Eesti 1920nendatel aastatel (7)

§13. Majandusolud 1920. aastatel
Majandusarengu lähtekohad.
Eestisse saabusid moodsad tootmistehnoloogiad, uued seadmed ja ka spetsialistid. Samas tähendas seotus Venemaaga sõltuvust idaturust. Tooraine veeti sisse idast ning enamik toodangust läks sinna tagasi. Eesti iseseisvumisega vähenes tema vahendajaroll Euroopa ja Venemaa suhetes. Eesti toodangul oli raske konkureerida Euroopa kaupadega. Lisaks olid siinse majanduse halvanud sõdade ja revolutsioonide tagajärjed. Haritava maa pindala ja loomade arvukus oli järsult vähenenud. Peaaegu nullist alustati rahandussüteemi loomist. Vabadussõja ajal oli kujunenud välisvõlgnevus 5 miljardit marka .
1920. aastate alguse majanduslik tõus
Sõjaaegsele langusele järgnes järsk majanduslik tõus. Taheti taastada majanduse endist struktuuri ning arendada sidemeid Venemaaga. Kiiresti kasvas tööstusettevõtete arv. Ettevõtete rajamiseks kasutati laene , selleks eelistati Eesti Panka. 1922 sulges Venemaa oma turu Eesti kaupadele. 1923 muutus Eesti majanduse olukord kriitiliseks ning Eesti Pank oli sunnitud välja andma uusi laene.
Maareform
Vastavalt Maaseadusele riigistati mõisnike maavaldused. Loodi 56 000 asundustalu . Tekkis ulatuslik väikeomanike kiht ning palgatööliste osakaal langes. Peale maa võõrandati ka põllumajanduslik inventar ja loomad. Kerkisid uued talumajad, laudad ning rajati uusi külasid.
Uus majanduspoliitika
1924 asus rahandusministriks Otto Strandman . Tema maksepoliitika järgi kärbiti riiklikke kulutusi, piirati sissevedu, suurendati eksporti, raskendati ebakindlate laenude saamist. Lõpetati tööstuse eelisarendamine. Esmatähtsaks muutus põllumajandus.
Põllumajandus
Loodi Maapank , mis finantseeris asundustegevust. Loomade arv kasvas, asutati massiliselt masinaühistuid. Toimus põllumajandusliku tootmise ümberstruktureerimine. Tähtsaks muutusid piimakarjad ja peekonsead. Rohkem pöörati tähelepanu söödakultuuridele. Suurenes toiduteravilja toodang. Põllumajanduse kitsaskohtadeks oli mehhaniseerituse madal tase, tõuloomade ja sordiseemnete vähesus, talude suur arv (põhjustas maavalduse killustatust).
Tööstus
Likvideeriti hiigelettevõtted ning rajati uusi väiksemaid ettevõtteid ja tööstusharusid. Kujunes kodumaine kütusetööstus. Tänu põlevkivile pandi alus keemiatööstusele. Eestis leiduvat metsamaterjali kasutasid puidutööstused ning tselluloosi- ja paberikombinaadid. Venemaa tarbeks tootvad vabrikud spetsialiseerusid ümber siseturule. Võrreldes Vene ajaga jäi tööstuse arengutase siiski madalamaks, sest ettevõtted ei suutnud oma toodetele turgu leida. Suureks probleemiks oli endiselt tööpuudus.
Rahareform
Inglise pankadelt laenati 28 miljonit krooni, millega korraldati ümber Eesti rahandus ja pangandus. 1. jaanuarist 1928 hakkas kehtima uue rahaühikuna kroon, mis oli seotud Rootsi krooniga . Algas Eesti majanduse integreerumine Euroopa majandusruumi.
§ 14 Sisepoliitiline areng 1920. aastatel.
Poliitilised erakonnad
Parempoolseimaks erakonnaks olid Põllumeeste Kogud , mis moodustuasid jõukamast talurahvast ja põllumajandusega seotud linnakodanlusest. Erakonna liidriteks olid K. Päts, J. Laidoner. Vanimaks parteiks oli J. Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakond . See koondas intelligentsi, linnakodanlust ja talurahvast. Sinna kuulusid Jaan Poska , Jakob Vestholm. Rahvaerakonnast eraldus Kristlik Rahvaerakond, mis ühendas klerikaalsemat osa. Tsentrisse kuulus Eesti Tööerakond, mille moodustas väikekodanlus. Sinna kuulus Otto Strandman, Ants Piip . Vasakpoolsesse ossa kuulus Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, sinna kuulusid tööstustöölised. Veel oli Eestimaa Kommunistlik Partei, mis oli sunnitud tegutsema põranda all.
Esimene põhiseadus
15. juunil 1920 võeti konstitutsioon vastu. Eesti kõrgeimaks võimukandjaks oli rahvas. Võimalus teostada oma võimu anti parlamendivalimiste ja rahvahääletuse kaudu. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu, mille 100 liiget valiti iga 3 a tagant. Täidesaatev võim oli valitsusel, mis vastutas Riigikogu ees. Valitsusse kuulusid ministrid ja riigivanem, kes täitis peaministri rolli ning esindas riiki. Kohalikel omavalitsustel oli suur iseseisvus . Põhiseadusega kehtestati laialdased kodanikuõigused: kodanike täielik võrdsus seaduste ees, isiku-ja korteripuutumatus, ühinemise-, koosolekute-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus, õigus eraomandile ja streigivabadus. Tallinnas ja selle ümbruses kehtis kaitseseisukord , mis hiljem muudeti üleriigiliseks.
Kuidas valitseti Eestit?
1920 valiti Riigikogu esimene koosseis. Põllumeeste Kogud ja tsentrirühmitused suurendasid oma esindatust. Moodustati koalitsioonivalitsusi, milles osales vähemalt 3 erakonda. 1921- 1931 tegutses Eestis 11 valitsust.
Võitlus riigivastastega
Eesti iseseisvuse vastase tegevusega olid seotud vene emigrandid, baltisaksa parunid ning kommunistid. Kommunistide põrandaalune tegevus kujutas kõige suuremat ohtu. Nende poolt esitatud loosungid pälvisid vaesemate rahvakihtide poolehoiu. EKP valmistus salaja relvastatud võimuhaaramiseks. Mäss teostati 1. dets 1924. 300 relvastatud võitlussalklast tungis Tallinnas kallale valitsusasutustele. Katse suudeti maha suruda mõne tunniga.
Poliitilise stabiilsuse suurenemine
Kommunistide ohu tunnetamine sundis erakondi tihedamalt koonduma. Pandi uuesti alus Kaitseliidule. Võeti vastu kultuuriomavalitsuste seadus,mis andis muulastele avaramad võimalused. Eesti sisepoliitiline olukord muutus tunduvalt.
§15. Suure kriisi aastad
Majanduskriis
1929 puhkenud majanduskriisi ilmingud jõudsid ka Eestisse. Kauba pakkujaid oli rohkem kui ostjaid , hinnad langesid . Kriis tabas esmajoones põllumajandust. Eesti kaupade turg vähenes, toiduainete hinnad langesid. Paljud talud läksid pankrotti . Ka tööstuses toimus siseturu kahanemine, kuna ostujõud vähenes. Väliskaubanduse bilanss muutus negatiivseks. Halvenes rahva olukord. Suurenes tööpuudus, korraldati palju hädaabitöid. Elukallidus tõusis, sissetulekud vähenesid.
Sisepoliitiline kriis
Rahvas süüdistas elujärje halvenemises erakondi. 1931 otsustati liita Põllumeeste Kogud ja Asunike Koondis . Seejärel moodustati ka Rahvuslik Keskerakond .
Põhiseaduse muutmise aktisoon
Hädade üheks põhjuseks peeti ebasobivat põhiseadust. Tehti ettepanek töötada välja uus konstitutsioon, mis looks ka presidendi ametikoha ja vähendaks parlamendi rolli riigiasjade otsustamisel. Arvati, et presidendist kujuneb tasakaalustav jõud valitsuse ja Riigikogu konfliktide korral. Sotsialistide vastuseisu tõttu hakkas eelnõu väljatöötamine venima.
Vabadussõjalased
1929 moodustati Eesti Vabadussõjalaste Keskliit , kes tahtsid parandada oma liikmeskonna majanduslikku olukorda, jäädvustada sõjamälestusi. Nad otsustasid avaldada survet parlamendile ja valitsusele, et põhiseaduse muutmise ettepanek teostataks. Seejärel hakkas EVKL tormiliselt arenema. Vabadussõjalased süüdistasid poliitikuid korruptsioonis ning nõudsid uuendusi. EVKL muutus suurimaks poliitiliseks organisatsiooniks. Ametlikuks juhiks oli erukindral Andres Larka , tegelikku juhirolli etendas Artur Sirk.
Sisepoliitilise situatsiooni teravnemine
Kriisi haripunkt oli 1932-1933. Valitsused vahetusid pidevalt, erakondade liitumine ebaõnnestus. 1932 augustis toimus uue põhiseaduse eelnõu vastuvõtmiseks esimene rahvahääletus. Projekt kukkus läbi. Parandatud variant, mis pandi 1933 juunis teisele rahvahääletusele, kukkus taas läbi. Toimusid kokkupõrked rahvakoosolekutel. Ebapopulaarsust kogus J. Tõnissoni poolt moodstatud valitsus. Kehtestati üleriigiline kaitseseisukord, millega piirati rahva poliitilisi vabadusi ning suleti poliitilisi organisatsioone sh EVKL.
Eeldused olukorra normaliseerumiseks
1933 oktoobris pandi hääletusele vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu, mis saavutas kolmandal rahvahääletusel võidu. Tühistati kaitseseisukord ning moodustati üleminekuaja valitsus eesotsas K.Pätsiga. 1934 jaanuaris jõustus uus põhiseadus. Selle kohaselt pidi laiendatama riigivanema võimupiire, rahvas pidi valima viieks aastaks riigipea , riigivanemale anti õigus panna Riigikogus veto , seadusandlik võim jäi endiselt Riigikogule. Täidesaatev võim jäi valitsusele. Valimisvõitlus kujunes teravaks. Taandumas oli majanduskriis.
§16. Vaikiv ajastu
Sõjaväeline riigipööre
K. Päts ja J. Laidoner otsustasid teostada sõjaväelise riigipöörde. 12 märts 1934 võtsid Sõjakool ja Kaitseliit Tallinna kesklinna ja Toompea oma kontrolli alla. Vahistati vabadussõjalasi. Kehtestati üleriigiline kaitseseisukord. Keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Valimised lükati edasi, algas puhastustöö riigiaparaadis.
Vaikiv ajastu algab
K. Päts ja J. Laidoner alustasid oma võimu kindlustamist. Peaministri asetäitjaks määrati Karl Einbund . Ta kujunes kolmandaks võtmefiguuriks Eesti poliitilise kursi määramisel. Kaitseseisukorda pikendati. Keelustati poliitiliste erakondade tegevus, nende asemele loodi Isamaaliit, millest kujunes ainupartei . Hakati looma kutsekodasid, mis pidid koondama kõiki ühe eluala esindajaid. Pandi kehtima trükitoodete tsensuur . Kehtestus riigi kontroll kõikvõimalike elualade üle. Demokraatlik kord oli asendunud autoritaarse diktatuuriga.
Võitlus opositsiooniga
Opositsiooni tegevus oli raskendatud. Uut elujõudu saadi 1935, kui vabanesid arreteeritud vabadussõjalased. Nad asusid kohe tegutsema, kritiseerides valitsuse ebaseaduslikku tegevust ja nõudes tagasipöördumist demokraatliku riigikorra juurde. Poliitiline politsei lavastas riigipöörde. 8 dets 1935 arreteeriti vabadussõjalased koosolekul, kus väidetavalt olevat arutatud relvastatud väljaastumise plaani. 133 isikut mõisteti vangi ning vabadussõjalaste populaarsus vähenes märgatavalt. Opositsiooni peamiseks keskuseks jäi Tartu. „Tartu vaim” kujunes diktaktuurivastase võitluse sünonüümiks.
Kolmas põhiseadus
1936 teatas K. Päts, et on vaja välja töötada uus põhiseadus. Selle koostamiseks kutsuti kokku Rahvuskogu. 1. jaan 1938 jõustunud uus põhiseadus vastas Pätsi soovidele. Selle kohaselt oli Eesti Vabariigi riigipeaks president , kes valiti rahva poolt kuueks aastaks. Riigikogu muudeti kahekojaliseks. Vabariigi valitsuse eesotsas peaministriga määras ametisse president. Rahvalt võeti ära rahvaalgatuse õigus, valimisõigus tõsteti 22. eluaastale.
„Juhitav demokraatia”
Rahvarinne Põhiseaduse Toetuseks seadis üles 80 valitsusmeelset kandidaati Riigivolikokku. 1938 kinnitati EV esimeseks presidendiks Konstantin Päts. Peaministriks sai Kaarel Eenpalu, Johan Laidoner jäi ülemjuhatajaks. Endiselt püsis kaitseseisukord, säilis trükitoodete tsensuur.Riigikogu püüti muuta formaalseks seadusandjaks.
Majandusolud
1934 algas Eesti majanduselus kiire areng. Saavutati ja ületati kriisieelne tase. Alguse sai riigi sekkumine majandusellu.Riiklik reguleerimine toimus maksu-, hinna- ja krediiidipoliitika kaudu. Kasvas riigi osa majanduses. Hoogsa arengu tegi läbi tööstus. Suurenes ettevõtete arv, paranes tehniline varustatus, tööstustööliste arv tõusis maailmasõjaaegsele tasemele . Eesti oli muutumas tööstusriigiks. Põllumajanduses põllupinnad suurenesid, rohkem hakati põlde väetama, loomi kasvatama, toimus tõuparandus ja sordiaretus. Suurenes masina-, piima-, karjtuli-, muna-, ja karjakontrolliühisuste hulk. Maale jõudis elekter . Väliskaubanduspartneriteks olid Suurbritannia ja Saksamaa. Välja veeti põhiliselt põllumajandussaadusi (või, peekon, munad), metsamaterjali, tööstustoodangut (tekstiil, paber, põlevkiviõlid). Sisse veeti tööstusseadmeid, keemiakaupu, tooraineid (raud, kivisüsi, naftasaadused ). 1930. lõpus likvideeriti tööpuudus, sissetulek suurenes ja elukallidus vähenes. Elatustase suurenes. Eesti jätkas arengut.
§17. Välispoliitika
Eesti tunnustamine
1918 mais tunnustasid Inglismaa ja Prantsusmaa Eestit de facto . Eesti probleemide lõplik lahendamine pidi jääma Pariisi rahukonverentsi ülesandeks, kuid seal ei pööranud suurriigid erilist tähelepanu iseseisvunud väikerahvastele. Jaan Poska soovitas otsida uusi lahendusi, eeskätt tuli kõne alla sõja lõpetamine Nõukogude Venemaaga. See sai teoks 1920 2. veebruaril alla kirjutatud Tartu rahulepinguga. 1921. a tunnustas Balti riike Antanti Ülemnõukogu ning septembris võeti Eesti, Läti ja Leedu vastu Rahvasteliitu. Viimaseks tunnustajaks suurriikidest oli USA.
Eesti ohustatus
1921. septembrist astus Eesti võrdväärsena rahvusvahelise suhtluse areenile. Olulisimaks ülesandeks oli julgeoleku kindlustamine. Reaalseteks ohuallikateks olid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa. Eesti tegi panuse suhete normaliseerimisele Nõukogude Venemaaga. Rajati hiiglaslikud laod Tallinna sadamasse ning idanaabrile lubati majanduslikke soodustusi. Samaaegselt otsiti toetust Lääne suurriikidelt. Eriti suur panus pandi Inglismaale .
Balti liit
Koostöö Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel oli alanud juba sõjapäevil ning 1920. aastal koostati ühise kaitsekonventsiooni projekt. Kuid viie riigi ühine tegevus osutus võimatuks peale Leedu ja Poola relvakonflikti. Üritati luua nelja riigi liitu ilma Leeduta, takistuseks sai Soome. 1923 kirjutati alla Eesti-Läti kaitseliidu lepingule. Saavutati kokkulepe majanduskoostöö osas ning pandi paika kahe riigi vaheline piirjoon.
Rahvasteliit
Pärast 1924. a mässukatse läbikukkumist loobus NL vandenõude organiseerimisest. Eestil õnnestus idanaabriga sõlmida kokkulepped piirivahejuhtumite lahendamiseks ning kaubandusleping. Neile lisandus ka mittekallaletungipakt. Samal ajal tugevnes Rahvasteliit. Eesti osales RL töös, ühinedes erinevate kokkulepete ja deklaratsioonidega. Samaaegselt toimus lähenemine naabritele. Eriti suurt huvi tundis Rootsi: Tartus avati rootsi keele ja kirjanduse õppetool, Rootsi ärimehed investeerisid rohkem Eestisse, toimusid vastastikused visiidid . Need suhted püsisid kuni 1934. a riigipöördeni.
Rahvusvaheline olukord teravneb taas
Kriis sai alguse 1933. a natsionaalsotsialistide võimuletulekuga Saksamaal. Hitlerlaste võit tähendas agressiivsete suundade esiletõusu Saksamaal. Ilmnes ka Rahvasteliidu suutmatus rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Kukkus läbi desarmeerimiskonverents. Jaapan ja Saksamaa astusid RL-st välja. Eesti jaoks kujunes halvaks Inglise-Saksa mereväeleping, mille tulemusena selgus, et sõja puhkedes võib Saksamaa sulgeda Taani väinad ning Läänemeri jääks täielikult Saksamaa ja Nõukogude Liidu kontrolli alla. Ohumärgiks oli ka NL aktiviseerumine. Moskva pakkus Baltimaadele lepinguid, mille alusel loodaks Balti riikides NSV Liidu sõjaväebaasid, kuid need lükati tagasi. Seejärel hakkas NSVL õhutama Balti kolmikliidu loomist. 1934 kirjutati alla Eesti-Läti-Leedu koostöölepingule, mis nägi ette tihedamat majanduskoostööd ning regulaarseid kohtumisi. 1930. aastate lõpuks oli Eesti sattunud ebasoodsasse olukorda, kui kasvas kallaletungioht nii NSVL kui ka Saksamaa poolt ning abi polnud kuskilt loota . 1938 kuulutasid Eesti, Läti ja Leedu end neutraalseks. Eesti sõjaväelased alustasid lähenemiskatseid Saksamaale, kui see polnud Eestist kui partnerist huvitatud. Eesti osutus Teise maailmasõja puhkemisel isoleerituks ning muutus kergeks saagiks .
§18-19. Kultuurielu
Riiklik kultuuripoliitika
Esmakordselt sai eesti kultuur riikliku tähelepanu ja toetuse osaliseks. 1925. aastal jõuti Kultuurkapitali loomiseni. See kujunes peamiseks kultuuri finantseerivaks asutuseks. Vajalikud summad laekusid maksudest, sissetulek jagati kirjanduse, helikunsti, kujutava kunsti, näitekunsti, ajakirjanduse ja kehakultuuri vahel. Kultuuri professionaliseerumisele aitas kaasa eesti keele kaasajastamine. Algas eestlastest tippintelligentsi ja kõigi elualade spetsialistide ettevalmistamine. Sellele aitasid kaasa ka loodavad kutseühingud. Laienesid kultuurikontaktid, valitsevaks said põhjamaade ja inglise-prantsuse kultuuriorientatsioonid. Traditsiooniline rahvakultuur püsis, rikastus ja kaasajastus. Tegutsesid mitmesugused ringid , seltsid ja koorid . 1930. aastate teisel poolel ilmnesid kultuurielus negatiivsed nähtused: kultuuri finantseerimisega kaasnes loomevabaduse piiramine.
Hariduselu
Koolikorra aluseks oli ühtluskooli põhimõte: likvideeriti koolitüüpide paljusus ning kooskõlastati kooliastmete programmid . 1920-1934 oli koolisüsteem kaheastmeline: algkool ja gümnaasium. Mõlemad olid emakeelsed. Gümnaasiumides loodi ka eriharud. 1920. aastatel piirdus kohustuslik algharidus vaid nelja klassiga, sest majanduslike raskuste tõttu puudusid vajalikud hooned, õpikud ja õpetajad. Lahendust vajas haritlaste üleproduktsiooni probleem: kuna vastuvõttu gümnaasiumidesse ei piiratud, aga ainult kolmandik neist pääses edasi kõrgkoolidesse, jäid paljud keskharidusega noored tegevuseta. 1934. a. haridusreformiga kavatseti üle minna 4-klassilisele kohustuslikule algkoolile, millele järgneks 5-kl keskkool ja 3-kl gümnaasium. Kuid selline süsteem tekitas pahameelt. Koolireformi teine etapp teostati 1937. Kolmele kooliastmele lisaks tekkis 2 erinevat suunda. Koolireform andis keskhariduse 9 aastaga, gümnaasiumide arvu vähendati ning hargnevust piirati: valida oli reaal - ja humanitaarharu vahel. Aastate jooksul õpilaste arv kasvas 2200 -lt 13000 -le. Gümnaasiumiõpilaste arv samal ajal vähenes.
Kõrgharidus
1. dets 1919 toimus Tartu Ülikooli avaaktus. Ülikool muutus kiiresti rahvuslikuks. Tartus tegutsesid usu-, filosoofia-, arsti-, õigus-, matemaatika -loodus-, majandus-, põllumajandus-, ja loomaarstiteaduskond. 1930. aastatel hakati teostama üliõpilaskandidaatide valikut selle tõttu, et vähem kui pool sisseastunutest jõudsid lõpudiplomini. Tehnilist kõrgharidust pakkus Tallinna Tehnikaülikool. Kõrgemat kunstialast ettevalmistust sai Tartu Kõrgemas Kunstikoolis „Pallas” ning Riigi Kõrgemas Kunstikoolis. Veel tegutsesid Tartu Kõrgem Muusikakool , Tallinna Konservatoorium , Riiklik Lavakunstikool , Kõrgem Sõjakool.
Teadus
Tartu Ülikool kujunes oluliseks teaduskeskuseks, kus töötas teaduslikke allasutusi, nagu Botaanikaaed, Zooloogia Muuseum, Tähetorn, arstiteaduskonna kliinikud. Äratati ülikooli juures tegutsenud teadusseltsid: Õpetatud Eesti Selts, Loodusuurijate Selts, Eesti Arstide Selts. Neile lisaks loodi veel samasihilisi asutusi . 1938 asutati Eesti Teaduste Akadeemia, mille ülesanneteks oli teaduste edendamine ja teadusuuringute kooskõlastamine. Teadlastest omandasid maailmamaine astronoom Ernst Öpik, põlevkivikeemik Paul Kogerman , neurokirurg Ludvig Puusepp, botaanik Teodor Lippmaa, majandusgeograaf Edgar Kant . Põhiline tähelepanu pöörati rahvusteadustele. Eesti keele uuendamisega, korrastamisega ja uurimisega tegid ära suure töö Johannes Aavik, Johannes- Voldemar Veski , Andrus Saareste. Tuntuim eesti arheoloog oli Harri Moora, ajaloolasteks Hans Kruus, Hendrik Sepp , Peeter Tarvel. 1932-1937 valmis 8-köiteline „Eesti Entsüklopeedia”
Kirjandus
1917 asutati „Siuru” rühm, kus tegutsesid Gustav Suits, Marie Under, Henrik Visnapuu, Artur Adson . Eelistatuimaks kirjandusvooluks jäi uusromantism. Novellidega said tuntuks F. Tuglas ja A. Gailit , romaanidega A.H. Tammsaare . Uusromantism asendus uusrealismiga. Algas algupärase näitekirjanduse võidukäik, mille rajajaks oli Hugo Raudsepp . 1930. a. keskpaigas läks olustikuline realism üle psühholoogiliseks realismiks. Suure populaarsuse saavutas ajalooline romaan. Luules kerkis „Arbujate” rühmitus, kuhu kuulusid H.Talvik, B. Alver , K. Merilaas, A. Sang , U.Masing, B. Kangro .
Kujutav kunst
Öeldi lahti seni valitsenud uusromantismist, kuid uut suunda selle asemele ei tekkinud. Maalijatest olid tuntumad A. Laikmaa, K. Raud, K. Mägi, N. Triik, P. Aren jt. Skulptoritest paistsid silma Jaan Koort, Anton Starkopf ja Voldemar Mellik. Peamiseks uueks kunstivoolu eeskujuks sai uusrealism .
Muusikaelu
Lisaks olemasolevatele laulukooridele ja orkestritele tekkisid uued, kutsuti ellu mitmeid seltse. 1921. loodi Eesti Lauljate Liit, milles oli vähemalt 1000 kohalikku organisatsiooni. Säilisid üldlaulupeo traditsioonid. Need toimusid iga 5 aasta tagant. Tegevust jätkasid heliloojad J. Aavik, H. Eller , A.Kapp, C. Kreek , M. Saar, P. Süda. Valmis esimene ooper , tegeleti sümfooniliste suurvormide loomisega ning viljeleti orelimuusikat.
Teatrikunst
Teatris tõusis esile realism. Ainuvalitsevaks keskuseks kujunes Tallinn. Seal tegutsesid „Estonia”, Draamateater ja Töölisteater.
Draamateater pühendas erilist tähelepanu eesti algupärandite lavastamisele. Seal tegutsesid L. Reiman , A. Teetsov, R. Tarmo , M. Möldre.
Tallinna Töölisteater loodi 1926, lavastajana tegutses seal Priit Põldroos.
„ Vanemuine ” põdes pärast K. Menningi lahkumist tekkinud kriisi ega suutnud tõusta Tallinna teatrite tasemele. Väikelinnades tekkis hulk näitetruppe, mis tegid teatrit asjaarmastajalikul tasemel. Neid abistas Eesti Haridusliit. Tunduvalt arenes ka filmikunst . Saavutati edu filmidokumentalistika alal.
Kehakultuur ja sport
1922 loodi kõiki erialaliite ühendav Eesti Spordi Keskliit. 1940. aastateks kasvas spordiseltside liikmeskond 15 000-ni. 1934 ja 1939 leidsid aset Eesti Mängud. alates 1920. a. osaleti ka olümpiamängudel. Suurimat edu saavutasid maadlejad. Erilise populaarsuse pälvis Kristjan Palusalu . Rohkesti korraldati ka maavõistlusi, peamiselt lähinaabritega. Males jõudis maailma tippude hulka Paul Keres .
7