Eesti 1918-1939 (0)

Eesti 1918-1939
1. Maareform, majanduselu
2. Sisepoliitiline areng demokraatlikus Eestis, põhiseadus
3. EKP riigipöördekatse
4. Suur kriis
5. Vabadussõjalased
6. Riigipööre , tasalülitamine
7. Muudatused Eesti sisepoliitikas 1938. aastast, põhiseaduse muutmine
Maareform: maareformi aluseks oli 10 oktoobril 1919 vastu võetud maaseadus . Reformi käigus riigistati mõisate maa, hooned, tehnika, kariloomad jms. Võõrandatud maad jagati välja (35 000 uut asundustalu ). Kõige pealt said maa sõjamehed ja seejärel ülejäänud soovijad. Maareformi tulemusel asendus mõisamajandus talumajandusega, kadusid varasemad teravad vastuolud ning tekkis EV-le lojaalne väikeomanike kiht. Majanduselu. Pärast vabadussõja lõppu algas ülikiire majandustõus . Kiire tööstuse areng. Sajad uued tehased ja tööliste arv kolmekordistus. Majanduskasvus oli oma osa ka Venemaal: vene tellimused elustasid metalli ja paberitööstuse. Vene transiit soodustas kaubanduse arengut, mitmed ettevõtted loodi edukalt Venemaal soovitatud ärioperatsioonide järel. Majandustõus osutus liiga kiireks ja tõi 1923. A kaasa kriisi. See sai alguse rahandusest: anti välja suuri laene . Sajad ettevõtted pankrotistusid ja tekkis tööpuudus , elatustaseme langus. 1924 a kevadel käivitas rahaminister OTTO STRANDMAN uue majanduspoliitika - valitsuse sekkumine, et suunata majandust. Veneturult orienteeruti ümber Euroopa turule. Tööstuse asemel esikohal põllumajandus: riik aitaks kaasa ühistegevuse arendamisele, maaparandusele ja sordiaretusele, kutseoskustelevitamisele. Enamasti arvestati Eesti vajadusi ja võimalusi, toetati neid ettevõtteid, mis kasutasid kodumaist kütust ja toorainet. Rahvasteliidu vahendusel hangiti välislaen, mille abilt tehti panga ja rahareform . Uus kurss osutus sobivaks ning 1920 aastate teist poolt iseloomustas majanduslik tõus: suurenes põllumajandus- ja tööstustoodang, kasvas eksport , tõusis elutase, avanesid võimalused uuteks investeeringuteks. Kümnendi lõpuks oli Eesti tõestanud suutlikkust majanduslikult püsima jääda ja Eesti majandus integreerus Euroopa majandusega.
Sisepoliitiline areng demokraatlikus Eestis, põhiseadus demokraatia ja vabariiklik riigikord oli saanud paljude eestlaste paleuseks juba 1905. A vabaduse päevadel, kuid realiseeruma hakkasid need ideed alles pärast Veebruarirevolutsiooni. Õigusliku aluse rajamiseks Eesti riigile tuli koostada põhiseadus. Selleks asutati 23.aprill 1919 demokraatlike üldvalimiste teel moodustatud Asutatud Kogu. 15.juuni 1920 EV esimene põhiseadus, mis sätestas laialdased kodanikuõigused : täielik võrdsus seaduse ees, isiku- ja korteripuutumatus, kirjavahetuse saladus , ühinemise , koosolekute-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabaduse jne. Kõrgemaks võimukandjaks sai rahvas, kes viis võimu ellu valimiste, rahvahääletuste ja rahvaalgatuste kaudu. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu (100 liiget, ühekojaline), täidesaatvat võimu Vabariigi Valitsus. Valitsuse nim. ametisse Riigikogu, valitsus vastutas Riigikogu ees ning juhul kui Riigikogu avaldas valitsusele umbusaldust, tuli viimastel ametist lahkuda. Valitsuse tegevust juhtis riigivanem , kes lisaks peaministri kohustele täitis ka mõningaid riigipeale kuuluvaid esindusülesandeid. Esimene põhiseadus toimis edukalt kuni 1930 a algul vallandunud ränga kriisini. Laialdase demokraatia tingimustes kujunes välja mitmeparteiline erakondlik süsteem: agraarerakonnad, liberaalsed erakonnad , sotsialistlikud erakonnad, vähemusrahvaste erakonnad. Erakondade paljusus tõi kaasa parlamendi killustatuse, seetõttu ei suutnud valimistel võitnud parteid moodustada üksinda valitsust, vaid pidid tingimata leidma koalitsioonipartnerid. Koalitsioonivalitsustes osales tavaliselt 4-5 erakonda- lahkhelid - koalitsiooni lagunemine valitsuse tagasiastumine ja valitsuskriis . Aastatel 1921-31 tegutses Eestis 11 valitsust- Paljud valitsuskriisid tulenesid üksnes parteilistest kaalutustest: mõni erakond lootis saavutada uues koalitsioonis senisest soodsamat positsiooni.
EKP riigipöördekatse iseseisvuse tunnustus (1918) taotlemine , 26 jaan 1921 Antandi Ülemnõukogu tunnustas kõiki Balti riike. Eesti välispoliitika peamine ül oli riigi julgeoleku kindlustamine. Oht- Saksamaa ja Venemaa. Eriti suur oht Idast 1920 a. algul, mil Moskva tegi panuse siinsete kommunistidele. Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) üritas 1.dets 1924 relvastatud riigipöördekatset. Tallinna ründas u 300 relvastatud võitlussalklast valitsusasutusi, sidekeskusi ja sõjaväeosi. Venemaa lubas neile abi, aga seda ei tulnud. Mäss suruti maha. Julgeolekuriskide maandamiseks kasutati kõiki vahendeid: normaliseeriti suhteid vastastega (1932. A Eesti-Vene mittekallaletungileping), sõprussuhted. 1923 Eesti-Läti kaitseliiduleping. 22 sept 1921 Eestist sai Rahvaliitlaste liige. Julgeoleku seisukohalt peeti eriti oluliseks Briandi-Kolloggi sõjakeelupakti 1928 ja 1932 a alanud desarmeerimiskonverentsis Eestile oht vähenes, koostöö Rahvaliiduga näis piisav.
Suur kriis Põhjused : kasvas rahulolematus senise liberaaldemokraatliku korraga ning kujunesid eeldused üleminekuks autoritaarsele režiimile, põhjustatud ülemaailmsest majanduskriisist, anti liigselt palju laene, mida inimesed ei suutnud tagasi maksta, aktsiaturud kontrolli alt väljas, riik ei sekkunud maj. ellu, ületootmine- ei reguleeritud ega kontrollitud, kapitalismi nähud Majanduskriis jõudis Eestisse 1933. A suvel. Kriis tabas enam põllumajandust, toiduainete hinnad langesid , tollimaksed aga tõusid. Talurahva sissetulekud vähenesid, põllumehed olid sunnitud piirama tootmist, sagenesid oksjonid, nõrgemal järjel talud läksid pankrotti. 45 % vähenes põllumajandustoodangu koguväärtus kriisiaastail. Samalaadsed protsessid kordusid teistes majandusharudes. Väliskaubanduse bilanss muutus neg. ( sissevedu ületas väljaveo) pankrotid, koondamised, lühendatud tööpäevad, pangad pankrotistusid. Eesti krooni kattevara vähenes 1/3 võrra ja Eesti kaupade konkurentsivõime välisturul vähenes. Halvenes rahva olukord: üldine elukallidus tõusis, sissetulekud vähenesid, tööpuudus. Kriisi ületamiseks rakendati ranget kokkuhoiupoliitikat, kehtestati kontroll väliskaubanduse üle, toetati ulatuslikult põllumehi jne. Hädaabitööd töötute abistamiseks , devalveerida oleks tulnud eesti kroon ( et kriisi ületada ). 1933. Devalveeriti Eesti kroon: kriisi taandumine. Sisepoliitiline kriis Kümnendi algul olukord stabiilne. 3 suurt fraktsiooni ühinenud Põllumehed, Rahvuslik Keskerakond ja Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei ja 3 pisirühma.. ebastabiilsus peagi.. Hakati kõnelema erakondlikust korruptsioonist, parteiliste huvide eelistamisest riiklike valitsuskriiside kunstlikust tekitamisest, samuti lehmakauplemisest, riigipiruka jagamisest, portfellide valsist. Rahulolematuse kasv riiklike institutsioonide autoriteedi vähenemise ja rahva võõrandamist riigist. Ühinenud agraarpartei lagunes , liikmed lahkusid. Erapooletute saadikute ilmumine Riigikokku suurendas parlamendi killustatust. Vabadussõdalaste esiletõus- külvasid mässu algeid. Põhiseaduse kriis väljapääsu nähti uues konstruktsioonis ja presidendi ametis. Vabadussõdalased asusid põhiseaduse muutmist toetama . Uus põhiseaduse eelnõud- Esimene rahvahääletus august 1932 – napp läbikukkumine. Läbikukkumine, sest rahva üldine rahulolematus riigis valitseva olukorraga ning sotsialistide ja vabadussõjalased väitsid, et põhiseadus olevat liiga tagasihoidlik. Teine rahvahääletus juunis 1933- läbikukkumine. Samal ajal vähenes riigiasutuste autoriteet, tugevnes kriitika erakondade aadressil ning teravnesid vastuolud poliitiliste jõudude vahel. Mässumeelsus . Äärmiselt ebapopulaarseks muutus mais 1933 moodustatud Jaan Tõnissoni valitsus- skandaalid . Kuulujutud riigipöördest- J. Tõnisson kuulutas üleriigilise kaitseseisukorra, millega piirati kodanike õigusi ja vabadusi, kehtestati tsensuur ajakirjanduse üle ja suleti mitmed poliitilised ühingud. Kolmas rahvahääletus okt 1933, ülisuur võit. Üleminekuaeg Uus põhiseadus lõi võimalused üleminekuks demokraatlikult riigikorralt autoritaarsele. Kõrgeim võim riigivanemal. Konstantin päts valitsuse eesotsas. Tühistati kaitseseisukord ning taastus vabadussõjalaste tegevus, Eesti vabadussõjalaste Liidu nime all.
Vabadussõjalased poliitiline jõud. Sõjaveterane koondav mittepoliitiline ühing. Nad kasutasid rahva seas levinud meeleolu, süüdistades vanu poliitikuid ja erakondi korruptsioonis ning nõudes uuendusi riigi valimise ajal- suur toetus. Lasti ridadesse ka selliseid, kes ei olnud Vabadussõjas osalenud, kuid toetasid vabadussõjalaste poliitilisi ideid. Esimeheks Andres Larka ( 1879 -1943), tema kõrval advokaat Artur Sirk (1900-1937).
Riigipööre 12.märts 1934, teostasid Päts ja Laidoner. 6-kuuline kaitseseisukord, sõjaväe ülemjuhatajaks määratud Laidoner keelustas kõik poliitilised meeleavaldused ja sulges vabadussõjalaste ühingud. Samal ajal võtsid sõjakool ja Kaitseliit Tallinna oma kontrolli alla ning politsei asus vabadussõdalasi arreteerima puhastustööd riigiametites. Hilissuvel algas P. ja L. otsustav tegevus. Karl Einburd määrati peaministri asetäitjaks ja siseministriks- kujunes kolmas oluline võtmefiguur Eesti poliitikas. Pikendati kaitseseisukorda ja parlamendi ja riigivanema valimised lükati edasi. 2 okt 1934 seati nn vaikuvasse olekusse parlament ehk saadikutel keeld koguneda. Tasalülitamine 12 märtsi Riigipööre ja Riigikogu seadmine vaikivasse olekusse olid vaid esimesed sammud demokraatliku riigikorra asendamiseks autoritaarse režiimiga. Uued ettevõtmised ühiskonna tasalülitamiseks ei lasknud end kaua oodata. Dets 1934 määrus, mis piiras ajakirjanduse sõnavabadust. Veidi hiljem otsesed jõuvõtted: opositsiooniline Maaleht suleti ja Postimees allutatu valitsusmeelsete ringkondade kontrollile . Ajakirjanduse kontroll laienes ka teistele elulaadidele. Kontrollima hakkas Riiklik Propaganda Talitlus. Mõjutamiseks kampaaniad : nimede eestistamine, kodukaunistamine, sinimustvalge lipu lehvimine jms. Märts 1935 keelustati kõigi erakondade tegevus , uued hindud- isamaaliit ja kutsekojad. Isamaaliit- valitsuse tahet elluviiv tsentraliseeritud ainupartei. Kutsekojad- erinevad elualade esindajad, pidid mobiliseerima oma liikmeskonda valitsuse sihtide saavutamiseks. Valitsus astus jõulisi samme opositsiooni lämmatamiseks ja muud takistused. 8 dets 1935 valmistuti relvastatud riigipöördeks, kui jõuti ennem arreteerida vabadussõjalased. Siitpeale muutus opositsiooni peamiseks keskuseks Tartu, mis liberaalse intelligentsi koondumiskohaks. Autoritaarse režiimi vastaste võitluse sünonüümiks kujunes Tartu vaim.
Muudatused Eesti sisepoliitikas 1938. aastast, põhiseaduse muutmine veebruaris 1938 toimusid Riigivolikogu valimised. Valitsusmeelsete saadikute ülekaalu tagamiseks moodustati eriline valimisorganisatsioon – Rahvarinne . Presidenti otsevalimistest loobuti ning 24 aprill 1938 kinnitas Riigikogu Eesti presidendiks Konstantin Pätsi. Mõni päev hiljem astus Kaarel Eenpalu valitsus ametisse. Nimetamisväärseid muudatusi ei kaasnenud. Endiselt püsis kaitseseisukord, süvenes tsentralisatsioon, poliitilist organseerumist ei lubatud, säilis valitsuse kontroll elualade üle. Riigikogu hoolde usaldati vaid kolmandajärgulised seadused, olulisemad ilmusid presidendi dekreetidena. Autoritaarne valitsemine Eestis oli suhteliselt leebe. Majanduselu edenes jõudsalt, kiire majanduskasvu eelduseks polnud niivõrd valitsuse sammud, vaid pigem soodne konjunktuur maailmamajanduses ja krooni devalveerimisele järgnenud elavnemine . Liberaalne majanduspoliitika asendus majandusliku rahvuslusega, mida iseloomustas riigi jõuline sekkumine majandusellu. Esinesid plaanimajandusele iseloomlikud elemendid: loodi mitmesuguseid nõukogusid, komiteesid ja instituute majandusressursside arvelevõtmiseks ja jaotamiseks ning koostati perspektiivplaane teatud majandusharude edendamiseks. Riigi otsene roll majanduses kasvas, laiendati riigi ettevõtteid, suurendati riigi osalust eraettevõtluses. Suur tähelepanu tööstusele. Põllumajanduse areng, riigieelarvest ulatuslikud toetused põllumeestele. Kasvas eksport ja väliskaubanduse bilanss kujunes positiivseks . Rahva heaolu paranes: kasvasid sissetulekud, langes elukallidus, tööpuudus vähenes. Majandus kasvas.