Eesti vabariik (8)

EESTI VABARIIK
DEMOKRAATLIK EESTI
Sisepoliitiline areng
23. aprillil 1919 kutsuti kokku valimiste teel moodustunud Asutav Kogu.
Asutav Kogu võttis EV esimese põhiseaduse vastu 15. juunil 1920.
Põhiseadus oli väga demokraatlik ja liberaalne ning sätestas laialdased kodanikuõigused.
Täielik võrdsus seaduse ees (vaatamata soole, usule , rahvusele, varanduslikule seisule).
Isiku – ja korteripuutumatus, kirjavahetuse saladus .
Ühinemise, koosolekute-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus jne.
Kõrgeimaks võimukandjaks oli rahvas, viis võimu ellu rahvahääletuste, valimiste kaudu.
Seadusandlik võim – Riigikogu – 100-liikmeline ühekojaline parlament .
Täidesaatev võim – Vabariigi Valitsus.
Valitsus nimetas ametisse Riigikogu ning vastutas selle ees.
Valitsuse tegevust juhtis riigivanem.
Ülimalt demokraatlik põhiseadus ei hakanud tegelikkuses täies ulatuses tööle.
Haruharva kasutati rahvahääletusi.
Puudus riigipea ( president ), tekkis oht, et Riigikogu hakkab valitsuse üle domineerima.
Parlamendi tähtsus kasvas suuremaks , kui plaanitud oli.
Esimene põhiseadus toimis edukalt 1930. aastate algul vallandunud ränga kriisini.
Kujunes välja mitmeparteiline erakondlik süsteem.
Sinna kuulusid vähemusrahvuste, liberaalsed, sotsialistlikud ning agraarerakonnad.
Suurim valimisedu saatis Põllumeestekogusid ja sotsialiste.
Erakondade paljusus tõi kaasa parlamendi killustatuse.
Koalitsioonivalitsus (4-5 erakonda).
Vastuolud, koalitsiooni lagunemine , valitsuse tagasiastumine, valitsuskriis.
1921- 1931 tegutses Eestis 11 valitsust, keskmiseks eluajaks 11 kuud.
Tihti tulenesid valitsuskriisid üksnes parteilistest kaalutlustest.
Võimujahi käigus unustati riigi üldhuvid.
Välispoliitika
Eesti asus iseseisvusele tunnustust taotlema juba 1918. aastal.
26. jaanuaril 1921 tunnustas Antandi Ülemnõukogu ühekorraga kõiki Balti riike.
Eesti välispoliitika peamine ülesanne oli riigi julgeoleku kindlustamine.
Võimalike vaenlastena nähti Saksamaad ja Venemaad.
Saksa oht jäi pigem teoreetiliseks, sest Saksamaa oli lääneriikide pideva kontrolli all.
Kuid Venemaa oli Eesti isesesvuse hävitamisest jätkuvalt huvitatud.
EKP üritas 1. detsembril 1924 relvastatud riigipöördekatset.
Putš suruti maha mõne tunniga, rahva seas pooldajaid polnud.
Otsene Vene oht Eesti iseseisvusele vähenes, kuid jäi siiski püsima.
Eesti üritas normaliseerida suhteid võimalike vastastega (edu Saksamaaga, mitte Venemaaga).
1932. aastal kirjutati alla Eesti-Vene mittekallaletungilepingule (ei muutnud suurt midagi).
Eesti otsis ka sõpru demokraatlike suurriikide seast, eelkõige Suurbritanniat (väike huvi).
1920. aastate algul pandi lootused Balti liidule, eelkõige Vene ja Saksa rünnaku tõrjumiseks.
Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõjalis-koostöö.
Vastuolude tõttu ei suudetud sellist liitu aga kunagi luua.
1923. aastal kirjutati alla Eesti-Läti kaitseliiduleping, millel polnud aga erilist tähtsust.
22. septembril 1921 sai Eestist Rahvasteliidu liige.
Julgeoleku seisukohalt peeti eriti oluliseks Briandi -Kelloggi sõjakeelupakti (1928).
Oluline oli ka 1932. aastal alanud desarmeerimiskonverents.
Otsene hädaoht Eestile vähenes, tundus, et Rahvasteliidust oli abi.
Majanduselu
Maareform, aluseks 10. oktoobril 1919 vastu võetud maaseadus.
Riigistati mõisate maa, hooned, tehnika, kariloomad jm.
Loodi 35 000 uut asendustalu .
Kõigepealt said maad Vabadussõjas silmapaistnud sõjamehed, seejärel ülejäänud.
Maareformi tulemusel asendus mõisamajandus talumajandusega, kadusid vastuolud.
Eesti Vabariigile tekkis lojaalne väikeomanike kiht.
Pärast Vabadussõja lõppu algas ülikiire majandustõus.
Eriti kiirelt arenes tööstus.
Mõne aastaga rajati sadu uusi tehaseid ja tööliste arv kolmekordistus.
Ehitustegevus andis tööd ehitusmaterjlitööstusele.
Küttekriis pani aluse põlevkivitööstusele jne.
Vene tellimused elustasid metalli- ja paberitööstuse.
Vene transiit soodustas kaubanduse arengut.
Mitmed ettevõtted loodi edukalt Venemaal sooritatud ärioperatsioonide järel.
Majandustõus osutus liiga kiireks ja tõi 1923. aastal kaasa kriisi.
Kriis sai alguse rahandusest.
Pangad olid jaganud hiiglaslikke laene , kuid laenude tagasisaamine osutus raskeks.
Eesti Pank pidi raha juurde trükkima, käivitades sellega inflatsiooni.
Eesti Pank pidi maha müüma suure osa riigi kullavarudest.
Väliskaubanduse negatiivne bilanss , tollide tõstmine välisriikide poolt, ikaldus.
Kriisi tulemusena pankrotistusid sajad kaubandus- ja tööstusettevõtted.
Kiiresti kasvas tööpuudus, langes elatustase.
1924. aasta kevadel käivitas rahaminister Otto Strandman uue majanduspoliitika .
Nüüdsest sekkus valitsus senisest enam majanduse suunamisse.
Vene turult orienteeruti ümber Euroopa turule.
Tööstuse asemel seati esikohale põllumajandus.
Riik aitas kaasa ühistegevuse arendamisele (asutati sadu uusi masinaühistuid, meiereisid jne).
Riik aitas kaasa maaparandusele, sordiaretusele ja kutseoskuste levitamisele.
Toetati neid ettevõtteid, mis kasutasid kodumaist kütust ja tooraineid.
Hangiti välislaen, mille abil tehti panga- ja rahareform , markadelt mindi üle kroonidele.
1920. aastate teist poolt iseloomustas majanduslik tõus.
Suurenes põllumajandus- ja tööstustoodang, kasvas eksport , tõusis elatustase.
Avanesid võimalused uuteks investeeringuteks.
Eesti majandus integreerus Euroopa majandusega.
SUUR KRIIS
Suure kriisi aastatel (1930-1934) kasvas rahulolematus senise riigikorra vastu.
Paljuski oli suur kriis põhjustatud ülemaailmsest majanduskriisist.
Majanduskriis
1929. aasta lõpul USAs alguse saanud majanduskriis jõudis Eestisse järgmisel aastal.
Eesti jaoks enneolematult ränk ja kõikehõlmav kriis.
Peamiseks majandusharuks oli põllumajandus, seega tabas kriis esmajoones põllumehi.
Alates 1930. aastast langesid toiduainete hinnad maailmaturul järsult.
Tollimaksud tõusid samas kiirelt.
Toiduainete hinnad hakkasid langema ka riigis sees.
Talurahva sissetulekud vähenesid, põllumehed olid sunnitud tootmist piirama.
Sagenesid oksjonid, paljud talud läksid pankrotti .
Kriisiaastail vähenes põllumajandustoodang ligi kaks korda.
Kuna suur osa rahvast muutus ostujõuetuks, toimus siseturu kiire kokkukuivamine.
Väliskaubanduse bilanss muutus negatiivseks (sissevedu ületas väljaveo).
Hulk ärisid ja tööstusettevõtteid läks pankrotti.
Riigi rahanduslik olukord keerustus.
Suurbritannia otsustas naelsterlingi devalveerida, Eesti krooni kattevara vähenes 1/3 võrra.
Halvenes rahva olukord: üldine elukallidus tõusis, sissetulekud vähenesid.
Ettevõtteid suleti, kasvas tööpuudus, 1932. aastaks oli töötuid 32 000.
Kriisi ületamiseks rakendati ranget kokkuhoiupoliitikat.
Kehtestati kontroll väliskaubanduse üle, toetati põllumehi jne.
Töötu abistamiseks korraldati hädaabitöid – suuremahulisi käsitsi töid nt. teede rajamiseks.
Kõik see leevendas vaid kriisi, ületamiseks tulnuks Eesti kroon devalveerida.
27. juunil 1933 kinnitas Riigikogu Jaan Tõnissoni valitsuse otsuse kroon devalveerida.
Kaasnes lühiajaline ostupaanika, nulliti paljude inimeste säästud, kuid algas kriisi taandumine.
Sisepoliitiline kriis
Saabus ootamatult, ilma ohumärkideta.
Aastavahetusel 1931/32 ühinseid omavahel agraarerakonnad ja liberaalsed tsentrumiparteid.
Riigikogu viiendas koosseisus jäid tegutsema vaid 3 suurt fraktsiooni ning 3 pisirühma.
Ühinenud Põllumehed, Rahvuslik Keskerakond, Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei.
Stabiilsus ei püsinud kaua.
Halva majandusolukorraga kaasnes rahulolematus.
Kõneleti erakondlikust korruptsioonist, parteiliste huvide eelistamisest riiklikele.
Räägiti valitsuskriiside kunstlikust tekitamisest, tahtlikust venitamisest jne.
Kõigis hädades süüdistati poliitikuid ja erakondi, Riigikogu ja valitsust.
Sisepoliitilistele pingetele ei pidanud esimesena vastu äsja loodud suurerakonnad.
Riigikokku ilmusid erapooletud saadikud, suurenes parlamendi killustatus.
Lühenes valitsuse eluiga, süvenesid valitsuskriisid.
Ohumärgiks oli uue poliitilise jõu, vabadussõjalaste esiletõus, koondas sõjaveterane.
Mittepoliitiline ühing Eesti Vabadussõjalaste Keskliit ei suutnud säilitada erapooletust.
Nad kasutasid rahva seas levinud meeleolusid, süüdistasid vanu poliitikuid korruptsioonis jne.
Taolised avaldused leidsid majanduskriisi ajal suurt toetust.
Keskliidu esimeheks sai erukindral Andres Larka ( 1879 -1943).
Suurt rolli etendas advokaat Artur Sirk (1900-1937).
Põhiseaduse kriis
K. Pätsi õhutusel hakkasid Põllumeestekogud juba 1920. aastatel kritiseerima põllumajandust.
Väideti, nagu oleks Riigikogu haaranud liialt suure võimu.
Selle tõttu ei suutvat valitsused riiki normaalselt juhtida.
Välapääsu nähti uues konstitutsioonis ja presidendi ametis.
Rahvas nägi presidendis üleloomulikku jõudu kord majja lüüa.
Ka vabadussõjalased hakkasid põhiseaduse muutmist toetama.
Riigikogu töötas välja uue põhiseaduse eelnõu ning pani selle rahvahääletusele.
Esimene rahvahääletus 1932. aasta augustis lõppes napi läbikukkumisega.
Mõni kuu hiljem esitasid vabadussõjalased oma põhiseaduse projekti.
Riigikogu viies koosseis eelistas aga põhiseaduse koostamise jätta enda kätte.
Täiendatud eelnõu pandi teist korda rahvahääletusele 1933. aastal, kuid seegi kukkus läbi.
Läbikukkumine oli masendavalt suur.
Kolmandale rahvahääletusele otsustati panna vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu.
Samal ajal vähenes riigiastuste autoriteet, tugevnes kriitika erakondade aadressil.
Mitmel rahvakoosolekul toimusid füüsilised kokkupõrked.
Ebapopulaarseks kujunes eriti 1933. aastal moodustunud Jaan Tõnissoni valitsus.
Levisid kuuldused kavandatavast vägivaldsest riigipöördest.
Tõnissoni valitsus oli sunnitud kehtestama üleriigilise kaitseseisukorra.
Piirati kodanikuõigusi, kehtestati tsensuur ajakirjanduse üle.
Suleti mitmed poliitilised ühingud, sealhulgas Eesti Vabadussõjalaste Keskliit.
Valitsuse autoriteet langes aga veelgi.
1933. aasta oktoobris toimuski kolmas rahvahääletus.
Vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu saavutas ülisuure võidu.
Üleminekuaeg
Uus põhiseadus lõi võimalused üleminekuks demokraatlikult riigikorralt autoritaarsele.
Eesti kõrgeimat võimu pidi teostama hakkama riigivanem (president).
Riigivanemal olid laialdased õigused, ta oli rahva poolt valitav.
Riigikogu võimu ja liikmeskonda vähendati.
Valitsusest , eesotsas peaministriga, sai riigivanema tahte täideviija.
Kohe pärast rahvahääletust astus Tõnissoni valitsus tagasi.
Tühistati kaitseseisukord , taastus vabadussõjalaste tegevus (Eesti Vabadussõjalaste Liit).
1934. aastal toimunud kohalikel valimistel saatis vabadussõjalasi suur edu.
Riigikogu ja riigivanema valimised pidid toimuma 1934. aasta aprillis .
Kandidaatideks olid Andres Larka, Johan Laidoner, Konstantin Päts ja August Rei.
Valimisvõitlus kujunes ägedaks, kuid loodeti, et meeleolud rahunevad pärast valimisi.
AUTORITAARNE EESTI
Riigipööre
Konstantin Päts ja Johan Laidoner teostasid 12. märtsil 1934. aastal riigipöörde.
Selleks, et ennetada vabadussõjalaste eeldatavat võitu eelseisvatel valimistel.
Valitsus kuulutas välja 6-kuulise kaitseseisukorra, keelustati poliitilised meeleavaldused.
Suleti vabadussõjalaste ühingud, politsei arreteeris vabadussõjalasi.
Sõjakool ja kaitseliit võtsid Tallinna oma kontrolli alla.
Riigikogu ja riigivanema valimised lükati edasi.
Vallandati vabadussõjalasi, parlament saadeti suvevaheajale, seadusandlus läks riigivanemale.
Peaministri asetäitjaks ja siseministriks määrati Karl Einbund (kujunes võtmefiguuriks).
Pikendati kaitseseisukorda, valimised lükati uuesti edasi.
2. oktoobril 1934 kuulutati istungjärk lõpetatuks.
Parlament seati nn vaikivasse olekusse, st saadikutel ei lubatud enam kokku tulla.
Tasalülitamine
1934. aasta detsembris ilmus määrus, millega asuti piirama ajakirjanduse sõnavabadust.
Veidi hiljem suleti Maaleht ja Postimees allutati valitsusmeelsete ringkondade kontrollile.
Kontroll rakendus ka ametiühingutele, kõrgkoolidele, kirjandusele, kunstile, teatrile jm.
Kontrollima hakkas Riiklik Propaganda Talitus.
Viidi ellu mitmed üleriigilised kampaaniad.
Nimed eestistati, levitati sinimustvalget lippu, toetati kodukaunistamist.
Märtsis 1935 keelustati kõigi erakondade tegevus, asutati nt Isamaliit .
Isamaliit kujunes valitsuse tahet elluviivaks ainuparteiks.
Valitsus astus jõulisi samme opositsiooni lämmatamiseks.
Häälekandjad suleti, siseminister sai õiguse saata poliitilisi vastaseid sundpagendusse.
Vabadussõjalastel tuli mõte, et vägivaldselt võimu haaranud valitsejad tuleb samuti kukutada .
8. detsembriks 1935 valmistati ette relvastatud riigipööre.
Vahetult enne seda arreteeriti kõik juhtivad vabadussõjalased.
Kohtuprotsessil mõisteti 133 vabadussõjalast kokku 1163 aastaks vangi.
Opositsiooni peamiseks keskuseks muutus Tartu, liberaalse intelligentsi koondumiskoht.
Autoritaarse režiimi vastase võitluse sünonüümiks kujunes nn Tartu vaim.
Põhiseaduse muutmine
1937. aastal kutsuti kokku ebademokraatlikult moodustunud Rahvuskogu .
Rahvuskogu koostas uue põhiseaduse, mis seadistas autoritaarse valitsemisviisi.
Uue põhiseaduse kohaselt oli Eesti riigipeaks president, kellel olid laialdased õigused.
Riigikogu muudeti kahekojaliseks: Riigivolikogu ( alamkoda ), Riiginõukogu (ülemkoda).
Võrreldes 1920. aasta põhiseadusega piirati parlamendi õigusi tugevasti.
Vabariigi valitsus, eesotsas peaministriga, kujunes presidendi tahte ja otsuste täideviijaks.
Valitsus oli vastutav Riigikogu ees.
Uus põhiseadus kärpis rahva õigusi.
Kaotati rahvaalgatus, streigiõigus, piirati rahvahääletust ja valimisõigust.
Veebruaris 1938 toimusid Riigikogu valimised.
Moodustati Rahvarinne .
Presidendi otsevalimistest loobuti, 24. aprillil 1938 kinnitati Konstantin Päts presidendiks.
Mõni päev hiljem astus ametisse Kaarel Eenpuu valitsus.
Endiselt püsis kaitseseisukord, süvenes tsentralisatsioon, poliitilist organiseerumist ei lubatud.
Säilis valitsuse kontroll elualade üle.
Demokraatia taastamine polnud lähiajal võimalik.
Autoritaarne valitsemisviis Eestis oli siiski suhteliselt leebe .
Majanduselu edenes autoritaarsel perioodil jõudsalt.
Senine liberaalne majanduspoliitika asendus majandusliku rahvuslusega.
Riik sekkus jõuliselt majandusellu.
Esinesid plaanimajandusele iseloomulikud elemendid.
Loodi mitmesuguseid nõukogusid, komiteesid majandusressursside arvelevõtmiseks.
Suurendati riigi osalust eraettevõtluses, laiendati olemasolevaid riigiettevõtteid.
Suurt tähelepanu pöörati tööstusele.
Kasvas ettevõtete arv, paranes tehniline varustatus, kasvas tööstustööliste hulk.
Põllumajanduses suurenes põllupinna ja kariloomade arv.
Laialdaselt rakendati maaparanadust, sordiaretust ja tõuparandust.
Kasvas eksport ja väliskaubanduse bilanss kujunes positiivseks .
Peamisteks partneriteks olid Suurbritannia ja Saksamaa.
Väljaveos olid esikohal põllumajandussaadused (või, peekon , munad).
Impordis olid esikohal tööstusseadmed ja toorained (raud, kivisüsi, nafta ).
Rahva heaolu paranes: kasvasid sissetulekud, langes elukallidus, kadus tööpuudus.
Eesti jäi siiski alla tööstuslikult arenenud lääneriikidele, kinnistus Ida-Euroopasse.
Edestas mitmeid Ida- ja Lõuna-Euroopa riike (Ungari, Poola, Bulgaaria , Portugal).
Välispoliitika
1930. aastatel hakkas rahvusvaheline olukord teravnema.
Ohuallikateks kujunesid natslik Saksamaa ja kommunistlik Venemaa.
Ilmnes Rahvasteliidu jõuetus: relvakonflikte ei suudetud lahendada.
Liidust lahkusid Jaapan, Saksamaa ja Itaalia.
1935. aastal sõlmiti Inglise-Saksa mereväeleping.
Ohu märgiks oli Venemaa aktiviseerumine.
Baltimaadele pakuti korduvalt võimalust sõlmida Moskvaga vastastikuse abistamise leping.
Eesti tõrjus kõik ettepanekud, sest aimati, et abist võib saada sõjaline okupatsioon .
Septembris 1934 sõlmiti üksmeele ja koostöö leping Eesti, Läti ja Leedu vahel.
See sai Balti Antandi aluseks.
Leping nägi ette kolme riigi välispoliitilist koostööd, sätestas välisministrite kohtumised .
1938. aastal – Eesti, Läti, Leedu neutraliteedipoliitika, ei taganud julgeolekut.
Mõningad ringkonnad püüdsid leida võimalusi Saksamaale lähenemiseks.
Tihenesid kontaktid Eesti ja Saksa sõjaväelaste vahel, Saksamaalt telliti üha enam relvi.
Lähenemiskatsed ei kandnud aga vilja.
Eestile jäi vaid võimalus mängida kahe sõjaka suurriigi omavahelistel vastuoludel.
Kuni 1939. aastani selline balansseerimine ka õnnestus.
Pärast Teise maailmasõja puhkemist aga muutus Eesti Moskvale kergeks saagiks .
KULTUURIELU
Riik ja kultuur
Kultuuri edendamine kujunes riigi üheks tähtsamaks prioriteediks.
1925. aastal loodi Kultuurkapital , mis kujunes peamiseks kultuuri finantseerivaks asutuseks.
Tegevuseks vajalikud summad laekusid alkoholi- ja tubakaaktsiisilt ning lõbustusasustustest.
Kogu sissetulek jagunes kuue sihtkapitali vahel.
Kirjandus, näitekunst, helikunst, kujutavad kunstid, ajakirjandus , kehakultuur.
Andekamatele teadlastele anti abirahasid, võimalus end välismaal täiendada.
Iga-aastaseid toetussummasid said olulised asutused, nt Eesti Rahva Muuseum .
Silmapaistvatele loovisiksustele jagati ka preemiaid ja auhindu.
Tuntud olid kirjastuse Loodus korraldatud romaani- ja lastekirjanduse võistlused.
1935. aastal tähistati esimese teadaoleva eestikeelse trükise ilmumist.
Siis jagati rohkelt mitmesuguseid auhindu.
Romaanide ja novellide eest pälvisid auhinna A. H. Tammsaare ja Mait Metsanurk.
Luule alal Gustva Suits, näitekirjanduse alal Hugo Raudsepp.
Noorsookirjanduse alal Oskar Luts , kirjandusloo alal Friedebert Tuglas .
1920. aastatel ei kammitsenud riik loomevabadust, ei avaldanud survet kultuurielule.
1930. aastate teisel poolel piirati mingil määral loomevabadust.
Kultuuriautonoomia
Riigijuhid püüdsid Eesti kultuuri edendamise kõrval toetada ka rahvusvähemuste kultuuri.
Ülioluliseks peeti rahvusvähemuste lojaalsust Eesti riigile.
Rahvusvähemustele tagati õigus emakeelsele haridusele.
Nende koolid võeti riiklikule ülalipidamisele.
Valitsus toetas rahvuslike kultuuri- ja haridusseltse, laulukoore, näitetruppe.
Samuti rahvuskeelsete raamatute ja ajakirjandusväljaannete väljaandmist.
Venelastel ja sakslastel oli ametiasutustes õigus kasutada emakeelt.
1925. aastal võeti Riigikogus vastu rahvusvähemuste kultuuriomavalitsuse seadus.
Rahvusvähemusteks tunnistati sakslased , venelased , rootslased jt.
Rahvusgruppidel oli õgis kutsuda ellu oma kultuuriomavalitsuse asutused.
Kultuuriomavalitsustel oli õigus asutada, ülal pidada, juhtida emakeelseid koole jne.
Rahvuslikud konfliktid olid Eestis tundmatud.
Kuluutriautonoomia tugevdas Eesti mainet avalikkuse silmis .
Kultuurielu üldisi arengujooni
Moodne euroopalik kõrgprofessionaalne rahvuskultuur.
Järsult suurenes elukutseliste kirjanike, kunstnike, muusikute ja näitlejate arv.
Loodi elukutselisi teatreid , koore ja orkestreid .
Kultuuri professionaliseerumisele aitas kaasa eesti keele kaasajastamine, laiem kasutamine.
Võimalikuks sai emakeelne haridus algkoolist kõrgkoolini.
Eesti Kirjanikkude Liit, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Õpetajate Liit jne.
Iseseisvusaastail laienesid märgatavalt kultuurikontaktid.
Tegutsesid mitmed kultuurikontakte edendavad ja vahendavad organisatsioonid.
Prantsuse Instituut, Eesti-Rootsi Ühing, Eesti-Ungari Selts.
Paljudes Euroopa linnades toimusid eesti kunstinäitused, külalisesinemised.
1920. aastail iseloomustas Eesti kultuurielu suundade paljusus, julge eksperimenteerimine.
1930. aastate teisele poolele sai iseloomulikuks elujaatava hoiaku propageerimine.
Kirjanduselus valitses 1920. aastate algul luule, mida mõjutas enim Siuru rühm.
Kümnendi keskel tõusis esikohale proosa, ennekõike realistlik romaan (A. H. Tammsaare).
1930. aastail saavutasid tuntuse ajaloolise romaani viljelejad.
Kerkis esile Arbujate nime all tuntu noorem luuletajate põlvkond.
Heiti Talvik, Betti Alver , Bernard Kangro.
Muusikaelu rikastus sümfooniliste suurvormide, kammermuusika , soolo- ja koorilauludega.
Eevald Aava ooper „Vikerlased”, Artur Kapi oratoorium „ Hiiob ”.
Teatrielu keskuseks kujunes Tallinn kolme kutselise teatriga.
Kutselised teatrid töötasid ka Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas.
Poolkutselised trupid aga Kuressaares, Valgas , Võrus.
Estonia muutus rahvusteatriks, mis tõi lavale oopereid, ballette, sõnalavastusi.
Kunstielu edendajateks olid Tartus ühing Pallas, Tallinnas Eesti Kunstimuuseum .
Vanameistrid: Konrad Mägi, Nikolai Triik, Ado Vabbe , Kristjan Raud.
Noorem põlvkond: Adamson- Eric , Aino Bach , Eduard Ole, Jaan Vahtra.
Graafikuist oli tuntuim Eduard Viiralt, skulptoreist Jaan Koort ja Anton Starkopf.
Suured muutused hariduselus.
Mindi üle emakeelsele õppele, lihtsustai koolisüsteemi, töötati välja uued õppekavad.
Võeti kasutusele uued õpikud, ehitati hulk moodsaid koolimaju.
Kehtestati kuueklassiline koolikohustus, kõigil soovijatel oli võimalus gümnaasiumiõppeks.
Gümnaasium oli 5-klassiline.
Gümnaasiumiõpilaste arv kasvas, kuid puudusid erialaoskused.
1934. ja 1937. aastail tehti haridusreform .
Reformi tulemusena vähenes gümnaasiumide ja suurenes kutsekoolide arv.
Kutsekoolide populaarsus hakkas suurenema, sest kutseõpilastele tehti mitmeid soodustusi.
Tartu Ülikoolis õppis 1920. aastate keskel umbes 4700 tudengit.
Kõrgharidust sai omandada ka Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas.
Veel Tartu Kõrgemas Muusikakoolis , Tallinna Tehnikumis.
Veel Tallinna Konservatooriumis ja Riigi Kõrgeimas Kunstikoolis.
1930. aastate lõpul seati kõrgkoolides sisse konkursseksamid, üliõpilaste arv veidi langes.
Tartu ülikool kujunes juhtivaks teaduskeskuseks.
Selle juures tegutses rida teadusasutusi ja -seltse.
Botaanikaaed, tähetorn, kliinikud; Õpetatud Eesti Selts, Loodusuurijate Selts jt.
1938. aastal asutati Eesti Teaduste Akadeemia.
Ülemaailmse tuntuse saavutasid nii mõnedki Eesti teadlased.
Astronoomias Oskar Öpik, arstiteaduses Ludvig Puusepp , keemias Paul Kogerman jne.
Aastail 1932-1937 valmis 8-köiteline Eesti entsüklopeedia .
Keeleteadlased kajastasid eesti keelt ja normeerisid õigekeelsust.
Johannes Aavik, Johannes- Voldemar Veski jt.
Uuriti eesti murdeid ning soome- ugri keeli (Andrus Saareste, Julius Mägiste).
Ajaloolased hindasid ümber baltisaksa ja vene uurijate varasemad tööd.
Saavutuste kokkuvõtteks said kaks suurteost.
„Eesti ajalugu” ( toimetaja hans Kruus), „Eesti rahva ajalugu”.