge  osa,  mis  suubub  neerusäsi  ülemisse  kihti.  Need  osad  koos 
moodustavad  proksimaalse  neerutorukese.  Järgneb   ling ,  mida  nimetatakse  Henle  linguks. 
Henle lingul on alanev ja ülenev peen säär ja ülenev jäme säär. Samas nimetatakse Henle 
lingu   jämedat  säärt  distaalse  neerutorukese  sirgeks  osaks.  Sellele  järgneb  distaalse 
neerutorukese vääniline osa.  
Nefroni  distaalne  ja  proksimaalne  vääniline  torukene  paiknevad  neerukoores.  Distaalne 
vääniline  neerutoruke  kontakteerub  sama  nefroni  päsmakese  toomasoonega,  moodustades 
jukstaglomerulaarse aparaadi. 
Inimese  nefroni  kogupikkus  on  20-24  mm.  Enamus  kogumistorukesi  ühineb  omavahel 
neerukoores ja sisemises säsikihis ja suubub neeruvaagna karikatesse.    
 
Uriini moodustumine 
Uriini tekemehhanism selgitati 1917.a. 
Uriini  tekkes  osaleb 3 protsessi  
1)   ultrafiltratsioon – selle käigus tekib esmasuriin e. primaarne uriin 
2)   resorptsioon   e.   tagasiimendumine   neerutorukestest  ümbritsevasse  neerukoesse  ja  sealt 
tagasi verre 
A. Vahtramäe 2012 
3
3)   sekretsioon –  vastupidine  protsess resorptsioonile 
 
 1)  Kõigepealt  tekib  nefronis  filtratsiooni  teel  esmasuriin.  Tänu  kapillaarvõrgustiku 
iseäralikule ehitusele ja selle seinas olevatele avadele on esmasuriin oma koostiselt sarnane 
vereplasmale, kuid ei sisalda valku ja vere vormelemente - nende suurte mõõtmete tõttu ei 
suuda nad basaalmembraanis olevaid poore läbida.   
Vabalt  ja  piiramatult   filtreeruvad   väikesemolekulaarsed  ained  –  molekulmassiga  kuni 
5500.  Nende  ainete  kontsentratsioonid  on  vereplasmas  ja  esmasuriinis  võrdsed. 
Molekulmass  80 000 on absoluutse läbitavuse  piiriks . Seda teades on võimalik valmistada 
verdasendavaid  lahuseid,  mis  püsivad  kaua  vereringes.  Seejuures  ei  tohi  ainete 
molekulmass  ületada  70  000,  kuna  siis  ei  eritu  nad  enam  neerude  kaudu  (v.a.  juhul,  kui 
neid organism ise ei lammuta). 
Glomerulaarfiltraadi hulga määrab vererõhk päsmakeste kapillaarides. Normaalselt on see 
70  mmHg.  Filtratsioonile  töötab  vastu  vere  valkude  poolt  tekitatud  onkootne  rõhk  25-30 
mmHg. Seega – kui vererõhk kapillaarides langeb alla onkootse rõhu, lakkab ka uriini teke. 
Samas on päsmakestel väga suur vererõhu autoregulatsioonivõime. 
Päsmakese  filtratsiooni  vaadeldakse  kindlas  ajaühikus.  Esmasuriini  tekib  kuni  180  l/24 
tunni jooksul. ( Vereplasma  umbes 3 liitrit filtreeritakse läbi 25 minuti jooksul ja ööpäevas 
toimub kogu vereplasma läbifiltrerimine umbes 60 korda. Kogu ekstratsellulaarne vedelik 
(~17  liitrit)  allutatakse  ööpäevas  12  kordsele  renaalsele  kontrollile.  Öösel 
glomerulaarfiltratsioon neljandiku võrra väiksem.  
Esmasuriin  filtreerub  päsmakese kihnuõõnde ja suunatakse edasi nefroni  torude  süsteemi. 
Seda läbides toimuvad uriini koguses ja koostises suured muutused. Selle protsessi aluseks 
on  torukeste  süsteemis  toimuvad  resorptsiooni  ja  sekretsiooni  e.  tagasiimendumise 
protsessid.  
 
2)  resorptsioon  –  torukeste  süsteemis   imendub   tagasi  suurem  osa  primaaruriini 
filtreerunud ainetest. Eelkõige toimub see vee ja organismile vajalike ainete (nt. glükoos)  
osas. Nad imenduvad tagasi torukesi ümbritsevatesse kapillaaridesse  - seega verre. 
Aktiivsed  resorptsiooniprotsessid  toimuvad  selliste  ainete  osas  nagu  glükoos, 
aminohapped , valk. 
•  ~98%  ulatuses  imendub  tagasi  glükoos  ja  see  toimub  nefroni  proksimaalses 
vääntorukeses.  Terve  inimese  uriinis  glükoosi  ei  leidu  vaatamata  selle,  et 
primaaruriinis  on  glükoosi  kontsentratsioon  võrdne  selle  sisaldusega  vereplasmas. 
A. Vahtramäe 2012 
4
Glükoos  ilmub  uriini  siis,  kui  tema  kontsentratsioon  veres  ületab  teatud  taseme  – 
lävikontsentratsiooni. Selleks on 10 mmol/l.  (norm 3,3-5,5 mmol/l.  
Samuti  on  neerutorukestel  tagasitranspordimaksimum.  Glükoosi  osas  on  see  meestel 
375 mg/min, naistel 300 mg/min. 
Energia  tagasiimendumiseks  tuleb  neerutorukeste  rakkudes  toodetud  energiast.  Seega 
mistahes  neerutorukesi   kahjustav   protsess  (nt.  mürgistus)  võib  põhjustada  ka 
resorptsiooni häirumise. 
•  Aminohapete  tagasiimendumine  sõltub  samuti  nende  hulgast  vereplasmas  st. 
normaalsetes  tingimustes  neid  uriinis  ei  leidu  või  on  vaid  “jälgedena”.  Aminohapped 
imenduvad tagasi proksimaalses vääntorukeses koos Na-ga. 
•  Valk  võib  basaalmembraani  läbida  vaid  väga  vähesel  määral.  Lõplik  uriin  on  aga 
valguvaba kuna valk tagastatakse organismile proksimaalses vääntorukeses. 
•  Kusiaine  e.   karbamiid   e.  uurea  lahustub  hästi  vees.  Vesi  imendub  tagasi 
proksimaalses torukeste süsteemis, Henle lingu alanevas osas, distaalses vääntorukeses, 
kogumistorus. Kokku imendub organismi tagasi  99% esmasuriinis olnud veest. Seega 
muutub  uriin  kontsentreeritumaks  ning  suure  kontsentratsioonide  erinevuse  tõttu 
difundeerub  osa  uureast  verre  tagasi.  Kuna   veri   voolab  kiiresti,  ei  saavuta    ta 
vereplasmas  nii  kõrget  kontsentratsiooni  kui  uriinis.  Lisaks  selle  toimub  ka  kusiaine 
neerusisene   ringlus   (kontsentratsioonide  erinevuste  tõttu  ringleb  osa  uureast  rajal 
kogumistoruke  →  neerusäsisse  rakkude  vahele  →  Henle  ling  →  uuesti  distaalsesse 
vääntorukesse) 
•  Nõrgad  orgaanilised   happed   ja  alused  imenduvad  tagasi  olenevalt  uriini  pH-st. 
Nimelt  madala  uriini  pH  juures  (s.t.  happelise  uriini  puhul)  suureneb  nõrkade 
resorptsioon  ja  väheneb  eritumine.  Samas  väheneb  nõrkade  aluste  resorptsioon  ja 
suureneb nende eritumine. Aluselise uriini korral on need protsessid vastupidised.  
•  Vee  ja  elektrolüütide  tagasiimendumine.  Nagu  juba   eespool   öeldud,  imendub  veest 
organismi tagasi 99%. 80% ulatuses toimub tagasiimendumine proksimaalses torukeste 
süsteemis,  Henle  lingu  alanevas  osas,  distaalses  vääntorukeses  ja  kogumistorus 
imendub veel lisaks 19%. Proksimaalses vääntorukeses toimub vee tagasiimendumine 
passiivselt,  kuna  vesi  järgneb  Na  –le.  Na  ja  Cl-ioonide  tagasiliikumine  organismi 
toimub  nende  ainete  aktiivse  transpordi  tõttu  läbi  torukeste   epiteeli .  Henle  lingu 
alanevas  osas  toimub  vee  tagasiliikumine  rakuvaheainesse  tänu  kontsentratsioonide 
vahele.  Sellise  kontsentratsioonide  vahe  põhjustab  Henle  lingu  ülenevas  osas  toimuv 
A. Vahtramäe 2012 
5
Na  -  ja  Cl  -  ioonide  aktiivne  transport  rakuvaheainesse,   kusjuures   see  nefroni  osa  on 
veele   läbitamatu.  Nii  tekib  kõrge  soolade  kontsentratsioon  Henle  lingu  ümbritsevas 
rakuvaheaines ja kutsub esile vee liikumise kõrgema kontsentratsiooni suunas – seega 
tagasi organismi.  
Olulist rolli vee tagasiimendumises distaalses  torukeses  ja kogumistorus etendab ADH 
(antidiureetiline hormoon) ADH muudab väänilise torukese ja kogumistorukese epiteeli 
veele läbitavaks – nii muutub uriin kontsentreeritumaks ja organism peab vee kinni. 
Lõpliku e. sekundaarse uriini hulk on 1-1,5 liitrit ööpäevas. 
 
3) sekretsioon 
Tubulaarse  sekretsiooni  tulemusena  tuuakse  torukese  valendikku  tagasi  aineid  torukesi 
ümbritsevatest  veresoontest  või  ained,  mida  toodetakse    torukeste  enda  rakkudes  (nt. 
orgaanilised happed, alused,  ravimid  jne.). 
 
Neerude regulatoorsed funktsioonid. 
 
  Ekstratsellulaarse vedeliku osmootse rõhu regulatsioon 
Füsioloogilistes tingimustes võib organismi ekstratsellulaarse vedeliku  osmootne  rõhk 
tõusta  või  langeda.  Osmootne  rõhk  tõuseb,  kui  organism  kaotab  erituselundite  kaudu 
suhteliselt  rohkem  vett  kui  osmootset  rõhku   tekitavaid   soolasid.  Vedelikupuuduse 
tingimustes tõuseb vere  osmolaarsus  ja sellel reageerib organism ADH vabastamisega 
hüpofüüsi tagasagarast ja janutunde  tekkimisega . Selle tulemusena distaalsete vääniliste 
torukeste  läbilaskvus  veele  suureneb  ja  vesi  peetakse  organismis  kinni.  Samas  sunnib 
janu inimest rohkem jooma ja nii taastatakse normaalne vedelikubilanss ja säilitatakse 
isotoonia.   
Alkohol   pärsib  ADH  teket  –  siit  ka  alkoholi  liigtarbimisel  tekkiv  kuiv  nahk  ja 
suurenenud uriinihulk. 
Ekstratsellulaarse vee regulatsioonis osaleb veel valguline aine angiotensiin. Süsteemi, 
mis  siin  osaleb,  nimetatakse  RAAS  –  s.o.   reniin -angiotensiin-aldosterooni-süsteem. 
Reniin  on  aine,  mida  produtseeritakse  neerude  jukstaglomerulaaraparaadis  ja  kust  ta 
kandub verre ja lümfi. Reniin vallandub: 
•  vererõhu   langusel   –  ärrituvad  rõhuretseptorid  toomasoone  rõhu-ja  venitustundlikus 
piirkonnas 
A. Vahtramäe 2012 
6
•  Na-  sisalduse  langusel  ja  veremahu  langusel  Macula  densas  olevate  kemoretseptorite  
(kontrollivad Na-sisaldust veres) erutuse tagajärjel. 
Reniin vabastab vereplasmas leiduvast angiotensinogeenist angiotensiin I mis kopsudes 
oleva  ensüümi  toimel  muudetakse  angiotensiin  II-ks  ja  mis  on  tugevaim 
vasokonstriktoorne  aine,  mida  tuntakse.  Ta  põhjustab  kestva  veresoonte  ahenemise  ja 
tõstab  sellega  vererõhku.  Samas  toimib  angotensiin  neerupealistele  ja  põhjustab  seal 
aldosterooni  vabanemise.   Aldosteroon   aga  põhjustab  neerutorukestes  Na  tagasi-
imendumise  ja  Na-le  järgneb  ka  vesi.  Seega  käivitub  RAAS  vererõhu  languse,  soola 
kaotuse ja verehulga vähenemise tingimustes. 
 
  Happe-leelistasakaalu regulatsioon 
Neer    eritab   pidevalt  mittelenduvaid  happeid  ja  aluseid.  Nendeks  on  sulfaatioonid, 
fosfaatioonid,  mis  tekivad  valkude  lõhustamise  käigus.  Aluselisteks  aineteks  on  ka 
mitmed toiduga  saadavad  ioonid.  
Inimese  uriini  pH  sõltub  ainevahetuse  lõpp-produktidest.  Taimetoitlasel  on  uriin 
leeline,  liha  söömisel  muutub  uriini   reaktsioon   happeliseks.  Uriini  pH  võib  kõikuda 
vahemikus  4,5-8,0.  Vesinikioonide  kontsentratsioon  on  proksimaalses  torukeses  veidi 
suurem  kui   plasmas ,  Henle   lingus   vastab   plasma   omale.  Seega  toimub  uriini  pH 
kujunemine  neeru  distaalses  torukeses.  Osa  H-ioone  eritub  ammooniumioonidena: 
ammoniaak ühineb neerutorukestes H  iooniga  ammooniumiooniks NH3 + H+  ⇔NH4 +. 
Lisaks  sellel  osaleb  H  –ioon  ka  hingamise  regulatsiooni  –  vere  happeline  keskkond 
stimuleerib hingamist. 
 
Neerude  verevarustus  
Neerudel  on  hea  verevarustus,  et  tagada  võimalikult  rohke  esmasuriini  teke  ja  jääkainete 
eritumine  organismist.  Arvestades  neerude  kogumassi  –  300  g  –  on  neerud  väga 
intensiivselt  verega  läbi  voolutatud.  Nimelt  voolab  mõlemast  neerust  läbi  1300  ml  verd 
minutis .  Kõige  parem  on  verevarustus  neeru  koore  osas,  säsi  osas  see  väheneb.  Neeru 
vereringet  reguleerib  neer  ise  –  seda  nimetatakse  neeru  autoregulatsiooniks.  Neer  suudab 
oma  veresoontes  säilitada  sama  rõhku,  kui  inimese  vererõhk  on  80-180  mmHg.  Neerude 
verevoolutus hakkab tõusma alles vererõhu 200 mmHg juures.  
 
 
A. Vahtramäe 2012 
7
Neerude hapnikutarbimine ja  ainevahetus  
Neerude   hapnikutarve   on  kõrge.  Na  ja  K   imendumine   on  seotud  energiatvajavate 
protsessidega – seega on ka neerude  hapnikuvajadus  suur.  
 
Neeru  sisesekretoorne  funktsioon  on  seotud  erütropoietiini  tootmisega.  See  on  aine,  mis 
reguleerib  erütrotsüütide  loomet.  Erütropoietiini  hulk  suureneb  kõrgmäestikes. 
Soodustavaks  teguriks  on ka meessuguhormoon – meestel on seetõttu erütrotsüüte rohkem. 
 
Kusepõie täitumine ja tühjenemine 
Kusepõis täitub pidevalt 2  juha  kaudu. Sel ajal on põie seinalihased lõtvunud, sulgurlihased 
aga  kontraheerunud . Sulgurlihaseid on 2 – sisemine, mis on  silelihas  ja ei allu tahtele, ning 
välimine – tahtele alluv vöötlihas. Kui põis on saavutanud teatud täitumisastme (300-400 
ml),  tekib  seinte   venitus .  See  ärritab  põie  seinas  olevaid  retseptoreid  ja   impulss   liigub 
kesknärvisüsteemi.  Selle  tagajärjel  tekib  täis  põie  tunne  ja  urineerimisvajadus.    Kui 
kesknärvisüsteemist  tuleb  vastav  korraldus,  kontraheeruvad  seinalihased,  sulgurlihased 
lõõgastuvad ja tekib urineerimine.  
Kontroll  põie  tegevuse  üle  kujuneb  välja  1-2   eluaasta   jooksul.  Kui  mingi  haigusliku 
seisundi tõttu  peaaju  kontroll kaob, tekib põie automatism – s.o. põie tühjenemine vastavalt 
tema täitumisastmele.  
 
Faktid uriini kohta: 
Ööpäevane uriini hulk - ~1,5 l 
Tunnidiurees 50-100 ml 
Erikaal e. tihedus 1015-1025 – mida suurem erikaal, seda kontsentreeritum uriin 
Glükoosi ja valku normaalselt uriinis ei ole 
Sademes  mikroskoopilisel   uuringul   –  vähesel  määral  leukotsüüte,  epiteelirakke, 
erütrotsüüte, mikroobe (kateeteruriin on steriilne!)  
  
Mõisted: 
Diurees 
Polüuuria 
Glükosuuria 
Oliguuria 
Hematuuria  
Anuuria  
Proteiinuuria 
Nüktuuria